Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marje Mängel
Asja läbivaatamine
11.detsembri 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 24. juuli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15767 osas, millega mõisteti YY-lt riigituludesse välja riigilõiv 700 eurot koos kohustusega tasuda tasumisega viivitamise korral viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta YY-lt riigituludesse riigilõiv 700 eurot välja mõistmata.
Muuta Harju Maakohtu 24. juulil 2020 tsiviilasjas nr 2-19-15767 tehtud otsuse resolutsiooni vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud YY kanda.
5.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:
5.1.Rahuldada hagi osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega.
5.2.Tuvastada õigeksvõtul põhineva otsusega, et kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) kuulub ainuomandina WW (isikukood XXXXXXXXXXX) pärandvara koosseisu.
5.3.Tuvastada, et korteriomand asukohaga Tallinn, KKK (registriosa nr KKKKKKKK) kuulub ainuomandina WW (isikukood XXXXXXXXXXXX) pärandvara koosseisu.
5.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud YY kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.CC (hageja) esitas 9. oktoobril 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu nõuetes tuvastada, et kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) ja korteriomand (registriosa nr KKKKKKKK) ei kuulu QQ pärandvara hulka, vaid WW pärandvara hulka. Hagiavalduse kohaselt abiellusid WW ja QQ (abikaasad) 9. augustil 1979 ja olid seaduslikus abielus kuni 11. juulini 2008. a. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1993. a otsusega tsiviilasjas nr 22093 lahutati abikaasade abielu ning tuvastati, et nende suhted lõppesid 1991. aastal. Hageja oli WW elukaaslane alates 1994. aastast kuni WW surmani. WW tegi 28. veebruaril 2018 testamendi, millega määras kogu oma vara testamendijärgseks eelpärijaks hageja. WW suri
22.oktoobril 2018. QQ suri 18. jaanuaril 2010. WW pärandvara hulka kuulub kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) ning korteriomand asukohaga Tallinn, KKK (registriosa nr KKKKKKKK). MM kinkis 26. oktoobril 2000 WWl-e XXX majavalduse. WW ja Eesti Vabariik sõlmisid 11. mail 2005 maa ostumüügilepingu, millega WW omandas ostueesõigusega erastamise tingimustel 0,9 ha suuruse XXX maaüksuse. WW kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 29. juunil 2005. WW omandas 7. mail 2001 Elamuühistus DDD (elamuühistu) kolmetoalise korteri osaku 1137,40 krooni aadressil KKK, Tallinn. WW ja elamuühistu sõlmisid 19. aprillil 2003 korteriomandi tasuta võõrandamise ja asjaõiguslepingu ning WW kanti korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 6. jaanuaril 2004. Kinnistu ja korteriomand kuuluvad WW pärandvara hulka, sest on omandatud pärast abieluliste suhete lõppemist. Hageja esitas 2. mail 2019 avalduse WW ja QQ pärimismenetluste algatamiseks. Notar käsitleb WW pärandvara hulka kuuluvat kinnistut ja korteriomandit WW ja QQ ühisomandina, sest nende abielulahutus registreeriti WW poolt perekonnaseisuametis
11.juulil 2008. Kostja kui QQ seadusejärgne pärija keeldub notaris tunnistamast, et WW pärandvara koosseisu kuuluvad kinnistu ja korteriomand ei kuulu QQ pärandvara koosseisu. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt vaieldakse abikaasade ühisvara koosseisu üle. Abikaasade abielu lahutati 11. juulil 2008 ning abielu jooksul
9.augustist 1979 kuni 11. juulini 2008 omandatud vara on abikaasade ühisvara, mis kuulub kummalegi abikaasale võrdses mõttelises osas. Kostja on alates 18. jaanuarist 2010 pooles mõttelises osas kinnistu ja korteriomandi omanik. Selle, kas vara kuulub abikaasade ühisvara hulka, saab kindlaks teha abikaasade ühisvara jagamise hagi lahendamisel. Kuna abikaasad on surnud, ei saa ühisvara enam jagada ja vara ei saa lugeda WW lahusvaraks. WW pidi olema teadlik, et tema nimele registreeritud vara on abikaasade ühisvara, sest ta kinnitas 28. veebruaril 2018 testamendi tegemisel, et tema abielu lahutati 11. juulil 2008. WW ei väljendanud tahet, et abikaasade ühisvara jagataks perekonnaseaduses sätestatust teisiti. Abikaasade abielulised 2 (6)
