Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. augusti 2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebused
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX) ja riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 03. augusti 2020 määrus osas, millega kohus pikendas XX suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 03.08.2020 kuni 12.09.2020. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks rahuldamata, samuti täpsustada XX suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse alguse ja lõpu kellaaega. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Harju Maakohtu 03. augusti 2020 määrus kehtib järgmises sõnastuses: 2.1.Rakendada XX (isikukood XXXXXXXXXXX) suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja paigutada XX isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 03.08.2020 kell 10:00.
2.2.Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. 2.3.Esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 07.08.2020 kell 10:00 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. 2.4.Jätta rahuldamata Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks kuni 40 päevani. 2.5.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist. 2.6.Jätta menetluskulud riigi kanda.
3.Määruskaebused rahuldada osaliselt.
4.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinik esitas 03.08.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks 40 päevani.
2.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik pühhiaatriakliinikus alates 28.07.2020. 03.08.2020 kell 10:00 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel. Puudutatud isik on oma psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades tema tervislikku seisundit, ei ole alust prognoosida paranemist nelja ööpäeva vältel. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada neljakümne päevani ja lubada kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.
3.Psühhiaatrite arvamuses on märgitud, et puudutatud isik on 17-aastane, kes viibib psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt. Teadaolevalt ei ole ta varasemalt psühhiaatrilist abi vajanud. Ta toodi valvetuppa kiirabi transpordiga Tallinna Lastehaigla EMO-st, kuhu ta oli viidud politsei ja kiirabiga, mille kutsus talle tema ema, sest poeg ei olnud viimased ööd maganud ja käitus ebaadekvaatselt. Valvetoas oli ta rahulik, kuid hakkas monoloogina rääkima spioonide nägemisest ja sellest, kuidas ta on Eesti riigis pettunud ja ta kahtlustas valvearsti seotust temaga juhtuvas. Kõne oli kiirenenud, kohati väga raskesti jälgitav ja ta avaldas jälitusluulumõtteid. Telefonivestlusel emaga selgus, et viimastel päevadel enne haiglaravi oli poeg õues kaotanud osad riideid, ta oli kukkunud ja oli räpane ning rääkis spioonidest. Politseile viitas ta musta värvi autodele ja karjus „kas te ei näe spioone?“. Koduõppe ajal alates 2020 aprillist oli X muutunud depressiivseks, kuid juuni lõpust muutus liiga aktiivseks. Tal tekkisid unehäired, ta sõimas ema ja kartis erinevaid asju. Emaga rannas käies oli poeg kadunud üle tunni aja ja ema kartis, et poeg on sooritanud suitsiidi, sest ta on emale suitsiidmõtteid varasemalt ka avaldanud. Ema sõnul on poeg kuulnud hääli ja
nendega vestelnud, pidanud ennast Jumalaks. Saabudes vormistati valvearsti poolt psühhootilistest elamustest tuleneva ettearvamatu ohtliku käitumise tõttu tahtest olenematu ravi otsus 28.07.2020 kell 23:28. Järgmisel päeval vormistati puudutatud isiku ja tema emaga ravileping, kuna puudutatud isik nõustus raviga. Tahtest olenematu ravi otsus vormistati uuesti 03.08.2020 kell 10:00 isiku ebaadekvaatse käitumise tõttu. Ta on väga paranoiline kogu Eesti riigi suhtes. Rääkis, et osakonnas tiirlevad kõik patsiendid tema ümber nagu kärbsed, ta tunneb ohtu ja soovib minna koju, kuna haiglas ei ole tema jaoks ohutu. Lisaks ähvardab ta oma ema enesetapuga. Tal puudub igasugune kriitika oma seisundi osas ja ta peab ennast täiesti terveks. Objektiivselt on vestlusel esialgu rahulik, kuid selle käigus ärritub, on süüdistav ja üleolev, selgitusi ei mõista ja lahkub keset vestlust. Tema mõttekäik on kiirenenud, räägib monoloogina, on paranoiline. Emotsionaalselt on ta ebastabiilne ja hirmul. Oma seisundi ja situatsiooni osas tal igasugune kriitika puudub. Tema käitumine on täielikult juhitud psühhootilistest elamustest. Tal on raske psüühikahäire, äge psühhootiline episood. Ta vajab täiendavat uurimist, diagnoosi täpsustamist ja ravi. Tema reaalsustaju on tugevalt häirunud, käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest, on ettearvamatu ning ta ohustab ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega juhtima oma käitumist. Tema seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tõenäoline seisundi paranemine ega iseseisev toimetulek kodustes tingimustes nelja päevase ravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks, sh rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
