Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. oktoober 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1856
Haldusasi
OÜ Viker kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli 2021. a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata tema kaebus uuesti läbi või alternatiivselt Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli 2021. a otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25. mai 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Viker, esindaja v.adv Heidi RajamäeParik Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v.adv Andres Aavik Kolmas isik – X
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Viker apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada OÜ Viker apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. mai 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-21-1856 resolutsiooni punktid 3 ja 4. Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Viker kaebus osaliselt, tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli 2021. a otsus osas, mis puudutab kaebust vandeadvokaat X tegevuse peale seonduvalt 13. jaanuari 2021. a ja 8. märtsi 2021. a elektronkirjadega, ning kohustada Eesti Advokatuuri aukohut vaatama OÜ Viker 9. märtsi 2021. a kaebuse seonduvalt vandeadvokaat X 13. jaanuari 2021. a ja 8. märtsi 2021. a elektronkirjadega uuesti läbi. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
Mõista Eesti Advokatuurilt OÜ Viker (registrikood 10993806) kasuks välja haldusasjas nr 3-21-1856 kantud menetluskulude katteks 154,70 eurot (ükssada viiskümmend neli eurot 70 senti).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. novembril 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Viker sõlmis Advokaadibüroo X GLO OÜ-ga 01.11.2019 käsunduslepingu, mille alusel OÜ Viker deponeeris advokaadibüroo väärtpaberikontole Rävala Büroohoone AS 100 000 aktsiat, mis kuulusid Neticom OÜ-le ja mis olid panditud OÜ Viker kasuks tagamaks OÜ Viker poolt Neticom OÜ-le antud laenu. Käsunduslepingu kohaselt pidi advokaadibüroo korraldama aktsiate avaliku enampakkumise ning sõlmima OÜ Viker nimel enampakkumise võitjaga ostu-müügilepingu. Kui Neticom OÜ tasub võlgnevuse enne pakkumiste esitamise tähtaega, tuli advokaadibürool kanda aktsiad tagasi Neticom OÜ väärtpaberikontole. Lepingu p-i 1.1 kohaselt oli selle lahutamatuks lisaks advokaadibüroo juhataja 27.01.2016 otsusega kinnitatud kliendi vara hoidmise juhend. Enampakkumisel osales üks pakkuja (OÜ Linaleo), kes kandis 05.12.2019 tagatisraha 50 000 eurot advokaadibüroo kontole. OÜ Viker palus 05.12.2019 kirjas enampakkumine tühistada ja kanda aktsiad tagasi Neticom OÜ väärpaberikontole, kuna Neticom OÜ on tasunud panditud aktsiatega tagatud võla. Advokaadibüroo juhatuse liige X sõlmis OÜ Viker nimel OÜ-ga Linaleo 06.12.2019 aktsiate müügilepingu.
2.Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 20.07.2020 otsusega vandeadvokaat X süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 14 lg 4 ja § 15 ls 1 ning advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 4 rikkumises, ning määras talle karistuseks rahatrahvi 15 000 eurot. Otsuses tuvastati, et X eiras OÜ Viker juhiseid enampakkumise tühistamiseks ja aktsiate tagastamiseks ning viis enampakkumise lõpule ja võõrandas aktsiad OÜ Viker tahte ja juhiste vastaselt OÜ-le Linaleo. X vaidlustas aukohtu 20.07.2020 otsuse haldusasjas nr 3-20-1535, kuid kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.
3.OÜ Viker esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 09.03.2021 kaebuse v.adv X ja Advokaadibüroo X GLO OÜ tegevuse peale. OÜ Viker on esitanud advokaadibüroole ja advokaadile 05.01.2021 ja 14.01.2021 päringud, paludes väljastada vara hoidmise juhend, ning 27.02.2021 pöördumise, milles palus esimesel võimalusel kanda OÜ-le Linaleo tagasi tema tasutud 50 000 eurot. Advokaat ja advokaadibüroo ei ole kaebaja nõudmisi täitnud. Vara 2(9)
3-21-1856 hoidmise juhendi väljastamata jätmine ja soovitud rahaülekande tegemata jätmine on vastuolus advokaadi eetilise, väärika ja ausa käitumise kohustusega (eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg-te 3 ja 4 rikkumine). Ebaväärikad ja ebaausad on lisaks advokaadi ja advokaadibüroo 13.01.2021 ja 08.03.2021 kirjad, milles on püütud jätta mulje, et kaebaja pöördumised ei ole mõistetavad ega täidetavad. Vara hoidmise juhendi väljanõudmise aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1015 ja raha tagastamise nõude aluseks on VÕS § 621 lg 1. Puudub mõistlik põhjus, miks advokaat ja advokaadibüroo ei peaks saama kaebaja juhiste järgi käituda.
