Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. august 2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-10645
Kohtuasi
XX hagi Osaühingu Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, saamata jäänud töötasu ja hüvitiste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4598 eurot 82 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Kersti Puuri ja Tiia Raudmägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja (apellant) Osaühing Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. mai 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis menetluskulud Osaühingu Y kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Osaühingu Y 19. märtsi 2018. a vastuse koostamise kuludest 20% XX kanda ja ülejäänud kulud Osaühingu Y kanda.
4.2.Mõista Osaühingult Y XX kasuks välja 4598 eurot 82 senti, sh 2016. a oktoobris vähem makstud töötasu 709 eurot 83 senti (bruto), 2016. a detsembri töötasu 1631 eurot 51 senti, puhkusehüvitis 1806 eurot ja saamata jäänud päevaraha 380 eurot 29 senti.
4.3.Jätta Osaühingu Y 19. märtsi 2018. a vastuse ja 19. juuni 2019. a apellatsioonkaebuse koostamise kuludest 20% XX kanda ning ülejäänud maaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu Y kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Y (kostja, tööandja) esitas 11. juulil 2017 Harju Maakohtule avalduse, milles palus hagimenetluse korras läbi vaadata XX (hageja, töötaja) Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) esitatud avalduse osas, millega TVK selle 6. juuni 2017. a otsusega rahuldas. Harju Maakohus võttis 10. augusti 2017. a määrusega avalduse menetlusse ning kohustas töötajat esitama kohtule TVK-le esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis.
2.Töötaja esitas 24. augustil 2017 Harju Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada kostja töölepingu ülesütlemise tühisuse, lugeda töölepingu poolte kokkuleppel või töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 1 alusel lõppenuks, mõista kostjalt hageja kasuks välja 2016. a oktoobrikuu eest saamata jäänud töötasu 1594 eurot 83 senti ja detsembrikuu töötasu 1631 eurot 51 senti, samuti puhkusehüvitis 1925 eurot, kütusehüvitis 260 eurot ning päevaraha 380 eurot 29 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. juunil 2013 suuliselt tähtajatu töölepingu (tööleping), mille kohaselt töötas hageja konstruktsioonide paigaldajana. Hageja hakkas alates
1.juunist 2016 tööle Rootsis objektil nimega „Pallas“ (objekt). Objekti peatöövõtja oli Rootsi äriühing ning tööde alltöövõtja Aktsiaselts Q, kelle nimel tegid tööd kostja töötajad, sh hageja.
2-17-10645
Hageja kirjutas 8. detsembril 2016 kostjale ning teatas, et soovib alates 10. jaanuarist 2017 lõpetada töölepingu ja hakata tööle teises ettevõttes. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku töölepingu lõpetamises. Hageja tuli Rootsist koos teiste töötajatega Eestisse tagasi 2016. a detsembrikuus, sest jõulupühade ning aastavahetuse ajal ei tehtud objektil töid. Hageja ei läinud Rootsi tagasi, sest tööleping oli alates 10. jaanuarist 2017 lõppenud. Samuti ei oodanud kostja hagejat enam Rootsi. Kostja ei ostnud hagejale laevapileteid Rootsi sõitmiseks. Kostja ei tasunud hagejale töölepingu lõppemise järel lõpparvet. Kostja teatas, et tasub lõpparve pärast seda, kui hageja allkirjastab kirjaliku töölepingu. Hageja oli nõus kirjaliku töölepingu tagantjärele allkirjastama, lootuses, et kostja tasub siis hagejale võlgnetava summa. Hageja ei keskendunud kirjaliku lepingu sisusse, sest sai kostja jutust aru, et tegemist on üksnes formaalsusega. Ka pärast kirjaliku töölepingu allkirjastamist ei maksnud kostja hagejale lõpparvet. Selle asemel ütles kostja töötaja tööle mitteilmumisele viidates töölepingu erakorraliselt üles. Töölepingu ülesütlemine oli tühine. Igal juhul on tööleping lõppenud.
2.2.Kostja peab maksma hagejale 2016. a oktoobrikuu ja detsembrikuu eest saamata jäänud töötasu. Enne seda, kui hageja hakkas Rootsis tööle, leppisid hageja ja kostja suuliselt kokku, et hageja töötasu on 2900 eurot (neto) kuus. Kuna hageja ei saa suulist kokkulepet tõendada, palub hageja kohtul lähtuda kostja TVK menetluses kinnitatud tunnitasu suurusest 15 eurot. See tunnitasu suurus vastab ka Rootsis kehtivatele määradele. Vastavalt Rootsi Ehituse Föderatsiooni (Sveriges Byggindustrier) ja Rootsi Ehitustöötajate ametiühingu (Svenska Byggnadsarbetareförbundet) vahel 2010. aastal sõlmitud kokkuleppele (kollektiivleping) oleks hageja tunnitasuks 149 SEK-i ehk 15 eurot 63 senti. Hageja töötas kostja juures 2016. a oktoobrikuus 227 tundi. Seega oleks kostja pidanud hagejale oktoobrikuus maksma 3405 eurot. Kostja maksis hagejale 1000 eurot (neto) ning kostja nimel maksis hagejale Aktsiaselts Q 430 eurot (neto). Kostja maksis seega hagejale oktoobrikuu eest 1549 eurot 83 senti (neto) ettenähtust vähem. Hageja töötas kostja juures 2016. a detsembrikuus 143 tundi. Seega oleks kostja pidanud hagejale detsembrikuus maksma 2145 eurot. Kostja nimel tasus hagejale 430 eurot (neto) Aktsiaselts Q. Kostja maksis seega hagejale detsembrikuu eest 1631 eurot 51 senti ettenähtust vähem.
