Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-20-4358

2-20-4358 arvestama kostja seisukohaga, keeldus kohus lubamast hagi muutmist hageja taotletud viisil. Seega menetleb kohus tsiviilasja lähtuvalt 19.03.2020 esitatud nõuetest.

2-20-4358 peab kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lahendamiseks lahendama esmalt tuvastusnõude (tasaarvestuse kehtivuse), milleks hagejal on õiguslik huvi – kui kohus tuvastab tasaarvestuse kehtivuse, on hagejal õigus nõuda kostjalt täitemenetluses tasutud summad tagasi ning nõuda sellega tekkinud kahju hüvitamist. Seega ka juhul, kui hagi muutmine ei olnud lubatav, jättis kohus ebaõigesti juba menetluses oleva hagi läbi vaatamata, sest hageja nõue sisaldas tuvastusnõuet, mille läbi vaatamata jätmiseks puudus alus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-20-4358 ei ole võimalik nõude esitamine ka mõne muu eseme või hüve suhtes. Seega hageja nõude muutmine ei kujuta endast TsMS § 376 lõike 4 punkti 3 kohast nõutud eseme asendamist. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähendust ka asjaolude muutumise aega puudutavad kaebuse väited. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et hageja muutis 14.09.2020 avaldusega hagi eset ning asjas ei kohaldu TsMS § 376 lõike 4 punktis 3 sätestatud erand. Seega oli TsMS § 376 lõike 1 esimese lause järgi vajalik kostja või kohtu nõusolek. Kostja vaidles hagi muutmisele vastu. Seega tuli kohtul anda hagi muutmise põhjendatusele TsMS § 376 lõike 2 kohane sisuline hinnang. Viidatud sätte kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Õiguskirjanduses on leitud, et mõjuvat põhjust ei tuleks käsitleda kitsalt üksnes menetlusökonoomiliste kaalutlustena, vaid seostada laiemalt küsimusega, kas objektiivselt on hagi muutmine mõlema poole ja õigusemõistmisega seotud avalikke huve arvestades otstarbekas. Kohus peaks andma nõusoleku juhul, kui hagi muutmine hageja taotletud viisil võimaldab lahendada sisulise vaidluse poolte vahel lõplikult, saavutada õigusrahu ning vältida uute kohtumenetluste algatamist. Samuti on oluline, et esialgse ja uue nõude menetlemise vahel oleks sisuline seos (I. Järvekülg., V. Kõve jt. TsMS II. Komm vlj. Tallinn 2017. § 376, punkt 3.3.3 a, b, lk 501). Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud hagi muutmise lubatavust puudutava diskretsiooniotsustuse ka põhjendamata (TsMS § 442 lõiget 8 koosmõjus § 463 lõikega 2), jättes hinnangu andmata TsMS § 376 lõikest 2 tulenevatele eeldustele ning asudes seisukohale, et kuna kostja hagi muutmiseks nõusolekut ei andnud, ei saa seda anda ka kohus. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et sellisele seisukohale asudes on maakohus vääralt tõlgendanud TsMS-i kommenteeritud väljaande autorite seisukohti ja sellest tulenevalt ebaõigesti kohaldanud seadust. Kaebuses on õigesti esile toodud, et õiguskirjanduses on väidetud, et hagi eseme muutmiseks nõusoleku andmine kohtu poolt peaks olema välistatud olukorras, kus kostja nõusolekut ei anna ning esialgse ja uue vaidluse eseme vahel puudub igasugune seos (I. Järvekülg., V. Kõve jt. TsMS II. Komm vlj. Tallinn 2017. § 376, punkt 3.2.4, lk 499). Seega ei saa viidatud õiguskirjandusest teha järeldust, et kostja nõusoleku puudumisel peaks igal juhul olema välistatud ka kohtu poolt nõusoleku andmine. Praegusel juhul ei ole kohus ka hagiesemete vahelist seost hinnanud.

2-20-4358 sundtäitmise lubamatuse tuvastamist (Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2498, punkt 7). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.