A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. november 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
A.A. (hageja) (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) (kostja) (registrikood 70008144), esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Viru Maakohtu 29. mai 2020 otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Menetluskulude lõpplahendiga.
Edasikaebamise kord
jaotuse
määrab
maakohus
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 20. juunil 2018 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu paludes mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt võeti hageja 6. märtsil 2014 vahi alla ja viidi Tartu Vanglasse. Hagejalt võeti
12.märtsil 2014 Tartu Vanglas analüüsid. Alates 15. aprillist 2014 kannab hageja karistust Viru Vanglas. Viru Vangla valveõde teatas hagejale, et Tartu Vanglas tehtud analüüside kohaselt on hagejal X. Valveõde kinnitas, et hageja kutsutakse perearsti vastuvõtule ning määratakse ravi. Hageja ootas perearsti vastuvõttu mitu kuud. Perearst R. Aadamsoo kinnitas, et hagejal ei ole Xi. 27. märtsil 2018 saadud analüüsidest selgus, et hagejal on X. Hageja sai enda analüüside tulemused 11. juunil 2018. Analüüsidest nähtus, et hagejal on juba Tartu Vanglas alates
12.märtsist 2014 diagnoositud X. Hagejal alustati X vastast ravi alles umbes viis ja pool aastat hiljem, 4. septembril 2019, kui haigus oli juba kujunenud krooniliseks. Hagejat hoiti pikka aega lukustatud kambris üksikvangistuses. Hageja põeb X ja X, kuid sellele vaatamata ei ole arstid hageja seisundit jälginud. Hagejal oli 2. mail 2018 X, mille tõttu ta viidi ravile Ida-Viru Keskhaiglasse. Vaatamata haiglas määratud ravile ja taastusravi tingimustele, toodi hageja 9. mail 2018 tagasi vanglasse meditsiiniosakonna asemel üksikkambrisse. Kostja arstid määrasid hagejale ravi, millest hageja tundis ennast halvasti. Hagejale ei tehtud haiglas määratud korduvat kompuutertomograafia uuringut. Viru Vangla arstide tegevus võib ohustada hageja tervist ja elu. Hageja palub 18. veebruari 2020. a menetlusdokumendis (II kd, tl 65–72) mõista välja mittevaraline kahju 50 000 eurot X esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning 50 000 eurot pikaajalise X varjamise ja ravi mitteosutamise eest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejale on osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust. Hageja on esmakordselt X küsimuse teemaks võtnud 15. märtsi 2018 vestlusel üksuse õe A. Jahiga. Infektsionist ei pidanud erakorralist sekkumist vajalikuks ning pidas hageja üldist tervislikku seisundit arvestades mõistlikuks kaaluda ravi alustamist siis, kui uus ravim on vanglasse saabunud. Hageja sai Xjärgselt ravi. Sama toimeainega ravimeid leidub erinevate kaubamärkide all. Hagejale ordineeritud ravimid on nähtavad tervisekaardilt. Tervishoiutöötajad on korduvalt selgitanud hagejale erinevate ravimite vajadust ja toimet.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 29. mai 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Maakohus leidis, et hagi on põhjendamata ja tõendamata. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 ja 53 lg 1). Hagejale tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning hageja kaebused on nähtavad tema tervisekaardi andmetest. 