Osaühingu Nordland Ehitus hagi Osaühingu Viker vastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
1 558 484,49 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing Nordland Ehitus (registrikood 11381703, asukoht Alliksaare tn 5, Olgina alevik, Narva-Jõesuu linn, 40103 Ida-Viru maakond) Hageja seaduslik esindaja: juhatuse liige P K Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Eve Fink (Advokaadibüroo FINK OÜ, e-post [email protected]) Kostja: Osaühing Viker (registrikood 10993806, asukoht Kaskede pst 13a, 10915 Tallinn) Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige Ü U Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Hannes Olli (Advokaadibüroo REMO’s, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt Osaühingult Viker hageja Osaühing Nordland Ehitus kasuks välja põhivõlgnevus 1 447 705,04 eurot ja lisanduv viivis alates 13.06.2020.a kuni põhivõlgnevuse (s.o 1 447 705,04 euro) tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras aastas.
3.Jätta hagi rahuldamata osas, milles hageja palub kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 13.01.2020.a kuni 18.02.2020.a eest summas 10 381,10 eurot.
2-20-525
4.Jätta hagi rahuldamata osas, milles hageja palub kostjalt välja mõista lisanduva viivise alates 19.02.2020.a kuni 13.06.2020.a.
1.Jätta läbi vaatamata jäetud hagi osas menetluskulud hageja Osaühing Nordland Ehitus kanda ning mõista hagejalt kostja Osaühingu Viker kasuks menetluskuludena välja 109,20 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Osaliselt rahuldatud hagi osas jätta hageja menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 13 518,40 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda hagejale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 262 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded (käesoleva lahendi menetluskulude jaotuse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4) ning mõista selle tulemusena kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 13 147,20 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda hagejale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Osaühing Nordland Ehitus esitas 13.01.2020.a Harju Maakohtule hagi Osaühingu Viker vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on hageja omandanud nõude summas 1 517 705,04 eurot kostja Osaühing Viker vastu. Kostja ja Osaühing M (varasemalt AS M) sõlmisid 31.
2-20-525 detsembril 2007.a laenulepingu summas 1 212 842,14 eurot. Laenulepingu sõlmimise järgselt on pooled korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, kus on fikseeritud kokkulepped nii laenu summa kui intressi osas. Viimane kokkulepe sõlmiti intressi osas 31. detsembril 2014. a (pealkirjastatud kui 31. detsembri 2007. a laenulepingu lisa 7), kui pooled leppisid kokku intressimääraks 2% aastas.
2.1.Laenulepingu p-s 2.3 lepiti kokku, et arvestatud intress kuulub tasumisele hiljemalt iga kalendriaasta lõpuks või laenu lõplikul tagastamisel koos laenu põhiosa maksega. Viimane ettenähtud võimalus tulenes juhuks, kui laenu tagasimaksmise kohustus tekkinuks muul ajal kui aasta lõpus. Lisaks tuleb vastavalt VÕS § 25 lg 1 lähtuda poole vahel tekkinud praktikast. Nimelt fikseerisid pooled iga aasta lõpus eelneva aasta intressi summa ja leppisid kokku selle tasumises nii, et intressisumma tasumiseks andis Osaühing M Osaühingule Viker täiendavat laenu, mille viimane luges kätte saaduks. Ehk siis pooled leppisid iga-aastaselt kokku põhisumma suurenemises möödunud aasta intressi võrra. Viimati allkirjastasid pooled sellise kokkuleppe dateeringuga 31. detsember 2018.a (pealkirjastatud kui 31. detsembri 2007.a laenulepingu lisa 11, allkirjastatud digitaalselt 01. juuli 2019. a), mille p 2 leppisid pooled kokku, et laenusumma suurus on vastava lisa sõlmimise seisuga 1 589 556,43 eurot.
2.2.2019.a otsustas võlausaldaja laenulepingu korraliselt üles öelda. Osaühing M saatis 08. detsembril 2019.a kostjale kirja, milles märkis, et on otsustanud Osaühinguga Viker sõlmitud laenulepingu lõpetada vastavalt laenulepingu p-le 3.1. Osaühing M teatas kostjale, et ütleb kostjaga sõlmitud laenulepingu üles alates 12. juunist 2020.a (või ajast, kui möödub kuus kuud käesoleva avalduse kättesaamisest). Märgitud tähtaega arvestades palus esialgne võlausaldaja tagastada saadud laenu summas 1 589 556,43 eurot ning intressid Osaühing M kontole. Vastav ülesütlemise avaldus saadeti Osaühingule Viker nii e-kirja kui postiga. Puudub vaidlus, et Osaühing M 08. detsembril 2019. a laenulepingu korralise ülesütlemise on Osaühing Viker kätte saanud. Samas selle saamise järgselt ülesütlemist ei vaidlustatud, samuti ei võetud võlausaldajaga ühendust laenu pikemas tagastamise tähtajas.
2.3.On oluline, et oma 08. detsembri 2019.a kirjas palus võlausaldaja tasuda intressi 2019. a eest summas 31 791,13 eurot hiljemalt 02. jaanuariks 2020. a. Osaühing M juhtis samas kirjas võlgniku tähelepanu sellele, et VÕS § 399 lg 1 p 2 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Samas 02. jaanuariks 2020. a ei täitnud Osaühing Viker oma kohustust ega tasunud nõutavas summas intressi hoolimata eelviidatud selgesõnalisest hoiatusest. Märgitu on seda kummastavam, et Osaühingule M teadaolevalt toimus kostjale hiljuti märkimisväärses summas laekumine – 694 000 eurot tema ühelt võlgnikult. Seega on ilmne, et 31 791,13 euro intressi mittetasumisel ei olnud küsimus mitte isikul vahendite puudumises, vaid põhimõttelises soovis mitte maksta. Märgituks pidid kostjal igal juhul vahendid olemas olema. Veelgi enam – isegi kui vastavaid vahendeid ei oleks olnud, siis VÕS § 102 kohaselt pidanuks kostja võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust. Kuna VÕS § 399 lg 1 p 2 regulatsioon on selles osas väga selge, laenusumma on märkimisväärselt suur ning asjaolu, et võlgnik ei tasu põhivõlaga võrreldes isegi suhteliselt väikest intressi, otsustas võlausaldaja, et peab laenulepingu erakorraliselt üles ütlema. Märgitut arvestades edastas Osaühing M advokaadibüroo vahendusel 03. jaanuaril 2020. a võlgnikule erakorralise laenu ülesütlemise avalduse, kus teatas, et: „...ütleb VÕS § 399 lg 1 p 2 alusel erakorraliselt üles Osaühinguga Viker sõlmitud laenulepingu alates 03. jaanuarist 2020.a. Palume tagastada saadud laenu summas 1 589 556,43 eurot ning tasuda 2019.a intressid summas 31 791,13 eurot Osaühing M kontole XXX Swedbank. Ootame Teilt vastavate summade laekumist hiljemalt 10. jaanuariks 2019.a.“ Samuti juhtis võlausaldaja võlgniku tähelepanu sellele, pooltevahelise laenulepingu p 4.2 kohaselt tuleb vaeglaekunud summadel
2.4.Nagu eelpool viitasime, siis 08. detsembri 2019. a korralise ülesütlemise järgselt võlgnik ülesütlemist ega veel vähem nõuet ei vaidlustanud. Samas erakorralisele 03. jaanuari 2020. a ülesütlemisele vastas võlgniku juba sama päeva õhtuks viidates, et vastava kirjaga vastatakse ühtlasi ka 08. detsembri 2019. a korralisele laenulepingu ülesütlemisele – märgitu kinnitab, et võlgnik on ka vastava ülesütlemise kätte saanud (lisa 5). Nagu näeme laenulepingu sõlmimise kuupäevast so 31. detsember 2007. a, siis on poolte esindajad juba kauaaegsed tuttavad. Seda arvestades eeldas Osaühing M esindaja, et vähemalt erakorralise ülesütlemise järgselt võtab kostja esindaja temaga ühendust ja kui tal ei ole võimalik korraga kogu summat tasuda, siis püüab kostja vähemalt välja pakkuda mingeid lahendusi. Samas midagi sellist ei toimunud – kostja vastuskirjast näeme, et kostja ei soovi põhimõtteliselt oma võlgnevust tasuda. Vastavas kirjas esile toodud ja eriliselt küündimatud vastuväited laenu mittetasumisele on põhjuseks, miks hageja otsustas viivitamatult kohtu poole pöörduda.
