Tallinna linna hagi SCAEVA OÜ vastu korteriomandi valduse üleandmiseks ja omanikuvahetuse kande kohta antava tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. novembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Scaeva apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
23 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Tallinna linn, tehinguline esindaja Inge Lumiste Kostja (apellant) SCAEVA OÜ (registrikood 11366141); seaduslik esindaja L.S, tehinguline esindaja Maia Ploom
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta SCAEVA OÜ vastuväide ringkonnakohtu tegevusele rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 24. novembri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
Apellatsiooniastme menetluskulud jätta SCAEVA OÜ kanda. Määrata, et Tallinna linnal puuduvad apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-4084 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tallinna linn (hageja) esitas 15. märtsil 2018 Harju Maakohtule Scaeva OÜ (kostja) vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1040 tuleneva asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise ja omandi üleandmise nõude koos omandi üleandmise tahteavalduse andmise kohustamisega. Tallinna notar Kätlin Aun-Janisk väljastas 4. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse, mille kohaselt tunnistati H.V pärijaks V.V (isikukood xxxxxxxxxxx). Pärandvara avanemise hetkel kuulus H.Vle Xxx asuv korteriomand registriosa numbriga 18699501 (edaspidi korteriomand). V.Vi pärimisõiguse tunnistuse tunnistas Tallinna notar Kätlin Aun-Janisk 10. juunil 2013 kehtetuks PärS § 175 ja Eesti Kohtuekspertiisiakti nr 12E-DK0120 alusel.
20.märtsil 2014 väljastas Tallinna notar Kätlin Aun-Janisk uue pärimistunnistuse, mille kohaselt on 29. novembril 2010 surnud H.V (isikukood xxxxxxxxxxx) pärandvara üle läinud hagejale. KarS § 209 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 tunnustel on alustatud kriminaalmenetlus kahtluse tõttu, et V.V, tema ema L.S ja jurist I.K on esitanud erinevatele notaritele erinevate surnud isikute tõenäoliselt võltsitud koduseid testamente, mis olid tehtud L.S või V.Vi kasuks. Kuna V.Vi pärimisõiguse tunnistus tunnistati kehtetuks, ei läinud H.V pärand V.Vile üle. Seega puudus V.Vil õigus seda korteriomandit käsutada. Kuna V.V on kinkelepinguga andnud korteriomandi tasuta kostjale peab kostja korteriomandi hagejale välja andma.
2.Hageja palus: a. Kohustada kostjat andma nõusolekut Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 18699501 teises jaos kostja kohta tehtud kande kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks. b. Välja tõsta kostja korteriomandi, registriosa nr 18699501, reaalosaks olevast Xxx asuvast eluruumist ja anda see eluruum hageja valdusse. Hageja palus ka hagi tagada. Hagi tagamiseks palus hageja kanda kinnistusraamatusse keelumärge korteriomandi käsutamise keelamiseks. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtule pole esitatud dokumente, millest nähtuks pärimistunnistuse ebaõigsus. Hageja pidi hiljemalt 4. märtsil 2011 olema teadlik enda õigusest pärida. Kui tal oleks olnud soovi pärijaks hakata, oleks ta saanud
2-18-4084 esitada notarile vastava avalduse. Pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada kolme aasta jooksul selle kehtetuse alusest teada saamisest või teada saama pidamisest arvates, kuid mitte rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist (PärS § 175 lg 3). Hageja oleks saanud V.Vi testamendi asjaolusid kontrollida 3 aasta jooksul, seega kuni 4. märts 2014. Hageja hakkas pärimise sooviga tegelema 2014. aastal, pärast 3 aasta möödumist V.Vile pärimisõiguse tunnistuse väljastamist.
4.Hagis on märgitud, et pärimisõiguse tunnistus tunnistati kehtetuks PärS § 175 ja Eesti Kohtuekspertiisiakti nr 12E-DK0120 alusel. Kostja arvates puudus notaril õigus ja alus pärimisõiguse tunnistust kehtetuks tunnistada. Pole üheselt tuvastatud, et testamenti ei allkirjastanud H.V. Ainult kohus saab otsustada kõiki tõendeid kogumis uurides, kas testamendi on testaator allkirjastanud või on allkiri võltsitud.