4.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 12.07.2021 otsusega v.adv X suhtes aukohtumenetluse seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Advokaadile heidetakse ette heade kommete ja tavade eiramist õigusteenuse osutamisel, ebaausat, vääritut ning heade kommete, tavade ja kutse-eetika nõuetega vastuolus olevat käitumist kliendiga, samuti kliendi ülesande täitmata jätmist ning kliendi järelepärimistele õigeaegselt vastamata jätmist. Kaebuse kohaselt ei ole advokaat väljastanud kaebajale kliendi vara hoidmise juhendit ning püüab jätta muljet, et taotlus ei ole mõistetav ega täidetav. Need etteheited on käsitatavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1 ning § 14 lg-te 3 ja 4 võimalike rikkumistena. Aukohtul puudub pädevus hinnata, kes on advokaadibüroo deposiitkontol oleva raha omanik. Selle vaidluse lahendamiseks peavad menetlusosalise pöörduma tsiviilkohtusse, mida nad ongi teinud. Tallinna Ringkonnakohus on 08.03.2021 määruses nr 2-20-15412 asunud seisukohale, et advokaadibüroo arvel olev raha ei kuulu kaebajale. Kuna advokaadibüroo deposiitkontol olev vaidlusalune 50 000 eurot ei ole kaebaja vara, siis puudub kaebajal ka õigus anda selles osas advokaadibüroole mingeid korraldusi. Neil asjaoludel puudub advokaadibürool ja büroopidajal kohustus väljastada kaebajale kliendi vara hoidmise juhendit, sest advokaadibüroo valduses ei olnud kaebuse esitamise hetkel kaebaja mis tahes vara. Kaebuses esitatud ülejäänud etteheiteid on aukohus juba hinnanud samade poolte vahel sama käsunduslepinguga seoses tehtud aukohtu 20.07.2020 otsuses. Seetõttu ei pea aukohus vajalikus neid asjaolusid uuesti käsitleda ega seisukohta võtta.
5.OÜ Viker esitas Tallinna Halduskohtule 12.08.2021 kaebuse aukohtu 12.07.2021 otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata tema 09.03.2021 kaebus uuesti läbi või alternatiivselt aukohtu 12.07.2021 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Aukohus on jätnud osa kaebaja etteheidetest põhjendamatult arvestamata, väites, et neid hinnati juba 20.07.2020 otsuses. Kaebaja ei toonud 09.03.2021 kaebuses välja ühtegi sellist advokaadile etteheidetavat tegu, mida oleks aukohtu 20.07.2020 otsuses käsitletud. Kaebaja on jäetud aukohtumenetlusse kaasamata ja tagatud ei ole piisavat ärakuulamisõigust. Kaebajat teavitati 03.05.2021 üksnes aukohtumenetluse algatamisest, kuid talle ei edastatud advokaadi vastust ja ei antud võimalust sellele vastata (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1). Samuti ei teavitatud kaebajat aukohtu istungist ega võimaldatud sellel osaleda (HMS § 45 lg 3). Rikutud on kaebaja õigust õiglasele haldusmenetlusele, sest aukohtu otsuse põhjendused on järgimatud ja põhjendamatud (HMS § 54 ja § 55 lg 1; AdvS § 17 lg 5). Advokaat valdab kolmandale isikule (OÜ Linaleo) kuuluvat rahasummat kaebaja eest ja nimel. Seega pidanuks aukohus põhjendama, miks kaebaja ei saa selle vara suhtes korraldusi jagada. Eetikakoodeksi kliendilepingu täitmist puudutavad sätted kohalduvad ka järeltegevustele. Menetlusnormide rikkumine tõi kaasa ebaõige otsuse, sest täiendava ärakuulamise käigus saanuks kaebaja põhjendada, miks oli advokaat kohustatud kaebaja nõudmisi täitma. Ebaväärikad ja ebaausad on ka advokaadi kirjad, milles püüti jätta muljet, et kaebaja nõudmised ei ole mõistetavad ega täidetavad. Aukohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Advokaadi selgitused vara hoidmise juhendi väljastamata jätmise kohta on ilmselgelt põhjendamatud, kuid aukohus ei ole neid käsitlenud. Alternatiivselt palub kaebaja tuvastada aukohtu otsuse õigusvastasus, sest aukohtu otsus on oluline ka isikule, kes advokaadi väära käitumise tõttu kannatab. Aukohtu otsusel on praktiline ja konkreetne funktsioon kutsuda 3(9)
3-21-1856 advokaati korrale ja lõpetada kaebaja suhtes õigusrikkumine. Praegu saab advokaat erinevates kohtumenetlustes aukohtu otsusele tuginedes väita, et ta ei ole ühegi õigusnormi vastu eksinud ja kaebaja õigusi rikkunud.
