Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
05.02.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-6429
Tsiviilasi
XX kaebus kohtutäitur Mati Roodese 15.04.2020 otsusele täiteasjas nr 026/2018/921
Menetlusosalised
Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I – kohtutäitur Mati Roodes Puudutatud isik II – YY (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Lember
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.09.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus ja YY vastumääruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23.09.2020 määrus osas, milles YY menetluskulud jäid tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta YY menetluskulud XX kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Mõista XX-lt YY kasuks menetluskuludena maakohtus välja 663 eurot (käibemaksuga). Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Harju Maakohtu 23.09.2020 määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: „3.1. Rahuldada XX kaebus osaliselt.
3.2.Tühistada kohtutäitur Mati Roodese 15.04.2020 otsus täiteasjas nr 026/2018/921 osas, millega XX kaebus jäi kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse osas rahuldamata ning kohustada kohtutäitur Mati Roodest kaebust kohtutäituri tasu puudutavas osas uuesti läbi vaatama.
3.3.Jätta XX kaebus kohtutäitur Mati Roodese 15.04.2020 otsusele täiteasjas nr 026/2018/921 rahuldamata osas, millega kohtutäitur jätkas täitemenetlust elatise võlgnetava osa 5234,17 euro sissenõudes.
2-20-6429
3.4.Jätta XX ja kohtutäitur Mati Roodese menetluskulud nende endi kanda ning YY menetluskulud XX kanda.
3.5.Mõista XX-lt YY kasuks menetluskuludena välja 663 eurot (käibemaksuga). Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.“
Jätta rahuldamata XX määruskaebus.
Rahuldada YY vastumääruskaebus.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus XX kanda.
7.Mõista XX-lt YY kasuks menetluskuludena ringkonnakohtus välja 390 eurot (käibemaksuga). Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur Mati Roodes (kohtutäitur) algatas YY (sissenõudja) seadusliku esindaja WW 31.05.2018 täitmisavalduse alusel CC suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 026/2018/921). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 19.10.2015 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-15-12593, millega CC-lt mõisteti sissenõudja kasuks välja elatis 195 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 25.08.2015 kuni sissenõudja täisealiseks saamiseni või kui sissenõudja jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis mitte kauem kui sissenõudja 21-aastaseks saamiseni.
2.CC suri 18.11.2019 ning tema pärija on 18.02.2020 pärimistunnistuse järgi XX (avaldaja).
3.Kohtutäitur koostas avaldajale 20.03.2020 täitmisteate, mille kohaselt on täiteasjas nr 026/2018/921 täitmisel oleva nõude jääk 20.03.2020 seisuga 7730 eurot, millele lisandub kohtutäituri tasu 779,57 eurot. Kohtutäitur andis avaldajale tähtaja 10 päeva täitmisteate kättetoimetamisest nõude jäägi ja kohtutäituri tasu vabatahtlikuks täitmiseks. Kohtutäitur hoiatas, et kui avaldaja nõuet vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei täida, pöörab kohtutäitur sissenõude CC pärandvarale.
Avaldaja esitas 01.04.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale.
Täitmisteates märgitud võlgnevus ja selle tasumise tähtaeg on arvestatud valesti. CC esitas juba 03.08.2019 kohtutäiturile Harju Maakohtu 11.04.2019 kompromissimääruse tsiviilasjas nr 218-12857 (edaspidi kompromissimäärus), millega muudeti täitedokumenti. 2(13)
2-20-6429 Kompromissimääruse p 1.2 järgi mõisteti CC-lt sissenõudja kasuks alates 25.08.2015 kuni 28.08.2018 välja elatis 195 eurot kuus, mis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ning alates 29.08.2018 kuni sissenõudja täisealiseks saamiseni ehk kuni 08.07.2019 elatis 100 eurot kuus. Kompromissimääruse p 1.3 alusel kohustus CC lisaks igakuisele elatisele 100 eurot kuus tasuma sissenõudja kasuks välja mõistetud elatise võlgnetava osa osamaksetena 100 eurot kuus kuni kogu võlgnevuse likvideerimiseni. Võlgnevus on seega ajatatud ja kohtutäitur saab avaldajalt sisse nõuda ainult 100 eurot kuus. Kui ei ilmneks edaspidi välja toodud asjaolusid ja kui arvestada asjaolu, et CCl puudus surma hetkel võlgnevus, oleks sissenõutav summa 500 eurot. Võlgnevuse arvestus on vale ka põhjusel, et kohtutäitur ei ole perioodi 29.08.2018 kuni 29.08.2019 elatise võlgnevuse puhul lähtunud kompromissimäärusest tulenevast elatise suurusest. Lisaks on arvestatud valesti märgitud perioodile eelneva aja võlgnevus, kuna arvestuse aluseks on võetud perioodile mittevastav elatise miinimummäär. Kuna võlgnevus on kompromissimäärusega ajatatud ja kohtutäitur saab igakuiselt sisse nõuda 100 eurot, pidi kohtutäitur muutma tasu väljamõistmise otsust. Elatusraha sissenõudmise eest makstav põhitasu arvestatakse sissenõutavaks muutunud elatusraha võlgnevuse summalt (KTS § 37 lg 2). Avaldaja vaidlustab uue kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tegemata jätmist. CC tasus 2019. aastal ära nii elatise võlgnevuse kui ka kohtutäituri tasu, mistõttu tulnuks täitemenetlus lõpetada. Kohtutäitur tunnistas võlgnevuse puudumist, kuna kandis CC-le osa sissenõutud summast tagasi. Kui CC oleks jätnud edaspidi elatise tasumise kohustuse täitmata, oleks sissenõudja saanud esitada uue täitmisavalduse. Täitemenetlus tuleb lõpetada ka põhjusel, et avaldaja suhtes ei saa täitemenetlust läbi viia. Notar Lee Mõttus tegi 09.12.2019 otsusega kohtutäitur Kristiina Feinmanile ülesandeks teostada CC pärandi inventuur. Üleskutsemenetluses täitemenetluses täitmisel olevat nõuet pärandvara suhtes ei esitatud, mistõttu avaldajal puudub kohustus seda täita.
