Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-17391
Tsiviilasi
AS LHV Pank hagi Fepower OÜ ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) panktorihalduri V K vastu AS LHV Pank nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: AS LHV Pank (registrikood 10539549, asukoht Tartu mnt esindajad 2, 10145 Tallinn, lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja vandeadvokaadi abi Rety Estorn (e-post: [email protected], [email protected]); Kostja I: Fepower OÜ (registrikood 12325730, asukoht Tammsaare tee 47, Tallinn 11316, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela (e-post: [email protected]); Kostja II: Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur V K, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Henri Ratnik, e-post [email protected] Asja läbivaatamine
Kohtuistung 21.08.2019
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnustada AS LHV Pank nõuet Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 265 605,85 eurot, millest 1 250 000 eurot on pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 3 p 1 kohaselt esimeses rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõue ning 15 605,85 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõue. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 3. Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult
2-18-17391 teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.AS LHV Pank (edaspidi hageja) esitas 16.11.2018 Harju Maakohtusse hagi Fepower OÜ (edaspidi kostja I) ja Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ (pankrotis) pankrotihalduri V K (edaspidi kostja II) vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses summas 1 265 605,85 eurot, sh 1 250 000 eurot PankrS § 153 lg 3 p 1 kohaselt esimeses rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena ning 15 605,85 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena. Võlgniku pankrot kuulutati välja 14.02.2018 ja kostja II nimetati võlgniku pankrotihalduriks. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse 20.04.2018 ja 05.11.2018 selle täpsustuse. Hagejal on võlgniku vastu nõue summas 1 265 604,58 eurot, millest 1 250 000 eurot on esimese järgu pandiga tagatud nõue (hüpoteek kinnistule registriosa nr xxx) ja 15 605,85 eurot teise järgu nõue. Hageja ja võlgniku vahel on 05.09.2013 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt andis hageja võlgnikule xxx kaasomandi xxx/xxx mõttelise osa, registriosa nr xxx (edaspidi kinnistu või kinnistu kaasomandi mõttEe osa) ostuhinna tasumise osaliseks finantseerimiseks laenu 990 000 eurot (edaspidi laenuleping). Hageja maksis võlgnikule laenu välja 11.10.2013. Laenu tähtaega pikendati kuni 05.10.2016 (muutus sissenõutavaks 06.10.2016). Võlgnik ei ole hagejale laenu tagastanud. Laenulepingust tulenev põhinõue on 990 000 eurot, viivisenõue 246 015 eurot ja leppetrahvi nõue 29 590,85 eurot (hageja poolt nõutud leppetrahvist 29700 eurot on võlgnik 109,15 eurot tasunud). Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek toimus 05.11.2018. Hageja nõudele esitasid vastuväite kostjad I ja II, mille tulemusena jäi hageja nõue koosolekul tunnustamata. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja oma nõude tunnustamist PankrS § 106 lg 1 alusel kohtu poolt.
2.Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega hagile ja hageja nõudele. Hageja leiab, et kostjatel ei ole õigus esitada hageja nõude suhtes selliseid vastuväiteid, milliseid saaks esitada vaid võlgnik ise (kui laenulepingu osapool), sh väited võlgniku suhtes lepingueelse teavitamiskohutuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ning nimetatud väidetavate rikkumistega võlgnikule kahju tekitamise ja oletatava kahjunõude tasaarvestamise kohta. Hageja osundab, et võlgnik ise ei ole hageja nõudele vastuväiteid esitanud, olles seega hageja nõuet tunnustanud. Samuti hageja leiab, et ta ei ole laenuandja kohustusi rikkunud ega ei ole sellega võlgnikule mingil moel kahju põhjustanud. Võlgnik on juriidiline isik, kes sõlmis laenulepingu oma majandus - ja kutsetegevuses, olles teadlik kõigist laenu- ja hüpoteegilepinguga seotud asjaoludest ja sellest tulenevatest kohustustest ning võimalikest riskidest. Puudub igasugune alus arvata, et ta ei saanud oma kohustustest aru.
2-18-17391
Kostjate vastuväited
3.Kostjad I ja II vaidlevad hagile vastu (sisulisi vastuväiteid on hagile esitanud kostja I, kuid kostjad II on avaldanud nendega nõustumist, mistõttu kohus loeb, et samaseid vastuväiteid on esitanud mõlemad kostjad) ja taotlevad jätta see rahuldamata ning hageja nõue tunnustamata. Kostjad leiavad, et neil on õigus esitada hageja nõudele kõiki neidsamu vastuväiteid (sh kahju hüvitamise nõude esitamise ja tasaarvestuse vastuväide), mida võiks hageja nõudele esitada võlgnik ise. Kostjad leiavad, et hageja on kinnistu omanikult Xxx Xxx OÜ-lt võlgnikule 1 664 000 euro eest kinnistu kaasomandi mõttelise osa omandamiseks finantseerimisskeemi väljatöötamisel ja selleks võlgnikule esimese osa tasumiseks 990 000 euro suuruse laenu väljastamisel rikkunud oluliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg 1 ja 2 tulenevat lepingueelset teavitamiskohustust, kuna ei ole võlgnikku informeerinud laenuvõtmisega seonduvatest riskidest, sh jääkvõla, ulatuslike leppetrahvide ja viiviste tasumise kohustuse tekkimise võimalusest, samuti hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega kaasnevatest riskidest. Hageja ei ole hoiatanud ega informeerinud võlgnikku ka asjaolust, et võlgnik ei pruugi olla võimEe tasuma Xxx Xxx OÜle ostuhinna teist osa (summas 674 000 eurot). Hageja on oluliselt rikkunud krediidiasutuste seaduse (KAS) §-st 83 lg 3 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet, olles jätnud kontrollimata võlgniku tegelikku krediidivõimekust teenindada ja tagastada 990 000 eurost laenu (milline kostjate arvates võlgnikul täielikult puudus). Kostjate hinnangul on hageja lepingueelse teavitamiskohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud võlgnikule varalist kahju summas 1 038 773,80 eurot, mis koosneb hageja poolt võlgnikult nõutavatest viivistest summas 246 015 eurot ja leppetrahvist summas 29 590,85 eurot, võlgniku poolt hagejale tasutud laenulepingu sõlmimise ja muutmise tasudest kogusummas 21 800 eurot, Xxx Xxx OÜ poolt võlgnikult nõutavatest viivistest summas 577 618 eurot ning võlgniku vara vähenemisest kinnistu sundmüügi tõttu summas 163 750 euro võrra. Kostjad leiavad lisaks, et laenulepingus rakendatud intressimäär (7,5 % + euribor) oli ebamõistlikult kõrge. Kostjate arvates hagejal võlgniku vastu leppetrahvi nõue puudub, kuid juhul kui kohtu hinnangul see on, siis alternatiivselt taotlevad kostjad leppetrahvi vähendamist nullini. Kostjad taotlevad ka viiviste vähendamist mõistliku suuruseni (1 % aastas). Juhul, kui kohtu hinnangul on hageja nõue võlgniku vastu tervikuna põhjendatud, paluvad kostjad tasaarvestada see kattuvas osas võlgniku kahju hüvitamise nõudega summas 1 038 773,80 eurot. Kostjad ei nõustu, et hageja nõue oleks pandiga tagatud.
Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostjate vastused ning poolte täiendavad seisukohad, kuulanud kohtuistungil ära pooled (sh hageja seadusliku esindaja vande all) ja tunnistaja ning olles tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab hagi tuleb rahuldada.
5.PankrS § 94 lg 1 tulenevalt peab võlausaldaja esitama pankrotihaldurile kirjaliku nõudeavalduse, millele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Pankrs § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse
2-18-17391 vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Seega on hageja nõude rahuldamise eeldusteks, et hageja oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, et hageja oleks esitanud seejärel tähtaegselt nõude tunnustamise hagi kohtusse ning et nõue võlgniku vastu oleks võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja seisuga kehtiv ja sissenõutav.
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) 25.06.2013 pöördus hageja poole AS XXX finantsjuht V P, et nad on huvitatud Xxx territooriumil asuva osaliselt hoonestatud ja krundistatud ärimaa sildfinantseerimisest ca 2 aasta jooksul 1 miljoni euro ulatuses (e-kiri I k tl 120); 2) 17.07.2013 teavitas V P O Kt ja A Pt, et hageja esialgne seisukoht (juhatuse liikme I N edastuses) on, et A) xxxi hinnangust annaks sildfinantseerimisena pool e 0,9 miljonit eurot; B) 2 aastat bullet 100 %, intress 8 % fix; C) tahavad kindlasti saada kindlust ehk ülevaadet detailist. ..Hetkel on lahtine küsimus, keda finantseeritakse, suures pildis oleme tehingu õnnestumiseks rääkinud „meie“ huvidest (II k tl 134); 23.07.2013 teavitas V P O Kt ja A Pt, et hageja (juhatuse liige I.N) andis teada, et teeks tehingu, kui xxx teeks kinnistu kohta nn. järelhindamise (e-kiri I k tl 179); xxx Kinnisvarabüroo poolt kinnistu kohta koostatud hindamisakti kohaselt on hindamine teostatud 20.02.-13.03.2012 (II k tl 43-63); xxx 26.07.2013 hindamisakti kohaselt on kinnistu turuväärtuseks 1 600 000 eurot (I k tl 140151, II k tl 42); xxx xxx ja xxx poolt teostatud hindamisaktid on tellitud xxxpoolt, mille ainuaktsionär oli Xxx AS, mille juhatuse liige ja osanik läbi Xxx AS-i oli O K (e-äriregistri väljavõtted II k tl 64-73); 3) Võlgnik, osakapitaliga 2500 eurot (ilma sissemakset tegemata) kanti äriregistrisse 29.07.2013. Võlgniku asutajaks ja ainuosanikuks kuni 15.09.2016 H K, võlgniku tegevusalaks enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus (e-äriregistri väljavõtted I k tl 76-77, 122, II k tl 9-12); 29.07.2013 saatis V P hagejale andmed tehingupoolteks oleva võlgniku ja OÜ XXX XXX kohta (e-kiri I k tl 182, e-äriregistri väljavõte II k tl 74-75): 4) 02.08.2013 esitas hageja (juhatuse liikme I N isikus) võlgnikule pakkumise laenu saamiseks 990 000 eurot tähtajaga 2 aastat (pakkumiskiri I k tl 121, e-äriregistri väljavõte hageja kohta II k t 76-79); 5) kohtutäitur K Pi 14.08.2013 tulemi jaotamise otsusest nähtuvalt ostis Xxx Xxx OÜ xxx kinnistu xxx/xxx suuruse mõttelise osa hinnaga 1 057 500 eurot (II k tl 132-133); 6) 27.08.2013 pöördus hageja poole seoses laenulepingu ettevalmistamisega A V (ekiri I k tl 131); 05.09.2013 sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu nr LL-xxx, mille pp-de 1 ja 2 kohaselt andis hageja võlgnikule laenu summas 990 000 eurot eesmärgiga kinnistu xxx registriosa nr xxx ostuhinna osaliseks finantseerimiseks; p 5 kohaselt intressimäär Euribor