6.Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna aukohtumenetluses ei kaldutud kõrvale kaebaja esitatud andmetest ja puudus vajadus lisaandmete saamiseks, siis ei pidanud aukohus kaebajat täiendavalt ära kuulama (HMS § 40 lg 3 p 2). Kaebajale oli mh teada tsiviilasjas nr 2-20-15412 tehtud kohtumääruse sisu, sest ta oli selles asjas menetlusosaliseks. Kuna aukohtu otsus, millega ei tuvastatud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu, ei mõjuta kaebaja õigusi ja kohustusi, puudub tal asjas kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1). Kohtupraktikast tulenevalt on puudutatud isiku kaebeõigus advokatuuri aukohtu otsuse edasikaebamisel piiratud ning puudutatud isik saab tugineda ainult menetlusõiguslikele rikkumistele. Praeguses asjas on aukohus kontrollinud kõiki kaebaja välja toodud asjaolusid ning teinud kogutud tõendite põhjal otsuse, milles on võetud seisukoht kõigi kaebuses esitatud asjaolude osas.
7.X palus seisukohas jätta kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus, sest advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine ei saa rikkuda kaebaja AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 sätestatud õigusi. Seadus annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtule kaebus ja saada sellele vastus, mille kaebaja on ka saanud.
8.Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2022 otsusega rahuldamata kolmanda isiku taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 2) ning jättis OÜ Viker kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Kaebust ei ole alust jätta läbi vaatamata, sest kaebaja on tuginenud muu hulgas aukohtu poolsele menetlusnormide rikkumisele ning seega on tal kaebeõigus. Küll jäävad tähelepanuta kaebaja etteheited aukohtu otsuse sisulise õigusvastasuse kohta, sest kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kui kaebaja soovib esitada advokaadi vastu kahjunõude, peab maakohus ise tuvastama asjas olulised asjaolud ja aukohtu otsus ei ole seejuures tsiviilkohtule asja lahendamisel siduv (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 11). Kaebaja on heitnud ette ebapiisavat aukohtumenetlusse kaasamist, advokaadi täiendava vastuse kaebajale edastamata jätmist ja sellele vastamise mittevõimaldamist, samuti kaebaja istungile kutsumata jätmist. Kuna aukohtumenetluses tehtava otsuse sisu ei saa mõjutada huvitatud isiku õigusi ja aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta tema õigusi, siis ei ole huvitatud isiku roll aukohtumenetluses sama nagu menetlusosalisel haldusmenetluses või halduskohtumenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 14). Kaebaja menetluslike õiguste riive hindamisel tuleb seda arvestada. Eesti Advokatuuri kodukorra § 52 lg 2 ei näe ette, et huvitatud isik tuleks alati kutsuda aukohtu istungile. Kuna menetlus ei puuduta huvitatud isiku õigusi, ei ole tema istungil osalemine tingimata vajalik. Huvitatud isik kutsutakse istungile siis, kui tema osalemine on asja lahendamiseks vajalik, nt vastuoluliste või ebaselgete asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna kaebajat istungile ei kutsutud, ei olnud aukohtul järelikult vaja küsida temalt täiendavat teavet. Kaebaja ei ole selgitanud, millised faktilised asjaolud jäid tal aukohtule esitamata. Samuti ei ole kaebaja aukohtule esitatud kaebuses avaldanud soovi istungil osaleda (AdvS § 17 lg 3). Kuna aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku õigusi, siis ei ole tema korduv ärakuulamine aukohtumenetluses põhjendatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 18). Eeltoodu laieneb mh huvitatud isikult täiendavate selgituste küsimisele. Õigusliku hinnangu distsiplinaarsüüteo asjaoludele annab aukohus ise ning kaebaja arvamus ei ole aukohtule siduv.