2.5.Hageja on 19.02.2020.a esitanud kohtule taotluse hagis esitatud nõude vähendamiseks. Taotluse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ning xxx 18.02.2020.a nõude loovutamise lepingu, millega loovutati käesolevas asjas esitatud nõudest 70 000 xxx. Hageja märgib, et summa loovutati kõrvalnõueteta. Hageja on 02.03.2020.a elektronkirjas täpsustanud, et hageja võtab eelnimetatud summas hagi tagasi. Kohus jättis 14.04.2021.a määrusega Osaühingu Nordland Ehitus hagi Osaühingu Viker vastu 70 000 euro ning sellega seonduva lisanduva viivise osas läbivaatamata seoses hageja osalise hagi tagasivõtmisega. Ühtlasi määras kohus muuta tsiviilasja hinda ning luges selleks 1 558 484,49 eurot. Hageja nõudeks on mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1 447 705,04 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 13.01.2020.a kuni 18.02.2020.a eest summas 10 381,10 eurot (esialgselt põhivõlgnevuselt 1 517 705,04 eurolt) ning viivis põhisumma jäägilt 0,019% päevas alates 19.02.2020.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
Kostja on 04.05.2021.a esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja märgib, et teda on teavitatud OÜ-lt M poolt nõude loovutamisest hagejale 13.01.2020.a teatega (hagiavalduse lisa 9). Kuivõrd OÜ M on veel 13.01.2020.a teinud nõude tasaarvestuse avalduse (hagiavalduse lisa 7), siis pidi ka OÜ M poolt nõude loovutamine hagejale toimuma selsamal päeval 13.01.2020.
3.1.Kostja märgib, et enne OÜ M poolt nõude väidetavat loovutamist hagejale esitas kostja esialgsele võlausaldajale vastuväited võlgnevusele 03.01.2020.a avalduses (hagiavalduse lisa 5). Nimetatud dokumendis toodult oli ja on kostja positsioon järgnev: 1) OÜ-l M ei ole õigust nõuda laenu tagastamist tulenevalt sellest, et AS X X kui laenuandja ja OÜ M kui laenusaaja vahel on omakorda sõlmitud laenuleping, millega AS X X on andnud laenu OÜ-le M sihtotstarbeliselt kolmele äriühingule – AS X X aktsionäridele OÜ-le L, OÜ-le N ja kostjale - edasilaenamiseks. Selle laenulepingu oluliseks tingimuseks oli ja on P Ke, J R ja Ü Ue kui AS X X aktsionäride (OÜ L, OÜ N ja OÜ Viker, st kostja) esindajate vahel kokku lepitult, et OÜ-le M tasutakse laenud üksnes tingimustel, et: − iga laenusaaja tasub laenu või intresse tagasi üksnes AS X X dividendidest, mida aktsionärid saavad võrdselt ja mistahes maksete nõudmine enne dividendide maksmist on OÜ-le M keelatud; − kõik kolm laenu kutsutakse tagasi ühekorraga ning üksnes juhul, kui sellega nõustuvad kõik aktsionärid; − kõiki laene pikendatakse samadel tingimustel ja samade tähtaegadega. 2) Nimetatud kokkulepetest kantult on OÜ M kui võlgniku; AS X X kui võlausaldaja ja OÜ N,
2-20-525 OÜ Viker (kostja) ja OÜ L kui käendajate vahel sõlmitud 31.12.2013.a käendusleping (vt kostja 02.03.2020.a määruskaebuse lisa 3). Kostja käendab OÜ M kohustust AS-i X X ees võrdses summas sellega, milline oli/on OÜ M poolt kostjale antud laenulepingu järgsete kohustuste summa. 3) OÜ M poolsed 08.12.2019.a ja 03.01.2020.a laenulepingu lõpetamise (ülesütlemise) avaldused on õiguslike tagajärgedeta vastuolu tõttu OÜ M ja kostja ning teiste vahel kokkulepituga. 4) Kostjal kui käendajal on alternatiivselt õigus keelduda kohustuse täitmisest ka ajani, mil OÜ M kui käendatav annab VÕS § 148 lg 1 kohase likviidse tagatise oma (sama suure) kohustuste täitmiseks AS-i X X ees. Vaidlust ei ole selles, et esialgne võlausaldaja OÜ M ei ole kirjeldatud tagatist andnud. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja kasutas eelkirjeldatud õigust keelduda omapoolse kohustuse täitmisest OÜ M ees 03.01.2020 - st enne seda, kui OÜ M loovutas nõude väidetavalt hagejale (so 13.01.2020).
3.2.Järgnevalt argumenteerib kostja, et: − hagiavalduse on esitanud kostja (kui AS-i X X aktsionäri) kaasaktsionäri OÜ L sõsarfirma (vt all peatükk II); − hageja väidetav nõue on osa tehingukogumist kostja, OÜ M, AS-i X X ja teiste AS-i X X aktsionäride vahel (vt all peatükk III); − hageja ei ole OÜ-lt M nõuet kostja vastu 13.01.2020 lepinguga omandanud. − hageja nõue ei ole sissenõutav isegi, kui lugeda, et hageja on nõude OÜ-lt M omandanud. Kostja leiab kokkuvõtvalt, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile aktsionäridele dividendid. Kostja selgitab, et kokku oli lepitud laenude pikendamine seni, kuni AS-i X X aktsionärid otsustavad dividendide jagamise, mis eeldanuks, et AS-il X X on lisavahendeid üksnes tulumaksuosa võrra. Tehniliselt tähendanuks see, et AS X X määranuks laenude (koos intressidega) summaga võrdselt dividende, tasunuks tulumaksu, ning tasunuks dividendid mitte rahas, vaid varaga - iga aktsionär saanuks 1/3 AS-i X X nõudest OÜ M vastu, millega tasaarveldanuks oma kohustuse OÜ M ees.
Hageja on 10.05.2021.a esitanud endapoolse arvamuse hagi vastusele. Hageja leiab, et kostja on oma vastuses esitanud üksnes asjasse puutumatuid väiteid ning tõendeid, mis kõik tuleb jätta tähelepanuta kui hagi tõendamisesemesse mittepuutuvad.
4.1.Kostja on esitanud vastusena hagile kaitsepositsiooni, mille kohaselt poolte vahel sõlmitud korrektne kirjalik laenuleping ning selle igal aastal alla kirjutatud laenulepingu lisad ehk korduvad võlatunnistused ning igal aastal võlgniku poolt sisse nõutavat kohustust kajastav Äriregistrile esitatud auditeeritud majandusaasta aruanded, ei tähenda midagi; tegelikult on tegemist hoopis teistsuguste, võlgniku oma kohustuste täitmisest vabastavate kokkulepetega, mille kohta ei ole muid tõendeid, kui võlgniku J R antavad tunnistused. Hageja annab üheselt ja selgelt teada: see kõik ei vasta tõele. Kostja positsiooni aktsepteerimine tähendaks kõikide laenulepingute alusel laenude tagasi saamise võimatust, kuna alati oleks võimalik kirjalike laenulepingute täitmise tõkestamiseks tuua kohale üks tunnistaja, kes tunnistab kirjalikke laenulepinguid äramuutvate suuliste kokkulepete olemasolu. Käesolev vaidlus tuleneb poolte vahel sõlmitud kirjalikust laenulepingust. Seega on asjas tähtsust omavad asjaolud need, mis tulenevad võlaõigusseaduse laenulepingu regulatsioonist.
2-20-525 Kostja on saanud laenu OÜ-lt M. Kostja ei tagastanud laenu ega tasunud intressi, nii nagu poolte vahel sõlmitud laenuleping ette nägi. Kuna algne laenuandja OÜ M on laenulepingust tuleneva nõude kostja suhtes loovutanud hagejale ja laenuleping on üles öeldud, tuleb laen tagastada hagejale. Mingit „tehingukogumit“ ei eksisteeri. Hageja juhib kohtu tähelepanu sellele, et kostja on vastuses hagile keskendunud X X AS-i ja OÜ M vahelistele suhetele, mitte OÜ M ja kostja laenusuhtele. Kostja vastuväited põhinevad läbivalt ja asjassepuutumatult asjaolul, et OÜ-l M on kohustus X X ASi ees ja asjaolul, et eksisteerib käendusleping, millega kostja tagab OÜ M kohustust X X ASi ees. Seega kõik kostja „tehingukogumi“ ja käendusega seotud vastuväited tuleb jätta tähelepanuta. Hageja vastuse III osa väited „tehingukogumist“ on konstrueeritud õigustamaks kostja kohustuste mitte täitmist. „Tehingukogumit“ ei eksisteeri. Asjas omab tähtsust fakt, et OÜ M ja kostja vahel kehtis laenuleping, mille kohane laen üles öeldi. Eksisteerib kaks erinevat laenusuhet - X X AS on andnud laenu OÜ-le M ja OÜ M on andnud laenu kostjale. Teisisõnu M OÜ ja kostja vaheline laenuleping on iseseisev laenuleping, millest tulenevad kohustused peab kostja täitma OÜlt M nõude omandanud hagejale. Mingeid muid OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga sõlmitud kokkuleppeid pole olemas.
