Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-19-4328 arvestuslik viivise summa on väga kõrge, on kostja vähendanud oma viivisenõuet 14 274.63 euroni. Nõude summale lisandub seadusest tulenev viivis kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Hageja on seisukohal, et kostja poolt täitmisele esitatud nõue on ebaselge ja tõendamata. Kostja poolt täitmisavalduses esitatud arvestused ja ülesütlemisavalduses esitatud arvestused on erinevad. Kostja poolt esitatud summad ei klapi omavahel kokku. Kuna hageja ei ole teinud peale ülesütlemist ühtegi tagasimakset, siis jääb arusaamatuks, kuidas põhiosa võlgnevus ja intressivõlgnevus saab olla teises suuruses. Seda enam ei ole kostja poolt esitatud arvestused kuidagi jälgitavad. Tekib mulje, et kostja lihtsalt kohandab numbrid soovitud summa ulatuses. Laenusumma, mille hageja on kätte saanud, oli ainult 15 000 eurot. See, et laenulepingus oli laenusummaks märgitud 51 000 eurot ei tähenda apriori, et hageja selles ulatuses ka on laenu reaalselt saanud. Hageja on saanud laenulepingu järgi laenu summas 15 000 eurot. Hageja on laenulepingu kestel makstud tagasi kokku 20 975.45 eurot. Selles osas vaidlus puudub. Hageja kontole laekus 26.08.2014 laenusummana14 850 eurot (laenusumma 15 000, millest on maha arvatud lepingutasu 150 eurot). Väidetavat refinantseerimist summas 36 000 eurot hageja ei tunnista ning leiab, et laenuleping selles osas on rahatu ja tühine. Hageja ja M Ti vahel ei ole toimunud mingit tasaarveldust ning hageja raamatupidamist seda ka ei kajasta. Hageja ei ole võtnud endale M Ti väidetavaid kohustusi. Kuna laenu andmist summas 36 000 eurot ei ole toimunud, on laenuleping selles osas rahatu ja tühine. Kostjal ei ole nõuet hageja vastu kostja poolt määratud suuruses ja vastupidist kostja tõendatud ei ole. Arvestades, et hageja on saanud kätte 15 000 eurot ning lepingu ülesütlemise hetkeks makstud tagasi kokku 20 975.45 eurot, siis põhiosa võlgnevuse jääk ei saa kuidagi olla 49 846.33 eurot. Kui kohus asub siiski seisukohale, et põhisumma ulatuses on kostja nõue põhjendatud (millega hageja aga kindlasti ei saa nõustuda), siis viivis 2,5% nõude summast päevas ehk 912,5% aastas on ebamõistlikult suur. Hageja on seisukohal, et 22.08.2014 laenulepingust tulenevate viiviste nõuete sissenõudmine täitemenetluses ei ole lubatav, sest vastava nõude aluseks olev lepingupunkt on tühine. Sellise viivisemäära puhul on viivis võlausaldajale sissetuleku allikaks, mitte võlgnikku distsiplineeriv ja viivituse korral kreeditori võimalikku kahju eelduslikult kattev kõrvakohustus. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 (p 13) selgitanud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Käesoleval ajal on VÕS § 94 intressimääraks 0 % ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgseks viivisemääraks 8% aastas. Kostja nõutav viivis ületab seda 114 korda. Kokkulepe, mille kohaselt peab võlgnik tasuma võlausaldajale rahalise kohustusega viivituses olemise eest lisaks põhikohustusele ebamõistliku suurema kõrvalkohustuse, ei saa pidada õiglaseks ja mõistlikuks. Hageja on seisukohal, et nõutav viivis on selgelt hea usu vastaselt ja ebaproportsionaalne koormav. Ülalviidatud lepingu punkti tühisuse tõttu kohaldamata jätmise korral saaks laenuandja nõuda laenusaajalt üksnes põhinõude tasumist (ja seda õiges suuruses) ja sellelt viiviseid VÕS § 113 lg 1 määras (so 8% aastas). Vastavalt