4.1.Rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja paigutada XX isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 15. maist 2020 kell 08.16 kuni 19. maini 2020 kell 08.16.
4.2.Pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks, s.o kuni 24. juunini 2020 kell 08.16. 4.3.Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.4.Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 24. juunil 2020 kell 08.16 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. 4.5.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
5.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik (avaldaja, SA PERH) esitas Harju Maakohtule 15. mail 2020 taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamiseks 40 päevani. Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse 15. mail 2020 kell 08.16 ning tema suhtes rakendati tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ning toimetulematuse tõttu on XX ohtlik ümbritsevatele ja iseendale. Patsient ei ole võimeline oma ravivajadust ise hindama. Valvearsti hinnangul ei ole puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades alust prognoosida, et tema psüühiline seisund 4 ööpäeva jooksul paraneb. Arvestades eeltoodut taotleb avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahte vastaselt kinnisesse asutusse paigutamist ning ühtlasi palub pikendada seda ravi kuni 40 päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.
2.Taotlusele lisati 15. mail 2020 koostatud psühhiaatrite KE ja KK arvamus psühhiaatrilise ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Puudutatud isik põdes 2000. aastal depressiooni ning 2001. aastal diagnoositi tal bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhoosiga. Patsient vajas kahte järjestikust hospitaliseerimist ning oli
haiglaravil kokku 69 päeva. Patsiendile kirjutati välja ravimid, mida ta alguses tarbis, hiljem lõpetas ravi. Patsient oli haiglaravil taas 2003. aastal. Seisundi stabiliseerimiseks vajas ta 2003. aastal haiglaravi kahel korral kokku 56 päeva. Patsient vajas haiglaravi ka 2004. ja 2005. aastal. 2005. aastal diagnoositi puudutatud isikul maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). 2016. aastal hospitaliseeriti patsient psühhiaatri ambulatoorselt vastuvõtult haiglaravile SA PERH psühhiaatriakliinikusse kõrgenenud meeleolus ja psühhootilises rahutusseisundis. Ravi tulemusena tema seisund paranes, kuid ta jätkas ambulatoorset toetusravi ainult lühiajaliselt. Seetõttu haigusnähud täielikult ei taandunud ning tervisliku seisundi halvenemise tõttu vajas puudutatud isik 2017. aastal uuesti haiglaravi. Sel korral diagnoositi puudutatud isikul depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1). Patsient viibis haiglas perioodil 13.04.–25.04.2017. Kuna puudutatud isik edasisi ravisoovitusi ei järginud, vajas ta maniakaalse seisundi tõttu korduvat hospitaliseerimist samal aastal perioodil 26.09.–11.12.2017, kokku 76 päeva. Kiirabi toimetas patsiendi haiglasse politsei abiga. Ravi tulemusena patsiendi seisund taas paranes, kuid haiglaravi järgselt ta toetusravi järjepidevalt ei kasutanud. Uuesti viibis patsient haiglaravil ajavahemikus 27.07.–31.08.2018. Elukaaslase andmetel oli patsient loobunud ravist koheselt peale haiglaravi, lõhkunud ja vägivallatsenud kodus, rikkunud öörahu, keeldunud vabatahtlikult ravile minemisest ning ravile suunamise vältimiseks põgenes kodust. Ka sel korral ravi toimel seisund paranes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud ning peale haiguslehe lõpetamist puudutatud isik enam psühhiaatri vastuvõttudele ei pöördunud. Retseptikeskuse andmetest nähtuvalt ei ostnud ta välja ka ravimeid. Viimati viibis puudutatud isik tahtest olenematul haiglaravil ajavahemikus 09.11.–17.12.2018. Haiglasse toimetati puudutatud isik öösel alkoholijoobes maniakaalses rahutusseisundis. Puudutatud isikul diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2). Psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva raviga patsiendi seisund stabiliseerus. Puudutatud isik käis psühhiaatri ambulatoorsetel vastuvõttudel, kuid retseptikeskuse andmetest nähtuvalt ei ole ta käesoleval aastal enam toetusravi kasutanud. Praegusel juhul toimetas kiirabi patsiendi psühhiaatriakliinikusse politsei kaasabil, kuna väidetavalt oli ta terve öö hulkunud mööda linna ringi, kartes jälitamist ja pildistades autosid, keda arvas end jälitavat. Teda saatvatele kiirabi- ja politseitöötajatele oli ta avaldanud, et hotelli omanik, kuhu ta oli abi saamiseks pöördunud, oli ähvardanud teda noaga. Vestlusel valvearstiga väljendas puudutatud isik luulumõtteid enda pideva jälitamise kohta, oli lärmakas, rahutu ja tasakaalutu käitumisega, haigustaju puudus. Patsient hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 15. mail 2020 kell 08.16. Osakonnas on patsient endiselt püsimatu ja lärmakas, räägib monoloogina kiiresti ja segaselt, on rahulolematu ja kahtlustav ümbritsevate suhtes, patsiendil püsib hirm oma turvalisuse pärast. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – bipolaarne häire, maania psühhoosiga (F31.2) Tema käitumine on ebaadekvaatne ja impulsiivne, ta on juhitud kõrgenenud meeleolust ja psühhoosielamustest, millega ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psüühilisest seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt pole tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase haiglaravi jooksul, seetõttu on vajalik tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamine ning talle psühhoosivastase ning meeleolu stabiliseeriva ravimi manustamine haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Puudutatud isiku ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukohad
3.Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ning raviarsti ära 15. mail 2020. Maakohtu määruses puudutatud isiku ärakuulamise kohta kirjeldatust nähtub, et puudutatud isik ei suutnud enda olukorda ja tervise seisundit adekvaatselt hinnata.
