Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Virgo Saarmets, Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
26.01.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-15900
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahendid
YY kaebus kohtutäitur Rocki Alberti 15.10.2020 otsuse peale täiteasjas nr 176/2020/1682 Avaldaja YY (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaili-Helina Kolts Puudutatud isik I kohtutäitur Rocki Albert, seaduslik esindaja kohtutäituri abi Jana Jõesalu Puudutatud isik II XX (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar Pärnu Maakohtu 19.11.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
YY määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta YY määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 19.11.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-15900 muutmata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud YY kanda.
3.Määrata kindlaks XX-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista YYlt välja XX kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 703,20 eurot (käibemaksuga).
4.Kohustada YY tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.
Määruse peale võib menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid
2-20-15900 2–4) esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2, § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Ülejäänud osas (resolutsiooni punkt 1) ei ole määrus edasikaevatav (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3 neljas lause).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur Rocki Albert algatas XX (sissenõudja, isa) 11.09.2020 avalduse alusel YY (võlgnik, ema) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 176/2020/1682). Täitedokumendiks on Viru Maakohtu 09.09.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-17842, millega maakohus rahuldas isa esialgse õiguskaitse taotlus ja andis isale kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni õiguse määrata laste CC ja QQ viibimiskoht ning kohustas ema andma lapsed viivitamatult üle isale. Lisaks määras maakohus järgmist: 1) laste üleandmiseks isale on kohtutäituril õigus viia ema suhtes määruse alusel ja täitmiseks läbi täitemenetlus; 2) täitemenetluse läbiviimisel on kohtutäituril õigus rakendada TMS § 179 sätteid; 3) kui täitemenetluse käigus jäävad muude vahendite rakendamised tulemusteta, võib kohtutäitur TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kasutada laste isale üleandmiseks vajaduse korral ema suhtes vahetut jõudu ning siseneda ema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja otsida need läbi; 4) määrus on viivitamata täidetav.
2.Kohtutäitur tegi emale 21.09.2020 otsuse kohustuse täitmiseks ja sunniraha määramise hoiatuse. Ema kinnitas selle kättesaamist 23.09.2020. Isa andis kohtutäiturile 28.09.2020 teada, et ema ei ole täitedokumenti täitnud ega lapsi üle andnud. Kohtutäitur rakendas 28.09.2020 sunniraha määramise otsusega ema suhtes sunniraha 192 eurot. Isa andis kohtutäiturile 02.10.2020 ja 05.10.2020 teada, et ema ei ole jätkuvalt kohtumäärust täitnud ega lapsi üle andnud. Kohtutäitur rakendas 05.10.2020 korduva sunniraha määramise otsusega ema suhtes sunniraha 384 eurot.
3.Ema esitas 05.10.2020 kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri 21.09.2020 otsus kohustuse täitmiseks ja sunniraha määramise hoiatus, 28.09.2020 sunniraha määramise otsus ja 05.10.2020 korduv sunniraha määramise otsus ning peatada täitemenetlus täitedokumendi peale esitatud määruskaebuse lahendamiseni. Ema elab Harjumaal, mis ei ole kohtutäituri tööpiirkond. Seda kinnitab ema 22.09.2020 elukohateade. Lähtudes sellest ja asjaolust, et ema on esitanud täitedokumendi peale määruskaebuse, tuleb täitemenetlus TMS § 46 lg 2 p 4 alusel peatada määruskaebuse lahendamiseni. Ema ei anna lapsi üle, kuna isa on neid väärkohelnud ning isa juures ei ole tagatud laste õigused ja heaolu. Täitedokumendi tegemisel on rikutud lahendi põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust. Täitedokument ei jää kehtima. Emalt on võetud õigus lastega suhelda, kuigi esialgse
2(8)
2-20-15900 õiguskaitse kohaldamisega ei tohi lahendada põhivaidlust. Täitedokumendiga on laste senist elukorraldust täielikult muudetud. Kohus peab ka esialgse õiguskaitse rakendamisel kaaluma laste huve ja vanema õigusi ning kohaldama laste heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Laste emast eraldamine on lapsi kahjustanud. Ei ole tõendatud, et lastel oleksid ema juures halvemad tingimused kui isa juures. Kohtutäitur peab täitemenetluse läbiviimisel valima võlgnikku kõige vähem kahjustava täitetoimingu, milleks ei ole sunniraha määramine. Ema kasvatab nelja alaealist last.
