Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
12. august 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-3312
Tsiviilasi
XX kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 21. veebruari 2020. a otsusele täiteasjas nr 022/2015/5014
Menetlusosalised
Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I – kohtutäitur Elin Vilippus, esindaja kohtutäituri abi Viljo Konsap Puudutatud isik II – sissenõudja Swedbank AS (registrikood 10060701); volitatud esindaja Külli Reinfeld
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. aprilli 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX määruskaebus ja tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2020. a määrus.
Teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 21. veebruari 2020. a otsusele täiteasjas nr 022/2015/5014. Tühistada Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 21. veebruari 2020. a otsus täiteasjas nr 022/2015/2014 osas, milles XX 29.01.2020 kaebus jäeti rahuldamata ning kohustada kohtutäitur Elin Vilippust XX 29.01.2020 kaebust selles osas käesoleva määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2, § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) on algatanud XX (võlgnik, kohtumenetluses avaldaja) suhtes Swedbank AS (sissenõudja) avalduse alusel täitemenetluse (täiteasi nr 022/2015/5014). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 22.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-33796, millega avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja võlgnevus 18 495,86 eurot.
2.Kohtutäitur koostas 06.12.2018 sissetuleku arestimise akti, millega arestis avaldaja töötasu, mille kinnipidamisele kuuluv osa leitakse lähtuvalt avaldaja igakuise netosissetuleku suurusest järgnevalt: 1) kuni 17,92 eurot – sissetulekut ei arestita; 2) 17,92 kuni 310,69 eurot – kinnipidamisele kuulub 20% 17,92 eurot ületavast sissetuleku osast; 3) üle 310,69 euro – 58,55 eurot, millele lisandub 2/3 310,69 eurot ületavast sissetuleku osast.
3.Kohtutäitur koostas 05.02.2019 sissetuleku arestimise akti, millega arestis 10% avaldajale makstavast töövõimetoetusest.
4.Avaldaja esitas 29.01.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale avaldaja sissetulekute arestimisel, milles palus lõpetada avaldaja alla miinimumpalga jäävate sissetulekute arestimine ning tagastada ebaseaduslikult arestitud summad. Lisaks palus avaldaja vaadata üle kohtutäituri tasu suurus endaga seotud täitemenetlustes ja viia see seadusega kooskõlla. Avaldaja sissetulek ei ole piisav, et katta avaldaja elamis-, toidu-, ravimi-, transpordi- ja muid kulusid. Kohtutäitur on avaldaja sissetulekute ja väljaminekute suurusest teadlik, kuid on siiski arestinud avaldaja alla palga alammäära suurusse jääva sissetuleku, minnes vastuollu täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-ga 1. Avaldajale peab jääma elamiseks palga alammäära suuruses raha. Puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaksid alla miinimumpalga jääva sissetuleku arestimist.
5.Kohtutäitur rahuldas 21.02.2020 otsusega avaldaja kaebuse osaliselt ning koostas täiteasjas nr 022/2015/5014 kohtutäituri tasu otsuse, mis asendab 20.08.2015 kohtutäituri tasu otsust. Muus osas jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldajal on kehtiv tööleping X OÜ-ga ning tema töötasu suuruseks on 270 eurot kuus (bruto). Lisaks maksab Eesti Töötukassa avaldajale töövõimetoetust 235,80 – 243,67 eurot kuus. Kohtutäitur võib seega TMS § 132 lg 1 ja § 132 lg 12 alusel arestida avaldaja sissetulekust maksimaalselt 54,94 – 56,52 eurot. Kohtutäitur on arestinud 10% avaldaja töövõimetoetusest ja kohtutäituri ametialasele kontole laekub sellest 23,58 – 24,37 eurot. Arestimisakti tühistamine ei ole põhjendatud, kuna avaldajal puudub muu vara, millele sissenõude pööramisel oleks võimalik nõue rahuldada. Kohtutäitur hindas täiendavalt avaldaja sissetulekute ja väljaminekute kokkuvõtet ning sellest nähtub, et avaldaja igakuised kulutused ületavad oluliselt sissetulekute suurust. See annab alust arvata, et avaldaja tegelik sissetulek on suurem. Avaldajale jääb pärast töövõimetoetusest kinnipidamise tegemist kätte arvestuslikust elatusmiinimumist oluliselt suurem summa.
