Määruse tegemise aeg ja koht 20.10.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-20-13610
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.09.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Asjast puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18.09.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja/PERH) esitas 18.09.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks 40 päevani.
2.Arsti arvamuses kohaselt oli teada varasemast, et puudutatud isikul ilmnesid psüühikahäired esmakordselt karistuse kandmise ajal Rootsi vanglas 2003. Tal diagnoositi psühhootiline häire, mis psühhoosivastase raviga taandus. Karistuse kandmise ajal esines 5-6 psühhoosiepisoodi, kuna vanglahaiglast lahkudes igal korral ravi katkes. Isik vabastati 2007 tingimisi, mille järgselt asus ta kohe tööle.
3.SA PERH psühhiaatriakliiniku polikliinikusse pöördus puudutatud isik esmakordselt venna saatel 24.01.2008 kaebustega unehäiretele. Puudutatud isik oli endassetõmbunud, pidurdatud olekuga, kuid nõustus haiglaraviga. Isik viibis haiglaravil 24.01.2008–08.02.2008. Haiglas viibides avaldas kuulmismeelepetete ja paranoidsete mõjustus-, pealtkuulamis- ja kahjustusluulumõtete olemasolu. Püstitati paranoidse skisofreenia diagnoos. Psühhoosivastase raviga meelepetted ja luulumõtted taandusid, lahkus koostöövalmina edasise ravi suhtes. Jaanuaris 2009 vormistati invaliidsus. Teine kord viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus haiglaravil 09.07.2010–23.07.2010 (tahtest olenematu ravi). Puudutatud isiku seisund halvenes, kuna tema emal, kes põdes maniakaalset skisoafektsiivset häiret, haigus süvenes. Tol korral oli tegemist pigem emotsionaalsete häiretega kohanemishäirest tuleneva rahutu ja tasakaalutu käitumisega. Ajavahemikul 29.09.2010–17.08.2013 viibis puudutatud isik Soomes kinnipidamisasutuses psühhiaatriliseks jälgimiseks kohaldatud osakonnas. Sai seal olles psühhoosivastaseid ravimeid, kuid vabanemise järgselt neid enam ei tarvitanud. Kolmas kord viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 23.08.2013–09.09.2013, kui psühhootilistel ajenditel käitus ebaadekvaatselt, lõhkus teiste vara, avaldas luulumõtteid, tema mõttekäik oli häiritud ja kiirenenud. Alustati ravi pikatoimelise süstitava antipsühhootikumiga, mida isik oli 7 aasta jooksul võrdlemisi regulaarselt saamas käinud (viimati 26.08.2020).
4.Käesolevalt toodi puudutatud isik kiirabi korras politsei kaasabil psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna ta muutus vaenulikuks ja süüdistavaks enda naabri suhtes. Valvetoas oli isik ärritunud, agressioonivalmis, rääkis valjuhäälselt süüdistades oma naabrit õli- ja veeplekkide tekitamises, jalamati ümberpööramises jm. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu ravi otsusega 17.09.2020 kell 08.17. Osakonnas viibides püsis isiku seisund endisena - liikus palju ringi, üritas kohatult kõikjale sekkuda, oli väljakutsuva olekuga, noris tüli. Rääkis kõigile endale tehtud ülekohtust ja vihastas, kui teda ei soovita kuulata. Avaldustes esines rohkelt paranoilisi ja tähendusluulumõtteid. Kirjeldas, kuidas oli naabriga juba üle aasta tülis, kuna naaber tegi imelikke asju (näiteks piilus akna vahelt, rääkides samal ajal kõrvalise isikuga). Puudutatud isiku kirjeldused sündmustele olid segased ja ebaloogilised. Näiteks kirjeldas loo, kuidas autoparklas oli õliplekk, mis pärast suitsetamas käimist ära kadus, seejärel nägi seal hoopis mingisugust kritseldust, mis omakorda muutus, kui sinna tuhatoos peale panna. Veel rääkis isik, kuidas tema territooriumile oli meelega prügiks kassatšekk pandud. Isik nägi selle taga mingisuguseid pahatahtlikke motiive. Arvas, et naaber oli vana politseinik või KGB ametnik, sest miks muidu teda koos puudutatud isikuga kiirabi poolt kaasa ei võetud. Too naaber tahtis olla naabrite valitseja.