5.Kohtutäitur rahuldas 15.04.2020 otsusega avaldaja 01.04.2020 kaebuse osaliselt ning otsustas jätkata täitemenetlust elatise võlgnevuse 5234,17 euro ja kohtutäituri tasu 769,57 euro sissenõudes. Täitedokumendi ja seda muutva kompromissimääruse alusel on alates 2015. aasta septembrist kuni 08.07.2019 tasumisele kuuluv elatis kokku 9191,31 eurot. Täitemenetluses on CC-lt laekunud kokku 4106,58 eurot, millest 3957,13 eurot on arvestatud sissenõudja nõude ja 149,45 eurot täitekulude katteks. Sissenõudja nõude jääk on seega 5234,17 eurot ja kohtutäituri tasu jääk 769,57 eurot. Kohtutäitur saatis võlgnevuse arvestuse ka avaldajale ja sissenõudjale ning palus neil teatada, kas nad on sellega nõus. Sissenõudja leidis, et tegelik nõude jääk on 7350 eurot. Avaldaja leidis, et arvutuskäik on poolik. Sissenõudja ja avaldaja vahel on seega materiaalõiguslik vaidlus võlgnevuse suuruse üle. See vaidlus tuleb avaldajal ja sissenõudjal lahendada omavahel. Avaldaja võib esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Täitmisavalduse esitamise ajal oli elatise võlgnevus 7430 eurot. KTS § 34 lg 2 p 4 järgi on täitemenetluse alustamise tasu seega 60 eurot, koos käibemaksuga 72 eurot. Kohtutäituri 06.06.2018 tasu väljamõistmise otsuse tegemise ajal kehtinud KTS § 35 lg 2 p 6 järgi on kohtutäituri põhitasu 9,5% nõude summalt ehk 705,85 eurot, koos käibemaksuga 847,02 eurot. Kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus on jõus ja puudub alus selle muutmiseks.
3(13)
2-20-6429 Sissenõudja seaduslik esindaja on avaldanud soovi anda täitmisele ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad nõuded, mida võimaldab TMS § 23 lg 45. Asjaolu, et kompromissimääruse järgi võib sissenõutavaks muutunud elatise tasumine toimuda maksetega 100 eurot kuus, ei anna alust täitemenetluse lõpetamiseks. TMS § 16 lg 1 järgi jätkub enne võlgniku surma alanud täitemenetlus tema pärandvara suhtes. Pärandvara nimekirjas on ekslikult märgitud, et vaidlusaluses täitemenetluses täitmisel olevat nõuet ei ole üleskutsemenetluses esitatud. Kohtutäitur esitas 19.12.2019 inventuuri läbiviijale nõude koos täitedokumendiga. Nõude olemasolu nähtub ka kinnistusraamatusse pärandvara hulka kuuluvale kinnisasjale WW kasuks kantud keelumärkest.
6.Avaldaja esitas 30.04.2020 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 15.04.2020 otsuse tühistamiseks osas, milles kohtutäitur otsustas jätkata täitemenetlust elatise võlgnevuse 5234,17 eurot ja kohtutäituri tasu 769,57 euro sissenõudes. Avaldaja palus tunnistada kohtutäituri tegevus ebaseaduslikuks ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 01.04.2020 kaebust uuesti läbi vaatama. Avaldaja juhib tähelepanu, et kord on vaidlustatavas otsuses sissenõudjana märgitud YY ja kord WW. Samas on täitmisteate järgi sissenõudja WW. Kompromissimäärust arvestades saab kohtutäitur nõuda avaldajalt igakuiselt sisse ainult 100 eurot. Avaldajal ei ole kohustust tasuda tulevikus sissenõutavaks muutuvat elatist. Kuna täitmisel on ainult elatise võlgnevuse nõue, mitte igakuise elatise nõue, ei saa täitemenetlus jätkuda sissenõutavaks muutumata elatise osas. Samas nõuab kohtutäitur kogu võlgnevuse tasumist. Kohtutäituri võlgnevuse arvestus on puudulik, kuna sellest ei nähtu, kui suur on käesolevaks hetkeks sissenõutavaks muutnud summa ega kui suur oli see täitmisteate koostamise ajal. Kohtutäituri otsusest ei nähtu, et edaspidi tuleks võlgnevust tasuda osade kaupa. Avaldaja nõustub kohtutäituriga, et 16.09.2019 seisuga oli CC-lt kokku laekunud 4106,58 eurot. Kompromissimääruse tegemise ajal, s.o 11.04.2019, oli CC elatise võlgnevus 8898,82 eurot. CC-l tekkis kompromissimääruse tegemisega õigustatud ootus, et tal ei ole enam sissenõutavaks muutunud võlgnevust ning tasutud on ka kohtutäituri tasu, mille oleks pidanud võlgnevuse ajatamist arvestades ümber vaatama. Avaldaja vaidlustas kaebuses kohtutäiturile ka uue kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tegemata jätmist. Kohtutäitur selle kohta seisukohta ei võtnud. CC tasus 2019. aastal ära nii elatise võlgnevuse kui ka kohtutäituri tasu, mistõttu tulnuks täitemenetlus lõpetada. Täitemenetlus tuleb lõpetada ka põhjusel, et täitmisel olevat nõuet üleskutsemenetluses pärandvara suhtes ei esitatud. Pärandi inventuuri eesmärk on anda pärijale täpne ülevaade pärandaja võlgnevustest. Pärija peab selle alusel tegema otsuse, kas võtta pärand vastu või mitte. Pärast üleskutsemenetluses määratud tähtaega ei saa enam nõuetega välja tulla. Nõude olemasolu ja selle suurust ei ole võimalik järeldada sellest, et pärandaja arvelduskonto on arestitud või tema vara on koormatud.
