AS LHV Pank hagi Fepower OÜ ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) panktorihalduri Veli Kraavi vastu AS LHV Pank nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. septembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Fepower OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja): AS LHV Pank (registrikood 10539549), lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn esindajad apellatsioonimenetluses Kostja I (apellant): Fepower OÜ (registrikood 12325730), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja II (kaasapellant): Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Henri Ratnik Istungi toimumise aeg
19. september 2020. a
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. septembri 2019. a otsus osas, millega hageja nõuet Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus 1 236 015 eurot ületavas ulatuses ja PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus 15 605 eurot 85 senti, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha
Tsiviilasi nr 2-18-17391
tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi nõude tunnustamiseks 1 236 015 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ja jaotada teisiti menetluskulud. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 3.1.Rahuldada hagi osaliselt. 3.2.Tunnustada Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus AS LHV Pank pandiga tagatud nõuet summas 1 236 015 eurot. Jätta kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda ning 98% ulatuses võrdsetes osades kostjate kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD
AS LHV Pank (hageja) esitas 16. novembril 2018. a Harju Maakohtule hagi Fepower OÜ (kostja I) ja Kohila tn Muuseumi Arendus (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (kostja II) vastu, milles palus tunnustada hageja nõuet Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses summas 1 265 605.85 eurot (sh põhinõue 990 000 eurot, viivis 246 015 eurot ja leppetrahv 29 590.85 eurot), millest 1 250 000 eurot esimeses rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena ja 15 605.85 eurot teises rahuldamisjärgus pandiga tagamata nõudena. Hageja palus lugeda pandiõigusena kaitsmiseta tunnustatuks hageja kasuks seatud esimese järjekoha hüpoteegi summas 1 250 000 eurot kinnistu Kohila tn 2a // Pärnu mnt 139a, Tallinn 6682/40945 suurusele kaasomandi osale. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutas maakohus 14. veebruaril 2018. a välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks V. Kraavi. Hageja esitas 20. aprillil 2018. a pankrotihaldurile nõudeavalduse ja 05. novembril 2018. a selle täpsustuse. Kostjad esitas 05. novembril 2018. a nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväited. Kostja I leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Tsiviilasi nr 2-18-17391
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 05. septembril 2013. a laenulepingu nr LL-20130905KT, mille põhitingimuste p 1 alusel andis hageja võlgnikule 990 000 eurot laenu. Laenu kasutamise eesmärk oli Kohila tn 2s // Pärnu mnt 139a 6682/40945 suuruse kaasomandi osa ostuhinna osaline finantseerimine (p 2). Laen maksti välja 11. oktoobril 2013. a ja selle tagastamise tähtpäev oli 05. septembril 2015.a (p 6.1). Laenu tagastamise tähtaega pikendati lisakokkulepetega kuni 05. oktoobrini 2016. a. Võlgnik ei ole laenu tagastanud.
Hagejal on võlgniku vastu ka viivisenõue kokku 246 015 eurot perioodi eest 06. oktoober 2016. a kuni 14. veebruar 2018. a viivisemääraga 0,05% päevas (lepingu p 8).
Samuti on hagejal võlgniku vastu lepingu rikkumisest tulenev leppetrahvinõue 3% laenusummast (lepingu p 9.1). Võlgnik rikkus laenulepingu eritingimustes sätestatud tagatisvara pantimise ja koormamise keeldu (eritingimuste p 11.1.3) ning omanike vahetumise keeldu (eritingimuste p 11.2.1). Võlgnikule kuulunud Kohila tn 2a // Pärnu mnt 139a, Tallinn kinnisasi koormati 21. juulil 2016. a kohtuliku hüpoteegiga OÜ BEST IDEA kasuks. 15. septembril 2016. a võõrandas võlgniku osanik HK talle kuulunud võlgniku osad AP-le. Võlgnikul puudus nendeks tegevusteks nõutav hageja kirjalik nõusolek. Hageja nõudis 26. septembril 2016. a võlgnikult leppetrahvina 29 700 euro tasumist. Kuna võlgnik tasus leppetrahvist 109.15 eurot, on hageja leppetrahvinõue 29 590.85 eurot.
Hageja nõuet tagab pankroti väljakuulutamise ajal võlgnikule kuulunud Kohila tn 2a // Pärnu mnt 139a, Tallinn 6682/40945 mõttelisele osale 10. oktoobril 2013. a seatud 1 250 000 euro suurune esimese järjekoha hüpoteek. Hüpoteek tagab kõiki laenulepingust ja selle lisakokkulepetest tulenevaid hageja nõudeid võlgniku vastu (lepingu p 6.2.1).
27.septembri 2016. a hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu p 3 kohaselt tagab hüpoteek endiselt kõiki hageja nõuded võlgniku vastu, kuid lisaks ka nõudeid kostja I vastu. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue 1 250 000 euro ulatuses hüpoteegiga tagatud esimese järjekoha nõue ja ülejäänud, s.o 15 605.85 euro ulatuses teise rahuldamisjärgu nõue.
Kuna hageja pandiõigus oli pankroti väljakuulutamise hetkel kantud kinnistusraamatusse, tuleb see lugeda kaitsmiseta tunnustatuks.
Väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta on selgelt otsitud. Võlgnik on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kellele anti sihtotstarbelist laenu, mis oli tagatud hüpoteegiga laenusummast suuremas ulatuses.
Kostja I vastuväited
Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Võlgnik soovis soetada 6682/40945 suurust mõttelist osa kinnisasjast Tallinnas, Kohila tn 2a // Pärnu mnt 139a, mis maksis 1 664 000 eurot. Hageja nõustus kinnistu mõttelise osa finantseerimisskeemi väljatöötamisega ja võlgniku ostu finantseerimisega 990 000 euro
Tsiviilasi nr 2-18-17391 suuruse laenuga. 674 000 eurot kohustus võlgnik tasuma hiljemalt kahe aasta jooksul müüja, BEST IDEA OÜ kontole. Võlgnik asutati aga vaid mõned nädalad enne laenulepingu sõlmimist ja tal endal puudusid igasugused rahalised vahendid kinnistu mõttelise osa soetamiseks. Ostuhinna tasumata osa ei olegi võlgnik tasunud.
11.Hageja rikkus võlgnikule finantseerimisskeemi väljatöötamisel ja laenu väljastamisel oluliselt lepingueelset teavitamiskohustust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg 1 ja 2 alusel peab professionaalne krediidiandja täitma lepingueelset teavitamiskohustust ka äriühingust laenusaaja suhtes. Hageja ei ole seda teinud.
11.1.Hageja ei informeerinud võlgnikku laenuvõtmisega seonduvatest riskidest, sh jääkvõla, ulatuslike leppetrahvide ja viiviste tasumise kohustuse tekkimise võimalusest. Samuti ei informeerinud hageja võlgnikku hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega kaasnevatest riskidest ega sellest, et võlgnik ei pruugi olla võimeline tasuma ostuhinna otse müüjale tasutavat osa, millega kaasneb müügilepingu p 3.3 kohaselt viivitusintress 0,1% võlalt. 11.2.Hageja meelitas võlgniku finantsskeemi väljatöötamisega enda jaoks riskivabasse, kuid võlgniku jaoks väga riskantsesse kinnisvaratehingusse, pidades silmas üksnes enda huve. Hageja lootis teenida võlgniku arvel ebamõistlikult suurt intressi (euribor + 7,5% aastas, võrreldes tavapärase intressiga euribor + 1-2% aastas).
