Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, hageja nõue ja seisukohad

esitada kaks sarnaste töötundide arvu ja tootmisaastaga ekskavaatori müügikuulutust, mille hinnad jäävad vahemikku 62’000 kuni 69’000 eurot. Nimetatud tõendid toetavad üheselt ka R.- W.Nava poolt antud arvamust. Ainuüksi nimetatud tõendite pinnalt on selge, et Komatsu müügihind (38’175 eurot) kostjale jäi olulises osas alla turuhinna. Selline tehing kahjustab pankrotivõlgniku võlausaldajate huve ning on aluseks PankrS kohaselt müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks. Kostja on oma kirjalikus vastuses esitanud vastuväite, et Komatsu oli võõrandamise hetkel tehniliselt halvas seisus ja see vajas tegemata hoolduste tõttu suurt remonti. Kostja on esitanud AS-i Baltem väljavõtte Komatsu hoolduste osas, kuid sellest ei tulene, et Komatsule oleks tehtud pärast võõrandamist 19.08.2016 kostjale tavapärastest hooldustöödest mistahes erinevaid suuremahulisi remonttöid. Kostja ei ole oma vastuses selgitanud ega põhistanud, kuidas väidetavad ebaregulaarsed hooldamised (millega hageja ei nõustu) võiksid Komatsu hinda mõjutada, eriti veel arvestades asjaolu, et kostja ise hooldab masinat sarnase hooldusvälbaga, nt pärast 06.11.2017 hooldust on järgmine hooldus tehtud alles 11.09.2019. See aga viitab ilmselgelt asjaolule, et Komatsut oli piisavalt hooldatud. Samuti on võimalik AS-i Baltem hooldusajaloost järeldada, et võlgnik kasutas Komatsut vähem kui kostja, mistõttu ei olnud vaja seda nii tihti hooldada. Samuti esitab hageja käesolevaga ASi Baltem poolt 07.11.2016 väljastatud Komatsu täishoolduse arve. Nimetatud arve kohaselt oli Komatsu töötundide arv täishoolduse tegemise hetkel 7’698 tundi ning mitte ühtegi ebatavalist remonttööd või suuremahulist hooldust, mis oleks võlgnikul jäänud tegemata, ei ole tehtud. Veel on kostja heitnud hagejale ette, et pankrotihaldur ei omanud ühtegi pretensiooni kostja vastu pankrotivara roomikekskavaatori Komatsu PC290LC-8 müügi hetkel. Kostja ei ole taas selgitanud, mis oleksid pidanud olema pankrotihalduri etteheited kostjale, kui talle pankrotivara (milline oli korduvalt enampakkumisel) võõrandati. Asjakohaseks ei ole võimalik pidada kostja poolt välja toodud asjaolusid seoses halduri poolt müüdud Komatsu PC290LC-8 hinnaga, kuivõrd tegemist on hoopis teistsuguse tehnikaga, mille müük toimus aastaid peale kohtuvaidlust, mille jooksul masin oli kohtutäituri poolt arestitud ja seisis. Samuti olid masinal konkreetne remondivajadus. Käesoleval juhul sai kostja odava hinnaga omale korras ja töötava masina, mis oli võlgniku poolt ostetud uuena ja oli võõrandamise hetkel natuke pealt 4 aasta vana. Kostja on oma 10.02.2020 seisukohas teinud eksliku järelduse, justkui 17.08.2016 hindamisaktis kajastatud vara hinnast tuleb lahutada umbes 25%. Tegelikult on 17.08.2016 hindamisaktis välja toodud vara väärtuse arvutamisel 25% juba arvesse võetud, mis tähendab, et tagasivõidetav vara võõrandati selgelt alla turuhinna (tl 110-113, 157-159 I kd). Kostja vastuväited