2(8)
2-20-3312
6.Avaldaja esitas 01.03.2020 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 21.02.2020 otsuse tühistamiseks osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur arestis avaldaja töövõimetoetuse põhjendamatult. Avaldaja sissetulek on keskmiselt 507 eurot kuus, mis on väiksem kui 2020. aasta töötasu alammäär ehk 584 eurot. Avaldaja sissetuleku arestimine on seega vastuolus TMS § 132 lg-ga 1. TMS § 131 lg 2 näeb ette sissetulekule sissenõude pööramise erandjuhul ning sätte kohaldamiseks peab muu hulgas hindama avaldaja ja sissenõudja seisukorda. Antud juhul on arestimine ebaõiglane ja kahjustab avaldaja majanduslikku seisu. Kohtutäitur teadis, et avaldaja väljaminekud ületavad tema sissetulekuid. Suure osa avaldaja kulutustest katavad tema pensionäridest vanemad, mistõttu riivab arestimine ka avaldaja vanemate omandipõhiõigust. Kohtutäitur on lähtunud avaldaja sissetulekuid arestides oma ärihuvidest. Sissenõudja isikut arvestades ei ole arestimine põhjendatud. Avaldaja on töövõimetoetust saav invaliid, kes on jäänud kohtutäituri ja sissenõudja tegevuse tulemusel kodutuks. Kohtutäitur on ületanud diskretsiooni piire ja ei ole kaalutlusotsust põhjendanud. Kohtutäitur ei ole arestimisel järginud Riigikohtu praktikat. Avaldaja saab alates 2018. aastast igakuist töötasu, seega on tal olemas muu sissetulek, mille arvelt nõuet rahuldada. Kohtutäitur on avaldaja töötasu ka arestinud. Kohtutäitur ei ole arvestanud avaldaja võimalikku pärandvara.
7.Kohtutäitur esitas 11.03.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist, jäädes oma 21.02.2020 otsuses toodud seisukohtade juurde. Avaldaja väide, et kohtutäitur ei ole täitemenetluse raames välja selgitanud avaldaja sissetulekuid ja varade koosseisu, on ekslik. Avaldaja esitas kohtutäiturile 28.06.2019 vara nimekirja, mille kohaselt puudub avaldajal igasugune vara, millele sissenõuet pöörata. Avaldaja nimele ei ole registreeritud kinnis- ega vallasvara. Kohtutäitur hindas kaebuse läbivaatamisel avaldaja sissetulekute ja kulutuste suurust. Arvestades täitemenetluse kestust ja sissenõudja nõude suurust ning asjaolu, et enne arestimist korrapärased laekumised võlgnevuse katteks puudusid ja täitemenetlus oli ebaõnnestumas, oli avaldaja töövõimetoetuse arestimine 10% ulatuses TMS § 131 lg 1 ja § 132 lg 12 alusel põhjendatud. Ka pärast töövõimetoetuse arestimist on avaldaja kasutada arvestuslikust elatusmiinimumist oluliselt suurem summa, millega on tagatud avaldaja igapäevased vajadused. Avaldaja ei ole kaebuses toonud välja kulutusi, mida aitavad katta kolmandad isikud, ega esitanud selle kohta tõendeid.
8.Sissenõudja esitas 11.03.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Avaldaja on ennast aja jooksul koormanud kohustustega ning pidi arvestama, et kohustused tuleb täita ka siis, kui tema majanduslik olukord on raske. Sissenõudja nõude osas algatati täitemenetlus juba 2015. aastal. Avaldaja ei ole teinud pingutusi oma majandusliku olukorra parandamiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuna avaldajal puudub muu vara, mille arvelt täitmisel olev nõue rahuldada, ei ole arestimisakti tühistamine põhjendatud. Kõik töövõimetoetuse arestimise eeldused on täidetud. Täitemenetluse eesmärk on sissenõudja nõude võimalikult kiire täitmine, mistõttu on avaldaja süüdistused kohtutäituri ja sissenõudja suunal põhjendamatud. Avaldaja sissetulek ületab arvestuslikku elatusmiinimumi ja kohtutäitur on selle arestinud lubatust poole väiksemas ulatuses, mistõttu on sissetuleku arestimine õiglane.
