Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. november 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-13379
Tsiviilasi
Kadrina valla hagi Ander Ildi ja Hanna Ildi vastu vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku asendamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 5. mai 2020 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Ander Ildi ja Hanna Ildi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad):
1.Ander Ild (isikukood XXXXXXXXXXX)
2.Hanna Ild (isikukood XXXXXXXXXXX) Apellantide esindaja vandeadvokaat Gretta Oltjer-Timberg Vastustaja (hageja): Kadrina vald (Karina Vallavalitsuse kaudu), esindajad vandeadvokaat Küllike Namm ja vandeadvokaat Nele Tammemäe
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 5. mai 2020 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.
Ander Ildi ja Hanna Ildi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kadrina vald (Kadrina Vallavalitsuse kaudu; hageja) esitas 7. septembril 2018 Viru Maakohtule hagi Ander Ildi (kostja I) ja Hanna Ildi (kostja II; koos kostjad) vastu vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku asendamiseks. Hageja palus kohustada kostjaid andma nõusolek X jätkuvaks paisutamiseks X vee erikasutusloa alusel ning asendada tahteavaldused kohtulahendiga. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt asuti X rajama juba 1990. aastate alguses, kuid seoses Eesti riigi taastamisega jäid tööd pooleli. Rohkem kui kümme aastat tagasi otsustas hageja projektiga jätkata. Keskkonnaamet väljastas 21. mail 2013 hagejale vee erikasutusloa nr X X paisutamiseks X viieks aastaks kuni 21. maini 2018. X jätkuvaks paisutamiseks on vajalik esitada uus vee erikasutusloa taotlus Keskkonnaametile, millele tuleb lisada kirjalikud nõusolekud maaomanikelt, kellele kuuluvate kinnistute niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada (kuni 1. oktoobrini 2019 kehtinud VeeS § 17 lg 1). Hagejad soovivad jätkata vee erikasutusega 21. mai 2013 erikasutusloa tingimustel. Kostjad on X kinnistu (registriosa nr X) ühisomanikud. Nimetatud kinnistu piirneb Xga. Hageja on alates 2018. a jaanuarist palunud kostjatel esitada kirjaliku nõusoleku X jätkuvaks paisutamiseks. Kostjad ei ole saatnud allkirjastatud kooskõlastust ega esitanud põhjendust kooskõlastuse mitteandmise kohta. Kõik teised Xga piirnevate kinnistute omanikud on kooskõlastuse andnud. Kostjad omandasid neile kuuluva kinnistu 2015. a, s.o ajal, mil pais oli juba rajatud. Seega olid kostjad teadlikud nii paisu olemasolust kui ka sellest, et paisu olemasolul on seadusest tulenev nõue omada vee erikasutusluba. Kostjate keeldumine nõusoleku andmisest on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuna kostjatel puudub kaitsmisväärne isiklik huvi. Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, et avalik huvi järve säilitamiseks puudub. Pigem on avalikkus järjest rohkem paisutamisest huvitatud. Kadrina valla arengukavas aastateks 20182035 on planeeritud paisjärve äärse ala korrastamine ja vabaaja ning sportimisvõimaluste rajamine. Kostjate väited negatiivse mõju kohta kinnistu väärtusele on paljasõnalised ning
kostjate keeldumine nõusoleku andmisest ei ole põhjendatud. Kadrina aleviku pidev laienemine paisjärve suunal näitab, et paisjärv on inimestele väga oluline. Paisjärve äärsete kinnistute ja maa väärtus suureneb. Vee erikasutusloa taotluses esitati andmed Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuse vahearuande tulemustest, kuivõrd lõpparuanne ei olnud taotluse esitamise ajaks valminud. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ei saa ega peagi kohus vee erikasutusloa saamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet lahendades hindama vee erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. Kui kostjad ei anna oma nõusolekut X jätkuvaks paisutamiseks, on hageja kohustatud paisu lammutama. Lammutamine põhjustab vee-elustiku kahjustamisega kaasneva keskkonnariski ja ebasoodsa keskkonnamõju. Paisu lammutamisel kuivaks veekogu, tekiks mudanirega märgala ning seejärel võsa ja sellega kaasneks oluline kahju hagejale (paisjärve saneerimiseks saadud summade tagasimaksmine, lammutamisega seotud kulud). Kostjad ei ole viidanud, kas nad soovivad või ei soovi kitsenduse talumise eest hüvitist, milline võib olla vastava hüvitise summa ning milles nende kahju seisneb. Hüvitise väljamõistmine kostjatele oleks vastuolus VÕS § 127 sätestatud kahju hüvitamise põhimõtetega.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. 1990. a alustatud paisjärve projekti poolelijäämise tulemuseks on, et X vee kvaliteet on madal, paisjärv kasvab kinni ja selles kasvavad peamiselt vetikad. X paisutamine Xks ei ole vajalik ega põhjendatud. Hageja ei ole vee erikasutusloa taotluses ega kostjate poole pöördudes kordagi selgitanud loa taotlemise sisulist põhjust ja vajadust. Vee erikasutusloa tegelik eesmärk on säilitada tarbetut paisu. Paisjärve seisukord on halb, see on esteetiliselt kole, läppunud ja täiskasvanud. Paisjärvel pole faktiliselt mistahes majanduslikku, ökoloogilist või elukondlikku eesmärki. Kostjate huvid kaaluvad üle hageja huvid. Kostjad ei nõustu vee erikasutusloaga hagiavaldusele lisatud vormis, kuivõrd esitatud vee erikasutusloa nõuded ei vasta sellele, et nõuete täitmisel oleks tagatud X korrashoid ja puhtus. See toob kaasa negatiivsed mõjud kostjale – läppunud vee lõhna ja mõju kinnisvara väärtusele. Vastavalt korrashoiumeetmete hindamise ekspertiisile on vaja X korrashoiu tagamiseks võtta ette oluliselt enam, kui vee erikasutusloa taotluses kirjeldatud. Põhjendamatu on rahuldada hagi enne, kui hageja ei ole korrashoiumeetmete hindamise ekspertiisis toodud vajalikke samme paisjärve tervendamiseks teinud. Avalik huvi järve säilitamiseks puudub. Pelgalt valla arengukavasse paisjärve korrastamise sätestamine ei tähenda, et esineb avalik huvi paisjärve säilitamiseks. Vee erikasutusloale nõusoleku andmine kahjustab kostjate huve ja X paisutamine tekitab kostjatele kahju. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11 välistanud kinnisasjast tulenevate kitsenduste talumise kohustamise hagi rahuldamise ilma kitsenduste eest hüvitist määramata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ning kohustas kostjaid andma nõusoleku X jätkuvaks paisutamiseks X vee erikasutusloa alusel. Maakohus asendas kostjate vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt
solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 2280 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Pooled ei vaidle, et vee jätkuvaks paisutamiseks on vajalik Keskkonnaameti vee erikasutusluba. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel alates 1. oktoobrist 2019 kehtivat veeseadust. Maakohus leidis, et ainuüksi asjaolust, et varasemalt on veekoguga piirnevate kinnistute omanike poolt nõusolek paisutuseks antud, ei saa automaatselt eeldada kinnisasja (sh uue) omaniku kohustust anda oma nõusolek veekogu jätkuvaks paisutamiseks. Samas võib olla omandikitsenduste, talumiskohustuse ja kahjuhüvitamise kohustuse lahendamisel oluliseks argumendiks asjaolu, et tegemist ei ole esmakordselt rajatava paisutusega. VeeS § 190 lg-s 4 sätestatud nõusoleku kohustusest saab omandiõiguse riive seonduda vaid naaberkinnisasjal paisutuse tagajärjel avalduvate maa niiskusrežiimi mõjutustega. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et veekogu paisutusest tingituna on toimunud nende kinnisasja niiskusrežiimi selline ebasoodne muutus, mille tõttu ei ole neil võimalik kinnisasja senisel viisil kasutada või mis avaldab mõju kostjate heaolule või varale. Paisutatud veekogust levivat ebameeldivat lõhna ei saa lugeda kostjate kinnistu niiskusrežiimi muutusest tingitud kinnistu kasutamist takistavaks mõjutuseks. Asjakohased ei ole kostjate väited, et paisjärv ei oma majanduslikku või esteetilist väärtust. Sama kehtib ka kostjate viidete osas 2018. a koostatud X korrashoiumeetmete hinnangule paisjärve ökoloogilise seisundi ja koormuse kohta. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses isik oma õigusi teostab. Kohus nõustus hagejaga, et kuivõrd kostjate poolt kinnisasja omandamisel 2015. a-l oli paisjärv juba olemas, siis kajastus (halvas seisukorras) oleva järve võimalik mõju sel hetkel kinnisasja hinnas. Ei ole tõenäoline, et paisjärve jätkuva arendamise käigus, sh järve seisukorra paranemisel, kostjate kinnistu väärtus langeks. Kohus kaalus, kas ja milline oleks kostjate talumiskohustus ja kahjuhüvitise saamise õigus, kui kostjate omandiõiguse piiranguna vaadelda järvelt lähtuvat ebameeldivat lõhna. Kuivõrd tegemist on paisjärvega, st inimtegevuse tulemusel tekkinud veekoguga, siis on selline mõju vaadeldav naabrusõigusest tuleneva kahjuliku mõjutusena AÕS § 143 tähenduses. AÕS § 68 lg 2 kohaselt puudub kinnisasja omanikul absoluutne õigus keelduda veekogu paisutamiseks nõusoleku andmisest. Arvestada tuleb sellega, et hagejaks täidab lähtub oma tegevuses vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest. Kostjate poolt nõusoleku andmata jätmisel peab hageja paisu lammutama. Kostjate nõusoleku andmisest keeldumine rikub hageja kinnisasja kasutamise õigust, mis annab hagejale AÕS § 89 järgi nõude kostjate vastu rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st sisuliselt hageja kinnisasjast tulenevate mõjude talumiseks kohustamiseks. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et tsiviilvaidluses kohus ei pea ega saagi hinnata vee erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi (RKTKo 2-14-21673). Isikutel, kelle õigusi vee erikasutusluba riivab ja kes leiavad, et vee erikasutusluba on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, on õigus vee erikasutusluba kui haldusakti vaidlustada halduskohtusse kaebuse esitamisega. Hagile lisatud vee erikasutusloa taotlusel ei olnud võimalik kajastada selleks hetkeks veel valmimata lõpparuandes X korrastamismeetmete ja mõõtetulemuste kohta toodud ettepanekuid. Samuti vajavad kavandatavad meetmed eelnevalt täiendavaid uuringuid ja Keskkonnaametiga kooskõlastamist (sh süvendamise võimalikkuse ja lubatavuse osas). Täpsemad vee erikasutuse nõuded ja tingimused seatakse loas. Seega on alusetu kostjate nõue
mitte rahuldada hagi enne, kui Kadrina vald ei ole korrashoiumeetmete ekspertiisis toodud vajalikke samme paisjärve tervendamiseks teinud. Paisjärvest leviva lõhna kohta on kostjad üksnes üldsõnaliselt väitnud, et järvest tulev läppunud vee lõhn toob kostjatele kaasa olulised negatiivsed mõjud, täpsustamata selle mõju ulatust või kuidas see takistab kinnisasja kasutamist. Kohus leidis, et järvelt lähtuvast ebameeldivast lõhnast tingitud mõju kõrvaldamine paisutuse likvideerimisega on äärmiselt ebaproportsionaalne võrreldes hageja huvidega kinnisasja kasutamiseks. Kuivõrd kostjad ei ole tõendanud takistuse olemasolu kinnisasja kasutamisel tulenevalt niiskusrežiimi muutusest, siis puudub alus hüvitise määramiseks selle kitsenduse talumise eest. Kostjad ei ole tõendanud, et lõhnaga kaasnev mõjutus kahjustab oluliselt kinnisasja kasutamist. Seega ei ole täidetud üks hüvitise nõudmise eeldustest ja kostjatel puudub õigus hüvitiseks ka AÕS § 143 lg 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. X täiendav paisutamine rikub kostjate omandiõigust. Paisjärvega piirneva kinnistu omanikena on kostjate huvides kinnistu ümbruse esteetiline väärtus ja kõrvalkinnistutelt levida võiv lõhn. Kostjatel on õigus nõuda igasugusest omandiõiguse rikkumisest hoidumist (AÕS § 89 ja VeeS § 190 lg 4). Riigikohus on osundanud tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, et