2-18-17391 + 7,5 %; p 5.1 kohaselt esimese intressiperioodi kuni 04.03.2013 (kaasa arvatud) Euribor on 0.343 % aastas; p 6.1. kohaselt laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015; p 6.3. kohaselt maksepuhkus 05.10.2013 kuni 05.08.2015; p 8 kohaselt viivis 0,05 %; p 9.1. kohaselt leppetrahv laenusaaja poolt oma kohustuste rikkumise korral 3 % laenusummast; p 10 kohaselt tagatisvaraks (p 10.1) hageja kasuks esimesele järjekohale seatud/seatav hüpoteek summas 1250 000 eurot xxx/xxx suurusele kaasomandi osale kinnistust xxx registriosa nr xxx ja (p 10.2) O K käendus käenduslepingu nr KL-xxx KT alusel (laenuleping I k tl 1216); 05.09.2013 laenulepingu lisakokkulepete kohaselt pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 05.10.2016 (laenulepingu muudatused I k tl 18-27); 7) 10.10.2013 sõlmiti hageja ja O K (käendaja) vahel käendusleping, mille kohaselt käendaja käendab hageja ees 05.09.2013 laenulepingust tulenevaid nõudeid summas 990 000 eurot (II k tl 113-115); käenduslepingu allkirjastamist vahendas O K poolt A V (e-kiri II k tl 8, 112); 8) 10.10.2013 hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati kinnistule hageja kasuks hüpoteek summas 1 250 000 eurot (hüpoteegi seadmise leping I k tl 41-50); hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 18.11.2013 (kinnistusraamatu registriosa xxx väljavõte I k tl 28-37, tl 132139); 11.10.2013 maksis võlgnik laenulepingu alusel saadud summa 990 000 eurot kinnistu ostuhinna osalise tasumise korras OÜ-le XXX XXX (konto väljavõte I k tl 17); 25.03.2011 andis hageja hüpoteegipidajana võlgniku taotlusel nõusoleku kinnistu piiride muutmiseks (võlgniku e-kiri ja hageja nõusolek II k tl 19-22); 9) Võlgniku 2014.a. majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul majandusaasta lõpus rahalisi vahendeid 2 eurot ning 2015.a. majandusaasta lõpus 1320 eurot, kusjuures võlgniku müügitulu on mõlemal majandusaastal ca 130 000 eurot (majandusaastate aruanded I k tl 78-91); 10) 21.07.2016 kanti kinnistu suhtes kinnistusraamatusse kohtulik hüpoteek summas 1 106 034 eurot OÜ XXX XXX kasuks (kinnistusraamatu väljavõte IV jagu kanne 23 I k tl 37); 11) 15.09.2016 sai H K asemel võlgniku osa 2500 eurot ainuosanikuks A P. Alates 01.11.2018 on võlgniku juhatuse liikmeks A. V, kes on xxx juhatuse liige (äriregistri väljavõtted I k tl 38-39, II k tl 13); 12) 26.09.2016 esitas hageja võlgnikule (tulenevalt võlgnikupoolsest laenulepingu rikkumisest) leppetrahvi nõude summas 29700 eurot (nõudekiri I k tl 40); 27.09.2016 sõlmiti hageja ja võlgniku vahel hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping, mille p 3 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hageja laenulepingust tulenevad nõuded võlgnik vastu ja lisaks muud nõuded Fepower OÜ vastu (leping I k tl 51-55); 13) 05.10.2016 tähtajaks võlgnik laenu 990 000 eurot hagejale ei tagastanud. Samas oli võlgnik laenuperioodi jooksul tasunud hagejale intressi keskmise intressimaksega ühes kuus ca 6500 eurot (võlgniku konto väljavõte II k tl 14-15), kusjuures võlgnikule oli laekunud erinevatel perioodidel igakuiselt üüri igakuisest intressimaksest suuremas summas, ca 10000 eurot (võlgniku pangatehingute väljavõte koos päringuga II k tl 23-41, 110-111, 145147); 14) 06.10.2016 esitas hageja võlgniku suhtes kohtutäitur E Vele täitmisavalduse, milles palus pöörata laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks kinnistule sissenõue summas 1020085,85 eurot, sh tähtajaks tagastamata laenusumma 990 000 eurot, leppetrahvi nõue 29590,85 eurot ja viivis (periood 05.10.-06.10.2016, kokku 1 päeva eest) 495 eurot (täitmisavaldus I k tl 158-159); võlgnik kinnitas kohtutäituri täitmisteate, kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse
2-18-17391 jt kättesaamist 10.10.2016 (võlgniku seadusliku esindaja A.P e-kiri 10.10.2016 I k tl 160); kohtutäitur E V arestis kinnistu ja kuulutas 18.10.2016 välja selle enampakkumise alghinnaga 1 250 000 eurot (enampakkumise teade I k tl 161162); 15) 14.02.2018 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-16-16617 kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks V K (kohtumäärus I k tl 125-130); 16) 16.04.2018 esitas OÜ XXX XXX võlgniku pankrotimenetluses nõude 1 251 618 eurot, sh põhivõlgnevus 674 000 eurot ja viivisenõue 577 618 eurot (nõudeavaldus I k tl 96-98); 20.04.2018 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse ja 05.11.2018 selle täpsustuse summas 1 265 605 eurot, sh 1 250 000 eurot I järgu nõudena (pandiga tagatud) ja 15605,85 eurot teise järgu nõudena (nõudeavaldus I k tl 4-6); 03.05.2018 esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldused Fepower OÜ (so kostja I ) summades 227077,73 eurot ja 22109,99 eurot (II k tl 106-109); 17) 10.08.2018 avaldati võlgniku pankrotimenetluses kinnistu enampakkumise teade ja 07.09.2018 võõrandati kinnistu OÜ-le xxx hinnaga 1 500 250 eurot (teade I k tl 163, parimaks pakkujaks tunnistamise otsus I k tl 99); 18) 05.11.2018 toimus võlgniku võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek, mille käigus esitasid hageja nõudele vastuväited kostjad I ja II, mistõttu hageja nõue jäi tunnustamata (nõuete kaitsmise koosoleku protokoll I k tl 7-11). Kostjate vastuväited ja põhjendused
7.Kostjate väite puhul, et neil on õigus esitada hageja nõudele samasuguseid vastuväiteid (sisulisi vastuväiteid on esitanud kostja I, kuid kostja II on väljendanud nendega nõustumist), milliseid eelduslikult võiks esitada ainult võlgnik kui laenulepingu pool (laenusaaja) ise, tuginevad kostjad Riigikohtu lahenditele 2-14-60950 (p 17.3) ja 3-2-1-95-11 (p 11), millest tulenevalt võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7) ning nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Kostjad leiavad, et kuigi võlgniku puhul ei ole tegemist tarbijaga, pidi hageja professionaalse krediidiandjana täitma lepingueelset teavitamiskohustust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka äriühingust laenusaaja suhtes. Hageja poolt lepingueelse teavitamiskohustuse (VÕS § 14 lõiked 1 ja 2) rikkumist põhjendavad kostjad sellega, et hageja ei ole võlgnikule OÜ-lt Xxx Xxx kinnistu kaasomandi mõttelise osa ostmiseks 990 000 euro suuruse laenu andmisel informeerinud võlgnikku laenuvõtmisega seonduvatest riskidest, sh jääkvõla, ulatuslike leppetrahvide ja viiviste tasumise kohustuse tekkimise võimalusest, samuti hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega kaasnevatest riskidest.
8.Kostjad leiavad, et kuna alles 29.07.2013 ja ilma sissemakset tegemata osakapitaliga 2500 eurot asutatud võlgnikul (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte tl 76-77) puudusid hagejaga laenulepingu sõlmimise hetkel (05.09.2013) mistahes rahalised vahendid kinnistu kaasomandi mõttelise osa ostmiseks hinnaga 1 664 000 eurot, siis töötas hageja võlgniku jaoks välja finantseerimisskeemi, et võlgnikul oleks võimalik vajalikku laenu 990 000 eurot hagejalt saada ja OÜ-lt Xxx Xxx kinnistu kaasomandi mõttelist osa osta (V.Pi e-kiri 17.07.2013 II k tl 134). Tegelikkuses soovis esialgu Xxx Xxx OÜ saada hagejalt vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa tagatisel krediiti, kuid hageja ei saanud Xxx Xxx OÜ-d krediteerida, sest viimane soetas ise vaidlusaluse kinnistu koos muu kinnisvaraga kohtutäituri enampakkumiselt odavamalt kui müüs selle mõttelise osa võlgnikule (II k tl 132-133). Kuna Xxx Xxx OÜ-le 990 000 eurose laenu andmine oli sellises olukorras mõeldamatu (laenule ligilähedase hinnaga soetati enampakkumiselt tunduvalt rohkem kinnisvara), siis töötas hageja välja finantseerimisskeemi,
2-18-17391 mille kohaselt pidi kinnistu ostjaks olema uus vastasutatud ja ilma majandustegevuseta äriühing. Arvestades, et V.P küsis hagejalt laenu 25.06.2013 (I k tl 120), ei saanud ta seda küsida kohe võlgnikule, mida sel ajal veel ei eksisteerinud ja asutati alles rohkem kui kuu aega hiljem, st 29.07.2013 (e-äriregistri väljavõte I k tl 76-77). Osakapitali sissemakset tegemata asutatud ning ilma igasuguse krediidi - ja äritegevuseta äriühingule laenu andmine oli hageja tingimus, ilma milleta ei olnud hageja nõus Xxx Xxx OÜ-lt kinnistu kaasomandi mõttelise osa ostmist finantseerima. Hageja poolt laenulepingu aluseks oleva finantseerimisskeemi väljatöötamist tõendavad O.K e-kirjad 14.08.2013 ja 19.08.2013 M.Vile, millest esimeses kirjutab O.K vastuseks M. Vi küsimusele „Mis seisus me hetkel oleme viimaste rahade refinantseerimise osas“, et „LHV on olemas, Krediidipanka ei ole veel vastusesse saanud ... seda vastust, et kas nad teeksid ka Xxx Xxxsse, veel ei ole, uurin homme Pi käest, tema mul seda asja ajas...(II k tl 130) ja teises „Käisin täna Piga LHV tehingu läbi. Tahavad liigutada uude firmasse ja mõte see, et uus firma ostab Xxx Xxx käest 1,65 euriga ehk selle 3 kinnistu hindamisväärtusega. Hea pidi olema see, et siis selle 650 saab järelmaksule jätta .... Sellepärast ei saavat omanikku finantseerida, sest omanik on need kinnistud tervikuna odavamalt ostnud..“(II k tl 131). Kohtutäitur K Pi 14.08.2013 tulemi jaotamise otsusest nähtuvalt ostis Xxx Xxx OÜ xxx kinnistu xxx/xxx suuruse mõttelise osa vaid 1 057 500 euroga (II k tl 132-133). 05.09.2013 müügilepingu esemeks oli vaid xxx/xxx suurune mõttelise osa kinnistust (ehk sisuliselt pool sellest, mille Xxx Xxx OÜ enampakkumiselt omandas), mille võlgniku poolt 1 664 000 euroga ostmist oli hageja nõus 990 000 eurose laenuga finantseerima. Enampakkumise asjaolud olid hagejale teada.
9.Lisaks varatu ning igasuguse eelneva majandustegevuseta äriühingu kui hageja jaoks sobiva laenusaaja asutamise nõudele palus hageja kinnistu ostjal ja müüjal „kujundada“ ka kinnistu eksperthinda hagejale sobilikumaks (V.Pi e-kiri 23.07.2013 I k tl 179). Kuna hageja soovis, et kinnistu mõttelise osa eksperthinda muudetaks hageja krediidikomiteele sobilikumaks, võib väita, et hageja tundis ise aktiivset huvi võlgnikule krediidi väljastamise vastu ning tema roll väljus tavapärasest krediidiasutuse kui laenuväljastaja rollist. Kostjad on seisukohal, et hageja sisuliselt meelitas võlgnikku temaga laenulepingut sõlmima, lootes teenida võlgnikule antud laenu arvel võrreldes tavapäraste kinnisvaralaenudega ebamõistlikult suurt intressi, mis laenulepingu kohaselt on euribor + 7,5% aastas, samas kui tavapäraste kinnisvaralaenude intress on euribor + 1-2% aastas. Eesti Panga statistikast nähtuvalt (I k tl 180-181) oli laenulepingu sõlmimise ajal tavapärane ettevõtetele väljastatava laenu intressimäär 3% aastas + euribor. Seega väljastas hageja võlgnikule laenu turu keskmisest intressimäärast koguni 2,5 korda kõrgema intressimääraga. Kostjad osundavad, et lähtudes hageja väidetud võlgniku renditulust ca 10000 eurot kuus (rentnike tabel I k tl 152) ja laenulepingu järgsest intressikulust 7,5 % aasta kohta (euribori arvestamata), mis 990 000 eurose laenu puhul moodustab kokku 74 250 eurot (990 000 eurot * 7,5% aastas), jätkunuks eeldusel, et võlgnikul puudusid igasugused tegevuskulud (mida kostjad ei eelda), aastasest üüritulust vaid 7 kuu intressi tasumiseks aasta kohta. Antud väidetav renditulu 24 kuu kohta oleks 240 000 eurot, mis samuti ei võimalda tagastada hagejale 990 000 eurot laenu, kuna 24 kuu intresside nõue oleks vähemalt 148 500 eurot (2 aastat * 74 250 eurot). Seega ei ole võlgniku suutlikkus täita laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi millegagi tõendatud. Lisaks ei hoiatanud ega teavitanud hageja võlgnikku selles osas, kust peaks viimane leidma 2 aasta jooksul lisaks 990 000 euro laenu tagastamisele ka rahalisi vahendeid Xxx Xxx OÜ-le ostuhinnahinna teise osa (674 000 eurot) tasumiseks, millega viivitamisel kaasneb 10.10.2013 müügilepingu alusel 0,1%-lise viivitusintressi tasumise kohustus tasumata ostuhinnalt päevas. Kuigi hageja ei olnud võlgniku ja Xxx Xxx OÜ vahelise müügilepingu osapool, ei tähenda see, et hagejal kui kinnistu ostutehingu finantseerimisskeemi väljatöötajal ei olnud kohustust hoiatada ja informeerida võlgnikku asjaolust, et võlgnik ei pruugi suure laenukohustuse võtmise
2-18-17391 tõttu või muul põhjusel olla võimeline tasuma kinnistu ostuhinna osa summas 674 000 eurot Xxx Xxx OÜ-le. Kuivõrd üksnes hageja poolt laenu andmine tegi võimalikuks võlgniku poolt kinnistu kaasomandi mõttelise omandamise Xxx Xxx OÜ-lt, pidi hageja professionaalse krediidiandjana informeerima võlgnikku kõigist laenu - ja müügitehingutega seotud olulistest asjaoludest.