4.2.Käendusleping on seotud X X AS-i ja OÜ M vahelise laenulepinguga, mitte aga OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga. Kostja vastuväited hagile käenduslepingust tulenevalt ei seondu käesoleva hagi nõude ja hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Kostja ei saa selles asjas VÕS § 148 tulenevalt tugineda käendaja õiguste teostamisele OÜ M suhtes, sest see käendusleping ei ole seotud OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga, milles kostja kui laenusaaja (võlgnik) ei saa olla käendajaks. Kostja ei saa käenduslepingust tulenevaid vastuväiteid esitada võlausaldaja vastu, kes ei ole käendatavas võlasuhtes võlausaldajaks. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Tulenevalt VÕS § 149 lg 1 ei saa kostja kui käendaja esitada vastuväited OÜ M vastu, kes on võlausaldajaks OÜ M ja kostja vahelises laenulepingus, s.o hoopis teises laenulepingus. Isegi käesolevasse asja mitte puutuvas käenduslepingu alusel saab kostja kui käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada vastuväiteid võlausaldaja X X ASi nõudele, mitte aga põhivõlgniku OÜ M vastu.
4.3.Hageja jätkab - kostja viitab vastuses hagile p 15, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele (sh kostjale) on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile aktsionäridele dividendid. „Tehingukogumi“ ja suuliste kokkulepete puudumist tõendab hageja järgmisega: − OÜ M ja kostja vahelise laenulepingu p 9.1 on sätestatud, et lepingut võib muuta ja täiendada ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Sama laenulepingu p 11.2 sätestab, et lepinguga võtavad pooled endale kehtivad ja siduvad kohustused, mis tagavad lepingu tingimuste täitmise (vt hagi lisa 1). Seega laenuleping välistab suulised kokkulepped. − Kostja kohustus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole seotud X X AS aktsiate poolt antavate õigustega, s.h. õigusega saada dividende. Esitame kohtule selle kohta ainult ühe ammendava tõendi, millele on alla kirjutanud kostja, tema poolt tunnistama taotletud J R OÜ N esindajana ja OÜ T I (vt käesoleva menetlusdokumendi lisa). Tegemist on nimetatud poolte vahel sõlmitud laenulepinguga, mille kohaselt pantis OÜ N kohustuste tagatiseks X X AS aktsiad vabana igasugustest kolmandate isikute õigsustest ja kohustustest. Pooled leppisid kokku, et juhul, kui võlgnik oma kohustusi ei täida, müüakse aktsiad enampakkumisel. Alghinnaks oli määratud 1 miljon eurot. Lepingus ei ole sõnagi
2-20-525 sellest, et müüdavate atsiate eest saadavate dividendidega tuleb tasuda võlgniku muid laene või et aktsiaid omandav isik astuks mingisse „tehingu kogumisse“. Seega puuduvad kostjal mistahes õiguslikud vastuväited hageja nõudele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-17, p-s 11.2 märkinud, et kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Samas lahendis on Riigikohus selgitanud, et tuleb eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Riigikohus on selgitanud, et seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. Hageja leiab, et arvestades eelpool toodud kirjalikke tõendeid ei ole „tehingukogumi“ ja suuliste kokkulepete tõendamine võimalik. Suulised kokkulepped ei ole keskmise mõistliku ettevõtja seisukohalt usutavad. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. TsÜS § 75 lg 1 tuleneb, et kuna OÜ M kui laenulepingu osapoole juhatuse liige ja hageja juhatuse liige P K pole kunagi teadnud ega pidanudki teadma kostja väidetavatest tegelikust tahtest mitte lähtuda OÜ M ja kostja vahel sõlmitud kirjalikust laenulepingust, siis tuleb lähtuda samadel asjaoludel sarnase mõistliku isiku arusaamisest. Iga ettevõtja teab, et laen tuleb tagasi maksta ja nii suurte summade puhul mõistlik ettevõtja ei jää tuginema suulistele kokkulepetele, kui kirjalikud kokkulepped on üheselt ette näinud, et tegemist on laenuga ja mis tuleb tagastada ning kirjalik laenuleping ütleb üheselt, et lepingut muuta saab kirjalikult. OÜ M ei ole kunagi oma käitumisega andnud alust arusaamiseks, et oleks laenulepingut kostjaga nõustunud muutma teistsuguses vormis. Kostja vastupidised väited on alusetud. Lisaks ülaltoodule ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvaks asjaoluks X X AS-i ja OÜ M vaheline laenuleping ja aktsionäride kokkulepped. Seega ei ole ka formaalselt vajalik tõendada hageja väidetud OÜ M ja kostja laenulepingut mitte hõlmavaid „suulisi kokkuleppeid“. „Tehingukogumit“ ja „suulisi kokkuleppeid“ ei eksisteeri. Hageja vastuses p 19 ja 20 ja vastavalt lisas 14 ja 15 toodud viited tsiviilasjale 2-20-15412 on ainetud, kuna nimetatud pankrotiasjas kohus ütles, et OÜ M ja OÜ Viker vaheliste tehingute hindamine väljub pankrotimenetluse raamidest (vt kostja vastus p 20).
4.4.Hageja ei nõustu kostja õigusliku aluseta väidetega, mille kostja esitab vastuses hagile osas IV ja V, et hageja ei ole OÜ-lt M nõuet kostja vastu 13.01.2020 omandanud ja hageja nõue ei ole sissenõutav isegi kui hageja on nõude OÜlt M omandanud. Kostja ainus argument on taas „tehingukogum“. Vastupidiselt kostja arusaamisele, on nõuete loovutamise piirangud piiritletud kitsalt (VÕS § 166 lg 1). Antud juhul on nõude omandamise näol tegemist ettevõtluses täiesti tavapärase ja seadusega kooskõlas oleva tehinguga.
02.11.2021.a eelistungil märkis hageja, et jääb esialgu erakorralise ülesütlemise juurde ja kui kohus leiab, et tegemist ei ole erakorralise ülesütlemisega, siis alternatiivselt jääb hageja korralise ülesütlemise juurde.
KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
1.1.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas – kostja ja esialgne võlausaldaja Osaühing M (varasemalt AS M) sõlmisid 31.12.2007.a laenulepingu summas 1 212 842,14
2-20-525 eurot. Laenulepingu sõlmimise järgselt on pooled korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, kus on fikseeritud kokkulepped nii laenu summa kui intressi osas. Pooled vaidlevad käesolevas asjas esmalt selle üle, kas esialgne võlausaldaja OÜ M (varasemalt AS M) on 31.12.2007.a laenulepingust tulenevad nõuded kehtivalt loovutanud käesoleva tsiviilasja hagejale OÜ-le Nordland Ehitus. Veel on poolte vahel käimas vaidlus selles, kas esialgne võlausaldaja on kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Viimasena on pooled vaidlemas selle üle, kas 31.12.2007.a laenulepingust tulenevad nõuded on sissenõutavaks muutunud.
1.2.Järgnevalt kvalifitseerib kohus hageja nõuded. Asjaoludest ja 31.12.2007.a laenulepingu p-st 1 nähtub, et kõnesoleva laenulepingu eesmärgiks oli osaliselt refinantseerida esialgse võlausaldaja ning kostja vahel varasemalt sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi (vt laenulepingu p-d 1.2 ja 1.3). Lisaks on laenulepingu pooled p-s 1.4 kokku leppinud, et laenuandja väljastab laenusaajale laenu kasutamata laenulimiidi arvelt 21 029,08 eurot, mille arvelt laenuandja tasaarvestab oma intressinõude laenusaaja vastu. Pooled on ühtlasi kokku leppinud, et laenusaaja kasutuses on tehingu tulemusena kogu lepingu punktis 1.1 fikseeritud laenulimiit. Eelnevast nähtub, et esialgse võlausaldaja ning kostja vahel on olnud varasemad võlasuhted, mille lepingupooled on 31.12.2007.a ümber kujundanud krediidilepinguks. See on oma olemuselt novatsioon võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 mõistes - s.o isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kuna lepingupooled on 31.12.2007.a laenulepingus kokku leppinud ka laenusummalt intressi tasumises (s.o leping on tasuline), siis vastab kõnesolev leping krediidilepingu tunnustele. VÕS § 401 lg 1 näeb ette, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 3 täpsustab, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Seega on kostja vastu esitatud nõude rahuldamise eelduseks kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud (st see on muutunud sissenõutavaks) ning see ei ole aegunud.