2.3.Hagejal on õigus saada välislähetuse eest päevaraha 380 eurot 29 senti. Vabariigi Valitsuse määruse „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22 eurot 37 senti päevas. Hageja töötas 17 päeva (4. detsember 2016 kuni 20. detsember 2016) Rootsis. Seega oleks kostja pidanud hagejale maksma päevaraha 380 eurot 29 senti.
2.4.Hagejal on õigus saada puhkusehüvitist 1925 eurot. Hageja oli 2016. aastal puhkusel seitse päeva. Seega oli tal 21 kasutamata puhkepäeva. Kuna hageja kuue kuu töötasu oli 16 500 eurot, oli hageja kuue kuu keskmine töötasu 91 eurot 67 senti päevas. Seega on hagejal õigus saada puhkusehüvitist 1925 eurot (21 päeva × 91 eurot 67 senti). Alternatiivselt on hagejal õigus saada puhkusetasu lepingu järgi makstavalt töötasult 2900 eurot.
2-17-10645
2.5.Hagejal on õigus saada kütusekulu hüvitist 260 eurot. Poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja hüvitama Rootsis tehtud ööbimiskoha ja tööobjekti vahelistele sõitudele kulunud kütusekulu. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagi rahuldamata, lugeda hageja rahalised nõuded täies ulatuses tasaarvestatuks kostja leppetrahvi nõudega (8418 eurot 69 senti), jätta menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt maksis kostja hagejale lepingujärgset töötasu. Kostja maksis hagejale 2016. a oktoobrikuu ja detsembrikuu töötasu vastavalt hageja tunnitasule ning tööks kulunud ajale. Töölepingu p 3.1 kohaselt arvestatakse töötaja töötasu tunnitöö põhimõttel ning sel põhimõttel maksti hagejale kogu töösuhte kestel. Hageja tunnitasu oli kollektiivlepingu järgi 11 eurot. Hagejal ei ole õigus saada kõrgemat tunnitasu, sest hageja ei ole kvalifitseeritud erioskustega töötaja. Hagejal ei ole kutsesertifikaati. Hageja töötas oktoobrikuus 144 tundi, mille eest maksis kostja hagejale töötasu 1584 eurot (bruto). Hageja väidab ekslikult, et ta töötas oktoobrikuus 227 tundi. Hageja ja kostja vahel ei olnud kokkulepet ületunnitöö tegemiseks. Hageja töötas 2016. a detsembrikuus 64 tundi, mille eest arvestati hagejale töötasu 704 eurot (bruto). Aktsiaselts Q maksis hagejale detsembrikuu töötasu 513 eurot 49 senti (bruto). Hagejal ei ole õigus saada töötasu ajavahemiku 19. detsember 2016. a kuni 15. jaanuar 2017. a eest, sest sellele perioodil ei teinud hageja õigustamatult tööd. Hagejal oleks õigus saada saamata jäänud töötasu 864 eurot 11 senti.
3.2.Hagejal ei ole õigus saada puhkusehüvitist 1877 eurot 19 senti. Hagejal oli töösuhte lõppemisel 21 kasutamata puhkepäeva. Selle eest oleks hagejal õigus saada hüvitist 429 eurot 24 senti (bruto).
3.3.Hagejal oleks õigus saada välislähetuse eest päevaraha 380 eurot 29 senti.
3.4.Hagejal ei ole õigus saada kütusekulu hüvitist 260 eurot.
3.5.Kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue 8418 eurot 69 senti, mille kohta esitab kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Hageja peab kostjale maksma leppetrahvi töölepingu p 6.2. järgi 1202 eurot 67 senti. Kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu ülesütlemise kohta avaldust esitamata või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal töölepingu p 6.2 järgi õigus nõuda töötajalt leppetrahvi kuni töötaja keskmise kalendrikuu töötasu ulatuses. Hageja keskmine töötasu on 1202 eurot 67 senti kuus. Hageja lahkus 19. detsembril 2016 omavoliliselt töölt, teavitamata sellest tööandjat. Hageja peab maksma kostjale leppetrahvi töölepingu p-de 5.6 ja 5.4 järgi 7216 eurot 2 senti. Kui töötaja rikub töölepingu kehtimise ajal või pärast töölepingu lõppemist p-s 5.4 toodud kohustust (s.o äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustus), hüvitab töötaja tööandjale töölepingu p 5.6 järgi sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi kuni töötaja
2-17-10645 kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna hageja ühe kuu keskmine töötasu on 1202 eurot 67 senti, peab hageja maksma kostjale leppetrahvi 7216 eurot 2 senti.