10.Kostjad ei nõustu hageja väitega, et võlgnikuga või laenulepinguga seotud isikud omasid tehingu eelselt niigi piisavalt vajalikke teadmisi, mistõttu hageja ei pidanudki neid täiendavalt informeerima ega hoiatama. Kostjad osundavad, et võlgnikuga oli 05.09.2013 laenulepingu sõlmimisel seotud vaid üks isik – võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige H K. Hageja väited, et sellega olid seotud veel teised isikud (O K, A V), on paljasõnalised. V Pi poolt 29.07.2013 ekirjaga hagejale edastatud andmetest (I k tl 182) nähtub üheselt, et kinnistu ostjaks ja laenusaajaks oli võlgnik, mille juhatuse liige ja ainuosanik oli H K. Seega sai hageja võlgniku lepingueelse teavitamiskohustuse täitmisel lähtuda vaid asjaolust, et võlgniku juhatuse liige on H. K, keda tuligi laenulepinguga seonduvatest asjaoludest ja riskidest informeerida, mida aga hageja pole teinud. Asjaolu, et H. K on kunagi olnud seotud erinevate teiste äriühingutega, ei tähenda, et antud isik oleks kogenud ka laenu võtmisega seotud küsimustes ning vastav asjaolu pole tõendatud. Et H.Kl tegelikud vastavad kogemused puudusid, ilmneb asjaolust, et ta nõustus võlgniku juhatuse liikmena võtma võlgnikule laenukohustust, mille intressimäär ületab 2,5 korda tavapärast intressimäära ning millise laenu tagastamiseks puudusid võlgnikul mistahes objektiivsed võimalused. Seega kasutas hageja H.K kogenematust teadlikult ära ning jättis omakasu motiivil VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustuse täitmata. O Kga ja A Vga seoses kostjad leiavad, et neil polnud seoses võlgnikuga laenulepingu sõlmimisega mingit puutumist. Asjaolu, et O.K on sõlminud hagejaga käenduslepingu (kostjate hinnangul tühise) või et ta on olnud mingite muude äriühingutega seotud, ei oma võlgniku suhtes lepingueelse teavitamiskohustuse täitmisega osas mingit tähtsust. Hageja väide, et võlgniku näol oli tegemist O K kontrolli all oleva isikuga, on ainetu. Samuti jääb kostjatele arusaamatuks, kuidas seondub O. K väidetav õigusnõustaja A.V hageja poolt võlgniku suhtes VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmisega. V Pi 29.07.2013 e-kirjast (I k tl 182) nähtuvalt oli A. V mitte võlgniku, vaid hoopis Xxx Xxx OÜ volitatud esindaja. Seega pidi hageja täitma VÕS § 14 lgtes 1 ja 2 sätestatud kohustusi üksnes H K kui võlgniku juhatuse liikme suhtes, mida ta aga ei teinud. Kostjad leiavad samas, et isegi kui pidada H.Kt laenude võtmisel kogemustega isikuks (mida ta kostjate hinnangul ei ole), ei vabastaks see hagejat VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmisest, arvestades, et hagejale kui professionaalsele krediidiandjale oli või vähemalt pidi olema ära tuntav, et võlgniku taoline vastasutatud ja majandustegevuseta laenuvõtja ei ole objektiivselt suuteline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma. Pank ei saa sellises olukorras jääda tegevusetuks, vaid peab laenuvõtjat aktiivselt informeerima laenu võtmisega ja pandilepingu sõlmimisega seotud kõikidest riskidest ning kutsuma laenuvõtjat üles veelkordselt laenu võtmise otsust läbi kaaluma. Muu hulgas kannab VÕS § 14 lg 1 kohase teavitamiskohustuse täitmine ka panga enda jaoks kontrollifunktsiooni, st sunnib panka enne laenulepingu sõlmimist veelkordselt laenuandmise otsuse läbi analüüsima ja vajadusel keelduma laenu väljastamisest. Kostjate hinnangul ei saa käesoleval juhul olla vaidlust, et hageja ei ole võlgniku juhatuse liiget H.Kt lepingueelselt informeerinud ei laenu võtmise ega ka pandilepingu sõlmimisega seotud riskidest.
11.Hageja poolt võlgnikule laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte jämedat rikkumist (KAS § 83 lg 3) põhjendavad kostjad sellega, et: 1) alles 29.07.2013 asutatud ja ilma mingi sisulise majandustegevuseta võlgniku puhul jääb arusaamatuks, milliste võlgniku maksevõimet iseloomustavate andmete ning dokumentide alusel otsustas hageja võlgnikule krediidi väljastada. Asjaoludest nähtub üheselt, et hageja ei kontrollinud võlgniku tegelikku krediidivõimelisust, vaid otsustas võlgnikule laenu andmise, veendumata seejuures võlgniku
2-18-17391 võimes täita oma jooksvatest sissetulekutest laenulepingut. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul oleks olnud mingeid jooksvaid sissetulekuid, mille arvel oleks saanud laenulepingust tulenevaid makseid tasuda; 2) laenulepingu p-s 6.3 kohaselt on hageja ja võlgnik juba laenulepingu sõlmimisel leppinud kokku võlgnikule maksepuhkuse andmises perioodiks 05.10.2013 - 05.08.2015. Arvestades, et laenu kasutusele võtmise tähtaeg oli laenulepingu p 4 alusel 19.09.2013 ning laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015, siis lepiti laenulepingu sõlmimisel kogu laenuperioodiks kokku võlgnikule maksepuhkuse andmises. Kostjad leiavad, et kui krediidiasutuse klient taotleb laenulepingu sõlmimisel ja enne laenu väljastamist krediidiasutuselt maksepuhkust praktiliselt kogu laenuperioodiks, siis on krediidiasutuse poolt laenu väljastamisel tegemist ilmse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega ning hageja oleks pidanud laenu väljastamise asemel hoopis kategooriliselt keelduma võlgnikule laenu väljastamisest. Võlgniku poolt maksepuhkuse taotlemine tõendab üksnes laenusaaja maksevõimetust, vastasel juhul puudus tal vajadus maksepuhkust taotleda; 3) 10.10.2013 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu (I k tl 41-50) p 3.2 alusel on kinnistu mõttelise osa ostuhinnaks määratud 1 664 000 eurot, millest esimese osa (990 000 eurot) tasumist finantseeris hageja, kuid müügilepingu p 3.3 alusel kohustus võlgnik tasuma müüja Xxx Xxx OÜ-le 2 aasta jooksul ehk hiljemalt 10.10.2015 ülejäänud ostuhinna summas 674 000 eurot. Hageja, otsustades anda võlgnikule 990 000 eurot laenu, ei arvestanud ilmselgelt võlgniku kohustusega tasuda Xxx Xxx OÜ-le 2 järgmise aasta jooksul 674 000 eurot, mille võimatus (lisaks hagejale laenu 990 000 tagastamisele) pidi hagejale olema arusaadav juba laenulepingu sõlmimisel; 4) laenulepingu p 6.1 kohaselt on laenu antud kaheks aastaks kuni 05.09.2015, millist tähtaega on järgnevate laenulepingu muudatuskokkulepete kohaselt pikendatud kuni 05.10.2016 (I k tl 18-27), kusjuures hageja on iga laenulepingu muudatuskokkuleppe sõlmimisel küsinud võlgnikult lepingu pikendamise eest tasu, suurendades sellega võlgniku kohustusi hageja ees; 5) võlgniku 2014. ja 2015.a. majandusaasta aruannetest nähtuvalt puudus võlgnikul sel perioodil mistahes majandustegevus ja sissetulekud, mis võimaldanuks 990 000 eurost laenu 2 aasta jooksul tagasi maksta. Nii oli võlgnikul 2014. majandusaasta lõpuks rahalisi vahendeid 2 eurot ning 2015. majandusaasta lõpuks 1320 eurot, mis kahtlemata ei võimaldanud võlgnikul oma rahalisi kohustusi hageja ees täita. Ehkki võlgniku müügitulu oli mõlemal majandusaastal ca 130 000 eurot (majandusaastate aruanded I k tl 78-91), siis ka nendest tuludest ei piisanuks tasuda 2 aasta jooksul tagasi laenu ja teist ostuhinna makset Xxx Xxx OÜle. Hageja väited selle kohta, et võlgnikul olid kavatsused kinnistu omandamise järgselt jagada kinnistu detailplaneeringule vastavalt eraldi kinnisasjadeks, kasvatada sellega kinnistu väärtust ning võõrandada kinnistu 2 aasta jooksul kasumlikult edasi, on paljasõnalised ning tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku poolt kinnistu ostmise eesmärgiks oli selle arendamine ja edasimüük. Väide, et laenu sihtotstarve oli sildfinantseering, mis seondub kinnistu edasimüügiga, on paljasõnaline. Samas ei vabastaks ka sildfinantseerimise eesmärgil tehingu finantseerimine hagejat kui krediidiasutust KAS § 83 lg-s 3 sätestatud kohustuste täitmisest; 6) võlgniku suhtes nimetatud ajutise pankrotihalduri V K 14.03.2017 aruandest nähtuvalt selgub (I k tl 92-95), et: a) võlgnikul ei ole ega ole ka varasemalt olnud mingit reaalset majandustegevust, mis võimaldaks võlgnikul teenindada hagejalt saadud laenu; b) võlgniku maksejõuetuse on põhjustanud hageja poolt laenu andmine. Ajutine pankrotihaldur on selgitanud, et võlgniku rahavooline maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2016.a. lõpuks, kui saabus hagejale laenusumma tagasimakse lõpptähtaeg.
12.Kostjad leiavad, et kuna hageja osales krediidiasutusena aktiivselt võlgniku ja Xxx Xxx OÜ vahelise tehingu finantseerimisskeemi väljatöötamisel ja määratledes selles laenulepingu pooled ja muud olulised tingimused, kuid jättis lepingueelse teavitamiskohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtete järgmise täitmata, siis peab ta kandma ka täielikku vastutust sellise tehingu negatiivsete tagajärgede eest. Tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-19
2-18-17391 136-12 (p 25), mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel laenuandjalt rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, leiavad kostjad, et hageja poolt on võlgnikuga laenulepingu 136sõlmimisel lepingueelse teavitamiskohustuse täitmata jätmise ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlgnikule tekitatud varalist kahju, milleks on: 1) hageja poolt võlgnikult nõutavad viivised summas 246 015 eurot, millist nõuet võlgnikule laenu mitteandmise korral ei saaks hagejal olla; 2) hageja poolt võlgnikult nõutav leppetrahv summas 29 590,85 eurot. Kuigi kostjad on seisukohal, et hagejal leppetrahvi nõue tegelikult puudub, siis sellise nõude olemasolu korral on ka leppetrahv VÕS § 115 lg 1 alusel käsitletav kahjuna, mille hageja on võlgnikule vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud; 3) võlgniku poolt hagejale tasutud laenulepingu sõlmimise ja muutmise tasud summas 21 800 eurot. Hageja on laenulepingu p 7 alusel laenulepingu sõlmimisel nõudnud lepingutasu 9900 eurot (laenuleping I k tl 12-16), 04.09.2015 laenulepingu muutmisel on tasutud 4950 eurot (I k tl 1819), 04.12.2015 laenulepingu muutmisel on tasutud 2475 eurot (I kt tl 20-21), 16.03.2016 laenulepingu muutmisel on tasutud 1000 eurot (I k tl 22-23), 12.04.2016 laenulepingu muutmisel on tasutud 1000 eurot (I k tl 24-25) ning 22.07.2016 laenulepingu muutmisel on tasutud 2475 eurot (I k tl 26-27). Seega on võlgnik nii laenulepingu sõlmimise kui ka muutmise tasudena tasunud hagejale kokku 21 800 eurot, millised kulutused oleksid jäänud olemata, kui hageja oleks rakendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ei oleks väljastanud võlgnikule krediiti, mida viimane ei suutnud tagastada; 4) Xxx Xxx OÜ poolt müügilepingu p 3.6 alusel võlgnikult nõutavad viivised summas 577 618 eurot (Xxx Xxx OÜ 16.04.2018 nõudeavaldus I k tl 96-98). Kui hageja ei oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja oleks keeldunud võlgnikule laenu andmisest (mida hageja oleks pidanud ka tegema, arvestades võlgniku majanduslikku seisundit), ei oleks võlgnik saanud ka Xxx Xxx OÜ-ga kinnistu kaasomandi mõttelise osa ostu-müügilepingut sõlmida (võlgnikul poleks olnud raha ostuhinna tasumiseks) ning kinnistu mõttelise osa müüjal Xxx Xxx OÜ-l ei oleks võlgniku vastu 577 618 eurost viiviste tasumise nõuet; 5) võlgniku vara vähenemine 163 750 euro võrra. Kuna võlgnik omandas kinnistu kaasomandi mõttelise osa hinnaga 1 664 000 eurot (10.10.2013 kinnistu mõttelise osa müügileping I k tl 41-50), kuid võlgniku pankrotimenetluses võõrandati see OÜ-le xxx hinnaga 1 500 250 eurot (parimaks pakkujaks tunnistamise otsus I k t l 99), siis see tõi kaasa võlgniku vara vähenemise 163 750 euro (1 664 000 eurot - 1 500 250 eurot) ulatuses. Seega on kostjate hinnangul hageja poolt lepingueelse teavitamiskohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitatud võlgnikule varalist kahju kogusummas 1 038 773,80 eurot (246 015 eurot + 29 590,85 eurot + 21 800 eurot + 577 618 eurot + 163 750 eurot). Kui hageja ei oleks rikkunud võlgniku suhtes lepingueelset teavitamiskohustust (VÕS § 14 lõiked 1 ja 2) ning vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lg 3) ning oleks keeldunud võlgnikule laenu andmisest (nagu oleks pidanud ka käituma), ei oleks võlgnikule sellist kahju tekkinud.
13.Hageja poolt võlgniku suhtes esitatud leppetrahvi nõude osas (29590,85 eurot) kostjad leiavad, et hageja 26.09.2016 leppetrahvi nõudekirjas (I k tl 40) ei ole esile toodud, millise konkreetses suuruses leppetrahvi tasumist nõutakse, kui laenuvõtja väidetavaid rikkumisi ei lõpeta. Teiseks, ei ole hageja tõendanud, et ta oleks väidetava leppetrahvi tasumise nõude võlgnikule kätte toimetanud. Kolmandaks on hageja leppetrahvi tasumise nõue pahauskne ning rajaneb üksnes hageja enda seadusest tulenevate kohustuste (vt KAS § 83 lg 3) rikkumisel. Sisuliselt nõuab hageja leppetrahvi laenulepingu alusel, mida hageja seaduse järgi (KAS § 83 lg 3) ei oleks tohtinud sõlmida ehk leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumine on põhjuslikus seoses hageja enda kohustuste rikkumisega, millele hageja ei saa tugineda (VÕS § 101 lg 3). Neljandaks on leppetrahvi tasumise nõue ka sisuliselt täiesti alusetu, kuna puudub mistahes lepinguliste kohustuste rikkumine. Laenulepingu p 11.1.3 sätestab, et laenusaaja kohustub
2-18-17391 lepingu kehtivuse jooksul ilma panga eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara. Hageja heidab oma 26.09.2016 nõudekirjas võlgnikule ette, et võlgniku poolt omandatud kinnistu kaasomandi mõttEe osa koormati 14.07.2016 kohtumääruse alusel (sisse kantud kinnistusraamatusse 21.07.2016) kohtuliku hüpoteegiga summas 1 106 034 eurot OÜ Xxx Xxx kasuks (kinnistusraamatu väljavõte IV jagu kanne 23 I k tl 37). Seega ei ole mitte võlgnik laenusaajana kandnud kohtulik hüpoteeki kinnistusraamatusse, vaid kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse võlgniku tahte vastaselt ning kinnistu mõttelise osa müünud Xxx Xxx OÜ taotlusel, mistõttu ei ole võlgnik laenulepingut mistahes viisil rikkunud. Kinnistu mõttelise osa kohtuliku hüpoteegiga koormamise tõi kaasa üksnes hageja enda poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Kui hageja ei oleks võlgnikule vastutustundetult krediiti andnud ega võlgnikule majanduslikult ülejõu käivat kinnisasja ostutehingut finantseerinud, ei oleks Xxx Xxx OÜ ka võla sissenõudmise hagi ja hagi tagamise taotlust esitanud. Seega on leppetrahvi tasumise nõue VÕS § 101 lg 3 alusel alusetu, kuna väidetava võlgniku poolse laenulepingu rikkumise on põhjustanud üksnes hageja enda poolt lepingueelse teavitamiskohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Laenulepingu p 11.2.1 sätestab, et laenusaaja kohustub tagama, et ilma panga eelneva kirjaliku nõusolekuta laenusaaja omanikud ei võõrandaks neile kuuluvaid laenusaaja osasid ega teeks muid tehinguid, mis vähendaks nende osalust laenusaajas. Kostjad on seisukohal, et antud sätte näol on VÕS § 44 ning § 42 lg 1 ja lg 2 p 24 alusel tegemist tühise tüüptingimusega. Kuna laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused vaid lepingupooltele (hagejale ja võlgnikule), tähendab laenulepingu p-s 11.2.1 sätestatud tagamiskohustus sisuliselt seda, et võlgnik peaks sõlmima oma osanikuga lepingu, mis keelab osanikul võlgniku osa võõrandamise. Selline laenulepingu säte on tühine tüüptingimus. Laenusaaja osaniku poolt osa võõrandamine ei mõjuta kuidagi hageja õigusi ja huve, mistõttu on tegemist sisutu ning laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustava tühise lepingusättega. Seega ei ole võlgnik saanud rikkuda ka laenulepingu p 11.2.1 ning mistahes hageja leppetrahvi tasumise nõue on täielikult alusetu.