pankrotivara, sh ekskavaatori KOMATSU PC290LC-8, ehitusaastaga 2012. Toimus kaks enampakkumist ja ekskavaatorile ostjat ei leitud, seoses halva tehnilise seisuga, mille tõttu pankrotihaldur pakkus seda ekskavaatorit osta OÜ-l FBM Holding (kuulub mulle - AAle 100% ulatuses) hinnaga 50 000,00 eurot pluss käibemaks 20%, kokku 60 000,00 eurot. 18 juunil 2019 OÜ Szilagyi Perzsebet pankrotihaldur Tiia Kalaus sõlmis müügilepingu ja esitas arve FBM Holding OÜle seoses vara (ekskavaator KOMATSU PC290LC-8) müügiga FBM Holding OÜ-le. Kuigi müügipakkumiste järgi on analoogsete ja sama ehitusaastaga, kuid väga heas tehnilises seisukorras ekskavaatorite müügikuulutuste hinnad (kui müügikuulutust võtta aluseks turuhinnale) on olulisemalt kõrgemad, st alates 87 810 kuni 102 470 eurot, siis ilmselgelt pankrotihaldur tegutses vastavuses reaalse olukorraga ning ei tekitanud antud müügiga kahju pankrotipesale. Nimetatud tehingu teostamisel OÜ Szilagyi Perzsebet pankrotihaldur Tiia Kalaus ei esitanud AAle ühtegi pretensiooni seoses varasemate tehingutega olles teadlik, et mina AA olen omanik, st seotud isik mõlemates ettevõtetes nii Borger OÜ, kui ka FBM Holding OÜ (tl 36-39 I kd).

PC210LC-8 (tehasetähis XXXXXX) hüvitis summas 78’000 eurot. Kasutuseelise nõude osas hageja täpsustusi ei esitanud.

hageja ka menetluse käigus. Muid asjaolusid hageja esile ei toonud. Hageja on nõude alusena tuginenud PankrS § 111 lg 1 p-le 1 ja lg-le 3; § 110 lg 1 p-le 2. Sellega on nõustunud ka kostja. Hagejale on teada tema tõendamiskoormis. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

tasunud OÜ-le Astnik Finants (tl 56-59 II kd). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta ostis roomikekskavaatori võlgnikult ja, et tegemist oli müügitehinguga võlgniku ja kostja vahel. Kostja ei vaidle vastu ka sellele, et kostja sai vara valduse (kohtuistungil tl 70p, 71p-72, 72p, 73p II kd). Seega saab asuda seisukohale, et võlgnik võõrandas ja kostja omandas 17.08.2016 arve nr 41/08 alusel roomikekskavaatori Komatsu hinnaga 45 810 eurot ja pooled tegid tehingu VÕS § 208 lg 1 mõttes. Tuvastatud on ka, et 25.08.2026 müüs kostja roomikekskavaatori Komatsu edasi OÜ-le Žur hinnaga 46 800 eurot (so 39 000 eurot käibemaksuta) ja müügisumma on laekunud kostja arvele (tl 16-18 II kd). Kuigi kostja ei vaidlusta seda, et müügitehing võlgniku ja kostja vahel 17.08.2016 toimus, on vaidlus selles, et 17.08.2016 ei olnud võlgnik asja omanikuks. Kostja on seisukohal, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada tehinguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist. Kostja on avaldanud, et vara, so roomikekskavaator Komatsu kuulus pangale (SEB Liising). Kostja seaduslik esindaja on kohtuistungil selgitanud, et kui ostsin vara, siis vara oli liisingus. Liisinguleping lõpetati, liisingu jääkmaksumus oli tasutud, tasus Astnik Finants (kohtuistungil, tl 71p-72 II kd). Astnik Finants OÜ konto väljavõttest nähtub, et 19.08.2016 on teostatud makse AS-le SEB Liising Astnik Ehitus OÜ liisingulepingu L12102552, Komatsu PC210LC-8 XXXXXX ennetähtaegse lõpetamise osas (tl 58-59 II kd). Tuvastatud on, et 17.08.2016 koostas Randel-Won Nava hindamisakti mh ka vaidlusaluse vara osas. Aktist nähtub, et vara kasutajaks, mitte omanikuks on Astnik Ehitus OÜ (tl 139 I kd). Sama isiku poolt on 24.01.2020 välja antud hindamisakt üksnes vaidlusaluse vara kohta, milles on märgitud Astnik Ehitus OÜ (endine kasutaja) (tl 115 I kd) . Randel-Won Nava on selgitanud tunnistajana ütlusi andes, et kolmikakt, so 17.08.2016 akt on tehtud ühe vara aktiks, lähtunud on kolmikaktist (tl 30 II kd). Kuigi kohtule ei ole esitatud asjaolu kindlaks tegemiseks rohkem tõendeid, on siiski võimalik ka kaudsete tõendite alusel asuda seisukohale, et tehingu ajal, so 17.08.2016 ei olnud võlgnik vaidlusaluse vara omanik. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kui otsus põhineb kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 13.6.2). Kohus nõustub kostjaga ja leiab samuti, et tagasi saab võita võlgnikule kuuluvat vara ehk, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada tehinguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist. Kuigi võlgnik võis olla asja müüjaks, ei tähenda see automaatselt seda, et võlgnik oli asja müümise ajal ka asja omanik. Vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92–94 järgi, eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Hageja on ka ise viidanud AÕS § 92 lg-le 1, mille kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tuvastamata, et võlgnikule on üle läinud vaidlusaluse roomikekskavaatori omand. Kohtule ei ole teada, kas vaidlusalune vara soetati võlgniku poolt nn kolmnurksuhte raames (liisinguleping) või omandireservatsiooni või järelmaksuga müügilepingu alusel, kuid mõlemal juhul ei ole võlgnikul tekkinud vaidlusalusele roomikekskavaatorile omandit. Omandireservatsioon on praktikas levinuim tingimuslike asjaõiguskokkulepete sõlmimise juhtum kus omandi üleminek seatakse sõltuvusse kas ostja poolt asja ostuhinna täiemahulisest tasumisest või

