Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. jaanuar 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-8045
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu pärandi jagamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant (hageja): A.A. , ik XXX; lepinguline esindaja Mariza Lillepea
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja (kostja): B.B. , ik XXX; riigiõigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluses kantud kulud A.A. kanda.
4.Mõista A.A. lt välja Eesti Vabariigi kasuks 129,60 eurot, mis tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo dokumendis näidatud kontole, kasutades seal märgitud viitenumbrit. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (hageja) esitas 22.05.2016.a Viru Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu pärandi jagamise (kaasomandi lõpetamise) nõudes. C.C. pärijateks on 08.03.2012.a. Rakvere notar Irma Rahnu koostatud pärimistunnistuse kohaselt pooles mõttelises osas abikaasa A.A. ja poeg B.B. eelmisest abielust D.D. ga. Pärandvara kohta on tehtud pärandvara inventuur ning vormistatud pärandvara nimekiri. 28.06.2019.a. esitas hageja kohtule taotluse, milles palus kohtul jagada 06.07.2011 surnud C.C. pärandvara kaaspärijate hageja ja kostja vahel järgmiselt:
1.Õigused (vara): - kinnistu asukohaga XXX jätta hageja ainuomandisse; - mootorratas Yamaha FZR 600R, reg nr XXX , väärtusega 1000 eurot, jätta hageja ainuomandisse; - rahalised vahendid (lahusvara) C.C. nimel avatud kogumispensionikontol nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s ja AS-is LHV Pank, ühisvara hulka kuuluv kogumispension Swedbank AS-is, C.C. arvelduskontodel nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s 1,11 eurot, arvelduskontol nr XXX AS SEB Pangas 12 eurot, arvelduskontol XXX Swedbank AS-is -0.61 eurot ning A.A. arvelduskontol nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s 454,43 eurot jäävad hagejale.
2.Kohustused (vara): - C.C. limiidikontol nr XXX Swedbank AS-is võlgnevus 19,06 eurot; arvelduskonto nr XXX Swedbank AS-is negatiivne jääk – 0.61 eurot jäävad hageja kanda, kes on need kohustused täitnud; - E.E. kasuks 29.01.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest
000 eurot on hageja poole, s.o 7500 eurot hüvitanud, kohustuse ülejäänud osa 7500 eurot jääb hageja kanda; - Hageja on hüvitanud Rakvere kohtutäitur Raigo Pärsile pärandvara inventuuri tegemise tasu 42 eurot ega nõua sellest poolt välja kostjalt.
3.Hageja loovutab kostjale pärandvara hulka mittekuuluva, kuid C.C. omanduses olnud, tema poolt müüdud ja hageja poolt pärandaja surma järgselt F.F. elt tagasi ostetud mootorratta KMZ Dnepr MT-9, reg nr XXX , väärtusega 2000 eurot. Mootorratas Dnepr antakse kostja ainuomandisse. Kuna kostja ei nõustunud kompromissiga, palus hageja TsMS § 162 lg 1, 2,3 alusel kohtumenetlusega seotud kulud, sealhulgas riigilõiv 300 eurot, välja mõista kostjalt.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas kohtule oma seisukohad. Kostja nõustus, et pärandvara tuleb jagada ja kinnistu jääb hageja ainuomandisse, ning hageja on kohustatud hüvitama talle kinnistu väärtusest kaasomandiosa kaotuse eest 27 000 eurot või kompromissi erinevate variantide realiseerumise korral vastavalt 6750 eurot või 8 750 eurot.