3.6.Kostja palub lõpetada menetluse nende nõuete osas, mille osas on TVK 6. juuni 2017. a otsus jõustunud, sh 1) töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue, 2) kütusekulude hüvitamise nõue, 3) ajavahemiku oktoober 2016. a eest töötasu nõue osas, milles see jäi rahuldamata (885 eurot) ning 4) kasutamata puhkepäevade hüvitamise nõue osas, milles see jäi rahuldamata (47 eurot 81 senti). Hageja nõustus 5. aprilli 2018. a seisukohas nimetatud osas menetluse lõpetamisega. Harju Maakohus lõpetas 19. novembri 2018. a määrusega menetluse selles osas. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 20. mai 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4598 eurot 82 senti, sh saamata jäänud töötasu 2341 eurot 34 senti, puhkusehüvitise 1806 eurot ja päevaraha 380 eurot 29 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas, et pooled on üksmeelel järgmiste asjaolude üle: - hageja töötas kostja juures alates 1. juunist 2013. - töölepingu kohaselt töötas hageja kostja juures täistööajaga, tööaeg oli kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas; - hageja tegi alates 2016. a juunist tööd Rootsis; - tööleping on lõppenud, TVK luges töölepingu lõppenuks tööandja algatusel alates
16.jaanuarist 2017; - hagejal oli 2016. a detsembrikuu eest õigus saada välislähetuse päevaraha 380 eurot 29 senti; - hagejal on õigus saada puhkusehüvitist 21 puhkepäeva eest. Pooled vaidlevad selle üle, milliste tunnitasu on hagejal õigus tehtud töö eest saada, kui palju tunde töötas hageja 2016. a oktoobris ja novembris ning millist töötasu on tal õigus nende kuude eest saada, samuti kui suurt puhkusehüvitist on hagejal õigus saada ning kas kostja tasaarvestus on õiguspärane.
4.2.Hagejal on õigus saada 2016. a oktoobrikuu ja detsembrikuu saamata jäänud töötasu 2341 eurot 34 senti (709 eurot 83 senti + 1631 eurot 51 senti). Hagejal on õigus saada tunnitasu 15 eurot. Pooled leppisid töölepingus kokku selles, et töötaja töötasu arvestatakse tunnitöö alusel vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele seadustele. Hageja tunnitasu suurust töölepingust ei nähtu. Hageja töötas alates 2016. juunist Rootsis. Euroopa parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) direktiivi 96/71/EÜ kohaselt peab tööandja tagama töötajale sihtkohariigi töötingimused ja töötasu. Hageja ja kostja nõustuvad, et hageja tunnitasu kindlaksmääramisel tuleb juhinduda kollektiivlepingust. Hageja on kollektiivlepingu 9.1.3 järgi oskustööline, sest hageja on kostja juures töötanud rohkem kui 90 nädalat. Kollektiivlepingu p 9.1.3 kohaselt muutub kauaaegne töötaja oskustööliseks ka siis, kui tal ei ole kutsesertifikaati või diplomit. Kostja väitis, et tema tegevust ei saa pidada spetsialiseerunud ettevõtluseks kollektiivlepingu p 9.1.3 tähenduses. Kostja seisukoht on vastuoluline. Kostja tugines ka ise kollektiivlepingu p-le 9.1.4, mis lähtub samuti eeldusest, et kostja tegeleb spetsialiseerunud ettevõtlusega. Isegi kui hageja ei ole oskustööline kollektiivlepingu p 9.1.3 tähenduses, oli pooltel kokkulepe maksta hagejale tunnitasu 15 eurot. Kostja võttis TVK 9. mai 2017. a istungil omaks, et hagejale maksti tunnitasu 15 eurot.
2-17-10645
Hageja töötas täistööajaga ja pidi sellele vastavalt tasu saama. TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muuhulgas aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). TLS § 43 lg 1 järgi eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). TLS § 28 lg 2 p 1 ning 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi ja maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel. Töölepingu kohaselt töötas hageja kostja juures täistööajaga. Järelikult pidi kostja pakkuma hagejale ühes kuus tööd vähemalt kalendaarsete töötundide ulatuses. Kostja seisukoht, et pooled leppisid kokku tööaja tunnipõhises arvestuses ja selle alusel töötasu maksmises, on ekslik. Pooled leppisid töölepingus selgelt kokku täistööajas. 2016. a oktoobrikuus oli 168 kalendaarset töötundi. Seega pidi kostja maksma hagejale oktoobrikuu töötasu 2520 eurot. Hageja väitis, et kostja maksis temale 1000 eurot, millest töötasu oli 453 eurot 35 senti ning ülejäänud summa päevaraha. Aktsiaselts Q maksis hagejale kostja eest 513 eurot 49 senti. Seega on hagejal saamata 1553 eurot 16 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista 709 eurot 83 senti. 2016. a detsembrikuus oli 165 kalendaarset tundi. Seega pidi kostja maksma hagejale detsembrikuu töötasu 2475 eurot. Aktsiaselts Q maksis hagejale kostja eest 513 eurot 49 senti. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks töötasu maksnud. Järelikult on hagejal saamata 1961 eurot 51 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista detsembrikuu töötasu 1631 eurot 51 senti. Kostja vastuväited ei anna alust hageja saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata jätmiseks. Asjaolul, et kostja töötas oktoobrikuus 144 h ja detsembrikuus 64 tundi, ei ole praeguses vaidluses TLS § 35 järgi tähendust. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja tegi töölepingus kokkulepitud ajast vähem tööd temast endast tingitud põhjustel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töötas vähem hageja süül. Kostja ei ole hagejat väidetavate töökohustuste rikkumise pärast hoiatanud. Kostja ei ole nõudnud hageja tööle ilmumist ega töökohustuste täitmist. Kostja ei ole esile toonud, et hageja soovis kasutada nt puhkepäevi. Kostja leiab õigustamatult, et hagejal ei ole perioodi 19. detsember 2016. a kuni 15. jaanuar 2017. a eest õigus saada töötasu. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei teinud sellel perioodil tööd. Hageja selgitas, et ta tuli Eestisse tagasi vahetult enne jõule, sest objektil peatati kogu töö seoses jõulupühadega ning aastavahetusega. Seda möönis ka kostja 1. aprilli 2019. a istungil. Kostja seaduslik esindaja kinnitas, et töötajaid ei suunatud jõulude ja aastavahetuse perioodil tööle mõnele teisele Eestis asuvale objektile. Tunnistajad Marko Lillep ning Kristjan Kärber kinnitasid, et Rootsi objektile mindi tagasi alles jaanuaris 2017. Kostja kui tööandja määrab, millal töötaja lähetusest tagasi tuleb. Tööandja soetas töötajale tagasisõidu laevapiletid. Kostja esindaja avaldas 1. aprilli 2019. a istungil, et piletid ostis kostja partner (Aktsiaselts Q). Seetõttu tuleb tagasisõidu aega lugeda kindlaks määratuks tööandja poolt. Hageja ei pidanud viidatud kuupäevadel tööd tegema ning kostjal ei ole alust keelduda nimetatud päevade eest töötasu maksmast. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei olnud 7. detsembril 2016 põhjuseta tööl. Kostja esitas kohtule CC 16. mai 2017. a e-kirja, milles viimane väitis, et hageja ei olnud põhjuseta 7. detsembril 2016. a tööl, kuid e-kirjas esitatud väide ei ole usaldusväärne ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja esitas e-kirja umbes viis kuud pärast väidetava tööluusi toimumist ning ajal, kui poolte vahel juba käis vaidlus TVK-s. Kohtule on arusaamatu, miks kostja ei esitanud e-kirja juba TVK menetluses vaid alles 23. oktoobri 2018. a menetlusdokumendis.
2-17-10645
4.3.Hagejal on õigus saada puhkusehüvitist 1806 eurot (86 eurot × 21 päeva). TLS § 28 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale võimaldama puhkust ja maksma puhkusetasu. TLS § 71 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hagejal oli 21 kasutamata puhkepäeva. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (kord) § 2 lg-te 1 ja 2 järgi on hageja keskmine kalendripäeva tasu 86 eurot. Hageja tunnitasu oli 15 eurot. Ajavahemikus 1. juuni 2016. a kuni 30. november 2016. a oli kalendaarseid töötunde täistööaega arvestades 1032. Järelikult oli hageja summaarse töötasu suuruseks ajavahemikus 1. juuni 2016. a kuni 30. november 2016. a 15 480 eurot. Kuna selles ajavahemikus oli 183 kalendripäeva (millest tuleb maha arvestada kolm püha), oli keskmine kalendripäeva tasu 86 eurot.
4.4.Kostjal ei ole hageja vastu leppetrahvinõudeid, mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada. Juhul, kui töötaja lahkub omavoliliselt töölepingu kohta avaldust esitamata või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal töölepingu p 6.2 järgi õigus nõuda töötajalt leppetrahvi kuni töötaja keskmise kalendrikuu töötasu ulatuses. Töölepingu p 5.4 järgi kohustus töötaja temale töölepingu täitmise käigus teatavaks saanud tööandja staatust või tegevust puudutavat äri- ja tootmissaladust (eelkõige teavet tööandja majandusliku olukorra ja majandustegevuse kohta, tööandja juhtorganite strateegiliste otsuste ja töökorralduse kohta, tööandja klientide ning osutatavate teenuste hinnakujunduse põhimõtete kohta jms) hoidma konfidentsiaalsena ning mitte avaldama seda kolmandatele isikutele ilma tööandja eelneva kirjaliku loata. Kui töötaja rikub töölepingu kehtimise ajal või pärast töölepingu lõppemist p-s 5.4 toodud kohustust, hüvitab töötaja töölepingu p 5.6 järgi tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi kuni töötaja 6 (kuue) kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on teinud protsessuaalse tasaarvestusavalduse 2. mail 2017. Kostja esitas TVK menetluses 2. mail 2017 menetlusdokumendi, milles palus