5.Kostja arvates on hageja nõue aegunud.
6.V.V esitas kohtule avalduse, milles palus kohustada notarit oma toimingud üle vaatama ja hagejale väljastatud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistama (tsiviilasi nr 2-18-7384). Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 20. novembri 2019. a otsusega hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
8.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
4.märtsil 2011 väljastas notar Kätlin Aun-Janisk V.Vile pärimistunnistuse, millega V.V tunnistati 29. novembril 2010 surnud H.V (isikukood xxxxxxxxxxx) vara pärijaks. V.V päris H.V järelt muuhulgas ka korteriomandi aadressil Tallinn Xxx Tallinn. 15. märtsil 2011 kanti V.V korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. V.V kinkis korteriomandi OÜ-le Scaeva. 12. aprillil 2011 kanti OÜ-le Scaeva omanikuna kinnistusraamatusse. juulil 2013 tunnistas notar kehtetuks 4. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse, mille kohaselt oli H.V pärijaks tunnistatud V.V (isikukood xxxxxxxxxxx).
20.märtsil 2014 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt on 29. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale.
9.Maakohtu põhjendustest nähtuvalt on kohus tsiviilasjas nr 2-18-7384 jõustunud lahendiga selgitanud, et kui V.V soovib hagejale antud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist, siis on kohaseks õiguskaitsevahendiks avalduse esitamine 20. märtsil 2014. a tõestatud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. V.V pole sellist avaldust kohtule esitanud. Seega pole V.V saanud pärandvara omanikuks õiguspäraselt. Hageja nõue pole TsÜS § 155 lg 1 järgi aegunud.
10.Kostja valdus pole heauskne. Pärandvara üleminek V.Vile polnud õiguspärane ning V.Vil ei tekkinud kinnistule omandit. Seega puudus V.Vil õigus kinnisasja käsutamiseks ja seetõttu pole kostja AÕS § 55 lg-s 1 nimetatud heauskne omanik. Poolte vahel pole õiguslikke suhteid, mis võimaldaksid kostjal hageja vara vallata. Hageja on korteriomandi omanik ja on kostja vastu esitanud valduse vabastamise nõude. Kostja valdab hageja asja (eluruumi) õigusliku aluseta. Hageja nõue valduse vabastamiseks tuleb rahuldada. Kostja peab asja valduse hagejale üle andma.
2-18-4084 Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
12.Maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Pärimistunnistuste väljaandmine ja tühistamine ei oma vaidluse lahendamisel mingisugust tähtsust. Pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-53722 p-s 16 selgitanud, et vindikatsiooninõude ja kinnistusraamatu kande parandamise nõude lahendamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas pärandaja on teinud testamendi, st kas on olemas tahteavaldus korteriomandi pärandamiseks. Tahteavalduse olemasolu korral peab kohus võtma põhjendatud seisukoha testamendi kehtivuse kohta. Neid küsimusi pole kaevatavas kohtuotsuses lahendatud, ühtegi asjakohast tõendit otsuse tegemise aluseks võtnud ei ole. Kohus ei ole käsitlenud ega tuvastanud asjaolusid, mille aluselt saaks väita, et V.V sai omandi ebaseaduslikult. AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Ei ole tuvastatud ühtegi põhjust, miks kinnistusraamatu kanne V.Vi ja siit tulenevalt kostja omandi kohta ei ole õige.