18. aprilli 2018. a haigusjuhust nähtub, et X on positiivne. 24. aprilli 2018. a anamneesis on märgitud, et vereanalüüsi vastuse kohaselt on X negatiivne. 24. aprilli 2018. a haigusjuhu kohaselt on Tartu Vanglas X positiivne, 27. märtsil 2018 Viru Vanglas X positiivne. 3. augusti 2018. a haigusjuhust nähtub, et kuna on diagnoositud X, siis tuleb hageja suunata infektsionisti vastuvõtule. Ambulatoorsest epikriisist nr X nähtub, et 2014. aastal oli hageja X negatiivne ja aprillis 2018. a positiivne, X oli korras. Hageja on pandud kroonilise X ravi soovijate nimekirja, vajalikud on perioodilised maksa toetavad ravikuurid. Ambulatoorsest epikriisist nr X nähtub, et hageja käis ultraheliuuringus, vastuse saamisel alustatakse kroonilise X ravi ravimiga X kestusega 8 nädalat. Ekspertiisiakti kohaselt vastasid Viru Vanglas hagejale tehtud X ravi puudutavad otsused hageja terviseseisundile, arstiteaduse üldisele tasemele ja Eestis kasutatavale praktikale. Kroonilist Xi diagnoositakse, kui X viiruse X veres on positiivne, X aktiivsus on kõrgenenud enam kui 6 kuu vältel ning X viitab kroonilisele maksakahjustusele. Viirusevastase ravi alustamine on otstarbekas X patsientidel. Kostja selgituste kohaselt tuli X ravim X Eestis müügile 2017. a teisel poolaastal. Hageja saab seda ravimit alates 4. septembrist 2019, sest ravim on kallis ning seda ostetakse riigihanke korras. Hagejal diagnoositi 2. mail 2018 SA-s Ida-Viru Keskhaigla peaaju paremas oimupiirkonnas X – X. Haiglast lahkumisel 9. mail 2018 soovitati jätkata määratud ravi. 7. juuni 2018. a haigusjuhust nr X 2018 nähtub, et hageja ei ole enda sõnade kohaselt umbes 6 päeva tablette (sh vererõhu tablette) tarvitanud. 27. juuni 2018. a haigusjuhust nr X 2018 nähtuvalt ei tarvita hageja enda kinnitusel mitte ühtegi ravimit. Hagejal olevat kunagi mingil hetkel tekkinud minestushoog ja ta kardab, et see tuleb uuesti, kui ta hakkab ravimeid uuesti võtma (I kd, tl 82). Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on muutnud arsti poolt määratud Xjärgset raviskeemi. Ravimid on toimeainepõhised, st erinevad ravimitootjad toodavad erinevate kaubamärkide all ravimeid, kuid tähtsust omab ravimi toimeaine. X toimeaine on metoproloolsuktsinaat ja X toimeaine on enlapriilmaleaat ja hüdroklotsiasiid. Hagejale määratud ravimid X ja X sisaldavad sama toimeainet (enalapriilmaleaat, hüdroklorotiasiid, metoproloolsuktsinaat).
Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul hageja ravi vanglas olnud vastavuses erialaarsti poolt ordineeritud juhistele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus välja selgitamata, kas hagejal tuvastati 2014. aastal X ning kas oleks pidanud selle raviga alustama. 15. aprilli 2014. a õendusanamneesis on märgitud „X pos.2014“. Hageja soovis saada eksperdilt selgitust viidatud andmete kohta. Hageja palus saata eksperdiarvamus tagasi eksperdile täiendamiseks, sest ekspert ei ole esitatud küsimusele vastanud. Eksperdi poole pöördumise mõte oli saada asjatundjalt selgitust, mida tähendab kanne „X pos.2014“, s.t kas ta peab saama ravi või mitte ning kui peab, siis millal. 