14.Juhul kui kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõue siiski kehtiv, siis alternatiivselt esitavad kostjad taotluse leppetrahvi vähendamiseks (VÕS § 162 lg 1) mõistliku suuruseni. Kostjad on seisukohal, et kõiki asjaolusid arvestades on hageja poolt nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Kohtuliku hüpoteegi seadmine võlgniku kinnistu mõttelisele osale ei sõltunud võlgniku tahtest. Samuti ei sõltunud võlgniku tahtest asjaolu, et võlgniku osanik võõrandas oma osa. Ühtlasi ei kahjustanud kinnistu mõttelisele osale kohtuliku hüpoteegi seadmine ega laenusaaja osaniku poolt oma osaluse võõrandamine kuidagi hageja õigusi või huve. Selliselt on leppetrahvi tasumise nõue täielikult põhjendamatu. Siinjuures ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et sellist leppetrahvi nõutakse laenulepingu alusel, mida ei oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet arvestades tohtinud sõlmidagi ning raha nõutakse maksejõuetuks muutunud võlgnikult, kelle maksejõuetuse on hageja ise vastutustundetu laenamisega põhjustanud. Kostja on seisukohal, et hageja leppetrahvinõude olemasolu korral tuleb hageja leppetrahvi tasumise nõue vähendada nullini, võttes arvesse kõiki ülal kirjeldatud asjaolusid ning hageja ja võlgniku majanduslikku seisundit.
15.Hageja poolt võlgnikult nõutavate viiviste osas (246 015 eurot) taotlevad kostjad samuti nende vähendamist (VÕS § 113 lg 8 ja 162) mõistliku suuruseni. Viivise nõue moodustab koguni 24,85% väidetavast põhivõlast jäägist (246 015 eurot / 990 000 eurot * 100%), mistõttu on tegemist objektiivselt suure rahasummaga, mida tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kostjad on veendunud, et hagejale ei ole põhinõude tagastamisega viivitamisega tekkinud 246 015 euro ulatuses kahju. Ühtlasi ei ole hageja tõendanud ning ei ole ka eluliselt usutav, et hageja oleks suutnud väidetavalt viivitatud perioodi jooksul teenida põhinõudelt 246 015 eurot kasumit (intressimääraga 18,25% aastas) olukorras, kus euribor on negatiivne ning tavapärased eluasemelaenu laenuintressimäärad on ca 1,5-2% aastas. Hageja ei ole sellise kahju olemasolu
2-18-17391 või ka tulu saamise võimaluse kaotust tõendanud (sh ei ole hageja tõendanud, et ta ei ole mingil ajal saanud klientidele laenu väljastada põhjusel, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud). Hageja käsitluse järgi tekkis tal õigus nõuda kogu põhivõla jäägilt viiviste tasumist alates 06.10.2016. Viivist on arvestatud kuni 14.02.2018, mil kuulutati võlgniku pankrot välja. Hageja ei ole selgitanud, mida hageja on ca 1.5 aastat teinud, et ei ole suutnud väidetavat võlgnevust efektiivselt sisse nõuda. Seega on hageja viivitanud viiviste tasumise nõude esitamisega, aidates seeläbi kaasa viiviste tasumise nõude suurenemisele. Riigikohtu praktika (vt nt 3-2-1-167-09, p 10) kohaselt on kohtul õigus viiviseid vähendada ka sel teel, et vähendada õigussuhtele rakenduvat viivitusintressimäära. Kostjad on arvamusel, et isegi kui kohus jõuab järelduseni, et hageja põhinõue tuleb rahuldada, on põhjendatud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada viiviseid viivitusintressi vähendamisel teel 1%-ni põhinõudest aastas. Kostjad on seisukohal, et viivitusintressid 1% aastas on mõistlikud ning kompenseerivad enamgi kui piisavalt hagejale võlgniku poolsest väidetavate kohustuste rikkumisest tulenevad negatiivsed tagajärjed (kui neid üldse esineb). Lisaks tuleks arvestada hageja head majanduslikku seisundit (xxx 2019.a. II kvartali ja 6 kuu auditeerimata majandustulemused“ (II k tl 137-139).
16.Juhul kui kohtu hinnangul on hageja nõue võlgniku vastu tervikuna siiski põhjendatud, siis esitavad kostjad hageja nõude suhtes menetlusliku tasaarvestuse (VÕS § 197 ja § 198), tasaarvestades kattuvas osas võlgniku poolse kahju hüvitamise nõude 1 038 773,80 eurot hageja nõudega võlgniku vastu. Seega puudub hagejal võlgniku vastu rahaline nõue ning hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Lisaks esitavad kostjad vastuväite hageja väitele, et tema nõuded on 1 250 000 euro ulatuses pandiga tagatud. Hageja on ise esitanud kinnistusraamatu registriosa väljatrüki, millelt nähtub, et hageja kasuks seatud pant on 14.09.2018 registrist kustutatud ( I k tl 28-37). Seega ei vasta hageja väited pandiõigusest tegelikkusele. Samuti on ainetud hageja viited PankrS § 103 lg-le 4, mis sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse. Arvestades, et nõuete kaitsmise koosolek toimus 05.11.2018 (I k tl 7-11), siis on hageja tuginemine PankrS § 103 lg-le 4 põhjendamatu. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete suhtes ja põhjendused
17.Hageja ei nõustu, nagu oleks kostjatel õigus esitada hageja nõude suhtes selliseid vastuväiteid, mida eelduslikult võiks esitada ainult võlgnik kui laenulepingu pool ise. Kolmandatel isikutel puudub õigus kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväidet laenu kohta, mida nad saanud ei ole. Sama kehtib lepingueelse teavitamiskohutuse puhul – läbirääkimistel mitteosalenud isik ei saa hakata vaidlema selle üle, millist informatsiooni hageja andis või andmata jättis. VÕS § 14 kehtib üksnes läbirääkimisi pidavate osapoolte suhtes, kuid kostjatega ei ole hageja laenulepinguga seoses läbirääkimisi pidanud. Ka KAS § 83 lg 3 kehtib üksnes konkreetse laenusaaja suhtes, kuid kostjad ei ole vaidlusaluses laenulepingus laenusaajaks. Samuti ei ole kostjatel kui kolmandatel isikutel õigus esitada võlgniku nimel hagejale kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestada võlgniku väidetavat nõuet hageja nõudega võlgniku vastu. Hageja osundab, et võlgnik ise ei ole hageja nõudele mingeid vastuväiteid esitanud. Hageja samuti ei nõustu kostjate etteheidetega hageja poolt võlgnikuga laenulepingu sõlmimisel lepingueelse teavitamiskohustuse või vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise kohta. Hageja ei töötanud võlgniku jaoks välja mingit „skeemi“ ega ei meelitanud võlgnikku laenu võtma, vaid lähtus laenu väljastamisel võlgniku taotlusest ja tema poolt antud informatsioonist. Võlgnik soovis osta xxx/xxx suurust kaasomandi osa Tallinnas asuvast kinnistust xxx, registriosa nr xxx (e-kinnistusraamatu väljavõte I k tl 132139) ja Xxx Xxx OÜ soovis kinnistut müüa hinnaga 1 664 000 eurot. Sellest infost lähtudes taotleti hagejalt laenu ja
2-18-17391 hageja otsustas, kas ja mis summas on ta nõus laenu andma tehinguks, mille tingimustes olid võlgnik ja Xxx Xxx OÜ kokku leppinud. Seda kinnitab asjaolu, et 25.06.2013 pöördus hageja poole hr V P (AS XXX finantsjuht), kes küsis kinnistu ostmiseks sildfinantseerimist 1 mln euro ulatuses (e-kiri I k tl 120). Kinnistu pidi ostma ja laenu pidi võtma selleks otstarbeks spetsiaalselt asutatav äriühing, mida on kinnitanud ka pankrotimenetluses raames võlgnik (14.02.2018 kohtumäärus tsiviilasjas 2-16-16617 I k tl 125130, lk 4). Laenu taotlemise protsess toimus tavapärastel tingimustel ja hageja otsustas võlgniku esitatud andmete alusel, millistel tingimustel hageja on nõus laenu andma. Seda kinnitab 02.08.2013 hageja esialgne indikatiivne pakkumiskiri võlgnikule (I k tl 121). Hageja hinnangul on väär ja arusaamatu kostjate väide, et hageja tegutses omakasupüüdlikult, soovides teenida intressitulu. Krediidiasutused ei väljasta laene tasuta ja alati on kõikides laenulepingutes nähtud ette intressi tasumise kohustus. Alusetu ja tõendamata on kostjate hüpotees, et laenulepingu intressimäär (EURIBOR + 7,5% aastas) on ebamõistlikult kõrge. Tegemist oli hageja jaoks lühiajalise laenuga (laenutähtajaga 24 kuud) ning taoliste laenulepingute puhul on tegemist krediidiasutuste praktikas tavapäraste intressimääradega. Kostjate poolt esitatud Eesti Panga statistika puudutab üksnes eluasemelaene ja pikaajalisi laene, mille intressimäärad on lühiajaliste laenude intressimääradest madalamad. Statistika kohaselt oli ettevõtete pikaajalise laenu keskmine intressimäär 2013. a oktoobris 3,3% + EURIBOR ehk vaid ca 4% kõrgem laenulepingus kokku lepitud intressimäärast. Samas isegi juhul, kui selline intressimäär oleks tavalisest kõrgem, siis on tegemist hageja ja võlgniku vahel kokku lepitud intressimääraga, mis on kehtiv ja mida ei ole võlgnik kordagi vaidlustanud. Samuti on tõendamata ja ei ole eluliselt usutav kostjate väide, et kinnisvaralaenude tavaline intressimäär on EURIBOR + 1-2% aastas – isegi kodulaenude keskmine intress on sellest kõrgem ja seda ei saa investeerimislaenude puhul kindlasti pidada tavapäraseks.