13.Eesti Kohtuekspertiisiaktiga ei ole üheselt tuvastatud, et testamenti ei allkirjastatud H.V. Käekirjaeksperdile on ekspertiisi läbiviimiseks esitatud käekirja võrdlusmaterjaliks ainult 2003. a isikutunnistuse väljastamise taotluse dokument. Dokumendil on 9 aastat vana allkiri. Puuduvad käekirjaproovid. Vana inimese käekiri muutub üheksa aastaga. Kuigi ekspertide arvamuse kohaselt ei ole testamendil olev allkiri kirjutatud H.V poolt, saab ekspertiis tuvastada ainult seda, et H. V allkiri testamendil ei ole samasugune nagu tema allkiri 2003. aastal. Kriminaalasja uuriti aastaid ning ei ole tuvastatud, et H.V testament oleks kellegi poolt võltsitud. 15.10.2015. a. abiprokurör Ilona Ladokha koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusest tuleb välja, et käekirjaeksperdid andsid tekstide ja allkirjade kohta arvamusi, millede kohta neile võrdlusmaterjali ei esitatud. See viitab ekspertide ebapädevusele.
14.V.V esitas 2011. aastal avalduse talle H.V vara pärimiseks pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks. Talle väljastati pärimisõiguse tunnistus 4. märtsil 2011. Tallinna Linnavalitsus ei ole kohtule V.Vile väljastatud pärimisõiguse tunnistuse tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks hagi kohtule esitanud. Kohus ei ole V.Vile väljastatud testamenti tühistanud ega selle tühisust tuvastanud.
15.H.V suri 29.11.2010. Kui hageja väidab, et on H.Vi pärija, siis oleks ta pidanud notarile pärimiseks avalduse esitama. Ekspertiisiakt koostati 10.12.2012. Kui hageja tahaks tühistamise hagi esitada, oleks see aegunud. Ka käesolev hagi, milles ei ole juttu V.Vile väljastatud pärimisõiguse tunnistuse tühistamise vajadusest, esitati 15.03.2018. Isegi kui V.V oleks pärimiskõlbmatu PärS § 6 lg 1 p 5 alusel, oleks hageja nõue tema lugemiseks pärimiskõlbmatuks aegunud PärS § 8 kohaselt.
16.Kostja sai korteriomandi omanikuks kaua aega enne ekspertiisiakti tegemist. Seega omandas kostja korteriomandi seaduslikult ja ta saab olla ainult heauskne omandaja. AÕS § 65 lg 3 kohaselt ei saa nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut kolmanda heauskse isiku poolt omandatud asjaõiguste suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud.
17.Maakohus luges otsuses tuvastatuks asjaolu, mida ei ole kohtus arutatud ja mille kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Kohus leidis ilma tõenditeta, et V.V ei ole pärima õigustatud isik. Sellega rikkus maakohus TsMS 436 lg-t 4. Kostja seisukohti ei ole kohus otsuses käsitlenud ega hinnanud. Otsus ei rajane asjas kogutud tõenditel.
2-18-4084
18.Kui ringkonnakohus soovib apellatsioonkaebuse lahendamise käigus käsitleda asjaolu, kas H.V on allkirjastanud testamenti, millega ta pärandas oma vara V.Vile ja arvestab asja lahendamisel ka Eesti Kohtuekspertiisiakti nr 12E-DK0120, taotleb kostja asjas uue, käesoleva tsiviilasja raames määratud ekspertiisi tegemist lähtuvalt ülaltoodud ekspertiisi objektiivsust kahtluse alla seadvatest asjaoludest. Kui ringkonnakohus soovib tugineda oma otsuses Eesti Kohtuekspertiisiaktile nr 12E-DK0120, taotleb kostja tsiviilasja raames uue käekirjaekspertiisi määramist. Ekspertiisi tegemiseks palub kostja võtta asja materjalide juurde H.V poolt koostatud testament. Kostja palub välja nõuda Politsei- ja Piirivalveametist kriminaalasja nr 11230109042 toimikus olev H.V poolt 09.10.2010 koostatud testamendi originaal, millega ta pärandas oma vara V.V. Vastustaja seisukoht
19.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
21.Kostja esitas 25.11.2020 avalduses vastuväite ringkonnakohtu tegevusele leides, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõigust, kui jättis oma 13.11.2020 määrusega rahuldamata kostja taotlused uue tõendi vastuvõtmiseks, tõendi originaali väljanõudmiseks ja käekirjaekspertiisi määramiseks. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata (TsMS § 333 lg 1). Kolleegium jääb oma 13.11.2020 määruses toodud seisukoha juurde. Vastuseks kostja väidetele maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta märgib kolleegium, et kostjat esindas maakohtu menetluses õigusteadmistega isik, kelle puhul ei ole kohtu selgitamiskohustus sama ulatuslik kui menetlusosalise enda puhul. Kostja õigusteadmistega esindaja pidi teadma, et TsMS § 230 lg 1 I lause järgi peab kostja tõendama kõiki oma vastuväiteid ning kostja selgitused ainuüksi ei ole tõenditeks. Ringkonnakohus märgib, et kostja viitab Eesti Kohtuekspertiisiaktile nr 12E-DK0120 kui tõendile praeguses asjas ja selle ebausaldusväärsusele, kuid antud tõendit tsiviilasja toimikus ei ole ning maakohus ei ole sellele otsust ka rajanud.