täitmisavaldusele on kostja sissenõudjana esitanud täitmisavalduse mõlema hüpoteegi seadmise lepingute täitmiseks. See tähendab, et sissenõudja soovib kõikide hüpoteekide rahuldamist. Vastavalt hüpoteekide seadmise lepingutele on hüpoteekide summa kokku 66 398.72 eurot. Täitmisavalduse kohaselt moodustab nõue 69 718.46 eurot, millele mh lisandub seadusest tulenev viivis kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, mis aga ületab hüpoteekide summat. AÕS § 346 lg 1 näeb ette, et hüpoteegiga on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed. Sellest tulenevalt ei saa

2-19-4328 hüpoteegile sissenõude pööramise täitemenetluses kõikide täidetavate nõuete, sh täituritasu ja täitemenetluse kulud, nõuete summa ületada 66 398.72 eurot. Täitemenetlus on lubamatu ulatuses, milles nõutakse hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikult raha hüpoteegisummasid ületavas ulatuses. II Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Hageja on hagiavalduses ilmselt tahtmatult eksinud väites, et põhiosa võlgnevus laenulepingu ülesütlemise seisuga on 48 892.38 eurot. Hagiavalduses nimetatud summad tulevad hagiavalduse lisast 5 (laenulepingu ülesütlemise avaldus) ja selle kohaselt on põhiosa võlgnevus 49 892.38 eurot. Kostja möönab, et laenulepingu ülesütlemise teates ja täitemenetluse algatamise avalduses olevad summad (põhiosa, intress ja haldustasu) erinevad mõningal määral, kuid erinevus on minimaalne, näiteks laenulepingu ülesütlemise avalduses on põhiosa jääk 46.05 euro võrra suurem, kui täitemenetluse algatamise avalduses. Hageja on poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel teinud kokku 29 makset ajavahemikul 16.09.2014 – 10.07.2017 kokku summas 20 960.59 eurot. Seega on hagiavalduses esitatud väide, et tasutud on 20 975.45 eurot, vale. Kostjal vahetus raamatupidaja ja seetõttu ei ole kõigi lepingu ajal tehtud maksete viiviste arvestust võimalik saada. Arvestada tuleb ka asjaolu, et hageja on teinud makseid ebakorrapäraselt ja maksegraafikust erinevates summades, mistõttu viiviste arvestuse näitamine lepingu kehtivuse oleks äärmiselt keeruline ja selle jälgimine raske. Vältimaks vaidlusi viiviste arvestuse suhtes ning lihtsustamaks võlgnevuse arvestuse jälgimist, loeb kostja kõigi hageja tasutud summadest tasutuks põhiosa, intressi ja haldustasu vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Perioodil 15.09.2014 kuni 15.02.2017 oli hagejal vastavalt laenulepingu maksegraafikule kohustus tasuda põhiosa, intressi ja haldustasu kokku 20 713.22 eurot. Need maksed on loetud tasutuks ja vaatamata valdavalt mittetähtaegsetele tasumistele ei ole nendelt summadelt viiviseid arvestatud. 15.03.2017 graafikujärgsest maksest summas 695.48 eurot on tasutud 247.37 eurot (osa intressist, 20 960.59 - 20 713.22) ning tasumata on 448.11 eurot. Hagejal on seisuga 18.04.2019 tasumata laenu põhiosa 49 846.33 eurot, intress 5504.33 eurot ja haldustasud 44.84 eurot ehk kokku 55 395.50 eurot. Seega on vahe kostja vastuväites märgitud summade ja kohtutäiturile esitatud avalduses olevate summade vahel ainult intressivõlgnevuses (48.33 eurot) ning see tuleneb eelkõige sellest, et kostja on kõik hageja maksed lugenud laenu põhiosa, intressi ning haldustasu katteks. Kostja on viiviseid arvestanud ainult laenu põhiosalt ja haldustasudelt, mitte tähtaegselt tasumata intressilt, kuigi vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punktile 