4.Isa vaidles 13.10.2020 vastuses ema 05.10.2020 kaebusele vastu. Isa ei ole kunagi lapsi ega laste ema väärkohelnud. Ema on teinud politseile korduvalt valeavaldusi. Ema ei suuda laste õigusi tagada. Viru Maakohus on 18.09.2020 lõpplahendis tsiviilasjas nr 2-18-17842 märkinud, et on veendunud, et isa suudab tagada laste suhtlemise lahuselava emaga paremini, kui ema on suutnud tagada laste suhtlemise isaga.
5.Kohtutäitur jättis 15.10.2020 otsusega ema kaebuse rahuldamata. Kohtutäituril puudub pädevus anda hinnangut kohtu tööle ja lahendada menetlusosaliste õiguslikke vaidlusi. Kohtutäitur võtab seega seisukoha üksnes kohtutäituri tegevust puudutavate vastuväidete kohta. Kohtutäitur ei olnud ema 22.09.2020 elukohateatest teadlik. Rahvastikuregistri järgi oli ema elukoht nii täitemenetluse algatamisel kui on ka praegu Järvamaal. Lisaks teatas isa 21.09.2020 kohtutäiturile, et talle teadaolevalt on ema elukoht Järvamaal. Kuna kohtutäituril ei olnud teadaoleva info põhjal alust täitemenetluse algatamisest keelduda, ei ole kohtutäitur täitemenetluse algatamisel rikkunud territoriaalse alluvuse põhimõtet. Kui võlgnik vahetab elukohta täitemenetluse kestel, võib menetlust alustanud kohtutäitur viia menetluse lõpuni. Samas ei too ka täitemenetluse algatamine vale tööpiirkonna kohtutäituri poolt kaasa täitemenetluse algatamise ja juba algatatud täitemenetluse käigus tehtud täitetoimingute ebaseaduslikkust (Riigikohtu 11.12.2003 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-03, p 14). Lisaks ei anna selline rikkumine alust täitemenetluse peatamiseks. Täitedokument on viivitamata täidetav, mis tähendab, et seda saab täita enne jõustumist. Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist ega anna kohtutäiturile alust täitemenetluse peatamiseks. Täitedokumendist tuleb kohtutäiturile õigus rakendada laste üleandmisel mh TMS § 179 sätteid. TMS § 179 lg 2 sätestab, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada TMS § 183 sätteid. TMS § 183 võimaldab määrata võlgnikule toimingu määratud tähtpäevaks tegemata jätmise eest sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Kohtutäitur ei saa muuta täitedokumendi täitmise korda ja viisi. Sunniraha on määratud TMS § 261 lg-s 4 lubatud vahemikus. Kuna kohustus on täitmata, ei ole sunniraha määramise otsuste tühistamine põhjendatud. Kui ema annab lapsed viivitamatult isale üle, tühistab kohtutäitur sunniraha määramise otsused ega edasta neid sundtäitmisele.
