Määruse tegemise aeg ja koht 9.11.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-20-15025
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.10.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Asjast puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.10.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja/PERH) esitas 14.10.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks 40 päevani.
2.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtus, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 12.10.2020 kell
19.32.Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isik seisund paranenud, ta oli jätkuvalt ebastabiilne ega suutnud otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
3.Psühhiaatrite arvamusest selgus, et puudutatud isik pöördus esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule 2005 ja tal diagnoositi kohanemishäire. 2012-2017 oli puudutatud isikul probleemiks ärevus- ning muremõtted, mis olid seostatavad depressiivse häirega. Puudutatud isik käis nii psühhiaatri vastuvõtul kui ka psühhoteraapias, kuid määratud ravimeid tarvitama ei hakanud. Ka ei tekkinud psühholoogiga head terapeutilist kontakti. 2014 kukkus ülikoolis eksamil läbi, muretses magistritöö pärast ja võttis akadeemilise puhkuse. Stressiseisundis peksis rusikatega lauda ja seinu. 2019 toodi suitsiidmõtete tõttu psühhiaatriavalvesse. Puudutatud isik kavatses end kuskile puu otsa üles puua. Valvearstile puudutatud isik oma plaani eitas ja siis hospitaliseerimist ei toimunud.
4.Käesoleva aasta kevadel märkasid lähedased, et puudutatud isik oli ennast ning oma korteri hooletusse jätnud, korteris oli segadus, puudutatud isik ise lamas tegevusetult, enda eest ei hoolitsenud, suutis vaevu vahel tööd teha. Seevastu selle aasta augustis aktiveerus, kolis ema poolt antud korterist välja, lõi uusi tutvusi, hakkas alkoholi kuritarvitama, käitus konfliktselt. Ema poole pöördudes karjus, sõimas, ropendas ja oli agiteeritud. Saatis emale, ülemusele (ministeeriumis) ja sõbrannadele ohtralt ebaadekvaatse sisuga SMS-e ("tsiuh-auh-auh-auh" jmt.). Septembris 2020 kutsuti puudutatud isikule töö juurde kiirabi tal väljendunud ebaadekvaatse ja agiteeritud käitumise tõttu. Puudutatud isik tegi veidraid avaldusi, et suudab rääkida ainult paroolide keeles, mainis korduvalt koodi "ema". Puudutatud isik ise eitas ravivajadust ja teda ei hospitaliseeritud.
5.Puudutatud isikule kutsuti uuesti kiirabi 10.09.2020, kuna ta saatis sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik viidi kiirabiga, politsei kaasabil LTKH-sse, kust peale esmast kehalise seisundi läbivaatust suunati ta edasi PERH psühhiaatriakliinikusse. Valvetuppa saabudes oli ta motoorselt rahutu, agiteeritud, eemaldas endalt infusioonivooliku, sülitas, sõimas, ropendas (eesti ja vene keeles). Situatsioonis ta reaalsusele vastavalt ei orienteerunud, mõttekäik avaldus seosetuna, sisulist kontakti ei saavutatud. Tema seisund hinnati psühhootiliseks ja agressiivse ning nii teistele kui ka endale ohtlikku käitumist arvesse võttes hospitaliseeriti ta 10.09.2020 kell 14.40 PERH psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi rakendamise otsusega. Kuna puudutatud isik oli psühhomotoorselt rahutu, agressiivne ega ei suutnud psühhootilisena mõista temaga toimuvat adekvaatselt, s.h ei saanud aru selgitustest, keeldus kategooriliselt igasugusest ravist ega polnud verbaalselt rahustatav-suunatav, siis rakendati tema suhtes nii medikamentoosseid kui ka mehhaanilisi ohjeldusmeetmeid kuni järgneva hommikuni. Raviga rahunenuna suunati ta edasi ravile üldpalatisse. Haiguspildis ilmestus puudutatud isikul maniakaalne meeleolu ja tahteaktiivsuse kõrgenemine. Kõneles monoloogina, kiirelt, distantsitult detailiseeris delikaatseid üksikasju oma elust, korduvalt kasutas ebatsensuurseid väljendeid, ropendas. Tegi enesekeskseid, riske võtvaid ja tagajärgedega arvestamatuid plaane tulevikuks. Protestis agiteeritult haigla reeglite suhtes,
püsis meeleolult ärritunud, pahur, agressiivsete käitumisavaldustega, nn "plahvatusohtlik". Oma käitumist kriitiliselt ei hinnanud. Eitas igasugust ravivajadust, haigust endal ei tunnistanud, pidas psühhiaatrist ravi äriks. Tema suhtes taotleti tahtest olenematu ravi pikendamist kohtult ja kohus rahuldas taotluse 40 päevaks haiglasse paigutamiseks. Antipsühhootilise ja meeleolu stabiliseeriva raviga puudutatud isik rahunes, suutis oma käitumist haiglakeskkonnas paremini kontrollida, järelevalvel võttis temale ordineeritud ravimeid, kuid haigusteadvust ei tekkinud. Raviga statsionaaris ei nõustunud, sisulist haiguskriitikat ei kujunenud. Korduvalt palus raviarsti vahetust ning haiglast väljakirjutamist. Suitsiidimõtteid ja -plaani eitas. Puudutatud isik andis lubaduse medikamentosse ravi jätkamiseks kodus, lubades tulla lähiajal planeeritud arsti visiidile. Puudutatud isikul lubati haiglast lahkuda 08.10.2020.