7.Kohtutäitur taotles 29.05.2020 vastuses kaebuse rahuldamata jätmist, jäädes 15.04.2020 otsuse juurde.
4(13)
2-20-6429 Avaldaja arvab ekslikult, et tema suhtes on algatatud uus täitemenetlus. Täitemenetlus alustati CC suhtes ja jätkub TMS § 16 lg 1 alusel CC pärandvara, mitte avaldaja suhtes. See nähtub ka 20.03.2020 täitmisteatest. CC eluajal tehtud täitetoimingud ja otsused on jõus. Kohtutäitur esitas 19.12.2019 pärandi inventuuri teinud kohtutäiturile üleskutsemenetluses nõudeavalduse. Ei ole teada, miks inventuuri tegija nõuet pärandvara nimekirjas ei kajastanud. Asjaolu, et kompromissimääruse kohaselt toimub sissenõutavaks muutunud elatise täitmine maksetega 100 eurot kuus, ei anna alust täitemenetluse lõpetamiseks. Kui avaldaja kompromissimäärust täidab, ei tee kohtutäitur muid täitetoiminguid. Kohtutäitur kinnitab, et sissenõudja esitas täitmisele ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad nõuded. Alusetu on avaldaja väide, et kohtutäitur oleks pidanud kompromissimääruse saamisel ümber arvestama kohtutäituri tasu ja lähtuma edaspidi sellest, et enam ei ole sissenõutavaks muutunud põhivõlga ega kohtutäituri tasu. CC esitas kohtutäiturile 17.10.2019 kaebuse, milles palus viia võlgnevuse suurus vastavusse täitedokumendiga. Kohtutäitur jättis kaebuse 01.11.2019 otsusega rahuldamata. CC kohtutäituri 01.11.2019 otsust ei vaidlustanud ning avaldaja seda enam vaidlustada ei saa. Avaldaja ja sissenõudja saavad lahendada vaidluse täitedokumendist tuleneva võlgnevuse suuruse üle üksnes omavahel. Ekslik on avaldaja arusaam, et kohtutäitur peab täitemenetluse lõpetama, kui täitemenetluse osalised sõlmivad täitemenetluse ajal kokkuleppe sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ositi tasumise kohta. Ühtegi TMS § 48 lg-s 1 sätestatud täitemenetluse lõpetamise alust ei esine.
Sissenõudja taotles 01.06.2020 vastuses kaebuse rahuldamata jätmist.
Võlgniku surm, pärimine ja pärimise käigus inventuuri tegemine ei too kaasa täitemenetluse lõpetamist. Pärandi inventuur ei tähenda, et pärandvara hulka kuuluvat kohustust ei pea täitma. Inventuur mõjutab ainult seda, kas kohustus täidetakse üksnes pärandina saadud vara arvelt või ka pärija muu vara arvelt (pärimisseaduse (PärS) § 143 lg 1). TMS § 16 lg 1 alusel jätkub täitemenetlus igal juhul pärandvara suhtes, milleks on mh CC-le kuulunud kinnisasi. Inventuuri käigus koostatud pärandvara nimekiri on väär. Kohtutäitur teatas inventuuri tegijat täitemenetlusest ja sissnõutavast nõudest. Täitemenetluse läbiviimine ja kohustuse olemasolu nähtub ka muudest inventuuri osadest. Avaldaja on olnud pärandi nimekirja koostamisel pahatahtlik. Avaldaja oli CC elatise võlgnevusest ja täitemenetlusest teadlik kohe pärast CC surma. Sissenõudja seaduslik esindaja palus avaldajal täita CC kohustus juba 2019. aasta detsembris ning on pärast seda saatnud avaldajale korduvalt meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Avaldaja vastutab seega sissenõutava kohustuse täitmise eest ka kogu oma ülejäänud varaga (PärS § 144). Ühtegi alust täitemenetluse lõpetamiseks ei esine. Pärijad peavad täitma pärandaja surma hetkeks tekkinud elatise võlgnevuse ning vabanevad üksnes surmale järgneva aja eest arvestatud elatise tasumisest. Nõude suuruse ja kohtutäituri tasu arvutus on õige.
