Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahte vastase psühhiaatrilise ravi pikendamiseks kuni 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 9. oktoobri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Sihtasutuse Pärnu 90004527) psühhiaatriakliinik
Haigla
(registrikood
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma Eestkosteasutus Pärnu linn Pärnu linnavalitsuse kaudu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 9. oktoobri 2020. a määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita
menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik (avaldaja) esitas Pärnu Maakohtule 7. oktoobril 2020 taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamiseks 40 päevani.
2.Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 5. oktoobril 2020 kell 15.49 valvearsti otsuse alusel tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks. Puudutatud isiku tõi psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda politsei. Puudutatud isik oli viimase nädala jooksul enne hospitaliseerimist muutunud järjest maniakaalsemaks ja ebaadekvaatseks, külastanud politseimaja maskeeritult paruka ja meigiga. Ööl enne haiglasse toomist oli puudutatud isik sattunud kaklusesse. Enda sõnul kutsus ta lärmajaid korrale. Haiglasse toomise päeval oli puudutatud isik teinud juhuslikule inimesele seksiteenuse pakkumise, mistõttu ta toodi politseiga haiglasse. Haigusloo kohaselt diagnoositi puudutatud isikul 2014. a kevadel bipolaarne häire, kuid psühhiaatrilist abi sai ta esmakordselt 2017. aasta suvel. 2017. aasta suvel sattus puudutatud isik korduvalt füüsilisse konflikti, mille ta ise oli oma provokatiivse käitumisega esile kutsunud. 24. juulist kuni 30. juulini 2017 oli puudutatud isik haiglaravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliinikus bipolaarse häire maniakaalse faasi tõttu. Tol korral lahkus puudutatud isik enda ja oma abikaasa soovil ravilt lubadusega võtta ise ravimeid ja teha koostööd. Kuid samal õhtul lahkus puudutatud isik kodust. Samal aastal 21. augustist kuni 21. septembrini viibis puudutatud isik uuesti ravil PERHi psühhiaatriakliinikus. Haiglaravile tõi teda tol korral vend. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus viibis puudutatud isik viimati ravil 3. aprillist 2020 kuni 30. aprillini 2020. Haiglaravile toodi puudutatud isik politseiga. Patsient oli lõhkunud kirvega korteri ukse, millel olevat tema poes käimise ajal lukk ära vahetatud. Patsiendi käitumine oli olnud ebaadekvaatne ning ta oli tekitanud füüsilist valu oma eakale emale. Pärast viimast haiglaravi oli puudutatud isiku käitumine adekvaatne augusti lõpuni. Tema seisund muutus töökohalt vallandamise tõttu. Haiglaravile saabumisel oli puudutatud isiku mõttekäik kiire, laialivalguv, hüplik ning paljusõnaline. Puudutatud isik ähvardas politseinike kohta laimamise pärast kaebuse kirjutada. Puudutatud isik rääkis, et tal on tihe töögraafik päikesepaneele müüvas firmas. Isiku käitumine oli impulsiivne, haiguskriitika puudus. Ta oli maniakaalses seisundis ja ümbritsevatele isikutele ohtlik. Puudutatud isikul püsib jätkuvalt maniakaalne seisund. Esinevad kõik tüüpilised sümptomid – mõttekäigu ja motoorika kiirenemine, suurusluulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Puudutatud isikul esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Isik käitub maaniaseisundist tulenevalt
konfliktselt, seetõttu võib ta ise rünnaku ohvriks sattuda. Puudutatud isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega. Samuti ei ole välistatud elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna tal puudub ravisoostumus ja temaga ei saa ravi osas kokkuleppeid sõlmida. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb selles, et ta on käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbritsevate suhtes. Ravita jäämisel on oht puudutatud isiku tervisele ja elule, kuna ta satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda võidakse rünnata. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Puudutatud isiku tahtest olenematu ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid haiglaravi kestab keskmiselt 1–2 kuud.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2020. a määrusega avaldaja taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates 5. oktoobrist kl 15.49 kuni 9. oktoobrini kl 15.49.