veeseadus ei näe ette, et vee paisutamisest puudutatud maaomanik peab paisutamisega või vee erikasutusloa andmisega mingitel tingimustel nõustuma ega veekogu paisutada soovivale isikule nõudeõigust maaomanikult nõusoleku hagemiseks. Samuti ei saa AÕS §-le 89 või võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele tuginedes olla kostjatel kinnistu omanikena kohustust oma omandit rikkuvat hageja tegevust taluda ega selleks nõusolekut anda. Talumis- või nõusolekukohustust ei näe ette ka veeseadus. Asjaolu, et tegemist on olemasoleva paisuga, ei tähenda, et hagejal on kõrgendatud õigus veekogu täiendavalt paisutada. Riigikohtu praktikast nähtub, et enne veekogu paisutamist antud omaniku nõusolekut paisu rajamiseks ei saa lugeda antuks tähtajatult paisutamisest tingitud kitsenduste talumiseks. Senised tegevused Xga, paisjärve hetkeseisukord ning paisjärve puudutavad keskkonnamõju hindavad dokumendid näitavad, et täiendav paisutamine ei ole põhjendatud. Hageja ei ole täitnud oma kohustust tagada, et paisjärv ei kahjustaks looduskeskkonda ja naabreid. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et oluliseks argumendiks on asjaolu, et tegemist ei ole esmakordselt rajatava paisutusega. X tänane olukord, ajalugu ning keskkonnaalane hindamine annavad aluse asuda seisukohale, et X paisutamine ei ole olnud mõistlik. Vee erikasutusloa andmisel ei paraneks paisjärve olukord. Vee erikasutusloale nõusoleku andmine kahjustab kostjate huve ja X paisutamine tekitab kostjatele kahju. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et paisutatud veekogust levivat ebameeldivat lõhna ei saa lugeda kostjate kinnisasja niiskusrežiimi muutusest tingitud kinnisasja kasutamist takistavaks mõjutuseks. Tegemist on keskkonnahäiringuga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 mõttes. Seega on maakohus tõlgendanud ebaõigesti veeseaduse asjakohaseid sätteid.
Maakohtu seisukoht, et paisutuse likvideerimine on äärmiselt ebaproportsionaalne võrreldes hageja huviga kinnisasja kasutada, on vastuolus keskkonnamõju hindamise lõpparuandega, mille kohaselt tuleks vältida vee täiendavat paisutamist. Kostjad ei nõustu, et peaksid andma loa paisutamiseks ning alles vee erikasutusloa väljastamisel vaidlustama vee erikasutusluba kui haldusakti. Puuduvad põhjendused, miks peaksid kostjad andma hagejale nõusoleku kostjate õigusi riivavate toimingute tegemiseks. X jätkuv paisutamine rikub kostjate omandiõigust X kinnistule. Pidev ebameeldiv lõhn on oluline kahjulik mõju, mille talumiskohustus kostjatel puudub. X paisutamiseks nõusoleku andmise eeltingimused ei ole täidetud. Kui kostjatel on talumiskohustus X paisutamiseks, on maakohus jätnud põhjendamatult kostjatele hüvitise välja mõistmata.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostjad on jätnud tähelepanuta, et Riigikohus rõhutas tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11 p-s 28, et kostjatel kui kinnistu omanike õigus keelduda hagejale nõusoleku andmisest ei ole absoluutne. Lisaks võivad omaniku õigused olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud ka teiste isikute õigustega. Keskkonnajärelevalve teostamine ei ole kostjate pädevuses, mistõttu ei ole kostjatel õigust keelduda nõusoleku andmisest viitega paisjärve korrashoiu ja puhtuse tagamata jätmisele. Kohus ei peagi hindama vee erikasutusega seonduvaid keskkonnakaitse küsimusi. Maakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd paisjärv oli olemas juba kostjate poolt kinnistu omandamisel, siis paisjärve võimalik mõju kajastus juba sel hetkel kinnisasja hinnas. Paisjärve jätkuva arendamise käigus kostjate kinnistu väärtus ei lange. Kostjate kinnistu on 100% maatulundusmaa ning sellel puudub hoonestus. Kostjad ei ole täpsustanud, mil viisil järvest leviv ebameeldiv lõhn nende kinnisasja kasutamist takistab. Maakohus leidis õigesti, et