05. oktoober 2020. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-2996
Tsiviilasi
I Gi (G) hagi S P vastu G J notariaalse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes
Tsiviilasja hind
41 528,59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja
I G (isikukood xxxx, aadress xxxx) Lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn
Kostja
S P (isikukood xxxx, aadress xxxx) Lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kohtuistung 12.06.2020.a
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata I Gi (G, isikukood xxxx) hagiavaldus S P (isikukood xxxx) vastu G J (isikukood xxxx, surma aeg xxxx) 28.01.2015.a notariaalse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes.
2.Tühistada Harju Maakohtu 26.02.2018.a kohtumäärusega tsiviilasjas 2-18-2996 kohaldatud hagiavalduse tagamise abinõud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud I Gi (G, isikukood xxxx) kanda.
Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse 1 (6)
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.I G (hageja) esitas 25.02.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse S P (kostja) vastu nõuetes tuvastada G J (pärandaja) piiratud teovõime seisuga 28.01.2015 ja tühistada pärandaja 28.01.2015 notariaalne testament. Hagi sisaldas hagi tagamise avaldust (I kd, tl-d 3-5). Kohus rahuldas 26.02.2018 hagi tagamise avalduse (I kd, tl 16). Kohus jättis hagi 29.04.2018 käiguta (I kd, tl 25). Hageja esitas 14.05.2018 kohtule kostja vastu hagiavalduse pärandaja 28.01.2015 notariaalse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes (I kd, tl-d 31-34). Kohus võttis hagi 16.05.2018 menetlusse (I kd, tl 43). Kostja vastas hagile 21.06.2018 (I kd, tl-d 50-53). Kostja esitas 23.07.2018 taotluse tunnistajate ülekuulamiseks (I kd, tl-d 57-59). Hageja esitas 28.10.2018 arvamuse (I kd, tl-d 62-65). Kostja esitas 04.11.2018 taotluse (I kd, tl-d 70-71). 05.11.2018 toimus eelistung (I kd, tl-d 111-115). Kohus määras 19.12.2018 ekspertiisi (I kd, tl 91). 18.03.2019 toimus eelistung (I kd, tl-d 127-130). Eksperdid esitasid 24.06.2019 kirjaliku arvamuse (I kd, tl-d 148-161). Kohtuistungid toimusid 27.08.2019, 27.08.2019, 06.03.2020 ja 12.06.2020 (I kd, tl-d 178-188, II kd, tl-d 30-35, 48-60, 6879).
2.Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Pärandaja G J oli hageja ema. Pärandaja suri xxxx. Tallinna notar Margus Veskimäe tõestas 28.01.2015 pärandaja notariaalse testamendi, millega pärandaja määras kogu oma vara pärijaks kostja. Pärandaja oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega, mistõttu ei ole testament kehtiv. Pärandajal oli 28.01.2015 testamendi tegemise ajal muu psüühikahäire, mille tõttu tema psüühika oli kestvalt nii häiritud, et ta ei suutnud oma tegudest ega nende tagajärgedest adekvaatselt aru saada ega neid juhtida. Pärandaja ei suutnud mõista tema poolt tehtud testamendi sisu ega adekvaatselt hinnata sellise testamendi tagajärgi. Hageja ei välista, et pärandajal esines vaimuhaigus või nõrgamõistuslikkus. Pärandaja vaimne tervis oli tema viimastel eluaastatel väga halb. Näiteks süüdistas pärandaja oma lapsepõlvesõpra N V korduvalt alusetult varguses, unustas palju, korraldas oma korteris tulekahju. Pärandaja teatas 2017.a suvel oma heale tuttavale S B, et tegi testamendi hageja kasuks. Hageja elas Soomes ja ei saanud emaga väga tihti suhelda. Vaatamata sellele