Kostja oli nõus, et mootorratas Yamaha FZR 600R, reg nr XXX jääb hageja ainuomandisse ja hageja hüvitab kostjale nimetatud pärandvara väärtusest 250 eurot. Kostja leidis, et E.E. nõue C.C. vastu on tühine, kuna C.C. ei ole kunagi laenanud E.E. lt 15 000 eurot. Pärandvara nimekirjast puudub mootorratas KMZ Dnepr MT-9 reg nr XXX , mis on kostjale arusaamatult saanud alates 23.07.2011. F.F. e omandisse. Kostja leidis, et mootorratas Dnepr tuleb jätta kostja ainuomandisse. Kostja hindab mootorratta väärtuseks 500 eurot. C.C. pensioniosakud tuleb jaotada poolte vahel võrdselt. Kostja nõustus, et sõiduauto Nissan Almera, reg nr XXX jääb hageja ainuvaldusse, kui viimane hüvitab sõiduauto väärtusest pool ehk 500 eurot. Kostja leidis, et kogu C.C. pangaarvel olnud raha kuulub pärandvara hulka ja see tuleb pärijate vahel võrdselt jagada kokku summas 2693,61 eurot ning hageja on kohustatud hüvitama kostjale 1346,80 eurot, kuna kasutas ainuisikuliselt arvel olnud pärandvara.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja luges C.C. pärandvara hulka järgmise vara: 1) kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ) väärtusega 54000 eurot 1⁄2 osas; 2) mootorratas Yamaha FZR 600R, reg nr XXX väärtusega 1000 eurot 1⁄2 osas; 3) Swedbank Pensionifondi K3 1422,95 osakut, LHV Pensionifondi XL 426,180 osakut ja Nordea Pensionifond A 1787,922 osakut; 4) rahalised vahendid C.C. arvelduskontol nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s summas 1,11 eurot 1⁄2 osas; 5) rahalised vahendid C.C. arvelduskontol nr XXX AS SEB Pangas summas 2485,93 eurot 1⁄2 osas; 6) rahalised vahendid A.A. arvelduskontol nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s summas 457,73 eurot 1⁄2 osas; 7) kohustused limiidikontol nr XXX Swedbank AS-is (leping nr 05-130700-EG) laenujääk 11,52 eurot, intress 2,95 eurot ja kaardikasko võlg 4,59 eurot, kokku 19,06 eurot ning arvelduskonto nr XXX Swedbank AS-is negatiivsest jäägist tulenev võlgnevus 0,61 eurot 1⁄2 osas. Maakohus lõpetas pärandvara ühisuse ja jagas pärandvara järgmiselt: 1) kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ) ja mootorratas Yamaha FZR 600R, reg nr XXX jäävad hageja ainuomandisse; 2) ülejäänud C.C. pärandvarast jääb hagejale ja kostjale kummalegi: - C.C. pärandvarasse kuuluvatest rahalistest vahenditest 736,19 eurot; - Swedbank Pensionifondi K3 711,475 osakut; - LHV Pensionifondi XL 213,09 osakut; - Nordea Pensionifondi A 893,961 osakut; - AS Swedbank limiidikontoga nr XXX ja AS Swedbank arvelduskontoga nr XXX seotud kohustustest 4,92 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud pärandvara eest hüvitise kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ) eest 13 500 eurot ja mootorratta Yamaha FZR 600R, reg nr XXX eest 250 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud, milles poolte vahel vaidlus puudub: 1) hageja ja C.C. olid abielus alates 21.06.2010, abikaasade vahel kehtis varaühisus ja nad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut; 2) C.C. suri 06.07.2011.a.;