18.Hageja hinnangul on kostjate etteheide hageja poolt lepingueelse teavitamiskohustuse (VÕS § 14 lg 1 ja lg 2) rikkumise kohta alusetu ja asjakohatu. VÕS § 14 ei kohaldu vastutustundliku laenamise kontekstis. Tuginemine VÕS §-le 4031 on asjakohatu, sest see kohaldub vaid tarbijakrediidilepingutele. Võlgnik ei ole tarbija, vaid on juriidiline isik, kes sõlmis laenulepingu majandus - ja kutsetegevuses ja kelle põhitegevus oli kinnisvaraarendusja haldus (võlgniku avaldus ja e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte I k tl 38-39). Kõik võlgnikuga või laenulepinguga seotud isikud omavad pikaajalist ärikogemust, kokkupuudet krediidiasutuste laenutoodetega ja teadmisi seoses nende toimimisega, millest tulenevalt ei saa eeldada, et hageja oleks pidanud võlgnikku läbirääkimiste käigus informeerima elementaarsetest laenulepingu põhitõdedest (sh et laen tuleb tagasi maksta ja kui seda ei tehta, võib pank asuda hüpoteeki realiseerima jne). Võlgniku juhatuse liige ja ainuosanik alates asutamisest kuni 07.09.2016 oli H K, kes on äriregistri andmetel seotud kokku 20 erineva äriühinguga, sh finants- ja ärikonsultatsiooniga tegelevad ettevõtted (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõtted I k tl 122, II k tl 9-12) ning kelle puhul ei saa olla tõsiseltvõetav väide, et ta ei saanud aru, et laenulepingut tuleb täita või et hageja kasutas ära tema kogenematust. Samuti on võlgnik seotud tuntud ettevõtja O Kga, kes äriregistri andmetel on seotud kokku 77 erineva äriühinguga (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte I k tl 123). Võlgniku seaduslikku esindajat H.Kt on ajakirjanduses nimetatud O.K finantsasjade korraldajaks (väljavõtted Postimehe ja majandus24.postimees.ee veebilehe artiklitest II tl 116-117). O.K seotust võlgnikuga ja laenulepinguga kinnitab asjaolu, et: (i) laenulepingu tagatiseks on O K käendus (vt laenulepingu põhitingimuste p 10.2); (ii) laenu taotlemise protsessis osales O Kga seotud XXX AS-i finantsjuht V P (e-kiri I k tl 120, pakkumiskiri tl 121, 23.07.2013 e-kiri I kd, lk 179); (iii) võlgnik on pankrotimenetluse raames Harju Maakohtule laenulepinguga seonduvalt avaldanud, et „Erinevate refinantseerimise võimaluste hulgast langes liisk LHV Panga kasuks. Selleks vormistati kinnistu mõttelise osa müük avaldajalt [Xxx Xxx OÜ] spetsiaalselt selleks
2-18-17391 loodud Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ-le. Tegemist oli O K kontrolli all oleva firmaga.“ (võlgniku pankrotimäärus, lk 4-5 I kt tl 125-130). Laenulepinguga seoses nõustas võlgnikku O. K pikaaegne esindaja ja õigusnõustaja jurist A V (tegutseb õigusbüroos xxx), mida tõendab tema 27.08.2013 e-kiri hageja esindajale, milles A V teavitab hagejale notari andmed, kes hakkab valmistama ette kinnistu müügilepingut (I k tl 131). Hageja ei nõustu kostjate väitega, et A. V esindas OÜd Xxx Xxx. Kuigi V.P on 27.07.2013 e-kirjas I Nle (hageja esindaja) teavitanud, et Xxx Xxx OÜ on volitanud A. V ennast esindama (I kd, lk 182), siis sellist volitust ei ole hagejale kunagi esitatud, tegemist on vaid V. Pi väitega. Isegi, kui see nii oli, siis A.V esindas ilmselgelt ka O. Kt ja võlgnikku, mida tõendab täiendavalt e-kirjavahetus, milles A.V organiseerib võlgniku laenu tagatiseks oleva O.K käenduslepingu allkirjastamist ja edastab hagejale käenduslepingu (A.V 10.10.2013 e-kiri hagejale II k tl 8). Seevastu Xxx Xxx OÜ nimel ei ole A. Va hagejale teadaolevalt ühtegi toimingut teinud. A. V seotust võlgnikuga kinnitab ka asjaolu, et alates 01.11.2018 on võlgniku juhatuse liikmeks A. V ja osanikuks temale kuuluv xxx (eäriregistri teabesüsteemi väljavõtted I kd, lk 39, II k tl 13). Seega oli võlgniku poolelt tehingusse kaasatud ka õigusnõustaja, kes eelduslikult omab laenu - ja tagatislepingute spetsiifika ja võimalike riskide kohta kõrgendatud teadmisi. Seega omasid kõik võlgnikuga seotud isikud äritegevuses ja laenude võtmises pikaaegset kogemust, millest tulenevalt ei kehti nende suhtes keskmise kogenematu tarbijaga võrdväärne teavitamiskohustus nagu kostjad püüavad näidata.
19.Hageja ei nõustu, et ta oleks rikkunud lepingueelset teavitamiskohustust sellega, sest ei informeerinud võlgnikku laenu võtmisega seotud riskidest ja hüpoteegi tähendusest. Hagejal ei olnud kohustust võlgnikku kostja poolt nimetatud asjaoludest spetsiaalselt teavitada, kuna kõik antud asjaolud on üldteada, pooltele selged ja lepingutes kirjas. Ühestki õigusnormist ei tulene hagejale kohustust selgitada majandus- ja kutsetegevuses laenu võtvale äriühingule ilmselget fakti, et laen tuleb tagasi maksta ja kui laenu ei tagastata, siis võib pank asuda tagatisi realiseerima jne. Võlgnik ei ole kordagi (ei enne ega pärast pankroti väljakuulutamist) väitnud, et hageja oleks jätnud teda enne laenulepingu sõlmimist millestki teavitamata või oleks võlgniku suhtes muul viisil lepingueelset teavitamiskohustust rikkunud. Lepingueelset teavitamiskohustust on hageja poolt vajalikul määral täidetud ja võlgnik mõistis või pidi mõistma laenu võtmise tagajärgi. Lisaks laenulepingule allkirjastas võlgnik ka kinnistu müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, milles notar selgitas pooltele nende õigusi ja kohustusi (I k tl 41-50). Kinnistu ostuhinna 1 664 000 eurot, millest 990 000 eurot tasuti laenu arvelt ja 674 000 eurot tuli tasuda 2.a jooksul, tasumise kohustus nähtub selgelt müügilepingust, mille osapooleks hageja ei ole. Hagejale ei tulene müügilepingust võlgniku suhtes lepingueelset teavitamiskohustust. Kostjate väited hageja poolt lepingueelse teavitamiskohustuse täitmata jätmise kohta on tõendamata ja seega ei saanud võlgnikule sellest mingit kahju tekkida. Isegi kui oletada, et võlgnikul oleks tekkinud lepingueelsetest läbirääkimistest mingi kahju (millele hageja vastu vaidleb), saaks kahju hüvitamist nõuda üksnes võlgnik ise, mitte kostjad.
20.Hageja leiab, et võlgniku laenulepingust tulenevad kohustused olid reaalselt täidetavad ja vajalikul määral tagatud. Võlgniku poolt omandatud kinnistu kaasomandi mõtteline osa oli koormatud erinevate rendilepinguga, millest tulenev renditulu oli võlgnikule igakuiselt ca 10 000 eurot (rentnike tabel I k tl 152). Rendilepingute alusel tehti võlgnikule samade rentnike poolt samades summades makseid (võlgniku pangatehingute väljavõte 2013-2018 koos päringuga II k tl 23-41, 110-111, 145-147).Võlgniku suurimaks rentnikuks (üüri summa alusel) oli parkimisteenuse lepingu alusel OÜ Xxx (II k tl 16-18). Võlgniku poolt tasutud keskmine intressimakse ühes kuus oli ca 6500 eurot. Kuivõrd intressimäär koosnes euriborist, siis täpne intressisumma varieerus erinevate perioodide lõikes (võlgniku arvelduskonto väljavõte II kt tl 14-15). Seega piisas rendimaksetest igakuiste intressimaksete tasumiseks, mida võlgnik ka korrektselt tegi (seetõttu ei ole hagejal võlgniku vastu intressinõuet). Võlgnik planeeris kinnistu
2-18-17391 omandamise järgselt jagada kinnistu detailplaneeringule vastavalt eraldi kinnisasjadeks, kasvatada sellega kinnistu väärtust ning võõrandada kinnistu 2 aasta jooksul kasumlikult edasi, mis võimaldaks hagejale korraga ja tähtaegselt tasuda kogu laenu. Sellise kavatsuse olemasolu nähtub 14.02.2018 pankrotimääruses kajastatud võlgniku seisukohtadest (I k tl 125-130 lk 45). Kinnistu erinevateks kinnisasjadeks jagamise kavatsusele viitab ka laenulepingu p 11.2.3. Võlgniku taotlusel andis hageja hüpoteegipidajana 25.03.2014 nõusoleku kinnistu piiride muutmiseks (II k tl 19-22), mis oli osaks kinnistute jagamise protsessist.
21.Hageja selgitab, et laenulepingu puhul oli tegemist nn sildfinantseeringuga, kus kogu laen tagastatakse laenuperioodi lõpus ühekordse maksega. Laenulepingu lisakokkulepetega pikendati laenutähtaega kuni 05.10.2016 ehk ca 1 aasta võrra. Tähtaja pikendamise vajadus tekkis, kuivõrd võlgnikul ei õnnestunud planeeritud ajal leida kinnistule ostjat ning hageja oli nõus lühiajaliselt laenutähtaega pikendama, kuid sellega ei suurendatud võlgniku kohustusi. Lisakokkulepetega kaasnes vaid lepingu sõlmimise tasu, mis arvestades laenu põhisummat on marginaalses suurusjärgus (ca 2000 eurot). Laenulepingu täitmine oli piisavalt tagatud. Laenulepingu punkti 10 kohaselt on laenul kaks tagatist: (a) hüpoteek kinnistule summas 1 250 000 eurot (leping I k tl 41-50); ja (b) O K käendus summas 990 000 eurot (laenulepingu p 10.2). xxx 26.07.2013 hindamisakti kohaselt on kinnistu turuväärtuseks hinnatud 1 600 000 eurot (I k tl 140-151), seega laenusumma oli kinnistu hinnangulisest turuväärtusest ca 2 korda madalam. Kostjate väide, et hageja on „kujundanud“ kinnistu hinda, on väär ja tõendamata. Hageja soovis teha kinnistu kohta nn järelhindamise (vt V.Pi kiri 23.07.2013 I k t 179), kuna võlgniku poolt hagejale 26.07.2019 (II k tl 42) esitatud xxx KV hindamisakt oli liiga vana - koostatud 20.02.2012 (II k tl 43-63). Krediidiasutuste praktikas on tavapärane, et pangad ei aktsepteeri hindamisakte, mis on vanemad kui 6 kuud ja nõutakse uue hindamisakti tegemist või olemasoleva akti kaasajastamist sama hindaja poolt. Hindamisaktid esitas hagejale võlgnik, kusjuures mõlemad hindamisaktid oli tellinud xxx (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte II k t 64-66), mille ainuaktsionär oli Xxx AS (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte II k tl 67-70), mille juhatuse liige ja osanik läbi Xxx AS-i oli O K (eäriregistri teabesüsteemi väljavõte II k tl 71-73). Hageja hindas tagatisvara väärtust ning andis laenu lähtudes eeldusest, et kui võlgnik ei suuda laenu ei tagastada, siis on kinnistu turuväärtust arvestades võimalik laenunõue täies ulatuses rahuldada kinnistu arvelt. Asjaolu, et hageja hindas kinnistu väärtust adekvaatselt ja hoolikalt, kinnitab asjaolu, et võlgniku pankrotimenetluses avaldati 10.08.2018 enampakkumise kuulutus kinnistu võõrandamiseks alghinnaga 1 250 000 eurot (I kt l 163-164) ning ülepakkumiste tulemusel müüdi kinnistu hinnaga 1 500 250 eurot (parimaks pakkujaks tunnistamise otsus I k tl 99). Seega on hageja laenu andmisel juhindunud kinnistu reaalsest turuväärtusest. Võttes arvesse, et võlgnik pidi laenu tagastama kahe aasta pärast (mitte kahe aasta jooksul), kinnitab see asjaolu, et võlgnikul oli võimalik laenutähtaja lõpuks hageja nõuded kinnistu müügihinna arvelt täies ulatuses täita. Analoogsed maksegraafikud on kinnisvaralaenude puhul praktikas tavapärased, kuna reeglina tekivad projekti alguses laenusaajale kinnisvara arendamisega täiendavad kulutused seoses tagatiseks oleva kinnistu parendamisega ning reeglina lepitakse kokku, et laenult tuleb tasuda intressi igakuiselt ning laenusumma (põhiosa) tuleb tagastada perioodi lõpus.
22.Hageja leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei saa tuletada sellest, et võlgnik oli asutatud lühiajaliselt enne laenulepingu sõlmimist. Kinnisvara ostmise, arendamise ja edasimüümise eesmärgil sõlmitud laenulepingute (n-ö kinnisvaralaenud) puhul on praktikas tavapärane, et konkreetse objekti omandaja ja arendaja asutab vara omandamiseks ja/või laenu võtmiseks spetsiaalselt selleks tarbeks loodud uue äriühingu, millel puudub varasem majandustegevus või käive. Uue äriühingu puhul hinnatakse sel juhul muid näitajaid (tagatise väärtus, äriühingu omanikud, äriplaan vm). Käesoleval juhul on hageja muude näitajatena hinnanud eelkõige tagatisvara turuväärtust, mis oli laenu andmiseks piisav. Samuti
2-18-17391 oli võlgnik võimeline laenu jooksvalt teenindama. Võlgniku 2014.a.ja 2015.a. majandusaasta aruande kinnitavad võlgniku poolt intresside tasumiseks vajaliku müügitulu olemasolu (lk 5 I k tl 78-91). Kuivõrd laenuleping ei näinud ette perioodiliste põhiosamaksete tasumist, ei pidanud võlgnik teenima piisavalt igakuist tulu laenu põhiosa tagastamiseks, piisas vaid intressi tasumisest. Laenu põhiosa tagastamine pidi toimuma ühe maksena alles laenu tagastamise tähtaja lõpuks. Hageja samuti ei nõustu väitega, et ajutise halduri poolt on tuvastatud võlgniku pankrotistumine laenulepingu sõlmimise tõttu. Hageja osundab, et võlgniku pankrot kuulutati välja Xxx Xxx OÜ avalduse alusel (I kd, lk 125).
