(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 01.12.2020.a, Tallinn Kohtuasja number
2-20-15911
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.oktoobri 2020.a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J.Sütiste tee 19, 13419 Tallinn, e-post [email protected]) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX elukoht XXX, viibimiskoht SA PõhjaEesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, Paldiski mnt 52, Tallinn 10614, faks 6172683), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (epost XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020.a määrus jätta muutmata. XX määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-20-15911 Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 30.oktoobril 2020.a Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks, tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni, selle pikendamiseks 40 päevani ning puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kohaldamiseks 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avalduse kohaselt alustati valvearsti otsusega puudutatud isiku ravi tema tahtest olenematult alates 28.oktoobrist 2020.a, kell 13.24. Avaldusele lisatud arsti arvamuses ja tahtevastase ravi kohaldamise taotluses on puudutatud isiku kui patsiendi osas märgitud järgmist: patsient on varasemalt viibinud psühhiaatriakliinikus ravil. Käesolevalt oli patsiendil hospitaliseerimise päeval konflikt emaga, mis päädis sellega, et patsient hakkas ema nägu sõrmedega pookima ja ema põgenes tema eest ära. Selle peale üritas patsient haarata oma ema kõrist, kuid haaras hoopis näost, raputas seda ning lubas ema ära tappa. Hirmunud ema kutsus kiirabi, mis toimetas patsiendi Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli XX väga pinges ning vihane. Ta avaldas vaenulikke mõtteid oma ema suhtes. Oma haigussümptomite osas oli ta dissimileeriv. XX-l esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus kohaldas 30.oktoobri 2020.a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 28.oktoobrist 2020.a kuni 01.novembrini 2020.a, pikendas esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 28.oktoobrist 2020.a kuni 07.detsembrini 2020.a või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks ning kohaldas puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
2-20-15911
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et taotlus kuulub rahuldamisele.
5.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et varasemast on teada, et XX viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda. Esimest korda hospitaliseeriti ta 17.märtsil 2020.a tooduna EMO arsti dr VN poolt, kelle poole oli pöördunud patsiendi isa, kuna tütar käitus juba mitme aasta vältel ebaadekvaatselt. Ta süüdistas vanemaid ja sugulasi, et need pole teda aidanud, teevad kõik, et tema elu halvasti läheks. Patsienti oli korduvalt üritatud tuua psühhiaatri vastuvõtule, kuid ta keeldus. Eriti halvaks oli olukord läinud 3-4 nädalat enne esimest hospitaliseerimist, mil patsient oli muutunud vanemate suhtes verbaalselt vägivaldseks, periooditi ei söönud korralikult ja magas vähe. Vastuvõtul oli patsient ärritunud, tõrges ja trotslik. Tema mõttekäik oli katkev, ta avaldas paranoilisi tähendus- ja kahjustusluulumõtteid nii oma vanemate kui sugulaste ja sõprade suhtes. Kuna XX keeldus igasugusest psühhiaatrilisest abist, siis vormistati talle tahtest olenematu ravi. Osakonnas oli patsient jätkuvalt psühhootiline ja süüdistav vanemate suhtes. Haigla taotles Harju Maakohtult tema tahtevastase ravi pikendamist kuni 40 päevani, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Patsient kirjutati ema saatel haiglast välja.
6.Pärast haiglast koju saamist oli patsient väga õnnelik, lubas emale, et pöördub ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtule (mida ta ei teinud), kuid hea seisund kestis vaid umbes 10 päeva. Taas algasid süüdistused vanemate pihta ja pidevad riiud. Patsient on luululiselt veendunud, et nii tema vanemad, sõbrad kui ka tantsukooli õpilased (patsient töötab treenerina) mõnitavad teda akne tõttu. Ta on veendunud, et patsiendi ema helistab tema sõpradele ja tantsukooli õpilaste vanematele, et "õpetada" neid patsiendi näonaha üle irvitama ja teda selle pärast mõnitama. Patsient tajubki endal kõigi irvitavaid pilke, arvab, et kõik torgivad näppudega tema nahka ja naeravad tema üle. Veel süüdistab ta ema selles, et viimane kuulab tema telefoni pealt ja sepitseb vandenõud koos XX kosmeetikuga, et see veel rohkem patsiendi näonaha oma protseduuridega ära rikuks. Patsient on temal esinevast psühhoosist niivõrd vaevatud ja hõivatud, et ta ei saa öösiti magada. Ta on korduvalt äratanud vanemad keset ööd ülesse ja karjunud ning süüdistanud neid tema elu ära rikkumises ja selles, et keegi teda ei armasta. Oma frustratsiooni elab patsient veel välja sellega, et on korduvalt saatnud oma vanematele ja õele veritseva kõrva fotosid tõmmates sellega enda arvates paralleele iseenda olukorraga. Patsient on oma ebaadekvaatse käitumisega kaotanud kõik oma sõbrad.