olid hageja ja pärandaja suhted head. Hageja ei usu, et pärandaja soovinuks ta tegelikult pärandist ilma jätta (I kd, tl-d 31-32). Pärandaja ei ole kostja tädi. Hageja kolis Eestist Soome Vabariiki rohkem kui 10 aastat tagasi ning elab seal elamisloa alusel. Hageja ei saanud oma töö ja hilisema halva tervisliku seisundi tõttu pärandajat tihti külastada. Hageja käis Eestis viimati 2016.a, kui pärandaja paigutati xxxx. Hagejat teavitas pärandaja surmast hageja Eestis elav sõber E A. Hagejal ei olnud võimalik pärandaja matustel 2017.a oktoobris osaleda, sest hagejal puudus õigus reisida xxxx Vabariigist Eesti Vabariiki. Hagejal oli 2016.a mais operatsioon, mille järgselt oli tema liikumine raskendatud ja tervis kehv. Hageja ei pidanud pärandaja matuste korraldamiseks saatma raha, sest pärandajal oli selleks kogutud raha. Kostja ei korraldanud pärandaja soovide vastaselt matuseid õigeusu kommete kohaselt ning lasi pärandaja tuhastada. Kostja väide selle kohta, et kostja kogu aeg hoolitses pärandaja eest, on väär. Pärandaja avaldas S B, et ta kardab kostjat. K O ei olnud pärandaja hea tuttav. Hageja aitas korraldada 2015.a jaanuaris peetud pärandaja 75. sünnipäeva. Kostja ei korraldanud seda ning osales sünnipäeval külalisena. Pärandaja ei teatanud sünnipäeval, et soovib teha testamenti kostja kasuks. Kostja väide selle kohta, et J E korraldas pärandajale notari juures testamendi vormistamise, on tõendamata. Hageja ja kostja viisid 2016.a jaanuaris pärandaja ühiselt xxxx haiglasse, sest pärandaja tervislik seisund oli oluliselt halvenenud ning ta ei saanud omal käel hakkama. Kostja ei taganud pärandaja heaolu xxxx hooldushaiglas viibimise ajal. Pärandajal ei olnud hooldushaiglas sooje riideid. Pärandaja kartis kostjat ja ei julgenud temalt riideid või muid teeneid paluda. Kostja väited hooldushaigla arvete tasumise kohta on tõendamata. Kostja ei tasunud pärandaja korteriga seonduvaid kulusid, sest korterit kasutasid kostja pojad (I kd, tl-d 62-63). Pärandaja oli testamendi tegemisel otsusevõimetu. Pärandaja otsusevõimetusele testamendi tegemise ajal viitab see, et pärandaja oli oma tuttavale S B 2017.a. 2 (6)
suvel teatanud, et ta on testamendi teinud hageja kasuks, st pärandaja oli veendunud, et tema korter jääb pärast tema surma pojale. Pärandaja käitus imelikult juba 2012.a, tema selline käitumine progresseerus aastate jooksul ning pärandaja tarbis palju alkoholi (I kd, tl-d 79-80).
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja põhjendab oma vastuväiteid järgmiselt. Kostja ema R P pärandaja olid õed. Pärandaja oli kostja tädi. Hageja sõitis Eestist ära ligi 10 aastat tagasi ning külastas pärast seda pärandajat 1-2 korda aastas. Pärandaja teatas kostjale, et iga kord, kui hageja teda külastas, oli hageja pidevalt purjus. Hageja ei külastanud pärandajat pärast 2016.a aprilli. Kostja teatas hagejale koheselt pärandaja surmast. Hageja ei tulnud pärandaja matuseid korraldama ega andnud matuste korraldamiseks raha. Kostja hoolitses pärandaja eest kogu aeg, käis regulaarselt tema kodus, abistas teda kodutegevustes. Kostja ja pärandaja käisid tihti metsas seenel ning xxxx pärandaja hea tuttava K O juures. 