2-20-1705/42 - Asjaõigus - Omandiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagiavaldus ja hageja nõue I Z (hageja) esitas Viru Maakohtule hagiavalduse Emili OÜ (kostja) vastu omandiõiguse tuvastamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (liisinguvõtja) ja kostja (liisinguandja) 25.01.2017 liisingulepingu nr 1 (edaspidi ka leping). Liisingulepingu p 1.1. kohaselt kohustus kostja omandama hageja tellimusel sõiduki Honda Civic (registrinumber XXX ) ning andma selle üle hagejale ajutiseks kasutamiseks ja valdamiseks. Liisingulepingu p-de 2.1. - 2.9. järgi oli hageja kohustatud tasuma lepingus toodud igakuised maksed ning p 6.1. kohaselt hageja lepingus kokkulepitud kohustuste täitmisega oli kostja kohustatud andma sõiduki omandiõiguse üle hagejale. Hageja täitis liisingulepingust tulenevad kohustused ja kostjal tekkis kohustus sõiduki omandiõigus hagejale üle anda. Vastavalt liisingulepingu graafikule oli viimase makse teostamise tähtpäevaks 25.04.2018 (liisingulepingu p 6.1.), kuid pooled jõudsid suuliselt kokkuleppele, et hageja jätkab osamaksete tasumist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kokkulepet ei vormistatud kirjalikult, kuna poolte vahel olid usaldusväärsed suhted. Viimane kostja poolt vastu võetud osamakse summas 94.89 euro oli teostatud 20.01.2019, sama kuupäeva seisuga oli hagejal kostjale tasutud 4 076.16 eurot ning tasumata 257.34 eurot. Veebruaris 2019 kostja viimast osamakset vastu ei võtnud. Kostja volitatud isik selgitas, et hageja peab täiendavalt juurde maksma üle 1 000.00 euro. Hageja sellest keeldus. Viimase osamakse summas 258.00 eurot teostas hageja 15.01.2020. 12.05.2019 peatas politseipatrull hageja ja alustas tema suhtes väärteomenetluse liiklusseaduse § 76 lg 1 alusel. Politseiametnikelt sai hageja teada, et 18.04.2019 kustutas kostja ajutiselt vaidlusaluse sõiduki registrist. Hageja leiab, et kostjal tekkis sõiduki omandiõiguse üleandmise kohustus hagejale, kuna mõlemad liisingulepingu p 6.1. toodud eeldused on täidetud ehk leping on lõpetatud ja hageja kohustused kostja ees täidetud täies määras. Vaatamata sellele, et sõiduk on hageja valduses, ei saa ta sõidukit kasutada ega käsutada, eelkõige põhjusel, et nimetatud sõiduk on kostja korraldusel ajutiselt Maanteeameti registrist kustutatud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tuvastada tema omandiõigus sõiduauto Honda Civic, registrinumber XXX suhtes ning asendada jõustunud kohtulahendiga kostja tahteavaldused nimetatud sõiduki Maanteeameti ARK registris taastamiseks ning muutmiskande tegemiseks, millega registrist kustutakse omanik Emili OÜ ning omanikuna kantakse hageja. Kostja vastus hagile Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja käitub hea usu vastaselt, kuritarvitades oma õigusi eesmärgiga alusetult rikastuda kostja arvelt. Kostja kinnitab poolte poolt 25.01.2017 liisingulepingu sõlmimist. Kostja omandas 24.01.2017 vaidlusaluse sõiduki füüsiliselt isikult (M R) 4 200.00 eurot eest ning 25.01.2017 kandis ta hageja sõiduki tehnilise passi vastutava kasutajana. Sõiduauto müügihinnaks määrasid pooled 4 248.00 eurot. Viimase osamakse ja seega lepingu lõppemise päevaks oli kooskõlas lepingu tingimustega 25.04.2018. 2/8

2-20-1705 Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping vastab kapitalirendi lepingu liigile, mille korral tasub hageja kogu liisingueseme maksumuse graafikujärgsete maksetena ning saab seejärel sõiduki omanikuks. Kapitalirendi puhul on tegemist kauba võõrandamisega ning üldjuhul omandatakse liisinguvõtja poolt liisitud vara viimase osamakse tasumisega, millega läheb üle ka kauba omandiõigus. Kapitaliliisingut vaadeldakse kui müügilepingut, mille puhul maksustatakse seda tehingut sarnaselt vara müügiga ning tekib käive täieliku makse laekumisel. Kapitalirendi puhul läheb lepingu lõppedes omandiõigus üle liisinguvõtjale nagu tavalise müügilepingu alusel. Kostja on käibemaksukohustuslane isik käibemaksuseaduse (KMS) § 19 mõttes ning sõiduki võõrandamisel hagejale tekib tal arvele käibemaksu