Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku esialgse õiguskaitse taotlus XX suhtes tahte vastase psühhiaatrilise ravi pikendamiseks kuni 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31. juuli 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Sihtasutuse Pärnu 90004527) psühhiaatriakliinik
Haigla
(registrikood
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Eestkosteasutus Pärnu linn linnavalitsuse kaudu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 31. juuli 2020. a määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
Selgitused Vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik (avaldaja, SA Pärnu Haigla) esitas Pärnu Maakohtule 29. juulil 2020 taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamiseks 40 päevani.
2.Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 28. juulil 2020 kell 15:15 valvearsti psühhiaater dr TL otsuse alusel kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isik toodi psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda politsei abil kiirabiga, kuna patsiendil esinesid hallutsinatsioonid ja tema käitumine oli agressiivne. Puudutatud isiku isa sõnul oli puudutatud isiku seisund 4–5 päeva jooksul halvenenud. Puudutatud isik rääkis omaette, oli närviline ning avaldas, et tema sees elavad „deemonid“. Valvearsti sõnul tundis puudutatud isik vastuvõtul hirmu, käitus rahutult, ähvardas vägivallaga. Ta oli vastuvõtul valjuhäälne, süüdistav, ähvardav ning ajas seosetut juttu. Valvearst diagnoosis puudutatud isikul raske psüühikahäire, ägeda skisofreense psühhoosi (F20.09) ja ta jäeti seisundi täpsemaks hindamiseks ja raviks akuutravi üksusesse. Patsient oli psühhoosist tulenevalt etteaimamatu käitumisega ja ohtlik. Puudutatud isik paigutati isoleerimisruumi. Patsient haiglaravi vajadust ei mõistnud, haiguskriitika puudus. Varem (2020. aastal) on puudutatud isik olnud samas kliinikus ravil skisofreenia diagnoosiga. Avaldaja taotles esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamist kuni 40 päevani, kuna puudutatud isik vajas ravi jätkamist.
3.Maakohus rahuldas 29. juuli 2020. a määrusega avaldaja taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates 28. juulil 2020 kell 15.15 valvearsti otsusega ravile võtmisest kuni 1. augustini 2020 kell 15.15.
31.juulil 2020 esitas psühhiaater dr P suuliselt täiendava seisukoha puudutatud isiku ravitähtaja pikendamise kohta. Psühhiaater selgitas, et puudutatud isik oli agressiivsuse tõttu
30.juulini 2020 eraldusruumis. Sealt vabanemise järel ründas ta haigla personali ning kohale kutsutud politseitöötajaid. Puudutatud isiku psühhoos püsib, saadud mõnepäevase ravi tulemuslikkust ei ole veel võimalik hinnata, kuna patsient on ravimitega pärsitud. Seetõttu vajab puudutatud isik ravi pikemalt kui 4 päeva. Puudutatud isik on ravist keeldunud, sest ei pea ennast haigeks. Ravita jäämisel on puudutatud isik reaalselt ohtlik nii endale kui ka teistele.
5.Maakohus küsis avaldusele seisukohta ka Pärnu Linnavalitsuselt. Pärnu linna andmetel on puudutatud isikule psüühikahäire tõttu määratud puuduv töövõime ja raske puue . Puudutatud isik elab koos oma vanematega. Ema sõnul puudutatud isik pärast 9. klassi lõpetamist tööle ei läinud, toimetab kodus, sest ei taha olla inimeste keskel. Vanemad käivad
tööl. Viimasel aastal on puudutatud isik vajanud korduvalt haiglaravi, kuna on katkestanud ravimite võtmise. Lähedased on püüdnud puudutatud isikut toetada. Ema hinnangul on psühhiaatriline ravi poja huvides. Kohtu poolt edastatud materjalide ning vanematelt saadud teabe põhjal leidis Pärnu linn, et puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi on põhjendatud. Puudutatud isiku ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukohad
6.Pärnu Maakohus tutvus 31. juuli 2020. a hommikul puudutatud isiku seisundiga psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isikut ei õnnestunud maakohtul ära kuulata.
Raviarst jäi ärakuulamisel varem avaldatud seisukoha juurde.