10.1 on kostjal õigus arvestada viivist kõigilt tähtaegselt tasumata summadelt, sealhulgas intressilt. Hageja peab arvestama asjaoluga, et isegi juhul kui kohus peaks leidma, et laenulepingus kokkulepitud viivise määr on tühine ning kohaldamisele kuulub seadusest tulenev viivise määr, siis käesoleva vaidluse lõppemise ajaks on tõenäoliselt laenu põhiosa, intressi ja haldustasude ning nendelt arvestatud seadusjärgse viivise summa üle hüpoteekide kogusumma ning hageja poolt täitemenetluses tasumisele kuuluv summa ei muutu sõltumata käesoleva vaidluse tulemusest. Hageja väidete kohaselt ei tunnista ta refinantseerimist summas 36 000 eurot ja leiab, et laenuleping on selles osas rahatu ning tühine. Hageja selline väide on arusaamatu ja põhjendamatu. Hageja ei ole viidanud mitte ühelegi seaduse sättele, mis toob kaasa lepingu tühisuse. Kui poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel ei ole laenuandja välja maksnud kogu laenusummat, siis ei too see kaasa laenulepingu tühisust välja maksmata summa ulatuses, vaid

2-19-4328 sellisel juhul puudub laenusaajal kohustus tagastada laen suuremas summas, kui on talle välja makstud. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja on jätnud laenusumma osaliselt välja maksmata. Kostja ja M T sõlmisid 19.08.2013 laenulepingu nr xxxx, mille kohaselt andis kostja M Tile laenu summas 36 000 eurot. Laenulepingu punkti 3.2 kohaselt oli laenusumma kasutamise sihtotstarbeks Termocom OÜ investeering seadmesse (aurugeneraator). Laenulepingu sõlmimise ajal oli M T Termocom OÜ ainuosanik ning ainuke juhatuse liige. Vastavalt laenulepingu nr xxxx punktile 3.4 kohustus laenusaaja (M T) tagastama kogu laenusumma aasta pärast laenusumma väljamaksmist. Intressi kohustus laenusaaja maksma igakuiselt. Maksegraafiku kohaselt pidi viimane tagasimakse toimuma 22.08.2014. Laenulepingu punkti 3.16 kohaselt oli lepingu sõlmimise tasu 360 eurot ja vastavalt lepingu punktile 3.20.3 oli kostjal õigus lepingutasu kinni pidada laenu väljamaksmisel. Seega pidi kostja M Tile laenulepingu nr xxxx alusel välja maksma 35 640 eurot (36 000 – 360). Laenusumma maksis kostja M Tile välja kahes osas, 22.08.2013 summas 21 765.50 eurot ja 23.08.2013 summas 13 874.50 eurot ehk kokku 35 640 eurot. Seega on kostja laenulepingust nr xxxx tuleneva kohustuse M T ees täitnud. M T ei tasunud 22.08.2014 graafikujärgset makset 36 578,50 eurot, selle asemel sõlmisid 22.08.2014 hageja ja kostja laenulepingu nr xxxx, mille punkti 3.2 kohaselt andis kostja hagejale laenu summas 51 000 eurot, millest 36 000 eurot oli kostja ja M T vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva nõude summas 36 000 eurot refinantseerimine ning 15 000 eurot oli lisalaen. Vastavalt laenulepingu punktile 3.17 oli laenulepingu sõlmimise tasu 150 eurot ja laenulepingu punkti 2.2 kohaselt oli kostjal õigus laenulepingu tasu hagejale tehtavatest väljamaksetest kinni pidada. Seega oli kostja kohustus tasuda xxxxlaenulepingu alusel 14 850 eurot ja hageja on hagiavalduses kinnitanud, et nimetatud summa on hageja kontole laekunud. Seega on kostja xxxxlaenulepingust tulenevad kohustused täitnud. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Laenulepingu punktis 3.2 kohaselt refinantseeritakse laenulepinguga nr xxxx kostja ja M T vahelist laenulepingut nr xxxx summas 36 000 eurot. Järelikult on laenulepingus nr xxxx hageja ja kostja kokku leppinud, et hageja võtab vastavalt VÕS § 175 lg 1 üle M T ́i kohustuse summas 36 000 eurot ning astub senise võlgniku, st M T asemele. Selline kokkulepe ei vaja esialgse võlgniku, M T ́i nõusolekut ja seega on tegemist kehtiva kokkuleppega ning laenuleping ei ole 36 000 euro ulatuses rahatu nagu väidab hageja. Hageja väidab, et hageja ja M T ́i vahel ei ole toimunud mingit tasaarvestust, kuigi laenulepingu nr xxxx punkti 2.2 kohaselt pidid hageja ja M T seda tegema. Laenulepingu punkt 2.2 seab kohustuse hagejale ja M Tile ning sellise tasaarvestuse tegemine on võimalik ainult kas hageja või M T ́i poolt. Seega ei ole see kostja kontrolli all ja juhul kui selline tasaarvestus oleks tegemata, siis on hageja rikkunud laenulepingut, kuid see ei muuda tühiseks kohustuse ülevõtmise (refinatseerimise) tehingut. Tasaarvestuse tegemine ei ole M T ́i kohustuse ülevõtmise eelduseks, pigem on see laenulepingu punkt informatsiooniks hagejale, kuidas käsitleda nõudeid ja kohustusi hageja ning M T ́i vahel parast laenulepingu nr xxxx sõlmimist ja M T ́i kohustuse ülevõtmist hageja poolt. M T oli hageja seaduslik esindaja laenulepingu nr xxxx sõlmimise hetkel ja seega on selle laenulepingu punktis nimetatud tasaarvestuse kohustust võimalik lugeda täidetuks laenulepingu nr xxxx allkirjastamisega M T ́i poolt. Hageja väide, et tema raamatupidamine ei kajasta hageja ja M T ́i vahelist tasaarvestust, on asjakohatu. Asjaolu, et hageja ei ole raamatupidamises kajastanud kõiki tehinguid, ei ole kostja kontrolli all ega tõenda laenulepingu rahatust. See viitab pigem sellele, et hageja ei suuda oma raamatupidamist korraldada. Kostja uuris M Tilt, kas tasaarvestus hageja ja M T ́i vahel on

2-19-4328 tehtud ja sai tasaarvestuse dokumendi koopia. Seega on kõik laenulepingu nr xxxxtingimused taidetud. Hagejal on õigus, et lepingus on viivise suuruseks märgitud 2,5%, kuid hagiavalduses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 käsitletakse viivist tarbija seisukohalt. Käesolevas vaidluses on mõlemad poole äriühingud, kes sõlmisid lepingu oma majandustegevuse raamides. Seega ei ole nimetatud kohtulahend asjakohane. Kuid tegelikult annab hageja enda viidatud kohtulahend hageja seisukohale vastupidise seisukoha. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-25-16 punkti 12 viimase lõigu viimases lauses märkinud, et kolleegium leidis majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tuuptingimusega. Kolleegium viitab siin Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-5-13 punktidele 48 - 49, mille kohaselt lepingus kokkulepitud viivisemäär, mis on oluliselt kõrgem VOS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole seadusega vastuolus, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega, kuna mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning nõutav viivis ei ületa põhinõuet. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et viivisemäär ei ole seadusega vastuolus. Kostja hinnangul tuleb arvestada ka seda, et hageja maksed on arvestatud laenulepingu põhiosa, intressi ja haldustasude tasumiseks. Hagiavalduses on hageja väitnud, et täitemenetlus on lubamatu ulatuses, milles nõutakse hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikult raha hüpoteegisummasid ületavas ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on hageja kahele kinnistule seatud hüpoteegi summa kokku 66 398.72 eurot. Hageja on kohtule esitanud kohtutaituri täitmisteate võlgnikule, mille kohaselt tuleb hagejal tasuda 66 398.72 eurot, mis sisaldab kohtutaituri tasu. Seega ei nõuta hageja käest suuremat summat, kui kahe hüpoteegi summa. Asjaolu, et hageja nõue on suurem, kui hüpoteekida kogusumma, ei oma tähtsust, kohtutäitur nõuab hagejalt hüpoteekide kogusummat, mitte kogu hageja nõuet. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