7. mai 2020. a istugi protokollist nähtub, et maakohus on jätnud taotluse lahendamata või rahuldamata, hageja esitas selle peale vastuväite. Avalikult kättesaadava informatsiooni järgi tuleb kande „X pos“ korral alustada raviga. PõhjaEesti Regionaalhaigla interneti lehekülje väljatrüki kohaselt tuleb kõiki antikeha-positiivseid patsiente pidada nakkusohtlikuks. Viiruse X kvantitatiivne (X) uuring võimaldab määrata X hulka vereplasmas ja hinnata seeläbi ravi tulemuslikkust. Hageja palub võtta Põhja-Eesti Regionaalhaigla interneti lehekülje väljatrükk tsiviilasja materjalide juurde. Hageja X oli 2019. aasta septembriks muutunud krooniliseks. Alles siis hakati manustama ravimeid X raviks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud vajalik X ravi peale 15. aprillil 2014 diagnoosi „X pos.2014“ ning miks puudub põhjuslik seos ravi puudumise ja septembriks 2019. a välja kujunenud kroonilise X vahel. Hageja ei saanud õigel ajal ravi ning õigeaegse ravi puudumise tõttu kujunes välja krooniline X. Kohtuotsus on vastuoluline. Viru Vangla arstid ei täitnud oma kohustusi, kuivõrd hagejal kujunes vanglas viibides X krooniliseks. Kui hagejal puudus väidetavalt 2014. aastal X, kuidas võis see 2018. aastal muutuda juba krooniliseks. Kui Viru Vangla arstid oleksid koheselt täitnud oma kohustusi, poleks hageja vajanud kroonilise X vastast ravi. Kuigi vajalik ravim tuli müüki 2017. aastal, viivitati selle hagejale manustamisega ligi 2 aastat. Hageja nõuet seoses Xjärgse raviga ei ole maakohus sisuliselt menetlenud. Maakohus jättis vanemvalvuri Marek Vinni selgitused tähelepanuta. Hageja palub kuulata tunnistajana üle vanemvalvur Marek Vinni.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt lasus VÕS § 770 lg 3 järgi tõendamiskoormis hagejal. Kui hageja heitis kostjale ette tegevusetust ning vangla tervishoiuteenuse mittevastavust võrrelduna vanglavälise tervishoiuteenusega, pidi ta seda tõendama. Hageja taotlusel viidi asjas läbi kohtumeditsiiniline ekspertiis, mis ei kinnitanud hageja etteheiteid kostjale. Ekspertiisi järeldused on selged ning vastuoludeta. Hageja seisukoht, et Xravi oleks tulnud alustada juba 2014. aastal, on tõendamata. Hagejal on ka teisi tõsiseid terviseprobleeme. Infektsionisti dr Kogani seisukoha kohaselt oleks varasemad ravimoodused, isegi kui oleks tõusetunud küsimus nende kohaldamise vajalikkusest, olnud piisavalt riskantsed, arvestades hageja kaasuvaid terviseprobleeme. Tervishoiuteenuse puhul tulebki arvestada, et „patsiendi täiesti terveks tegemine“ ei pruugi olla võimalik.
Kostja palub jätta hageja poolt esitatud uued tõendid asja materjalide juurde võtmata. Tegemist ei ole tõendiga, mis arvestaks konkreetse patsiendi terviseseisundit. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ta ei esitanud need juba esimese astme kohtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
7.Hageja väitel on tal 12. märtsil 2014 Tartu Vanglas diagnoositud X. Hagiavalduse kohaselt ei teavitanud kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teda X viiruse olemasolust ning ei talle osutatud õigeaegselt ravi. Lisaks on hagejale osutatud ebaõiget Xjärgset ravi. Seega on hageja nõue suunatud mittevaralise kahju hüvitamisele, mis tuleneb tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse rikkumisest, raviteenuse osutamata jätmisest ning raviteenuse mittenõuetekohasest osutamisest (VÕS § 758 lg 1, § 762, § 766 lg 1).