9.Harju Maakohus rahuldas 23.09.2020 määrusega kaebuse osaliselt ning tühistas kohtutäituri 15.04.2020 otsuse osas, millega avaldaja kaebus kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse peale jäi läbi vaatamata, ning kohustas kohtutäiturit avaldaja kaebust selles osas uuesti
5(13)
2-20-6429 läbi vaatama. Ülejäänud osas jättis maakohus avaldaja kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Kohtutäitur on 15.04.2020 otsuses arvestanud elatise võlgnevuse suuruse puhul nii kompromissimääruse kui ka elatise tasumise perioodi kuupalga alammääradega. Avaldaja ja kohtutäitur on mõlemad välja toonud, et täitemenetluse ajal on kohtutäiturile laekunud 4106,58 eurot. Arvestades, et laekunud summast 3957,13 eurot on läinud elatise võlgnevuse ja 149,45 eurot täitekulude katteks, on elatise võlgnevuse jääk 5234,17 eurot õige. Avaldaja väide, et kompromissimääruse järgi on võimalik sisse nõuda ainult 100 eurot kuus, ei vasta kompromissile. Kompromissi sõlmimisel ei märgitud ajatatud elatise võlgnevuse summat ega perioodi. Seetõttu saab lähtuda sellest, et CC pidi ajavahemikus 29.08.2018 kuni 08.07.2019 tasuma jooksvat elatist 100 eurot kuus, millele lisandus võlgnevuse tasumine osamaksetena 100 eurot kuus kuni võlgnevuse likvideerimiseni. CC pidi seega samaaegselt tasuma nii igakuist elatist kui ka elatise võlgnevust. Praeguses asjas saab avaldaja kaebuse alusel hinnata vaid täitemenetluse formaalset õiguspärasust. Avaldaja saab sisulised vastuväited nõudele esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. Kui täitedokument sisaldab nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks tulevikus, ja sissenõudja soovib nende täitmist samas täitemenetluses, ei lõpetata täitemenetlust (TMS § 23 lg 45). Enne võlgniku surma alanud täitemenetlus jätkub tema pärandvara suhtes (TMS § 16 lg 1). Väär on avaldaja arusaam, et tal ei ole kohustust nõuet täita, kuna üleskutsemenetluses seda pärandvara suhtes ei esitatud. Võlausaldajate nõudeid saab rahuldada seni, kuni nende täitmiseks on olemas pärandvara (PärS § 142 lg 1 koosmõjus § 143 lg-ga 3). Kohtutäitur on 06.06.2018 tasu väljamõistmise otsuses lähtunud selle tegemise ajal kehtinud KTS-is sätestatud kohtutäituri põhitasu määradest, mis on hiljem tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. 10.06.2018 jõustusid KTS-i muudatused, millega kehtestati uued kohtutäituri põhitasu määrad. Riigikohus on sedastanud, et kohtutäitur peab lähtuma kehtivatest kohtutäituri põhitasu määradest (Riigikohtu 09.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697, p-d 15 ja 16). Lisaks sõltub põhitasu lõplik suurus sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või väljaspool täitemenetlust. Kohtutäitur peab seega hoolimata sellest, et ta on teinud täitemenetluse alustamisel põhitasu otsuse, tegema uue põhitasu otsuse, kui talle saavad teatavaks asjaolud, mis lõpliku põhitasu suurust mõjutavad (Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13). Kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus kohtutäituri tasu puudutavas osas uuesti läbi vaadata ning teha kehtivaid kohtutäituri põhitasu määrasid ja muudetud täitedokumenti arvestades uus tasuotsus. Arvestades kaebuse asjaolusid ja kaebuse osalist rahuldamist, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel menetlusosaliste endi kanda.
10.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 26.10.2020 määruskaebuse ja sissenõudja esitas 09.11.2020 sellega ühiseks läbivaatamiseks vastumääruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 23.11.2020 põhjendatuks määruskaebust ja vastumääruskaebust rahuldada ning edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6(13)
2-20-6429
11.Avaldaja taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist osas, milles maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata, ja uue määruse tegemist, millega kaebus rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Avaldaja jääb vaidlustatavas osas varasemate seisukohtade juurde. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et avaldaja väide, et kohtutäitur saab sisse nõuda ainult 100 eurot kuus, ei põhine kompromissimäärusel. Kui kohtu hinnangul on täitemenetluse jätkamine võimalik ja vaidlust võlgnevuse suuruse üle saab lahendada ainult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, tuleb arvestada, et kompromissimääruse alusel makstav elatis oli avaldajale täitmisteate esitamise ajaks juba makstud. Kuna sissenõudja sai vahepeal täisealiseks, tuli edaspidi maksta ainult elatise võlgnevust 100 eurot kuus. Kohtutäitur ei ole esitanud avaldaja vastu nõuet selliselt, et avaldajal on kohustus tasuda konkreetne summa ja edasi igakuine võlgnevus 100 eurot kuus. Kohtutäitur nõuab kogu võlgnevuse tasumist korraga. Maakohus kohtutäituri otsust selles osas ei tühistanud. Kui täitemenetlus on lubatav, puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks. See ei tähenda, et kohtutäitur ei pea kinni pidama võlgnevuse tasumise tähtaegadest. Praeguses asjas saab puudutatud isikuks olla isik, kes on täitemenetluses sissenõudja. Avaldaja juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et kord on vaidlustatud kohtutäituri otsuses sissenõudjana märgitud YY ja kord WW, kuigi täitmisteate järgi on sissenõudja WW. Maakohus oleks pidanud võtma selle kohta seisukoha.
12.Kohtutäitur palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, nõustudes maakohtu määrusega.