Pooled vaidlevad käesolevas asjas esmalt selle üle, kas esialgne võlausaldaja OÜ M (varasemalt AS M) on 31.12.2007.a laenulepingust tulenevad nõuded kehtivalt loovutanud käesoleva tsiviilasja hagejale OÜ-le Nordland Ehitus. VÕS § 164 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 166 lg 1 täpsustab, et loovutada ei või ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sellise nõude võib loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.
2.1.Kostja on hagi vastuses seisukohal, et hageja ei ole OÜ-lt M nõuet kostja vastu 13.01.2020 lepinguga omandanud. Kostja on ka seisukohal, et OÜ M ei saanud nõudeõigust kostja vastu hagejale loovutada ja vastav loovutus on tühine. Kostja on seisukohal, et vastav loovutus on
2-20-525 olnud vastuolus ka heade kommete ja avaliku korraga. Kostja on 04.05.2021.a hagi vastuses selgitanud 31.12.2007.a laenulepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja märgib, et Osaühing Viker (kostja), Osaühing L (registrikood xxx) ja OÜ N (registrikood xxx) on X X AS-i (registrikood xxx) aktsionärideks. Kostja lisab, et aastatel 2005-2007 oli AS-il X X arvelduskontodel likviidsed vahendid, mis otsustati välja laenata iga aktsionäri huvides võrdselt. Kuivõrd aktsiaseltsil ei ole võimalik laenukeelu tõttu laenata otseselt aktsionärile (äriseadustiku § 281), siis vormistati kolme aktsionäri võrdne laen läbi OÜ M (hagi vastuse lisa nr 8). Hagiavalduse aluseks oleva nõude aluseks olev laenuleping, millega OÜ M andis laenu kostjale, on sama kuupäevaga ja samade tehingutingimustega, mis nimetatud AS-i X X ja OÜ M vahelises 31.12.2007.a laenulepingus. Kostja jätkab - AS-ilt X X nimetatud laenusummade laekumisel kandis OÜ M summad võrdsetes 1/3 osades edasi kolmele AS-i X X aktsionärile: OÜ-le N, OÜ-le L ja OÜ-le Viker (kostjale). Seejuures sai iga aktsionär OÜ-lt M maksed täpselt samadel kuupäevadel, kui summad oli kantud AS-ilt X X (25.11.2005; 11.10.2006; 11.05.2007; 16.10.2007; 7.11.2007) ja summaliselt täpselt 1/3: 191 734,95 €; 400 000 EEK, 400 000 EEK, 350 000 EEK ning 920 000,00 eurot. Kostja on seisukohal, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile aktsionäridele dividendid. AS-i X X jaotamata kasum oli 2018. aasta majandusaasta aruandele 9 399 541 eurot. Kokkulepe, et laene (sh hagi aluseks olevat laenu kostjale) pikendatakse, oli tagatud sellega, et kui OÜ M P Ke juhtimisel oleks hakanud laene OÜ-lt N ja kostjalt sisse nõudma, omanuks OÜ N ja kostja piisavalt hääleõigust (2/3) AS-is X X selleks, et sellisel juhul otsustada ka AS-i X X laenu sissenõudmine OÜ-lt M. Kõikides laenulepingutes oli sätestatud laenu tagasikutsumise võimalus 6-kuulise etteteatamisega. Nagu asjaoludest nähtub, ongi OÜ M poolne laenude tagasikutsumine saanud reaalsuseks peale seda, kui OÜ L arvab omavat AS-i X X 2/3 aktsiatest – so peale 06.12.2019.a. Seejuures kohus keelas OÜ-l L 1/3 AS-i X X aktsiatega, mille omandikuuluvuse osas on vaidlus, hääletamise ja mistahes muude õiguste teostamise (Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2020.a määrus kohtuasjas 2-19-19435). Kostja leiab, et käesoleval juhul on algusest peale olnud kokkulepe, et OÜ M laene pikendatakse AS-i X X aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas AS-i X X pikendab laenu OÜ-le M ning vastav tegutsemisviis toimis sääraselt 11 aastat.
2.2.Hageja on enda 10.05.2021.a arvamuses märkimas, et käesolev vaidlus tuleneb vaid OÜ M ja kostja vahel sõlmitud kirjalikust laenulepingust. Hageja leiab, et kuna algne laenuandja on laenulepingust tuleneva nõude kostja suhtes loovutanud hagejale ja laenuleping on üles öeldud, tuleb laen tagastada hagejale. Hageja hinnangul tehingukogumit ei eksisteeri. Hageja selgitab edasi, et eksisteerib kaks erinevat laenusuhet - X X AS on andnud laenu OÜ-le M ja OÜ M on andnud laenu kostjale. Teisisõnu M OÜ ja kostja vaheline laenuleping on iseseisev laenuleping, millest tulenevad kohustused peab kostja täitma OÜ-lt M nõude omandanud hagejale. Mingeid muid OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga sõlmitud kokkuleppeid pole olemas.
2.3.Asjaoludest nähtub, et OÜ M on 13.01.2020.a edastanud kostjale teate nõude loovutamisest hagejale (hagi lisa nr 9). Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23.04.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja
2-20-525 kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt nt Riigikohtu 06.06.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12).
2.4.Kohus asub järgnevalt tuvastama, kas OÜ M ja kostja vahelisest 31.12.2007.a laenulepingust tuleneva nõude loovutamise võimaluse on lepingupooled ise välistanud. Kohtule ei nähtu, et OÜ M ja kostja oleksid 31.12.2007.a laenulepingus ning selle lisades OÜ M õigust nõude loovutamiseks piiranud. Samuti ei näe nõude loovutamise keeldu ette ka X X AS-i ja OÜ M 31.12.2007.a vaheline laenuleping (kostja 04.05.2021.a hagi vastuse lisa nr 8). Kostja on seisukohal, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile aktsionäridele dividendid. Kostja on leidnud, et käesoleval juhul on algusest peale olnud kokkulepe, et OÜ M laene pikendatakse AS-i X X aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas AS-i X X pikendab laenu OÜ-le M ning vastav tegutsemisviis toimis sääraselt 11 aastat. Kohus asub seisukohale, et eeltoodud kostjapoolsed seisukohad ei välista OÜ M õigust loovutada hagejale 31.12.2007.a laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kostja seisukohad käsitlevad pigem nõude sissenõutavuse küsimust. Kohtu hinnangul ei oma OÜ M ja kostja 31.12.2007.a vahelise laenulepingu kuulumine tehingute kogumisse nõude loovutamise mõistes tähendust.
2.5.Riigikohus on märkinud, et rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 02.05.2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Seega tuleb järgmisena kontrollida, kas nõude loovutamine võis olla vastuolus seadusest tulenevaga. Kohus asub asjaolude ja antud seisukohtade pinnalt järeldusele, et 31.12.2007.a laenulepingust tulenev kohustus ei ole selline, mis loovutamisel välistaks seda täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Tegemist on kahe juriidilise isiku vahelise lepinguga, mis on suunatud rahalise kohustuse täitmise nõudele, mille loovutamine on tsiviilkäibes tavapärane. Lisaks ei ole vaidlusalune loovutamistehing seotud VÕS § 166 lg-s 1 nimetatud ülalpidamise- , kehavigastuse tekitamise- , tervise kahjustamise- , või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuetega. Hageja seaduslik esindaja on 02.11.2021.a eelistungil selgitanud: „Need ettevõtted (s.o OÜ M ja Osaühing Nordland Ehitus) kuuluvad mulle. See, kuidas ma mis ettevõtete alt kohustusi täidan ja võlgu sisse nõuan, on finantsplaneerimise küsimus.“ Kostja on samal eelistungil leidnud, et kontserni sisene toiming tegi käendatava OÜ M varatuks ja tekitas sellega kahju ja võimalikud uued alused kahju nõuete esitamiseks. Kohus leiab siinkohal, et loovutamistehingu mõju tehingupoolte finantsvõimekusele ei muuda loovutamistehingut automaatselt hea usu põhimõtte vastaseks ega tühiseks. Võlgniku majandusliku võimekuse kaitseks on seadus sellistel juhtudel ette näinud muud õiguskaitsevahendid ning loovutamise võimaliku negatiivse mõju hindamine kostjale väljuks käesoleva tsiviilasja raamidest. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kostja poolt viidatud käendusleping (s.o milles kostja käendab OÜ M kohustust AS-i X X ees võrdses summas sellega, milline oli/on OÜ M poolt kostjale antud laenulepingu järgsete kohustuste summa) on seotud X X AS-i ja OÜ M vahelise laenulepinguga, mitte aga OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga. Kostja vastuväited hagile käenduslepingust tulenevalt ei seondu käesoleva hagi nõude ja hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seega ei saa kostja selles asjas VÕS § 148 tulenevalt tugineda käendaja õiguste teostamisele OÜ M suhtes, sest see käendusleping ei ole seotud vaidlusaluse OÜ M ja kostja vahelise laenulepinguga.