6.Pärast haiglast lahkumist puudutatud isik kodus ravirežiimi ei järginud, ravimeid välja ei ostnud, hakkas tarbima alkoholi, mis viis tema psüühilise seisundi kiirelt destabiliseerumiseni. Puudutatud isik hulkus ringi, oli püsivalt alkoholist joobnud olekus, saatis oma sõpradele ja emale ebaadekvaatse sisuga sõnumid, kritiseeris arste ja ravimitootjaid. Teatas, et ta kunagi ravimeid võtma ei hakka. Naabrid kurtsid tema karjuva ja laamendava käitumise üle oma korteris. Puudutatud isik oli loopinud aknast välja asju, ka oma ehteid, mida naabrid kokku korjasid ja talle ukse taha panid. 12.10.2020 puudutatud isik enam lähedaste kõnedele ei vastanud ja kaotas kontakti ümbritsevatega. Kohale kutsutud kiirabile, sõbrannale, emale, politseile ega ka päästeteenistuse töötajatele puudutatud isik ust ei avanud. Vestlus toimus kinnise ukse kaudu. Kohale tellitud lukuabi avas ukse. Sissepääsedes avanes korteris pilt kaosest, kus kõik oli segamini, erinevad asjad igal pool laiali, söök ja ehted koos toidunõudes, puruksrebitud raha vedeles maas, riided olid kaootiliselt laiali loobitud, s.h ka aknast välja visatud. Puudutatud isik ise lamas alasti toa keskel olevas voodis. Ta oli teadvusel, kontaktne, korraldusi ei täitnud, ütles vaid oma nime. Kõneles seosetut juttu iseendaga. Välised nähtavad vigastused puudusid. Meditsiinilisest läbivaatlusest keeldus, end riidesse panema ei nõustunud. Vabatahtlikult toast lahkuma ei olnud nõus, mistõttu kasutati politsei abi. Toimetati käeraudades kiirabiautosse, kus jätkas endaga rääkimist. Transporditi mehaanilist fikseerituna. Puudutatud isik toodi valvetuppa ägedalt psühhootilisena, segasusseisundis, psühhomotoorselt rahutuna. Sisulist kontakti valvearst temaga ei saavutanud, puudutatud isik vaid karjus seosetult.
7.Puudutatud isiku suhtes vormistati tahtest olenematu ravi rakendamise otsus haiglasse paigutamiseks 12.10.2020 kell 19.32. Agressiooni ja igasuguse koostöö puudumise tõttu vajas kohest medikamentoossete ja mehaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Rahunes suure koguse rahustava ravi foonil alles järgmiseks õhtuks. Käeolevalt viibis üldpalatis, oli suunatav, allus üldjoontes haigla korrale, aga jätkuvalt eitas ravivajadust, oma psüühilist seisundit ja käitumist kriitiliselt ei hinnanud, vaidles arstidele vastu, keeldus ravist, käitus protestivalt, püsis kõrge agressioonivalmidusega. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (bipolaarne, maniakaalne häire psühhoosiga F31.2), mis oli ägenenud. Kogu tema käitumine lähtus haiguslikust seisundist tingitud häiritud reaalsustajust.
8.Puudutatud isikute seisukohad
9.Ärakuulamisel avaldas raviarst, et puudutatud isik oli agressiivne, ohtlik teistele ja iseendale. Puudutatud isik lõugas ja ropendas. Ravivajadust ei mõistnud ning keeldus ärakuulamisele tulemisest.
10.Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel puudutatud isik sisenes ruumi ja nähes kohtunikku, tõlki ja advokaati maskis, hakkas demonstratiivselt nende poole kõvasti köhima, kätt suu ette ei pannud. Väitis, et asub Xxxxxx tänaval. Kiirabi tõi ta haiglasse, täpset põhjust
ei tea, aga arvas, et tema ema arvab, et ta läks lolliks, kui tahtis elukohta vahetada. Avaldas, et ta töötab ministeeriumis, ei õpi aga eluülikoolis käib iga päev. Nõudis puhkust, tahtis kodus puhata. Haiglasse ei olnud nõus jääma, 40 päeva ei sobi. Oli nõus 4 päeva mitte ropendama ja mitte kandma oma lemmikvärvi punast. Seejärel loivas koju tuttu (ärakuulatav haigutas demonstratiivselt). Väitis, et oli üle 45 tunni magamata. Ärakuulatav nõudis endale vett ja tatilappe. Seejärel kui toodi topsiga vesi ja pabertaskurätikud, jõi vett, nuuskas ning loopis kasutatud taskurätid maha. Vastas küsimusele, et tööl talle meeldis käia, tahtis minna reedel ja „lõusta ette näidata.“ Haiglasse jäämise vajadust eitas. Vastuseks advokaadi küsimusele, kas ta mingeid ravimeid võtab, vastas järgmiselt: „Mingi kuradi arst kirjutas mulle välja rohud kus on akuelemendid sees, liitiumi, persse küll, kirjutati mulle.“
11.Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.