23.Hageja ei nõustu väitega, nagu esineksid võlgnikul hageja vastu mingid nõuded. Võlgnik ise ei ole midagi sellekohast kunagi väitnud. Kostjate poolt nn kahjunõude koosseisus loetletud nõuded ei saa olemuslikult olla käsitletavad võlgniku kahjunõuetena hageja vastu. Tegemist on laenulepingust tulenevate viivise, leppetrahvi ja lepingutasu nõuetega, mis tulenevad otseselt võlgniku käitumisest ja isegi kui võlgnik oleks sellise nõude esitanud (mida ta ei ole teinud), siis saaks hageja esitada nendele nõuetele vastuväite VÕS § 101 lg 3 alusel. Samuti ei saa võlgniku ja Xxx Xxx OÜ vahel sõlmitud müügilepingust tulenevaid mistahes viivise- või muid nõudeid käsitleda võlgniku kahjuna, mille eest hageja peaks vastutama. Xxx Xxx OÜ poolt võlgnikult nõutava viivise ja KAS § 83 lg 3 kohustuste täitmise vahel puudub mistahes põhjuslik seos. Võlgnik vastutab ise lepingu sõlmisega kaasnevate tagajärgede eest. Ka võlgnikule kuuluva vara vähenemise nõue ei ole kuidagi põhjuslikus seoses kostjate etteheidetega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisena (kahju hüvitamise eeldusena) ei saa käsitleda asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema. Sellise asjaoluna on Finantsinspektsioon välja toonud ka tagatisvara turuväärtuse vähenemise (Finantsinspektsiooni soovituslik juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded“, p 5.4 I k tl 153157). Ei ole tõendatud võlgnikule mistahes kahju tekkimine vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu või üldse hageja tegevuse tõttu. Võlgnik on hageja nõuet enda käitumisega ka selgelt tunnustanud: a) võlgnik on tasunud hagejale laenulepingus ettenähtud intressimakseid tähtaegselt ja vastavalt maksegraafikule. Kui võlgnik oleks arvanud, et hageja on tekitanud laenu andmisega võlgnikule kahju ja võlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, ei oleks võlgnik intressimakseid eelduslikult tasunud; b) võlgnik on kajastanud hagejalt võetud laenu kogusummas enda majandusaasta aruannetest (I k tl 78-91); hageja esitas võlgniku vastu täitmisavalduse 06.10.2016 (I k tl 158-159), milles nõudis laenulepingust tuleneva võla ulatuses kinnistule sissenõude pööramist. Võlgnik sai täitmisavalduse koos täitmisteatega kätte 07.10.2016 (I k tl 160). Kohtutäitur E V algatas täitemenetluse ja pani kinnistu enampakkumisel müüki (I k tl 161-162). Võlgnik ei vaielnud täitemenetluses hageja nõudele kordagi vastu (sh ei väitnud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet või et võlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõuded, mida võlgnik soovib tasaarvestada). Täitemenetlus peatati kohtumääruse alusel, kuna Xxx Xxx OÜ esitas võlgniku vastu pankrotiavalduse. Võlgnik ei vaielnud hageja nõudele vastu ka pankrotimenetluses. Võlgnik vaidles vastu Xxx Xxx OÜ nõudele, kuid rõhutas vastuväidetes läbivalt, et hagejal on võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõue (14.02.2018 pankrotimäärus I k tl 125-130).
24.Hageja ei nõustu väitega, et laenulepingu p 11.2.1 puhul oleks tegemist tüüptingimusega. Laenuleping koosneb eri - ja üldtingimustest, kusjuures eritingimused on laenusaajaga detailselt läbi räägitud tingimused, mis on spetsiaalselt koostatud vastavalt läbirääkimiste tulemusel saavutatud erikokkulepetele ja konkreetse laenu eripäradele. Seda kinnitab asjaolu, et p 11.2 asub laenulepingu eritingimuste osas, mille hageja ja võlgnik enne laenulepingu sõlmimist läbi rääkisid. Laenulepingu p 11 sisaldab mitmeid teisi erikokkuleppeid (nt seoses kinnistu detailplaneeringu kehtestamisega – vt p 11.5), mis kinnitab, et tegemist on tingimustega, mida mõlemad pooled said mõjutada ja tegemist on spetsiaalselt konkreetse
2-18-17391 laenulepingu jaoks kokkulepitud tingimustega, mitte standartsete tingimustega, mida hageja kasutab kõikides sarnastes lepingutes. Kuna tegemist ei ole tüüptingimusega, siis ei ole vaja hinnata ka selle tühisust VÕS § 44 ja 42 järgi. Isegi, kui oletada, et laenulepingu p 11.2.1 on tüüptingimus, ei ole tegemist tühise tüüptingimusega, sest see ei kahjusta võlgniku ebamõistlikult ja vastupidist ei ole tõendatud. Punkti 11.2.1 kohaselt on võlgnikul panga nõusolekuta keelatud teha muudatusi võlgniku osanike või juhatuse liikmete seas. Keelu rikkumise korral on hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi. Tegemist on selge kohustusega, mille rikkumine oli võlgniku poolt välditav. Alates võlgniku asutamisest kuni 07.09.2016 oli võlgniku juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks H K, kuid alates 07.09.2016 kanti hagejaga kooskõlastamata äriregistrisse võlgniku juhatuse liikmeks A P (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte I k tl 3839). Võlgnik oleks saanud seda rikkumist vältida, küsides hagejalt vastava muudatuse tegemiseks nõusolekut, kuid sellist nõusolekut ei küsitud (ka mitte tagasiulatuvalt). Hageja hinnangul on üldteada, et laenusaaja omanike ja juhatuse struktuur on laenuandja jaoks olulised, mistõttu ei ole eritingimuste p 11.2.1 võlgniku suhtes ka ebaproportsionaalselt koormav võrreldes hageja huviga, et tema lepingupartner ei vaheta panga teadmata omanikke ega juhatuse liikmeid.
25.Hageja leiab, et ta ei põhjustanud laenulepingu rikkumist ja leppetrahvi nõudmist. Leppe-trahvi nõudmisega reageeris hageja võlgniku konkreetsele laenulepingust tulenevale kohustuse rikkumisele, mille põhjustas (ja ka faktiliselt sai põhjustada) ainult võlgnik, mitte hageja. Hageja ei saanud kuidagi põhjustada võlgniku rikkumisi, milleks olid osaluse võõrandamine ja juhatuse liikme vahetus ning hageja kasuks panditud kinnistu koormamine hüpoteegiga ilma hageja nõusolekuta. Laenulepingu eritingimuste p 11.1.3 kohaselt on kinnistu pantimine või koormamine mistahes viisil – sh võlgniku enda poolt kinnistule pandi seadmine või kinnistu koormamine kohtuliku hüpoteegiga. Seega ei ole hageja nõus kostjate väitega, et kinnistule Xxx Xxx OÜ kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole p-st 11.1.3 tuleneva vara koormamise keelu rikkumine. Hageja samuti ei nõustu, nagu oleks ta leppetrahvi nõude esitamisega viivitanud. Võlgnik pani laenulepingu eritingimuste rikkumised toime 07.09.2016 (võlgniku omaniku ja juhatuse liikme muudatus) ja 21.07.2016 (kohtulik hüpoteek) ning hageja saatis võlgnikule leppetrahvinõude 26.09.2016, seega mõistliku aja jooksul. Etteheide, et hageja ei toonud välja leppetrahvi suurust, on ebaõige. Nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi summa täpset märkimist. Samas on hageja 26.09.2016 nõudes leppetrahvi summa ka selgelt märgitud – 29 700 eurot (kuna võlgnik on leppetrahvi osaliselt, 109,15 eurot. tasunud, taotleb hageja leppetrahvinõude tunnustamist summas 29 590,85 eurot). Väited võlgniku poolt leppetrahvinõude mittekättesaamise kohta on ebaõiged. Leppetrahvinõude on võlgnik kätte saanud ja vastupidist ei ole võlgnik kunagi väitnud. Leppetrahvi nõue oli lisatud ka hageja 06.10.2016 täitmisavalduse juurde (I k tl 158-159). Kohtutäitur E V toimetas 07.10.2016 võlgnikule kätte hageja täitmisteate kätte koos 26.09.2016 leppetrahvi nõudega ja võlgniku juhatuse liige A P on nende dokumentide kättesaamist 07.10.2016 e-kirjaga kinnitanud (I k tl 160). Seega on tõendatud, et võlgnik on leppetrahvinõude saanud kätte hiljemalt 07.10.2016.
26.Hageja vaidleb vastu kostjate taotlusele leppetrahvi vähendamiseks, sh nullini. Leppetrahv on 3% laenusummast (laenulepingu p 9.1). Arvestades rikkumiste sisu ja laenusumma suurust, on tegemist proportsionaalse sanktsiooniga. Laenulepingu p-s 9.1 sätestatud leppetrahvi nõue oli ette nähtud eritingimuste rikkumise puhuks, mille täitmise vastu oli hagejal kui laenuandjal põhjendatud huvi. Hageja jaoks on oluline, et tagatisvara ei koormata kolmandate isikute pandiõigustega, sest see võib mõjutada tagatisvara realiseerimist või tagatiste väärtust. Samuti on krediidiandja jaoks oluline laenusaaja isik (sh omanike struktuur ja juhtorganite liikmed). Leppetrahvi saab vähendada ainult selleks alust andvate asjaolude
2-18-17391 põhistamisel. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, millest oleks võimalik järeldada leppetrahvi ebamõistlikkust.
27.Hageja ei nõustu ka viivise vähendamisega. Viivisenõue (246015 eurot) ei ole ebamõistlikult suur ja viivisemäär ei ole liiga kõrge. Viivis ei ületa põhinõuet (990 000 eurot) ning moodustab ca 24% põhinõudest. Laenulepingu põhitingimuste p 8 järgi on viivis 0,05% päevas (18,25% aastas), mis on analoogsetes lepingutes tavapärane ja kohtupraktikas aktsepteeritav määr. Viivise nõudmiseks ei pea tõendama kahju olemasolu. Kostjate väide, et hageja ei saa nõuda viivist, kuna talle ei ole kostja 1 väitel tekkinud kahju, ei ole pädev ega asjakohane. Hageja ei pea kahju tekkimist ega ka viivisenõude ulatuses intressitulu kaotamise võimalust tõendama. Samas on ilmselge, et hagejal tekib laenu tagastamata jätmisest kahju, sest hageja ei saa sama rahasummat (põhinõue 990 000 eurot) enda teistele klientidele välja laenata, millest tulenevalt jääb hagejal saamata tulu, mida hageja võiks teenida selle summa laenamise korral. Hageja tegelik kahju on eelduslikult suurem, kui on viivise summa (kuigi see ei ole oluline), kuivõrd viivise arvestus on peatatud alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest (14.02.2018), kuid hagejale ei ole jätkuvalt laenulepingust tulenevat võlgnevust tagastatud (võlgniku pankrotimenetluses on kinnistu müüdud, kuid müügihinna arvelt hagejale väljamaksete tegemine ei ole võimalik käesoleva nõude tunnustamise vaidluse tõttu). Viivise nõude tekkimine oli võlgnikule ettenähtav ja välditav. Hageja ei ole põhjustanud viivise suurenemist. Hageja esitas juba 06.10.2016 (1 päev pärast laenutähtaja saabumist) kohtutäiturile täitmisavalduse (I k tl 158-159), milles palus kinnistule sissenõude pöörata. Täitmisavalduse esitamise ajal oli viivisenõue vaid 495 eurot. Kohtutäitur E V algatas täitemenetluse, arestis kinnistu ja kuulutas 18.10.2016 välja enampakkumise alghinnaga 1 250 000 eurot (I kt l 161162). Täitemenetlus peatati võlgniku suhtes esitatud pankrotiavalduse tagamiseks (tsiviilasi nr 2-16-10717). Kuna võlgnik esitas pankrotimäärusele määruskaebuse ning vaidlustas ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise, siis kuulutati võlgniku pankroti lõplikult välja alles 14.02.2018 (pankrotimäärus I kt tl 125-130). Seega on ebaõige väide, et hageja on põhjustanud viivisenõude suurenemise. Vastupidi, hageja püüdis vältida viivisenõude suurenemist. Võlgnik oleks saanud vältida võlgnevuse ajas suurenemist, kui ta ei oleks pankrotiavaldusele vastu vaielnud (sel juhul oleks viivise arvestus peatunud ajaliselt varem). Samuti ei ole kostjad tõendanud viivise ebaproportsionaalsust. Viivise ebamõistlikkuse peab tõendama isik, kes sellele tugineb. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kuid viivisenõue on põhinõudest väiksem ja tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostjad ei ole viivisenõue ebaproportsionaalsust tõendanud ega põhjendanud, miks viivisekokkulepe on võlgnikku kahjustav. Samuti ei ole kostjad põhistanud, miks tuleks viivisemäära alandada kuni 1%-i aastas ehk rakendada seadusejärgsest viivisemäärast kaheksa korda väiksemat viivisemäära.
28.Hageja leiab, et kostjad ei saa hageja nõuet väidetava võlgniku kahju hüvitamise nõudega tasaarvestada. Esiteks ei saa hageja nõuet tasaarvestada, sest võlgnikul puudub kahju hüvitamise nõue (või mistahes muu nõue) hageja vastu. Teiseks puudub vaidlus, et võlgnik ei ole tasaarvestuse avaldust esitanud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist ega ka mitte pankrotimenetluse ajal. See kinnitab võlgnikul hageja vastu mistahes nõude või tasaarvestuse õiguse olemasolu puudumist. Seega on kostjate poolt esitatud menetluslik tasaarvestuse avaldus alusetu. Kostjatel puudub tasaarvestuse teostamise õigus, sest puudub nõue hageja vastu, mida tasaarvestada. Samuti ei saa kostjad esitada tasaarvestuse avaldust võlgniku nimel. Isegi juhul, kui võlgnik omaks mingit nõuet hageja vastu, siis puuduks kostjatel õigus esitada võlgniku nimel tasaarvestuse avaldus. Eelduslikult võiks sellist õigust omada ainult võlgnik ise, kuid võlgnik pole sellist nõuet esitanud. Hageja osundab täiendavalt, et tegelikult on kostja I hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustanud. Nii on kostja 1 oma 03.05.2018 võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses punktis 2 märkinud: „Vaidlust ei ole selles, et
2-18-17391 Võlgnik ei ole laenu AS-le LHV Pank ei osaliselt ega tervikuna tagastanud ning selline kohustus tal tekkis seoses laenutähtpäevaga“ (II k tl 106-107). Seega on kostja I hageja nõude olemasolu tunnustanud, kuid hiljem asunud seda vaidlustama. Hageja eeldab, et kostja I esitab vastuväiteid käendaja O.K (laenu käendaja) huvides, kes isiklikult ja temaga seotud äriühingu esindajana loovutas (väidetavalt) kostjale 1 väidetavad nõuded võlgniku vastu (nõudeavaldused II k tl 106109).