6.Ema esitas 29.10.2020 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri
3(8)
2-20-15900 15.10.2020 otsus ning lükata edasi sunniraha rakendamine ja peatada täitemenetlus täitedokumendi peale esitatud määruskaebuse lahendamiseni. Täitedokument rikub laste ja ema õigusi. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Samas määrati lapsed täitedokumendiga elama isaga ja reguleerimata jäi laste suhtlemine emaga. Täitemenetlus võib tuua väga suurt kahju lastele, keda isa on väärkohelnud. Esialgse õiguskaitse eesmärk ei ole vaidluse lõplik lahendamine, vaid lapse ja lahus elava vanema heaolu tagamiseks lahus elaval vanemal lapsega suhtlemise võimaldamine menetluse ajal. Sunniraha eesmärk on kohustada vanemat täitma suhtluskorda. Praegu on aga esialgse õiguskaitse eesmärk lahutada lapsed emast. Kohtutäituri kaalutlusõigus sunniraha määramisel on piiratud esialgse õiguskaitse eesmärgi, formaliseerituse põhimõtte ja seadusega. Ema on teatanud, et ei anna lapsi isale, kuna isa on neid korduvalt väärkohelnud ning laste isale andmine on lastekaitseseaduse § 6 lg 1 ja § 24 lg 1 alusel keelatud. Kuna lõpplahend tsiviilasjas nr 2-18-17842 on täidetav alles pärast lepitusmenetluse läbiviimist, ei jää täitedokument igal juhul kehtima. Kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg ei ole piisav. Kohtutäitur teadis, et ema on täitedokumendi vaidlustanud, ning oleks pidanud sunniraha määrama alles pärast tsiviilasja nr 2-18-17842 menetluse lõppemist.
7.Pärnu Maakohus võttis 19.11.2020 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis selle rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus ema kanda. Kuna tegemist on perekonnaasjaga ning alaealisi lapsi ja nende heaolu otseselt puudutava täitetoiminguga, tuleb asja läbi vaadates lisaks täitemenetlust reguleerivatele normidele juhinduda perekonnaseaduse § 123 lg-st 1 tulenevast kohustusest teha kõigis last puudutavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuv lahend. Tsiviilasja nr 2-18-17842 materjalidest nähtub, et laste alaliseks viibimiskohaks määrati juba 20.12.2018 esimese esialgse õiguskaitse määrusega isa igakordne elukoht. Laste suhtlemiseks emaga kehtestati suhtlemiskord, mida ema on korduvalt rikkunud, jättes lapsed isale üle andmata. Isa esitas korduva taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, eesmärgiga määrata kindlaks ka määruse täitmise kord, mida kohus ei olnud viimases ehk 29.08.2019 esialgse õiguskaitse määruses teinud. Laste peamine elukoht tsiviilasja nr 2-18-17842 menetluse ajal on olnud isa juures. Asjaolu, et täitedokumendiga on täpsustatud esialgse õiguskaitse täitmise korda ja ema on selle vaidlustanud, ei anna kaebuse rahuldamiseks alust. Kohus on tsiviilasjas nr 2-18-17842 taganud esialgse õiguskaitse määrustega vanema ja laste suhtluse, kuid ema on seatud nõudeid korduvalt rikkunud. Kohus pidas vajalikuks tagada laste õigused esialgse õiguskaitse raames sunnivahendite kohaldamisega ning tunnistas täitedokumendi viivitamata täidetavaks. Täitedokument arvestab igakülgselt laste parimaid huve ning piirab suhtluskorda rikkunud vanema õigusi laste parimate huvide järgimise eesmärgil. Täiendava esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse tingis ema käitumine. Laste huvides ei ole nende elukoha järsk ja omavoliline muutmine. Ema ja laste vahelise suhtluskorra
4(8)
2-20-15900 puudumise küsimust ei tule praeguses asjas lahendada. Puudub alus täitemenetluse peatamiseks või sunniraha rakendamise edasilükkamiseks. Kaebus jääb seega rahuldamata. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg-te 7 ja 10 alusel ema kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Ema taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ja kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja saatmist maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub ema jätta menetlusosaliste endi kanda. Kuna tsiviilasjas nr 2-18-17842 ei ole lepitusmenetlust läbi viidud, ei saa täitedokument olla viivitamata täidetav ning selle täitmisel ei tohi kasutada jõudu. Täitedokument on õigusvastane ning rikub laste ja vanemate õigusi. Esialgse õiguskaitse rakendamine on ajutine meede. Laste huvid tuleb alati seada esikohale. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ema jääb kaebuses toodud seisukohtade juurde.