2015.a suvel oli pärandaja psüühika normaalne ja ta oli võimeline ise piisavalt oma tahet ja tegusid juhtima. Pärandaja kodus tähistati 2015.a jaanuaris pärandaja 75. sünnipäeva. Kostja abistas pärandajal selle ettevalmistamist. Sünnipäeval viibisid hageja, kostja abikaasa, kostja poeg, E D ja kaks pärandaja tuttavat. Pärandaja teatas sünnipäeval, et soovib teha testamendi kostja kasuks, sest kostja hoolitseb tema eest. Hageja nõustus pärandaja sooviga. 2015.a jaanuaris oli pärandaja psüühika normaalne. Ta oli võimeline ise piisavalt oma tahet ja tegusid juhtima. Pärast sünnipäeva tähistamist palus pärandaja J E abistada teda, et korraldada testamendi tegemist. J E kooskõlastas notariga testamendi tegemise aja. 2016.a jaanuaris pärandaja tervis halvenes ja ta viidi haiglasse. Haiglas selgus, et pärandaja vajab pidevat hooldust. Hageja tuli 27.01.2016 Eestisse. Hageja ja kostja viisid pärandaja xxxx üldhooldusteenuse osakonda. Kostja külastas pärandajat regulaarselt. Hageja ei külastanud pärandajat kordagi. Kostja tasus igakuiselt pärandaja korteri kulusid ning xxxx Haigla üldhooldusteenuse eest, sest pärandaja pensionist selleks ei piisanud. Hageja ei ole tasunud pärandaja korteri ja xxxx üldhooldusteenuse eest (I kd, tl-d 51-52). Testamendi kohaselt tuvastas notar, et pärandaja on teo- ja otsustusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Seega on tõendatud, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal teo- ja otsustusevõimeline (I kd, tl 70). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 sätestab, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja põhjendab oma nõudeid G J 28.01.2015 notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks väidetega, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejal on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 koormus tuua välja ja tõendada asjaolud, millest nähtub pärandaja vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire testamentide tegemise ajal ning sellest tingitud suutmatus oma tegudest aru saada või neid juhtida (piiratud teovõime).
5.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb seetõttu tõendamist mittevajavateks (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1): Hageja on G J poeg (I kd, tl 35 – sünni tõend). G J tegi 28.01.2015 notariaalse testamendi, millega määras oma testamendijärgseks pärijaks kostja (I kd, tl 8 – Tallinna notari Margus Veskimäe 28.01.2015 koostatud ja tõestatud testament, mis on registreeritud notari ametitegevuse raamatu registri nr 382 all). G J suri xxxx (I kd, tl 7 – pärimismenetluse algatamise teade; I kd, tl 10 – isikuandmete päring rahvastikuregistrist). 3 (6)
G J pärandvara hulka kuuluvad Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr xxxx kantud korteriomand (I kd, tl 38 – kinnistusraamatu väljavõte) ja arvelduskonto Swedbank AS-is (I kd, tl 41). Pooled vaidlevad selle üle, kas pärandaja oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Seetõttu hindab kohus asja lahendamisel üksnes selliste asjaolude tõendatust, millega hageja põhjendab pärandaja piiratud teovõimet või otsusevõimetust. Kohus ei pea seetõttu asjas tähtsust omavaks seda, kas pärandaja oli kostja tädi; kas ja mida pärandaja avaldas 2015.a sünnipäeval testamendi tegemise kohta; kes ja millises ulatuses tasus pärandaja korteri kulusid ning hooldushaigla arveid pärandaja hooldushaiglas viibimise ajal; kui tihti hageja külastas pärandajat; millistel põhjustel ei saanud hageja osaleda pärandaja matustel. Kohus ei kontrolli nimetatud väidete tõendatust, sest nendest ei sõltu asja lahendamine.