lisamise kohustus. Kuna sõiduki kui kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses on toimunud, siis on ka tekkinud käive KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ning kostja kohustus on tasuda riigile seadusest tulenevalt käibemaksu. Kuna kostja omandas sõiduki mittekäibemaksukohustuslase isiku poolt 4 200.00 euro eest, siis ei saa ta müüa sõidukit hagejale madalama hinna eest võrreldes hinnaga, mis oli makstud auto müüjale. Seega on ilmne, et müügilepingus määratud lepingu eseme maksumus summas 4 248.00 eurot on kajastatud käibemaksuta ning hageja kohustuseks vara väljaostmisel on maksta müügi summa juurde seadusega ettenähtud käibemaks. Sõiduki võõrandamisel hagejale ilma hinnale käibemaksu lisamata, paneb kostja hageja tõttu maksualase süüteo. Lisaks sõiduki võõrandamisel hagejale ilma käibemaksu tasumiseta, tekib kostjal kohustus deklareerida ja maksta käibemaksu oma rahalistest vahenditest ehk sellisel juhul tekib kostjal kahju, mis võrdub tasumata käibemaksu summaga. Sel põhjusel on täiesti alusetu hageja väide, et ta ei saa nõustuda kostja nõudega tasuda seadusega ettenähtud käibemaksu. Pärast käibemaksu maksmist läheb sõiduki omandiõigus hagejale. Vaatamata lepingus kehtestatud tingimustele ei tasunud hageja graafikujärgseid makseid lepinguga ettenähtud tähtajaks ehk kuni 25.04.2018. Kostja lubas hagejal tasuda ülejäänud võlgnevuse kuni selle täieliku tasumiseni. Kostja ei andnud aga nõusolekut ning pooled ei leppinud kokku, et kostja ei arvesta hagejale maksete viivitamise eest viivist. Kuna perioodil 26.04.2018 - 29.01.2020 viivitas hageja maksete tasumisega, siis maksete viivitamise eest on kostja arvestanud lepingu p 9.1 alusel hagejale viivist, mis 29.01.2020 seisuga on summas 144.63 eurot. Käesoleva ajani ei ole viivised kostjale tasutud, mistõttu on hagejal kostja ees lepingust tulenev võlgnevus ning enne võlgnevuse tasumist puudub hagejal õigus nõuda sõiduki omandiõiguse üleandmist. Seega sõiduki omandiõiguse üleandmiseks peab hageja tasuma kostjale seadusega ettenähtud käibemaksu ja lepingujärgsete maksete viivitamise eest arvestatud viivist. Hageja täiendavad seisukohad Kostja ei toonud välja ühtegi põhjendust, mis annab alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja kinnitab ja nõustub, et lepinguga võttis ta endale kohustuse omandiõiguse üleandmiseks juhul, kui pooled täidavad lepingu tingimusi. Samuti kostja vastuväitest et tulene, et hageja ei täitnud endale võetud kohustust ostuhinna tasumiseks summas 4 248.00 eurot. Seega antud küsimuste üle poolte vahel vaidlus puudub. Kostja vastuväited selle kohta, et kuna ta on käibemaksukohustuslane isik KMS § 19 mõttes ja sõiduki võõrandamisel hagejale tekib tal arvele käibemaksu lisamise kohustus, ei puuduta vaidluse eset. Toimiku materjalidest ei tulene, et kokkulepitud müügihinna juurde lisandub käibemaks ja et hageja on võtnud endale kohustuse tasuda täiendavalt kokkulepitud müügihinnale lisaks ka käibemaksu. Kostja vastuväide viivise kohta on samuti asjakohatu. Kostja ei esitanud hagejale viivise tasumise nõuet. Kui kostja leiab, et tal võiks olla mistahes rahaline nõue hageja vastu, nt viivise osas, siis ta saab seda nõuda hagiavalduse esitamisega eraldi menetluses. 3/8

2-20-1705 Kostja täiendavad selgitused Poolte vahel sõlmitud leping on suunatud sõiduki hageja kasutusse andmisele ning hageja kohustuseks oli tasuda kostjale sõiduki kasutamise eest tasu, milleks on liisingulepingu graafiku järgsed maksed. Seega on ekslik hageja seisukoht, et lepingus määratud hind on liisitud sõiduki lõplik müügihind koos käibemaksuga. Liisingulepingus märgitakse tingimus, mille saabumisel tekib hagejal sõiduki omandamise õigus. Üldjuhul ei ole liisingulepingus määratud lepinguobjekti müügihinda, sest vastava hinna määramisel oleks liisinguleping muutunud müügilepinguks järelmaksu tingimustel. Liisingulepingus fikseeritakse kasutamise tasu ning juhul, kui hageja sooviks on kasutusperioodi lõpus välja osta lepinguese, siis tema kohustuseks on tasuda kostjale jääkväärtus, milleks on käibemaks lepingu p 2.2. nimetatud summalt. Vastasel juhul on hageja kohustuseks VÕS § 363 p 3 järgi tagastada kostjale liisinguese. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega saab eeldada, et liisingueseme turuhinnaks on 4 200.00 eurot käibemaksuta ehk summa, mille eest kostja omandas sõiduki mittekäibemaksukohustuslasest isikult. Kui eeldada, et lepingus nimetatud hind sisaldab käibemaksu, siis loogiline on, et sõiduki müümisel lepingus nimetatud summa eest, tegutseks kostja enda kahjuks, kuna sellisel juhul sõiduki hinnaks ilma käibemaksuta oleks 3 530.00 eurot, mis on 670.00 euro võrra vähem, kui sõiduki turuväärtus ning summa, mille kostja tasus 24.01.2017 sõiduki füüsilisest isikust müüjale. Liisingueseme müük alla tema turuväärtuse ja olukorras, kui hageja kasutas liisingueset pika perioodi jooksul, on ilmselgelt hea usu põhimõtetega vastuolus. Seega on ilmne, et liisingulepingus määratud summa 4 248.00 eurot on kajastatud käibemaksuta ning hageja kohustuseks vara väljaostmisel on maksta kostjale lepingu p 2.2. nimetatud summalt käibemaksu. Hageja rikkus raha tasumise kohustust ning rikkumine ei ole vabandatav. Kuna käesoleva ajani ei ole hageja tasunud kostjale käibemaksu, siis ei esitanud ka kostja hagejale varem viivise nõuet. Võlaõigusseaduse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2011/7/EL tulenevalt võib kostja realiseerida oma viivisenõude õigust igal ajal. Kostja realiseeris oma viivisenõude kostja vastu 28.03.2020 menetlusdokumendis ning kuna see on hagejale kätte toimetatud, siis teavitas kostja sellest hagejat nõuetekohases vormis. Hageja arvates on tasutud maksed vara väljaostmise maksed. Poolte vahel sõlmitud leping on suunatud sõiduki hageja kasutusse andmisele ning hageja kohustuseks oli tasuda kostjale sõiduki kasutamise eest tasu, milleks on liisingulepingus sätestatud graafikujärgsed maksed. Osutades Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-104-14 leiab kostja, et hageja kohustuseks on hüvitada temale kõik kulud, s.h liisingueseme ostuhinda ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Puudub vaidlus, et kostja poolt nõutud käibemaks ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käibemaksu summa on kostja kulu seoses vara omandamisega hageja poolt. Hageja peab käibemaksu summa kostjale hüvitama.

2-20-1705 poolte suulisel kokkuleppel jätkas hageja lepingujärgsete maksete tegemist ka pärast maksegraafikus ettenähtud viimase makse tegemise tähtpäeva, s.o 25.04.2018; hageja on kostjale tasunud lepingus ja maksegraafikus kokkulepitud summa (tlk 19-23), kuigi mitte tähtaegselt. Viimase osamakse teostas hageja 15.01.2020 (tlk 19); sõiduk on ajutiselt registrist kustutatud kuni 18.04.2021 (tlk 25). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on tasunud sõiduki omandiõiguse üleminekuks nõutava summa täies ulatuses või mitte. Kostja on seisukohal, et sõiduki omandiõiguse üleminekuks peab hageja lisaks juba täies ulatuses tasutud osamaksetele maksma ka käibemaksu ning viivist vastavalt kostja esitatud viivisearvele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 alusel kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus osutab, et poolte sõlmitud liisingulepingu p 4.7. järgi on liisingusaaja lepingu kehtivuse lõppemisel kohustatud sõiduki välja ostma tingimusel, et tema poolt on täidetud kõik lepingust tulenevad rahalised kohustused liisinguandja ees. Liisingueseme väljaostukohustuse tingimuse tõttu oli poolte vahel sõlmitud lepingu puhul seega tegemist nn kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga, mille järgi läheb liisinguperioodi lõppedes liisingueseme omandiõigus liisinguvõtjale üle või tekib liisinguvõtjal kohustus liisinguese omandada, tasudes kokkulepitud jääkväärtuse. Lepingust nähtuvaga ei ole kooskõlas kostja selgitused selle kohta, nagu oleks hagejal olnud lepingu järgi liisingueseme väljaostuõigus, mille kasutamata jätmisel ta pidanuks sõiduki tagastama. Kohus selgitab, et liisinguleping on VÕS § 401 lg 2 järgi ühtlasi ka krediidileping (RKTKo 