5.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire paranoilise skisofreenia (F20.02) näol, puudutatud isiku käitumine oli esinevatest tajuelamustest ja luulumõtetest tulenevalt vaenulik ja ümbritsevaid ohustav ning oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit hinnates ei olnud tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes. Arvestades eeltoodut, taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist kuni neljaks päevaks ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva alates tahtest olenematu ravi otsusest. Puudutatud isiku seisukohad
6.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 18.09.2020, kes avaldas ärakuulamisel järgmist: „Tahtsin öösel naabriga rääkida, koputasin ta aknale. Läksin õhtul suitsetama, politsei oli aia taga. Ütlesin, et ei lase politseid sisse. Laseb see, kes kutsus. Mina koputasin ainult naabri akna peale. Politsei küsis, mis moodi see alguse sai. See sai alguse sellest, et naaber piilus sisse. Ütleb, et saate aru, ta on ju hull, näeb luulusid. Eile oli veepiisk minu plaadi peal. Kolmnurkne katus on. Piisk peaks olema ühel või teisel pool, aga oli vales kohas. Jalamatid pööravad öösel ümber. Mul ei ole nii kerge jalamatt, et tuul puhub ümber selle jalamati. Esimest korda koputades oli öö, aga siis ütles politsei, et maga välja. Pärast ei olnud öö enam, kell oli seitse läbi. Tavalise tooli tõstsin tema auto taha sellepärast, et ta saaks aru, et ma tahan temaga rääkida. Siis ta lavastab mind haigeks. Ma ravin, saan süste iga kuu. Saan hakkama väga hästi. Ajab närvi, et inimene hakkab ära kasutama minu skisofreeniat. Ei, praegu ma ei näe luulusid, kunagi ammu nägin. Eesti vanglas nägin luulusid, varblaid. Tema Facebookis on varblad nüüd, väga armas. Miks ta piinab mind? Käib kallab vett sinna. Üks kord oli tšekk minu ukse ees. Ma saan aru, et tšekk kukub, aga korja üles siis. Ma panin ükskord suitsukoni sinna peale ja siis hiljem enam polnud. Ta paneb meelega neid sinna. Haiglas tunnen end väga hästi. Ma ei ole kellelegi teisele ega iseendale ohtlik.“
7.Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas avalduse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 17.09.2020 kuni 21.09.2020 ja pikendas tema suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 27.10.2020 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla teeb otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Samuti kohaldas kohus isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
9.Maakohus lähtus taotluse lahendamisel psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, § 13 lg-test 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 531 lg-st 1, 534 lg-st 5 ja § 539 lg-st 3. Maakohus leidis, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võis puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada enda elu, tervist ning julgeolekut. Puudutatud isiku haiguskriitika ei olnud küllaldane, mistõttu ei omanud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Puudutatud isik ei olnud oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohtu hinnangul nähtus vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võis oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda ja teiste elu ja tervise suhtes ettearvamatult.