6.Psüühikahäire on asjaolu, mille esinemise või puudumise väljaselgitamine nõuab psühhiaatria ja kliinilise psühholoogia alaseid eriteadmisi. Kohus rahuldas hageja taotluse määrata ekspertiis pärandaja piiratud teovõime eelduseks oleva psüühikahäire ja selle iseloomu väljaselgitamiseks. Ekspertide K E ja T K 24.06.2019 arvamuse kohaselt ei esinenud pärandajal testamendi tegemise ajal 28.01.2015 selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „vaimutegevuse ajutine häire“ või „muu psüühikahäire“ ning mis oleksid takistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks (I kd, tl 160). Samuti ei esinenud ekspertide arvamuse kohaselt pärandajal testamendi tegemise ajal selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „vaimutegevuse ajutine häire“ või „muu psüühikahäire“ ning mis oleksid takistanud või piiranud tema võimet sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, oma tegude sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest kaugtagajärgedest arusaamiseks (I kd, tl 160 pöördel). Eksperdid jäid kohtuistungil antud ütlustes samale seisukohale (II kd, tl-d 51-58, 71-78). Hageja soovis pärandaja piiratud teovõimet tõendada lisaks ekspertide arvamusele ka tunnistajate ütlustega. Kohus leiab, et psüühikahäire esinemise või puudumise väljaselgitamine nõuab psühhiaatria ja kliinilise psühholoogia alaseid eriteadmisi, mistõttu ei saa tunnistajate ütlustega tõendada pärandaja piiratud teovõimet. Hageja on soovinud pärandaja ebaadekvaatset käitumist tõendada tunnistajate ütlustega. Kohus leiab, et isiku ebaadekvaatne käitumine võib viidata kognitiivsete funktsioonide häiretele, mis on omased mõnele psüühikahäirele. Seetõttu on tunnistajate ütluste hindamine põhjendatud, et kontrollida ekspertide ütluste usaldusväärsust. Ekspertide arvamuses refereeritud pärandaja haigusloo väljavõtetest nähtuval on 2013.a märtsis kirjeldatud mäluhäireid, 2014.a oktoobris kirjeldatud arusaamatut kõnet, segasust, agressiivsust, 2016.a jaanuaris kirjeldatud desorienteeritud käitumist, arusaamatut kõnet, häiritud kontaktivõimet, osalist arusaamist kõnest, unustamist, hajameelsust, osalist kontaktivõimet, mälulünki, võimetust teha järeldusi (I kd, tl-d 153-157). Tunnistaja N V ütlustest nähtuvalt 2015.a alguspoolel pärast pärandaja sünnipäeva toimumist viidi pärandaja haiglasse xxxx tänavale. Tunnistaja koos abikaasaga tõid pärandaja koju ning tunnistaja jäi pärandaja juurde ööbima. Pärandaja karjus tunnistaja peale, rääkis naabrinaisele enda asjade varastamiseks ning saatis tunnistaja minema (I kd, tl 31). Kohus leiab, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt käitus pärandaja ebaadekvaatselt. Ekspertide arvamuses refereeritud pärandaja haigusloost ei nähtu pärandaja haiglaravil viibimist 2015. alguspoolel. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütlused seetõttu ebausaldusväärsed. Kohtu hinnangul tunnistaja ilmselt mäletab sündmuse toimumise aega valesti. Ekspertide arvamuses refereeritud pärandaja haigusloost nähtub pärandaja korduv haiglaravil viibimine, samuti on xxxx tänaval haiglaravil viibimist kinnitanud tunnistaja S B (II kd, tl 32). Tunnistaja A N ütlused ei sisaldanud teavet pärandaja käitumise kohta pärast 2014.a sünnipäeva, kuid tunnistaja kirjeldas juhtumit, kus täpselt määratlemata ajal ei tundnud pärandaja tunnistajat ära. (II kd, tl 31). Tunnistaja S B andis ütlused, mille kohaselt 4 (6)
enne pärandaja xxxx tänava haiglasse ravile sattumist tekitas pärandaja tulekahju, jättes teekannu pliidile; vahel oli ilmselgelt agressiivne (II kd, tl 32). Kohus on seisukohal, et nii tunnistajate ütlustest kui ka ekspertide arvamuses refereeritud pärandaja haigusloo väljavõtetest nähtub, et pärandaja G J käitumine oli aeg-ajalt kognitiivsete funktsioonide häiretele viitav. Tunnistajate ütlustest ja ekspertide arvamusest ei nähtu pärandaja alalist ebaadekvaatset käitumist. Kohtu hinnangul ei ole ekspertide arvamus ja tunnistajate ütlused seetõttu vastuolus osas, millest nähtub pärandaja episoodiline ebaadekvaatne käitumine. Ekspertide arvamuses refereeritud haigusloo väljavõtetest nähtuvalt esinesid muutused pärandaja käitumises siis, kui pärandaja tervise üldseisund halvenes. Eksperdid on osundanud, et teadvuse hägunemine ja kõne segasus esinesid elektrolüütide madala taseme (tõenäoliselt vererõhuravimi kõrvaltoime) ja vere hapnikuga