13.Sissenõudja palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes 01.06.2020 seisukoha juurde. Kohtutäituri ja kohtu võlgnevuse arvestus on õige ning nõue on täitmisteates märgitud ulatuses täidetav. Vaidlus täitedokumendi tõlgendamise üle väljub kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse raamidest ning tuleks lahendada TsMS § 368 lg-s 2 sätestatud tuvastushagiga. Antud juhul puudub siiski vajadus täitedokumendi tõlgendamiseks, kuna täitedokument on selge ja üheselt mõistetav. Maakohus leidis õigesti, et kompromissi pooled ei muutnud tagantjärele elatise suurust. CC pidi kompromissis märgitud perioodi eest tasuma elatist 100 eurot kuus, kuid see ei muutnud varasema elatise võlgnevuse suurust. Elatise võlgnevuse pidi CC tasuma jooksvale elatisele lisanduvate 100-euroste osamaksetena, lähtudes siiski elatise arvestusest 195 eurot kuus. Avaldaja pidi seega sissenõudja täisealiseks saamiseni tasuma iga kuu 200 eurot ja edaspidi iga kuu 100 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Avaldaja seisukoht, et ta ei pea pärast CC surma tasuma elatise võlgnevuse osamakseid, on väär. Vaidlusaluses täitemenetluses täidetakse elatise võlgnevust. Pärandaja surma hetkeks tekkinud elatisevõlgnevuse tasumise kohustus läheb pärijale üle, sest juba tekkinud rahaline kohustus ei ole lahutamatult seotud pärija isikuga ja kuulub pärandvara hulka. Isegi kui CC surma hetkeks ei olnud kogu võlgnevus 100-euroste osadena muutunud sissenõutavaks, ei vabane avaldaja nende osade tasumisest. CC surm ei katkesta avaldaja kohustust tasuda ajatatud võlgnevus. Võlgnevuse ajatamisega ei ole kohustus lõpetatud.
7(13)
2-20-6429
14.Sissenõudja taotleb vastumääruskaebuses maakohtu määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja uue määruse tegemist, millega jätta sissenõudja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudjat puudutavas osas jäi avaldaja kaebus täielikult rahuldamata. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud kohaldama TsMS § 172 lg 7 teist lauset ja jätma sissenõudja menetluskulud avaldaja kanda. Asjaolu, et maakohus rahuldas kaebuse kohtutäituri tasu puudutavas osas, ei saa kaasa tuua sissenõudja õiguste kaitsmiseks vajalike menetluskulude tema enda kanda jätmist. Ka TsMS § 172 lg 1 alusel olnuks õiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda. Arvestada tuleb ka seda, et avaldaja kuritarvitab enda kaebeõigust ja põhjustab sellega sissenõudjale menetluskulusid. On üheselt selge, et pärimine ei lõpeta täitemenetlust. Sellest hoolimata esitab avaldaja pahatahtlikke kaebusi ja hoiab kõrvale kohustuse täitmisest pärandi arvelt. Pidev kaebamine viib varsti selleni, et sissenõudja menetluskulud ületavad täitemenetlusest saadavaid summasid. Arvatavasti soovib avaldaja sundida sissenõudjat pidevate kaebustega täitemenetlusest loobuma.
Avaldaja palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
Kaebuse osalise rahuldamise korral on õige jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Küsimus ei ole selles, kelle osas kaebus rahuldati ja kelle osas mitte. Avaldajal puudub võimalus valida puudutatud isikute ringi. Vastumääruskaebuse esitamine ainult menetluskulude osas ei ole mõistlik. Maakohus on menetluskulude jaotust piisavalt põhjendanud. Avaldaja ei ole kaebeõigust kuritarvitanud ega olnud pahatahtlik, vaid on soovinud saada kohtutäiturilt ja kohtult õiglast lahendit. Pahatahtlik on hoopis sissenõudja, kes nõuab põhjendamatult suuri menetluskulusid. Sissenõudja nõuab vastumääruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot välja mõistmist avaldajalt, kuigi riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 10 ja 15 alusel tulnuks tasuda riigilõivu 15 eurot. Ka ülejäänud sissenõudja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis sissenõudja menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab sissenõudja menetluskulud maakohtus avaldaja kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata ja sissenõudja vastumäärukaebus kuulub rahuldamisele.
18.Maakohtu määrust vaidlustavad nii avaldaja kui ka sissenõudja. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust kaebuse rahuldamata jätmise ja sissenõudja menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha avaldaja määruskaebuse ja seejärel sissenõudja määruskaebuse kohta.
