Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti avaldus esialgse õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst Ingrid Veiksar Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus osas, millega maakohus kohaldas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kauem kui neli päeva. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse üle nelja päeva pikendamata.
2.2.Lugeda tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 14. septembril 2020, kell 14.40 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise tõttu otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks.
2.3.Määrus on viivitamata täidetav alates määruse XX-le kättetoimetamisest.
2.4.Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
3.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale
esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 11. septembril 2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 10. septembrist 2020, kus kell 14.40 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus on ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust hindama. Puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist ei ole alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi käis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatri vastuvõtul 2005. aastal kohanemishäire diagnoosiga. Puudutatud isikule on aastatel 2012–2017 olnud probleemiks ärevus- ning muremõtted. Hiljem on esiplaanil olnud depressiooni sümptomid. Puudutatud isiku ema väitel on puudutatud isiku seisund halvenenud ligikaudu 1,5 aastat tagasi. Puudutatud isikul on tekkinud tugev meeleolu langus, apaatia. Puudutatud isik jättis enda ja oma korteri hooletusse. Puudutatud isik on käinud nii psühhiaatri vastuvõtul kui ka psühhoteraapias, kuid ema hinnangul sealt abi ei soovinud. Puudutatud isik ei tarvitanud temale määratud ravimeid ja psühholoogiga kontakti saavutada ei soovinud. Ema jutust jääb mulje, et puudutatud isikul oli tugev saavutusvajadus, hirm läbikukkumise ees. Puudutatud isik käis korduvalt ärevuse tõttu nii perearsti vastuvõtul kui ka psühhoteraapias ning võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse tervislikel põhjustel. Puudutatud isik toodi 2019. septembris kiirabiga valvepsühhiaatri juurde, kuna avaldas enesetapumõtteid. Vastuvõtul eitas suitsiidiplaane ja hospitaliseerimist ei soovinud. Ema sõnul rääkis puudutatud isik nii talle kui ka oma sõbrannadele pidevalt oma enesetapukavatsustest. Ema ja sõbrannad märkasid 2020. a kevadel, et puudutatud isik on enda ja korteri hooletusse jätnud. Ema väitel ägenes puudutatud isiku seisund 2020. aasta augustis. Puudutatud isik kolis ema antud korterist välja ja alustas igapäevast alkoholi tarvitamist koos uute tuttavatega. Ema kodu juures puudutatud isik karjus, sõimas, ropendas ja oli agiteeritud. Puudutatud isik on saatnud emale, ülemusele ja sõbrannadele palju sõnumeid seosetu sisuga. Puudutatud isikule kutsuti 2020. aasta septembris töö juurde kiirabi, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, ärritunult ja agiteeritult. Puudutatud isiku väitel suudab ta rääkida ainult paroolide keeles. Puudutatud isik on eitanud ravivajadust. Teda ei hospitaliseeritud. Puudutatud isikule kutsuti 10. septembril 2020 uuesti kiirabi, kuna puudutatud isik saatis sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik hospitaliseeriti samal kuupäeval kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik oli valvetuppa saabudes motoorselt rahutu, agiteeritud, eemaldas endalt infusioonivooliku, sülitas, sõimas, ropendas. Temaga oli raske kontakti saada. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav, 2 (6)
hüplik ja seosetu. Valvearsti otsusel alustati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 10. septembril 2020 kell 14.40. Puudutatud isik vajas mehaanilist ohjeldamist 11. septembri 2020 hommikuni. Puudutatud isikuga oli 11. septembril 2020 endiselt raske kontakti saavutada. Puudutatud isiku mõttekäik oli kiirenenud, hüplik, teemad vahetusid pidevalt ja kõikidele küsimustele sisuliselt ta ei vastanud. Puudutatud isiku mõttekäik oli ataktiline. Esines fraaside ning mõtete kordamist. Ilmestus paranoilisus. Puudutatud isik arvas, et ta on KAPO-s. Kontakti puudumise tõttu ei saanud meelepetete esinemist kinnitada ega ümber lükata. Puudutatud isik eitas ravivajadust ning lausus, et vaimuhaiglasse ta ei lähe. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F23 äge ja mööduv psühhootiline episood). Tema käitumine on ebaadekvaatne ning võib kujutada ohtu eelkõige puudutatud isikule endale. Puudutatud isik ei ole tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravi vajaduse üle ning vajab ravi kontrollitud ja turvalises ravikeskkonnas. Puudutatud isiku tervisliku seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek kodustes tingimustes ei ole 4-päevase haiglaravi järgselt tõenäoline. Avaldaja palus luba puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja tema seisundi täpsustamiseks, vajadusel antipsühhootilise, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravi manustamiseks.