4.Esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamise taotlusele oli lisatud ka psühhiaater Ivo Tatari 6. oktoobril 2020 koostatud arvamus, mille kohaselt puudutatud isikul puudus haiguskriitika, ta oli impulsiivne ning teistele ohtlik, seetõttu on ravi jätkamine vajalik.
5.Maakohus küsis taotlusele seisukohta ka Pärnu linnalt. Pärnu linnavalitsus selgitas oma seisukohas, et sotsiaalteenuste andmeregistri kohaselt on puudutatud isikule määratud alates 30. aprillist 2020 puuduv töövõime kehtivusega kuni 29. aprill 2022. Linnavalitsuse sotsiaaltöötaja suhtles puudutatud isiku lähedastega 8. oktoobril 2020. Lähedased selgitasid, et on püüdnud puudutatud isikut igakülgselt toetada. Pärast eelmist raviperioodi (kevadel 2020) elas puudutatud isik Pärnus, kuid siis üüris korteri Harjumaal ja otsis seal tööd. Lähedaste sõnul ei ole puudutatud isikul õnnestunud püsivat tööd leida ning viimasel kuul on olnud vaimse tervise tagasilangus, sest puudutatud isik ei ole enam ettenähtud ravi järginud. Pärnu linn toetas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamist ja pikendamist.
6.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 9. oktoobril 2020. Puudutatud isik selgitas kohtule, et tal on viiekordne kõrgharidus ning teaduskraadid erinevatest ülikoolidest. Ta on osanik mitmetes rahvusvahelistes ettevõtetes, mis tegelevad päikesepaneelidega. Ettevõtted on Venemaal ja seal on ta küll äriregistrisse kantud, aga ei ole juhatuse liige. Varasem haiglaravi oli puudutatud isiku arvates tingitud tema kõrgest intelligentsusest ja asjaolust, et tema nalju ei mõisteta, kuna need on „üle võlli“. Puudutatud isik soovis viivitamatult saada oma mobiiltelefoni, et teha lastele elatisemakse ülekanne. Puudutatud isik selgitas, et elab üksi ning suhtleb lahuselavate lastega. Isik eitas ravivajadust ning kinnitas, et on võtnud korralikult talle bipolaarse häire tõttu määratud liitiumi sisaldavat ravimit. Haiglasse sattumise põhjuseks pidas puudutatud isik seda, et teda rünnati. Puudutatud isik väitis, et ta on Nõukogude Liidu meister maadluses. Suhteid emaga hindas puudutatud isik armastavateks ning ütles, et ei ole kunagi ema suhtes vägivalda tarvitanud. Kui ema teda ründas, siis hoidis ta emal kätest löömise takistamiseks. Suhteid haiglas pidas puudutatud isik armastavateks ja hoolivateks nii personali kui teiste patsientide osas. Puudutatud isik selgitas haigla sõjaväelist hierarhiat, inimeste hoidmist haiglas ja neile ravimite väljakirjutamist „pearaha“ saamise eesmärgil. Puudutatud isiku jutt oli kiire, näiliselt konkreetne, kuid reaalsusest täiesti irdunud. Pärast ärakuulamist tuvastas maakohus äriregistri andmetest, et isikule kuulub üks äriühing ning tema suhtes on rakendatud ärikeeldu alates 23. oktoobrist 2019. Puudutatud isiku suhtes toimus pankrotimenetlus, mis lõppes raugemisega 10. veebruaril 2020. Puudutatud isiku kohta puudusid andmed Eesti teadusinfosüsteemi registris etis.ee.
Eelnevat arvestades leidis maakohus, et puudutatud isik ei taju temaga seotut adekvaatselt ega anna haigusseisundi tõttu enda kohta tõeseid andmeid. Samuti ei ole puudutatud isik haigusseisundist tulenevalt võimeline hindama oma ravivajadust.