9.Harju Maakohus jättis 27.04.2020 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
3(8)
2-20-3312 Kohtutäitur on tuvastanud, et avaldajal on tööleping X OÜ-ga ning tema brutotöötasu on 270 eurot kuus. Avaldaja töötasu ei ületa 2020. aastal ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust ehk 584 eurot. Statistikaameti poolt avaldatud 2019. aasta arvestuslik elatusmiinimum oli 221,36 eurot, millest avaldaja töötasu on suurem. Vaidlust ei ole selles, et avaldajal puudub peale sissetuleku muu vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Töövõimetoetuse arestimine vastab sissenõudja tahtele. Täitemenetlus on kestnud ligi 5 aastat, kuid sissenõudja nõue on peaaegu täielikult rahuldamata. Sissenõudja nõue täitemenetluse alustamise seisuga oli 18 495,86 eurot, käesoleval ajal on võlgnevus koos täitemenetluse kuludega 19 039,62 eurot. Täitemenetluse kestus ja asjaolu, et sissenõudja nõue on suures ulatuses täitmata, on erandlikud asjaolud, mis õigustavad alla palga alammäära jääva sissetuleku ja töövõimetoetuse osalist arestimist. Ainuüksi asjaolu, et sissenõudja majanduslik seisund on avaldaja omast parem, ei muuda TMS § 132 lg 12 kohaldamist ebaõiglaseks. Avaldaja esitatust ei nähtu, et ta oleks teinud mõistlikke pingutusi täitedokumendi täitmiseks. Enne 06.12.2018 sissetuleku arestimise akti koostamist toimus täitemenetluses viimane laekumine juunis 2018. Täitetoimiku väljavõtte kohaselt toimub tööandjalt laekumine 48,58 eurot kuus, mis ei taga võlgnevuse suurust arvestades nõude rahuldamist mõistliku aja jooksul. Täitemenetluse kestus ja võlgnevuse suurus annavad alust ka töövõimetoetuse erandkorras arestimiseks. Avaldaja sissetulekud on kokku umbes 500 eurot kuus. Eelduslikult vastavad avaldaja minimaalsed vajalikud kulutused toidule ja muudele vältimatutele kulutustele arvestusliku elatusmiinimumi suurusele. Avaldaja on 02.02.2020 välja toonud, et tal on eridieet, mille tõttu kulub toidule 300 eurot kuus. Ülejäänud osas ei ole avaldaja erivajadusi välja toonud. Avaldaja töötasust arestitakse ca 50 eurot kuus ja töövõimetoetusest ca 24 eurot kuus. Seega jääb avaldajale elamiseks veel 426 eurot. Minimaalsed vajalikud kulud on 221,36 eurot (sh toidukulu ca 100 eurot), millest jääb veel üle 204,64 eurot katmaks täiendavaid eritoitumise kulusid. Töötasu ja töövõimetoetuse arestimise ulatus on õiglane, võimaldades järgida sissenõudja huve maksimaalses võimalikus ulatuses ja tagada avaldajale toimetulek minimaalses vajalikus määras. Avaldaja kaebus jääb seega rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda.