tõendatud ei ole kostjate kinnistul veepaisutusest tulenevate sellise negatiivsete mõjude esinemine, mis takistaks kostjatel kinnistu kasutamist. Kostjate väited ebameeldiva lõhna kohta on tõendamata. Elamute ehituse hoogustumine paisjärve idakaldal näitab vastupidist. Hagejale ei ole esitatud ühtegi kaebust paisjärvest tuleva ebameeldiva lõhna kohta. Kostjate väited, et vee erikasutusloa tegelik eesmärk on säilitada tarbetut paisu, on põhjendamatud ega vasta tõele. Hageja on investeerinud 2019. aastal paisjärve äärse puhkeala korrastamiseks ja uute rajatiste soetamiseks ca 10 000 eurot. Lisaks sellele korrastab ja arendab hageja paisjärve äärset ala (sh puhkekohti), mis on elanike seas väga populaarsed. Seoses kohtuvaidlusega pikendas Keskkonnaamet 21. mail 2013 väljastatud vee erikasutuse luba kuni
31.augustini 2020. Kostjate väide, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud VeeS § 17 lg-t 1 (kuni 1. oktoobrini 2019 kehtinud redaktsioonis) ja KeÜS § 3 lg-t 1, on ebaõige, kuivõrd kohus ei ole jõudnud järeldusele, et kostjate nõusolekut järve jätkuvaks paisutamiseks vaja ei ole. Kohus leidis, et vastav nõusolek on vajalik. Maakohus leidis poolte huve kaaludes põhjendatult, et kostjate väidetavast ebameeldivast lõhnast tingitud mõju kõrvaldamine kostjate poolt soovitud viisil, s.o paisutuse likvideerimisega, on ebaproportsionaalne. Kostjad ei ole selgitanud, milline võiks olla hüvitise summa. Maakohus leidis õigesti, et kostjatel puudub õigus hüvitiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata. Asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist (TsMS § 656 lg 2 teine lause). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hagi on esitatud 7. septembril 2018. Ringkonnakohus märgib esmalt seda, et alates
1.oktoobrist 2019 kehtib uus veeseadus (VeeS) ja ajavahemikul alates 16. juuni 1994 kuni 30. september 2019 kehtinud VeeS1994 on tunnistatud kehtetuks. Hageja tugines hagis VeeS1994 sätetele. Maakohus on asja lahendamisel asunud põhjendatud seisukohale, et olukorras, kus hageja ei ole erikasutusloa taotlust (puuduva nõusoleku tõttu) Keskkonnaametile veel esitanud, tuleb käesoleva asja lahendamisel lähtuda 1. oktoobrist 2019 kehtivast veeseadusest. VeeS § 279 lg-st 9 tuleneb, et ka juhul, kui hageja vee erikasutusloa taotlus oleks võetud menetlusse enne veeseaduse jõustumist, kuuluks maaomaniku nõusoleku andmise osas ikkagi kohaldamisele alates 1. oktoobrist 2019 kehtiv veeseadus. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kehtivas seaduses on mõiste „vee erikasutusluba“ asendatud mõistega „veeluba“
8.Hageja soovib jätkata vee paisutamist Xl Kadrina paisjärve Kadrina paisul 21. maini 2018 kehtinud erikasutusloas (I kd lk 8-11) märgitud tingimustel. Hagi on esitatud VeeS1994 § 17 lg 1 alusel, mis nägi ette, et paisutamist kavandaval isikul peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Hageja soovib asjakohase nõusoleku asendamist. Toimiku materjalide hulgas on vee erikasutusloa taotluse projekt 21. veebruarist 2018 (I kd lk 24-26). VeeS § 187 p 7 kohaselt on vee paisutamiseks kohustuslik veeluba. VeeS § 190 lg 4 kohaselt peab isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Võrreldes VeeS1994 võimaldab kehtiv veeseadus Keskkonnaametil anda veeluba veekogu paisutamiseks VeeS § 190 lõikes 4 nimetatud nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi (VeeS § 192 lg 2). Eelnõu seletuskirja kohaselt on riik mõnedel juhtudel huvitatud paisutamise säilitamisest looduskaitselistel kaalutlustel, mis on samuti ülekaalukas avalik huvi. Selliste olukordade vältimiseks täiendatakse seadust nii, et Keskkonnaametil on võimalik anda veeluba veekogu paisutamiseks maaomaniku nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Ettepaneku muudatuseks tegi Keskkonnaministeerium (643 SE II Seletuskiri veeseaduse teiseks lugemiseks).