2-19-4328 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Vastavalt TMS § 221 lg 11 kohaselt Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja palub tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/482 lubamatuks. Hageja on seisukohal, et nimetatud täiteasja aluseks olev hageja ja kostja vahel 22.08.2014 sõlmitud laenuleping nr xxxx on 36 000 euro osas rahatu ja tühine, sest nimetatud summa ulatuses ei ole laenu andmist toimunud, samuti on laenulepingus kokku lepitud viivisemäär ebamõistlikult suur ning täitemenetlus on lubamatu ulatuses, milles nõutakse hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikult raha hüpoteegisummasid ületavas ulatuses. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja väited, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on 36 000 euro ulatuses rahatu ja sellest tulenevalt tühine, alusetud. Laenulepinguga nr xxxx on hageja ja kostja kokku leppinud, et hageja võtab vastavalt VÕS § 175 lg 1 üle M T ́i kohustuse kostja ees summas 36 000 eurot ja astub seega nimetatud summa osas senise võlgniku ehk M T ́i asemele. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on seadusega vastuolus, kuivõrd pooled sõlmisid laenulepingu oma majandustegevuse raames ja tarbijat käsitlevad sätted ei ole asjakohased. Hagejal ei tule täitemenetluses tasuda hüpoteekide kogusummast suuremat summat, hageja vastavad väited on eksitavad. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled on 22.08.2014 sõlminud laenulepingu nr xxxx (tl 12 – 16). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on 31.10.2017 laenulepingu ennetähtaegselt üles öelnud (tl 27). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on hagejale laenulepingu nr xxxx alusel üle kandnud laenusumma 14 850 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja, kostja ja AS-i xxxx vahel on 23.08.2013 sõlmitud hüpoteegi kustutamise kokkulepe, hüpoteegi üleandmise leping, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping ja asjaõigusleping (tl 18 – 21), milles hageja, kostja ja AS xxxx on kokku leppinud, et kinnistusregistri registriossa nr xxxx neljandasse jakku kande nr 1 all sisse kantud hüpoteegikandes hüpoteegisummaga 920 000 krooni kustutatakse senine kanne AS xxxx kohta ja kantakse nimetatud hüpoteegi hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kostja. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja on 25.08.2014 sõlminud hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 22 – 24), mille alusel on kinnistusregistri registriossa nr xxxx neljandasse jakku kantud hüpoteek kostja kasuks hüpoteegisummaga 7600 eurot. Lepingu punkti 2.1.1. kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel 25.08.2014 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest (tl 22 pöördel).