7.Psühhoosist juhitud konfliktid vanematega on läinud nii kaugele, et patsient on oma ema korduvalt ähvardanud, näiteks on ta lähenenud emale pastakaga, hoidnud pastakat ema silmadele väga lähedal ning öelnud: „Küll ma tahaksin sinu silmad sellega välja torgata“. Viimane konflikt päädis sellega, et patsient hakkas ema nägu sõrmedega pookima ja ema põgenes tema eest ära. Selle peale üritas patsient haarata oma ema kõrist, kuid haaras hoopis näost, raputas seda ning lubas ema ära tappa. SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetoas oli XX väga pinges ning vihane. Ta avaldas vaenulikke mõtteid oma ema suhtes. Oma haigussümptomite osas oli ta dissimileeriv (haigussümptome teadlikult varjav).
8.XX-l esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale (ei söö ega maga korralikult, keeldub ravist) kui ka ümbritsevatele (verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne oma ema suhtes). Eeltoodut arvesse võttes taotletakse kohtult XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2-20-15911
9.Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt võib puudutatud isik olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega endale, aga ka teistele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse alates 28.oktoobrist 2020.a kuni 01.novembrini 2020.a.
10.Kohus kuulas 30.oktoobril 2020.a ära puudutatud isiku ning küsis esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta kakles oma emaga ja ema tõi ta psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik selgitas, et kakles emaga põhjusel, et puudutatud isiku näonahk ei ole hea. Tal on akne ja ema teab, et puudutatud isik käib kogu aeg kosmeetiku juures ja määrib kreemi. Ema ikka torgib, et puudutatud isik peab minema kosmeetiku juurde. Puudutatud isik ütles, et ta ise otsustab oma naha osas. Ema jälle torkis puudutatud isiku nägu ja puudutatud isik torkis ema vastu. Puudutatud isik selgitas, et ta tegelikult ei löönud ema. Puudutatud isik avaldas, et tunneb ennast hästi ning armastab oma ema ja õde. Puudutatud isik leidis, et tal ei ole vaja haiglas olla. Ta on rahulik. Puudutatud isik avaldas, et talle meeldib tantsida ja lastega suhelda. Tal on vistrikud, aga sellest ei ole midagi, ta on igal juhul ilus. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.
11.Raviarst jäi oma kirjaliku arvamuse juurde ning märkis, et patsient viibib psühhiaatriakliinikus teist korda. Esimest korda kohus ei pikendanud tahtevastast ravi, mistõttu patsient sai välja. Kodus patsient ravimeid ei võtnud ja eelnev olukord jätkus. Enne oli patsient ainult verbaalselt vägivaldne, kuid nüüd päädis olukord füüsilise vägivallaga ema suhtes. Patsient lubas ema ära tappa. Patsient on veendunud, et ema ässitab maailma tema vastu, kuna tal on akne näos. Ise patsient eitab kõike ja ütleb, et kõik on hästi. Perekond on väga mures. Haiglas on patsient rahulik ja ütleb, et ema liialdab. Samas õele ja emale saadab patsient veritsevaid kõrva pilte. Patsient arvab, et ema rikkus ta juuksed ära, kuna pani juuksevärvi sisse liiga palju vesinikku. Patsiendil on kahjustusluulud. Ta väga hästi ei saa enam tantsutunde anda, sest arvab, et lapsed näitavad näpuga ja itsitavad. Laste ees patsient mossitab.
12.Kohus leidis, et XX-l esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. XX käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt keeldub ravist, ei söö ega maga korralikult). Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega. Puudutatud isik on ähvardanud ema ära tappa ning haaranud ema näost ja raputanud seda. Sõltuvalt oma seisundist on XX võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades XX psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.
13.Lähtudes XX psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik käitub psühhoosist lähtuvalt ebaadekvaatselt, tema käitumises esineb agressiivsust, mis võib kujutada ohtu nii talle endale kui ka teda ümbritsevatele. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määras kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.
2-20-15911
14.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
16.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt selgitas puudutatud isik ärakuulamisel, et kakles kodus emaga ja ema tõi ta haiglasse. Kakluse põhjuseks ema soovitus minna kosmeetiku juurde, kus ta niigi käib. Ema torkis ta nägu, tema torkis vastu, tegelikult ei löönud. Tervis korras, ta on ilus, armastab ema ja õde. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine kuni 40 päevaks ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Ta on psüühiliselt täiesti terve, ravi ei vaja, see teeb uimaseks, tahab sporti teha ja hankida täiendavaid töökohti, et saaks endale uue elukoha hankida.