9.Kohtutäitur taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist, jäädes 15.10.2020 otsuse juurde ning nõustudes maakohtu määrusega. TsMS § 378 lg 3 p 1 alusel tehtav hagi tagamise määrus ja TsMS § 555 lg 1 alusel tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on sundtäidetavad enne kohtuliku lepitusmenetluse läbimist (Riigikohtu 17.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). Täitedokumendi resolutsioonis on ette nähtud täitedokumendi vabatahtliku täitmata jätmise tagajärjed.
10.Isa taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulude ema kanda jätmist. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust lahendades ei saa hakata hindama tsiviilasjas nr 21817842 toimuva vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ning selle menetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrust. Esialgse õiguskaitse määruse seaduslikkust kontrollivad kõrgema astme kohtud tsiviilasja nr 2-18-17842 menetluses. Kuna kaebus kohtutäituri tegevuse peale ei ole ema etteheiteid arvestades kohane õiguskaitsevahend, on maakohus jätnud selle õigesti rahuldamata. Kohtutäitur lähtub täitemenetlust läbi viies täitedokumendi resolutsioonist ega saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt anda hinnangut täitedokumendi seaduslikkust puudutavatele väidetele. Täitemenetluse läbiviimise formaalsed eeldused on täidetud. Kui kohus peaks leidma, et määruskaebuse lahendamisel tuleb sisuliselt hinnata ka täitedokumendi seaduslikkust, palub isa kohtul tutvuda tsiviilasja nr 2-18-17842 toimikuga. Isa on tsiviilasjas nr 2-18-17842 käsitlenud põhjalikult kõiki vaidluse seisukohalt olulisi asjaolusid ega pea vajalikuks neid korrata. Täitedokument on seaduslik ja vastab laste huvidele. Ema rikkus pikemat aega tsiviilasjas nr 2-18-17842 tehtud esialgse õiguskaitse määrusi ja kuritarvitas sellega hooldusõigust. Kuna oli tõenäoline, et lastega suhtlemisel rikub ema uuesti hooldusõigust ja suhtluskorda ning laste kätte saamine emalt võib olla raskendatud, andis kohus täitedokumendiga põhjendatult ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramisel isale ja kohustas ema andma lapsed isale viivitamatult üle.
5(8)
2-20-15900 Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et tsiviilasjas nr 2-18-17842 ei ole lepitusmenetlust läbi viidud. TsMS § 378 lg 3 p 1 alusel tehtav hagi tagamise määrus ja TsMS § 555 lg 1 alusel tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on sundtäidetavad lepitusmenetlust läbimata (Riigikohtu 17.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). Kuna ema täitedokumenti ei täitnud, on sunniraha määramine seaduslik ja põhjendatud. Emal on olnud täitedokumendi täitmiseks aega neli kuud, kuid ta ei ole seda täitnud ja on korduvalt teavitanud, et ei kavatse täitedokumenti täita. Asjaolu, et ema on täitedokumendi vaidlustanud, ei anna talle õigust selle täitmisest keelduda, kuna täitedokument on viivitamata täidetav. Täitedokumendi vaidlustamine ega kohtutäituri tööpiirkonna nõude rikkumine ei anna alust täitemenetluse peatamiseks. Isa ei ole lastega alates 22.07.2020 kontakti saanud ning tal puudub teave, kus ja millistes tingimustes lapsed viibivad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p le 1 ja § le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
12.Isa esitas kohtutäiturile täitmiseks Viru Maakohtu 09.09.2020 määruse tsiviilasjas nr 21817842. Määrusega on esialgse õiguskaitse korras antud isale asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni õigus määrata laste viibimiskoht ning kohustatud ema andma lapsed viivitamatult üle isale. Lisaks on kindlaks määratud määruse täitmise kord ja antud kohtutäiturile õigus rakendada täitemenetluse läbiviimisel laste isale üleandmiseks TMS § 179 sätteid ning märgitud, et määrus on viivitamata täidetav. Riigikohtu praktikast tuleneb üheselt, et TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on sundtäidetav (Riigikohtu 17.