19.Maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata osas, milles avaldaja taotles kohtutäituri 15.04.2020 otsuse tühistamist osas, milles kohtutäitur otsustas jätkata täitemenetlust elatise võlgnevuse 5234,17 eurot sissenõudes. Avaldaja on määruskaebuses märkinud, et jääb selles osas kõigi kaebuses toodud seisukohtade juurde. Avaldaja on kaebuses tuginenud muu hulgas 8(13)
2-20-6429 sellele, et täitemenetlus tuleb lõpetada, kuna täitmisel olevat nõuet ei esitatud CC pärandi inventuuri käigus toimunud üleskutsemenetluses. Kohtutäituri 29.05.2020 vastuse lisast 2 on näha, et pärandi inventuuri tegija on saatnud 18.12.2019 kohtutäiturite meililisti e-kirja, milles ta on teatanud kohtutäitureid üleskutsemenetluse läbiviimisest CC kohustuste kindlakstegemiseks ning märkinud, et kõigist pärandvara suhtes olevatest nõuetest ja õigustest tuleb teatada ühe kuu jooksul üleskutse avaldamisest. Ametlikest Teadaannetest nähtuvalt on üleskutse avaldatud samal päeval e-kirja saatmisega, s.o 18.12.2019. Kohtutäitur saatis pärandi inventuuri tegijale nõude CC pärandvara suhtes 19.12.2019, seega tähtaegselt. Nõudeavalduses on välja toodud nii täitedokument kui ka sellest tuleneva nõude sisu ja suurus, samuti kohtutäituri tasu suurus. Pärandvara nimekirjas (avaldaja 30.04.2020 kaebuse lisa 1) aga täitedokumendist tulenevat nõuet pärandvaraga seotud kohustuste all märgitud ei ole. Vastupidi, täiendava info all on kirjas, et täitedokumendist tulenevat nõuet üleskutsemenetluses pärandvara suhtes ei esitatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude pärandvara nimekirjas kohustusena kajastamata jätmine ei tähenda, et nõuet ei tule pärandvara arvelt täita. Ükski õigusnorm ei näe ette, et pärandvara nimekirja kandmata jäänud kohustus lõppeks ning see oleks ka vastuolus pärimise korral toimuva üldõigusjärglusega. Kuivõrd pärandi inventuuri tegemist saab nõuda üksnes pärandi vastu võtnud pärija ning pärandi inventuuri nõude esitamisel enne pärandi vastuvõtmist notar inventuuri tegijat ei määra (PärS § 137 lg 1), on ekslik avaldaja arusaam, et pärandi inventuuri eesmärk on aidata pärijatel otsustada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise küsimus. Pärandi inventuuri ja pärandvara nimekirja koostamise eesmärk on pärija vastutuse piiramine päritud vara ja pärija vara eraldamise teel. Pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega (PärS § 143 lg 1). Pärija vastutab ka üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest, kuid üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud (PärS § 143 lg 3). Avaldaja vastutab seega täitedokumendist tuleneva nõude eest igal juhul säilinud pärandvara ulatuses. Vaidlus puudub selles, et pärandvarast on alles vähemalt Kaldaaluse kinnistu (registriosa nr 8908602), millele kohtutäitur on lasknud täitemenetluse käigus seada keelumärke. Lisaks on maakohus ja kohtutäitur õigesti märkinud, et enne võlgniku surma alanud täitemenetlus jätkub tema pärandvara suhtes (TMS § 16 lg 1). Eelnevast lähtuvalt ei too täitedokumendist tuleneva nõude CC pärandvara nimekirjas kohustusena kajastamata jätmine kaasa vaidlusaluse täitemenetluse lõpetamist.
20.Avaldaja juhtis kaebuses kohtule tähelepanu sellele, et 20.03.2020 täitmisteate ja kohtutäituri 15.04.2020 otsuse põhjal jääb arusaamatuks, kas täitemenetluses on sissenõudja YY või WW. Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette selle kohta seisukoha võtmata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et avaldaja ei ole sissenõudja isikule 01.04.2020 kaebuses vastuväiteid esitanud ja kohtutäitur ei saanud selles osas 15.04.2020 otsuses avaldaja 01.04.2020 kaebuse kohta seisukohta avaldada. Kaebuses kohtule ei saa väljuda kohtutäiturile esitatud kaebuse piiridest. Ringkonnakohus selgitab siiski, et TMS § 5 lg 1 järgi on sissenõudja isik, kes on täitmiseks esitanud nõude. Kuna täitmiseks saab nõude esitada täitedokumendi järgi õigustatud isik ehk rahalise nõude puhul isik, kelle kasuks raha välja mõisteti, on sissenõudjaks YY. Seda ei muuda asjaolu, et täitmisavalduse esitas YY nimel tema toonane seaduslik esindaja WW ning kohtutäitur on märkinud täitmisteates sissenõudjana ekslikult WW.
9(13)
2-20-6429
21.Kohtutäitur on 15.04.2020 otsuses esitanud arvestuse, millest on näha elatise kogusumma kujunemine aastate ja kuude kaupa alates elatise tasumise kohustuse tekkimisest 2015. aasta septembris kuni selle lõppemiseni 08.07.2019. Arvestades nii Harju Maakohtu 19.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 2-15-12593 (tagaseljaotsus) kui ka Harju Maakohtu 11.04.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-18-12857 (kompromissimäärus), on elatist tulnud kokku tasuda 9191,30 eurot. Avaldaja ei ole sellele kohtumenetluses vastu vaielnud, vaid on 12.05.2020 kaebuse täienduses esitanud sisuliselt samasuguse arvestuse. Samuti on avaldaja 12.05.2020 kaebuse täienduses nõustunud kohtutäituriga, et täitemenetluses on nõude katteks laekunud kokku 4106,58 eurot. Seejuures ei ole avaldaja väitnud, et nõuet oleks rahuldatud ka täitemenetluse väliselt. Kohtutäitur on 15.04.2020 otsuses selgitanud, et täitemenetluses laekunud 4106,58 eurost on 3957,13 eurot läinud sissenõudja nõude ja 149,45 eurot täitekulude katteks. See teeb elatise võlgnevuse jäägiks 5234,17 eurot (9191,30 – 3957,13). Sissenõudja ei vaidlustanud kohtutäituri otsust jätkata täitemenetlust 5234,17 euro sissenõudes. Seega on elatise võlgnevuse jäägi suurusega nõustunud ka sissenõudja. Küll aga on vaidlus selle üle, kas ja kuidas mõjutab täitemenetluse läbiviimist asjaolu, et kompromissimäärusega on avaldaja õiguseellasel CC-l võimaldatud tasuda elatise võlgnevust kuni selle likvideerimiseni 100euroste osamaksetena. Esiteks märgib ringkonnakohus, et nõustub kohtutäituri ja maakohtuga, et kohtutäitur ei pidanud täitemenetlust lõpetama, kui CC esitas kohtutäiturile kompromissimääruse, millest nähtus elatise võlgnevuse ajatamine. Ükski õigusnorm ei näe ette, et täitemenetlus tuleks lõpetada, kui sissenõudja ja võlgnik ajatavad täitemenetluse kestel täitmisele esitatud nõude. Võlgnevuse ajatamine ei mõjuta kuidagi ka võlgnevuse suurust, mis tähendab, et kohtutäitur on otsustanud õigesti jätkata täitemenetlust 5234,17 euro sissenõudes. Küll aga omab võlgnevuse ajatamine tähtsust täitetoimingute tegemisel. Võlgnevuse ajatamisega on muudetud võlgnevuse sissenõutavust, st sissenõutav on üksnes see osa võlgnevusest, mille tasumise tähtaeg on kompromissimääruse resolutsiooni arvestades möödunud. Teisisõnu ei saa kohtutäitur teha täitetoiminguid võlgnevuse selle osa sissenõudmiseks, mille tasumise tähtaeg ei ole veel möödunud. Samas ei ole avaldaja väitnud, et kohtutäitur oleks selle vastu eksinud. Kohtutäitur on 29.05.2020 vastuses ka kinnitanud, et kui avaldaja kompromissimäärust täidab, ei tee ta muid täitetoiminguid. Ainuüksi asjaolu, et kohtutäitur ei ole 20.03.2020 täitmisteates märkinud võlgnevuse sissenõutava osa suurust ja on andnud tähtaja kogu võlgnevuse vabatahtlikuks täitmiseks, ei too kaasa kohtutäituri 15.04.2020 otsuse tühistamist osas, milles kohtutäitur otsustas jätkata täitemenetlust 5234,17 euro sissenõudes.