30.juulil 2020 kohtus puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja psühhiaatriakliinikus valvearsti dr JR-ga ja vestles MH-ga. Esindaja leidis, et tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamine on põhjendatud. Maakohtu määrus ja põhjendused
9.Pärnu Maakohus rahuldas 31. juuli 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevani alates puudutatud isiku valvearsti otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 28. juulil 2020 kell 15.15 kuni 40 päeva, s.o kuni 6. septembrini 2020. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule psühhoosivastast ja rahustavat ravimit ning osutada elekterkonvulsioonravi. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1, § 13 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks esialgse õiguskaitse korras. Maakohus tutvus puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega ning tema tervisliku seisundiga kohapeal haiglas. Kuna puudutatud isik ründas haigla personali, oli teda ravimitega pärsitud ning maakohtu menetlustoimingu ajal ei olnud puudutatud isikut võimalik ära kuulata: puudutatud isik oli fikseeritud voodi külge ja magas ravimite mõju all ning ei reageerinud teiste isikute ruumis liikumisele ega häältele. Maakohus kuulas ära puudutatud isiku raviarsti. Dr P sõnul tehti puudutatud isikule ärakuulamise hommikul elekterkonvulsioonravi ning tema agressiivsust pärsiti ravimitega. Raviarst selgitas ärakuulamisel, et puudutatud isik oli eelmisel päeval eraldusruumist vabastamise järel rünnanud haiglapersonali, lüües ühele töötajale näkku. Puudutatud isiku käitumine on agressiivne ja ebaadekvaatne, tal on luulud ja ebareaalsed tajuelamused, ta justkui elab läbi mingit filmistsenaariumi või raamatusüžeed, talle saabuvat pähe mingid teated. Haiguskriitikat ega ravisoostumust puudutatud isikul ei ole. Puudutatud isikul on äge psühhoos, tal on diagnoositud skisofreenia. Puudutatud isik vajab pikemalt ravi, vastasel juhul on ta reaalselt ohtlik nii endale kui teistele. Esialgse õiguskaitse korras tahte vastase ravi pikendamist toetas ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja ning Pärnu linn. Eelneva põhjal leidis maakohus, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise alused püsivad ning esialgse õiguskaitse korras määratud tahtest olenematu ravi tähtaega tuleb pikendada. Puudutatud isik on ka varem viibinud skisofreenia diagnoosiga haiglaravil. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei tekkinud puudutatud isikul kolme päeva jooksul saadud ravile vaatamata arusaama oma ravivajadusest. Seetõttu vajab ta jätkuvat ravi pikemalt kui 4
päeva. Ravi jätkamine on tema elu ja tervise huvides, kuid vajalik ka ohtlikkuse tõttu teisele isikutele. Seda kinnitavad psühhiaatrite väljatoodud asjaolud puudutatud isiku ravile võtmisel ning ravil viibimise ajal. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
10.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub Pärnu Maakohtu 31. juuli 2020. a määruse tühistada ning teda viivitamatult kinnisest raviasutusest vabastada. Puudutatud isik leiab, et tema tahte vastane kinnisesse asutusse paigutamine oli ebaseaduslik. Ta polnud ohtlik ning tema vastumeelsus ja vastupanu olid tingitud sellest, et talle polnud tagatud õigeaegset õigusabi. Puudutatud isikule ei ole pandud lõplikku diagnoosi, vaid tema diagnoosi aluseks on võetud varasem 2020. aasta alguses pandud diagnoos. Seega on maakohus lähtunud oma otsuse langetamisel puudulikust diagnoosist. Maakohtu määruse kohaselt kasutati puudutatud isiku suhtes isoleerimisruumi paigutamist ning palatis voodi külge fikseerimist. Puudutatud isik palub kohtul hinnata, kas isoleerimisruumi paigutamine oli vajalik, põhjendatud ja proportsionaalne. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi. Praegusel juhul ei olnud isiku ohtlikkus põhjendatud ega nõuetekohaselt tuvastatud. Psühhiaater ei ole puudutatud isiku ohtlikkust pikemalt kirjeldanud. PsAS § 11 lg 7 järgi tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse. Puudutatud isik ei vajanud nii ekstreemset ravi. Seaduse kohaselt ei ole võimalik esialgset õiguskaitset kohaldada üle nelja päeva. Kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asustusse paigutamiseks. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta teha.
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et see ei ole põhjendatud. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korras vastavalt kehtivale korrale ning vastav ravi lõpetati tahtest olenematu ravi kriteeriumite äralangemisel. Puudutatud isiku selgitused määruskaebuses peegeldavad tema haigusteadvuse puudumist ning reaalsustaju häiritust. Isiku psühhoosi ägenemisest põhjustatud ohtlik käitumine on reaalselt aset leidnud ning selliste asjaolude ilmnemisel on põhjendatud ohjeldusmeetmete kohaldamine nii vahetu ohu maandamiseks kui ka vägivallajuhtumite ennetamiseks. Isikul diagnoositud kroonilise kuluga raskele psüühikahäirele (paranoidne skisofreenia; F20.0) on muu hulgas iseloomulik haigusteadvuse puudumine, mistõttu on arusaadav, et isik ise ravi vajalikuks ei pidanud. Diagnoos on pandi puudutatud isikule 2020. aasta alguses ning kuna tegemist on kroonilise haigusega, siis on arusaamatud viited ebaselgele diagnoosile.
12.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
14.Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1). Seega ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja seaduslikkust ka vaidlustamata ulatuses.
15.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel hindama.
16.Kohtupraktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014 määrus asjas nr 3-2-1-15513, p 46.3) on selgitatud, et kehtiv seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning kui maakohus kohaldab esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks. Praegusel juhul on täidetud isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused seeläbi, et kohus on püüdnud isikut isiklikult ära kuulata (TsMS § 536 lg 1), esitatud on psühhiaatri arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus on sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2018 määrus asjas nr 2-18-11917, p 21).