9.Hageja on ka pärast uue veeseaduse kehtima hakkamist olnud menetluses jätkuvalt seisukohal, et ta vajab vee paisutamiseks kostjate nõusolekut. Hageja leiab, et paisutuse jätkumine on avalikes huvides. Menetluses on olnud keskseks küsimuseks, kas ja millist mõju avaldab paisutamine kostjate kinnistule. Kuigi hageja soovib kostjate nõusolekut VeeS § 190 lg 4 alusel, mis eeldab paisutusest tulenevat mõju kostjatele kuuluvale kinnistule (kinnistu veerežiimile), eitab hageja igasuguseid negatiivseid mõjusid kostjate kinnistule. Maakohus asus seisukohale, et asjas ei ole tõendatud kostjate kinnisasjal veepaisutusest tulenevate negatiivsete mõjude (sh niiskusrežiimi muutumine) esinemine, mis takistab neil kinnisasja kasutamist. Hageja on vastuses kostjate apellatsioonkaebusele maakohtu seisukohaga nõustunud.
10.Ringkonnakohus leiab, et asjas tuleks kõigepealt võtta seisukoht, kas hageja peab vee paisutamiseks Keskkonnaametilt veeloa saamise eeldusena esitama kostjate kui paisjärve naabruskinnistu omanike nõusoleku. Maakohus ei ole seda küsimust käsitlenud. Maakohus on hageja huvi paisjärve säilimise vastu hinnanud avaliku huvina, kuid on jätnud tähelepanuta VeeS § 192 lg-s 2 sätestatu.
11.Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-74-16 asunud seisukohale, et kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Õiguslikult ei ole sellise mõjupiirkonna määramise menetlus eraldi reguleeritud, välja arvatud juhul, kui seaduses sätestatud alustel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus. Kuigi eriregulatsiooni ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS1994 § 17 lg-t 1. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu vastav seisukoht on asjakohane ka kehtiva veeseaduse § 190 lg 4 kohaldamisel.
12.Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest (sh Loodushoiuühing Lutra koostatud Keskkonnamõju hindamise aruandest (2007) (I kd lk 50 jj)) mõjutusi naaberkinnisasjade niiskusrežiimile ei nähtu. Asja materjalide kohaselt ei ole Keskkonnaamet mõjutatud isikute ringi (koos keskkonnahäiringuga), kelle nõusolekud peab hageja esitama, kindlaks määranud. Teada ei ole Keskkonnaameti seisukoht selles, kas hagejale veeloa väljastamisel kohalduks VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud ülekaaluka avaliku huvi klausel ja hageja ei vajagi veeloa taotlemise eeldusena VeeS § 190 lg-s 4 sätestatud maaomaniku nõusolekut. Hageja väited on olnud väga üldised. Hageja ei ole nendes küsimustes Keskkonnaameti seisukohta välja selgitanud, mistõttu on tekkinud olukord, kus hageja taotleb kostjalt nõusolekut, mille vajalikkusele ta ise sisuliselt vastu vaidleb. Maakohus ei ole sellisele vastuolule hageja seisukohtades hageja tähelepanu juhtinud. Asja uuel arutamisel on hagejal võimalik esitada kohtule Keskkonnaameti seisukoht VeeS § 190-lg-s 4 sätestatud kostjate nõusoleku vajalikkuse, X paisutamise mõjupiirkonna määramise ja kostjate kinnistul mõjutuse olemasolu osas.