7.Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine on põhjendatud ja vajalik. Puudutatud isiku õigusi ei ole rikutud, talle on võimaldatud esindajaga kohtumine ning ärakuulamine. Ravi kohaldamine on puudutatud isiku psüühikahäiret arvestades vajalik, et minimeerida isiku ohtlikkust ning stabiliseerida tema psüühilist seisundit. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Pärnu Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2020. a määrusega avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevani alates puudutatud isiku valvearsti otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 5. oktoobril 2020 kell 15.49 kuni 40 päeva, s.o kuni 14. novembrini 2020 kell 15.49. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule antipsühhootikume ja meeleolustabilisaatoreid ning vajadusel ka elektriimpulssravi. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1, § 13 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks esialgse õiguskaitse korras. Maakohus tutvus puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega ning tema tervisliku seisundiga kohapeal haiglas. Kogutud tõendite põhjal leidis maakohus, et isik vajab haiglaravi, kuna tal esineb raske psüühikahäire, bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomiteta mania (F31.1), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Maakohus veendus, et puudutatud isiku käitumine on ettearvamatu ja ohtlik eelkõige talle endale, aga ka teistele. Haiglaravile tahtevastaselt paigutamata jätmisel ja ravita jäämisel isiku tervislik seisund pigem kindlalt kui tõenäoliselt halveneb ning isiku enda tervist kahjustav käitumine süveneb. Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne, puudub haigusteadvus ning praegusel ajal puudub ravisoostumus, seega ei ole võimalik rakendada muid ravimeetodeid. Puudutatud isiku seisund ei ole oluliselt muutunud võrreldes hospitaliseerimise ajaga. Puudutatud isikule on varem korduvalt kohaldatud tahtest olenematut ravi, viimati aprillis 2020. Seega leidis maakohus, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused ei ole ära langenud ning esialgse õiguskaitse korras määratud tahtest olenematu ravi tähtaega tuleb pikendada. Haiglaravita jäämisel on prognoositav vaimse tervise seisundi jätkuv halvenemine ning on väga tõenäoline, et isik ei suuda endale tagada vajalikke tingimusi oma tervise ja elu kaitseks. Puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada ravi antipsühhootikumide ja meeleolustabilisaatoritega ning vajadusel ka elekterkonvulsioonravi. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
9.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub Pärnu Maakohtu 9. oktoobri 2020. a määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et tema tahte vastane psühhiaatriakliinikusse paigutamine ei ole õige ning ta ei ole sellise olukorraga rahul. Puudutatud isikul on peen huumorisoon, mida ta kasutas suhtlemisel maakohtunikuga ärakuulamise ajal ning ka psühhiaatriakliiniku õdede ja arstidega
suhtlemisel. Puudutatud isiku hinnangul on ta adekvaatne ning valmis minema ambulatoorsele ravile. Tema huumorisoon ning naljad, mida paljud inimesed ei mõista, ei saa olla aluseks kohaldada tema suhtes tahte vastast ravi. Kuna puudutatud isik peab viibima haiglas, kannab ta korvamatut kahju seoses oma äriühingutega, mida ta ei saa haiglas viibimise tõttu juhtida.
Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et see ei ole põhjendatud.
Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, millele on muu hulgas iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mistõttu isiku enda hinnang psüühilisele terviseseisundile ei saagi vastata objektiivselt tuvastatule. Isikul on diagnoositud vastavalt rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioonile (RHK-10) bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomiteta maania (F31.1) ning tal esinesid hospitaliseerimisel haigusele iseloomulikud sümptomid: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, energiatulv, eufoorilisus, üliaktiivsus, kõnetung, vähenenud unevajadus, alanenud tähelepanu- ja keskendumisvõime, ebaadekvaatselt tõusnud enesehinnang ning põhjendamatud suurusluulumõtted, tahteaktiivsuse tõus ning sihipärasuse langus, mis väljendus ebapraktiliste tegevuste tegemises, väheste sotsiaalsete piduritega suhtlemises, provokatiivsetele olukordadele ärrituse ja paranoilisusega reageerimises ning ka füüsilistesse konfliktidesse sattumises (agressiivne käitumine ning füüsiliste vigastuste saamine kakluse käigus). Isiku viide peenele huumorisoonele ning selle kontrollimise vajadusele ja arvukate firmade juhtimisvajadusele on otseselt seotud suurusmõtetega ning ebaadekvaatse reaalsustajuga. Tegelikkuses on puudutatud isik töötu, viimane tööleping temaga lõpetati septembri alguses 2020, kuna ta ei tulnud tööülesannetega toime. Psüühilise terviseseisundi paranedes ning tahtest olenematu ravi kriteeriumite äralangemisel lõpetatakse tahtest olenematu ravi koheselt vastavalt seadusele. Seisukoha esitamise ajaks (23.10.2020) seda alust veel ei olnud.