2-19-4328 Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus on alustanud täitemenetlust täiteasjas nr 022/2019/482 kostja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitedokumendiks on Tallinna notar Erki Põdra 23.08.2013 notariaalne dokument nr xxxx ja Tallinna notar Erki Põdra 25.08.2014 notariaalne dokument nr xxxx (tl 8). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja vastu nõue summas 69 718.46 eurot, kas poolte vahel sõlmitud laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on ebaseaduslik ja kas täitemenetluses nõutakse hagejalt raha maksmist hüpoteegisummasid ületavas ulatuses. Nõude suurus Hagiavalduse kohaselt moodustab kostja nõue täitmisavaldusest nähtuvalt 69 718.46 eurot, mis koosneb põhiosa võlgnevusest 49 846.33 eurot, haldustasude võlgnevusest 44.84 eurot, intressivõlgnevusest 5552.66 eurot ja viivise võlgnevusest 14 274.63 eurot. Hageja on seisukohal, et kostjal ei saa olla hageja vastu nõuet summas 69 718.46 eurot. Hageja väidete kohaselt on ta laenulepingu nr xxxxsaanud kostjalt laenu 14 850 eurot (laenusumma 15 000 – lepingutasu 150). Väidetavat refinantseerimist summas 36 000 eurot hageja ei tunnista ja leiab, et selles osas on laenuleping rahatu ja tühine. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli hageja kostjale laenulepingu alusel tagasi maksnud 20 975.45 eurot. Seega ei saa hageja hinnangul põhiosa võlgnevuse jääk kuidagi olla 49 846.33 eurot. Kostja selgituste kohaselt on hageja ajavahemikul 16.09.2014 – 10.07.2017 tasunud laenulepingu alusel osamaksetena kokku 20 960.59 eurot, mitte 20 975.45 eurot nagu on väitnud hageja. Kostja on 18.04.2019 vastuses selgitanud, et tasutud summadest loeb kostja tasutuks põhiosa, intressi ja haldustasu vastavalt laenulepingus toodud maksegraafikule. Kohtule esitatud kontoväljavõtetega (tl 53 – 81) on tõendatud, et ajavahemikul 16.09.2014 – 10.07.2017 on hageja tasunud kostjale laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste katteks kokku 20 960.59 eurot. Seega on väär hageja väide, et ta on laenulepingu ülesütlemise ajaks kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks tasunud 20 975.45 eurot. Hageja väidete kohaselt ei tunnista ta refinantseerimist 36 000 euro ulatuses, kuna seda pole toimunud. Mingisugust tasaarveldust hageja ja M T ́i vahel ei ole toimunud, hageja raamatupidamises see ei kajastu. Äriregistri väljavõttest (tl 35 – 36) nähtub, et M T oli ajavahemikul 31.03.2011 – 05.05.2017 hageja ainsaks osanikuks ja ajavahemikul 31.03.2011 – 10.05.2017 hageja ainsaks juhatuse liikmeks. Laenulepingust nr xxxx (tl 82 – 85) nähtuvalt on kostja andnud M T ́ile laenu 36 000 eurot. Vastavalt nimetatud laenulepingu p 3.2 oli laenusumma kasutamise sihtotstarbeks investeering Termocom OÜ seadmesse (aurugeneraator). Vastavalt nimetatud laenulepingu p 3.4 oli M T ́ile antud laenu tagastamise lõpptähtpäevaks aasta pärast laenusumma väljamaksmist. Vastavalt lepingu p 3.20.1 makstakse laenusumma M T ́i pangakontole peale hüpoteegiseadmise tehingut notari juures. Vastavalt lepingu p 3.20.3 peetakse laenu väljamaksmisel kinni lepingutasu (s.o 360 eurot). Maksekorraldustega nr xxxx ja xxxx (tl 86 – 87) on tõendatud, et M T on laenulepingu nr xxxx alusel saanud 35 640 eurot. Kostja selgituste kohaselt ei täitnud M T laenulepingu xxxx alusel 22.08.2014 maksegraafikujärgset makset summas 36 578.50 eurot. Selle asemel sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxx, millega refinantseeriti kostja ja M T ́i vahel sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus 36 000 euro ulatuses ja anti hagejale täiendavalt laenu 15 000 eurot (tl 50).

