Määruse tegemise aeg ja koht 12.08.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-9351
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus B.P suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.06.2025 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta (4 päeva) Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta (kuni 40 päeva)
Kaebuse esitaja ja liik
B.P määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), lepinguline esindaja MR Puudutatud B.P (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde B.P 30.06.2025 määruskaebusele lisatud tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2025 määrus, millega maakohus kohaldas B.P suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni neli päeva ning andis loa B.Ple tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.Tühistada Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus, millega maakohus pikendas B.P suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 40 päevani ning andis loa B.Ple tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.Teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla 14.06.2025 esialgse õiguskaitse taotlus B.P suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks kuni 40 päevani.
5.Rahuldada määruskaebus.
6.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
2-25-9351 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 14.06.2025 Harju Maakohtule taotluse B.P (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 14.06.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati alates 14.06.2025 kell 01.57 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
1.2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite CR ja MR 14.06.2025 arvamuse (psühhiaatrite arvamus) kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt. Hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et puudutatud isiku käitumine muutus viimasel ajal lähedaste sõnul ebaadekvaatseks – puudutatud isik tundis, et vähemalt kolme päeva jooksul on keegi teda jälginud, käinud tema korteris, kui ta magab ning teda ähvardanud. Puudutatud isik on helistanud ka politseisse, kuna kartis koju minna – puudutatud isikule tundus, et keegi ootab teda korteris. Puudutatud isiku vanemad olid olukorra suhtes murelikud, mistõttu kutsusid nad puudutatud isiku paariks päevaks enda juurde elama. Puudutatud isik oli ka seal paranoiline – tahtis vanemate koju kaameraid üles panna ning oli pidevalt pinges. 14.06.2025 otsustas puudutatud isiku isa viia puudutatud isiku abi saamiseks psühhiaatriakliinikusse. Poolel teel sinna ütles puudutatud isik, et ta ei ole nõus haiglasse minema, kui isa teda täpselt hoone ette viib. Puudutatud isik väljus autost haiglahoonest kaugemal ning pöördus iseseisvalt psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik ettearvamatu käitumisega, olukorras desorienteeritud ning puuduliku haiguskriitikaga. Ta avaldas pidevalt paranoilisi luulumõtteid jälgimise kohta. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (äge psühhootiline episood) tuleneva nii teda ennast kui ka teisi ohustava ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 14.06.2025 kell 01.57.
1.3.Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isik on olukorras desorienteeritud (hindab situatsiooni luulumõtete kaudu), ärev, varjav, tema mõttekäik on kiirenenud ning ta avaldab vestluse jooksul pidevalt paranoilisi luulumõtteid jälitamise ja mõjutamise kohta (tunneb ennast igapäevaselt ohustatuna, kuna „ta teab liiga 2
2-25-9351 palju“, tahab igale poole kaameraid üles panna, tunneb, et tema korteris käivad võõrad inimesed, kes soovivad talle halba). Oma kodust käitumist ta adekvaatselt ei hinda ning normaliseerib seda sellega, et tänapäeva ühiskond ongi ohtlik paik, kus saab kõiki inimesi mõjutada või hulluks ajada. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta peab ennast terveks ning enda sõnul tuli haiglasse ainult sellepärast, et end turvaliselt tunda, kuid ka siin tunneb end ohustatult, mistõttu soovib minna koju.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (äge psühhootiline häire (F23.9), mida iseloomustavad tajuhäired, luulud, desorganiseeritud mõtlemine ning potentsiaalselt ettearvamatu käitumine. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Psühhoosi esmase episoodi puhul on õigeaegne sekkumine määrava tähtsusega. Ilma ravita võivad psühhootilised sümptomid süveneda ning viia seisundi krooniliseks muutumiseni. Esmase psühhoosiga isikutel on sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud kogemused on isiku jaoks äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Ravita psühhoos suurendab riski, et isik võib impulsiivselt sooritada suitsiidikatse või sattuda eluohtlikku olukorda.