4(9)
3-21-1856 Kuigi halduskohus ei hinda aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, ei saa siiski väita, et otsuse põhjendustest ei oleks võimalik üldse aru saada. Aukohus ei soovinud analüüsida seda, kellele kuulub advokaadibüroo deposiitkontol olev raha ja kes saab selle osas tahteavaldusi esitada, vaid märkis, et see tuleb välja selgitada tsiviilkohtumenetluses. Aukohus ei ole pädev selliseid suhteid reguleerima. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei tähenda, et need põhjendused oleksid arusaamatud. Aukohtu otsuse põhjendused ei takista kaebajal enda kaitsmist tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu aukohtu otsuses vorminõuete mittejärgimisele. Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 3 järgi tuleb otsuse sissejuhatavas osas tuua välja ka otsuse tegemise aeg. Praegusel juhul (ja mitmetel teistel juhtudel) on otsuses märgitud üksnes asja läbivaatamise aeg ning otsuse tegemise aeg selgub alles digiallkirjadest. Kohtu arvates tuleks senist praktikat korrigeerida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.OÜ Viker palub 27.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus jättis ebaõigesti tähelepanuta kõik kaebaja väited aukohtu otsuse sisulise õigusvastasuse kohta. Kuna halduskohus võttis mh menetlusse kaebaja alternatiivse nõuda tuvastada aukohtu otsuse õigusvastasus (st aktsepteeris kaebaja õiguslikku huvi HKMS § 38 lg 4 tähenduses), tuli kohtul hinnata ka aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust. Olenemata aukohtu otsuse sisulisest õiguspärasusest on selle tegemisel rikutud menetlusõiguse norme, mis tingivad aukohtu otsuse tühistamise. Halduskohus ei ole vastanud kaebaja väidetele, et aukohtu otsus ei tugine õigusnormidele ja see on kaalutlusvigadega. AdvS § 17 lg 5 kohaselt tuleb aukohtul teha põhjendatud otsus ka juhul, kui ta ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. Selline haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Aukohus ei ole selgitanud, millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kuna advokaadibüroo deposiitkontol olev 50 000 eurot ei ole kaebaja vara, siis puudub kaebajal õigus anda selles osas advokaadibüroole korraldusi. Aukohtu otsuses on kajastatud eetikakoodeksi norme, kuid need ei ole seostatavad haldusaktis tehtud järeldustega. Vaidluse all ei ole, et advokaat valdab rahasummat kaebaja käsundi alusel. Kuna aukohtu otsus ei vasta HMS § 54 lg 1 ja § 56 lg 2 nõuetele, siis on rikutud kaebaja õigust õiglasele haldusmenetlusele. Aukohus ei ole üldse kaalunud advokaadi tegevuse kooskõla VÕS §-ga 6, § 621 lg-ga 1 ja §-ga 1015, kuigi kaebaja oli 09.03.2021 kaebuses rikkumistele viidanud. Aukohtu otsusel on suur mõju kaebaja õigustele, sest advokaat valdab seniajani kaebaja eest ja nimel hoitavat kolmanda isiku vara (50 000 eurot). Aukohus leidis vääralt, et advokaadi sellise tegevuse üle ei saagi üldse järelevalvet teostada. See ei ole õige, sest eetikakoodeksile allub advokaadi igasugune kutsetegevus. Kuigi aukohus märkis esmalt, et tal ei ole pädevust hinnata, kellele advokaadibüroo deposiitkontol olev raha kuulub, võttis ta seejärel siiski seisukoha, et tegemist ei ole kaebaja varaga ja kaebajal ei ole õigus anda selle vara osas mingeid korraldusi. Aukohtu otsuse vastuolulisus ja ebaõigsus seisnebki selles, et käsundisaajal ei olnud kehtiva õiguse järgi võimalik eirata käsundiandja juhiseid tema korraldusel hoitava vara osas, sõltumata rahasumma omandiõiguse kuuluvusest. Aukohtu otsus on ilmselgete põhjendamispuudustega.