12.Hageja rikkus võlgnikule finantseerimisskeemi väljatöötamisel ja laenu väljastamisel oluliselt vastutustundliku laenamise põhimõtet (krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 ja VÕS § 14 lg 1 ja 2), kuna jättis kontrollimata võlgniku tegeliku võimekuse teenindada 990 000 eurost laenu. 12.1.Võlgnik on 2500 euro suuruse osakapitaliga äriühing, mis asutati kuu aega enne laenulepingu sõlmimist sissemakset tegemata. Arusaamatu on, milliste võlgniku maksevõimet iseloomustavate andmete ja dokumentide alusel otsustas hageja sisulise majandustegevuseta ühingule nii suure krediidi väljastada. Hageja ei veendunud võlgniku võimes täita laenulepingut jooksvatest sissetulekutest. Võlgnikul ei olnudki jooksvaid sissetulekuid. 12.2.Hageja ja võlgnik leppisid laenulepingu sõlmimisel kokku kogu laenuperioodiks võlgnikule maksepuhkuse andmises. Kui klient taotleb maksepuhkust kogu laenuperioodiks juba laenu väljastamisel, tõendab see tema maksevõimetust ja krediidiasutus peab laenu väljastamisest keelduma. 12.3.Hageja, otsustades anda võlgnikule 990 000 eurot laenu, ilmselgelt ei arvestanud võlgniku kohustusega tasuda müüjale kahe aasta jooksul veel 674 000 eurot. Hagejale pidi olema arusaadav, et võlgnik ei suuda selliste kohustuste juures laenulepingut täita. 12.4.Laenu tagastamise tähtaega muudeti vähemalt kuuel korral. Hageja küsis seejuures iga kord tasu lepingu pikendamise eest, suurendades seeläbi võlga hageja ees.
Tsiviilasi nr 2-18-17391 12.5.Võlgniku 2014 ja 2015 majandusaasta aruannete kohaselt võlgniku majandustegevus ja sissetulekud, mis võimaldanuks saadud laenu kahe aasta jooksul tagasi maksta, puudusid. 12.6.Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei ole võlgnikul olnud majandustegevust, mis oleks võimaldanud laenulepingut teenindada. Maksejõuetuse põhjustaski hageja poolt laenu andmine.
13.Hageja tekitas võlgnikule lepingueelse teavitamiskohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede näol kahju kokku 1 038 773.80 eurot, sh viivised 246 015 eurot, leppetrahv 29 590.85 eurot, laenulepingu sõlmimise ja muutmise tasud kokku 21 800 eurot, BEST IDEA OÜ poolt võlgnikult nõutavad viivised 577 618 eurot, võlgniku vara vähenemine 163 750 euro võrra. Võlgnikule kuulunud kinnisasi müüdi 07. septembril 2018 pankrotimenetluses hinnaga 1 500 250 eurot.
14.Leppetrahvinõude olemasolu on tõendamata. Hageja nõudekirjas ei ole esile toodud, millise konkreetses suuruses leppetrahvi tasumist hageja nõuab. Võlgnikul ei ole tekkinud leppetrahvi tasumise kohustust, kuna nõude võlgnikule kätte toimetamine on tõendamata. Leppetrahvinõue on pahauskne ja rajaneb hageja enda seadusest tuleneva kohustuse (KAS § 83 lg 3) rikkumisel. VÕS § 101 lg 3 välistab hageja leppetrahvi nõude. Nõue on ka sisuliselt alusetu, kuna võlgnik ei ole lepingulist kohustust rikkunud: 14.1.Lepingu kohaselt kohustus võlgnik mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara. Ette heidetud kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse aga hageja tahte vastaselt ja kinnisasja mõtteline osa müüdi BEST IDEA OÜ taotlusel. 14.2.Omaniku vahetumise keeldu ette nägev laenulepingu tingimus on tühine tüüptingimus VÕS § 44 ning § 42 lg 1 ja lg 2 p 24 mõttes. Kuna laenulepingu pool on võlgnik, tähendab selline tingimus, et võlgnik pidi sõlmima oma osanikuga lepingu, mis keelab tal osa võõrandamise. Võlgnik ei saa oma osanikuga sellist lepingut sõlmida. Samuti ei mõjuta võlgniku osa võõrandamine hageja õigusi ja huve. Tegemist on ebamõistlikult kahjustava tühise lepingusättega.
15.Alternatiivselt palub kostja I leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, s.o nullini. 29 700 euro suurune leppetrahv on ebamõistlikult suur arvestades, et kohtuliku hüpoteegi seadmine ja võlgniku osaniku vahetumine ei sõltunud võlgniku tahtest. Samuti ei kahjustanud need hageja õigusi või huve. Leppetrahvi nõutakse laenulepingu alusel, mida ei oleks tohtinud sõlmidagi, võlgnikult, kelle maksejõuetuse hageja ise põhjustas.
16.Hageja viivisenõue 246 015 eurot on objektiivselt väga suur rahasumma ja seda tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Viivisenõue on 24,85% väidetavast põhivõla jäägist. Hagejale ei ole põhinõude tagastamisega viivitamisega sellises ulatuses kahju tekkinud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks suutnud viivitatud perioodi jooksul teenida põhinõudelt sellises suuruses kasumit (intressimääraga 18,25% aastas). Viivisenõue on suunatud hageja rikastumisele võlgniku arvel, mis ei ole viivise kui kahjuhüvitise eesmärk.
Tsiviilasi nr 2-18-17391 Hageja ei ole tõendanud, miks ta ei ole suutnud võlga 1,5 aasta jooksul efektiivselt sisse nõuda. Hageja ise viivitas viivisenõude esitamisega, aidates seeläbi kaasa selle suurenemisele. Tegemist on hea usu põhimõtte rikkumisega. Viiviseid tuleb vähendada viivitusintressi vähendamise teel 1%-ni põhinõudest aastas, mis on mõistlik ja kompenseerib võimalikud kohustuste rikkumisest tulenevad tagajärjed.
17.Kui kohus tuvastab, et hagejal on nõue võlgniku vastu, palub kostja I tasaarvestada hageja võimalikud nõuded võlgniku kahju hüvitamise nõudega summas 1 038 773.80 eurot.
18.Hageja nõuded ei ole pandiga tagatud. Hageja kasuks seatud pant kustutati registrist
14.septembril 2018. Kuna nõuete kaitsmise koosolek toimus 05. novembril 2018, ei saa hageja tugineda pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4. Kuna hagejal ei ole põhinõuet, on pandiõiguse tunnustamise nõue sisutu. Kostja II vastuväited
19.Kostja II toetab kostja I poolt hagiavaldusele esitatud vastuväiteid. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
20.Maakohus rahuldas 27. septembri 2019 otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 1 265 605.85 eurot, millest 1 250 000 eurot on esimeses rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõue ja 15 605.85 eurot teise järgu nõue. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohus määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.
21.Maakohus leidis, et kostja I menetluslik tasaarvestusavaldus ei ole kehtiv, kuna ta ei saa teha võlgniku nimel või tema eest kujundusõiguslikke tahteavaldusi (RKTKo nr 3-2-1-1213 p 15). Kolmandast isikust võlausaldajal on pankrotimenetluses õigus esitada hageja nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikul, kuid ta ei saa teha võlgniku nimel selliseid tahteavaldusi, mis on suunatud võlausaldaja ja võlgniku vahelise õigussuhte muutmisele või lõpetamisele. Võlgniku pankrotihaldur (kostja II) ei ole pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja ja tema vastuväidet ei saa võrdsustada võlgniku tahteavaldustega. Kohus annab siiski hinnangu kostjate poolt osutatud kahjunõude ja tasaarvestuse aluseks olevatele asjaoludele.