mõista hagejalt välja leppetrahvi ühe kuupalga ulatuses ja lisaks konkurentsikeelu rikkumise eest 3080 eurot. Kostja esitas TVK-le ka 13. märtsi 2017. a avalduse, milles kostja nõuab hagejalt nii töölepingu p 6.2 kui ka 5.6 alusel leppetrahvi 3080 eurot. Hagimenetluses on kostja seisukohal, et tal on hageja vastu leppetrahvinõue 8418 eurot 69 senti. Kostja ei ole tõendanud, et ta on 13. märtsi 2017. a avalduse hagejale kätte toimetanud. Kuigi 2. mai 2017. a dokumendis ei ole kostja oma nõude suurust selgelt välja toonud, on kostja teinud selles protsessuaalse tasaarvestusavalduse, mis on kohtupraktika kohaselt lubatav. See dokument on hagejale kätte toimetatud ning tasaarvestusavalduse muutus sellega kehtivaks. Seega ei saanud kostja esitada hiljem uut tasaarvestusavaldust. Kostjal ei ole töölepingu p 6.2 alusel õigust nõuda leppetrahvi, sest ta ei teatanud hagejale mõistliku aja jooksul nõude esitamisest. Õige ei ole hageja arusaam, et töölepingu p 6.2 alusel esitatud leppetrahvinõue on TLS § 74 lg 3 alusel aegunud. Viidatud sättest tuleneb 20tööpäevane õigust lõpetav tähtaeg kahju hüvitamise nõudele, kuid praegusel juhul on kostja esitanud leppetrahvinõude. VÕS § 159 lg 2 järgi on kostja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, sest ta ei teatanud hagejale mõistliku aja jooksul oma leppetrahvinõudest. Kostja ütles 16. jaanuaril 2017 töölepingu üles põhjusel, et hageja ei täitnud töökohustusi. Kostja ei tõendanud, et hageja sai 13. märtsi 2017. a leppetrahvi nõude kätte. Teatades töötajale 2. mail 2017, s.o
2-17-10645 rohkem kui kolm kuud pärast töölepingu ülesütlemist leppetrahvinõudest, oli mõistlik aeg leppetrahvi esitamiseks möödunud. Töölt omavoliliselt lahkunud või etteteatamistähtaega mitte järginud töötajale leppetrahvi nõudest teatamiseks saab pidada mõistlikuks ajaks ühte kuud. Kostjal ei ole töölepingu p-de 5.4 ja 6.5 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi, sest kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust. Lisaks ei ole töölepingu p-des 5.4 ja 5.6 saladuses hoitava teabe sisu piisavalt määratletud, mistõttu tuleb TLS § 5 lg 9 alusel asuda seisukohale, et pooled ei ole saladuse hoidmise kokkulepet sõlminud.
4.5.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist.
5.1.Maakohus leidis vääralt, et hageja tunnitasu on 15 eurot. Maakohus tõlgendas hageja tunnitasu suurust tuvastades vääralt kollektiivlepingut ja jättis oskustöölise mõiste sisustamisel Rootsi õiguse välja selgitamata. Hageja ei ole oskustööline kollektiivlepingu mõttes ning kostja ettevõtlusvaldkond ei kuulu spetsialiseerunud ettevõtluse alla. Maakohus tuvastas vääralt kostja omaksvõtule tuginedes, et pooltel oli kokkulepe, et kostja tasub hagejale tunnitasu 15 eurot. TVK protokoll ei ole õige. Kostja soovis seda asjaolu tõendada oma seadusliku esindaja vande all antud ütlustega, kuid maakohus keeldus alusetult teda vande all üle kuulamast. Maakohus jättis tunnitasu suurust tuvastades arvestamata tõendid, mis kinnitavad, et töötasu ei saanud olla 15 eurot tunnis.
5.2.Maakohus kohaldas hageja kasuks töötasu välja mõistes vääralt TLS § 35 ning juhindus vääralt täistööajast, kuigi töölepingu p 3.1 järgi tuli maksta tunnitasu ja pooltel oli aastate jooksul kujunenud praktika, et kostja tasus hagejale töötatud tundide eest. Maakohus jättis seetõttu põhjendamatult hindamata kostja esitatud tööajatabelid ja pangakonto väljavõtted tehtud väljamaksete kohta. Hageja nõue kostjalt töötasu saamiseks nende tööpäevade eest 2016. a detsembris, mil hageja üldse tööd ei teinud, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja tõendas, et hageja töötas 2016. detsembrikuus ainult kaheksa päeva hagejast endast tulenevatel põhjustel. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta CC 16. mai 2017. a e-kirja hageja tööluusi kohta ning asjaolu, et hageja lahkus Rootsist omal tahtel ja initsiatiivil enne teisi 19. detsembril 2016.
5.3.Maakohus kohaldas ebaõigesti puhkusehüvitise kindlaksmääramisel Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Maakohus oleks hageja puhkusehüvitise kindlaksmääramisel pidanud arvestama hageja reaalselt teenitud ja temale makstud kuue kuu töötasuga. Hageja kostjalt saadud keskmise kuue kuu töötasu oli
2-17-10645 20 eurot 44 senti päevas. Maakohus ei võinud keskmist töötasu arvutades arvestada Aktsiaseltsi Q makstud tasu.
5.4.Maakohus jättis kostja leppetrahvinõuet puudutavalt kohtuotsuse nõuetekohaselt põhjendamata ega arvestanud otsuse tegemisel hageja 29. jaanuari 2017. a e-kirja, milles hageja nõustus kostja tasaarvestusega 1150 euro ulatuses.