22.Hageja esitas vaidlusaluse korteriomandi suhtes kinnisturaamatu kande parandamise ja vindikatsiooninõude tuginedes sellele, et kostjale andis korteriomandi omandiõiguse kinke alusel üle selleks õigustamata isik, sest korteriomandi omanikuks sai seadusjärgse pärimise teel hageja. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti järeldanud, et hageja nõude aluseks oleva VÕS § 1040 kohaldamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus aga oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendatud, mistõttu muudab ja täiendab kolleegium maakohtu vea parandamiseks otsuse põhjendusi.
23.Isiku omandi või muu õiguse rikkumise puhuks, mis väljendub eseme käsutamises õigustamata isiku poolt sisaldub erisättena VÕS § 1040 esimeses lauses norm, mille kohaselt peab eseme tasuta käsutamisel selleks õigustamata isiku poolt käsutuse alusel esemele õiguse saanud isik saadu õigustatud isikule välja andma, isegi kui käsutus on kehtiv. Seega on VÕS § 1040 kohaldamise eeldusteks, et: • mitteõigustatud isik käsutas hagejale kuuluva korteriomandi omandiõigust;
2-18-4084 • •
käsutus on tehtud tasuta; käsutus on kehtiv.
24.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et 4. märtsil 2011 väljastas notar Kätlin Aun-Janisk V.Vile pärimistunnistuse, viimane tunnistati 29. novembril 2010 surnud H.V vara pärijaks ning V.V päris H.V järelt muuhulgas ka korteriomandi (korteri) aadressil Tallinn Xxx Tallinn. 15. märtsil 2011 kanti V.V korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Vaidlust ei ole, et V.V kinkis 29. märtsil 2011 korteri kostjale, kes kanti 12. aprillil 2011 korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Tuvastatud on, et 10. juulil 2013 tunnistas notar kehtetuks 4. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse, mille kohaselt oli H.V pärijaks tunnistatud V.V ning pärast uue pärimismenetluse läbiviimist tõestas notar 20. märtsil 2014 pärimistunnistuse, mille kohaselt on 29. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale.
25.Pärimistunnistuse tõestab notar PärS § 171 lg 1 järgi, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Õige on kostja arusaam, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust. Samuti ei ole vajalik pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine, mistõttu tuleb maakohtu vastavad viited kohtuotsusest välja jätta. Kolleegium ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et pärimistunnistuse väljaandmine ja tühistamine ei oma praeguse vaidluse lahendamisel mingit tähtsust. Pärimistunnistus ei ole pärimisõiguse aluseks, kuid ta tõendab avalikult usaldatava dokumendina pärimisõigust. Arvestades, et H.V pärimismenetluses V.Vile väljastatud pärimistunnistus tunnistati kehtetuks ning 20. märtsil 2014 tõestati pärimistunnistus, mille kohaselt on 29. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale, on olemas eeldus hageja pärimisõiguse (ja seeläbi ka hageja omandiõiguse korterile) olemasolu kohta, mida kostja sai ümber lükata. Seega saab praegusel juhul lugeda hageja pärimisõiguse ja seeläbi ka hageja omandiõiguse vaidlusalusele korterile pärimistunnistusega tõendatuks juhul, kui kostja seda ümber ei lükka st ei tõenda, et pärija on tegelikult vaidlusaluse korteriomandi kinkinud isik.