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). Põhjendatud on seega isa ja kohtutäituri seisukoht, et täitmise seisukohast ei oma tähtsust, kas vanemad on lepitusmenetluse läbinud või mitte. Kuna seadusest ei tulene teisiti, kuulub esialgse õiguskaitse määrus TsMS § 467 lg 5 alusel viivitamatult täitmisele. See tähendab, et esialgse õiguskaitse määrust saab täita enne selle jõustumist. Ka TMS § 2 lg 1 p 1 näeb ette, et viivitamata täitmisele kuuluv kohtumäärus tsiviilasjas on täitedokument. Seejuures ei peata määruskaebuse esitamine TsMS § 665 lg 1 järgi vaidlustatud määruse täitmist. Ema on küll tsiviilasja nr 2-18-17842 materjalidest nähtuvalt taotlenud TsMS § 665 lg 2 alusel vaidlusaluse esialgse õiguskaitse määruse täitmise peatamist, kuid Viru Maakohus on jätnud taotluse 01.12.2020 määrusega rahuldamata. Kuna kohtutäiturile esitati formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, pidi kohtutäitur täitemenetluse algatama. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur täitedokumendi täitmisele võtmisel, täitetoimingute tegemisel ega täitemenetluse osaliste kaebuste lahendamisel hinnata täitedokumendi sisulist õigsust. Seetõttu jättis kohtutäitur 15.10.2020 otsuses põhjendatult hindamata ema materiaalõiguslikud vastuväited täitedokumendile. Ka kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus ei saa asuda hindama täitedokumendi sisulist õigsust. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates hindab kohus kohtutäituri tegevuse õiguspärasust ehk seda, kas kohtutäitur on eksinud
6(8)
2-20-15900 täitemenetlust reguleerivate normide vastu. Vaidlusaluse täitedokumendi sisulist õigsust saavad edasikaebuse alusel hinnata üksnes kõrgema astme kohtud tsiviilasjas nr 2-18-17842. Ringkonnakohus hindab seega järgnevalt üksnes seda, kas kohtutäitur on täitemenetluse läbiviimisel rikkunud täitemenetlust reguleerivaid norme, ega võta seisukohta ema väidete osas, mis puudutavad täitedokumendi sisulist õigsust.
13.Ema on seisukohal, et kohtutäitur peab täitedokumenti täites valima võlgnikku kõige vähem kahjustava täitetoimingu ja selleks ei ole sunniraha määramine. TMS § 8 lg 1 kohustab kohtutäiturit võtma viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Täitemenetluses kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte järgi peavad sissenõudja ja võlgniku huvid olema täitemenetluse käigus tasakaalus ning täitetoimingud ei tohi neist kumbagi ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Proportsionaalsuse põhimõttega peab kohtutäitur arvestama siis, kui tal on võimalus valida erinevate täitetoimingute vahel. Kui kohustatud isik last vabatahtlikult üle ei anna, on kohtutäituril TMS § 179 alusel kasutada kolm vahendit: sunniraha määramine (TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261), lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse tõstatamine lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse (TMS § 179 lg 3) ning vahetu jõud (TMS § 179 lg 4). Neist kolmest koormab kohustatud isikut selgelt kõige vähem sunniraha määramine. Kohtutäitur ei ole seega proportsionaalsuse põhimõtte vastu eksinud.
14.Ema on kaebuses kohtule tuginenud ka sellele, et 21.09.2020 otsuses kohustuse täitmiseks ja sunniraha määramise hoiatuses kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg ei ole piisav. Samas ei taotlenud ema kohtutäiturilt kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja pikendamist ega vaidlustanud seda 05.10.2020 kaebuses kohtutäiturile. Kohtutäitur ei saanud seega 15.10.2020 otsuses, mille õiguspärasust praeguses asjas kontrollitakse, vastava väite osas seisukohta võtta. Ema tuginemine vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja ebapiisavusele on ka vastuoluline, kuna ema on sedastanud, et ei kavatse last isale üle anda ja ei ole seda isa sõnul siiani teinud. Sunniraha rakendamise edasilükkamise taotluse on ema esitanud esmakordselt kohtule. Vastavat taotlust ei saa kohtule esitada, kuna sunniraha rakendamise edasi lükkamise õigus on TMS § 261 lg 8 alusel üksnes kohtutäituril. Kohus ei saa asuda kohtutäituri eest täitemenetlust korraldama.