10.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 12.05.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus jättis avaldaja määruskaebuse 02.06.2020 määrusega rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.XX palub määruskaebuses maakohtu määrus tühistada. Riigikohtu praktikast lähtuvalt ei ole võimalik ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Täitmisele kulunud aeg ei võimalda eraldivõetuna otsustada selle üle, millises määras tuleks võlgniku sissetulekule sissenõue pöörata. Kohtutäitur ega maakohus ei ole välja selgitanud, kas avaldajal on arvestatav võimalus vara tekkimisele tulevikus. Avaldaja vanematel on korter ja kui nad peaksid elust lahkuma, pärib nende vara avaldaja. Riigikohtu praktikast tuleneb, et sissetuleku erandlik arestimine tuleb kõne alla ainult elatisnõude täitmise korral ja võlgnikul ülalpeetavate olemasolu korral. Muudel juhtudel tuleb 4(8)
2-20-3312 üldjuhul jätta igas kuus miinimumpalga ulatuses sissetulek arestimata. Avaldaja ei ole elatisvõlgnik. Avaldaja pidas täitemenetluse algatamisest kuni 2017. aastani ülal kahte alaealist last, millest oli teadlik ka kohtutäitur. On kohatu väita, et avaldaja hoidis sel ajal nõude täitmisest pahatahtlikult kõrvale ega teinud mõistlikke pingutusi võlgnevuse tasumiseks. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et avaldaja müüs võlgnevuse tasumiseks oma maja maha ning läks kohe, kui ta lapsed said täisealiseks, tööle ja hakkas võlgnevust tasuma. Sissenõude pööramine avaldaja töövõimetoetusele on ebaõiglane ja vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kohtutäitur ega maakohus ei ole hinnanud avaldaja majanduslikku olukorda ning on ületanud diskretsiooni piire.
Maakohus on põhjendatult leidnud, et mõistlik aeg täitemenetluse läbiviimiseks on möödunud. Avaldaja viide võimalikule pärimisele ei ole asjakohane, kuivõrd avaldaja vanemad veel elavad ja pärimine võib aset leida alles kauges tulevikus. Ka Riigikohus on pidanud silmas vara tekkimise võimalikkust lähitulevikus. Avaldaja maja müük toimus aastaid enne kõnealuse täitemenetluse algatamist ega puutu asjasse. Kõnealune täitemenetlus algatati 2015. aastal ja esimesed laekumised toimusid alles 2017. aastal. Laekumised on olnud üksikud ja alla 10 euro. Alla palga alammäära jääva sissetuleku arestimine oli seega põhjendatud.
13.Kohtutäitur palub 29.05.2020 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes oma 21.02.2020 otsuses ja 11.03.2020 seiskohas esitatu juurde. Avaldaja ei saa tugineda vara võimalikule tekkele tulevikus, kuna praegusel ajal ei ole avaldaja vanematele kuuluva vara osas pärimismenetlust käimas ning muid lähitulevikus vara tekkimise võimalusi ei ole avaldaja välja toonud. Avaldaja väited võlgnevuse tasumiseks tehtud pingutuste osas ei ole asjakohased, kuna täitemenetluses hakkasid korrapärased laekumised toimuma alles pärast TMS § 132 lg 12 kohaldamist. Avaldaja sissetuleku arestimise ulatus on õiglane ning talle on tagatud toimetulek minimaalses vajalikus määras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse ning tühistab kohtutäituri 21.02.2020 otsuse osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja 29.01.2020 kaebuse rahuldamata, ja kohustab kohtutäiturit avaldaja 29.01.2020 kaebust käesoleva määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.
15.Avaldaja ei ole 29.01.2020 kaebuses kohtutäiturile toonud konkreetselt välja, milliste sissetulekute arestimist ta vaidlustab, kuid sellest on tuletatav, et ta vaidlustab kõigi alla miinimumpalga jäävate sissetulekute arestimist, s.o nii töötasu kui ka töövõimetoetuse arestimist. Kohtule 01.03.2020 esitatud kaebuses on avaldaja taotlenud selgelt kohtutäituri
5(8)
2-20-3312 21.02.2020 otsuse tühistamist osas, mis puudutab töötasu ja töövõimetoetuse arestimise seaduspärasust. Kohtutäitur on oma 21.02.2020 otsuses hinnanud üksnes töövõimetoetuse arestimise õiguspärasust. Kohtule esitatud 11.03.2020 seisukohas on kohtutäitur esitanud samuti argumendid üksnes töövõimetoetuse arestimise õiguspärasuse kohta. Samas on maakohus analüüsinud vaidlustatud määruses põhjendatult nii töötasu kui ka töövõimetoetuse arestimise õiguspärasust ning ringkonnakohus kontrollib järgnevalt samuti mõlema sissetuleku arestimise õiguspärasust.