11.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
13.Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1). Seega ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise eeldusi ja seaduslikkust ka vaidlustamata ulatuses.
14.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu
iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel hindama.
15.Kohtupraktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014 määrus asjas nr 3-2-1-15513, p-d 46.3 ja 46.4) on selgitatud, et kehtiv seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning kui maakohus kohaldab esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks. Praegusel juhul on täidetud isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused, sest kohus on isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1) ning esitatud on psühhiaatri arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus on sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2018 määrus asjas nr 2-18-11917, p 21).
16.Avaldaja esialgse õiguskaitse ja selle pikendamise taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt diagnoositi puudutatud isikul bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomiteta mania (F31.1) ning tal esinesid hospitaliseerimisel haigusele iseloomulikud sümptomid: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, energiatulv, eufoorilisus, üliaktiivsus, kõnetung, väheste sotsiaalsete piduritega suhtlemine ja suhete loomine, provokatiivsetele olukordadele reageerimine ärrituse, paranoilisuse ning ka füüsilistesse konfliktidesse sattumisega. Puudutatud isik toodi haiglaravile, kuna viimase nädala jooksul enne hospitaliseerimist oli ta muutunud järjest maniakaalsemaks ja ebaadekvaatsemaks, külastanud politseiasutust maskeeritult paruka ja meigiga. Enne haiglasse toomist oli puudutatud isik sattunud kaklusesse, enda sõnul kutsus ta lärmajaid korrale. Haiglaravile saabumisel oli puudutatud isiku mõttekäik kiire, laialivalguv ja hüplik ning paljusõnaline. Isiku käitumine oli impulsiivne, haiguskriitika puudus. Puudutatud isikul esines ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib ta käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Maaniaseisundist tulenevalt võib isik käituda konfliktselt, seetõttu võib ta ka ise rünnaku ohvriks sattuda.
17.Puudutatud isiku väidetele haiglasse paigutamise põhjuste kohta ja haiglas kinni pidamisega tekkiva võimaliku kahju kohta on maakohus vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
18.Kolleegiumi hinnangul nähtub valvearsti ja teise psühhiaatri hinnangutest ja seisukohast määruskaebusele, et puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud 4 päeva. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 9. novembril 2020, s.o päeval, kui 4-päevane esialgse õiguskaitse kohaldamise ajavahemik hakkas lõppema, ning veendus, et ravi pikendamine on põhjendatud. Samal seisukohal oli ka puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja. Maakohus kontrollis puudutatud isiku ärakuulamisel esitatud väiteid tema haridusliku tausta ning äritegevuse kohta ning tuvastas, et puudutatud isiku väited ei vasta tõele. Kõiki asjaolusid hinnates on maakohus õigesti leidnud, et puudutatud isik ei tajunud kohaselt oma olukorda ning
ravivajadust. Puudutatud isiku käitumine oli ohtlik eelkõige temale endale ja tema tervisele, kuna ta ei mõistnud oma ravivajadust ning haiglaravita jäämisel oleks tema tervise seisund jätkuvalt halvenenud.
19.Maakohtu järeldust kinnitab 11.11.2020 esitatud psühhiaatri arvamus, mille järgi püsis isiku seisund raskena mitu nädalat pärast haiglasse paigutamist ning alles arvamuse esitamise ajaks tekkis puudutatud isikul piisav haiguskriitika, et ta oli võimalik suunata ambulatoorsele ravile.
20.Kokkuvõttes on maakohus kõiki tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks vajalikke asjaolusid piisavalt hinnanud ning põhjendanud ning teinud õiguspärase otsustuse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevani.
21.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
22.Riigi õigusabi korras esindajale tasu määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.