22.Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused omavad hageja ja võlgniku vahelises õigussuhtes tähendust seoses lepingueelsete läbirääkimistega. Õige ei ole aga kostjate väide, et hageja oli võlgnikuga laenulaenulepingu sõlmimisel tavalisest krediidiandjast aktiivsem. Initsiatiiv hagejalt 1 miljoni euro laenu hankimiseks tuli ettevõtjalt OK, kes ka lõpuks otsustas, et kinnistu ostjaks saab olema selleks spetsiaalselt asutatud äriühing, kellele hageja esitas ka ametliku laenupakkumise. Kostjate väide, et hageja tingimuseks oli, et laenusaajaks peab olema võlgnik kui uus ja ilma majandustegevuseta äriühing, on põhjendamata. Õige ei ole ka väide, et hageja nõudis kinnistu ostjalt ja müüjalt kinnistu hinna kujundamist krediidikomiteele sobilikumaks. Kinnistu kohta hagejale esitatud varasem ja hinnangult väiksem, 20.02.2012 hindamisakt
Tsiviilasi nr 2-18-17391 oli laenulepingu sõlmimise ajaks vananenud. Seetõttu võis uuema hindamisakti nõudmine olla objektiivselt vajalik. Uus hindamisakt telliti uuelt hindajalt.
23.Piisav on hageja selgitus, et nn sildfinantseerimisega kinnisvaralaenude puhul, kus laen tuleb tagastada laenuperioodi lõpuks ja laenutähtaja jooksul tuleb tasuda vaid intressid, on laenusaajaks oleva uue äriühingu krediidivõimekuse määravateks näitajateks laenu tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtus ja et laenusaajal oleksid piisavad sissetulekud jooksvate intresside tasumiseks. Need tingimused olid võlgniku puhul täidetud, mida kinnitavad hageja seadusliku esindaja IN poolt kohtuistungil vande all antud seletused. Võlgnikul oli kinnistut koormavate rendilepingute näol piisav rahavoog (10 000 eurot kuus) laenuintresside (6500 eurot kuus) teenindamiseks ja laenu tagastamine pidi baseeruma kinnistu jagamisel saadud kinnisasjade võõrandamisel. Kuigi võlgnikul puudus enne laenulepingu sõlmimist vara ja majandustegevus, võis laenu andmine nn kahe aasta sildfinantseerimise puhul olla nii hageja kui ka võlgniku seisukohalt majanduslikult põhjendatud. Laenulepingu täitmine oli piisavalt tagatud nii OK isikliku käenduse kui kinnistule hageja kasuks seatud hüpoteegiga. Võlgniku 2014 ja 2015 majandusaasta näitajad ei ole asjakohased. Hagejale ei saa ette heita asjaolusid, mis ei olnud laenulepingu sõlmimisel tema kontrolli all.
24.Põhjendatud on ka hageja selgitus, et vaidlusalune laen oli lühiajaline, mille puhul intressimäärad ongi eeldatavasti suuremad kui pikaajaliste või eluasemelaenude puhul. Võlgnik ei ole intressimäära vaidlustanud ja selle tasumine ei olnud talle ülejõu käiv. Intressivõlga võlgnikul ei ole. Seega puudus enne laenulepingu sõlmimist ja selle sõlmimise ajal alus arvata, et võlgnik ei ole suuteline lepingut täitma ja müüjale ülejäänud ostuhinda tasuma.
25.Hageja ei rikkunud VÕS § 14 lg 1 ja 2 tulenevaid kohustusi ega nende kontekstis vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lg 3). Võlgniku äriplaanide ebaõnnestumine oli võlgniku äririsk, mis ei sõltunud laenulepingu sõlmimise eelselt hagejale teadaolevatest asjaoludest ja mille realiseerumise ebaõiget hindamist hagejale ette heita ei saa.
26.Õige ei ole kostjate väide, et hageja rikkus VÕS § 14 lg 1 ja 2, kuna ta ei informeerinud võlgnikku enne laenulepingu sõlmimist eraldi dokumendiga riskidest. Laenu võtmine hagejalt võlgniku kaudu ei olnud võlgniku seadusliku esindaja HK isiklik idee, vaid ettevõtja OK äriprojekt, milleks ta kasutas isikliku või käsundilaadse suhte alusel temaga äriliselt seotud või sõltuvaid isikud (VP, HK, AP, AV). Kuigi võlgniku formaalseks osanikuks ja juhatajaks oli HK, oli ta asutatud OK äriprojekti realiseerimiseks ja tema faktilise kontrolli all. Sellest lähtus ka hageja võlgnikule laenu andmisel. Kõik võlgniku poolt laenulepingu sõlmimisega kokkupuudet omanud isikud (VP, HK, OK ja AV) olid hagejale tuntud kui äritegevuse ja laenude võtmise varasema kogemusega isikud, kelle puhul oli alust eeldada, et neile on laenusaaja kohustused ja võimalikud riskid teada. Nende suhtes ei kehtinud keskmise kogenematu tarbijaga võrdväärne teavitamiskohustus.
Tsiviilasi nr 2-18-17391
27.Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Hageja 26.09.2016 nõudekirjas on leppetrahvi summa 29 700 eurot märgitud. Leppetrahvi teade oli lisatud hageja 06.10.2016 täitmisavalduse juurde ja toimetati võlgnikule kätte kohtutäituri abi poolt 07.10.2016. Võlgniku seaduslik esindaja kinnitas selle kättesaamist. Kui laenulepingu p 11.2.1 käsitada tüüptingimusena, siis see ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult. Vastupidist ei ole tõendatud. Selle kohustuse rikkumine oli võlgniku poolt hagejalt nõusoleku küsimisega lihtsalt välditav. Laenusaaja omanike ja juhatuse struktuur võib olla laenuandja jaoks oluline. Piirang ei ole võlgniku suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes hageja huviga. Kuigi võlgniku kinnistule seati kohtulik hüpoteek, on selle tagajärg samane p 11.1.3 rikkumisega.
28.Viivisenõue ei ole võrreldes põhinõudega ebamõistlikult suur (umbes 1⁄4 põhivõlast). Viivisemäär 0,05% päevas (18,25% aastas) on kohtupraktikas aktsepteeritud. Viivise nõudmiseks mitte suuremas summas kui põhivõlg ei pea hageja sama suure kahju olemasolu tõendama. Hageja puhul on eeldatav, et talle on tekkinud laenu tähtaegsest tagastamata jätmisest kahju, sest ta ei ole saanud põhinõudele vastavat summat teistele klientidele välja laenata ja sellelt intressitulu teenida. Hageja otsus mitte arvestada viivist pärast võlgniku pankroti väljakuulutamisest on arvesse võetav. Hageja ei põhjustanud viivise suurenemist. Hageja esitas täitmisavalduse juba üks päev pärast laenutähtaja saabumist. Viivisemäära alandamine 1%-ni aastas on põhistamata. Apellatsioonkaebus
29.Kostja I palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
30.Maakohus kohaldas ebaõigesti asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 ja jättis kohaldamata VÕS § 149 lg 3. Hageja võib esitada kostja nõudele samu vastuväiteid (sh tasaarvestuse vastuväite), mida võib esitada võlgnik või käendaja, sh tasaarvestuse vastuväite. Maakohtu vastupidine seisukoht on nõuetekohaselt põhjendamata. 30.1.Pankrotimenetluses saavadki võlausaldaja vastuväited tugineda eelkõige võlgniku võimalikele vastuväidetele, kuna vastuväide esitataksegi põhjusel, et nõue on alusetu võlgniku positsioonist hinnatuna. Võlausaldajal ei ole endal võlasuhet nõude esitanud võlausaldajaga. Seadusandja ei piira vastuväidete sisu ja arvestades pankrotimenetluses nõuete kaitsmise olemust ja eesmärki, ei saagi selliseid piiranguid olla. Viited Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-12-13 ei ole asjakohased. Asjaolu, et võlgnik ise ei ole neid vastuväiteid esitanud, ei oma tähtsust. 30.2.AÕS § 279 lg 7 kohaselt peab võlausaldajatel olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (RKTKo nr 2-14-60590 p 17.3). VÕS § 149 lg 1 ja 3 järgi saab ka käendaja kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest (RKTKo nr 3-2-1-160-16 p 15).