29.Hageja leiab, et tema nõue on pandiga tagatud ja taotleb nõude tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimeses rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena. Hageja nõudeid tagab tema kasuks kinnistule seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot. Kuna kinnistu müüdi pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist pankrotihalduri poolt 10.08.2018 korraldatud enampakkumisel, siis kustutati seoses pankrotivara müümisega 14.09.2018 kinnistult ka kõik võlausaldajate hüpoteegid, sh hageja hüpoteek, kuid see ei tähenda, et hageja nõue poleks pandiga tagatud. Asjaolu, kas nõue on pandiga tagatud või mitte, määratakse kindlaks võlgniku pankroti väljakuulutamise päeva seisuga (14.02.2018) mitte hiljem, vastasel korral kaotaks hüpoteek kui pandiõigus mõtte. Seega on hageja nõude puhul tegemist pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudega (PankrS § 153 lg 1 p 1). Kohtu seisukoht
30.Kohtu hinnangul on asja lahendamisel määrava tähtsusega küsimus, kas kostjad saavad esitada hageja nõudele selliseid vastuväiteid, mida eelduslikult saaks esitada hageja nõudele võlgnik ise (kahju hüvitamise nõue ja selle tasaarvestus hageja nõudega). Riigikohtu lahendist 3-2-1-136-12 tulenevalt (p 25) vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15.01.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kostjad leiavad, et nõuete kaitsmisel peab hageja olema suutEe kaitsma oma nõuet eelkõige just teiste võlausaldajate, mitte võlgniku vastu, mistõttu võivad teised võlausaldajad esitada hageja nõudele võlgniku positsioonilt kõiki võimalikke võlgnikule kuuluvaid vastuväiteid. Vastupidine tõlgendus muudaks nõuete kaitsmise regulatsiooni sisutühjaks, kuna võlausaldaja nõude põhjendatuse küsimus seotaks üksnes võlgniku käitumisega (nõuetele vastuvaidlemisega või võlgniku poolt nõuetele vastuvaidlemisest loobumisega), mis avaks tee võimalikeks kuritarvitusteks ega võimaldaks efektiivselt ja sisuliselt kontrollida võlausaldajate nõudeid võlgniku vastu. Seega on kostjate arvates neil õigus esitada hageja suhtes kõiki võlgnikule kuuluvaid vastuväiteid, sõltumata sellest, kas võlgnik on neid esitanud, samuti võlgnikule võlausaldaja poolt tekitatud kahju nõuet ning tasaarvestada see hageja nõudega (vt eelpool p 12 ja 16).
31.Kostjad on tuginenud oma sellekohastes väidetes eelkõige Riigikohtu lahenditele 2-1460590 ja 3-2-1-96-11. Riigikohus on selgitanud kohtulahendis 2-14-60590 (p 17.3 teises lõikes), et võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). Kohtulahendis 3-2-1-95-11 p-s 11 on Riigikohus sedastanud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike
2-18-17391 kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Täiendavalt on kostjad tuginenud Riigikohtu lahenditele 2-14-21710 ja 3-2-1-160-16, millest esimese kohaselt (p 52) saab käendaja VÕS § 149 lg‐te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27.03.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐12‐13, p‐d 14–16). Kolleegium märgib, et Riigikohtu 26.05.2016 tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐30‐16 tehtud otsuse p‐s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg‐st 3 tulenevalt ei ole. Riigikohtu lahendis 3-21-160-16 p-s 15 on selgitatud, et käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg‐te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada.
32.Kohtu hinnangul on kostjad teinud viidatud Riigikohtu lahenditest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kolmandast isikust võlausaldajal on pankrotimenetluses õigus esitada hageja nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnik (näit. et nõue ei ole tekkinud või sissenõutavaks muutunud jne) või tugineda näit. hageja ja võlgniku vahelise laenulepingu tühisusele (et õigussuhe puudub) jne, ei saa kolmandad isikud asuda võlausaldaja ja võlgniku vahelises õigussuhtes võlgniku asemele ega teha võlgniku nimel selliseid tahteavaldusi, mis on suunatud võlausaldaja ja võlgniku vahelise õigussuhte muutmisele või lõpetamisele (kujundusõiguse kasutamine). Kohtu hinnangul nimetatu ei tulene ka AÕS § 279 lg 7 (vt V.Kõve jt. Asjaõigusseadus kommenteeritud väljaanne II, lk 201, p 3.10.1 e). Kujundusõiguse kasutamine eeldab õigustatud isiku poolt isiklikult tahteavalduse tegemist (näit. tasaarvestuse puhul vastavat avaldus VÕS § 198). Käesoleval juhul ei ole võlgnik omapoolselt hageja suhtes mingit kahjunõuet esitanud ega oma nõudega hageja nõude suhtes tasaarvestust teinud ega muul viisil hageja nõuet vaidlustanud. Riigikohus on lahendis nr 3-21-12-13 p-s 15 sedastanud, et põhivõlgniku vastuväidetest tuleb eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada. Seega kohus leiab, et ka kostja I ei saanud teha võlgniku pankrotimenetluses võlgniku nimel või tema eest mingeid kujundusõiguslikke tahteavaldusi, mistõttu kostja I 27.12.2018 menetluslik tasaarvestusavaldus (I k tl 68-75) hageja nõude suhtes ei ole kohtu hinnangul kehtiv. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kuigi kostja I õigusliku positsiooniga on nõustunud ka võlgniku pankrotihaldur (kostja II), ei ole ta pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja (PankrS § 541), mistõttu ei saa ka pankrotihalduri vastuväidet võrdsustada võlgnikupoolsete tahteavaldustega. Võttes arvesse, et võlgniku pankrotimenetluses saaks hageja poolt väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte või lepingueelse teavitamise kohustuse rikkumise ainsaks võimalikuks õiguslikuks tagajärjeks olla võlgniku kahjunõude esinemine hageja vastu ja selle tasaarvestamine hageja nõudega (RKTKo 3-2-1-136-12), mida aga võlgnik ise pole esitanud ja mida teised isikud tema eest teha ei saa, jätab kohus kostjate poolt võlgniku nimel tehtud kahjunõude summas 1 038773,80 eurot (vt eelpool p 12) ja tasaarvestuse (vt eelpoole p 16) rahuldamata. Seega võiks kohus jätta järgnevalt kostjate poolt osutatud kahjunõude ja tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud (hageja poolt võlgniku suhtes lepingueelse teavitamise ja
2-18-17391 vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumine) tähelepanuta, kuid kohus peab kohus siiski vajalikuks anda ka nendele vastuväidetele omapoolne hinnang.
33.Kohus nõustub kostjatega, et kuigi võlgnik on juriidiline isik, kelle suhtes tarbijakrediidi-lepingust (VÕS § 402 jj) tulenevad normid ei kohaldu, võivad vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused hageja ja võlgniku vahelises õigussuhtes omada tähendust seoses lepingueelsete läbirääkimistega. VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Lg 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. KAS § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.
34.Kostjate väitel oli hageja omakasust ajendatuna võlgnikuga laenulepingu sõlmimisel tavalisest krediidiandjast aktiivsem, töötades välja võlgniku poolt kinnistu omandamiseks sobiva finantseerimisskeemi ja nõudes, et laenusaajaks oleks uus, vastasutatud ja ilma majandustegevuseta äriühing ning koguni meelitades sellist äriühingut (võlgnikku) majanduslikult riskantset laenu võtma, lootuses teenida selle arvel võrreldes tavapäraste kinnisvaralaenudega ebamõistlikult suurt intressi. Kohtu hinnangul ei ole asjas läbivaadatud, sh kostjate poolt osundatud tõendite alusel (vt eespool pp 8-9) selliste järelduste tegemiseks siiski alust. Kohus leiab, et hageja ei olnud võlgnikuga laenulaenulepingu sõlmimisel tavalisest krediidiandjast aktiivsem pool. Kohtu hinnangul tuli initsiatiiv kinnistu sildfinantseerimise eesmärgil hagejalt 1 miljoni euro laenu hankimiseks ettevõtjalt O Klt, kellega seotud äriühingule kinnistu varem kuulus ja kes soovis sellise tehinguga (kinnistu ostmisega, mida finantseeriti ca 1 miljoni euro ulatuses pangalaenuga) refinantseerida oma kohustusi äripartneri M.Vi ees, kes oli oma äriühingu kaudu (Xxx Xxx OÜ) kinnistu varem omandanud. O.K kasutas selle kavatsuse realiseerimise eesmärgil hagejaga läbirääkimisteks ja laenulepingu sõlmimiseks tema enda äriühingutega seotud isikuid (V.P, H.K). Kohus leiab, et kuigi kostjate poolt osutatud V.Pi, O.K, A.P ja M.Vi e-kirjavahetusest nähtuvalt (I k t 179, II k tl 130-131, 134) võis pangaga (hagejaga) lepingueelsetel läbirääkimistel kaalumisel olla erinevaid variante, läbi millise äriühingu laenuvõtmist ca 1 miljon eurot realiseerida, otsustas lõpuks siiski laenu taotlev pool (st O.K), et kinnistu ostjaks ja järelikult ka laenusaajaks saab olema selleks tehinguks spetsiaalselt asutatud äriühing, st võlgnik (vt V.Pi 29.07.2013 e-kiri I k tlk 182), kellele hageja esitas ka ametliku laenupakkumise (I k tl 121). Seega on kostjate väide, et hageja tingimuseks oli, et laenusaajaks peab olema nimelt võlgnik kui uus ja ilma majandustegevuseta äriühing (näit. Xxx Xxx OÜ asemel) kohtu hinnangul põhjendamata. Mis puudutab kostjate väidet, et lisaks laenusaaja isiku määramisele nõudis hageja kinnistu ostjalt ja müüjalt ka „kujundada“ varasemat kinnistu eksperthinda hageja krediidikomiteele sobilikumaks (I k tl 179), siis kohtu hinnangul on siinkohal põhjendatud hageja selgitus, et kinnistu kohta hagejale esitatud varasem ja hinnangult väiksem 20.02.2012 hindamisakt (II k tl 43-63) oli laenulepingu sõlmimise ajaks vananenud (ca poolteist aastat), mistõttu uuema hindamisakti nõudmine võis olla objektiivselt vajalik. Kuivõrd uus hindamisakt oli tellitud mitte endiselt hindajalt xxx KV-lt, vaid xxx KVlt (I k t1 140151), puudub kohtul ka alus järeldada, et tegemist oleks olnud nn
2-18-17391 „järelhindamisega“, et fiktiivselt kinnistu väärtust laenulepingu jaoks tegelikust suuremana näidata.
35.Seonduvalt kostjate etteheitega, et laen väljastati võlgnikule kui sel hetkel varatule äriühingule (osakapitali sissemakseta äriühing), kellel eelduslikult puudus igasugune võimekus oma majandustegevusest laekuvate tulude arvel 2 a laenutähtaja jooksul laenu tagastamiseks (ja lisaks summa 674000 euro tasumiseks Xxx Xxx OÜ-le), peab kohus piisavaks hageja selgitust, et nn sildfinantseerimisega kinnisvaralaenude puhul, mil laen kuulub tagastamisele laenuperioodi lõpuks ja laenutähtaja jooksul kuuluvad tasumisele vaid intressid, on laenusaajaks oleva uue, ilma piisava osakapitalita ja majandustegevuseta äriühingu krediidivõimekuse määravateks näitajateks laenu tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtus (et see ületaks piisavalt laenusummat) ning et laenusaajal oleksid piisavad sissetulekud jooksvate intresside tasumiseks. Kohus leiab, et need tingimused oli võlgniku puhul täidetud. Nii nähtub hageja seadusliku esindaja I.N poolt kohtuistungil vande all antud seletusest, et ...2013.a. suvel pöördus LHV Panga poole O K. Ta kirjeldas laenuprojekti, mille jaoks tal raha oleks vaja ja ütles, et seejärel räägib V P pangaga lepingutingimused läbi. Leppisime Piga kokkusaamise ja saime temaga kokku. Järgnesid läbirääkimised laenu osas. Septembrikuus allkirjastasime kaheaastase laenulepingu Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜga. Laenu sihtotstarbeks oli kinnistu ost. Selleks andis pank laenu 990 000 eurot 2-aastase tähtajaga. Laenu tagastamise allikaks oli detailplaneeringust tulenevate kinnistute moodustamine ja nende hilisem võõrandamine. Laenulepingu allkirjastas laenusaaja poolt H K, kes on O K laenuasjadega tegelenud. Ta on pangale varasemalt tuttav ka O K teiste tehingutega seoses. Midagi eripärast selle laenulepingu puhul ei olnud. Sellel objektil, mida laenusaaja laenuga ostis, oli olemas rahavoog. Olid rentnikud, kes maksid igakuist renti. Rendimaksete summa oli üle 10000 euro igas kuus. Laenu intressideks kulus võlgnikul natuke peale 6000 eurot. Seega oli võlgnikul olemas rahavoog, millest intressimakseid teenindada. Laenu tagastamine pidi baseeruma kinnistute võõrandamisel. Pank palus xxx kinnisvarabürool teha hindamisakt või esitada Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ-l hindamisakt, mille Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ ka tellis ja pangale edastas. Kinnistu väärtus ületas oluliselt laenu summat...(21.08.2019 kohtuistungi protokoll II k tl 155-159). V Pi poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlustest nähtub, et ...laenu osas sai lugu alguse sellest, et O K oli kunagi seotud xxx-iga, mille varad olid läinud Swedbank AS kontrolli alla. O K tahtis saada nende varade üle endale kontrolli tagasi. Swedbank oli O Kga tülis ja ei tahtnud temaga seotud ettevõtetele neid varasid müüa, st realiseerida tagatisvara. O K otsis võimalusi, kes tema tuttavatest või äripartneritest aitaks tal need varad pangast välja osta. Hr V oli nõus läbi oma ettevõtte need varad pangast välja ostma. Tehingu hinnaks oli 1,3 miljonit eurot ja V laenas ajutiselt selle raha läbi sellise tehingu. Kuna tema laenuintressid olid kõrged, siis oli mõte, kuidas Vile võimalikult kiiresti raha tagastada. O K palus mind kui AS Xxx finantsjuhti läbi rääkida pankadega, kes oleks nõus laenu andma, et asendada hr Vi poolt laenatud raha panga rahaga, mis oleks odavam. Mina rääkisin läbi pankadega, kellest üks oli LHV Pank. Objektidel, mida taheti välja osta, oli olemas oma rahavoog, mille pinnalt võis laenu saada maksimaalselt 1 miljon eurot. Laenu andsid pangad tol hetkel enamasti 2/3 vara väärtusest. O K leppis hr Viga kokku, et ostab need varad hinnaga 1,6 - 1,7 miljonit eurot ning pank finantseerib seda 1 miljoni euro ulatuses. Selline hind tulenes sellest, kuidas saaks pank võimalikult palju hr Vile raha tagastada. Tehing toimuski hr Vi ettevõtte ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ vahel hinnaga 1,7 miljonit eurot, milleks saadi laenuraha 1 miljon, millega tasuti osa ostuhinnast. Kuivõrd raha oli saadud pangast kaheks aastaks, siis selle aja jooksul pidi toimuma varade realiseerimine või arendamine või tehing pööratakse tagasi. Hind oli määratud lihtsalt selle tehingu tarbeks, et saaks laenutingimused täidetud. (21.08.2019 kohtuistungi protokoll II k tl 155-159).