5.6.Maakohus jättis menetluskulud vääralt kostja kanda, kuigi hageja esitas hagis nõudeid 5791 euro 63 senti ulatuses ning maakohus lõpetas 19. novembri 2018. a määrusega 1192 euro 81 senti ulatuses hageja nõuete menetlemise, sest selles osas oli TVK otsus jõustunud. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega.
6.1.Kostja esitas apellatsioonkaebuses uusi väited selle kohta, millise kollektiivlepingus nimetatud kategooria järgi on hagejal töötasu suurus määratud.
6.2.Kostja tõlgendab hageja 29. jaanuari 2017. a kirja sisu vääralt. Hageja ei nõustunud selles kirjas kostja nõudega 1150 eurot.
6.3.Maakohus jättis õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Asjaolu, et hageja nõustus menetluse alguses kostja taotlusega lõpetada menetluse osaliselt, ei põhjustanud kostjale täiendavaid menetluskulusid. Hageja kui töötaja ei pea kostjale osaliselt menetluskulusid hüvitama.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jaotas poolte vahel menetluskulud, ning teha menetluskulude jaotuse kohta uus otsus. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
8.Kostja juhtis apellatsioonkaebuses põhjendatult tähelepanu sellele, et maakohus jaotas ekslikult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel ja jättis kõik kulud kostja kanda, arvestamata seda, et varem oli maakohus 19. novembri 2018. a määrusega osaliselt lõpetanud hagiavalduses nimetatud nõuete menetluse. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja esitas maakohtule 11. juulil 2017 avalduse, milles palus vaadata hagikorras läbi hageja TVK-le esitatud avalduse ulatuses, millega TVK avalduse rahuldas. Maakohus palus 10. augusti 2017. a määruses hagejal esitada TVK-le esitatud avalduse hagiavaldusele sätestatud vormis. Hageja esitas 24. augustil 2017 hagiavalduse samade nõuetega, nagu ta oli TVK-le esitanud, s.o summas 5791 eurot 63 senti. Samas ei esitanud hageja kohtule tähtaegselt avaldust oma nõuete läbivaatamiseks osas, millega TVK jättis tema avalduse rahuldamata. Kostja juhtis nimetatud asjaolule tähelepanu oma 19. märtsi 2018. a menetlusdokumendis ning palus lõpetada menetluse osas, millega TVK jättis avalduse rahuldamata, kuna selles osas on TVK otsus jõustunud. Ühtlasi palus kostja määrata kindlaks nende nõuete menetlemise kulud ning jätta need hageja kanda. Hageja nõustus 5. aprilli 2018. a menetlusdokumendis nende nõuete osas menetluse lõpetamisega. Harju Maakohus lõpetas
2-17-10645
19.novembri 2018. a määrusega hageja nõuete menetlemise kostja taotletud 1192 euro 81 sendi osas ning selgitas, et määrab menetluskulude jaotuse asjas tehtavas lõpplahendis. 20. mai 2019. a otsuses menetluskulude jaotust määrates ei ole aga maakohus eeltoodut arvestanud. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse. Menetluse lõpetamise korral peab TsMS § 168 lg 2 järgi kandma üldjuhul menetluskulud hageja. Kuna hageja esitas hagis nõudeid 5791 euro 63 sendi ulatuses ning maakohus lõpetas menetluse 1192 euro 81 sendi osas, peaks hageja kandma menetluskulusid ca 20% ulatuses. Samas arvestab kolleegium seda, et kohtu nõudel hageja ekslikult esitatud nõuete menetlemine tingis maakohtus üksnes selle, et kostja pidi nimetatule oma 19. märtsi 2018. a vastuses tähelepanu juhtima. Seetõttu tuleb üksnes nimetatud menetlusdokumendi koostamise kulust jätta 20% hageja kanda. Osas, millega maakohus ei lõpetanud hagiavalduse menetlust, on TsMS § 162 lg 1 järgi põhjendatud jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Neil põhjendustel muudab kolleegium maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samadel kaalutlustel jätab ringkonnakohus ka kostja apellatsioonkaebuse koostamise kuludest 20% hageja kanda.