16.Määruskaebusest nähtuvalt on avaldaja jätkuvalt seisukohal, et nii töötasu kui ka töövõimetoetuse arestimise eeldused ei ole täidetud. Avaldaja leiab, et täidetud ei ole eeldus, et sissenõude pööramine avaldaja muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. Samuti ei ole avaldaja hinnangul tema sissetulekute arestimine õiglane. Ringkonnakohus märgib esmalt, et töötasu ja töövõimetoetuse arestimise eeldused ei kattu täielikult. Töövõimetoetuse arestimise eeldused on sätestatud TMS § 131 lg-s 2 ning töövõimetoetuse arestimise ulatuse puhul tuleb arvestada TMS § 132 lg-ga 12. Palga alammäära suurusest väiksema töötasu arestimise eeldused ja ulatus on aga reguleeritud üksnes TMS § 132 lg-s 12. Nii töövõimetoetuse kui ka palga alammäära suurusest väiksema töötasu arestimise eelduseks on, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikult rahuldamisele. Arestimise õiglust tuleb aga arvestada üksnes töövõimetoetuse arestimisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole sissenõude pööramine avaldaja muule varale viinud ja eeldatavalt ka ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning ei hakka maakohtu vastavaid põhjendusi kordama. Siinkohal märgib ringkonnakohus täiendavalt, et arestimisaktid on koostatud 06.12.2018 ja 05.02.2019 ning avaldaja on nende peale esitanud kohtutäiturile kaebuse alles 29.01.2020. Avaldaja sai seega 29.01.2020 esitatud kaebuses tugineda üksnes arestimise aluseks olnud asjaolude muutumisele (TMS § 134 lg 1 ja § 217 lg 6). Avaldaja ei ole esile toonud, et tema varaline olukord oleks võrreldes arestimisaktide koostamise ajaga muutunud selliselt, et võimaldaks praegusel ajal asuda seisukohale, et TMS § 131 lg-s 2 ja § 132 lg-s 12 sätestatud esimene arestimise eeldus ei ole enam täidetud. Avaldajal puudub jätkuvalt muu vara, millele sissenõuet pöörata. Asjaolu, et avaldaja tõenäoliselt pärib oma vanemate surma korral nende vara, mille hulka kuulub väidetavalt ka korteriomand, ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Riigikohtu praktikast lähtuvalt peab olema vara tekkimiseks tulevikus arvestatav lootus ning pärandi puhul tähendab see seda, et käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2; 05.06.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4880, p 18). Ainuüksi asjaolu, et avaldaja vanemad on pensionärid, ei anna veel alust öelda, et avaldajal on arvestatav lootus pärida nende järelt vara sellisel ajal, et selle arvelt õnnestuks vaidlusaluses täitemenetluses täidetav nõue mõistliku aja jooksul täita. Töötasu arestimisele ei ole rohkem eeldusi seatud. Seega on avaldaja töötasu arestimise eeldused täidetud, kuid ringkonnakohus hindab hiljem eraldi ka töötasu arestimise ulatuse õiguspärasust. Kuna avaldaja töövõimetoetuse arestimise õiglus on vahetult seotud avaldaja sissetulekute arestimise ulatusega, teeb ringkonnakohus järgnevalt kindlaks avaldaja sissetulekutest igakuiselt toimuvate kinnipidamiste suuruse.
17.Avaldaja töötasust kinnipidamisele kuuluv osa sõltub avaldaja igakuisest netosissetuleku suurusest ning praeguse netotöötasu suuruse ehk ca 260 euro juures kuulub sellest kinnipidamisele 20% 17,92 eurot ületavast sissetuleku osast (06.12.2018 sissetuleku 6(8)
2-20-3312 arestimise akt, dtl 60–61). Täitetoimiku laekumiste väljavõttest (dtl 68–70) nähtuvalt laekub avaldaja tööandjalt kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 48,58 eurot kuus (mõnel kuul on laekumised toimunud tagantjärele ja seega suuremas summas). Töövõimetoetusest kuulub igakuiselt kinnipidamisele 10% (05.02.2019 sissetuleku arestimise akt, dtl 65–66) ning täitetoimiku laekumiste väljavõttest nähtuvalt laekub Eesti Töötukassalt kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 23,58–24,37 eurot kuus. Kokku toimub seega avaldaja sissetulekust kinnipidamisi summas 72,16–72,95 eurot kuus.