2-19-4328

Laenulepingu nr xxxx(tl 12) p 3.1 ja 3.2 kohaselt on kostja andnud hagejale laenu 51 000 eurot, millest 36 000 eurot on arvestatud kostja ja M T ́i vahelisest laenulepingust nr xxxx tuleneva laenu refinantseerimisena ning 15 000 euro ulatuses antakse hagejale täiendavat laenu aurugeneraatori soetamiseks. Laenulepingu p 2.1 kohaselt tasaarveldatakse refinantseerimine summas 36 000 eurot hageja ja M T ́i vahel. Kohtu hinnangul on hageja väited, et hageja ja M T ́i vahel ei ole mingisugust tasaarveldust toimunud ning seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping 36 000 euro ulatuses rahatu, paljasõnalised ja tõendamata. Hageja väide, et tasaarveldust ei ole olnud, kuna see ei kajastu hageja raamatupidamises, on kohtul hinnangul asjakohatu. Hageja raamatupidamise korraldamine ei olnud kostja ülesanne. Vastavalt ÄS § 183 on hageja raamatupidamise korraldamine hageja juhatuse ülesanne. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et asjaolu, et hageja raamatupidamine ei ole kajastanud kõiki tehinguid, ei tõenda laenulepingu rahatust, vaid viitab hageja suutmatusele oma raamatupidamist korraldada. Kohtule on esitatud 28.08.2014 nõuete tasaarvestuse kokkuleppe (tl 89), millest nähtub, et hageja ja M T on kokku leppinud, et M T ́il on MyCredit Estonia OÜ-ga sõlmitud laenulepingust tulenev nõue Termocom OÜ vastu summas 36 000 eurot. Termocom OÜ sõlmis MyCredit Estonia OÜ-ga laenulepingu, millega võttis üle M T ́i ja MyCredit Estonia OÜ vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse summas 36 000 eurot. Sellega tekkis Termocom OÜ-l nõue M T ́i vastu samas summas. M T ja Termocom OÜ on kokku leppinud, et tasaarvestavad oma nõuded summas 36 000 eurot ning sellega on poolte nõuded teineteise vastu lõppenud. Hageja väidete kohaselt on viidatud kokkulepe võltsitud, kuna hagejal sellist dokumenti ei ole, keegi pole seda varem hagejale esitanud ja eeldatavasti andis M T hagejale üle kõik raamatupidamisja muud firmaga seotud dokumendid. Kohus leiab, et hageja väited 28.08.2014 nõuete tasaarvestuse kokkuleppe võltsituse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hagejat esindab käesolevas menetluses vandeadvokaat, kellele peab teada olema, et tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei tõenda üksnes asjaolu, et hagejal 28.08.2014 nõuete tasaarvestuse kokkulepet ei ole, kohtule esitatud dokumendi võltsitust. Hageja 05.06.2019 vastusest nähtub, et hageja ei ole isegi veendunud, et hageja endine juhatuse liige M T on hagejale kõik raamatupidamis- ja muud hageja tegevusega seotud dokumendid üle andnud, hageja kasutab oma vastuväites sõnastust, millest nähtuvalt on hageja eeldanud, et endine juhatuse liige on kõik dokumendid üle andnud (tl 92 pöördel). Ka asjaolu, et kostja ei ole hagejale varem nõuete tasaarvestuse kokkulepet esitanud, ei tõenda kohtu hinnangul, et nimetatud dokumendi näol on tegemist võltsitud dokumendiga. Kostja 18.04.2019 vastusest (tl 50 pöördel) nähtub, et kostja on hageja endise juhatuse liikmega ühendust võtnud ja M. T ́ilt nõuete tasaarvestuse kokkuleppe saanud alles peale seda, kui hageja käesoleva hagiga kohtu poole on pöördunud ja kohus on hagiavalduse ning menetlusse võtmise määruse kostjale edastanud ja andnud tähtaja hagile vastamiseks. Hageja ei ole selgitanud, millest lähtuvalt on ta arvamusel, et kostjal oleks pidanud nõuete tasaarvestuse kokkuleppe tekst olema juba enne hagi esitamist. Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et tasaarvestuse kokkulepe on sõlmitud hageja ja M T ́i vahel, kostja nimetatud kokkuleppe pooleks ei ole. Nimetatud kokkulepe ei ole ka hageja ja kostja vahel 22.08.2014 sõlmitud laenulepingu lisaks, vaid tegemist on eraldisesiva dokumendiga. Laenulepingust nr xxxx nähtuvalt on M T ́ile antud laenusumma kasutamise sihtotstarbeks olnud investeerimine Termocom OÜ seadmetesse (aurugeneraator) (tl 82). Hageja ei ole üheski kohtule esitatud dokumendis väitnud, et vastavat investeeringut hageja seadmetesse ei ole tehtud. Seega ei ole kohtu hinnangul usutav, et M T ́il ei olnud MyCredit Estonia OÜ-ga sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet hageja vastu summas 36 000 eurot.