9.Hageja nõuete rahuldamise osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Maakohus ei ole vaidlust lahendades kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohtu otsuse põhjendused on loogilised ja arusaadavad ning kooskõlas kehtiva õigusega. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
9.1.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja tunnitasu määr oli 15 eurot. Sõltumata sellest, kas hagejat saab pidada kollektiivlepingu töötasu tabeli järgi oskustööliseks p 3 tähenduses, kelle põhitöötasu peab olema 149 Rootsi krooni (ca 15 eurot), asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja on sellise suurusega tunnitasu määra ka TVK menetluses omaks võtnud. TVK 9. mai 2017. a istungi protokollist nähtub, et kostja esindaja NN on öelnud järgmist: „AV-l (avaldajal) oli õigus saada töötasu, kui saadab TA-le (tööandjale) töötatud tunnid. Tunnitasu oli 15 eurot tunni eest“ (TVK toimik, lk 34). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 45 lg 3 järgi on pool vabastatud töövaidluskomisjonile tõendite esitamisest TsMS §-s 231 sätestatud alustel, sh ei vaja väidet TsMS § 231 lg 2 I lause järgi tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on TsMS § 231 lg 2 II lause järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TvLS § 23 lg 3 järgi edastatakse protokoll poolele tema taotlusel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul arvates taotluse saamisest, ning poolel on õigus esitada protokollile vastuväiteid kahe tööpäeva jooksul arvates protokolli kättetoimetamisest. Praegusel juhul on kostja saatnud TVK-le kirja protokollis sisalduvate tunnistaja ütluse vaidlustamiseks, kuid ei ole esitanud vastuväidet enda avaldatud tunnitasu määra kohta (TKL toimik, lk 28). Seda arvestades on kostja nimetatud asjaolu omaks võtnud ning maakohus ei pidanud andma kostjale võimalust esitada täiendavaid tõendeid protokollis kajastatud omaksvõtu ümberlükkamiseks. Mh jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kostja taotluse oma seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks. TsMS § 2681 järgi võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja
2-17-10645 tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Seega on poole vande all ülekuulamine kohtu kaalutlusotsus ning kolleegiumi hinnangul keeldus maakohus põhjendatult kostja seadusliku esindaja vande all ülekuulamisest. Maakohus ei jätnud tunnitasu määra tuvastades asjas selle kohta esitatud tõendeid põhjendamatult arvestamata. Kostja pangakonto väljavõte hageja elukaaslasele tehtud ülekannete kohta (I kd, tl 52), Maksu- ja Tolliameti väljavõte hageja deklareeritud tulude kohta (I kd, tl 109) ning RR tunnistajana antud ütlused (I kd, tl 189) ei tõenda, et kostja tunnitasu määr oli 11 eurot. Esmalt märgib kolleegium, et kostja pangakonto väljavõtte esitas kostja selleks, et tõendada, et hageja vastu on alustatud mitmeid täitemenetlusi, mistõttu on kostja lasknud oma töötasu kanda oma elukaaslase kontole, mitte selleks, et tõendada tunnitasu määra (I kd, tl 49 pöördel). Ühtlasi ei saa nimetatud ülekanded kuidagi tõendada, et hageja tunnitasu määr oli 11 eurot. Samuti ei saa Maksu- ja tolliameti väljavõttest järeldada sellist tunnitasu määra. Mõlemad kinnitavad üksnes kostjale tehtud või deklareeritud töötasu, kuid nendest ei saa järeldada, kui suur oli tunnitasu määr. Ka tunnistaja ütlused ei kinnita, et tunnitasu määr oli 11 eurot. Tunnistaja vastas järgmist:“ Tunnitasu enam ei mäleta. Võis olla 10–13 eurot tund. See sõltus tema pädevusest“. Seega ei kinnita kostja viidatud tõendid seda, et hageja tunnitasumäär oli 11 eurot, ega kummuta kostja enda omaksvõttu, et tunnitasu määr oli 15 eurot.
9.2.Maakohus ei ole eksinud ka TLS § 35 kohaldades ning asus põhjendatult seisukohale, et kostjal oli töölepingu p 1.5 järgi õigus saada töötasu täistööaja eest, s.o 8 tunni eest päevas ja 40 tunni eest kuus, sõltumata sellest, kas kostja andis hagejale alates 19. detsembrist tööd või mitte. Pooled olid töölepingu p-s 1.5 leppinud kokku, et hageja asub täistööajaga tööle ning tööaja kestuseks on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Seega pidi kostja tagama hagejale ka vastavas mahus tööd. See, et töölepingu p 3.1 järgi tuli arvestada hageja töötasu tunnitöö alusel ja kostja väitel oli poolte vahel aastaid praktika, mille kohaselt sai hageja töötasu ainult töötatud tundide eest, ei tähenda, et kostjal oli õigus maksta hagejale vähem töötasu kui 8 tunni eest päevas ja 40 tunni eest nädalas. Esmalt märgib kolleegium, et lepingupooled on VÕS § 25 lg 1 järgi kohustatud järgima nendevahelises suhtes tekkinud praktikat üksnes majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, s.o olukorras, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid ja võrdsed. Töölepingu puhul saab aga töötajat pidada lepingu nõrgemaks pooleks ning selline tööandaja kui lepingus tugevama poole kujundatud praktika ei saa olla töötajale siduv. Seda arvestades ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust kostja esitatud hageja tööajatabelitel ega hagejale varem tehtud väljamaksete suurusel, mistõttu jättis maakohus põhjendatult nimetatud asjaolude kinnitamiseks esitatud tõendid arvestamata. Lisaks ei saanud pooled ka vastava käitumisega leppida kokku selles, et kostja tasub hagejale üksnes töötatud tundide eest. Arvestades seda, et TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, oleks sellest töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Töölepinguseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud. Õige ei ole ka kostja arusaam, et vähemalt alates 19. detsembrist 2016 ei ole hagejal õigus töötasu saada ning see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Arvestades seda, et töölepingu p 1.5 järgi pidi kostja tagama hagejale täistööajaga tööd, oli kostjal kohustus tasuda ka hagejale