Tsiviilasi nr 2-18-17391 Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei saa omistada AÕS § 279 lgle 7 kitsamat sisu kui see on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel. 30.3.Maakohus ei eristanud käendaja õigust tugineda võlgnikule kuuluvale tasaarvestuse vastuväitele (vt 3-2-1-160-16, p 15) käendajale mittekuuluvast õigusest kasutada võlgnikule kuuluvat kahju hüvitamise nõuet käendaja vastu käenduslepingu alusel esitatud nõude tasaarvestamiseks (vt 2-14-21710, p 52). 30.4.Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 149 lg 3, mille kohaselt on kostjal I kui kolmandast isikust pantija positsioonist lähtuval isikul õigus võlgniku eest tugineda kohustuste täitmisest keeldumise vastuväitele, kuna võlgnikule kuuluvate kahju hüvitamise nõuete tasaarvestuse õigus ei ole lõppenud (RKTKo nr 3-2-1-12-13 p 16).
31.Maakohus kohaldas ebaõigesti KAS § 83 lg 3, kui leidis, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus jättis tähelepanuta, et laenulepingu allkirjastanud hageja juhatuse liige IN tunnistas vande all, et hageja jaoks oli tegelikult kliendiks mitte võlgnik, vaid OK, kes ei olnud laenuvõtja juhatuse liige ega osanik. Samuti selgitas IN, et ta ei kontrollinud OK ja VP volitusi. Hageja ei ole ka väitnud, et ta on OK maksevõimet kontrollinud ja tema krediidi teenindamise võime välja arvestanud. Laenu väljastamise ja arveldusarve avamisega võlgnikule, keda hageja tegelikult kliendiks ei pidanud, rikkus hageja RahaPTS § 25 lg 1 ja 2. 31.1.Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu oleksid võlgniku krediidivõimekuse määravaks näitajaks võinud olla tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtus ja piisavad sissetulekud jooksvate intresside tasumiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel tuleb hinnata hoopis seda, kas laenusaaja suudab tagastada temale antud laenu ja tasuda seejuures intresse. 31.2.Maakohtu järeldus, nagu oleks võlgnik saanud täita kohustused hageja ja müüja ees omandatud kinnisasja edasi müümisel, on oletuslik, sisutu ja vastuolus KAS § 83 lg 3. Hagejal ei olnud enne laenulepingu sõlmimist andmeid võlgniku krediidivõime välja arvestamiseks. 31.3.Maakohus leidis, et kinnistu soetamise eesmärk oli nn sildfinantseerimine, kuid otsusest ei nähtu ühtegi tõendit, millele kohtu seisukoht tugineb. Väide, et laenulepingu eesmärk oli kinnisvara ostmine, arendamine ja edasimüümine on tõendamata ja vastuolus laenulepingus märgituga. Samas ka laenu selline eesmärk ei vabastaks hagejat KAS § 83 lg 3 sätestatud kohustuste täitmisest. 31.4.Maakohus jättis tähelepanuta võlgnikuga seonduvad asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Võlgnik on 2500 euro suuruse osakapitaliga äriühing, mis asutati vähem kui kuu aega enne laenulepingu sõlmimist sissemakset tegemata. Võlgnikul ei olnud vara, varasemat majandustegevust, jätkusuutlikku äriplaani, raha võetud kohustuste täitmiseks. Laenutaotlust, millest nähtuks võlgniku planeeritav tegevus, ei olnud.
Tsiviilasi nr 2-18-17391 31.5.Võlgnikul puudusid enne laenulepingu sõlmimist sissetulekud. Hageja sai laenu väljastamisel hinnata vaid olemasolevat olukorda. Hageja tõendas, et võlgnikule tasuti pärast laenulepingu sõlmimist mingeid arveid, aga mitte, et talle tasuti rendimakseid. Hageja pidi kontrollima vähemalt seda, kas ja millist osa laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Võlgniku pangakonto väljavõtte kohaselt ei suuda ta laekumiste arvelt hagejalt võetud laenu tagastada. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja võttis omaks, et ta ei kontrollinud võlgniku sissetulekuid enne laenulepingu sõlmimist. Hageja esitatud tabel ei võimalda hinnata võlgniku suutlikkust lepingut täita. Pärast laenu väljastamist eiras hageja elementaarseid nõudeid laenu järelevalves. Hageja pidi laenu andmisel arvestama ka sellega, et võlgnik pidi maksma BEST IDEA OÜ-le kahe aasta jooksul 674 000 eurot. Hageja selgituste kohaselt ei pidanud hageja aga isegi vajalikuks sellega arvestada ja lähtus üksnes tema kasuks seatud hüpoteegi olemasolust. 31.6.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et hagejale ei saa ette heita asjaolusid, mis ei olnud laenulepingu sõlmimisel tema kontrolli all ja olid olemuslikult võlgniku riskiks, sh kinnistu jagamise ja sellele ostja leidmise viibimine. Tõendamata on võlgniku väidetav plaan kinnistu jagada ja võõrandada. Sellist äriplaani ei ole tõendina esitatud. Samuti on need plaanid KAS § 83 lg 3 rakendamisel asjakohatud, sest krediidi väljastamisel ei saa arvestada plaanidega, mille realiseerumine ei ole teada ja mis sõltub kolmandatest isikutest. 31.7.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kinnitab laenutähtaja korduv pikendamine. Hagejale pidi olema selge, et see ainult suurendab võlgniku rahalisi kohustusi. 31.8.Maakohtu väide, et krediidivõimekuse määravaks näitajaks on laenu tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtus, on otseselt vastuolus KAS § 83 lg 3. Hageja pidi laenu väljastamisel arvestama ainult suutlikkusega laenu teenindada. 31.9.Maakohus jättis hindamata tõendid selle kohta, et hageja ja võlgnik leppisid juba laenulepingu sõlmimisel kokku võlgnikule maksepuhkuse andmises peaaegu kogu laenuperioodiks. See ei ole tavapärane ja kinnitab võlgniku maksevõimetust.
31.10.Kohus leidis ebaõigesti, et laenusaaja suutlikkus tasuda jooksvaid intresse tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitakse enne laenulepingu sõlmimist ja eelkõige tuleb hinnata võlgniku võimekust tagastada väljastatav laen.
31.11.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et intressimäär 7,5% aastas + euribor ei olnud ebamõistlikult kõrge. Tavapärane ettevõtetele väljastatav intressimäär oli sellel ajal 3% + euribor. Intressimäära suurus mõjutab vahetult igakuiste tagasimaksete suurust ja on vastutustundliku laenamise põhimõtte seisukohalt olulise tähtsusega.
Tsiviilasi nr 2-18-17391
31.12.Maakohus jättis hindamata ajutise pankrotihalduri aruande, mis kinnitab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Ajutine pankrotihaldur tuvastas, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas hageja poolt laenu andmine.
31.13.Hagejale oli teada, et paar nädalat varem müüdi täitemenetluses kordusenampakkumisel sama kinnisasja 11595/40945 suurune mõtteline osa vaid 1 057 500 euroga. Hageja andis võlgnikule laenu kinnisasja 6682/40945 suuruse mõttelise osa soetamiseks 1 664 000 euro eest. Maakohus jättis need asjaolud hindamata.