muude kohustuste täitmisest. Omandi reserveerimine seisneb selles, et vallasasja võõrandamisele suunatud müügilepingu kõrval on küll saavutatud kokkulepe ka omandi üleminekus, kuid selle kokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine (omandi üleminek kui niisugune) lükatakse edasi hetkeni, mis ostja on omapoolse maksmiskohutuse täies ulatuses täitnud. Seejuures antakse ostjale kohe üle ka lepingu esemeks oleva vallaasja valdus. TsÜS § 105 lg 1 toimel läheb tingimuse saabudes (ostja poolt ostuhinna või vastavalt kokkulepitule selle viimase osamakse tasumise hetkel) omand automaatselt üle omandajale, kuivõrd vallasomandi ülemineku eeldused (käsutustehingu sõlmimine ning valduse üleandmine) on eelnevalt juba täidetud. Omandi reserveerimisele suunatud kokkulepete puhul ei ole tingimuslik TsÜS § 102 mõttes mitte võõrandamise aluseks olev võlaõiguslik müügileping, vaid edasilükkava tingimusega seotakse just asjaõiguskokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine. Samas peab müügilepingut tulenema erisus, mis võimaldab müüjal omandi üleandmise teatud ajani edasi lükata, kuivõrd müügilepingu põhiolemuse kohaselt (VÕS § 208) on müüjal kohustus asja omand ostjale üle anda põhimõtteliselt koos asja valduse üleandmisega, ilma, et seadus seoks selle kohustuse mingite täiendavate eeldustega. Tulevase omandi ehk nn omandiooteõiguses väljendub omandaja positsioon, kes on sõlminud lepingu vallasasja omandamiseks omandireservatsiooni alusel ning tasub korrapäraselt osamaksetena asja ostuhinda: vallasomandi üleandmise abstraktne faktiline koosseis on juba osaliselt realiseerunud, kuna aga asjaõiguskokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine on seatud sõltuvusse ostuhinna täielikust tasumisest, sõltub omandi lõplik üleminek veel omandaja käitumisest. Nn tulevast omandit on põhimõtteliselt ooteõigusena võimalik üle anda. Ooteõiguse üleandmine (võõrandamine) toimub vallasomandi üleandmist reguleerivate sätete kohaselt, so AÕS § 92-94 alusel, vallasasja valduse üleandmise ning asjaõiguskokkuleppe sõlmimise teel, kusjuures asjaõigusliku kokkuleppe sisuks on ooteõiguse ning mitte omandiõiguse üleandmine. Normi abstraktse faktilise koosseisu realiseerumisel, tingimusliku asjaõiguskokkuleppe korral tingimuse saabudes, tekib omandajal vallasasja suhtes omand. Tegemist on omandiõiguse üleminekuga võõrandajalt omandajale (Vt AÕS kommentaarid). Riigikohus on selgitanud, et asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks saab lugeda ostuhinna täieliku tasumise aega (RK lahend nr 3-2-1-68-03 p 27). Ka VÕS § 233 kohaselt ostja omandab omandireservatsiooni kokkuleppe sõlmimise ning asja valduse saamisega asjaõigusliku ooteõiguse vallasomandile, sest pärast seda sõltub omandi talle üleminek ainult ostjast (eelkõige sellest, kas ostja täidab ostuhinna tasumise kohustuse, RK lahend nr 2-15-15138 p 39.2). Vallasasja omandi üleandmiseks on AÕS § 92 kohaselt vaja kokkulepet omandi üleandmise kohta ja otsese valduse üleandmist omandajale. Omandireservatsiooniga müügi puhul toimub esialgu üksnes valduse üleandmine müüdud asjale. Müüja jääb edasilükkava tingimusega sõlmitud omandi üleandmise kokkuleppe kasutamise korral ka pärast asja ostjale üleandmist selle omanikuks kuni ostuhinna täieliku tasumiseni ostja poolt. Erinevate võimaluste korral, so kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha millise tahteavaldusega on tegu, kehtib VÕS § 233 lg 1 eeldus. VÕS § 233 lg 1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingute regulatsioon ei erista liisingulepingute liike, st õiguste ja kohustuste seisukohalt ei ole tähtsust kas tegemist on kapitali- või kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Kapitalirendilepingus lepitakse kokku, et liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus liisingulepingu objektiks olnud varale üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtja kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Erinevalt kapitalirendist ei eksisteeri kasutusrendi puhul liisinguvõtjapoolset liisingulepingu objekti omandamise kohustust. Mõlemal juhul ei ole liisinguvõtja liisinguperioodi ajal vara omanikuks.

Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et kuivõrd võlgnik ei olnud 17.08.2016 tasunud vara eest täielikult selle müügihinda (lõplik müügihind on tasutud 19.08.2016, so ennetähtaegsel liisingulepingu lõpetamisel), siis ei olnud ka vara omand võlgnikule 17.08.2016 üle läinud. Hageja on esitanud kostja raamatupidamiskonto väljatrüki (tl 66-67 II kd), millega soovib tõendada, et arve nr 41/08 tasumiseks vajaminevat raha on kostja koos võlgniku ja kolmandate isikutega liigutanud ringiratast. Hageja leiab, et arve nr 41/08 tasumist on sisuliselt teeseldud. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendiga võimalik ümber lükata seda, et 17.08.2016 ei olnud võlgnik vara omanik. Kohus ei ole kohtuistungil selgitanud, et omandiõiguse küsimuses lasub tõendamiskoormis isikul, kes omandiõiguse kahtluse alla seab, antud juhul kostjal (hageja teeside p 30 ja repliigi p 7). Kohus selgitas vastuseks hagejale, et kui tavaliselt baseerub nõue omandiõiguse tunnustamisele siis on selle nõude esitaja tõendamiskoormis, aga praegusel juhul kui mõelda nii, et teie nõude esmane eeldus peaks olema see, et olete asja omanik, siis justkui peaks ütlema, et teie peaks tõendama (tl 71 II kd). Kohtu hinnangul saab eeltoodu alusel asuda seisukohale, et kuivõrd vara ei olnud pankrotivõlgniku omandis, ei saanud selle võõrandamine kolmandale isikule ka kuidagi mõjutada negatiivselt OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) võlausaldajate huve. Seoses vara tagastusnõude puudumisega ei ole võimalik ka esitada hüvitisnõuet. Seetõttu ei analüüsi kohus poolte muid seisukohti ja tõendeid. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi õiguslikult põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.