10.Eesti Advokatuur palub 15.08.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikaga. Kaebajal ei saa aukohtu otsust vaidlustada sisuliselt, kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt lahendid nr 3-14-52251 ja 3-19-2050). Huvitatud isiku kaebuse alusel kontrollib halduskohus vaid seda, kas aukohus on otsuse tegemisel järginud menetlusnorme, kuid ei hinda aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust. Aukohus tuvastas Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2021 määruse nr 2-20-15412 põhjal, et advokaadibüroo deposiitkontol olev 50 000 eurot ei kuulu kaebajale. Seda kinnitas tsiviilasjas ka OÜ Viker ise. Seega puudus aukohtul vajadus asuda ise tuvastama nimetatud raha omanikku või anda advokaadile mingeid juhiseid seoses kõnealuse
5(9)
3-21-1856 rahasummaga, sest raha omanikult ei ole aukohtule laekunud mingeid kaebusi seoses selle raha hoiustamisega advokaadibüroo deposiitkontol.
X ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukoha esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi OÜ Viker esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 09.03.2021 kaebuse nii vandeadvokaat X kui ka Advokaadibüroo X GLO OÜ tegevuse peale, saab aukohtumenetluse läbi viia üksnes advokaadi suhtes (AdvS § 15 lg 1, § 16 lg 2, § 17 lg 1, § 19 lg 1). Aukohtu 12.07.2021 otsuse kohaselt toimuski aukohtumenetlus üksnes advokaadi suhtes ja kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses sellele vastuväiteid esitanud.
13.Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse lõpetamise otsuse) peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimist eesmärgiga tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid ühestki õigusaktist ei tulene huvitatud isikule subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2). Kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui advokatuuri tegevus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla vaid advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte aga advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda mh selles, et aukohus on jätnud huvitatud isiku väited (osaliselt) käsitlemata või aukohus ei taganud huvitatud isikule piisavalt ärakuulamisõigust. Halduskohus kontrollib, kas kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2023 määrus nr 3-22-2528, p 7; 29.04.2021 määrus nr 3-21-602, p 8; 22.01.2021 määrus nr 3-20-2226, p-d 9–10; 19.06.2020 määrus nr 320-647, p 9; 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10; 27.10.2016 otsus nr 3-14-52526, p 10).
14.OÜ Viker kaebeõiguse ulatust ei mõjuta asjaolu, et halduskohus on võtnud 16.08.2021 määrusega tühistamis- ja kohustamisnõude kõrval menetlusse ka alternatiivse tuvastamisnõude. Kaebeõiguse ulatust ei määra ära kaebuse nõue (HKMS § 37 lg 2), vaid kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkus (HKMS § 44 lg 1). Kuna kaebajale tulenevad AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 üksnes menetluslikud õigused, siis ei pidanud halduskohus tema kaebuse alusel hindama aukohtu 12.07.2021 otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohus on teinud kaalutlusvigu) mh tuvastamisnõude lahendamisel, vaid piirdus õigesti pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimise kontrolliga. Ehkki 11.08.2021 kaebuses (p 40) on alternatiivse tuvastamisnõude esitamist põhjendatud asjaoluga, et aukohtu otsus võib faktiliselt aidata kaitsta ka huvitatud isiku materiaalseid õigusi, ei ole aukohtusse pöördumise võimalus siiski selleks otstarbeks ettenähtud õiguskaitsevahend. Käsundi täitmisel kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). 6(9)
3-21-1856
15.Nagu eespool märgitud, hõlmab kohtulik kontroll aukohtu menetlusreeglite järgimise üle mh hindamist, kas huvitatud isikule oli piisavalt tagatud ärakuulamisõigus. Sellele vaatamata ei ole AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele põhjust omistada samavõrra määravat tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi ärakuulamisõiguse tagamisele. Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb HMS § 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, esineb tema ärakuulamise osas HMS § 40 lg 3 p-s 3 toodud erand, kui asja ei otsustata huvitatud isiku kahjuks. Kuna huvitatud isiku õigused aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud isikule võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta tema taotluse läbi vaatamata. Kui aga aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse), siis isegi juhul, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks. Kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist, siis ei saa advokaadi karistamata jätmine iseenesest ka rikkuda tema õigusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 otsus nr 3-20-430, p-d 18–19).