2.6.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et OÜ M poolt 31.12.2007.a laenulepingust tulenevate nõuete
2-20-525 loovutamine hagejale oli lubatav ning kehtiv.
Järgmisena on poolte vahel käimas vaidlus selles, kas esialgne võlausaldaja on kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Selleks, et lepingu ülesütlemiseavaldus kehtiks ja lõpetaks võlasuhte, siis peavad olema täidetud taganemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele.
3.1.Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt otsustas OÜ M laenulepingu 31.12.2007.a korraliselt üles öelda. OÜ M saatis 08.12.2019.a kostjale kirja, milles palus esmalt kostjal tasuda intressi summas 31 791,13 eurot hiljemalt 02.01.2020.a. Ühtlasi on hageja teatanud, et OÜ M on otsustanud kostjaga sõlmitud laenulepingu lõpetada. Laenulepingu p 3.1 nähtub, et laenusaaja kohustub tagastama laenu 6 kuu jooksul vastavasisulise kirjaliku taotluse saamise päevast, makstes laenu põhisumma koos intressi, viiviste ja muude kõrvalnõuetega laenuandja poolt näidatud arvelduskontole. Märgitut arvestades on esialgne võlausaldaja teatanud, et ta ütleb kostjaga sõlmitud laenulepingu üles alates 12.06.2020.a (või ajast, kui möödub kuus kuud käesoleva avalduse kättesaamisest). Märgitud tähtaega arvestades on esialgne võlausaldaja palunud tagastada saadud laenu summas 1 589 556,43 eurot. Samas on hageja märkinud, et kostja ei täitnud 02.01.2020.a oma kohustust ega tasunud nõutavas summas 31 791,13 eurot intressi hoolimata eelviidatud selgesõnalisest hoiatusest. Seetõttu edastas OÜ M 03.01.2020.a kostjale erakorralise laenu ülesütlemise avalduse, kus teatas, et: „...ütleb VÕS § 399 lg 1 p 2 alusel erakorraliselt üles Osaühinguga Viker sõlmitud laenulepingu alates 03.01.2020.a. Esialgne võlausaldaja palus tagastada saadud laenu summas 1 589 556,43 eurot ning tasuda 2019.a intressid summas 31 791,13 eurot OÜ M kontole hiljemalt 10. jaanuariks 2019. a. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Seega, kui esialgne võlausaldaja oli laenulepingu 08.12.2019.a kirjaga kehtivalt üles öelnud ning andnud kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks, siis ei saanud lepingut hiljem (s.o 03.01.2020.a erakorralise ülesütlemise teatisega) teistkordselt lõpetada. VÕS § 195 lg 2 näeb ette, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
3.2.Järgnevalt asub kohus tuvastama, kas esialgse võlausaldaja poolt kostjale 08.12.2019.a saadetud ülesütlemise avaldus on kehtiv. Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Hagi lisast nr 3 nähtub, et esialgse võlausaldaja seaduslik esindaja P K saatis laenulepingu ülesütlemise teate 08.12.2019.a elektronkirjaga kostja seadusliku esindaja Ü Ue elektronposti aadressile. OÜ M on enda 08.12.2019.a teatises märkinud, et ta on kostjale kirja edastanud ka posti teel. TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva adressaadi serverisse (vt Riigikohtu 18.04.2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Esialgne võlausaldaja on eeldanud, et ülesütlemisteatise kohale toimetamine postiteenuse pakkuja abil toimub kostjale mitte hiljem kui 11.12.2019.a. Kohus leiab, et esialgse
2-20-525 võlausaldaja poolt arvestatud teatise kättetoimetamise kuupäev on eelmainitud Riigikohtu seisukohta arvesse võttes mõistlik, kuna saajal oli piisav ajavaru sellega tutvumiseks. Seega loeb kohus antud juhul täidetuks 08.12.2019.a ülesütlemise avalduse formaalse eelduse.
3.3.31.12.2007.a laenulepingu materiaalse ülesütlemise alusena on esialgne võlausaldaja tuginenud laenulepingu p-le 3.1, mille kohaselt laenusaaja kohustub tagastama laenu kuue kuu jooksul vastavasisulise kirjaliku taotluse saamise päevast, makstes laenu põhisumma koos intressi, viiviste ja muude kõrvalnõuetega laenuandja poolt näidatud arvelduskontole. Kohus on otsuse käigus käsitlenud 31.12.2007.a laenulepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja on märkinud, et aastatel 2005-2007 oli AS-il X X arvelduskontodel likviidsed vahendid, mis otsustati välja laenata iga aktsionäri huvides võrdselt. Kuivõrd aktsiaseltsil ei ole võimalik laenukeelu tõttu laenata otseselt aktsionärile (äriseadustiku § 281), siis vormistati kolme aktsionäri võrdne laen läbi OÜ M (hagi vastuse lisa nr 8). Hagiavalduse aluseks oleva nõude aluseks olev laenuleping, millega OÜ M andis laenu kostjale, on sama kuupäevaga ja samade tehingutingimustega, mis nimetatud AS-i X X ja OÜ M vahelises 31.12.2007.a laenulepingus. Kostja lisab, et AS-ilt X X nimetatud laenusummade laekumisel kandis OÜ M summad võrdsetes 1/3 suurustes osades edasi kolmele AS-i X X aktsionärile: OÜ-le N, OÜ-le L ja OÜle Viker (kostjale). Kostja on seisukohal, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile aktsionäridele dividendid. AS-i X X jaotamata kasum oli 2018. aasta majandusaasta aruandele 9 399 541 eurot. Kokkulepe, et laene (sh hagi aluseks olevat laenu kostjale) pikendatakse, oli tagatud sellega, et kui OÜ M P Ke juhtimisel oleks hakanud laene OÜ-lt N ja kostjalt sisse nõudma, omanuks OÜ N ja kostja piisavalt hääleõigust (2/3) AS-is X X selleks, et sellisel juhul otsustada ka AS-i X X laenu sissenõudmine OÜ-lt M. Kõikides laenulepingutes oli sätestatud laenu tagasikutsumise võimalus 6-kuulise etteteatamisega. Nagu asjaoludest nähtub, ongi OÜ M poolne laenude tagasikutsumine saanud reaalsuseks peale seda, kui OÜ L arvab omavat AS-i X X 2/3 aktsiatest – so peale 06.12.2019.a. Seejuures kohus keelas OÜ-l L 1/3 AS-i X X aktsiatega, mille omandikuuluvuse osas on vaidlus, hääletamise ja mistahes muude õiguste teostamise (Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2020.a määrus kohtuasjas 2-19-19435). Kostja leiab, et käesoleval juhul on algusest peale olnud kokkulepe, et OÜ M laene pikendatakse AS-i X X aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas AS-i X X pikendab laenu OÜ-le M ning vastav tegutsemisviis toimis sääraselt 11 aastat. Kostja lisab, et pooltel oli teadmine ja kokkulepe, et laene ei tagastata rahas, vaid selle asemel AS X X määrab dividendid aktsionäridele-käendajatele ja laenusummad tasaarvestatakse, st aktsionärid või käendajad ei tasu laene OÜ-le M vaid peale dividendide määramist aktsionäridele või käendajatele tasaarvestavad viimased need tehes OÜ M eest makse AS-ile X X (mitte rahas vaid tasaarvestuse avaldusega).