3) C.C. pärijateks on võrdsetes 1⁄2 mõttelistes osades tema abikaasa A.A. ja poeg B.B. ; 4) hageja ja C.C. ühisvara hulka kuulus C.C. surma hetkel: - kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ); - mootorratas Yamaha FZR 600R, reg nr XXX ; 5) C.C. pärandvara hulka ei kuulu 19.10.2011.a pärandvara nimekirjas C.C. lahusvarana märgitud tema nimele registreeritud järgmised sõidukid: VAZ 2121, reg nr XXX , Ford Sierra, reg nr XXX ja Volkswagen Passat, reg nr XXX, kuna need ei kuulunud C.C. surma hetkel enam temale; 6) C.C. pärandvarast jäävad hageja ainuomandisse: - kinnistu asukohaga XXX ; - mootorratas Yamaha FCR 600R, reg nr XXX , väärtusega 1000 hageja ainuomandisse, millest hageja hüvitab kostjale tema osa 250 eurot. Kohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus järgmiste kohustuste kuulumises hageja ja C.C. ühisvara hulka, millele kostja ei ole vastu vaielnud: 1) limiidikontol nr XXX Swedbank AS-is (leping nr 05-130700-EG) laenujääk 11,52 eurot, intress 2,95 eurot ja kaardikasko võlg 4,59 eurot, kokku 19,06 eurot ning 2) arvelduskonto nr XXX Swedbank AS-is negatiivsest jäägist tulenev võlgnevus 0,61 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, millise seisuga ja millise dokumendi alusel hinnata pärandvara hulka kuuluva kinnistu väärtust. Kohus selgitas, et PärS § 152 lg 2 1. lause järgi jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Maakohtu hinnangul tuli PärS § 152 lg 2 kohaselt lähtuda 26.02.2018.a eksperthinnangus nr 8784-18, millega määrati kinnisasja turuväärtus 03.02.2018.a seisuga, mis kajastab kõige täpsemalt kinnistu väärtust pärandvara jagamise hetkel. Nimetatud ekspertiisiakti kohaselt on kinnisasja turuväärtus 03.02.2018 seisuga 54 000 eurot. Arvestades hagejale ja C.C. le kuuluvat osa kinnistust, kuulub hagejale C.C. pärandvara jagamisel kinnistu 3⁄4 osas, s.o 40 500 euro väärtuses ja kostjale 1⁄4 osas, s.o 13500 euro väärtuses. Kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel tuleb hagejal kostjale seega hüvitada kinnisasja kaotuse eest 13 500 eurot. Kohus leidis, et kinnistule tehtud kulutusi hageja nõudnud ei ole. Hageja esitas 31.02.2019.a kompromissis ja 28.06.2019.a hagi muudatustes seisukoha, et hageja ei nõua kostjalt kinnistu säilimiseks ja alalhoidmiseks tehtud kulutusi summas 27 000 eurot (kuna eksperdi hinnangu alusel oli 06.07.2011 kinnistu väärtus 27 000 eurot, käesoleval ajal 54 000 eurot) 1⁄4 osa. Kohtu hinnangul taotles hageja sisuliselt hageja poolt kostjale tasumisele kuuluva hüvitise tasaarvestamist hagejal kostja vastu oleva võimaliku nõudega. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet kinnisasja säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks, seega ei saa hageja loobumist/tasaarvestusnõuet arvestada pärandvara jagamise nõude lahendamisel. Kohus leidis, et pooltel tasuks kaaluda kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel mõlemaid pooli rahuldavas ulatuses hageja poolt kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist väljaspool kohtumenetlust, arvestades hageja võimaliku uue haginõudega kaasnevat aja- ja rahakulu. Kohus osutas, et nii hageja kui kostja olid menetluse kestel kompromissi korras valmis kokku leppima kinnistu väärtuses 27 000 eurot, millest oleks hageja kostjale hüvitanud 6750 eurot.