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Asja materjalidest nähtuvalt edastas aukohus OÜ Viker 09.03.2021 kaebuse järgmisel päeval advokaadile vastamiseks ning X esitas 24.03.2021 oma selgitused. Aukohus arutas kaebust 08.04.2021 istungil ning otsustas algatada v.adv X tegevuse suhtes aukohtumenetluse ja kohustas advokaati esitama hiljemalt 07.05.2021 täiendava selgituse, miks ta keeldub advokaadibüroo deposiitkontole OÜ Linaleo poolt tagatisrahana tasutud 50 000 euro tagasi kandmisest. X täiendavat vastust ega aukohtu 13.05.2021 istungi protokolli ei ole vastustaja kohtumenetluses esitanud. Aukohtu 12.07.2021 otsusest nähtuvalt on aukohus sisuliselt aktsepteerinud advokaadi 24.03.2021 seletust (koos lisatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-15412), et raha ülekandmise korraldust ei täidetud, sest vaidlusalune 50 000 eurot ei kuulunud OÜ-le Viker ja seega ei olnud kaebajal õigus seda rahasummat käsutada. Arvestades, et aukohtu 08.04.2021 istungi protokollis (pkp 9) kajastatud advokaadi selgitused on identsed aukohtu 12.07.2021 otsuses toodud advokaadi selgitustega, võib eeldada, et advokaat täiendavaid sisulisi põhjendusi aukohtule ei esitanud.
17.Kuna aukohtu otsust ei saa lugeda tehtuks kaebaja kahjuks ja aukohtul puudus vajadus kaebajalt lisaandmete saamiseks, siis ei pidanud aukohus HMS § 40 lg 3 p-dest 2 ja 3 tulenevalt andma kaebajale võimalust täiendava seisukoha esitamiseks, samuti advokaadi vastuväidetele vastamiseks. Kaebaja sai kõik asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud ja argumendid esitada kaebuses ning kaebaja ei ole ka väitnud, et tal olnuks esitada aukohtule mingeid uusi asjaolusid. Muu hulgas ei ole vaidlust selles, et OÜ Viker hinnangul ei kuulu OÜ Linaleo poolt enampakkumise tagatisrahana advokaadibüroo deposiitkontole tasutud 50 000 eurot temale. Seega ei ole alust väita, et aukohus oleks tuvastanud kaebuse lahendamiseks olulised asjaolud ebaõigesti. Kuivõrd huvitatud isiku kaebeõigus ei ulatu aukohtu järelduste sisulise õigsuse kontrollimiseni, siis ei saa kohus hinnata, kas aukohus leidis õigesti, et kuna advokaadibüroo deposiitkontol olev raha ei kuulu OÜ-le Viker, siis ei saanudki kaebaja anda selle käsutamise osas advokaadile mingeid korraldusi ja järelikult ei kujuta korralduse täitmata jätmine endast advokaadi poolset rikkumist ning ühtlasi ei olnud advokaadil kohustust väljastada kaebajale kliendi vara hoidmise juhendit.
18.Vaidlustatud haldusakti tühistamist ei saa iseseisvalt tingida ka aukohtu otsuse aluseks olnud materiaalõigusnormidele (st eelkõige VÕS-le) viitamata jätmine. Põhjendamisviga (sh valele õiguslikule alusele viitamine või õiguslikule alusele viitamata jätmine) toob haldusakti tühistamise kaasa üksnes juhul, kui haldusakt ei ole seetõttu kontrollitav või sai viga mõjutada asja sisulist otsustamist, näiteks kui õiguskorras puudub üldse haldusakti toetav õiguslik alus (vt HMS § 58; nt Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p-d 13–14; 04.03.2020 otsus nr 37(9)
3-21-1856 18-1740, p 18.4). Praeguses asjas tuleb täiendavalt silmas pidada, et kaebaja heidab aukohtule esmajoones ette, et sisuliselt ei ole hinnatud advokaadi tegevuse kooskõla VÕS §-ga 6 (hea usu põhimõte), § 621 lg-ga 1 (käsundiandja juhised) ja §-ga 1015 (dokumendiga tutvumine). Kõik need seonduvad aukohtu sisulise otsusega, kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte, kuid selle hinnangu kontrollimist ei saa huvitatud isik halduskohtult nõuda. Kui kaebaja arvates rikkus advokaat 50 000 euro OÜ-le Linaleo tagasi kandmise korralduse täitmata jätmisega VÕS § 621 lg-s 1 sätestatut ja advokaadibüroo juhataja 27.01.2016 otsusega kinnitatud kliendi vara hoidmise juhendi väljastamata jätmisega VÕS §-s 1015 sätestatut, siis on tal võimalik pöörduda sellekohaste nõuetega advokaadi tegevuse peale maakohtusse.