suhted ei lõppenud 1991. aastal. Nad elasid koos kuni 2005. või 2006. aastani, kui QQ lahkus abikaasade ühisest kodust. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 24. juuli 2020. a osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt riigituludesse vähem tasutud riigilõivu (700 eurot). Maakohus leidis, et hagejal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 ja kohtupraktika kohaselt õiguslik huvi saada teada, kas WW poolt abielu kestel omandatud vara kuulub QQ pärandvara koosseisu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega, kuna kostja esindaja võttis
9.märtsi 2020. a eelistungil kinnistu kuulumise WW pärandvara hulka õigeks (TsMS § 440 lgd 1 ja 2). Selles osas kuuluks hagi rahuldamisele ka õigeksvõtuta, sest kinnistu kuulub tuvastatud asjaoludel WW pärandvara hulka põhjusel, et WW omandas kinnisasja pärast abieluliste suhete lõppemist. Kohus luges tõendamist mittevajavateks järgmised tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled ei vaidle. WW on kinnistu ja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud vastavalt
29.juunil 2005 ning 6. jaanuaril 2004. Abikaasade abielu lahutati 11. juulil 2008. Tallinna Linnakohus tegi tsiviilasjas nr 2-2093 9. märtsil 1993 otsuse (linnakohtu otsus), millega otsustati abielu lahutamine. Kostja on QQ laps. WW tegi 28. veebruaril 2018 testamendi, millega määras kogu oma vara testamendijärgseks eelpärijaks hageja. Mõlemad abikaasad on surnud. Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppesid abikaasade abielusuhted. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et abielusuhted abikaasade lähisuhete osas 1995. aastast kuni 28. veebruarini 2018. a puudusid, kuivõrd nimetatud ajavahemikul oli WW lähisuhtes hagejaga. Ühine majapidamine lõppes hiljemalt 21. jaanuaril 2000, kui WW elukohaks sai AAA, Tallinn. Eeltoodud asjaolusid tõendavad abielu lahutamise otsus, ajavahemikus 1995‒2010 tehtud fotod, erastamisväärtpaberite kinkimine ja testamendi tegemine. Kostja esitatud tõendid hageja väiteid abielusuhete lõppemise aja kohta ümber ei lükka. Need ei tõenda, et abikaasad jätkasid ühist majapidamist pärast Lasnamäel asunud korteri müümist. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et abikaasade abielusuhted olid lõppenud enne, kui WW omandas KKK asuva elamuühistu korteri osaku. Selle alusel omandatud korteriomand on WW lahusvara. Seega kuulub see WW pärandvara hulka ja ei kuulu QQ pärandvara hulka. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuivõrd ta ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma perekonnaseaduse (PKS) ja pärimisseaduse (PärS) õigel kohaldamisel hagiavalduse rahuldamata. Abikaasade ühisvara osa määramine pärast nende surma on vastuolus perekonnaseaduse ühisvara jagamise mõttega. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 5 järgi ei ole pärast mõlema abikaasa surma ühisvara võimalik jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest. Ka kohtupraktika kohaselt saab tuvastushagi ühisvara osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks esitada üksnes üleelanud abikaasa, mitte aga lahutatud ja surnud abikaasade pärijad (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15). Tähtsust omab asjaolu, et WW ei väljendanud soovi jagada abikaasade ühisvara. 28. veebruari 2018. a testamendis WW kinnitab, et tema abielu lahutati 11. juulil 2008. Kui WW oleks leidnud, et abielu kestel omandatud vara ei allu seadusjärgsele abieluvararežiimile, oleks ta ka selle seadustamiseks vajalikud sammud ette võtnud. 3 (6)