2-17-10645 töötasu vastavalt täistööajale ja seda TLS § 35 järgi ka juhul, kui hageja ei teinud vastavas mahus tööd, kuna kostja ei andnud talle tööd. Kuigi kostja väidab, et hageja ei teinud tööd hageja enda süü tõttu, ei ole kostja toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid. Asjaolu, et kostja arvas, et ta peab maksma hagejale töötasu üksnes töötatud tundide eest, mistõttu ei näinud ta probleemi selles, et hageja lahkus Rootsi objektilt 19. detsembril 2016 ja pärast seda tööd ei teinud, ei tähenda, et hageja töötasu nõue oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja pidi tööandjana mõistma hagejaga sõlmitud töölepingu sisu ja sellest tulenevaid tagajärgi. Hageja ühe detsembrikuu tööpäeva töötasu nõuet ei välista ka see, et kostja väitel ei ilmunud hageja 7. detsembril 2016 tööle, mida kostja soovis tõendada CC 16. mail 2017 RR-le saadetud e-kirjaga (I kd, tl 136). Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et nimetatud e-kirja ei saa tõendina arvestada, sest see ei ole usaldusväärne, kuna on saadetud alles kohtumenetluse ajal. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 238 lg-ga 5, mille kohaselt võib kohus jätta tõendi arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Arvestades seda, et praegusel juhul ei ole CC saatnud hageja puudumise kohta tööandjale ekirja vahetult pärast hageja puudumist, vaid tegi seda alles kohtumenetluse ajal rohkem kui viis kuud pärast väidetavat puudumist, märkides e-kirjas lakooniliselt: „Viibisin 7.12.2016 objektil Borases ja XX puudus põhjuseta töölt“, oli maakohtul alust pidada seda tõendit ebausaldusväärseks ja jätta see arvestamata.
9.3.Maakohus ei ole eksinud hageja puhkusehüvitise aluseks oleva hageja keskmise töötasu arvutamisel korra § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel. Korra § 2 lg 1 I lause järgi võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad ning keskmine töötasu arvutatakse korra § 2 lg 2 I lause järgi arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Kostja hinnangul tuleks viidatud sätteid mõista selliselt, et keskmise töötasu arvutamisel saab aluseks võtta üksnes sellise töötasu, mille tööandja on töötajale välja maksnud. Kolleegiumi sellega ei nõustu. Korra tähenduses tuleb töötaja keskmine töötasu arvutada selle järgi, millist töötasu oli töötajal tehtud töö eest vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töölepingu järgi õigus saada, mitte selle järgi, kui palju tööandja tegelikult töötasu maksis. Kui tööandja on tasunud töötajale töölepingu alusel ettenähtud tasust vähem töötasu, ei saa tööandja lähtuda sellest puhkusetasu arvutamiseks vajaliku keskmise töötasu arvutamisel. Seda arvestades ei olnud maakohtul ka vajadust hinnata kostja esitatud tõendeid hagejale tehtud väljamaksete kohta. Maakohtu otsust ei muuda ebaõigeks ka asjaolu, et hageja kinnitusel on 2016. a oktoobri ja detsembri eest tasunud talle kostja eest töötasu aktsiaselts Q (2×513 eurot 49 senti). Kuigi kostja väidab, et hageja töötas kahe tööandja juures, mistõttu ei saa teise tööandja juures teenitud töötasu järgi arvutada kostja juures teenitud keskmist töötasu, ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli aktsiaseltsiga Q tööleping. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus juhindus kostja juures teenitud keskmise töötasu arvutamisel kostjaga sõlmitud töölepingust. Seetõttu ei ole keskmise töötasu arvutamisel tähtsust sellel, kas aktsiaselts Q kandis hagejale töötasu üle kostja eest või eraldi töölepingu alusel.
9.4.Õige ei ole kostja maakohtule tehtud etteheide selle kohta, et maakohus jättis kostja leppetrahvinõudeid puudutavas osas otsuse põhjendamata. Maakohus käsitles kostja leppetrahvinõudeid ja kostja tasaarvestust otsuse p-de 38–50. Seejuures on maakohtu põhjendused loogilised ja arusaadavad ning otsus on TsMS § 436 lg 1 tähenduses seaduslik ja põhjendatud.
2-17-10645
Kuigi kostja väidab, et maakohus oleks pidanud leppetrahvinõuet lahendades arvestama vähemalt sellega, et hageja on ise 29. jaanuari 2017. a e-kirjas (I kd, tl 83) nõustunud oma nõuded tasaarvestama 1150 euro ulatuses, ei ole viidatud e-kirjast võimalik järeldada, mida oli hageja nõus oma nõuetest maha arvama. Hageja nõudis selles e-kirjas kostjalt lõpparve tasumist ning märkis lisaks järgmist: „lahutada Metuse 5*30 eur, lahuta mini 1000 eur“. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda kuidagi seostada kostja leppetrahvi nõudega. Liiati ei olnud kostja selleks ajaks leppetrahvi nõuet esitanud ega tasaarvestusavaldust teinud.
10.Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse üksnes menetluskulude jaotuse osas ja jaotab uuesti menetluskulud, kuid jätab muus osas maakohtu otsuse muutmata. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.