3 2 1 40 14, p 23). VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kapitalirendi tüüpi liisinguleping on seega krediidileping, mille alusel liisinguandja krediteerib liisinguvõtjat liisingueseme omandamisel. Kohus märgib, et õiguskirjanduse kohaselt ei ole liisingumakse näol tegemist tasuga liisingueseme kasutamise eest, nagu on eksitavalt märgitud VÕS §-s 361 (P. Kalamees jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura, 2017, änr 779). Kohus on seisukohal ka, et kostja kui äriühingu puhul tuleb eeldada, et ta sõlmis liisingulepingu oma majandustegevuse raames (VÕS § 1 lg 6). Pooled ei ole väitnud ja tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks sõlminud liisingulepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Neil asjaoludel võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Seega kuuluvad antud juhul liisingulepinguga seotud vaidluse lahendamisel täiendavalt kohaldamisele ka tarbijakrediidilepingu erisätted VÕS § 402 jj. VÕS § 405 lg 1 p 21 kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingu, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, mh märkida VÕS § 404 lg 2 ja 21 sätestatud andmed. Tarbijakrediidilepingus tuleb muude andmete kõrval märkida kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma (VÕS § 404 lg 2 p 2, edasiviide § 4031 lg 1 p 7). Seejuures arvutatakse nimetatud kogusumma tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21). Kohus nõustub kostjaga selles, et kapitalirenti maksustatakse kauba võõrandamisena. Käibemaksu tasumise kohustus tekib juba vara üleandmisel (sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest) või raha laekumisel, s.o olenevalt kumb toimub enne. Antud juhul tekkis kostjal seega juba sõiduki üleandmise hetkel käibemaksu tasumise kohustus ning isegi olukorras, kus liisinguese omandatakse maksekohustuslaseks mitteolevalt isikult, tuleb kohtu hinnangul kauba edasivõõrandamisel arve summale lisada käibemaks. Eeltoodu põhjal kohus leiab, et liisinguandja pidi juba liisingulepingu sõlmimisel välja tooma 5/8

2-20-1705 kõik liisingumaksete kui krediidi tagasimaksmiseks tehtavate maksete koosseisu kuuluvad summad, s.o lisaks väljaostumaksele ja intressile ka tasumisele kuuluva käibemaksu (või vastava kokkuleppe olemasolul periodiseeritud käibemaksu). Samas ainuüksi kostjal seadusest tuleneva käibemaksu arvestamise kohustuse olemasolu ei anna kohtu hinnangul alust hagejalt lisaks lepingust ja maksegraafikust nähtuvatele maksetele tagantjärele täiendavalt käibemaksu summa tasumist nõuda. Kostja ei ole tõendanud, et hageja teadis, et tal tuleb lisaks maksegraafikus märgitud summadele sõiduki omandiõiguse saamiseks tasuda täiendavalt ka käibemaksu. Kohtu arvates ei saa tarbijast liisinguvõtjalt ka oodata, et ta oleks kursis käibemaksu arvestamise regulatsiooniga ning pidi seega aru saama lepingu p 2.2. märgitud summa (4 248.00 eurot) põhjal, et see ei sisalda endas käibemaksu. Kohus märgib ka vastuseks kostjale, et pooled ei leppinud kokku sõiduki jääkväärtuses, vaid lepingu p 4.7. põhjal sai hageja sõiduki omanikuks kõikide lepingus kokkulepitud liisingumaksete tegemisel (s.o rahaliste kohustuste täitmisel). Lepingust ja maksegraafikust ei tulene, et rahaliseks kohustuseks on ka lepingu p-s 2.2. nimetatud summalt käibemaksu tasumine. Kohus märgib siinkohal ka, et kostja vastuses osutatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1104-14 käsitleti kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaasnevaid liisinguvõtja kohustusi, seega ei ole siin toodud selgitused viidetega VÕS §-le 367 käesoleval juhul asjakohased. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja on tasunud poolte vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevad liisingumaksed täies ulatuses ning vaidlusaluse sõiduki omandi ülemineku ajaks tuleb lugeda hageja poolt viimase osamakse tegemise kuupäeva, s.o 15.01.2020 (tlk 19). Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja esitas kohtule 28.03.2020 vastuses hagile 27.03.2020 vormistatud viivisearve, viivise ajavahemiku 26.04.2018 - 15.01.2020 eest, kogusummas 144.63 eurot tasumiseks (tlk 99). Kostja leiab, et kuna käesoleva ajani ei ole viivised kostjale tasutud, siis on hagejal kostja ees lepingust tulenev võlgnevus ning enne võlgnevuse tasumist puudub hagejal õigus nõuda sõiduki omandiõiguse üleandmist. Kohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu järgnevatel põhjendustel. VÕS § 113 lg 1 1. lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega ei ole seadusega kooskõlas kostja väide, et kostjal ei ole kohustust teavitada hagejat viivisenõudest ja viivise tasumise kohustusest - viidatud sätte kohaselt peab võlausaldaja viivise saamiseks seda võlgnikult nõudma. Pooled on ka lepingu p

2-20-1705 käibemaksu, otsitud põhjus, kuna erinev arusaam liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete suurusest ei välista kostja võimalust esitada viivisenõuet tema poolt õigeks peetud summas. VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja on kaotanud käesolevas menetluses viivise nõudele tuginemise õiguse VÕS § 6 lg 2 alusel, kuivõrd viivisenõude esitamise põhjendatuse ja teiste võimalike vastuväidete lahendamisega kaasnev menetluse venimine ei kaalu üles hageja huvi sõiduki omandamiseks ja kasutamiseks, mis on ka muuhulgas olnud pikema aja vältel takistatud kostja taotlusel sõiduki registris oleku ajutise peatamise tõttu. Kohus loeb seega tuvastatuks, et hagejal on omandiõigus sõidukile Honda Civic, registrinumbriga XXX , alates 15.01.2020. Kostja on muuhulgas märkinud ka, et hagiavalduse koostamisel eksis hageja kohaldatavas õiguses ja haginõude formuleerimisel. Kostja on seisukohal, et käesoleval ajal puudub poolte vahel kokkuleppe omandi ülemineku kohta. Hageja ei ole nõudnud kokkuleppe asendamist kohtuotsusega. Sõiduki registritoimingud ei ole seotud omandiõiguse tekkimisega, sest autode registreerimiseks loodud autoregister sisaldab andmed informatiivse iseloomuga. Autoregistris andmete sisestamine ei too kaasa omandiõiguse tekkimist. Kohus nõustub kostjaga, et asjaõigusseaduse § 92 lg 1 ja 2 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Kohus nõustub ka, et auto omandiõiguse üleminek ei ole seotud autoregistri kandega. Kohus tuvastaski käesolevas vaidluses hageja omandiõigust vaidlusaluse sõiduauto suhtes. Samas ei nõustu kohus, et kostja rikkus hageja omandiõigust sõidukit registrist ajutiselt kustutades viisil, mis annab alust kohustada kostjat rikkumist kõrvaldama. Kohus selgitab, et sõiduki võõrandamisel võib eelmine omanik teatada Maanteeametile selle võõrandamisest. Teatele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Sõiduki võõrandamisest teatamine aitab vältida erinevaid probleeme ja vaidlusi nt juhul, kui sõiduki uus omanik ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust sõiduk 5 päeva jooksul enda nimele vormistada. Kui sõiduki uus omanik ei ole ettenähtud aja jooksul taotlenud omaniku kande muutmist liiklusregistris, kustutab Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist. Seega on sõiduki võõrandanud isikul igal juhul õigus liiklusseaduse § 77 lg 8 p 1 järgi teatada Maanteeametile sõiduki võõrandamisest, mille tagajärjel oleks Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist kustutanud, kui omandaja ei oleks ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust registriandmete, s.o sõiduki omaniku andmete muutmiseks. Sõiduki registrist kustutamine saab küll takistada sõiduki kasutamist, kuid sellise takistuse saab sõiduki uus omanik (s.o hageja) ise kõrvaldada, kui esitab sõiduki omanikuvahetuse tõttu Maanteeametile taotluse ja vastavad dokumendid registriandmete muutmiseks ning sõiduki registreerimiseks. Seega saab hageja kostja nimetatud käitumise negatiivsed tagajärjed ise kõrvaldada, kohustamata kostjat seda tegema. Selles osas jätab seega kohus hagi rahuldamata. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja omandiõiguse tuvastamise nõude ja jätab rahuldamata sellega seotud liiklusregistris vajalike kannete tegemiseks kohtulahendiga kostja tahteavalduste asendamise nõuded.