Raviarst jäi ärakuulamisel varem avaldatud seisukoha juurde.
Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Harju Maakohus rahuldas 15. mai 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning ravi pikendamiseks kuni 40 päevani alates puudutatud isiku valvearsti otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 15. mail 2020 kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks (s.o kuni 24. juunini 2020). Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid ja rakendada vajalikke ravimeetodeid arsti poolt valitud viisil, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1, § 13 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks. Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, mis mõjutab täiel määral tema käitumist ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Lähtudes hinnangust puudutatud isiku seisundile ning varasemast ravikogemusest, ei ole alust prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Raviarstide hinnangul vajab puudutatud isik sellises raskes seisundis olles haiglaravi vähemalt 40 päeva ja võib-olla kauemgi. Seega on kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendi enda kui tema ümbritsevate turvalisusele. Asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul, seega tuleb rakendatud esialgset õiguskaitset pikendada 40 päevani.
MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu 15. mai 2020. a määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et kohus on asja lahendades jätnud tähelepanuta, et ta ise kutsus politsei, ning mitte tema, vaid hotelli juhataja ähvardas teda noaga. Psühhiaatriahaiglasse sattumine oli praegusel juhul tõeline arusaamatus. Varasemad haiglasolekud ei oma praegusel juhul mingit tähtsust. Puudutatud isik on enda sõnul valmis edaspidi kodus rohtu võtma. Maakohus ei ole vajalikul määral põhistanud, milles seisab puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele või millised on need asjaolud, millest tingituna on vajalik tema haiglaravil viibimine. Eelnevast tulenevalt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu ning ta on arvamusel, et määrus tema tahtevastasele ravile paigutamiseks tuleb tühistada.
8.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et see ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku on raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis
olulisel määral piirab tema võimet ümbrust adekvaatselt tajuda, sisuliselt asju arutada ning sihipäraselt käituda. Puudutatud isiku psüühikahäirele on iseloomulik kõrgenenud meeleolu esinemine koos mõtetetulva ja paranoidsete luulumõtete, luulutajuelamuste ja rahutusega. Isiku käitumine oli haiguslikest elamustest mõjustatud, tasakaalutu, vähimagi ärrituse korral vallandus agressiivsus. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit – meeleolu tõus koos psühhoosielamuste ja neist juhitud rahutusseisundiga (hulkus öösel ringi, tungis võõrasse asutusse) –, ohustas ja kahjustas patsient nii iseennast kui ka ümbrisevaid. Puudutatud isik on korduvalt vajanud haiglaravi toetusravi katkestamise tulemusena vallandunud psühhootilise rahutuse tõttu. Ta on lahkunud ravilt omavoliliselt. Unetus ja psühhoosielamustega rahutus viimastel päevadel süvenesid. Puudutatud isik oli lähedaste ravisoovitusi eiranud ja kodunt „põgenenud“, mistõttu toimetati ta haiglaravile SA PERHpsühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil. Valvearst selgitas puudutatud isikule ravile saabumisel tema psüühikahäire olemust ja ravi vajadust, kuid pakutud vabatahtliku raviga haiglatingimustes puudutatud isik ei nõustunud. Seetõttu hospitaliseeriti ta tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega. Koostöövalmidus ei paranenud ka osakonnas viibides, psühhoos ja rahutus püsisid, patsient end haigeks ei pidanud, ravi teostamine oli võimalik vaid tugevalt kontrollitud tingimustes. Seega olid kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused täidetud.