15.Praegusel juhul oleks kohtutäitur saanud täitemenetluse peatada üksnes TMS § 46 lg 2 p 1 alusel ehk kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamise tõttu. Nimetatud alusel täitemenetluse peatamine on aga kohtutäituri diskretsiooniõigus, millesse kohus ei sekku. Ema taotles täitemenetluse peatamist täitedokumendi peale esitatud määruskaebuse lahendamiseni ka kohtult. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saa kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates peatada täitemenetlust teises kohtuasjas toimuva määruskaebemenetluse lõppemiseni. TMS § 218 lg 2 teine lause annab kohtule õiguse peatada täitemenetlus üksnes kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole täitemenetluse peatamine kaebuse lahendamiseni põhjendatud.
16.Määruskaebuses ei ole ema enam tuginenud kohtutäituri tööpiirkonna nõuete rikkumisele. Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustub rikkumisele kohtutäituri 15.10.2020
7(8)
2-20-15900 otsuses antud hinnanguga. Kuna rohkem vastuväiteid ema kohtutäituri tegevusele esitanud ei ole, puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ja määruskaebus jääb rahuldamata.
17.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel ema kanda. Kohtutäitur ei esitanud menetluskulude nimekirja ning tsiviilasja materjalidest ei nähtu menetluskulude kandmine kohtutäituri poolt. Isa 19.01.2021 menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulud ringkonnakohtus 879 eurot (käibemaksuga). Isa on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Õigusabi on osutatud 4 tunni 53 minuti ulatuses (19.11.2020 määrusega tutvumine; määruskaebusega tutvumine; kliendi poolt määruskaebuse osas koostatud märkmetega tutvumine, õiguslik analüüs; määruskaebusele vastuse koostamine) tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Ema vaidleb 20.01.2021 seisukohas isa menetluskuludele vastu ning palub jätta need välja mõistmata. Ema hinnangul puudub isa menetluses osalemisel eesmärk, mistõttu tal ei ole õigust menetluskulude hüvitamisele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ema vaidlustab täitedokumendi täitmiseks tehtud toimingut täitemenetluses, milles isa on sissenõudja, mistõttu puudutab vaidlus isa õigusi. Kuna isa õigusi oleks puudutanud ka määruskaebuse rahuldamine, pidi maakohus kooskõlas TsMS § 663 lg-ga 3 küsima isalt määruskaebusele vastuse. Isal on seega õigus kantud menetluskulude hüvitamisele. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades asja olemust ja mahtu ning määruskaebuse vastuse sisu, on isa lepingulise esindaja õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Samas ei pea ringkonnakohus asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatuks lepingulise esindaja tunnitasu suurust, mis on 150 eurot (käibemaksuta). Riigikohtu praktikast lähtuvalt tuleb menetlusosaliste esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel tuleb arvestada ka tsiviilasja keerukust ja mahukust (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Praegusel juhul ei ole tegemist ei mahuka ega õiguslikult keeruka vaidlusega. Lisaks lahendatakse kaebused kohtutäituri otsuste peale hagita menetluses, milles hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid piiratumalt kui hagimenetluses. Eelnevast lähtuvalt vähendab ringkonnakohus isa lepingulise esindaja tunnihinda 120 euroni, millele lisandub käibemaks, koos käibemaksuga on tunnitasu 144 eurot. Tunnihinda arvestades on isa põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 703,20 eurot (4 h 53 min x 144 eurot), mis tuleb mõista emalt isa kasuks välja. Vastavalt isa taotlusele kohustab ringkonnakohus ema tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.