32.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 14 lg 1 ja 2. Hageja rikkus võlgnikule kinnistu kaasomandi mõttelise osa finantseerimisskeemi väljatöötamisel ja võlgnikule laenu väljastamisel lepingueelset teavitamiskohustust, sh tuli selgitada laenu võtmisega seonduvaid riske, jääkvõla, ulatuslike leppetrahvide ja viiviste tasumise kohustuse tekkimise võimalust. Maakohtu otsus tugineb hageja paljasõnalistele seletustele, mitte asjas kogutud tõenditele. 32.1.Maakohus pidas ebaõigesti OK laenu taotlevaks pooleks. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole ta võlgniku osanik ega juhatuse liige. Samuti ei ole võlgnikuga seotud VP. Hageja kinnitas, et ei kontrollinud nende volituste olemasolu. Maakohtu seisukoht, et VP ja HK on OK äriühingutega seotud isikud, on põhjendamata ja ei tugine asjas esitatud tõenditele. Samas ei oma see, kes on võlgnikuga seotud, õiguslikku tähtsust, kuna ei mõjutanud hageja kohustusi võlgniku suhtes. 32.2.Maakohtu seisukoht, et OK määras, et kinnistu ostjaks ja laenusaajaks saab olema võlgnik, on põhjendamata ja on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Asjas esitatud e-kirjadest nähtub, et ostjaks oleva uue äriühingu asutamine oli hageja enda nõue. Võlgnik ei ole hagejalt kunagi laenu küsinud. Hageja töötas välja kinnistu omandamise skeemi, pani paika selle osalised ja kujundas endale sobilikku tagatisvara turuhinna. Kuna hageja pani ise kokku finantsskeemi, peab ta kandma tavapärasest suuremat vastutust selle ebaõnnestumise eest. 32.3.Asjas esitatud tõenditele ei tugine maakohtu seisukoht, et laenu võtmine oli OK äriprojekt. Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Kui OK oli laenu taotlev pool, tuli kontrollida tema maksevõimet. Tõendamata on väide, et võlgnik oli OK faktilise kontrolli all, millest lähtus ka hageja võlgnikule laenu andmisel. Hageja ei tõendanud, et ta oleks fikseerinud tehingu teise osapoole ja selle tegelikud kasusaajad (RahaPTS § 37 lg 2). 32.4.Alusetu on maakohtu seisukoht, et hageja ei pidanud täitma teavitamiskohustust, kuna võlgniku poolt laenulepingu sõlmimisega kokkupuudet omanud isikud omasid laenu võtmises varasemat kogemust. Hageja sai teavitamiskohustust täita ainult võlgniku seadusliku esindaja HK, mitte kolmandate isikute suhtes. Asjaolu, et HK on kunagi olnud seotud erinevate äriühingutega, ei tähenda, et teavitamiskohustust ei pidanud täitma. Samuti ei mõjuta teavitamiskohustust asjaolu, et võlgnik on juriidiline isik.
Tsiviilasi nr 2-18-17391
33.Maakohus jättis leppetrahvinõude olemasolu tuvastamisel ebaõigesti kohaldamata AÕS § 337 lg 1 ja VÕS § 101 lg 3, § 44, § 42 lg 1 ja lg 2 p 24 ja hindas vääralt tõendeid. Hageja ei märkinud oma nõudekirjas, millise konkreetses suuruses leppetrahvi tasumist nõutakse. Maakohus jättis leppetrahvi vähendamise alused sisuliselt kontrollimata ja otsuse leppetrahvi vähendamata jätmise osas põhjendamata. 33.1.Laenulepingu p 11.1.3, mille rikkumist hageja võlgnikule ette heidab, on AÕS § 337 lg 1 kohaselt sõnaselgelt tühine. Hagejal ei ole leppetrahvi tasumise nõuet, kuna võlgnik ei ole lepingulisi kohustusi rikkunud. Maakohus ei põhjendanud, kuidas saab kolmanda isiku tegevus olla käsitletav võlgnikupoolse kohustuse rikkumisena. Kuna kinnistu mõttelise osa koormamise tõi kaasa hageja enda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, ei või ta sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada (VÕS § 101 lg 3). 33.2.Laenulepingu p 11.2.1 on tühine tüüptingimus. See on sisutu ja laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja ei tõendanud, et tegemist on krediidiasutuste tavapärase tüüptingimusega. Maakohus leidis ebaõigesti, et tüüptingimuse ebamõistlikust pidi tõendama kostja I (RKTKo 3-2-1-151-11 p 13). Maakohtu seisukoht, et viidatud tingimus on mõistlik, on põhjendamata.
34.Kohus jättis põhjendamatult viivised vähendamata ja kohaldas ebaõigesti VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1. Viivise vähendamisel tuleb arvestada mh kohustuste täitmisega viivitamisega võlausaldajale väidetavalt tekkinud kahju suurust. Hagejale ei ole tegelikult kahju tekkinud. Viivis ei saa olla võlausaldaja rikastumise allikas. Maakohtu seisukoht, et hageja kui krediidiasutuse puhul on kahju tekkimine eeldatav, on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maakohus ei põhjendanud, mis õigustab viivisemäära 18,12% aastas, kui turu keskmine ärilaenude intress on 3-4%. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja ise viivitas viivise nõude esitamisega, aidates kaasa selle suurenemisele. Arvestada tuli lepingu poolte majandusliku seisundiga. Võlgnik on pankrotis, hageja majanduslik olukord on väga hea. 246 015 eurot on võlgniku jaoks väga suur rahasumma ja mõjutab kõiki tema võlausaldajaid. Isegi kui hageja põhinõue tuleb rahuldada, tuleb vähendada viiviseid intressi vähendamise teel kuni 1 %, mis on mõistlik ja kompenseerib hagejale võimalikud negatiivsed tagajärjed, kui neid esineb. Vastus apellatsioonkaebusele
35.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja nõuet Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus 1 236 015 eurot ületavas ulatuses ja PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus 15 605.85 eurot, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue
Tsiviilasi nr 2-18-17391 otsuse, millega jätab hagi nõude tunnustamiseks 1 236 015 eurot ületavas ulatuses rahuldamata. Samuti määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse kõikides kohtuastmetes vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
37.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
38.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: Harju Maakohus kuulutas 14. veebruaril 2018. a välja pankrotivõlgniku pankroti; hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid 5. septembril 2013. a laenulepingu nr LL20130905KT 990 000 euro laenamiseks kinnisasja mõttelise osa ostu osaliseks finantseerimiseks; - hageja kasuks on kinnistusraamatu registriossa nr 198001 kantud pankrotivõlgniku kinnisasjale hüpoteek summaga 1 250 000 eurot, mille aluseks on 10. oktoobri 2013. a kinnistu mõttelise osa hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mis tagab kõiki hageja nõudeid pankrotivõlgniku vastu, millised tulenevad hageja ja pankrotivõlgniku vahel 5. septembril 2013. a sõlmitud laenulepingust LL-20130905KT ning selle võimalikest lisadest. - 20. aprillil 2018. a esitas hageja haldurile nõudeavalduse ja 5. novembril 2018 nõudeavalduse täpsustuse pankrotivõlgniku vastu suunatud rahalise nõude tunnustamiseks. - Nõudeavalduse järgi on hagejal pankrotivõlgniku vastu laenulepingust tulenev põhinõue 990 000 eurot, viivisenõue 246 015 eurot ja leppetrahvi nõue 29 590.85 eurot (tl 4-6, I kd). - 5. novembri 2018. a nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue summas 1 265 605.85 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidlesid vastu pankrotivõlgnik ja Fepower OÜ (tl 79, I kd). - Alates pankrotivõlgniku asutamisest kuni 7. septembrini 2016. a oli võlgniku ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks HK. 7. septembril 2016. a kanti äriregistrisse ilma hageja nõusolekuta võlgniku juhatuse liikmena ja 15. septembril 2016. a osanikuna AP (tl 38-39, I kd). - Hageja teade leppetrahvi sissenõudmise kohta oli lisatud hageja 6. oktoobri 2016. a täitmisavalduse juurde, mille toimetas kohtutäituri abi võlgnikule 7. oktoobril 2016. a kätte (tl 40, 158-159, I kd). Kättesaamist kinnitas võlgniku seaduslik esindaja (tl 160, I kd). Kolleegiumi hinnangul puudub nimetatud asjaolude üle vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1). -
39.Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on vaidlus hageja nõude tunnustamise üle (PankrS § 106 lg 1). Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu laenulepingust LL-20130905KT tulenevad nõuded
Tsiviilasi nr 2-18-17391 ning, kas kostja I pankrotimenetluse võlausaldajana on õigustatud esitama tasaarvestuse vastuväidet. Vaieldakse selle üle, kas maakohus kohaldas kohtuotsuse tegemisel õigesti AÕS § 279 lg-t 7 ja VÕS § 149 lg-t 1 ja jättis VÕS § 149 lg 3 ebaõigesti kohaldamata. Arvestades apellatsioonkaebuse väiteid ei ole vaidlust enam nõude tagatuse üle, küll aga tagatud nõude suuruse üle.