13.Kostjad leiavad, et maakohus ei oleks saanud Riigikohtu praktika kohaselt hagi rahuldada ilma kostjatele talumiskohustuse eest hüvitist määramata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-112-11 p-s 32 asunud seisukohale, et kitsenduste talumiseks nõusoleku andmiseks kohustavat hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjale määrataks tekkinud või tekkivate kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu viidatud seisukoht lähtub eeldusest, et kohus tuvastab kitsenduste olemasolu, mida kostja peab nõusolekut andes taluma. Käesolevas asjas vaidlevad pooled kitsenduste/mõjutuste olemasolu üle kostjate kinnistule ja maakohus sellist kitsendust ei tuvastanud.
14.Kostjad ei ole väitnud, et X vee paisutamine mõjutaks või võiks mõjutada nende kinnistu niiskusrežiimi. Kostjad peavad X vee paisutamisest tulenevateks mõjutusteks, mida nad paisjärvega piirneva kinnistu omanikena ei soovi taluda paisjärve halba seisukorda (läppunud ja täiskasvanud paisjärv on esteetiliselt kole), ebameeldivat veelõhna ja mõju kinnistu turuväärtusele (negatiivses suunas). Paikkondliku vaatluse käigus selgitas kostja I, et paisjärve halb olukord on tingitud paisu ebaõigest kõrgusest, pais peaks olema 20-30 cm kõrgem või tuleks paisjärve süvendada. Kostja viitab seejuures Eesti maaülikooli uuringule X
korrashoiumeetmete vajaduse hindamiseks (2018), millega hageja ei ole kostja väitel arvestanud.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole tõendanud oma väiteid paisjärvest tuleneva ebameeldiva (läppunud) lõhna osas. Ringkonnakohtu poolt läbiviidud paikvaatlusel oktoobrikuus kohtukoosseis ebameeldivat lõhna ei tundnud ja selle olemasolu ei väitnud ka paikvaatlusel osalejad, sh kostja.
16.Maakohus leidis, et VeeS § 190 lg-s 4 sätestatud nõusoleku kohustusest saab omandiõiguse riive seondada vaid paisutuse tagajärjel avalduvate maa niiskusrežiimi mõjutustega. Sellist nõusolekut on vaja siis, kui on tuvastatav keskkonnaseaduse üldosa seaduse § 3 lg 1 kohaselt keskkonnahäiring. Maakohus leidis, et kostjate poolt välja toodud mõjutused ei ole kvalifitseeritavad keskkonnahäiringuna. Ringkonnakohus märgib, et veeseadusest ei tulene vee paisutamisest puudutatud maaomanikule nõusoleku andmise kohustust. Kohustuse taluda ja anda nõusolek saab tuletada AÕS § 68 lg-e 2 ja § 89 lg-e 2 alusel, sisustades AÕS §-i 89 sama seaduse §-des 143 ja 144 sätestatuga, koostoimes TsÜS §-ga 138, VÕS §-dega 1043, 1045 lg 1 p-d 5 ja 6, ́ning §-dega 1049 ja § 1055 (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11 p 31). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et VeeS § 190 lg 4 alusel nõusolekut hagedes saab hageja seostada omandiõiguse riive üksnes kostjatele kuuluva maa niiskusrežiimi mõjutustega. See on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et nõusoleku peab paisutamist kavandav isik taotlema juhul, kui paisutamine on vahetuks või ka kaudseks mõjuriks, mis tingib maa niiskusrežiimi ebasoodsa muutumise. Nimetatud sätte eesmärgiks on luua isikule lisavõimalusi tema varaliste õiguste kaitseks veekogu paisutamise tõttu tekkinud maa niiskusrežiimi muutumisest tulenevate ebasoodsate tagajärgede eest (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-174-16 p 18) .