3.4.Hageja on 10.05.2021.a menetlusdokumendis seevastu leidmas, et kostja positsiooni aktsepteerimine tähendaks kõikide laenulepingute alusel laenude tagasi saamise võimatust, kuna alati oleks võimalik kirjalike laenulepingute täitmise tõkestamiseks tuua kohale üks tunnistaja, kes tunnistab kirjalikke laenulepinguid äramuutvate suuliste kokkulepete olemasolu. Tehingukogumi ja suuliste kokkulepete puudumist tõendab hageja järgmisega: − OÜ M ja kostja vahelise laenulepingu p-s 9.1 on sätestatud, et lepingut võib muuta ja täiendada ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Sama laenulepingu p 11.2 sätestab, et lepinguga võtavad pooled endale kehtivad ja siduvad kohustused, mis tagavad lepingu
2-20-525 tingimuste täitmise. Hageja hinnangul välistab laenuleping suulised kokkulepped. − Kostja kohustus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole seotud X X AS aktsiate poolt antavate õigustega, s.h. õigusega saada dividende. Hageja on esitanud kohtule selle kohta ainult ühe ammendava tõendi, millele on alla kirjutanud kostja, tema poolt tunnistama taotletud J R OÜ N esindajana ja OÜ T I. Hageja selgitab, et tegemist on nimetatud poolte vahel sõlmitud laenulepinguga, mille kohaselt pantis OÜ N kohustuste tagatiseks X X AS aktsiad vabana igasugustest kolmandate isikute õigsustest ja kohustustest. Pooled leppisid kokku, et juhul, kui võlgnik oma kohustusi ei täida, müüakse aktsiad enampakkumisel. Alghinnaks oli määratud 1 miljon eurot. Lepingus ei ole sõnagi sellest, et müüdavate aktsiate eest saadavate dividendidega tuleb tasuda võlgniku muid laene või et aktsiaid omandav isik astuks mingisse „tehingu kogumisse“. Lisaks viitab hageja Riigikohtu seisukohale selles, et kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-45-17 p 11.2). Hageja leiab, et suulised kokkulepped ei ole keskmise mõistliku ettevõtja seisukohalt usutavad. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. TsÜS § 75 lg 1 tuleneb, et kuna OÜ M kui laenulepingu osapoole juhatuse liige ja hageja juhatuse liige P K pole kunagi teadnud ega pidanudki teadma kostja väidetavatest tegelikust tahtest mitte lähtuda OÜ M ja kostja vahel sõlmitud kirjalikust laenulepingust, siis tuleb lähtuda samadel asjaoludel sarnase mõistliku isiku arusaamisest. Iga ettevõtja teab, et laen tuleb tagasi maksta ja nii suurte summade puhul mõistlik ettevõtja ei jää tuginema suulistele kokkulepetele, kui kirjalikud kokkulepped on üheselt ette näinud, et tegemist on laenuga ja mis tuleb tagastada ning kirjalik laenuleping ütleb üheselt, et lepingut muuta saab kirjalikult. OÜ M ei ole kunagi oma käitumisega andnud alust arusaamiseks, et oleks laenulepingut kostjaga nõustunud muutma teistsuguses vormis. Kostja vastupidised väited on alusetud.
3.5.Kohus asub 31.12.2007.a laenulepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste esinemise tuvastamisel ja laenulepingu sissenõutavuse osas hagejat toetavale seisukohale. Erinevalt hagejast leiab kohus, et äriühingute vahelised juhatuste liikmete vahendusel sõlmitud suulised kokkulepped ei ole äriühingute vahelistes suhetes välistatud. Kostja on antud juhul seisukohal, et pooled on laenulepingu lõpetamise võimaluses kokku leppinud teisiti, kui seda on 31.12.2007.a laenulepingu p 3.1 ette nägemas. Kohus märgib, et laenulepingu teistsuguse lõpetamise korra sõlmituks lugemiseks pidid pooled selles kokkuleppele jõudma. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 05.11.2014.a lahend asjas nr 3-2-1-110-14, p 12). Kohus on 02.11.2021.a eelistungil jätnud rahuldamata kostja taotluse tunnistaja J R ülekuulamiseks, kuna kohtule ei ilmnenud, et konkreetses asjas omaksid tähtsust suulised kokkulepped. Kohus on hinnangul, et kostja ei ole poolte tahteavalduste tegemist muul viisil tõendanud. Kohus leiab, et kostja poolt esile toodud lõpetamise aluse sisu ja olemus (s.o, et OÜ M õigused omapoolset laenu AS-i X X aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui AS X X otsustab välja maksta kõigile
2-20-525 aktsionäridele dividendid) on niivõrd spetsiifiline, et see oleks tehingu pooltelt lepingu koostamisel ning sõlmimisel eeldanud erilist tähelepanu. Asjaolu, et laenulepingu p-s 3.1 on kokku lepitud praegusel viisil, annab kohtule aluse leida, et pooltel pole olnud tahet siduda laenulepingu lõpetamise võimalusena alternatiivset alust. Kohus leiab, et kostja poolt viidatud pooltevahelist 11 aasta kestel toiminud tegutsemisviisi et OÜ M laene pikendatakse AS-i X X aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas AS-i X X pikendab laenu OÜ-le M, ei ole kohtu hinnangul piisav ka poolte kaudse tahteavalduse tõendamiseks. 31.12.2007.a laenulepingu p-s 9.1 on sätestatud, et lepingut võib muuta ja täiendada ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. VÕS § 13 lg 3 näeb ette, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus nõustub hagejaga selles, et laenulepingu p 9.1 on antud juhul välistanud lepingu muutmiseks suulised kokkulepped. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud ega asjaoludest tuvastatav, et hageja käitumisest võis aru saada, et ta oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis.
3.6.Kostja on leidnud, et pooltel oli teadmine ja kokkulepe, et laene ei tagastata rahas, vaid selle asemel AS X X määrab dividendid aktsionäridele-käendajatele ja laenusummad tasaarvestatakse, st aktsionärid või käendajad ei tasu laene OÜ-le M vaid peale dividendide määramist aktsionäridele või käendajatele tasaarvestavad viimased need tehes OÜ M eest makse AS-ile X X (mitte rahas vaid tasaarvestuse avaldusega). Kohtu hinnangul on hageja eeltoodud kostja seisukoha ümber lükanud 10.05.2021.a ning 25.10.2021.a menetlusdokumentides esitatud tõenditega. 10.05.2021.a arvamuses hagi vastusele on hageja tõendina esitanud OÜ N ja OÜ T I laenulepingu, mille kohaselt pantis OÜ N kohustuste tagatiseks X X AS aktsiad vabana igasugustest kolmandate isikute õigsustest ja kohustustest. Pooled leppisid kokku, et juhul, kui võlgnik oma kohustusi ei täida, müüakse aktsiad enampakkumisel. Alghinnaks oli määratud 1 miljon eurot. Hageja märgib, et kõnesolevas lepingus ei ole sõnagi sellest, et müüdavate aktsiate eest saadavate dividendidega tuleb tasuda võlgniku muid laene või et aktsiaid omandav isik astuks kostja poolt nimetatud tehingu kogumisse. 25.10.2021.a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendist, s.o 01.11.2019.a käsundusleping OÜ Viker ja Advokaadibüroo xxx OÜ vahel 100 000 X X ASi aktsia müügiks, nähtub, et kostja kohustus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole seotud X X AS aktsiate poolt antavate õigustega, sh õigusega saada dividende. Hageja on õigesti märkinud, et käsundusleping ei käsitle seda, et müüdavate aktsiate eest saadavate dividendidega tuleks tasuda võlgniku muid laene või et aktsiaid omandav isik astuks kostja poolt nimetatud tehingu kogumisse.
3.7.Käesoleva alapunkti kokkuvõtteks saab kohus asuda seisukohale, et antud juhul saab täidetuks lugeda 31.12.2007.a laenulepingu korralise ülesütlemise eeldused. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalune laenuleping on korraliselt üles öeldud 11.12.2019.a. Eelneva abil saab kohus lahendada ka 31.12.2007.a laenulepingu sissenõutavuse küsimuse. VÕS § 82 lg 7 näeb ette, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Esialgne võlausaldaja OÜ M saatis 08.12.2019.a kostjale kirja, milles palus kostjal tasuda põhivõlgnevuse hiljemalt 12.06.2020.a (või ajast, kui möödub kuus kuud käesoleva avalduse kättesaamisest). Võttes arvesse laenulepingu ülesütlemise aega ning kostjale antud tähtaega
2-20-525 võlgnevuse tasumiseks, siis muutusid laenulepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks 13.06.2020.a.
Käesolevas alapunktis võtab kohus kokku hageja nõuded.