40.Kuigi esmalt tuleks hinnata hageja nõude materiaalõiguslikku põhjendatust ja tasaarvestuse vastuväidet tuleks kontrollida ja arvestada vaid juhul, kui nõue on olemas, ei ole maakohus eksinud, kui hindas esmalt kostja I esitatud tasaarvestuse vastuväite õiguspärasust. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ka eksinud, kui leidis, et kostja I menetluslik tasaarvestuse avaldus ei ole kehtiv, kuna ta ei saa teha võlgniku nimel ja/või tema asemel kujundusõiguslikke tahteavaldusi. Maakohus ei tunnustanud kostja I tasaarvestust (tasaarvestuse lubatavust) seega põhjusel, et kolmandad isikud ei saa AÕS § 279 lg-le 7 tuginedes võlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi käsutada, mistõttu on apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse põhjendamatuse kohta selles osas ebaõiged.
41.Kolleegium ei nõustu kostja I arusaamaga, et pankrotimenetluse võlausaldajal on õigus esitada võlgniku positsioonist lähtudes igasuguseid vastuväiteid. Kostja I esitas menetluses hagile tasaarvestuse avalduse (tl 68-75, I kd) ja sellega kaasneva vastuväite juhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab, kasutades tasaarvestuseks võlgniku kahju hüvitamise nõuet 1 038 773.80 eurot, mis tuleneb KAS § 83 lg 3 järgse vastutustundliku laenamise põhimõtte ja VÕS § 14 lg 2 järgi teavitamiskohustuse rikkumisest. 41.1.Riigikohtu kujundatud praktika (RKTKo 2-14-60590 p 17.3, 3-2-1-12-13 p 15) kohaselt peab võlausaldajatel olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). AÕS § 279 lg 7 esimese lause kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Sama lõike teise lause järgi võib ta vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ka pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust (RKTKo nr 3-2-1-139-14 p 15). 41.2.Kolleegium märgib, et tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral lõpevad kattuvas ulatuses tasaarvestuse pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded (VÕS § 197 lg 1 ja 2). Arvestades, et käendaja ei saa põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi kasutada, ei saa üks võlausaldaja pankrotimenetluses teise võlausaldaja võlgniku vastu esitatud nõuet tasaarvestada võlgnikule kuuluva nõudega. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja I ei saanud teha võlgniku pankrotimenetluses võlgniku nimel või tema asemel mingeid kujundusõiguslikke tahteavaldusi, mistõttu kostja I 27. detsembri 2018 menetluslik tasaarvestusavaldus hageja nõude suhtes ei kehti ja puudub alus tasaarvestust tunnustada. Võlgnik ise ei ole talle kuuluvat tasaarvestusõigust kasutanud. Pankrotihaldur kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et
Tsiviilasi nr 2-18-17391 toetab menetluses kostja I positsiooni st, et kostja I on hageja esitatud nõude võlgniku asemel kehtivalt tasaarvestanud (tl 51 pöördel, III kd). Seega ei ole maakohus materiaalõigust kohaldades eksinud ja on selles osas tuginedes Riigikohtu asjakohasele praktikale otsust piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustub vastavate maakohtu põhjendustega neid kordamata.
42.Kolleegium nõustub aga apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis põhjendamata VÕS § 149 lg 3 kohaldamata jätmise, sest maakohus on otsuse p-is 32 hinnanud kostja I tasaarvestuse õiguspärasust, kuid jätnud seejuures vastamata kostja I väidetele, mis seonduvad tema väidetava õigusega tugineda VÕS § 149 lg-st 3 tuleneva kohustuste täitmisest keeldumise vastuväitele. Sellega jättis maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8), kuid antud minetus iseenesest ebaõiget lahendit kaasa ei toonud. Ringkonnakohus kõrvaldab selle rikkumise. 42.1.Nagu eespool märgitud, on Riigikohus määratlenud pankrotimenetluse võlausaldajate vastuväidete esitamise õiguse ulatuse selgitades, et võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal. Tulenevalt AÕS § 279 lg-st 7 ning VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 ei saa pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust sh nõuet tasaarvestada. Riigikohus on selgitanud, et käendaja võib VÕS § 149 lg 3 kohaselt üksnes ajutiselt keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest selle tähtaja jooksul, mil võlgnik võib veel kujundusõigust kasutada (ibid). 42.2.Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole alust VÕS § 149 lg-t 3 kohaldada, sest tegemist on ajutise kohustusest keeldumise vastuväitega, mille eesmärgiks on kaitsta isikut, kelle kohustusi põhivõlgnikule kuuluva tasaarvestusõiguse kasutamine võib mõjutada. Kostja 1 ei ole hageja ja pankrotivõlgniku vahelise õigussuhte osaline. Pankrotivõlausaldaja ei vastuta võlgniku võlgade eest erinevalt käendajast, kellel on võlausaldaja ees kohustus, mille täitmisest saab osundatud sätte alusel ajutiselt keelduda, sest põhivõlgnikul on nõue, mida saab tasaarvestuseks kasutada. Pankrotivõlausaldajal ei ole mingit kohustust võlgniku kohustusi täita, temalt ei nõuta midagi, mistõttu ei ole VÕS § 149 lg-s 3 sätestatu asjakohane. Ka ei ole sellise ajutise vastuväite esitamine pankrotimenetluse valguses asjakohane, sest pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, mis tähendab võlgniku õigussuhete n.ö lõplikku lahendamist ja seejärel järelejääva vara jagamist. Eeltoodud põhjendustel ei ole kolleegiumi arvates kostjal I VÕS § 149 lg-st 3 tulenevat ajutist täitmisest keeldumise õigust ja põhjendatud ei ole sel alusel jätta hagi rahuldamata.
43.Arvestades, et pankrotimenetluse võlausaldajal ei ole tasaarvestamise teostamisega kaasnevat täitmise vastuväidet (VÕS § 186 p 1) ega täitmisest keeldumise vastuväidet (VÕS § 149 lg 3), ei oma kostjate tasaarvestuseks kasutatud nõuete eeldusena VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 ning KAS § 83 lg 3 väidetava rikkumise aluseks olevad asjaolud tähtsust, mistõttu kolleegium apellatsioonkaebuse vastavaid väiteid ei analüüsi.
Tsiviilasi nr 2-18-17391
44.Kui jätta kõrvale tasaarvestusega seotud vastuväited, ei ole kostjad põhinõudele iseenesest muid vastuväiteid esitanud. Seega hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse etteheiteid, et maakohus tuvastas alusetult hageja leppetrahvinõude ning jättis alternatiivselt taotletud leppetrahvi vähendamise alused kontrollimata. Samuti jättis maakohus kostjate arvates põhjendamatult vähendamata viivise.