Kuna abikaasade pärandvaradel on PärS § 3 lg 2 ja § 4 lg 1 järgi alates nende surmapäevadest uued omanikud, saaksid ühe omaniku nõuded teise omaniku vastu olla üksnes võlaõiguslikud vms. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta kostja nende väidetega ei nõustunud. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja võttis hagi kinnistu osas õigeks. Kostja leidis, et kuigi kinnistu suhtes võeti vastu kinnistamisotsus abikaasade abielu ajal, on sisuliselt tegemist WW lahusvaraga. See ei ole samastatav õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Kohtupraktika kohaselt peab õigeksvõtt olema selgesõnaline tahe hagi õigeks võtta. Maakohus järeldas linnakohtu otsusest valesti, et kuigi abielu lahutati 11. juulil 2008, lõppesid nende abielusuhted juba 1991. aastal. Viidatud otsusest nähtub, et abielu lahutati füüsilise sobimatuse tõttu. Samas ei ole abikaasad väitnud seda, et nende vahel puuduvad isiklikud ja majanduslikud suhted. Abikaasade vahelisi suhteid ja nende lõppemise aega saavad tõendada üksnes abikaasad ise, mitte aga kaudsed tõendid abielusuhete kohta (sh fotod). Kostja ei nõustu tsiviilasja hinna muutmisega maakohtu poolt. Hagis on esitatud mittevaraline nõue, mille hinnaks on TsMS § 132 lg 1 järgi 3500 eurot. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse riigilõiv 700 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõistmata. Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni vastavalt apellatsiooniastmes täpsustatud haginõudele. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Esmalt käsitleb kolleegium nõude täpsustamisega seotud asjaolusid. Hageja esitas kaks tuvastusnõuet: 1) tuvastada, et vara ei kuulu QQ pärandvara koosseisu; 2) tuvastada, et vara kuulub WW pärandvara koosseisu. Hageja soov on kindlaks määrata, millises omandivormis kuuluvad kinnistu ja korteriomand WW pärandvarasse, sest puudub vaidlus, et nimetatud vara kuulub WW pärandvara koosseisu. Seega vajab tuvastamist asjaolu, kas nimetatud vara on WW lahusvara ehk kuulub ainuomandina WW pärandvara koosseisu.
7.1.Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue on ebatäpne, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). Kuna maakohus seda ei teinud, on võimalik menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada ringkonnakohus (TsMS § 656 lg 2). Kohtuistungil selgitas ringkonnakohus pooltele õiguslikku olukorda ning andis hagejale võimaluse nõuet täpsustada (tl 142 ja pöördel). Hageja täpsustas suuliselt kohtuistungil nõuet, paludes tuvastada, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad ainuomandina WW pärandvara koosseisu. Kolleegium märgib, et nõude täpsustamine ei pea vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning seda võib teha suuliselt kohtuistungil. Seega lähtub kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel täpsustatud nõudest ja muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse resolutsiooni.
7.2.Kolleegium leiab, et hageja tuvastushagi on TsMS § 368 lg 1 järgi lubatav. Hagejal on õiguslik huvi tuvastada WW ainuomand (lahusvara) kinnistu ja korteriomandi suhtes, sest hagejale kui WW pärijale läheb üle pärandvarasse kuuluv osa.
8.Järgmisena käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 440 lg 1). Kostja väidab, et ta ei ole kunagi väljendanud tahet hagi õigeks võtta, vaid ta väljendas kinnistu osas tahet tulenevalt õiglustundest. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu 9. märtsi 2020. a 4 (6)
istungil on kostja esindaja vastanud kohtu küsimusele „Kas kostja avaldab, et kostja võtab Saaremaa kinnistu osas hagi õigeks?“ vastuseks järgmist: „Jah, sest see on kinke teel saadud.“ (tl 54 pöördel.) Tuvastushagi puhul saab õigeks võtta õigussuhte olemasolu või puudumise. Kolleegium leiab, et kostja on maakohtu istungil osaliselt hagi õigeks võtnud TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Kostja tegi kohtule suunatud avalduse, millega ta tunnustas osaliselt hageja poolt menetluses maksma pandud nõuet. Kuigi praegune asi on seotud perekonnaõigusega, ei kuulu kohaldamisele TsMS § 440 lg 4, sest kostja ei ole majanduslikult või sotsiaalselt nõrgem pool, mis asetaks ta kohtumenetluses halvemasse seisu. Kostja võttis kinnistu WW lahusvarasse kuulumise osas hagi õigeks ja maakohus pidi hagi selles osas TsMS § 440 lg 1 järgi rahuldama. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja lepinguline esindaja, et kostja võtab omaks, et kinnistu on WW isiklik kinke teel saadud vara (tl 142 pöördel).