Hageja on haginõudes lähtunud pärandvara nimekirjast, mille kohaselt on pärandaja liitunud Swedbank Pensionifondiga K3 (osakute arv 1422,95, summa 1357,76 eurot), LHV Pensionifondiga XL (osakute arv 426,180, summa 473,23 eurot) ja Nordea Pensionifondiga A (osakute arv 1787,922, summa 1576,55 eurot) (I kd, tl 12) ning notari koostatud omandiõiguse tunnistuse projektist, mille järgi on rahalised C.C. nimel avatud kogumispensionikontol nr XXX Swedbank AS-si loetud abikaasade ühisvara hulka, ülejäänud kahel pensionikontol olevad rahalised vahendid on nimetatud abikaasade lahusvara all (I kd, tl 16). Kostja 26.03.2019.a vastuse (I kd, tl 110) ja 10.10.2019.a kohtuteeside (II kd, tl 174) põhjal loeb kostja need pärandaja lahusvara hulka. Kohus luges kõikide eelnimetatud pensionifondide osakud pärandvara hulka C.C. lahusvarana ja kummalgi pärijal on õigus 1⁄2 pensionifondi osakutest. Poolte vahel on vaidlus pärandvarasse kuuluva C.C. ja A.A. arveldusarvetel olevate rahasummade, v.a C.C. arvelduskontol nr XXX Nordea Bank Finland Plc-s oleva 1,11 eurot, osas. Kohus nõustus kostjaga, et pärandajale makstud palk kuulub C.C. pärandvara hulka, samuti hagejaga, et palk kuulub abikaasade ühisvara hulka. Kohus leidis, et SEB Ühispanga arve kontojääk oleks olnud 2485,93 eurot. Kuivõrd nimetatud rahasumma oli abikaasade ühisvaraks ja eeldades abikaasade osade võrdsust, siis on kostjal sellest õigus 1⁄4-le, s.o 621,48 eurole (2485,93/ 4), hagejal 3⁄4-le, s.o 1864,45 eurole. Kohus selgitas, et hageja Nordea Bank Finland Plc-s arveldusarvel olev rahasumma kuulub poolte ühisvara hulka, millest C.C. pärandvara hulka kuulub üksnes pool. Seega on hageja kontol olevast rahasummast 457,73 eurot kostjal õigus 1⁄4-le, s.o 114,43 eurot ja hagejal 3⁄4-le, s.o 343,43 eurot. Poolte vahel on vaidlus E.E. kasuks sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse
000 eurot kuulumises pärandvara hulka. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud E.E. ga 29.01.2011.a väidetavalt sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu ja selle sissenõutavust. Kohus nõustub kostjaga, et vastava nõude kajastamisega kohtutäituri koostatud inventuuriaktis ei piisa vaidluse korral nõude olemasolu tuvastamiseks. Justiitsministri 15.12.2009.a määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ 21. peatüki („Pärandi inventuuri tegemise kord“) kohaselt kohtutäitur üksnes märgib inventuuriakti päringute põhjal väljaselgitatud (nt pärija esitatud, üleskutsemenetluses teatatud, registritest nähtuvad jne) andmed pärandvara ja sellega seotud kohustuste kohta, s.h andmed vaidlustamise kohta. Kohus ei pea laenulepingu olemasolu tõendatuks lugemiseks piisavaks hageja 03.07.2019.a vastuses osutatud kriminaalasjas nr 12240101199 ülekuulatud E.E. , R.R. ja Madis Niinemets ütlusi laenulepingu sõlmimise kohta (I kd, tl 140-141). E.E. l on võimalik esitada oma väidetavast laenulepingust tulenev nõue iseseisvas menetluses, seejuures nii ühe kui teise pärija suhtes, kuivõrd tulenevalt PärS § 151 lg 2 sätestatust vastutavad (n.ö välissuhtes) pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest pärijad solidaarselt. Kohus märkis, et eelduslikult kuulub abielu kestel võetud kohustus abikaasade ühisvara hulka, eeldades ka siin abikaasade osade võrdsust. Seega laenukohustuse olemasolul kuuluks C.C. pärandvara hulka vaid kohustus 7500 euro ulatuses, mis kuuluks pärijate poolt täitmisele võrdeliselt nende pärandiosaga, s.o kummalgi 1⁄2 ehk 3750 euro ulatuses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja A.A. esitas 24.04.2020 Viru Maakohtu 17.03.2020 otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles maakohus jättis pärandvara koosseisu arvamata E.E. kohustuse summas 7500 eurot, ning osas, milles määrati XXX kinnistu kaotuse eest kostjale hüvitis 13 500 eurot. Hageja palub selles osas maakohtu otsuse tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda pärandvara koosseisus olevaks C.C. laenukohustus täitmata osas 7500 eurot ja kinnisasja omandikaotuse hüvitiseks määrata 6750 eurot ning tasaarvestada vastastikused kohustused. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtu poolt määratud pärandvarasse kuuluva kinnistu eest määratud 13 500 euro suuruse hüvitisega, sest hageja on ainuisikuliselt kandnud alates pärandi avanemisest kuni ekspertiisi tegemiseni kõik kinnistul ja pärandvaral lasuvad kohustused, sealhulgas täitnud oma poole E.E. laenulepingust ning teinud kulutusi kinnisasja säilitamiseks. Eksperdi hinnangu alusel oli pärandi avanemisel 06.07.2011 kinnistu väärtus 27000 eurot, käesoleval ajal 54000 eurot. Hageja peab ebaõiglaseks kostjale kohustust hüvitada asja alleshoidmiseks isikliku raha eest tehtud kulutusi. Hageja arvates on kohtuvälisele kompromissile suunamine alusetu ja ebaõiglane, sest kostjaga ei ole võimalik ühtegi kompromissi sõlmida. Hageja leiab, et maakohus on meelevaldselt muutnud pärandvara koosseisu ja hageja nõuet. Hageja ei palunud kohtul pärandvara koosseisu määratleda, vaid jagada pärandvara ja lõpetada kaasomand hagis nõutud viisil. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud piisavaks laenulepingu olemasolu tõendamisel kriminaalasjas nr 12240101199 ülekuulatud E.E. , R.R. ja M.M. ütlusi laenulepingu sõlmimise kohta (I kd, tl 140-141). Hageja ei tea laenulepingu asukohta ega seda, kus C.C. laenu saamise järgselt lepingut hoidis. Hageja ei välista, et laenuleping võis kaduda või hävida. Kuna hageja valduses lepingu originaali pole ning selle asukoht on vaatamata paberite läbivaatamisele koos maja projektipaberitega teadmata, siis polnud hagejal võimalik laenulepingut kohtu nõudel esitada. Hageja on ka seisukohal, et menetluskulude jätmine poolte endi kanda, arvestades, et kostja esinduskulud tasub riik, ja sealhulgas tasutud riigilõivu summas 300 eurot jätmine hageja kanda on ebaõiglane ja põhjendamatu.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et see on arusaamatu, alusetu ja põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta täiest ulatuses rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja püüab kohut eksitada seoses väidetega hageja tellitud eksperthinnangu osas. Kohtule esitatud laenulepingu koopia käekirjaliselt kirjutatud tekst, võrrelduna teiste asjas sisalduvate kirjalike tõenditega ei jäta tavalisel vaatlusel kahtlust, et laenulepingu on koostanud hageja, ja et kostja isa allkiri on lepingul võltsitud. Maakohus märkis otsuses õigesti, et hageja ei ole tõendanud E.E. ga 29.01.2011.a sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu ja selle sissenõutavust. Kostjale jäävad arusaamatuks hageja argumendid selles osas, kuidas hageja on kandnud kõik kinnistul lasuvad kohustused ning teinud kinnistul kulutusi. Pärast abikaasa surma on hageja ainuisikuliselt kinnistut kasutanud ning pole põhjendatud, miks alaealine kostja peaks katma hageja poolt pika aja vältel tekitatud kulutusi ja hüvitama hagejale kinnisvara säilitamiseks
väidetavalt tehtud kulutusi. Hageja ei maini kaebuses, kui palju võiks või peaks hageja hüvitama kostjale kasutuseelise eest viimase 9 aasta vältel, sest kostja ei ole saanud kasutada kaasomandiosa, mis kuulub talle. Kostja märgib, et hageja ei ole esitanud põhjendusi, miks menetluskulude poolte kanda jätmine on ebaõiglane ja põhjendamatu. Kostja leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks puudub alus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Ringkonnakohus märgib, et hageja apellatsioonkaebuse sõnastus ja struktuur teeb kaebusest arusaamise raskeks, kuid kaebuse puudused ei takista siiski maakohtu otsuse õigsuse ja seaduslikkuse kontrollimist vaidlustatud osas. TsMS § 651 lg 1 alusel ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest tuleneb, et hageja vaidlustab otsuse osas, milles kohus määras kinnisvara väärtuse; samuti osas, milles maakohus ei lugenud pärandvara hulka E.E. ja pärandaja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust ning osas, milles maakohus ei arvestanud hageja poolt kinnisasjale tehtud kulutustega. Ringkonnakohus märgib, et hageja tegi kõik menetlustoimingud õigusteadmistega lepingulise esindaja vahendusel. Hageja lepingulisele esindajale saab ette heita hageja huvide ebapiisavat esindamist, samuti kohaste menetlustoimingute tegemata jätmist ning ebaselgete nõuete ja seisukohtade esitamist. Hageja menetlusdokumendid on sisult ebaselged, hageja sõnastas maakohtu menetluses korduvalt oma nõuded ümber ning esitas teateid, mille sisust ja eesmärgist on raske aru saada. Nii esitas hageja maakohtu poolt lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks dokumendi pealkirjaga „hagi eseme ja aluse muutmise avaldus“. Samuti jäi hageja kinnistu väärtuse osas seisukohale, mis on materiaalõigusega vastuolus.