12.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Maakohtu määrus ja põhjendused
13.Maakohus lähtus taotluse lahendamisel psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, § 13 lg-st 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-test 1, 4 ja 5 ning § 539 lg-st
3.Kohus rahuldas avalduse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 12.10.2020 kell 19.32 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 12.10.2020 kell 19.32 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 20.11.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Ühtlasi määras kohus, et määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist ning jättis menetluskulud riigi kanda.
14.Maakohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, esines alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esines psüühikahäire, tema käitumine oli haiguslikust seisundist häiritud reaalsustajust mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsis ta ohtlikuna eelkõige iseendale. Isik oli selgelt segaduses ning ei saanud korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Puudutatud isik ei tulnud toime isegi esmavajaduste rahuldamisega. Samuti ei olnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused olid täidetud ja viivitusega võis kaasneda oht nii puudutatud isikule endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajas isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Vabatahtliku ravi korral võis puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis tooks kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei oleks isiku huvides. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja
paigutas isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei olnud alust prognoosida isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul, tuli pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada. Puudutatud isik kohtumäärusega ei nõustunud ja soovis seda vaidlustada täies ulatuses. Puudutatud isik oli seisukohal, et ta ei olnud ohtlik ei endale ega ka teistele. Rohtu polnud tema arvates vaja võtta, kuid vajadusel saaks ta seda teha kodus. Puudutatud isikul oli tööl palju asju pooleli ja need tuli kiiresti ära teha. Haiglasse paigutati ema initsiatiivil, kellega tal oli halb läbisaamine. Kohus ei olnud vajalikul määral põhistanud, milles seisnes puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele või millised olid need asjaolud, millest tingituna oli vajalik tema haiglaravil viibimine. Kaebaja hinnangul ei olnud tema puhul täidetud seaduses sätestatud eeldused ravile paigutamiseks. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
16.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg st 6 järgi ei korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud.
19.Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire (bipolaarne, maniakaalne häire psühhoosiga F31.2), mis ägenes. Puudutatud isiku käitumine lähtub haiguslikust seisundist ja häiritud reaalustajust. Asjaoludest nähtub, et alates 2020 kevadest puudutatud isiku seisund hakkas halvenema ja ta oli käesoleval aastal tulenevalt oma psüühilisest seisundist juba korduvalt haiglas viibinud. Arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik oma psüühilist seisundit ja käitumist kriitiliselt ei hinnanud, samuti ei saanud ta aru oma ravivajadusest ega näinud vajadust ravimeid võtta. Varasemalt lubas puudutatud isik korduvalt asuda iseseisvalt ravimeid võtma, kuid jättis ikkagi lubadused täitmata ja ravimeid võtmata. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetavad puudutatud isiku määruskaebuses toodud lubadused. Ravimite võtmata jätmisel väljaspool haiglat puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes kiiresti, ta hakkas
tarbima alkoholi ja oli püsivalt joobunud olekus, hulkus ringi, saatis lähedastele ebaadekvaatse sisuga sõnumid ja polnud võimeline vähimalgi määral enda eest hoolitsema. Puudutatud isiku seisundi halvenemine nähtus ka asjaolust, et 08.10.2020 puudutatud isik lahkus haiglast, kuid 12.10.2020 toimus uus hospitaliseerimine puudutatud isiku psüühilise seisundi kiire halvenemise tõttu. Eeltoodu viitab selgelt, et puudutatud isiku seisund ei olnud tegelikult paranenud ja isikul esinevad häired piiravad jätkuvalt tema võimet toimuvast aru saada. Muu kui psühhiaatriline abi ei ole käesoleval juhul puudutatud isiku suhtes küllaldane. Puudutatud isikul olid 2019 suitsiidimõtted (tahtis end üles puua). Selle aasta septembris, kui puudutatud isiku tervis halvenes, nähtusid uuesti suitsiidimõtted (puudutatud isik saatis sõnumeid enesetapu kohta). Sellest ajast saati polnud puudutatud isiku tervis muutunud paremuse poole. Maakohus põhjendas määruses nõuetekohaselt, milles seisnes puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige iseendale ja et lähitulevikus on see pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et toodud asjaolude pinnalt ei saa nõustuda kaebuse väidetega ja asuda seisukohale, et puudutatud isiku ohtlikkus oleks ära langenud. Ringkonnakohus leiab lisaks eeltoodule, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.
20.Maakohus põhjendas määrust asjakohaselt ja kontrollis isiku paigutamise eeldusi nõuetekohaselt, arvestades arstide arvamusi ning puudutatud isiku ja tema esindaja ärakuulamisel avaldatut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldusega. Seega olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise ja ravi pikendamise eeldused täidetud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
21.Määruskaebusmenetlusest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.