4.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel kohtule korduvalt, et soovib minna koduravile. Ta tundis huvi enda kaitsja kohta. Ta avaldas, et tunneb ennast kaaspatsientide poolt piinatuna, sest kui ta mainib kas kohut või KAPO-t, siis teised ähvardavad teda elektriraviga. Ütles, et teab riigisaladust ja seda, et Eesti on nõrk. Rääkis enda suhetest teiste perekonnaliikmetega, mis on head, ja sellest, kuidas ta kasvas üles ilma isata, kes temast ei hoolinud. Ütles, et ema on mures, kui ta peab kaua haiglas olema. Ta ei tea, miks ema rääkis arstidele, et ta näeb spioone. Enam ta neid ei näe. Ta ähvardas Eesti tervishoiusüsteemi kohtusse kaevata. Ütles, et kui arstid soovivad teda jälgida, võivad paigaldada talle jälgimiseks jalavõru. Ta avaldas vastumeelsust võtta haiglas tundmatuid tablette, mis tekitavad tal ninaverejooksu. Rääkis Tartu rattamatkast, kus ta oli stressis ja sõi toorest seent, mille arvas olevat puravik. Pärast oksendas ja sattus seetõttu Põlva EMO-sse. Pärast EMO-st väljasaamist kujutas ta ette, et on pooltulnukas ja seda mitu päeva. Seejärel hakati tema Instagrami kontot häkkima, mistõttu pöördus ta rahvusvaheliste häkkerite poole, kes teda aitasid. Ta andis lubadusi, et ei ähvarda mitte kedagi. Rääkis vaheldumisi sellest, kuidas haiglas olemine ta elu ära rikub ja et ta tahab koju, samas järgmisel hetkel ta justkui nõustus haiglaraviga.
MAAKOHTU MÄÄRUS JA SELLE PÕHJENDUSED
5.Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset neli päeva ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 03.08.2020. Lisaks pikendas maakohus esialgset õiguskaitset kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva, s.o kuni 12.09.2020. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui
ka ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et tema käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt ja ei mõista ravivajadust. Ärakuulamisel oli ta ülierutunud olekus, ärritus vestluse käigus ja oli väga emotsionaalne. Sõltuvalt oma seisundist on ta võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
7.Pärast arsti, puudutatud isiku ja temale määratud esindaja ärakuulamist ei ole vajalik muude isikute ärakuulamine, arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid.
8.Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist nelja päeva jooksul, on põhjendatud esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 40 päevani.
MÄÄRUSKAEBUSED
9.Puudutatud isiku seadusliku esindaja poolt esitatud määruskaebuses ja selle täienduses palub ta maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik ei ole endale ega ümbritsevale ohtlik. Lisaks ei kuulanud kohus ema ära.
10.Puudutatud isiku määratud esindaja poolt esitatud määruskaebuses palub ta maakohtu määruse tühistada, sest täidetud ei ole haiglasse tahtevastasele ravile paigutamise tingimused. Puudutatud isik soovib minna koju. Tõendatud ei ole, et ta oleks ohtlik endale või teistele.
VASTUS MÄÄRUSKAEBUSTELE
11.Avaldaja palub jätta maakohtu määruse muutmata, kuna psühhiaatrilise ravi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 tingimused on täidetud.
EDASINE MENETLUSE KÄIK
12.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning edastas need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 667 alusel tühistada osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaega ja lubas kohaldada tema suhtest tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 12.09.2020. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avalduse esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani rahuldamata. Samuti täpsustab ringkonnakohus esialgse õiguskaitse kohaldamise kellaaegu. Maakohtu määrus jääb muus osas, s.o esialgse õiguskaitse rakendamise osas kuni nelja ööpäevani, muutmata. Määruskaebused rahuldatakse osaliselt.