2-19-4328 Vastavalt TsMS § 175 lg 1 võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Hageja väited, et poolte vahel sõlmitud laenulepingust ei tulene hageja kohustust üle võtta M T ́i kohustus summas 36 000 eurot ega hageja nõustumist asuda senise võlgniku (s.o M T ́i) asemele, on kohtu hinnangul asjakohatud. Laenulepingu nr xxxx lisast 1 nähtub, et hageja on nõustunud kostjale osamaksetena tasuma põhivõla 51 000 eurot, mis vastavalt laenulepingu p 3.2 koosneb kostja ja M T ́i vahel sõlmitud laenulepingu nr xxxx refinantseerimisest ning täiendavast laenust 15 000 eurot. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on allkirjastanud laenulepingu ja ühes sellega ka laenulepingu lisa 1, millest nähtub, et hageja on nõustunud kostjale tagastama põhivõla summas 51 000 eurot, siis tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingut nr xxxx tõlgendada selliselt, et hageja on nõustunud M T ́i kohustuse kostja ees (36 000 eurot) üle võtma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja väited, et põhivõla jääk ei saa olla 49 846.33 eurot, on paljasõnalised ja tõendamata. Viivise määr Hageja on seisukohal, et laenulepingu p 3.19 kokkulepitud viivise määr 2,5% nõude summast päevas on ebamõistlikult suur ja seega ebaseaduslik. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Kohtu hinnangul on hageja seisukoht ekslik. Hageja viidatud Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas 32-1-25-16 käsitleb viivist tarbijaga sõlmitud lepingutes. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et laenuleping nr xxxx on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses. 30.03.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 on Riigikohus asunud seisukohale, et kui majandustegevuses sõlmitud lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole saa seda automaatselt pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega, kui viivis ei ületa põhinõuet. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (p 49). Kohus on eelnevalt selgitanud, et käesoleval juhul on laenuleping nr xxxx on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses. Viivisemäär on välja toodud laenulepingu punktis 3.19. Hagejal ei olnud kohustust endale sobimatutel tingimustel kostjaga laenulepingut sõlmida. Samuti ei ületa kostja poolt nõutavad viivised põhivõla summat, sest hagiavalduse kohaselt on temalt nõutav viivis 14 274.63 eurot ja põhivõlg 49 846.33 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuigi laenulepingus nr xxxx kokku lepitud viivisemäär ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, kuna pooled on sõlminud laenulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Nõude suurus täitemenetluses

2-19-4328 Hageja on hagiavalduses märkinud, et täitemenetluses on kostja sissenõudjana esitanud täiteavalduse mõlema hüpoteegi seadmise lepingute täitmiseks. Vastavalt hüpoteekide seadmise lepingutele on hüpoteekide summa kokku 66 398.72 eurot, kuid täitmisavalduse kohaselt moodustab nõue 69 718.46 eurot. Seega ületab täitmisavalduses toodud nõue hüpoteegisummasid ja on vastuolus AÕS § 346 lg 1. Vastavalt AÕS § 346 lg 1 hüpoteegiga on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et käesoleval juhul on täitemenetlus lubamatu, kuna hagejalt nõutakse täitemenetluses suuremat summat, kui hüpoteekide kogusumma. Kohtutäituri Elin Vilippuse poolt hagejale edastatud täitmisteatest (tl 8) nähtub, et nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud nõuded summas 66 398.72 eurot. Samast täitmisteatest nähtub ka, et täitmisteatest tulenevalt on hagejal kohustus tasuda 66 398.72 eurot, mis sisaldab muuhulgas ka kohtutäituri tasu. Asjaolu, et täitmisavalduses on kostja nõude suuruseks märgitud 69 718.46 eurot, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna kohtutäitur nõuab hagejalt hüpoteekide kogusummat, s.o 66 398.72 eurot, mitte kogu võlgnevust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja seisukoht nagu oleks täitemenetlus lubamatu, sest hagejalt nõutakse täitemenetluses suuremat summat kui hüpoteekide kogusumma, alusetu. Kõike eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et hagejal on käesoleval ajal täitmata rahaline kohustus kostja ees ja sellest tulenevalt ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused täidetud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 177 lg 1 p 2 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.