45.Asjas on tuvastatud, et nõudeavalduse järgi on hagejal pankrotivõlgniku vastu mh leppetrahvi nõue 29 590.85 eurot. Hageja nõuab hageja ja võlgniku vahel 5. detsembril 2013. a sõlmitud laenulepingu p-is 9.1 kokku lepitud leppetrahvi summas 29 700 eurot laenulepingu p-ides 11.1.3 ja 11.2.1 toodud kohustuste rikkumise eest. Pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kas vaidlusaluse laenulepingu p-ides 11.1.3 ja 11.2.1 koostoimes pga 9.1 toodud kostja kohustus leppetrahvi tasumiseks on kehtiv. Laenulepingu p-i 9.1 järgi on juhul, kui Laenusaaja ei täida Lepinguga endale võetud kohustusi ja ei kõrvalda rikkumist Panga poolt antud täiendava tähtaja jooksul, siis on Pangal õigus nõuda Laenusaajalt trahvi tasumist kuni 3% Laenusummast (tl 12-13, I kd). Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 kohaselt lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks lepingu rikkumine, mistõttu peab kohustuse rikkumise aluseks olev kokkulepe kehtima. 45.1.Kostjad on seisukohal, et vaidlusaluse laenulepingu p 11.1.3 on AÕS § 337 lg 1 järgi tühine ning võlgnik ei saanud laenulepingu sätet rikkuda, mistõttu on hageja leppetrahvi nõue alusetu. Maakohus kostja I sellekohaseid väited hinnanud ei ole. 45.2.Esmalt analüüsib kolleegium seega, kas laenulepingu p 11.1.3 on tühine. Laenulepingu p 11.1.3 eritingimustes sisaldub järgmine kokkulepe: “Laenusaaja kohustub Lepingu kehtivuse jooksul ilma Panga eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara.“ Vastavalt AÕS § 337 lg-le 1 on omaniku loobumine õigusest hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandada või täiendavalt koormata kehtetu. Arvestades, et osundatud kokkuleppe järgi saab laenusaaja kinnisasja omanikuna koormata oma kinnisasja sanktsioonivabalt vaid panga kirjalikul nõusolekul, on omanik kolleegiumi hinnangul sellega loobunud oma kinnisasja koormamise õigusest AÕS § 337 lg 1 tähenduses. Seega on vaidlusalune kokkulepe AÕS § 337 lg-ga 1 vastuolus ja tühine. Seejuures ei oma tähtsust, kas tegemist on tüüptingimusega või mitte. Kolleegiumi vastavat seisukohta toetab ka õiguskirjanduses avaldatu (vt Varul, P. jt Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. lk 560). Eelnevast tulenevalt ei ole hagejal laenulepingu p-ist 11.1.3 sätestatud kohustuse rikkumise eest alust leppetrahvi nõuda. 45.3.Järgnevalt hindab kolleegium laenulepingu p-is 11.2.1 sisalduva kokkuleppe kehtivust. Laenulepingu p 11.2.1 eritingimustes sisaldub järgmine kokkulepe: “Laenusaaja kohustub tagama, et ilma Panga eelneva kirjaliku nõusolekuta Laenusaaja omanikud ei võõrandaks neile kuuluvaid Laenusaaja osasid ega teeks muid tehinguid, mis vähendaks nende osalust Laenusaajas“. Osundatud tingimuse kehtivuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates kohtul arvestada tüüptingimuste regulatsiooniga (vrdl RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-150-14 p 14). Kolleegium möönab, et vaadeldava kokkuleppe puhul võib tõusetuda küsimus, kas sellist
Tsiviilasi nr 2-18-17391 kokkulepet saab käsitada VÕS § 35 järgi tüüptingimusena, nagu leiavad kostjad. Arvestades VÕS § 36 lg-tes 1 ja 3 sätestatut, jääb pooltevaheline leping tüüptingimuste regulatsiooni rakendusalasse. Majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele kohaldatakse tüüptingimuste osa erandiga, mis on sätestatud VÕS § 44. 45.4.VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Kostjate väitel on vaidlusalune laenuleping sõlmitud hageja poolt kasutatavatel tüüptingimustel, mida faktiliselt läbi ei räägitud ja võlgnikul ei olnud võimalik selle sisu mõjutada. Hageja hinnangul ei ole tegemist tüüptingimustega, kuna see asub laenulepingu eritingimuste osas, mille hageja ja võlgnik enne laenulepingu sõlmimist läbi rääkisid. 45.5.Arvestades, et ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele kohaldatakse tüüptingimuste osa, saab kolleegiumi arvates lepingu punkti 11.1.3 käsitada tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja pank kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes. Seega peab hageja vastavalt VÕS § 35 lg-le 2 tõendama, et lepingu pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi. 45.6.Kostja I väitel tõendab asjaolu, et enne laenulepingu sõlmimist mingeid sisulisi läbirääkimisi ei peetud see, et 5. septembri 2013. a laenuleping sõlmiti samadel tingimustel, mis nähtuvad hageja 2. augusti 2013. a pakkumiskirjast (tl 121, I kd). Ringkonnakohus kostjate sellise käsitlusega ei nõustu. Kolleegiumi arvates kinnitab pakkumiskiri, et lepingu sõlmimisele pidid eelnema võlgniku pöördumine ja läbirääkimised, mille alusel laenupakkumine tehti ja seda enne lepingu sõlmimist arutati, nagu märgib hageja. Hageja seadusliku esindaja IN vande all antud seletuse kohaselt pöördus 2013. a suvel hageja poole OK, kes kirjeldas laenuprojekti, milleks raha vaja on ja, et seejärel räägib VP pangaga lepingutingimused läbi. Samuti avaldas hageja seaduslik esindaja, et P-ga saadi kokku, järgnesid läbirääkimised laenu osas, millele järgnes septembris kaheaastase laenulepingu allkirjastamine Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜga (tl 155 pöördel, II kd). Tunnistajana üle kuulatud VP avaldas, et OK soovis saada tagasi kontrolli kunagi Kalev REC-ile kuulunud vara üle, mis oli üle läinud Swedbank AS-ile. Selleks nõustus hr V varad läbi oma ettevõtte pangalt välja ostma, laenates läbi sellise tehingu ajutiselt raha. V-le raha kiireks tagastamiseks palus OK tunnistajat kui AS Tere finantsjuhti, läbi rääkida pankadega, kes oleks nõus laenu andma ja tunnistaja rääkis läbi pankadega, kellest üks oli LHV Pank (tl 107, II kd). Tunnistaja kinnitab, et AS-ist LHV Pank pidas ta 2013. a suvel läbirääkimisi IN-ga, tehingu ettevalmistamine võttis aega kolm kuud, kirjalikku laenutaotlust temalt ei nõutud ja suheldi meili teel. Läbirääkimiste pidamiseks pank temalt mingeid volitusi ei nõudnud, tunnistaja tegutses OK nimel ja
Tsiviilasi nr 2-18-17391 palvel. Samuti avaldab tunnistaja, et tema oli see, kes andis pangale alginformatsiooni ja taustainformatsiooni ja edastas omakorda panga poolsed tingimused (tl 180, II kd). 2. augusti 2013. a pakkumiskirjast nähtub, et laenupakkumine kinnistu osaliseks finantseerimiseks adresseeriti HK-le, VP-le ja Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ-le (tl 121, I kd). Kuigi vaidlustatud otsuses ei sisaldu maakohtu hinnangut konkreetsetele tõenditele, kinnitavad nii hageja seadusliku vande all antud seletus kui ka tunnistaja ütlused VÕS § 14 lg 2 kontekstis tehtud maakohtu järeldust, et võlgnik võttis laenu OK äriprojekti realiseerimiseks, milleks viimane kasutas temaga seotud isikuid. Antud asjaolu kinnitab ka asja materjalides sisalduv e-kirjavahetus (tl 120, 179, 182, I; tl 42, 134, II kd). Kolleegium leiab, et laenulepingu eritingimuste puhul ei peaks tegemist olema tüüptingimustega, kui nende üle on sisuliselt läbi räägitud. Asjaolu hindamisel, kas lepingu pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi, ei saa läheneda formaalselt ning lugeda kokkulepet tüüptingimuseks ainuüksi seetõttu, et läbirääkimisi ei peetud võlgniku seadusliku esindajaga. Kolleegiumi hinnangul saab eelnimetatud tõenditest järeldada, et vaidlusaluse kinnisasja ostmise osaliseks finantseerimiseks räägiti tingimused läbi vähemalt VP-ga, kes esindas laenusaaja huve. Seega on vaidlusaluse laenulepingu eritingimused sisuliselt läbiräägitud tingimused, sest laenusaaja sai lepingueelsetel läbirääkimistel tingimuste sisu mõjutada olgugi, et kolmandate isikute vahendusel. Kuna on tõendatud, et pooled rääkisid vaidlusaluse lepingutingimuse eraldi läbi, ei ole tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Seega ei hinda kolleegium vaidlusaluse kokkuleppe kehtivust VÕS § 42 lg 3 p 24 järgi koosmõjus VÕS §-iga 44.