14.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused
on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
15.Maakohus tuvastas õigesti vajaduse kohaldada esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni neli päeva, kuna täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Määruskaebuste väited selle kohta, et puudutatud isik on terve ja ei vaja ravi, on vastuolus asjas esitatud tõendite ja maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Puudutatud isik vajas statsionaari tingimustes psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet ning esialgse õiguskaitsevahendi rakendamine neljaks päevaks oli tema suhtes põhjendatud. Ringkonnakohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks aluse selles osas teistsuguse järelduse tegemiseks, kui tegi maakohus.
16.Samas on maakohtu määruse resolutsioon esialgse õiguskaitse rakendamise perioodi osas ebatäpne. TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja PsaS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetke, millal haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta. Seega tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg määrata päevade ja tundide täpsusega. Puudutatud isiku võis paigutada tahtevastasele ravile esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks alates 03.08.2020 kell 10:00 kuni 07.08.2020 kell 10:00 (vt Riigikohtu 19.12.2014 määrust nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Ringkonnakohus täpsustab vastavalt esialgse õiguskaitse rakendamise kellaaega.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas ebaõigesti avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks kuni 40 päevani. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib kohus pärast isiku enda ärakuulamist pikendada kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega tuleneb TsMS § 534 lg-st 5, et kohus saab esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ja hiljem võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt Riigikohtu 19.12.2014 määrust nr 3-2-1-155-13, p 46.3).
18.Maakohus pikendas seega ebaõigesti esialgset õiguskaitset 40 päevani sama määrusega, millega otsustas isiku kinnisesse asutusse paigutamise kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse korras. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et maakohus kuulas puudutatud isiku enne määruse tegemist ära ja kohtule oli esitatud koos avaldusega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks psühhiaatri arvamus, mille kohaselt oli esialgse õiguskaitse pikendamine ilmselgelt vajalik. Iseenesest ei ole välistatud, et isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamist kuni 40 päevani palutakse koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega, nagu on avaldaja teinud käesolevas asjas. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab aga rahuldada üksnes siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (vt Riigikohtu 30.04.2019 määrust nr 2-18-17167, p 21). TsMS § 534 lg 5 sisuks on see, et esmalt
rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgne õiguskaitse on olnud tulemuslik või on vaja kinnises asutuses viibimist pikendada. Arstide arvamused, mis on antud enne esialgse õiguskaitse rakendamist, ei ole käsitletavad psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusena § 534 lg 5 teise lause mõttes.
19.TsMS § 534 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuleb kohtul ka esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani tuvastada, et isiku psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile paigutamise PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (vt ka Riigikohtu 19.12.2018 määrust nr 2-18-11917, p 20). Nagu juba eelnevalt märgitud, ei võinud maakohus tuvastada esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ilma psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamuseta, mis on antud pärast kohtu poolt esialgse õiguskaitse rakendamist. Käesolevas asjas TsMS § 534 lg-le 5 vastav arvamus puudub ja esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 40 päevani oli ebaseaduslik, mistõttu tuleb maakohtu määrus selles osas menetlusnormi olulise rikkumise ja avalduse põhjendamatuse tõttu tühistada ja avaldus jätta eelmärgitud osas rahuldamata.
20.Täiendavalt juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et ka juhul, kui muud eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani oleks olnud antud juhul täidetud, oleks kohus pidanud enne vastava otsustuse tegemist ära kuulama alaealise puudutatud isiku hooldusõigusliku vanema, st antud juhul lapse ema. Ärakuulamise kohustuse eesmärgiks on tagada, et menetluses kuulatakse ära isikud, kes on lapsele igapäevaselt kõige lähemal ning kellel on eelduslikult kõige enam asjakohast informatsiooni lapse senise käitumise ja vajaduste kohta (vt TsMS kommenteeritud väljaannet I, § 536 kommentaar 3.2.8). Riigikohus on leidnud, et ka esialgse õiguskaitse puhul peaks olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-155-13, p 47). Isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22). Maakohus märkis, et ei pea muude isikute ärakuulamist peale arsti ja puudutatud isiku vajalikuks, kuid ei põhjendanud, millistel kaalutustel tegi kohus erandliku otsustuse jätta lapse ema ära kuulamata.
21.Määruskaebemenetluses kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav, Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.