2.Maakohus andis 11. septembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi ja määras temale riigi arvel esindajaks advokaadi. Maakohus märkis, et puudutatud isiku ärakuulamine toimub 11. septembril 2020 kell 13.00 avaldaja psühhiaatriakliinikus.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus rakendas 11. septembri 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 19. oktoobrini 2020. Maakohus selgitas, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks
19.oktoobril 2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Maakohtu hinnangul kõneles puudutatud isik ärakuulamisel kiiresti ja hüplikult. Puudutatud isik hakkas küsimustele sisuliselt vastama, kuid kaldus kohe teemast kõrvale. Puudutatud isik oli olekult erutatud. Puudutatud isik arvas, et ta ei vaja ravi ning raviks on piisavad piparmünditee, pediküür ja massaaž. Puudutatud isik olevat kunagi lasknud endale depressiooni diagnoosi määrata selleks, et vajadusel saada töö juurest puhkust. Töö juurde olevat
10.septembril kutsutud kiirabi seetõttu, et ta ropendas vene keeles ja avaldas, et soovib vahetada oma perekonnanime. Puudutatud isik eitas viimase kahe kuu jooksul enesetapumõtete esinemist. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – äge psühhootiline episood, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isiku mõtlemine ja käitumine on psühhootilised. Ta ei ole võimeline adekvaatseid otsuseid langetama. Puudutatud isik saatis 10. septembril 2020 sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik võib esialgse õiguskaitse korras ravita jäämisel suitsiidiohu tõttu ohtu seada eelkõige iseenda turvalisuse. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isik ei ole varasemalt temale määratud ravimeid vabatahtlikult tarvitanud. Ravisoostumuse puudumise tõttu vajab puudutatud isik psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet kontrollitud keskkonnas. On väheusutav, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Järelikult tuleb esialgset õiguskaitset pikendada neljakümne päevani.
3 (6)
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, lõpetada tahtest olenematu ravi ja vabastada ta kinnisest asutusest. Puudutatud isiku väitel ei ole täidetud PsAS § 11 järgsed eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire. Puudutatud isik möönab, et enne hospitaliseerimist olid tal pingelised ajad. Nimelt vahetas ta elukohta, millele omakorda lisandusid pingelised suhted emaga. Puudutatud isik püüdis pingeid maandada õhtuti alkoholi tarvitades. Ta ei olnud enne hospitaliseerimist depressiivne. Depressiivne periood oli aasta tagasi. Ka töökohal avaldas ta võib olla liiga emotsionaalselt oma pingelisi suhteid emaga. Puudutatud isik hospitaliseeriti sõbranna teate peale, kes ilmselgelt on mõistnud olukorda valesti, kuigi tegutses võib olla heas usus. Puudutatud isik ärritus koju tungimise pärast ja ei tahtnud kodust lahkuda. See pole aga seotud raske psüühikahäirega. Ka arstide hinnangul on tegu mööduva psühhootilise episoodiga. Maakohus ei ole tuvastanud puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele. Puudutatud isikut on ravivajaduse ilmnemisel võimalik ravida ambulatoorselt.
5.Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebus on põhjendamata, selle väited üldsõnalised ja tõendamata. Maakohus ei ole määruse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.
6.Avaldaja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täidetud on kõik PsAS § 11 lg 1 kriteeriumid tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Avaldaja on asjaolude esinemist kirjeldanud kaaskirjana lisatud arsti arvamuses. Puudutatud isikul diagnoositi anamneesile ja kliinilisele läbivaatusele tuginedes raske psüühikahäire (äge ja mööduv psühhootiline episood), millest oli juhitud puudutatud isiku käitumine. Puudutatud isik eitas ravivajadust, mistõttu esitati kohtule taotlus tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40päevani. Puudutatud isiku käitumine oli täielikult mõjutatud tema haiguslikest elamustest. Puudutatud isik käitus ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Puudutatud isik saatis sadu arusaamatu sisuga sõnumeid lähedastele ja kolleegidele, rääkis valjuhäälselt roppustega põimitud sisuliselt mõistetamatut juttu, adekvaatselt küsimustele vastama ei olnud võimeline, millega kujutas ohtu eelkõige iseendale. Puudutatud isik oli varasema aasta jooksul avaldanud korduvalt suitsidiaalseid mõtteid ning hospitaliseerimisele eelnevalt saatnud sõbrannale samasisulise sõnumi. Järelikult esines oht puudutatud isiku elule. Ravita jäämisel püsinuks puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane. Puudutatud isikuga kontakti saamine oli raskendatud. Puudutatud isik oli hospitaliseerimisel desorienteeritud nii kohas kui ka situatsioonis, tal puudus haiguskriitika, hospitaliseerimise ja ravi vajadust eitas. Varasemast oli teada, et puudutatud isik ei tarvitanud temale välja kirjutatud ravimeid. Järelikult oli ebatõenäoline, et ta oleks tarvitanud ravimeid väljaspool haiglat. Avaldaja esitas 13. oktoobril 2020 teatise, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus
8.oktoobril 2020.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, millega kohus pikendas isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja talle tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise 40 päevani, ning teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta avaldus tahtest olenematu 4 (6)
psühhiaatrilise ravi pikendamiseks rahuldamata. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset neljaks päevaks.
