Maksekäsk › Euroopa Maksekäsu menetlus

Reisijal H S oli kinnitatud broneering kostja 24.02.2020 lennule Amsterdam-Tallinn. Lend tühistati ning asenduslend ei vastanud tingimustele. Reisija loovutas oma nõuded hagejale. 13.03.2020 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles nõudis kompensatsiooni 250 eurot. 18.03.2020 vastuses nõustus kostja hüvitise väljamaksmisega ning palus esitada digitaalselt allkirjastatud leping. Hageja esitas digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise lepingud 25.03.2020. 14.05.2020 laekus hageja pangakontole hüvitis summas 250 eurot reisija eest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004 ei reguleeri nõuete sissenõutavaks muutumise ajahetke (v.a pileti ostuhinna tagastamine, mida tuleb teha 7 päeva jooksul). Euroopa Liidu õiguses puuduvad muud õigusaktid, mis reguleeriks hüvitiste sissenõutavaks muutumise ajahetke, seega tuleb kohaldada siseriiklikku õigust. Hageja võis 13.03.2020, s.t 18 päeva pärast kuupäeval 24.02.2020 nõude tekkimist, nõuda kohustuse täitmist. Viivist arvestatakse alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Alates 14.03.2020 kuni 14.05.2020 sissenõutavaks muutunud viivis on põhinõudelt 250 eurot summas 3,39 eurot. Põhjendatud on kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmine, kuna kostja ei ole tasunud hageja nõuet ja hagejal tekkis õigus nõuda viivist. Hageja on nõudnud hüvitist kohtuväliselt, kuid kostja ei ole hüvitist hagejale kohtuväliselt tasunud. Kostjal oli võimalus maksta hüvitis hagejale ka kohtuväliselt, kohe peale hageja poolt nõude ja vajalike dokumentide kostjale esitamist. Kostja vastuväited Hageja nõue on pahatahtlik ning põhjendamatu. Viivisenõuet ja sissenõudmiskulude nõuet pole hageja kostjale kordagi kohtuväliselt esitanud. Kostja kinnitas 18.03.2020 hagejale, et tasub hagejale määrusest tulenevad hüvitisnõuded summas 500 eurot (250 eurot reisija kohta). Seejuures ei esitanud hageja kostjale kordagi mistahes täiendavaid nõudeid, seetõttu on üllatav ja pahatahtlik hageja poolt kostja vastu Euroopa maksekäsu esitamine, sh kohtuväliselt nõutust suuremas ulatuses, eelkõige olukorras, kus kostja pole hageja põhinõudeid eitanud ning on alustanud ka nõuete makse menetlemist. Hageja leiab oma hagiavalduses, et kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmine on põhjendatud, kuna kostja ei ole kohtuväliselt hageja nõuet tasunud ning viitab, et sissenõudmiskulu on otseselt seotud hüvitisnõude kohtusse esitamisega. Viidatud kulu seondumist kohtusse pöördumisega kinnitab ka asjaolu, et kohtuväliselt ei ole hageja vastavat nõuet kostjale esitanud. Hageja nõude kohtusse esitamisega seonduv kulu 40 eurot on menetluskulu, mis võib kuuluda hüvitamisele vastavalt menetluskulude jaotusele. Sellise kohtusse pöördumisega seonduva kulu puhul ei ole aga tegemist sissenõudmiskuluga, mistõttu on hageja vastav nõue põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja on ise põhjustanud endale kohtusse pöördumisega seonduva kulu tekkimise. Kostja on hageja hüvitisnõudeid alates nõuete kättesaamisest tunnustanud ja kinnitanud valmisolekut nõuete täitmiseks. Seejuures on kostja hagejat ka koheselt esimeses kirjavahetuses teavitanud, et tulenevalt asjaoludest võtab mistahes nõuete menetlemine tavapärasest kauem aega. Üldteada on asjaolu, et COVID-19 levik on oluliselt mõjutanud lennuliiklust ning toonud kaasa suure hulga lendude ärajäämise. COVID-19 mõjul oli ka kostja sunnitud suure osa oma lende tühistama, millest tulenevalt kasvas ühtlasi kostjale laekuvate tühistamisega seonduvate taotluste arv märkimisväärselt. Kasvanud koormusest tulenevalt nõudis taotluste lahendamine ja nõuete täitmine harilikust pikema aja. Vastav asjaolu oli kostja hinnangul teada ka hagejale kui lennuhüvitisnõuete sissenõudmisega tegelevale ettevõttele. Olukorras, kus hageja oli eelviidatud asjaoludest teadlik, otsustas hageja siiski esitada hüvitisnõuded ka kohtusse. Kostja hinnangul on hageja seeläbi tegutsenud pahauskselt ning pöördunud asjakohatult kohtu poole. Seetõttu on ka põhjendamatu kohtusse pöördumise tulemusena tekkinud sissenõudmiskulude väljamõistmine kostjalt.

Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kohtueelses menetluses viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõuete esitamata jätmine ei välista nende nõudmist kohtumenetluses. Hageja ei ole jätnud kostjale muljet justkui hageja loobuks kõrvalnõuetest olukorras, kus kostja tasub põhinõude summas 250 eurot. Kostja viivitas oma kohustuse täitmisega. Sellele viitab üheselt asjaolu, et makse menetlemist alustati alles 27.04.2020, s.o rohkem kui kuu aega pärast nõudekirja ja nõude loovutamise lepingu saamist. Hageja on sarnaselt käesoleva asjaga esitanud kostja vastu Euroopa maksekäsu avaldusi olukordades, kus kostja viivitab põhinõude täitmisega tsiviilasjades 2-20-5910, 2-20-5985, 2-205990, 2-20-5984, 2-20-5987, 2-20-5971, 2-20-5993, 2-20-39, 2-20-42, 2-19-19637, 2-19-19640, 2-19-19638, 2-19-19639, 2-19-15010, 2-19-8191, 2-19-8196, 2-19-6231, 2-19-8195, 2-19-2188 etc. Nimetatud tsiviilasjades on kostja vastu vaidlemata tasunud viivise, sissenõudmiskulude hüvitise nõude ning menetluskulud. Eeltoodule tuginedes on ebaõige väide, et kostja jaoks on viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue üllatav. Ilmselt saab eeltoodud hageja ja kostja vahelisele praktikale tuginedes öelda, et tegemist ei ole kostja jaoks üllatuslike nõuetega, vaid vastupidiselt viivitabki kostja süsteemselt oma kohustuste täitmisega. Seega on hagejal õigus nõuda viivist alates nõudest teavitamisest ja seeläbi ka sissenõudmiskulude hüvitist, kuivõrd nimetatud õiguskaitsevahendite rakendamine ei ole vastuolus hea usuga. Sissenõudmiskulude hüvitamine summas 40 eurot ei ole menetluskulu. Sissenõudmiskulude hüvitamist saab nõuda olukorras, kus võlausaldajal on õigus nõuda viivist. Hagejal ei tekkinud nõudeõigus kohtusse pöördumisega, vaid nõudekirja saatmisega. Reisijad ja hageja ei vastuta kostja majandusliku olukorra ja halduskoormuse tõuse eest. Kostja ei saa rahalise kohustuse täitmata jätmise puhul tugineda vääramatu jõu printsiibile. Kostja viivitas oma kohustuste täitmisega süsteemselt juba enne COVID-19 levikut. Hageja on pöördunud kostja poole palvega parandada hageja ja kostja vahelist kommunikatsiooni nt 23.01.2020 e-kirjaga, kuid sellistele ettepanekutele sisulisi vastuseid ei tule. Eeltoodule tuginedes on hageja olukorras, kus kohtusse pöördumine on paratamatu, kuivõrd kostja ei täida tihtipeale kohtuväliselt oma kohustusi – seda ka juhul, kui kohustuste täitmist kinnitatakse. Hageja eesmärgiks ei ole Harju Maakohut koormata selliste väikeste vaidlustega, kuid teisalt ei suuda hageja muul viisil kostjat motiveerida. Olukorras, kus hageja ei esitaks hagiavaldust, jääks tema kanda mh Euroopa maksekäsu menetluses tasutud riigilõiv summas 45 eurot, mis moodustab 18% põhinõude summast 250 eurot. Igakordselt sellise kulu kandmine hageja poolt motiveeriks lennuettevõtjaid täitma kohustusi üksnes pärast Euroopa maksekäsu menetluses avalduse esitamist. Seega peab hageja paratamatult käesolevat ja teisi sarnaseid menetlusi jätkama hagimenetluses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes. Reisijal H S oli hüvitisnõue kostja vastu, mille reisija loovutas 29.02.2020 hagejale (hagiavalduse lisa 2). 13.03.2020 esitas hageja kostja vastu nõudekirja, milles nõudis kompensatsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004 alusel summas 250 eurot (hagiavalduse lisa 3). 13.03.2020 automaatkirjas teavitas kostja hagejat, et tulenevalt suurenenud koormusest, võtab mistahes nõuete menetlemine tavapärasest kauem aega. 18.03.2020 vastuses nõustus kostja hüvitise väljamaksmisega ning palus esitada digitaalselt allkirjastatud leping, hageja esitas digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise

lepingud 25.03.2020 (hagiavalduse lisa 4). 27.04.2020 alustas kostja sisemiselt hüvitisnõude makse menetlemist. 14.05.2020 laekus hageja pangakontole hüvitis summas 250 eurot reisija eest (hagiavalduse lisa 5). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Antud juhul puudub vajadus käsitleda hüvitisega seonduvat, kuivõrd selle on kostja tasunud. Vaidlus on selles, kas hageja saab nõuda viiviseid ja sissenõudmiskulusid. Kostja hinnangul on nõuded põhjendamatud, sest hageja ei esitanud enne kohtusse pöördumist viivise- ega sissenõudmiskulude nõuet; kostja oli teatanud, et rahuldab hüvitisenõude ning oli alustanud nõuete makse menetlemist; sissenõudmiskulu on menetluskulu (sissenõudmiskulu on otseselt seotud hüvitisnõude kohtusse esitamisega); hageja on ise põhjustanud endale kohtusse pöördumisega seonduva kulu tekkimise, kuivõrd kostja pole oma tegevusega kordagi andnud põhjust hüvitisnõuetega kohtusse pöördumiseks (kostja teatas nõude rahuldamisest; COVID-19 mõjul oli kostja sunnitud suure osa lende tühistama, millest tulenevalt kasvas ühtlasi kostjale laekuvate tühistamisega seonduvate taotluste arv märkimisväärselt, millest pidi ka hageja teadlik olema). Kohus on seisukohal, et kostja väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Viivisenõude eelduseks ei ole nõudest eelnev teatamine. Nõudest teatamata jätmist ei saa kohtu hinnangul antud juhul käsitleda nõudest loobumisena, mis võiks anda aluse pidada hageja nõudeid hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Nõude tasumise lubamine ei peata viivisearvestust. Hageja käitumist kohtusse pöördumisel ei saa pidada pahatahtlikuks, Euroopa maksekäsu avaldus on esitatud 21.04.2020 ehk rohkem kui kuu pärast seda, kui kostja lubas nõude tasuda (selline periood on kohtu hinnangul mõistlik ka COVID-19 tõttu lendude tühistamise ja hüvitisnõuete suurenemise tingimustes) ning nõue on reaalselt tasutud pärast seda kui kostja esitas Euroopa maksekäsu avaldusele vastuväite. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja nõuab viivist alates nõude esitamisele järgnevast päevast 14.03.2020 kuni 14.05.2020 (hüvitise laekumine hagejale) põhinõudelt 250 eurot seadusjärgses määras. Selle perioodi viiviseks kujuneb 3,39 eurot ja kohus peab seda nõuet põhjendatuks. Hageja palub välja mõista ka sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, et nõude näol on tegu menetluskuluga. See, et hageja otsustas selle nõude esitada siis, kui ta pöördus kohtusse (st mitte varem), ei muuda seda menetluskuluks. Sissenõudmiskulude hüvitise eesmärk on ühelt poolt motiveerida võlgnikku nõuet täitma ning teisalt lihtsustada võlausaldaja raskesti tõendatavate kulude sissenõudmist – kindlaksmääratud hüvitise suurus ei sõltu otseselt võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel (võlaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus 372 SE seletuskiri). Kuna kohtu hinnangul oli hagejal õigus nõuda viivist, siis on tal viidatud normist tulenevalt õigus nõuda ka sissenõudmiskulude hüvitamist ja nõue on põhjendatud. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 3,39 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot.

Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 174 lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv 75 eurot, maksekäsu avalduse koostamise ja esitamise kulu 20 eurot ja õigusabikulud 200 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud kooskõlas riigilõivuseadusega riigilõivu kokku 75 eurot. Nimetatud menetluskulu on põhjendatud. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud. Maksekäsu avalduse esitamisega seotud kulu 20 eurot peab kohus samuti põhjendatuks (TsMS § 144 lg 1 p 7 ja § 4842). TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ TsMS § 405 lg 1 p 4 kohaselt võib lihtmenetluses hagi menetlemisel tunnustada menetlusosalise lepingulise esindajana ka seaduses nimetamata isikuid. Hageja õigusabikuluks on 200 eurot. Kohus vähendab hageja õigusabikulusid. Riigikohus on lahendites 3-2-1-4-15 (p 14) ja 3-2-1-29-17 (p 13.1) leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (menetluskuludena tuleb selles kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid). Käesolev asi ei ole eriliselt keerukas, mis õigustaks õigusabikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui on hagihind. Kuna hagihind on 43,39 eurot, siis vähendab kohus hageja õigusabikulud samuti 43,39 euroni. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud menetluskuludena kindlaks 138,39 eurot, mis mõista välja kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.