1.5.Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida. Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani, sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks ning elekterkrampravi teostamiseks haiglatingimustes. Menetluse edasine käik
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik, et tuli ise haiglasse, sest oli olnud meeletult ärev, ohutunde tõttu pikalt magamata ning tundis, et süda ütleb üles (süda taob rohkem). Selline seisund on kestnud pikalt ning viimasel nädalal on ärevus süvenenud. Puudutatud isik muretseb ohutuse pärast. Puudutatud isik teab, et ta vajab abi, kuid ei tahaks psühhiaatriakliinikusse jääda, sest peaks ärakuulamise päeval lapsed saama. Esimene öö psühhiaatriakliinikus oli ulmeline, talle anti voodikoht, aga ta oli ikkagi diivanil ja ei maganud.
2.1.Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
2.2.Puudutatud isiku raviarsti 17.06.2025 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 14.06.2025 ja 17.06.2025 määrused
3.Harju Maakohtu 14.06.2025 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 14.06.2025 kell 01.57 kuni 18.06.2025 kell 01.57. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
3
2-25-9351
3.1.14.06.2025 määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
3.2.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (psühhootiline häire, F23.9), mida iseloomustavad tajuhäired, luulud, desorganiseeritud mõtlemine ning potentsiaalselt ettearvamatu käitumine. Puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Psüühikahäire tõttu ei ole isik võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama ning häiritud on ka ümbritsevast arusaamine. Haiglaravita jäädes ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Psühhoosi esmane episood on kiireloomuline psühhiaatriline probleem, mille õigeaegne sekkumine on määrava tähtsusega. Ilma ravita võivad psühhootilised sümptomid süveneda ning viia seisundi krooniliseks muutumiseni. Mida pikem on ravimata psühhoosi kestus, seda kehvem on patsiendi ravivastus, taastumise kiirus ja lõplik prognoos – haigus võtab püsivama ja raskema kuluga vormi (nt skisofreenia). Kaasuvalt kahjustab psühhoos pikaajaliselt ka kognitiivseid funktsioone (mälu, tähelepanu, otsustusvõime), sotsiaalseid oskusi ja töövõimet. Esmase psühhoosiga patsientidel on sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud kogemused on patsiendi jaoks äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Puudutatud isikul on seega raske psüühikahäire, mille tõttu ei ole ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud on ümbritsevast arusaamine ning ta ei ole võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima.
4.Harju Maakohtu 17.06.2025 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 14.06.2025 kell 01.57 kuni 24.07.2025 kell 01.57 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
4.1.17.06.2025 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada TsMS § 534 lg 5 alusel. Maakohus kordas 14.06.2025 määruse põhjendusi ning märkis lisaks, et kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on ohtlik nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Isiku reaalsustaju on psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning ta ei ole võimeline enda ravivajadust hindama. Puudutatud isik on ärakuulamisel teada andnud, et ta on pikalt magamata seetõttu, et tal esineb ärevus ning ohutunne. Puudutatud isik loetleb ohutegureid: ukselukk on viimati vahetatud kümme aastat tagasi, mistõttu võivad korterisse sisse astuda ohtlikud inimesed (pedofiil, eksnaise poolt õhutatud inimesed), korteris elas enne teda vang. Arstide hinnangul puudub puudutatud isikul ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Oma psüühikahäire tõttu ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka teisi. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu 14.06.2025 ja 17.06.2025 määrused tühistada.