9.Õige ei ole hageja väide, et maakohus määras pärandvara koosseisu kuuluva kinnisasja väärtuse ebaõigesti. PärS § 152 lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Nimetatud sättest tuleneb, et pärandvara koosseis määratakse kindlaks pärandi avanemise hetkeseisuga, kuid pärandvara väärtus ei sõltu pärandi avanemise ajast, vaid vara väärtus määratletakse jagamise aja hetkega. Pärandavara väärtuse määramise regulatsioon on analoogne ühisvara jagamisega ja Riigikohus on märkinud, et õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. (Vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 13; 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07.) Pooled ei vaidle selle üle, et viimase kinnisvara hindamisakti järgi on kinnisvara väärtus 54 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub kinnisvara väärtuse määramise, pärandaja abikaasa osa arvestamise ning hüvitise suuruse määramise osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
10.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kuna hageja luges pärandvara koosseisu kuuluvaks E.E. ja pärandaja vahel sõlmitud laenulepingu, siis oli kohtul kohustus sellega pärandvara jagamisel arvestada. Hageja nimetas pärandaja kohustusena E.E. ga sõlmitud laenulepingut 15 000 euro osas ning väitis, et ta on sellest tuleneva kohustuse 7500 euro ulatuses täitnud. Kostja vaidles hageja väitele vastu ning esitas vastuväite, et leping on võltsitud. Hagejal oli TsMS § 230 lg-st 1 tulev kohustus oma väidet tõendada. Maakaohus kohustas hagejat esitama lepingu tõendamiseks originaaldokumendi. Hageja originaallepingut ei esitanud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid, milleks olid kolmandate isikute ütlused kriminaalasja raames ja pidas neid lepingulise kohustuse tõendamiseks pärandvara jagamise menetluses ebapiisavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (TsMS § 654 lg 6).
11.Õige ei ole hageja väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja poolt pärandvarale tehtud kulutustega. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kulutuste hüvitamise nõuet kohtule esitanud. Hageja ei märkinud 22.05.2016 esitatud hagiavalduses ega 16.06.2016 hagiavalduse täienduses faktiliste asjaoludena kinnisasja säilitamiseks tehtud kulutusi, samuti ei esitanud hageja nõuet kulutustega seoses. 28.06.2019 esitatud dokumendis „hagi aluse ja eseme muutus“ märkis hageja, et „nõustub, et kostjal, lapsena ( kuni 14.07.2017-ni alaealine), kellel puudus teovõime ja iseseisvad rahalised vahendid, ei saanud otsustada pärandaja ja hageja varasuhete üle ega saanud panustada pärandaja surma järgselt pärandvara alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutuste kandmisel. Hageja nõustub ka sellega, et täisealiseks saanud kostja ei saa alustada iseseisvat elu pärandvara kohustuste ja võlgadega.“. Dokumendi punktis
2.Kohustused (vara), alapunktis 4. märkis hageja: „Hageja ei nõua kostjalt välja kinnisasja asukohaga XXX (registriosa nr XXX ) säilimiseks ja alalhoidmiseks tehtud kulutuste 27000 eurot (eksperdi hinnangu alusel 06.07.2011 kinnistu väärtus 27000, käesoleval ajal turuväärtus 54000 eurot) 1⁄4 osa.“.