9.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium peab vajalikuks maakohtu määruse resolutsiooni täpsustada, fikseerides resolutsioonis kellaajalise täpsusega esialge õiguskaitse kohaldamise alguse ja lõpuajad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a määrus nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
11.Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik enda kinnipidamist põhjusel, et ta ei vajanud haiglaravi, sest on nõus võtma ravimeid kodustes tingimustes . Samuti leidis puudutatud isik, et maakohus ei ole vajalikul määral põhistanud, milles seisab puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele või millised on need asjaolud, millest tingituna on vajalik tema haiglaravil viibimine.
12.Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1). Seetõttu ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja seaduslikkust ka vaidlustamata ulatuses.
13.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma
käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel hindama.
14.Avaldaja esialgse õiguskaitse taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt diagnoositi puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire bipolaarne häire, maania psühhoosiga (F31.2) Tema käitumine oli ravile saabudes ebaadekvaatne ja impulsiivne, ta oli juhitud kõrgenenud meeleolust ja psühhoosielamustest, millega ta ohustas nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isiku koostöövalmidus ei paranenud ka osakonnas viibides, psühhoos ja rahutus püsisid, patsient end haigeks ei pidanud, ravi teostamine oli võimalik vaid tugevalt kontrollitud tingimustes. Raviarstide hinnangutest nähtub, et puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud 4 päeva. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 15. mail 2020 ning veendus, et ravi pikendamine esialgse õiguskaitse korras kuni 40 päevani on põhjendatud.
15.Psühhiaatriakliinik on oma 4. juunil 2020 esitatud vastuses määruskaebusele välja toonud, et puudutatud isikul esinevale psüühikahäirele on iseloomulik kõrgenenud meeleolu esinemine koos mõtetetulva ja paranoidsete luulumõtete, luulutajuelamuste ja rahutusega. Puudutatud isiku käitumine oli haigusperioodil tasakaalutu ning vähimagi ärrituse korral vallandus agressiivsus. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit meeleolu tõus koos psühhoosielamuste ja neist juhitud rahutusseisundiga, ohustas ja kahjustas patsient ennast ning ümbritsevaid. Raviarstide hinnangust ning patsiendi varasemast haigusloost nähtub, et puudutatud isik vajas korduvalt haiglaravi just põhjusel, et ei tarbinud regulaarselt ravimeid ning see tõi kaasa tervisliku seisundi halvenemise, mille tagajärjel puudutatud isik muutus oma käitumisega endale ja teistele ohtlikuks. Toimiku materjalidest nähtuvalt lõpetati puudutatud isiku haiglaravi alles 22. juunil 2020.
16.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et viidatud tõendid kinnitavad seda, et isikul on raske psüühikahäire ning puudutatud isik ei mõista oma tervislikku seisundit. Tuvastatud asjaoludel on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
17.Vastuseks määruskaebuse väitele vabatahtliku ravi osas märgib kolleegium, et üksnes sellest, et isik avaldab arstile, et on nõus arsti määratud raviga kodustest tingimustes, ei saa järeldada, et isikut on võimalik kodustes tingimustes ravida. Kui patsient tegelikult sisulist ravivajadust adekvaatselt ei mõista, ei saa ravi kodustes tingimustes pidada võimalikuks. Seda enam kui on andmeid selle kohta, et varasem kodune ravi on patsiendist tulenevatel põhjustel katkenud.
18.Vastuseks määruskaebuse väitele põhjendamiskohustuse rikkumise osas märgib kolleegium, et kohtu otsustus selle kohta, kas isik tõenäoliselt ohustab psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist või julgeolekut, on kontrollitud ja tuvastatud asjaoludel põhinev prognoos isiku käitumise kohta tulevikus. Tahtevastase ravi kohaldamise eesmärk on tulevikus tõenäoliselt aset leida võivate ohtlikke olukordade ära hoidmine, mitte reageerimine juba aset
leidnud rünnetele või vägivallajuhtumitele. Praegusel juhul tugineb kaebaja sellele, et mitte tema ei rünnanud hotellipersonali noaga, vaid personal ähvardas teda. Maakohus ei olegi sellist asjaolu tuvastanud ega sellele tuginenud, vaid on üksnes tuvastanud, et tõenäoliselt kujutas puudutatud isiku psühhoosist tulenevalt ette, et teda rünnatakse. Kokkuvõttes on maakohus piiratud teabe tingimustes põhjendatult tuginenud kõikidele asjaoludele, mida on asjakohane arvesse võtta ning maakohtu järeldus, et puudutatud isik tõenäoliselt ohustab psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist või julgeolekut, on jälgitav ja piisavalt motiveeritud.
19.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
20.Riigi õigusabi korras esindajale tasu määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.