22.Avaldaja saab esitada kohtutäiturile taotluse ja paluda kohtutäituril täpsustada, kui suures ulatuses on täitmisel olev nõue sissenõutav, arvestades ka pärast kompromissimääruse tegemist nõude katteks toimunud laekumisi. Kui kohtutäitur leiab, et kompromissimääruse resolutsioon ei ole piisavalt selge ja selle põhjal ei ole võimalik võlgnevuse sissenõutavat osa üheselt välja arvutada, võib ta paluda avaldajal ja sissenõudjal täpsustada, kuidas saavad nemad aru kompromissimääruse resolutsioonist. Kui avaldaja ja sissenõudja saavad kompromissimääruse resolutsioonist samamoodi aru ja on ühel meelel võlgnevuse sissenõutava osa suuruses, saab kohtutäitur lähtuda sellest täitetoimingute tegemisel. Kui aga avaldaja ja sissenõudja mõistavad kompromissimääruse resolutsiooni erinevalt ega jõua võlgnevuse sissenõutava osa suhtes kokkuleppele, ei saa kohtutäitur vaidlust lahendada. Sellisel juhul on nii avaldajal kui ka sissenõudjal õigus pöörduda teineteise vastu kohtusse TsMS § 368 lg-s 2 sätestatud tuvastushagiga. Kohtutäitur saab siiski jätkata täitetoimingutega, nõudmaks sisse võlgnevuse seda osa, mille sissenõutavuse üle avaldaja ja sissenõudja vahel vaidlust ei ole. Eelkõige tähendab see seda, et kui kohtutäitur peaks täitemenetluses mõne pärandvara hulka kuuluva eseme maha müüma, saab kohtutäitur sissenõudjale müügist saadud tulemist üle kanda
10(13)
2-20-6429 üksnes võlgnevuse sissenõutavale osale vastava summa. Ülejäänud võlgnevusele vastava osa tulemist saab kohtutäitur hoiustada kooskõlas TMS § 107 lg-ga 3. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et CC ja sissenõudja on sõlminud kohtulikult kinnitatud kompromissi, mis kehtib ka avaldaja suhtes ja millega elatise võlgnevus on ajatatud, ei tähenda, et avaldaja ja sissenõudja ei võiks kokku leppida teistsuguses võlgnevuse tasumise korras. Kui avaldaja ei soovi võlgnevust oma vahenditest tasuda või ei järgi seda tehes kompromissimäärust, täidetakse võlgnevus igal juhul pärandvara arvelt, mis tähendab tõenäoliselt Kaldaaluse kinnistu müüki. Küll aga jääb täitemenetlus kestma nii kaua, kui kogu võlgnevus on muutunud sissenõutavaks, mis võib tähendada, et täitemenetlus kestab veel mitu aastat. Seda saab vältida, kui avaldaja ja sissenõudja lepivad kokku, et võlgnevus muutub sissenõutavaks varem.
23.Eelnevast lähtuvalt ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks avaldaja kaebuse rahuldamata jätmise osas ning avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata.
24.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel menetlusosaliste endi kanda, põhjendades seda kaebuse asjaolude ja kaebuse osalise rahuldamisega. Sissenõudja taotleb vastumääruskaebuses maakohtu määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja palub jätta enda menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja vaidleb vastumääruskaebusele vastu, leides, et maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Üldjuhul on õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Seejuures on TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804, 25). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ületas menetluskulusid jaotades diskretsioonipiire, kuna ei arvestanud sellega, et sissenõudjat puudutavas osas jäi avaldaja kaebus rahuldamata. Avaldaja on heitnud kaebuses kohtutäiturile ette võlgnevuse vale arvestamist, uue kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tegemata jätmist ja täitemenetluse lõpetamata jätmist. Maakohus rahuldas avaldaja kaebuse üksnes kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust puudutavas osas, st osas, mis sissenõudja õigusi ja nõude täitmist täitemenetluses ei mõjuta. Rahuldamata jäänud osas puudutas aga kaebus selgelt ka sissenõudja õigusi. Olukorras, kus kaebus on sissenõudja õigusi puudutavas osas põhjendamatu, ei ole õiglane jätta sissenõudja menetluskulusid tema enda kanda. Avaldaja pidi arvestama, et sissenõudjal on huvi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta ja kui kaebus jääb sissenõudjat puudutavas osas rahuldamata, tuleb tal kanda sissenõudja menetluskulud. Ringkonnakohus rahuldab seega sissenõudja vastumääruskaebuse ja tühistab maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis sissenõudja menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab sissenõudja menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda.