46.Kuigi tegemist ei ole tüüptingimusega, tuleb kontrollida tehingu või selle osa tühisust olenemata sellest, kas pooled sellele tuginesid, ka TsÜS-i vastavate sätete järgi. Tehingu sisust tulenevad puudused, mis tingivad tehingu tühisuse, on tehingu tühisuse alusena sätestatud TsÜS §-des 86–89. 46.1.Arvestades, et asjas ei ole kohtu ette toodud tehingu näilikkusele viitavaid asjaolusid, ei ole alust pidada kokkulepet tühiseks TsÜS § 89 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust järeldada ka, et vaidlusalune kokkulepe oleks vastuolus mõne seadusest tuleneva keeluga, mistõttu tuleb kokkuleppe kehtivust kontrollida TsÜS § 86 lg 1 alusel. 46.2.Vastavalt TsÜS §-ile 86 on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on selgitanud, et tehingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha tehingule koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii tehingu sisu kui ka tehingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi võimaldab osundatud säte kohtul hinnata, kas esitatud asjaoludel ei tohiks vaidlusalune kokkulepe olla kehtiv vastuolu tõttu ühiskonnas aktsepteeritud väärtustega ja ka õigusdogmaatikas prevaleerivate printsiipidega. Hageja väitel on kokkulepe sõlmitud, sest üldteada on, et laenuandja jaoks on laenusaaja omanike struktuur ja juhtorganite liikmed olulised. Kuigi õige on kostjate seisukoht, et vaidlusaluse tingimuse puhul on tegemist sisuliselt sanktsiooniga kolmanda isiku käitumise eest, ei ole kokkuleppe eesmärk iseenesest heade kommetega vastuolus. Seega ei ole kokkulepe TsÜS
Tsiviilasi nr 2-18-17391 § 86 lg 1 tähenduses heade kommetega vastuolus ja tühine, mistõttu annab see aluse nõuda kohustuse rikkumisel leppetrahvi.
47.Asjas on tuvastatud, et alates võlgniku asutamisest kuni 7. septembrini 2016 oli võlgniku ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks HK, kuid 7. septembril 2016 kanti äriregistrisse ilma hageja nõusolekuta võlgniku juhatuse liikmena ja 15. septembril 2016 osanikuna AP. Samuti on tuvastatud, et hageja teade leppetrahvi sissenõudmise kohta oli lisatud hageja
6.oktoobri 2016 täitmisavalduse juurde, mille toimetas kohtutäituri abi võlgnikule 7. oktoobril 2016 kätte. Arvestades, et leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada, ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist, nagu leiavad kostjad (RKTKo 3-2-1-28-08 p14). Seega on tuvastatud lepingu rikkumine ja täidetud ka VÕS § 159 lg 2 sätestatud leppetrahvi nõudmise eeldus.
48.Kostja I on leppetrahvi nõude kehtivuse puhul alternatiivselt taotlenud leppetrahvi vähendamist 0 euroni. Kolleegium selgitab, et leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega, mistõttu on kostjal I õigus taotleda nii leppetrahvi kui ka viivise vähendamist.
49.Maakohus leidis, et kostjate põhjendused ei ole leppetrahvi vähendamiseks piisavad vastavaid väiteid lähemalt analüüsimata. 49.1.Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium märgib, et kuna leppetrahv on tasutud summas 109.15 eurot, ei saa nõuda leppetrahvi kogusumma (29 700 eurot) vähendamist, vaid üksnes leppetrahvi vähendamist selles ulatuses, mida võlgnik veel tasunud ei ole (VÕS § 162 lg 3).
49.2.Kostja I on leppetrahvi vähendamise taotluses esile toonud, et kokkuleppe rikkumine st võlgniku osaniku poolt oma osa võõrandamine, ei kahjustanud kuidagi hageja õigusi või huve. Samuti ei sõltunud kostja I hinnangul võlgniku tahtest asjaolu, et võlgniku osanik võõrandas oma osa. Hageja on selgitanud, et krediidiandja jaoks on oluline laenusaaja isik (sh omanike struktuur ja juhtorganite liikmed), kuid ei ole esile toonud, mis on panga negatiivsed tagajärjed vaidlusaluse rikkumise puhul. Kolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada leppetrahvi kahte funktsiooni, milleks üks on hüvitada kahju ja teine on mõjutada lepingupoolt rikkumisest hoiduma. Hageja ei ole näidanud, kas ja kui suur kahju sai pangal tuvastatud rikkumise tõttu tekkida arvestades ka seda, et nõue on hüpoteegiga tagatud. Kui kahju üldse ei tekkinud ja võlgnik peab leppetrahvi ikkagi maksma, kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahjuhüvitise tähenduse. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja piisavalt näidanud ja põhistanud, kuidas saab vaidlusaluse kokkuleppe järgi leppetrahv mõjutada võlgnikku rikkumisest hoiduma
Tsiviilasi nr 2-18-17391 olukorras, kus osa(de) võõrandamise keeld on osanikel mitte võlgnikul, kelle tahtest osa(de) võõrandamise ei sõltu. Arvestades, et hageja ei ole näidatud oma õigustatud huvi leppetrahvi nõudmiseks st mil viisil täidab leppetrahv praegusel juhul preventiivfunktsiooni ning kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et laenulepingu p-i 11.2.1 rikkumisest oleks hagejale üldse mingi kahju tekkinud, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud hageja nõutava leppetrahvi vähendamine 0 euroni. 49.3.Kostja I viivise vähendamise taotluse on maakohus jätnud kolleegiumi arvates õigesti rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kolleegium nõustub maakohtu vastavate põhjendustega neid kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, märgib ringkonnakohus, et ei jaga kostjate arusaama tõendamiskoormuse jaotuse kohta viivise vähendamise taotluse lahendamisel. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20, 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10 p 12). Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Praegusel juhul moodustab viivis ca 1⁄4 põhivõlast, mistõttu ei ole kahju tõendamine nõutav. Kostjate viited kahju hüvitamisega seotud kohtupraktikale ei ole asjakohased.
50.Eeltoodud põhjendustel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja tunnustada hageja pandiga tagatud nõuet kostja II pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus summas 1 236 015 eurot (1 265 605.85-29 590.85). Menetluskulude jaotus
51.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
52.Maakohus on rahuldanud hagi täies ulatuses ning jätnud kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada kõigis kohtuastmetes kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise (nõude tunnustamise) ulatusele protsendi täpsusega, jättes menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda ja 98% ulatuses võrdsetes osades kostjate kanda (TsMS § 165 lg 1).
53.Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud kostja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
Tsiviilasi nr 2-18-17391 Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.