4.1.Hageja on põhinõude summa kujunemist selgitanud hagiavalduses järgnevalt - kostja ja esialgne võlausaldaja sõlmisid 31.12.2007.a laenulepingu summas 1 212 842,14 eurot. Laenulepingu sõlmimise järgselt on pooled korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, kus on fikseeritud kokkulepped nii laenu summa kui intressi osas. Viimane kokkulepe sõlmiti intressi osas 31.12.2014.a (pealkirjastatud kui 31. detsembri 2007. a laenulepingu lisa 7), kui pooled leppisid kokku intressimääraks 2% aastas. Laenulepingu p-s 2.3 lepiti kokku, et arvestatud intress kuulub tasumisele hiljemalt iga kalendriaasta lõpuks või laenu lõplikul tagastamisel koos laenu põhiosa maksega. Viimane ettenähtud võimalus tulenes juhuks, kui laenu tagasimaksmise kohustus tekkinuks muul ajal kui aasta lõpus. Hageja hinnangul tuleb vastavalt VÕS § 25 lg-le 1 lähtuda poole vahel tekkinud praktikast. Nimelt fikseerisid pooled iga aasta lõpus eelneva aasta intressi summa ja leppisid kokku selle tasumises nii, et intressisumma tasumiseks andis OÜ M kostjale täiendavat laenu, mille viimane luges kättesaaduks. Ehk siis pooled leppisid iga-aastaselt kokku põhisumma suurenemises möödunud aasta intressi võrra. Põhivõlgnevuse summa kujunemist on hageja edasi kirjeldanud hagiavalduses (vt hagi lk 6), kus esialgne võlausaldaja on tasaarvestanud enda nõuded kostja vastu. Hageja on 19.02.2020.a menetlusdokumendis enda nõuet täpsustanud ning palunud kostjalt põhivõlgnevusena välja mõista 1 447 705,04 eurot. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohtule on esitatud asjaoludest nähtumas, et kostja ei ole hagejale tähtaegselt ega ka hiljem laenusummat tagastanud. Seega on kostja rikkunud pooltevahelist laenulepingut. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjatelt tuleb VÕS § 108 lg 1, § 401 lg 1, 31.12.2007.a laenuleping p 3.1 ning selle lisade koosmõju alusel välja mõista põhivõlgnevus summas 1 447 705,04 eurot.
4.2.Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 13.01.2020.a kuni 18.02.2020.a eest summas 10 381,10 eurot (s.o alates hagi esitamisest kuni põhinõude osa 70 000 loovutamiseni, vt hageja 19.02.2020.a menetlusdokument lk 2). VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on esialgne võlausaldaja ning kostja laenulepingu p-s 4.2 kokku leppinud, et lepingust tulenevate maksete, sealhulgas laenu põhisumma tagastamine, intressi, trahvide ja muude lepinguliste maksete tähtaegselt maksmata jätmise korral kohustub laenusaaja tasuma viivist 0,019% vaeglaekunud summadelt päevas.
2-20-525 VÕS § 167 lg 1 viimane lause näeb ette, et eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Hageja selgitab, et 18.02.2020.a sõlmisid hageja ning X X AS nõude loovutamise lepingu, millega põhivõlgnevusest loovutati 70 000 eurot hagejalt X X AS-ile. Samas on hageja märkinud, et summa loovutati ilma kõrvalnõueteta. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 167 lg 5, mille kohaselt jääb nõude osalise loovutamise korral uuele võlausaldajale loovutamata jäänud nõude osa rahuldamise eesõigus senisele võlausaldajale uue võlausaldaja ees, samuti eesõigus kõrvalkohustustest tulenevatele õigustele ja tagatistele. Hageja on eeltoodu pinnalt arvestanud viivist esialgselt põhinõude summalt (s.o 1 517 705,04 eurolt). Riigikohus on märkinud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest; vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 26.11.2012.a lahend asjas nr 3-2-1-141-12, p 10). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud – kostjalt kuulub VÕS § 113 lg 1 ja 31.12.2007.a laenulepingu p 4.2 koosmõju alusel välja mõistmisele viivis 10 381,10 eurot. Antud juhul on kohus otsuse käigus tuvastanud, et 31.12.2007.a laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 13.06.2020.a. Seega alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega puudub hagejal õigus ajavahemiku 13.01.2020.a kuni 18.02.2020.a eest viivist nõuda. Kohus jätab hagi viivisenõude 10 381,10 euro osas rahuldamata.
4.3.Viimasena palub hageja kostjalt enda kasuks välja mõista viivise põhisumma jäägilt määraga 0,019% päevas, alates 19.02.2020.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Erinevalt enne nõude osalist loovutamist sissenõutavaks muutunud viivisest, tuleb lisanduv viivis kostjalt välja mõista vähendatud põhinõudelt, s.o 1 447 705,04 eurolt. Kohus leiab, et hageja lisanduva viivise nõue kuulub rahuldamise osaliselt – hagejal on õigus viivist nõuda alates 13.06.2020.a. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lisanduv viivis alates 13.06.2020.a kuni põhivõlgnevuse (s.o 1 447 705,04 euro) tasumiseni, määraga 0,019 % põhivõlgnevuse jäägilt päevas.
Käesolevas alapunktis jaotab kohus tsiviilasjas tekkinud menetluskulud ning määrab need rahaliselt kindaks. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
5.1.14.04.2021.a määrusega on kohus jätnud Osaühing Nordland Ehitus hagi Osaühingu Viker vastu põhinõude 70 000 euro ning sellega seonduva lisanduva viivise osas läbivaatamata seoses hageja osalise hagi tagasivõtmisega. Kohus on kõnesolevas määruses märkinud, et läbi
2-20-525 vaatamata jäetud hagi osas määrab kohus menetluskulude jaotuse kindlaks asja lõpplahendis (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 25.09.2013.a lahend asjas nr 3-2-1-80-13, p 66). TsMS § 168 lg 2 näeb ette, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostja on 12.03.2020.a menetlusdokumendis märkimas, et hageja loobus nõudest 70 000 euro ulatuses, ehk 4,6 % ulatuses. Kostja leiab, et sellest tulenevalt tuleb kohaldada TsMS § 163 lgt 1 ja § 168 lg-t 4 ning jätta käesolevas tsiviilasjas sõltumata kohtuvaidluse tulemusest vähemalt 4,6% ulatuses menetluskulud hageja kanda. Hageja on 20.03.2020.a menetlusdokumendis märkinud, et menetluskulude hüvitamise üldprintsiibi kohaselt hüvitatakse teisele alusetult põhjustatud menetluskulud. Hageja esitas avalduse nõude vähendamiseks kohtule 19.02.2020.a (s.o kolmapäev). Kostja esindaja oli hagimaterjalid vastu võtnud reedel 14.02.2020.a. Esimese sisulise menetlusdokumendina esitas kostja määruskaebuse 02.03.2020.a, mille sisu ei mõjutanud üheski osas nõude vähendamise fakt. Samuti ei puudutanud märgitud fakt kostja esialgset vastust hagile. Seega ei ole kostjal tekkinud seoses nõude vähendamise mitte mingit menetluskulu. Olematut menetluskulu ei ole võimalik hageja kanda jätta. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagi läbivaatamata jätmisel peaks menetluskulud vähemalt 4,6% ulatuses hageja kanda jääma. Kohus nõustub selles, et esimese sisulise menetlusdokumendina esitas kostja määruskaebuse 02.03.2020.a, mille sisu hageja poolne nõude vähendamise ei mõjutanud. Samuti ei puudutanud nõude vähendamine kostja esialgset vastust hagile. Seega ei pea kohus siinkohal põhjendatuks lähtuda TsMS § 163 lg-s 1 toodud menetluskulude jaotamise regulatsioonist. Kohus jätab menetluskulud läbi vaatamata jäetud hagi osas TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda.
5.2.TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi rahuldamata jätnud viivise osas ajavahemiku 13.01.2020.a kuni 12.06.2020.a eest summas 42 013,46 eurot (s.o 10 381,10 + 31 632,36). Seega on kohus hagi rahuldanud u 97% ulatuses (st (1 447 705,04 / 1 489 718,50)*100). Kohus jätab hageja menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda.