25.Kuna maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, on sissenõudja menetluskulude rahaline suurus maakohtus jäänud kindlaks määramata. Ringkonnakohus määrab muudetud menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks maakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sissenõudja on palunud maakohtus kantud menetluskulud kindlaks määrata ja esitanud menetluskulude nimekirja 01.06.2020 menetlusdokumendis, seega maakohtu 25.05.2020 11(13)
2-20-6429 määrusega antud tähtaja jooksul. Sissenõudja palub mõista enda menetluskulude katteks maakohtus välja 1305 eurot (käibemaksuga). Sissenõudja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Menetluskulude nimekirja järgi on sissenõudja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuga 180 eurot) ja õigusabi on osutatud 7,25 tunni ulatuses (kliendilt saadud infoga tutvumine, suhtlus kohtuga dokumentide kättesaamise teemal – 0,25 tundi; kliendilt tõendite kogumine ning tõendite analüüs – 1 tund; esitatud kaebuse analüüs, faktiliste asjaolude jm läbitöötamine – 2,5 tundi; tutvumine kohtutäituri seisukohaga – 1,25 tundi; kaebusele vastuse koostamine – 2,25 tundi). Avaldaja on vastuses vastumääruskaebusele leidnud, et sissenõudjale osutatud õigusabi saab pidada põhjendatuks 1,45 tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalik. Arvestada tuleb, et hagita menetluses hüvitatakse menetluskulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-118-11, p 19). Sisuliselt on kõik sissenõudja lepingulise esindaja välja toodud tegevused seotud vastuse koostamisega avaldaja kaebusele. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning sissenõudja 01.06.2020 vastuse sisu, loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabile kulunud ajaks kokku 4,25 tundi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetlusosaliste esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel tuleb arvestada ka tsiviilasja keerukust ja mahukust (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-13, p 25). Kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist ei mahuka ega õiguslikult keeruka vaidlusega, vähendab ringkonnakohus sissenõudja lepingulise esindaja tunnihinda 130 euroni (käibemaksuga 156 eurot). Sissenõudja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus maakohtus on seega kokku 663 eurot (käibemaksuga), mis tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista. Vastavalt sissenõudja taotlusele tuleb avaldajal tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
26.Avaldaja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Sissenõudja vastumääruskaebuse rahuldamise tõttu on õiglane jätta vastumääruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda. Sissenõudja on palunud ringkonnakohtus kantud menetluskulud kindlaks määrata ja esitanud menetluskulude nimekirja 09.11.2020 menetlusdokumendis. Sissenõudja palub mõista enda menetluskulude katteks välja määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud 495 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja järgi on sissenõudja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) ja õigusabi osutatud 2,75 tunni ulatuses (maakohtu määrusega tutvumine, kliendile kokkuvõtte koostamine ja suhtlus kliendiga – 1 tund; suhtlus kohtuga määruse jõustumise teemal – 0,25 tundi; määruskaebuse analüüs, vastuse koostamine – 1 tund; vastumääruskaebuse koostamine – 0,5 tundi). Avaldaja on vastuses vastumääruskaebusele leidnud, et põhjendatuks saab pidada riigilõivu 15 eurot ja õigusabi 0,5 tunni ulatuses.
12(13)
2-20-6429 Avaldaja on juhtinud vastuses vastumääruskaebusele põhjendatult tähelepanu asjaolule, et sissenõudja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu ettenähtust rohkem. RLS § 59 lg-te 10 ja 15 koosmõjus kuulus määruskaebuselt tasumisele riigilõiv 15 eurot. Sissenõudja on tasunud riigilõivu 50 eurot, seega 35 eurot enam. Menetluskulusid kindlaks määrates ei saa menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (Riigikohtu 23.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-16, p 12). Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks saab seega pidada üksnes riigilõivu 15 eurot. Sissenõudjal on õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 6). Ringkonnakohus leiab, et kohtuga määruse jõustumise teemal suhtlemisele kulunud aeg võib küll olla osa lepingulise esindaja osutatavast õigusabiteenusest, kuid sellega seotud kulu ei ole põhjendatud kohtumenetluses välja mõista menetluskulusid kandma kohustatud poolelt. Ülejäänud osas, s.o 2,5 tunni ulatuses on sissenõudja menetluskulud määruskaebemenetluse mahtu ja sissenõudja 09.11.2020 menetlusdokumendi sisu arvestades põhjendatud ja vajalikud. Samas ei ole asja olemust ning määruskaebemenetluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud sissenõudja lepingulise esindaja tunnihind ning ringkonnakohus vähendab seda 130 euroni (käibemaksuga 156 eurot). Sissenõudja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus ringkonnakohtus on seega kokku 390 eurot (käibemaksuga), mis tuleb mõista avaldajalt sissenõudja kasuks välja. Vastavalt sissenõudja taotlusele tuleb avaldajal tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Asja materjalidest ei nähtu kohtutäituri poolt ka muude menetluskulude kandmine. Kohtutäituril seega hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.