9.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Maakohus on otsuses kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste ega õiguslike väidetega. Maakohus on analüüsinud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2, samuti põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid kostja väiteid ei tõenda (TsMS § 442 lg 8). Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).
9.1.Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et pärast abielu lahutamist ja pärast mõlema endise abikaasa surma ei ole nende pärijatel võimalik ühisvara jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et praeguses asjas ühisvara jagamist ei toimu, sest ühisvara ei ole tekkinud. Maakohus on õigesti otsuse p-s 8 selgitanud, et abikaasade ühisvara hulka kuulub vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Seega ei saa ühisvara kindlaks tegemisel lähtuda sellest, millal registreeriti abielulahutus perekonnaseisuorganis (Eesti NSV abieluja perekonnakoodeksi § 46 järgi abielu loetakse lõppenuks momendist, mil abielulahutus registreeritakse perekonnaseisuorganis). Kohtupraktikas on leitud, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg-st 2 ja PKS § 18 lg-st 2 saab järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (vt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 10). Seega ei oma asjaolu, et WW kinnitas 28. veebruari 2018 notariaalselt tõestatud testamendis, et ta on lahutatud alates 11. juulist 2008, ühisomandi tekkimise mõttes tähendust (tl 5-6). Maakohus tuvastas, et WW omandas Elamuühistus DDD korteri osaku pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on sellele asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
9.2.Abielusuhete lõppemise tuvastamisel hindas maakohus Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1993. a abielu lahutamise otsust õigesti dokumentaalse tõendina koos kõikide teiste tõenditega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt otsuse p-s 9 põhjendanud, miks ta peab Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksi § 215 lg 1 järgi abielu lahutamise otsust olulisemaks ja miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu. Ka praegu kehtiva TsMS § 457 lg 4 esimese lause järgi kehtib perekonnaasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kõigi isikute suhtes. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ümber hinnata maakohtu tuvastatud abielusuhete lõppemise aega.
9.3.Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust. Kolleegiumi arvates jättis maakohus õigesti pärimisseaduse sätted (PärS § 3 lg 2 ja § 4 lg 1) kohaldamata, sest praeguses asjas tuvastatud asjaoludel ei läinud kostjale kui QQ pärijale pärandina üle WW ja QQ ühisvarasse kuuluvat vara. Seetõttu ei 5 (6)
saanud hagejal ja kostjal kui WW ja QQ pärijatel tekkida ka korteriomandi suhtes pärandvara ühisust PärS § 147 tähenduses.
10.Kolleegium leiab, et maakohus määras tsiviilasja hinna ebaõigesti. Hagiavalduses on hageja nimetanud hagi hinnaks 3500 eurot, lähtudes TsMS §-dest 125 ja 132. Maakohtu otsuses määrati hagihinnaks 39 000 eurot põhjendusega, et hageja eeldatava hüve väärtuseks on pool kinnistu ja korteriomandi väärtusest (maakohtu otsuse p 4). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. Kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti (TsMS § 137 lg 11). Kolleegiumi arvates tuleb hageja tuvastusnõuet, nii nagu TsMS § 132 lg 4 p-de 4 ja 5 järgi ühisvara ja pärandvara jagamise nõuet, lugeda hagihinna tähenduses mittevaraliseks.
11.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Maakohus on TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti jätnud menetluskulud hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Hagiavalduses esitatud asjaoludest tulenevalt pidi hageja oma õiguste kaitseks pöörduma tuvastushagiga kohtu poole, sest kostja leidis, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad neile ühiselt (pärandvara ühisus). Kolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt saaks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 4 järgi hageja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
12.Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
13.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.