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja rahuldamata jätmisel menetluses olulisi asjaolusid välja selgitanud. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2020 määrus asjas nr 2-20-896, p 10.1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes. VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, mh teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 766 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Maakohus on otsuse p-s 13.2 tuvastanud: „24.04.2018. a haigusjuhust nähtub, et 12.03.2014. a Tartu Vanglas X positiivne, 27.03.2018. a Viru Vanglas X positiivne. X, X, kõrgenenud. Infektsionistile.“ Otsuse p-s 13.3 tuvastas maakohus, et 3. augusti 2018 haigusjuhust nähtub, et kuna hagejal on diagnoositud X, siis tuleb ta suunata infektsionisti vastuvõtule. Maakohus tugines ekspertiisiaktile ning leidis, et kroonilist Xi diagnoositakse, kui X viiruse X veres on positiivne, X on kõrgenenud enam kui 6 kuu vältel ning X viitab kroonilisele
maksakahjustusele. Viirusevastase ravi alustamine on otstarbekas suurenenud X aktiivsusega patsientidel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt tuvastatu vastuoluline ning maakohus on otsust põhjendanud üksnes üldiste seisukohtadega X diagnoosiga patsientide ravivajaduse kohta. Kui kohus tuvastab, et haigusjuhust on näha positiivne väärtus, oleks kohus pidanud tegema kindlaks, kuidas tuli hageja ravivajadust määrata. Asjas läbiviidud ekspertiisiaktist ega ka maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, millisest hetkest algas hageja jälgimine kostja poolt X ravi vajalikkuse suhtes. Asja materjalide hulgas on 15. aprilli 2014 õendusanamnees (I kd, tl 73), mille kohaselt on hagejal X pos.2014. Kostja on leidnud, et hageja Viru Vanglasse saabumise päeval kajastub vastuvõtuõe poolt koostatud õendusanamneesis kanne X pos 2014, mis tähendab, et X antikehad on veres positiivsed, mida ei saa aga kostja hinnangul veel nimetada X diagnoosiks (I kd, tl 36). Ringkonnakohus leiab, et kui õendusanamneesi ja haigusjuhtumi põhjal võib asuda seisukohale, et positiivne leid oli hagejal juba aastal 2014, siis oleks maakohus pidanud selgitama välja, miks hageja suunati alles 2018 infektsionisti vastuvõtule ning miks haiguse kulgu koheselt jälgima ei hakatud.
9.Kostja 19. detsembri 2018 menetlusdokumendi kohaselt tuli X tõhus ravim X Eestis müügile 2018. aasta teisel poolaastal (I kd, tl 152), maakohtu istungil selgitas kostja, et ravim tuli Eestisse 2017 aastal ja hageja saab seda ravimit alates 4. septembrist 2019, sest ravim on kallis ning seda ostetakse riigihanke korras (I kd, tl 183 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole teinud kindlaks, miks raviga ei alustatud varem ning kas kostja poolt hagejale alles 2019. a määratud ravim oli ainuke võimalus X raviks ja muud alternatiivsed ravivõimalused puudusid täiesti. Kostja väitel oli hageja vereanalüüsiga tuvastatud X sobiv ravim X, kuid asja materjalidest ei selgu, kas enne selle ravimi Eesti turule jõudmist ja kostjale kättesaadavaks muutumist ei oleks üldse hagejal Xi ravida saanud.
10.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on oma meditsiiniteenuse osutamise kohustust rikkunud ning hagejale on sellest tulenevalt kahju tekkinud. Ka tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti hageja, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14).
11.Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul kontrollida tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva teavitamiskohustuse rikkumise või mittenõuetekohase raviga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi: seega seda, kas kostja on rikkunud hageja teavitamiskohustust ning kas kostja ei oleks saanud alustada hageja raviga varem. Maakohtul tuleb hinnata, kas hagejale on tekkinud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Maakohus võib kutsuda eksperdi kohtuistungile (TsMS § 302 lg 2) või viia asjas läbi täiendava ekspertiisi (TsMS § 304 lg 3). Riigikohus leidis 10. mai 2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-17, p-s 14, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu.
12.Hageja on esitanud taotluse kuulata tunnistajana üle vanemvalvur Marek Vinni, samuti on hageja esitanud maakohtus taotluse esialgse õiguskaitse korras kohustada kostjat täitma SA IdaViru Keskhaigla arsti poolt antud juhiseid, sh teostama kompuutertomograafia uuringut. Maakohus võtab hageja esitatud taotluste suhtes seisukoha asja uuel menetlusel.
13.Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.