9.Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
10.Maakohus juhindus esialgset õiguskaitset kohaldades õigesti TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldustest ning asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isik tuleb paigutada esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile. Ringkonnakohtu hinnangul olid esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused täidetud ning puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitavad arstide arvamused olid küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arsti arvamusele. Kolme arsti ühisarvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge ja mööduv psühhootiline episood). Arstid on puudututud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isiku käitumine oli valvetuppa saabudes ebaadekvaatne. Ta oli motoorselt rahutu, agiteeritud, eemaldas endalt infusioonivooliku, sülitas, sõimas ja ropendas. Puudutatud isikuga oli raske kontakti saada. Asukohas ega situatsioonis ta ei orienteerunud. Puudutatud isik oli paranoiline. Tema mõttekäik oli seosetu, raskesti jälgitav ja hüplik. Puudutatud isik vajas mehhaanilist ohjeldamist kuni 11. septembri 2020 hommikuni. Eeltoodust tulenevalt hindasid psühhiaatrid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud puudutatud isiku käitumisest võib järeldada, et ägedast psühhootilisest episoodist tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv puudutatud isiku ärakuulamise kirjeldus.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et puudutatud isik oli tema hospitaliseerimise asjaolusid arvestades haiglasse saabudes PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik eelkõige iseendale. Puudutatud isik käitus ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Puudutatud isik oli varasema aasta jooksul avaldanud korduvalt emale ja sõbrannadele suitsiidimõtteid ja -plaane ning hospitaliseerimisele eelnevalt saatis sõbrannale samasisulise sõnumi. Puudutatud isiku ema ja sõbrannad märkasid, et puudutatud isik on 2020. a kevadel ennast hooletusse jätnud. Ema sõnul puudutatud isiku seisund ägenes 2020. augustis. Puudutatud isik saatis arusaamatu sisuga sõnumeid lähedastele ja kolleegidele ning 2020. a septembris kutsuti puudutatud isikule töö juurde kiirabi, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, ärritunult, agiteeritult. Olukorras, kus isik on teatanud vahetult enne haiglasse paigutamisest enesetapukavatsusest ning tema vaimne seisund on sedavõrd halb, et sisuline kontakt temaga ei ole võimalik, on ringkonnakohtu hinnangul PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.
5 (6)
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras küllaldane. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades.
14.Eelnevat arvestades oli puudutatud isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine neljaks päevaks põhjendatud. Kuna puudutatud isiku tahtevastast ravi alustati 10. septembril 2020 kell 14.40, sai puudutatud isikule kohaldada tahtevastast ravi kinnises asutus kuni
14.septembrini 2020 kell 14.40.
15.Maakohus eksis ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse normi kohaldamisel, kui otsustas esialgselt õiguskaitset rakendades samas ka selle kuni 40 päevani pikendamise üle.
16.Esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Viidatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui esialgse õiguskaitse pikendamine on ilmselgelt vajalik, teeb kohus selle kohta eraldi määruse (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3, 11. jaanuari 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-137-16, p 18 ja 30. aprilli 2019. a määrus asjas nr 2-18-17167, p 21). Kuivõrd esialgse õiguskaitse pikendamine eeldab seda, et pärast esialgse õiguskaitse rakendamist on arst puudutatud isiku üle vaadanud, ei saa esialgse õiguskaitse rakendamist ja selle pikendamist otsustada ühe määrusega.
17.Puudutatud isik saabus psühhiaatriakliinikusse 10. septembril 2020 ning järgmisel päeval esitas avaldaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja pikendamiseks kuni 40 päevani ning psühhiaatrite arvamuse. Samal päeval kuulas maakohus puudutatud isiku ära ja tegi määruse, millega kohaldas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli päeva ja pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul ei võinud maakohus esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtevastast ravi määrates seda samal ajal ka pikendada. Maakohus rikkus puudutatud isikule üle nelja ööpäeva tahtevastast ravi kohaldades TsMS § 534 lg-t 5.
18.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
19.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543). / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.