26.Kostja tugines maakohtu menetluses vastuväitele, et 4. märtsil 2011 V.Vile väljastatud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks puudus notaril õigus ja alus. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu, sest PärS § 175 lg 1 kohaselt, kui pärast pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse, sundosa saaja tunnistuse või testamenditäitja tunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks. Tuvastatud on, et 10. juulil 2013 tunnistas notar kehtetuks 4. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse ning 20. märtsil 2014 tõestatud pärimistunnistusest nähtub, et pärimisõiguse tunnistus on tunnistatud kehtetuks lähtudes PärS § 175 ja Eesti Kohtuekspertiisiaktist nr 12E-DK0120. Kostja väitel ei ole aga ekspertiisiaktis üheselt tuvastatud, et testamenti ei allkirjastanud H.V. Seega saab järeldada, et kostja hinnangul V.Vi pärimise aluseks olnud testament kehtiv, mistõttu on viimane tegelikult H.V pärija. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et V.V on H.V pärija. Seega tuleb lugeda hageja pärimisõigus ja seeläbi ka hageja omandiõigus vaidlusalusele korteriomandile tõendatuks 20. märtsil 2014 notariaalselt tõestatud pärimistunnistusega, mille kohaselt on 29. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale. Arvestades, et V.V ei olnud H.V pärija, ei olnud ta õigustatud vaidlusalust korterit kostjale kinkima. Kuna käsutatud on kinnisasja omandiõigust, peab kostja VÕS § 1040 alusel asja esialgsele omanikule tagasi andma st tegema käsutuse, mistõttu tuleb selle tegemiseks vajalik tahteavaldus TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtuotsusega.
27.Eelmärgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
2-18-4084 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on esitanud ringkonnakohtule 25. novembril 2020 taotluse, milles märgib, et hageja menetluskuludeks on 900 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 50 eurot 15. märtsi 2018 hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv.
29.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 138 lg 3 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes eraldi arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta. Maakohus on asjas tehtud lõpplahendis mõistnud kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 900 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu vastav kulujaotus ning selle kulu kostja kasuks väljamõistmine ei muutu.
30.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja pole maakohtu menetluses taotlenud 50 euro menetluskuludena kostjalt väljamõistmist. Hageja esitas sellise taotluse esmakordselt ringkonnakohtus 25. novembril 2020. TsMS §-de 138, 173 ja 174 koosmõjust tuleneb, et menetluskulud määratakse kindlaks igas kohtuastmes eraldi, v.a erandlikel juhtudel, kui see takistaks asja lahendamist. Tulenevalt eespool viidatud sätete loogikast ei saa ringkonnakohus asuda maakohtus kantud menetluskulu asuda ise esmakordselt kindlaksmäärama. Maakohus andis pooltele tähtaja lõplike menetluskulude nimekirjade esitamiseks 8. oktoobril 2019. Tähtaeg saabus 15. novembril 2019. Hageja sai teadlikuks, et hagi tagamisega seonduvaid kulusid ei ole kindlaks määratud hiljemalt maakohtu otsuse kättesaamisega. Hageja pole taotlenud maakohtult täiendava otsuse tegemist. Hageja pole esitanud ringkonnakohtule ka tähtaja ennistamise taotlust. Menetlusosalisel tuleb hoolitseda selle eest, et menetluskulude nimekiri jõuaks kohtusse õigeaegselt (TsMS § 329 lg 1). Kui hageja soovis hagi tagamisega seonduvate kulude hüvitamist taotleda, tulnuks hagejal esitada ka vastav menetluskulude nimekiri maakohtu poolt määratud tähtajaks. Hageja seda ei teinud. Menetluskulu kindlaksmääramise taotlus on seega esitatud hilinenult. Ringkonnakohus jätab 15. märtsi 2018 hagi tagamise taotluse esitamisega seonduva kulu seetõttu tähelepanuta. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.