Puudutatud isiku käitumine oli tal esinevatest luulumõtetest tulenevalt vaenulik ja agressiivne, eeskätt oma naabri suhtes, kelle osas ta oli äärmiselt paranoiline. Oma seisundi tõttu oli tal ka varasemalt esinenud agressiivset käitumist. Selline käitumine näitas otsest reaalset ohtu teda ümbritsevate elule ja tervisele. Ilma adekvaatse ravita võis tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Oma seisundist lähtuvalt polnud ta võimeline kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus neljandat korda, mis näitas, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei olnud ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Seega esines alus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks kuni neljaks päevaks ja selle ravitähtaja pikendamiseks puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Määruskaebus
10.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes määrus tühistada ja lõpetada tahtest olenematu ravi. Puudutatud isik ei vaidlustanud asjaolu, et tal diagnoositi raske psüühikahäire, vaid asjaolu, et ta ei olnud ohtlik endale või teistele. Haiglasse toimetamise eelselt läks puudutatud isik tõesti oma naabri juurde selgust nõudma kummaliste asjaolude kohta. Nii tekkis puudutatud isiku ukse ette kummaline veeplekk, mille ta märgistas tuhatoosi ja kriidiga ja mis hiljem oli teistsugune. Aasta varem tekkis maja juurde auto alla õliplekk. Puudutatud isikul oli ainult rasvalahustaja käepärast, kuid naabril oli kohe õlipuhastaja käepärast, mis on väga kahtlustäratav. Kahjuks ei saanud puudutatud isik seda tõestada. Naaber luuras teda rõdu vahelt ja puudutatud isik küsis naabrilt, kas viimane oli pedofiil ja luuras puudutatud isiku õetütart. Kui ta küsis, kas naaber teab, mida vangis pedofiilidega tehakse, siis naaber küsis vastu, et kas puudutatud isik teab, mis vaimuhaigetega tehakse. Selline olukord näitas, et naaber oli tema suhtes vaenulik ja kasutas ära, et puudutatud isikul oli skisofreenia diagnoos. Mingit vägivalda pole olnud. Seetõttu polnud täidetud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Menetlusosaliste seisukohad
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu leides, et ravita jätmise puhul oli puudutatud isik oma psüühikahäirest lähtuvalt ohtlik ümbritsevale kui ka iseendale. Tal esines ettearvamatu ja ebaadekvaatne käitumine ning toimetulematus. Tema käitumine oli esinevatest tajuelamustest ja luulumõtetest tulenevalt vaenulik ja ümbritsevaid ohustav. Isik ei kontrollinud oma käitumist. Ta oli väga paranoiline oma naabri suhtes, keda ta süüdistas erinevates tegudes. Haiglas viibides kirjutas isik süüdistava ja ähvardava sisuga kirju naabrile interneti vahendusel. Praeguses seisundis haiglast lahkudes oleks naabri osas tõsine oht vägivalla puhkemiseks.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Määruskaebuse kohaselt ei vaidlustanud puudutatud isik asjaolu, et tal diagnoositi raske psüühikahäire, vaid asjaolu, et isik ei olnud ohtlik ning seetõttu tuli tahtlest olenematu ravi
lõpetada. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviarsti arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud.
15.Raviarsti arvamus ei kinnitanud määruskaebuse väited nagu ei oleks puudutatud isik ohtlik. Raviarsti arvamuse kohaselt toodi puudutatud isik kiirabi korras politsei kaasabil psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna ta muutus vaenulikuks ja süüdistavaks enda naabri suhtes. Valvetoas oli isik ärritunud, agressioonivalmis, rääkis valjuhäälselt süüdistades oma naabrit õli- ja veeplekkide tekitamises, jalamati ümberpööramises jm. Osakonnas viibides püsis isiku seisund endisena - liikus palju ringi, üritas kohatult kõikjale sekkuda, oli väljakutsuva olekuga, noris tüli. Tema avaldustes esines rohkelt paranoilisi ja tähendusluulumõtteid. Kirjeldas, kuidas oli naabriga juba üle aasta tülis, kuna naaber tegi imelikke asju (näiteks piilus akna vahelt, rääkides samal ajal kõrvalise isikuga). Arvas, et naaber oli vana politseinik või KGB ametnik. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire paranoilise skisofreenia (F20.02) näol, tema käitumine oli esinevatest tajuelamustest ja luulumõtetest tulenevalt vaenulik ja ümbritsevaid ohustav ning oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
16.Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et eelnimetatud asjaoludel võib puudutatud isik ilma haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei kontrollinud oma käitumist. Maakohus põhjendas määrust asjakohaselt ja kontrollis isiku paigutamise eeldusi nõuetekohaselt. Maakohus tuvastas, et oma seisundi tõttu oli puudutatud isikul ka varasemalt agressiivset käitumist esinenud. Asjaoludest nähtus, et puudutatud isik oli esinevatest luulumõtetest tulenevalt vaenulik ja väga paranoiline oma naabri suhtes, keda ta süüdistas erinevates tegudes (haiglas viibides kirjutas isik süüdistava ja ähvardava sisuga kirju naabrile interneti vahendusel). Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et praeguses seisundis haiglast lahkudes oleks naabri osas tõsine oht vägivalla puhkemiseks. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldusega, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ja määruse tegemise hetkel oli puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise ja ravi pikendamise eeldused täidetud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
18.Määruskaebusmenetlusest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.