2-18-17391
36.Eeltoodust kohtu hinnangul nähtub, et kuigi võlgnikul puudus laenulepingu sõlmimise eelselt vara ja majandustegevus, mis oleks olnud piisav laenusumma 990 000 eurot tagastamiseks (osamaksetega) 2 aasta jooksul, võis laenu andmine olla nn 2 a sildfinantseerimise puhul nii hageja kui ka võlgniku seisukohalt majanduslikult põhjendatud, kuna võlgnik pidi osaliselt laenu arvel omandama kinnistu (turuväärtusega ca 1 600 000 eurot), mille väärtust oli eelduslikult võimalik kinnistu jagamise teel väiksemateks kinnistuteks suurendada ja need kasumlikult edasi müüa (võlgniku seisukohad pankrotimääruses I k tl 125130, laenulepingu p 11.2.3. I k tl 12-16, hageja kui hüpoteegipidaja nõusolek II k tl 19-22) ja millest laekuvad vahendid oleks olnud piisavad laenu tagastamiseks ja müüjaga ülejäänud ostuhinna osas arveldamiseks. Kohus leiab, et laenulepingu täitmine oli piisavalt tagatud nii O K isikliku käendusega kui ka kinnistule hageja kasuks seatud hüpoteegiga summas 1 250 000 eurot, mis oli tunduvalt väiksem sõltumatu kinnisvarabüroo (uus hinnang xxx KV, varasemad hinnang xxx JV poolt) poolt hinnatud kinnistu turuväärtusest (I tl 41-50, 140-151, II k 113115). Lisaks sellele oli võlgniku kui laenusaaja poolt jooksvate kohustuste täitmine (intress) tagatud kinnistut koormavate rendilepingutega, millest laekuv igakuine tulu (ca 10000 eurot) oli piisav intressi tasumiseks ca 6500 eurot kuus (rentnike tabel I k tl 152, võlgniku pangatehingute väljavõte 2013-2018 koos päringuga II k tl 23-41, 110-111, 145-147, OÜ Xxx parkimisteenuse leping (II k tl 16-18). Kostjate vastuväite osas, et ehkki võlgniku müügitulu oli 20142015 majandusaastatel ainult ca 130 000 eurot (majandusaastate aruanded I k tl 78-91), siis nendest tuludest ei piisanuks võlgnikule tasuda tagasi laenu ja teist ostuhinna makset 674000 eurot Xxx Xxx OÜ-le ja võlgniku pankrotini viis justnimelt tema suutmatus täita hageja ees laenulepingust tulenevaid kohustusi (ajutise halduri aruanne I k tl 92-95), kohus leiab, et hagejale ei saa ette heita asjaolusid, mis ei olnud laenulepingu sõlmimisel hageja kontrolli all ja olid olemuslikult võlgniku riskiks, sh kinnistu jagamise ja sellele ostja leidmise viibimine ning Xxx Xxx OÜ poolt pankrotiavalduse esitamine (Vastutustundliku laenamise nõuded, p 5.4 I k tl 153-157, 14.02.2018 pankrotimäärus I k tl 125-130).
37.Kostjate väite osas, et hageja väljastas võlgnikule laenu ebamõistlikult kõrge, so tavalisest 2,5 korda kõrgema intressimääraga (vt eelpoolt p 9) , on kohtu hinnangul põhjendatud hageja selgitus, et võlgnikule antud laenu puhul oli tegemist lühiajalise laenuga, mille puhul intressimäärad ongi eeldatavasti suuremad kui pikaajaliste või eluasemelaenude puhul (I k tl 180-181). Kohus võtab samuti arvesse, et võlgnik ise ei ole intressimäära kunagi vaidlustanud ja selle tasumine ei olnud võlgnikule ülejõu käiv, kuna võlgnevust intresside tasumise osas võlgnikul hagejale ei tekkinud. Seega vastupidiselt kostjatele kohus leiab, et hagejal puudus laenulepingu sõlmimise eelselt ja selle sõlmimise ajal alust arvata, et võlgnik ei ole suuteline 2 aastase tähtaja jooksul laenulepinguga ettenähtud intressi tasuma ja 2 aastase tähtaja lõpuks laenu tagastama, samuti Xxx Xxx OÜ-le ülejäänud ostuhinda tasuma. Et võlgniku äriplaanid kinnistut laenutähtaja lõpuks (võttes arvesse ka laenutähtaja pikendamisi) jagada ja kasumlikult edasi müüa ei õnnestunud, tuleb kohtu hinnangul käsitleda võlgniku ärilise riskina, mis ei sõltunud laenulepingu sõlmimise eelselt hagejale teadaolevatest asjaoludest ja mille realiseerumise ebaõiget hindamist hagejale ette heita ei saa. Seega kohus leiab, et hageja ei rikkunud VÕS § 14 lg 1 ja 2 tulenevaid kohustusi ega nende kontekstis vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lg 3).
37.Kostjate etteheitega, et kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et hageja kui professionaalne krediidiandja oleks informeerinud laenulepingu sõlmimise eelselt eraldi dokumendiga võlgniku seaduslikku esindajat H.Kt vastavatest riskidest (laenu tagastamise võimatus ja võlgnevuse tekkimine) ning tema enda, samuti O.K ja viimase õigusnõustaja A.V varasemaid ärilisi ja erialaseid kogemusi siin arvesse võtta ei saa, siis on hageja jätnud võlgniku
2-18-17391 ees täitmata VÕS § 14 lg 1 ja 2 tulenevad kohustused, kohus ei nõustu. Kohtu hinnangul on asjas tõendamist leidnud, et laenu võtmine hagejalt võlgniku kaudu ei olnud H.K isiklik idee, vaid ettevõtja O K äriprojekt ja ta kasutas selle elluviimiseks isikliku või käsundilaadse suhte alusel temaga äriliselt seotud või sõltuvaid isikud (V.P, H.K, A.P, A.V). Kohus leiab, et juhul kui lähtuda kostjate teesist, et laenu võtmine 990 000 eurot puudutas eluliselt ainult võlgnikku ja selle juhatuse liiget H.Kt, on arusaamatu ja eluliselt põhjendamatu, miks pidid sellisel juhul V.P ja O.K hagejalt võlgniku jaoks laenu taotlema, miks nõustus Xxx Xxx OÜ võlgnikule kinnistut müüma ja miks nõustus O.K sellist väidetavalt riskantset projekti isiklikult käendama. Kohus nõustub hagejaga, et kuigi võlgniku formaalseks osanikuks ja juhatajaks oli H.K, siis tegelikult oli võlgnik asutatud O.K äriprojekti realiseerimiseks ja tema faktilise kontrolli all, millest lähtus ka hageja võlgnikule laenu andmisel. Seega kohus leiab sarnaselt hagejaga (vt eespool p 18), et kõik võlgniku poolt laenulepingu sõlmimisega kokkupuudet omanud isikud (V.P, H.K, O.K ja A.V) olid hagejale tuntud kui äritegevuses ja laenude võtmises varasemat kogemust omavad isikud, kelle puhul oli hagejal alust eeldada, et neile on laenuvõtmisega seonduvad laenusaaja kohustused ja võimalikud riskid teada, millest tulenevalt ei kehtinud nende, sh võlgniku juhatuse liikme H.K, suhtes keskmise kogenematu tarbijaga võrdväärne teavitamiskohustus, mis eeldanuks hageja poolt eraldi täiendavat teavitamist ja sellekohase formaalse dokumendi vormistamist (mille tegemata jätmist kostjad hagejale ette heidavad).
38.Kostjate poolt esitatud vastuväidete osas leppetrahvi suhtes 29590,85 eurot (vt eelnevalt p 13) ja selle vähendamiseks (vt eelnevalt p 14) jagab kohus hageja seisukohta, et need ei ole arvessevõetavad. Hageja 26.09.2016 nõudekirjas leppetrahvi tasumiseks (I k tl 40) on leppetrahvi summa 29700 eurot märgitud (kohus võtab arvesse, et võlgnik on leppetrahvist 109,15 eurot tasunud). Leppetrahvi teade oli lisatud hageja 06.10.2016 täitmisavalduse juurde (I k tl 158-159) ning oli kohtutäitur E Ve abi poolt 07.10.2016 võlgnikule kätte toimetatud ha võlgniku seaduslik esindaja A.P on kättesaamist kinnitanud (I k tl 160). Juhul kui laenulepingu p 11.2.1 käsitada tüüptingimusena, siis see ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult ja vastupidist ei ole tõendatud. Punkti 11.2.1 kohaselt on võlgnikul panga nõusolekuta keelatud teha muudatusi võlgniku osanike või juhatuse liikmete seas. Keelu rikkumise korral on hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi (lepingu p 9.1.).Tegemist on kohustusega, mille rikkumine oli võlgniku poolt välditav. Alates võlgniku asutamisest kuni 07.09.2016 oli võlgniku juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks H.K, kuid alates 07.09.2016 kanti äriregistrisse ilma hageja kirjaliku nõusolekuta võlgniku juhatuse liikmeks A P (e-äriregistri teabesüsteemi väljavõte I k tl 38-39). Võlgnik oleks saanud seda rikkumist vältida, küsides hagejalt muudatuse tegemiseks nõusolekut, kuid ei küsinud. Kohus jagab hageja arusaama, et laenusaaja omanike ja juhatuse struktuur võib olla laenuandja jaoks oluline, mistõttu ei ole eritingimuste p 11.2.1 tulenev piirang võlgniku suhtes ka ebaproportsionaalselt koormav võrreldes hageja huviga, et tema lepingupartner ei vaheta ilma tema teadmata panga teadmata omanikke ega juhatuse liikmeid. Laenulepingu eritingimuste p 11.1.3 kohaselt oli võlgnikule keelatud pantida ega muul viisil koormata oma vara. Kuigi võlgniku kinnistule seati Xxx Xxx OÜ kasuks kohtulik hüpoteek kohtumääruse alusel, on selle tagajärg samane p 11.1.3 rikkumisega. Kohtu hinnangul ei ole kostjate põhjendused (vt eelpool p 14) leppetrahvi vähendamiseks piisavad.
39.Kostjate poolt esitatud vastuväite osas viiviste vähendamiseks (vt eelnevalt p 15) kohus nõustub hagejaga, et võrreldes põhinõudega (990 000 eurot) ei ole viivisenõue (246 015 eurot) ebamõistlikult suur (ca 1⁄4 põhivõlast). Viivisemäär 0,05% päevas (18,25% aastas) on kohtupraktikas aktsepteeritud viivisemäär. Viivise nõudmiseks mitte suuremas summas kui põhivõlg ei pea hageja sama suure kahju olemasolu tõendama. Kohtu hinnangul on hageja puhul eeldatav, et talle on tekkinud laenu tähtaegsest tagastamata jätmisest kahju, sest hageja ei ole saanud põhinõudele vastavat summat 990 000 eurot teistele klientidele välja laenata ja sellest intressitulu teenida. Samuti on arvessevõetav hageja osutus, et viivisearvestus on alates
2-18-17391 võlgniku pankroti väljakuulutamisest (14.02.2018) peatatud, kuid hagejale ei ole jätkuvalt laenulepingust tulenevat võlgnevust tagastatud. Samuti kohus leiab, et hageja ei ole viivise suurenemist põhjustanud. Hageja esitas juba 1 päev pärast laenutähtaja saabumist (06.10.2016) kohtutäiturile täitmisavalduse (I k tl 158-159), milles palus kinnistule sissenõude pöörata. Täitmisavalduse esitamise ajal oli viivisenõue vaid 495 eurot (I k tl 158-159). Viivisenõude edaspidine suurenemine ei olnud hagejast tingitud. Kostjad ei ole põhistanud, miks tuleks viivisemäära alandada kuni 1%-i aastas ehk rakendada seadusejärgsest viivisemäärast (VÕS § 113 lg 1) kaheksa korda väiksemat viivisemäära. Seega jätab kohus kostjate taotlused viivise või viivisemäära vähendamiseks rahuldamata.
40.Kostjate vastuväite osas, et hageja nõue ei ole PankrS § 103 lg 4 kohaselt pandiga tagatud, kuna nõuete kaitsmise koosoleku ajaks oli hageja kasuks seatud hüpoteek kinnistusraamatust kustutatud, leiab kohus sarnaselt hagejaga, et nõude tagatus pandiga määratakse kindlaks võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja (mil see oli kinnistusraamatusse kantud), mitte nõuete kaitsmise üldkoosoleku aja seisuga. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostjate vastuväited kogumis ei ole hageja nõude tunnustamata jätmiseks põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses täies ulatuses tunnustada. Seega kohus rahuldab hagi. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlus-osaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda.
42.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlus-osalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
43.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/
2-18-17391 Viktor Brügel kohtunik
Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.