17.Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud mõjutusi kostjate kinnisasjale, kuid pidas nende nõusolekut VeeS § 190 lg 4 alusel hagejale vajalikuks, pidi maakohus välja selgitamata, kas üldse ja millistel tingimustel kostjad X jätkuva paisutamisega nõustuksid. Tegemist on kohtu ülesandega eelmenetluses, mis on muuhulgas vajalik kompromissi sõlmimiseks (TsMS § 392 lg 1). Maakohus lahendas poolte nõusolekul asja kirjalikus menetluses ja pooltega menetluse seisu ning selle lõpetamise väljavaateid ei arutanud. Maakohus ei arutanud pooltega paisutamise kõrgusega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus viis asjas 7. oktoobril 2020 menetlusosaliste osavõtul läbi vaatluse Xl ja Kadrina paisul. Kostja I avaldas vaatluse käigus, et paisjärve seisundi parandamiseks tuleks kas paisu tõsta 20-30 cm või paisjärve süvendada. Hageja selgitas samas, et Keskkonnaamet ei ole lubanud kõrgemat paisu, paisutamine on toimunud lubatud maksimaalse kõrguseni. Pärast 2007. aastat ei ole Keskkonnaametiga paisutamise tingimuste või nende muutmise osas läbi räägitud. Kostja I leidis, et Keskkonnaametiga tuleks lahendused läbi rääkida (II kd lk 76-81). Ringkonnakohus leiab, et kui Keskkonnaamet leiab, et kostjate nõusolek on paisutamiseks veeloa saamise eeldusena vajalik ja hageja jääb oma hagi juurde, siis on kostjatel õigus käesolevas vaidluses esitada kõik vastuväited seoses paisutamise kõrgusega ja nad ei pea selle vastuväite esitamisega ootama veeloa väljastamise haldusmenetluseni. Hageja peab pöörama tähelepanu haginõude formuleerimisele.
18.Hageja nõudeks on: kohustada kostjaid andma nõusolek X jätkuvaks paisutamiseks X vee erikasutusloa alusel ja asendada vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. Nagu
ringkonnakohus juba eespool märkis, on veeseaduses mõiste „vee erikasutusluba“ asendatud mõistega „veeluba“. Riigikohus on hagi eseme mõistet sisustanud kui hageja protsessuaalset taotlust, millega taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 p 14; nr 3-2-1-16-14 p 13). Seega on nõuded haginõudele samad, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Hageja on esitanud sooritushagi, mis on suunatud tahteavalduse asendamisele ja peab olema kooskõlas TsÜS § 68 lg 5 nõuetele. Tahteavaldus peab olema haginõudes sõnastatud võimalikult täpselt ja hagi ese peab olema selge nii kohtule kui ka kostjale (TsMS § 363 lg 1 p 1). VeeS § 170 lg 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Ringkonnakohus leiab, et vee paisutamiseks nõusoleku asendamisel peab hageja nõue sisaldama vähemalt paisutamise tingimusi, milleks kostjatelt nõusolekut taotletakse. Ei piisa üksnes üldsõnalisest viitest „vee erikasutusloale“. Nimetatu kehtib ka juhul, kui hageja soovib paisutamist jätkata senini kehtinud tingimustel midagi muutmata. Hageja peab haginõudes ära näitama eelkõige paisutustaseme (vt selles osas Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11), aga ka muud mõjutused (kitsendused), mille talumist ta kostjatelt eeldab. Ringkonnakohus märgib, et kostjaid saab kohustada nõusoleku andmiseks ka määratud ulatuses või teatud tingimustel. Ka selleks on vajalik, et hageja toob sellised täpsemad tingimused menetluses välja ja soovib nende kehtestamist.
19.Eeltoodud põhjustel ei vasta maakohtu otsus seadusliku ja põhjendatud otsuse nõuetele (TsMS § 436 lg 1) ja tuleb tühistada. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel täitma eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1), sealhulgas selgitama hagejale nõude täpsustamise vajadust.
20.Ringkonnakohus märgib, et paisutuse kooskõla keskkonnakaitse nõuetega kuulub käsitlemisele veeloa väljastamise menetluses (haldusmenetluses) ja seetõttu tsiviilvaidluse raames kohus neid vastuväiteid ei hinda.
21.Menetluskulude jaotuse ja hageja esitatud X seirepäeviku asja juurde võtmise otsustab maakohus asja uuel arutamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.