küllastatuse tunduva languse foonil. Elektrolüütide taseme ja vere hapnikuga küllastatuse näitajate normaliseerumisel teadvuse hägunemine ja kõne segasus taandus (I kd, tl 160, II kd, tl-d 54-57, 74-77). Tunnistaja N V ütlustest nähtuvalt karjus pärandaja tunnistaja N V peale pärast seda, kui pärandaja oli saabunud haiglast (II kd, tl 30). Kohtu hinnangul nähtub sellest, et pärandaja käitumise muutus esines tervise üldseisundi halvenemisel. Tunnistaja S B on kirjeldanud, et enne xxxx tänava haiglasse ravile sattumist tekitas pärandaja tulekahju, jättes teekannu pliidile (II kd, tl 32). Kohtu arvates näitab tunnistaja kirjeldatud juhtum pärandaja käitumise muutumist tervise üldseisundi halvenemisel. Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et ekspertide arvamuse ja eelnevalt viidatud tunnistajate ütluste vahel puudub vastuolu. Kohus leiab, et ekspertide arvamus ja kohtuistungil antud ütlused on sisemiste vastuoludeta ning ekspertide arvamuse kujunemine on selgesti jälgitav. Ekspertide arvamusest nähtuvalt ei esinenud pärandajal psüühikahäiret (sh dementsust või nõdrameelsust), mis võiks olla eelduseks pärandaja piiratud teovõimele. Ekspertide arvamus ja ütlused sisaldavad selgitust selle kohta, miks pärandaja episoodiline ebaadekvaatne käitumine ei ole psüühikahäire. Kohtu hinnangul on ekspertide arvamus tõendina usaldusväärne. Kohus leiab ülaltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud pärandaja G J piiratud teovõimet notariaalse testamendi tegemise ajal.
7.TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et TsÜS § 13 lg-s 1 nimetatud vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu põhjustatud seisund väljendub teadvushäires, millega üldjuhul kaasnevad muutused inimese välises olekus ja käitumises. Üldjuhul on inimese teadvushäire teistele inimestele tajutav ning objektiivse asjaoluna on seda võimalik tõendada. Hagejal on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 koormus tuua välja ja tõendada asjaolud, millest nähtub pärandaja G J vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu, mis tõi kaasa pärandaja seisundi, mis välistas pärandaja võime õigesti hinnata seda, kuidas testament mõjutab tema huve. Notar on testamendis märkinud: „Testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“ (I kd, tl 8). Kohtu hinnangul nähtub notari märkusest, et notar ei märganud notariaaltoimingut tehes G J käitumist, mis võinuks viidata G J teadvushäirele. Eksperdid on leidnud, et G Jl ei esinenud notariaalse testamendi tegemise ajal selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, 5 (6)
„vaimutegevuse ajutine häire“ või „muu psüühikahäire“ ning mis oleksid takistanud või piiranud tema võimet sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, oma tegude sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest kaugtagajärgedest arusaamiseks (I kd, tl 160). Kohtu hinnangul nähtub ekspertide arvamusest, et TsÜS § 13 lg 1 mõistes otsusevõimetuse eeldused puuduvad ning pärandaja tuleb lugeda testamendi tegemise ajal otsusevõimeliseks. Ekspertide arvamus ei tõenda hageja väidet pärandaja otsusevõimetuse kohta. Kohtu hinnangul ei sisalda poolte esitatud muud tõendid teavet pärandaja käitumise kohta testamendi tegemise ajal ning selle kohta, millisena tundus pärandaja G J käitumine testamendi tegemise ajal kõrvalseisjatele. Tõendid ei sisalda teavet pärandaja terviseseisundi kohta testamendi tegemise ajal. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada pärandaja vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu testamendi tegemise ajal. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud pärandaja G J otsusevõimetust notariaalse testamendi tegemise ajal.
8.Kohus leidis eelnevalt, et hageja ei ole tõendanud pärandaja piiratud teovõimet ja otsustusvõimetust testamendi tegemise ajal. Seetõttu jätab kohus hagiavalduse rahuldamata hageja nõudes tuvastada 28.01.2015 notariaalse testamendi tühisus.
13.Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
14.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus kohaldas 26.02.2018 määrusega hagi tagamise abinõusid. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Kohus tühistab seetõttu hagi tagamise.
15.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Kohus jätab seetõttu menetluskulud hageja kanda.
Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.