18.TMS § 132 lg 12 sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Avaldaja igakuine netotöötasu ja töövõimetoetus moodustavad kokku 496,08 kuni 503,95 eurot (260,28 + 235,8 kuni 243,67). Kui arvata sellest maha 2019. aasta arvestuslik elatusmiinimum, jääb alles 274,72 kuni 282,59 eurot (496,08 kuni 503,95 – 221,36), millest on võimalik maksimaalselt kinni pidada 20% ehk 54,94 kuni 56,52 eurot (vt ka kohtutäituri enda poolt 21.02.2020 otsuses avaldatu, dtl 21 eelviimane lõik). Nagu eelnevalt märgitud, on täitemenetluses toimunud kinnipidamised avaldaja sissetulekutest jäänud vahemikku 72,16 kuni 72,95 eurot, olles seega lubatust suuremad ja moodustades 20% asemel 25,8% kuni 26,3%. Kohtutäitur on seega arestinud avaldaja sissetuleku TMS § 132 lg-s 12 sätestatud maksimaalsest määrast suuremas ulatuses ning ei ole viga avaldaja 29.01.2020 kaebust läbi vaadates parandanud. See on saanud võimalikuks põhjusel, et kummagi arestimisakti järgi ei ole arestitava summa arvutamisel maha arvatud arvestuslikku elatusmiinimumi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäitur oleks pidanud avaldaja kaebuse alusel arestimise ulatuse seaduspärasuse üle kontrollima sõltumata sellest, et avaldaja ei olnud selle peale varem kaevanud, st TMS § 134 lg 1 ja § 217 lg 6 ei takistanud kohtutäituril arestimisakti või arestimisakte muutmast. Kui kohtutäitur on võlgniku sissetuleku arestinud TMS § 132 lg-st 12 tulenevast maksimaalsest määrast suuremas ulatuses, on võlgnikul õigus taotleda vea parandamist sõltumata arestimisakti aluseks olnud asjaolude muutumisest arestimisakti kehtivuse lõpuni, kuna arestimisakti alusel toimuvad igakuiselt kinnipidamised lubamatus ulatuses. Praegusel juhul on juba ainuüksi töötasu arestimisega ületatud TMS § 132 lg-s 12 sätestatud maksimaalset arestimise määra. See annab alust tühistada kohtutäituri 21.02.2020 otsus, milles kohtutäitur leidis, et avaldaja sissetulekute arestimine on toimunud õiguspäraselt.
19.Olukorras, kus kohtutäitur on avaldaja sissetulekud arestinud TMS § 132 lg-s 12 ettenähtust suuremas määras, ei saanud maakohus leida, et arestimine on toimunud õiglases määras. Maakohtu määrus tuleb seega tühistada ja avaldaja kaebus rahuldada, st kohtutäituri 21.02.2020 otsus tühistada osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja 29.01.2020 kaebuse rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei saa kohtutäituri asemel ise uut otsust teha, kohustab ringkonnakohus kohtutäiturit avaldaja 29.01.2020 kaebust uuesti läbi vaatama, võttes arvesse käesolevas määruses esitatud põhjendusi. Kohtutäituril tuleb viia avaldaja töötasu ja töövõimetoetuse arestimise ulatus kooskõlla TMS § 132 lg-ga 12. Kohtutäitur saab ise valida, millis(t)ele sissetuleku(te)le sissenõude pööramist TMS § 132 lg-s 12 sätestatud arestimise määra arvestades jätkata. Kui kohtutäitur jätkab sissenõude pööramist nii avaldaja töötasule kui ka töövõimetoetusele, tuleb uuesti põhjendada töövõimetoetuse arestimise õiglust, kuna seni on 7(8)
2-20-3312 kohtutäitur jätnud avaldaja töövõimetoetuse arestimise õiglust hinnates arvestamata töötasule sissenõude pööramise ulatuse. Lisaks tuleb kohtutäituril läbi vaadata avaldaja taotlus arestitud summade tagastamiseks.
20.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab avaldaja kohtule esitatud kaebuse, jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda. Maakohus ei ole avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Ringkonnakohus juhindub menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu asjas nr 3-2-1142-15 tehtud 20.04.2016 otsuse p-des 19–22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 ja § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.