4
2-25-9351 Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldused. Puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire. Puudutatud isiku hirmud on olnud reaalsed ja põhjendatud. 17.06.2025 määrus tuleb tühistada, kuna alus õiguskaitse pikendamiseks puudus. Puudutatud isik vabastati haiglast 17.06.2025 tahtest olenematu ravi kohaldamise aluste äralangemise tõttu. Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta
6.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku puhul on täidetud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks vastavalt PsAS § 11 lg-le
1.Puudutatud isik hospitaliseeriti erakorralisena psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematuks raviks, kuna tema avaldused ja käitumine (luulumõtted enda püsivast jälgimisest ja kahjustamisest, neist tulenev hirmunud ja tasakaalutu käitumine) viitasid ägeda psühhootilise häire esinemisele, mis on hinnatav raske psüühikahäirena. Ka järgnevalt tajus puudutatud isik ümbrust psühhoosielamustest mõjustatuna, haigustaju ja koostöövalmidus raviks puudusid. Haiglas viibimisel rahustava ravi foonil puudutatud isik rahunes, isik kuulas raviarsti selgitusi uuringute ja edasise raviplaani osas ning avaldas nõusolekut ravikoostööks. Sellest tulenevalt osutus võimalikuks psühhiaatriline abi planeerida ambulatoorsena ja tahtest olenematu ravi lõpetati 17.06.2025. 17.06.2025 kohtumäärust ravi jätkamise kohta tahtest olenematult haiglatingimustes puudutatud isiku suhtes ei kohaldatud. Menetluse edasine käik
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde puudutatud isiku määruskaebusele lisatud tõendid.
10.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud (17.06.2025), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vääralt järeldanud, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 toodud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani olid täidetud.
5
2-25-9351
12.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
13.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Avaldaja avaldusest ja sellele lisatud psühhiaatrite CR ja MR 14.06.2025 arvamuse arvamusest nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, milleks on äge psühhootiline häire (F23.9). Oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Selliselt piiras puudutatud isikul esinev psüühikahäire tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isik oli psüühikahäirest tulenevalt olukorras desorienteeritud, tal esinesid tajuhäired ning isik avaldas paranoilisi luulumõtteid jälitamise ja mõjutamise kohta. Puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei esinenud, ei lükka ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile.
14.Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
14.1.Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtul peab olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).
14.2.Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-15116, p 14). Ainuüksi diagnoositud raske psüühikahäire ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).
6
2-25-9351
14.3.Maakohus leidis avaldaja esitatule tuginedes, et ravita jäämisel ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Samuti viitas maakohus, et esmase psühhoosiga patsientidel on sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, kuivõrd haiguslikud kogemused on patsiendi jaoks äärmiselt hirmutavad ja segadusse ajavad. Ringkonnakohus leiab, et selliselt ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, et puudutatud isiku puhul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
14.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja ega maakohus piisavalt selgitanud, milles seisneb puudutatud isiku reaalne ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Tsiviilasja materjalide kohaselt on viited isiku ohtlikkusele pigem üldised ja ei ole seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega. Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravi esmakordselt ning pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa iseseisvalt. Ühestki esitatud asjaolust ei ole võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutaks reaalset ohtu iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule. See, et isikul esinevad luulumõtted, tema käitumine on ebaadekvaatne ning isik on olukorras desorienteeritud (hindab situatsiooni luulumõtete kaudu) ei ole võrdsustatav isiku ohtlikkusega PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega ennastkahjustavalt viisil, mida võiks pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks. Sellega, et arstide hinnangul on esmase psühhoosi puhul õigeaegne sekkumine kriitilise tähtsusega ning et esmase psühhoosiga patsientidel esinevad sagedased suitsiidmõtted- ja katsed, ei saa põhistada puudutatud isiku ohtlikkust praegusel juhul. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ohtlikkust ei saa põhjendada isiku käitumist iseloomustava üldise omadusena (RKTKm 14.02.2018, 2-15-6332/95, p 14; RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Siinsel juhul on ohtlikkus omistatud puudutatud isikule tema üldise iseloomustava omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või teiste suhtes.
14.5.Seega arvestades, et ühtegi juhtumit, mil puudutatud isik oleks olnud ohtlik enda või teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule, ei ole esile toodud ega tuvastatud, siis ei saa puudutatud isiku ohtlikkust temale endale ja teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem kindlaks kui tõenäoliseks (RKTKm 12.02.2018, 2-15-3662, p 14.2) ning PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.
15.Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus, ei ole vaja tuvastada, kas PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus on täidetud, kuna kui puudub isiku ohtlikkus endale või teistele, siis puudub õiguslik alus isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
16.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määrused ning rahuldab määruskaebuse.
17.Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.