17.Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud. Kuivõrd tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni 40 päevani tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega põhjendatud. Menetlusosaliste seisukohad
18.Avaldaja oli seisukohal, et määrus on põhjendatud. Puudutatud isikul on märtsis 2020 diagnoositud SA PERH Psühhiaatriakliinikus raske psüühikahäire äge psühhootiline episood F23.9. Patsient oli sellest õigeaegselt informeeritud. Käesolevalt võetud ravile sama diagnoosiga. Hetkeks on uuringute, objektiivse leiu ja seisundi dünaamilise jälgimise põhjal diagnoositud muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire F23.3. Ravita jätmisel on patsient ohtlik eeskätt enda emale, kelle suhtes on meelestatud luululiselt ja kelle suhtes on avaldanud kodus nii verbaalset kui füüsilist agressiooni. Patsient on oma ema korduvalt ähvardanud. Patsiendi poolt esitatud kaebusest nähtub, et temale jääb ravile paigutamise põhjus siiamaani arusaamatuks ning ta ei pea ravi vajalikuks. Ta on korduvalt avaldanud soovi haiglast lahkuda ja ravimitest keelduda. Ambulatoorselt pole võimalik käesolevalt patsiendi ravi korraldada, kuna patsient ei mõista ravivajadust. Patsiendi arvamusel on tema hospitaliseerimine ema poolt organiseeritud ning ei ole seaduslik. Menetluse edasine käik
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning
2-20-15911 TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga selles, et tema suhtes ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal esialgse õiguskaitse rakendamise ja pikendamise eeldused täidetud, ei nõustu.
22.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste ning TsMS § 534 lg 5 aluste olemasolu piisava põhjalikkusega kontrollinud. Sealjuures on maakohus tuginenud nii raviasutuse psühhiaatrite kui puudutatud isiku raviarsti arvamustele, milles toodi esile nii puudutatud isikul psüühikahäire esinemine, sellest tingitud ohtlikkus, kui ka tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus statsionaarse haiglaravi vormis. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras ja selle pikendamine on põhjendatud.
24.Määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole puudutatud isik haige, ravi ei vaja ega ole ka ohtlik, on vastuolus asjas esitatud ja kogutud tõenditega.
25.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tuvastasid psühhiaatrid KK ja KI, et puudutatud isikul esines haiglasse paigutamisel raske psüühikahäire - täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), tal puudus haiguskriitika ja valmidus koostööks tema ravimisel. Puudutatud isiku teistkordse hospitaliseerimise psühhiaatriahaiglasse tingis järjekordne tüli emaga, mille käigus tungis puudutatud isik viimasele kallale ning ähvardas teda tappa. Puudutatud isiku agressiivsus avaldus ka haigla valvearsti vastuvõtus, kus ta jätkas ema suhtes vaenulike mõtete avaldamist. Hospitaliseerimise järgselt puudutatud isiku seisundit hinnanud raviarsti arvamuse kohaselt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Puudutatud isiku suhtes statsionaarse ravi kohaldamist ja selle jätkamist toetas ka temaga isiklikult kohtunud määratud esindaja. Kohtu poolt ärakuulamisel eitas puudutatud isik ema vastast vägivalda hoopiski.
26.Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, tema käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu, puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane ning ta ei oma piisavat arusaama ravivajadusest, mistõttu võib ravita jäädes olla ohtlik iseendale, aga ka teistele ning vajab seetõttu pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes.
27.Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda, et psühhiaatrite hinnangus kirjeldatud asjaoludel võib puudutatud isik haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui teda ümbritsevatele isikutele (eelkõige oma emale). Samuti puudub alus arvata, et puudutatud isikule
2-20-15911 piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, arvestades, et puudutatud isik ise on arvamusel, et on terve ja ravi ei vaja.
28.Kuigi määruskaebusele esitatud vastusest nähtuvalt on puudutatud isikule määratud diagnoos tahtevastase ravi kohaldamise käigus täpsustunud, ei ole sellega ära langenud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused, arvestades, et tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, et hospitaliseerimise aluseks olevate asjaolude kirjeldus, samuti psühhiaatrite ja raviarsti hinnangud puudutatud isiku seisundile tema hospitaliseerimisel ja selle järgselt oleksid olnud väärad.
29.Arvestades eeltoodut, aga ka seda, et puudutatud isikule on jäänud tema ravile paigutamise põhjus ning ravi vajadus arusaamatuks veel ka määruskaebusmenetluses ning ta on avaldanud korduvalt soovi haiglast lahkuda, millest tulenevalt ei ole tema ravi korraldamine ambulatoorselt võimalik, on maakohus põhjendatult kohaldanud puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 4 päevaks ja seda pikendanud 40 päevani. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
31.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.