17.Avaldaja esialgse õiguskaitse ja selle pikendamise taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt diagnoositi puudutatud isikul äge skisofreenne psühhoos (F20.09) ja ta jäeti seisundi täpsemaks hindamiseks ja raviks akuutravi üksusesse. Puudutatud isik toodi ravile kiirabiga politsei kaasabil. Puudutatud isik oli valvearsti vastuvõtul hirmul, käitus rahutult, ähvardas vägivallaga ning ajas seosetut juttu. Kuna puudutatud isik oli psühhoosist tulenevalt etteaimamatu käitumisega ja ohtlik, paigutati ta isoleerimisruumi. Psühhiaatri 31. juulil 2020 antud täiendava selgituse kohaselt viibis puudutatud isik agressiivsuse tõttu eraldusruumis 30. juulini 2020. Pärast sealt vabanemist ründas ta haigla personali ning kohale kutsutud politseitöötajaid.
18.Raviarstide hinnangutest nähtub, et puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud 4 päeva. Maakohus tutvus puudutatud isiku tervisliku seisundiga haiglas kohapeal
31.juulil kell 10.15, kuid maakohtul ei õnnestunud puudutatud isikut ära kuulata, kuna
puudutatud isik oli ravimite mõju all ja magas (vt ärakuulamise protokoll dtl 55 ja maakohtu määrus, p 3 dtl 59). TsMS § 536 lg 1 esimese lause kohaselt peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ning selgitama talle menetluse kulgu. Sama sätte lg 2 kohaselt peab kohus isiku enda ja teiste ärakuulamata jätmist määruses põhjendama. Praegusel juhul on maakohus isiku ärakuulamata jätmist põhjendanud isiku enda tervisliku seisundiga. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult asunud seisukohale, et haiglaravita jätmisel võis puudutatud isik ohustada oma psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist või julgeolekut ning samuti teiste isikute elu ja tervist ning muu psühhiaatriline abi ei oleks taganud isiku enda ja haigla personali ohutust ning olnud piisav.
19.Vastuseks määruskaebuse väitele, et puudutatud isiku ohtlikkust ei tuvastatud nõuetekohaselt, leiab kolleegium, et maakohus on selles osas määrust piisavalt põhjendanud. Pärast määruskaebuse esitamist on kohtule esitatud täiendavad tõendid (vt dtl 124-125), mis kinnitavad, et puudutatud isiku isoleerimine ning tahtest olenematule ravile paigutamine oli põhjendatud ja vajalik. Vägivallajuhtumi teavituslehelt nähtub, et isik lõi turvatöötajat rusikatega näkku ja kui turvatöötaja kukkus, siis veel korduvalt jalaga.
20.Kolleegiumi arvates on puudutatud isikul küll õigus kohtu ees tõstatada küsimus tema eraldusruumi paigutamisest, kuid seda mitte määruskaebusmenetluses, vaid kohtu järelevalve korras. Kui ka ühekordse sunnimeetme kasutamine ohuolukorras osutuks põhjendamatuks, ei muudaks see isiku haiglasse paigutamist tervikuna õigusvastaseks.
21.Puudutatud isik leidis määruskaebuses, et talle ei võimaldatud õigeaegselt õigusabi. TsMS § 535 lg 2 teise lause kohaselt ei pea isikule esindajat määrama esialgse õiguskaitse kohaldamisel, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Praegusel juhul määras maakohus puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja ning kaasas määratud esindaja menetlusse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks. Riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtus puudutatud isikuga 30. juulil 2020 ning esitas seisukoha puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamise kohta 31. juulil 2020 (vt dtl lk 73-76). Seega ei ole puudutatud isik õigusabist ilma jäänud ning maakohus on puudutatud isikule nõuetekohaselt riigi õigusabi korras esindaja määranud.
22.Samuti ei nõustu kolleegium puudutatud isiku seisukohaga, et tema suhtes on kohaldatud tahtest olenematut ravi puuduliku diagnoosi alusel. Avaldaja on seisukohas määruskaebusele selgitanud, et puudutatud isikul on 2020. aasta alguses diagnoositud kroonilise kuluga raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia; F20.0), millele on muu hulgas iseloomulik haigusteadvuse puudumine, mistõttu on arusaadav, et isik ise ravi vajalikuks ei pea. Ühtlasi on arstid kolleegiumi jaoks usutavalt selgitanud, et puudutatud isiku haigus on krooniline ning ei muutu nii kiiresti, et 2020 alguses püsitatud diagnoosi oleks vaja täies mahus uuesti üle kontrollida. Seega ei ole puudutatud isiku etteheide maakohtu otsustuse suhtes põhjendatud.
23.Kokkuvõttes on maakohus kõiki tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks vajalikke asjaolusid piisavalt hinnanud ning põhjendanud ning teinud õiguspärase otsustuse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni
40 päevani. Otsustuse õigsust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetati küll ennetähtaegselt, kuid siiski alles 19. augustil 2020.
24.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
25.Riigi õigusabi korras esindajale tasu määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.