5.3.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 näeb ette, et kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 järgi on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Lisaks on Riigikohus oma praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
5.4.Järgevalt määrab kohus kindlaks kostja menetluskulud seoses hagi osalise läbivaatamata
2-20-525 jätmisega. Hageja on 20.03.2020.a menetlusdokumendis eelnevalt leidnud, et olematut menetluskulu ei ole võimalik hageja kanda jätta. Antud küsimuses ei saa asuda seisukohale, et kostjal poleks hageja nõude vähendamise taotlusega menetluskulusid kandnud. Kostja 02.12.2021.a menetluskulude nimekirjas muu hulgas enda menetluskuludeks märkinud: − 27.02.2020.a tutvumine hagi täiendusega 0,5 h; − 12.03.2020.a seisukoht kohtule 0,2 h. Kohus leiab, et eelnimetatud kostjapoolsed esindajakulud on otseselt seotud hageja taotlusega võtta hagi osaliselt tagasi. Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Kostja kinnitab, et kõnesolev menetluskulu on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kostja lisab, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane ning taotleb kantud menetluskulu hüvitamist koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul on ülalnimetatud toimingud olnud põhjendatud ning vajalikud. Võttes arvesse hagi läbivaatamisega seonduvat menetluskulude jaotust, mõistab kohus hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 109,20 eurot (sh käibemaks; toimingute aja 42 minuti eest). Kohus märgib kostja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
5.5.Järgevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud seoses menetlusse jäänud hagi osaga.
5.5.1.Hageja on 02.12.2021.a esitanud endapoolse menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et teda on käesolevas tsiviilasjas esindanud Advokaadibüroo xxx xxx ja Advokaadibüroo xxx, kes on väljastanud hagejale tsiviilasjas 2-20-525 arveid kokku summas 13 894 eurot, millest õigusteenus on 10 340 eurot ilma käibemaksuta, riigilõiv 3550 eurot, õigusteenusega seotud kulu 4 eurot. Hageja on esitanud kohtule ka menetluskulude nimekirja seoses 02.12.2021.a kohtuistungil hageja lepingulise esindaja osalemisega. Hageja märgib, et tema menetluskuludele lisandub 42,50 eurot (käibemaksuta). Kokku on hageja menetluskuludeks 13 936,50 eurot (s.o 13 894 + 42,50; käibemaksuta; hageja ilmselt ekslikult märkinud kogusummaks 13 939,50 eurot). Menetluskulude nimekirja aluseks olevate kulude koosseis on välja toodud advokaadibüroode poolt esitatud arvetes ja arvete spetsifikatsioonides. Hageja kinnitab, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-20-525. Kostja on 13.01.2022.a vastuväites on kostja märkinud, et käesoleval juhul on hageja esitanud oma kliendile esitatud arved, mille esitamist kohus ei ole nõudnud. Nimetatud arved sisaldavad üldistavaid selgitusi, nagu „Õigusteenus“ kui ka suhtlusi kolmandate isikutega – näiteks arvel nr 1200113: suhtlus täituriga täituritasu teemal ning muid määratlemata suhtlusi kliendiga. Kostja on seisukohal, et ei kohus ega teised menetlusosalised ei pea ega saagi hageja arvetest hakata hageja asemel ise hageja menetluskulude nimekirja tuletama, kokku liitma. Käesoleva seisukoha koostamise ajaks on menetlustähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks möödas. Kostja lisab - mis puudutab hageja taotletud menetluskulude summat 13 939,50 eurot, siis tegemist on äärmiselt ülepaisutatud kuluhüvitise taotlemisega. Hageja menetluskulud ei saa olla 1,5 korda suuremad kui kostja omad, kuivõrd pooled on analüüsinud täpselt sama kaasust ja samu menetlusdokumente.
5.5.2.Kohtu hinnangul ei saa antud juhul teha etteheiteid hageja esindajate poolt tehtud
2-20-525 toimingutele ega nendele kulunud ajamahule. Kohtu hinnangul hageja poolt esitatud õigusabiteenuste arved ning nende spetsifikatsioonid piisavad selleks, et kohus saaks neid ühe tervikuna menetluskulude nimekirjana käsitleda. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et hageja menetluskulusid tuleks ülepaisutatuks lugeda – hagejal, kui kohtusse pöördujal ei ole pääsu menetluskuludest, mis tekivad tal hagiavalduse koostamisega (sh eelnev asjaolude väljaselgitamine ja tõendite kogumine). Lisaks ei saa hagejale ette heita ka seda, et hageja on praeguses asjas kasutanud õigust hagi tagamiste taotluste esitamiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulude suurust on käesolevas mõjutanud kostja endapoolne taotluste esitamine (s.o ennekõike 05.03.2020.a taotlus kohustamaks hagejat andma tagatist kostja eeldatavate menetluskulude katteks, mille kohus jättis rahuldamata). Ühtlasi ka kostja 02.03.2020.a määruskaebuse esitamine 14.01.2020.a hagi tagamise määruse peale, mille ringkonnakohus on jätnud rahuldamata. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hagejale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohus on märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
13.novembri 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist mõistliku tunnihinnaga, mis vastab ka õigusabiteenusele keskmisele hinnale (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 11.02.2015.a lahend asjas nr 3-2-1115-14, p 14). Kokku määrab kohus põhjendatud menetluskuludena kindaks hageja esindajakulud summas 10 382,50 eurot (käibemaksuta). Kuna hageja ei ole TsMS § 174 lg-s 10 toodud kinnitust esitanud, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks esindajakulud välja käibemaksuta.
5.5.3.Hagiavalduselt ning selle tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 3550 euro laekumine on tõendatud tsiviilasja materjalide ja kohtute infosüsteemi põhjal. Õigusteenusega seotud kuluna on hageja palumas kostjalt välja mõista 4 eurot registri väljavõtete eest (s.o V reg väljavõte - 2 eurot (arve nr 1200113) ning äriregistri väljavõte seoses Ü Ue seose Viker OÜ-ga (arve nr 30112021). Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud dokumentaalse tõendi saamiseks (TsMS § 143 p 2) põhjendatud. Kokku määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 13 936,50 eurot.
5.6.Järgevalt määrab kohus kindlaks kostja menetluskulud seoses menetlusse jäänud hagi osaga.
5.6.1.Kostja palub 02.12.2021.a menetluskulude kindlaksmääramise taotluses hagejalt enda kasuks menetluskuludena välja mõista 8798,40 eurot, millele palub lisada 02.12.2021.a istungil esindamise ajakulu vastavalt protokollile. Võttes arvesse 02.12.2021.a istungi 17 minutilist kestust, siis tuleb kostja menetluskulude summaks lugeda 8842,60 eurot (s.o 8798,40 + 44,20). Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Kostja kinnitab, et kõnesolev menetluskulu on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kostja lisab, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane ning taotleb kantud menetluskulu hüvitamist koos käibemaksuga.
5.6.2.Kohtu hinnangul ei saa antud juhul teha etteheiteid kostja esindaja poolt tehtud toimingutele ega nendele kulunud ajamahule. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist mõistliku tunnihinnaga (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 11.02.2015.a lahend asjas nr 3-2-1-115-14, p 14).
2-20-525 Kohus arvestab käesolevas alajaotises arvesse hagi läbivaatamata jätmise raames kindlaksmääratud menetluskulusid ning määrab hagi ülejäänud osa menetlemisega kindlaks kostja menetluskulud summas 8733,40 eurot (s.o 8842,60 - 109,20).
5.7.Kohus on eelnevalt jätnud hageja menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 13 518,40 eurot ning hagejalt kostja kasuks 262 eurot. TsMS § 445 lg 1 teine lause näeb ette, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tuleb poolte vastastikused menetluskulude nõuded tasaarvestada. Selle tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 13 147,20 eurot (s.o 13 518,40 - 262 - 109,20). Kohus märgib poolte taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb teisele poolele tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
TsMS § 445 lg 2 näeb ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus on käesolevas asjas tehtud 14.01.2020.a lahendiga rahuldanud hageja 13.01.2020.a taotluse hagi tagamiseks osaliselt. Kohus määras hagi tagamiseks arestida hageja kasuks 31.12.2007.a laenulepingust ning selle lisakokkulepetest tuleneva nõude tagamiseks kostja väärtpaberikontol asuvad 100 000 X X AS-i (registrikood 10179460) aktsiat (ISIN kood EE3100005604). Lisaks määras kohus hagi tagamiseks arestida hageja kasuks 31.12.2007.a laenulepingust ning selle lisakokkulepetest tuleneva nõude tagamiseks kostja pangakontol nr xxx Swedbank AS-is olevad 10 000 eurot ületavad rahalised vahendid 622 957,88 euro ulatuses. Kohus peab vajalikuks jätta kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna TsMS § 445 lg 2 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2024 lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.