13.Hageja seisukohad pärandvara väärtuse osas on olnud muutuvad ja hageja seisukohtadest saab järeldada, et kui hageja leidis, et kinnisasja väärtust arvestatakse 2011 aasta seisuga, siis ta hüvitist ei soovinud, kui kinnisasja väärtusena arvestati 2018 aasta, siis asus hageja pärast kohtulahendi tegemist seisukohale, et kulutustega ei arvestatud põhjendamatult. Hagejal oli õigusteadmistega esindaja, kes taotles asjas tarbetu ekspertiisi läbiviimist ja selgusetu on, miks maakohus määras ekspertiisi kinnisasja turuväärtuse väljaselgitamiseks 2011. aastal. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et kinnistu turuväärtuse määramine 2011 aasta seisuga ei omanud asjas tähtsust.
14.Ringkonnakohus märgib, et hagi esitati 2016. aastal pärandvara ühisuse lõpetamiseks. Pärandvara ühisus ei ole isikute vahel vabatahtlikkuse alusel moodustunud ühendus, vaid pärandi avanemisega 2011. aastal seaduse alusel tekkinud sunnitud ühisus. Seetõttu peaksid kaaspärijad olema huvitatud pärandvara jagamisest võimalikult kiiresti. Käesolevas asjas pooled pärandvara kokkuleppel ei jaganud ja hagi esitati mitu aastat pärast pärandi avanemist, seega võivad pooltel olla tekkinud hüpoteetiliselt vastastikused nõuded, mida selles asjas ei menetletud. Hagi esitamisel on üldjuhul mõistlik esitada kõik nõuded korraga, vajadusel saab nõudeid esitada alternatiivselt. Hageja ei pidanud vajalikuks kulutuste nõuet esitada. Ringkonnakohus leiab, et käesolev otsus ei välista täielikult hüpoteetilist õigust esitada tulevikus nõudeid, sh vajalike, asja säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks, samuti kui hageja leiab, et ta on oma lahusvara arvelt pärandvara väärtust oluliselt suurendanud, siis võib
hagejal olla, kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel nõue. Samas on kostjal võimalik esitada vastunõue kasutuseeliste osas.
15.Maakohus oleks pika menetluse ajal saanud hageja tähelepanu juhtida hageja esitatud asjaoludele ja täiendavate nõuete esitamise õigusele. Samas oli hagejal õigusteadmistega lepinguline esindaja ja kohtul ei ole kohustust hagejale selgitada kohaste nõuete sõnastamise võimalusi. Käesolevas asjas ei saa ringkonnakohus ise uut otsust teha ning puudub alus ka asja uueks arutamiseks maakohtule saata, kuna see menetlust ei kiirendaks. Hageja ei ole maakohtu menetluses kolme aasta jooksul esile toonud faktilisi asjaolusid, millest saaks üldse järeldada, milliseid muudatusi kinnisasjal on tehtud. Asjas puuduvad väited ja tõendid nii kulutuste kui parenduste kohta. Asjas tehtud ekspertiis lähtub kinnistu turuväärtusest ning ei anna hinnangut ehitustehnilisest aspektist ehitistele. Hageja arvamus, et tema kulutuste suurus ongi pärandi avanemise hetke ja käesoleva hetke kinnisasja turuhinna hinnangute vahe, ei ole õige.
16.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtumenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas määrusega kostja esindaja õigusabi tasu taotluse 129,60 euro saamiseks. TsMS § 190 lg 5 alusel tuleb hagejalt mõista riigi kasuks välja kostja esindaja riigi õigusabi kulu 129,60 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.