19.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab OÜ Viker 09.03.2021 kaebuses aukohtule (p 18) välja toodud advokaadi kutse-eetika nõuete (eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 4) väidetavaid rikkumisi seonduvalt X 13.01.2021 ja 08.03.2021 kirjadega. Ehkki kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses seda aspekti eraldi välja toonud, on ta vaidlustanud halduskohtu otsuse tervikuna ja taotlenud kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul arvestada mh kaebaja poolt esimese astme kohtule esitatud viidet, et aukohus jättis osa tema etteheidetest tähelepanuta (vt 11.08.2021 kaebuse p 32). Ringkonnakohus märkis juba eespool, et huvitatud isiku menetluslike õiguste rikkumisena on käsitatav mh olukord, kus aukohus on jätnud osa tema väidetest käsitlemata. Praegusel juhul keskendus aukohtule esitatud kaebus kahele peamisele etteheitele, et advokaat ei edastanud kliendi vara hoidmise juhendit ja ei täitnud käsundiandja juhendit 50 000 euro OÜ-le Linaleo tagasi kandmiseks (kaebuse p 13), kuid ühtlasi viitas kaebaja iseseisvate rikkumistena X 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjadele, mida kaebaja hindas ebaväärikateks ja ebaausateks. Seda, et kaebaja hinnangul oli tegemist iseseisvate distsiplinaarsüütegudega, on mõistnud ka aukohus. See nähtub aukohtu 12.07.2021 otsuse põhjenduste esimesest lõigust. Sellele vaatamata ei ole aukohus vaidlustatud otsuses kaebaja neile etteheidetele vastanud, piirdudes viitega, et ülejäänud etteheiteid on juba hinnatud aukohtu 20.07.2020 otsuses. Kuna kaebaja viidatud 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjad on aukohtu 20.07.2020 otsusest hilisemad, siis ei saanud aukohus varasemas otsuses ilmselgelt nendega seotud etteheidetele vastata. Põhjusel, et aukohus ei ole 12.07.2021 otsuses hinnanud, kas advokaadi tegevuses kaebajale 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjade (kaebuse lisad 5 ja 8) saatmisel, millega vastati OÜ Viker 05.01.2021 ja 27.02.2021 pöördumistele (kaebuse lisad 4 ja 7), võis esineda distsiplinaarsüüteo tunnuseid, tuleb aukohtu otsus vastavas osas tühistada ning kohustada aukohut vaatama X 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirju puudutavas osas OÜ Viker 09.03.2021 kaebuse uuesti läbi. Kuna advokaadibüroo deposiitkontol oleva raha OÜ-le Linaleo tagastamise korralduse täitmata jätmist ja advokaadibüroo juhataja kinnitatud kliendi vara hoidmise juhendi kaebajale edastamata jätmist puudutavas osas vaatas aukohus kaebuse läbi ning ei rikkunud seejuures menetlusnorme, jääb kaebus selles osas rahuldamata.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus OÜ Viker apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 25.05.2022 otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Viker kaebuse osaliselt, tühistab Eesti Advokatuuri aukohtu 12.07.2021 otsuse osas, mis puudutab kaebust X tegevuse peale seonduvalt 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjadega, ning kohustab Eesti Advokatuuri aukohut vaatama OÜ Viker 09.03.2021 kaebuse seonduvalt X 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjadega uuesti läbi. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.05.2022 otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral kulusid 8(9)
3-21-1856 välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
22.OÜ Viker on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 35 eurot ning kandnud esindajakulusid esimese astme kohtus 1080 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi 7,5 töötunnile) ja teise astme kohtus 432 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi 3 töötunnile). Esindajakulu kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Kaebaja on 22.04.2022 ja 05.10.2023 menetlusdokumentides kohtutele kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tasutud käibemaksu riigilt tagasi nõuda (vt Riigikohtu 11.05.2022 otsus nr 3-20-663, p 23). OÜ Viker esindajakulu ei ole alust pidada ülemääraseks või ebavajalikuks. Kaebuse rahuldatud osa moodustas vaidluse mahust ligikaudu kümnendiku ja selles ulatuses tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 2). Seega mõistab ringkonnakohus OÜ Viker esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks Eesti Advokatuurilt kokku välja 154,70 eurot. Ülejäänud osas jäävad OÜ Viker menetluskulud tema enda kanda. Kuna Eesti Advokatuur ja X ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud, jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.