Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-22-11831 Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja seisukohad OÜ Peremaakler (hageja) ja AS TBB Pank (endise nimega Tallina Äripanga aktsiaselts, kostja) sõlmisid 16.12.2016 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu summas 36 200 eurot. Laenusummat kasutas hageja oma ettevõtluse (ajutine eluruumi üürimine ehk b&b teenus) arendamiseks, muu hulgas kinnisvara soetamiseks. Laenu tagamiseks seati ka hüpoteegid mitmele hagejale kuuluvale kinnisasjale. 2019. aasta lõpus hakkas levima COVID-19, mis raputas kogu maailma majandustegevust äärmiselt tugevalt. Eriti mõjutas see aga selliseid ettevõtteid nagu hageja. Hagejal oli raksendatud oma teenuse pakkumine ning kasumi teenimine. Seetõttu hilines hageja laenu tagasimaksmisega. Kostja saatis hagejale vastavad meeldetuletused ning hageja palus kostjal tähtaega pikendada. 19.11.2020 sõlmisid pooled laenulepingu muudatuse, millega hageja kohustus tagastama laenujäägi summas 15872,06 eurot

2-22-11831 arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja leiab, et antud juhul on viivise vähendamine põhjendatud alljärgnevatel põhjustel. Hageja viivitus laenu tagastamisega ei olnud arvestades kogu laenusummat eriti suur (hageja oli hilinenud mõne kuu maksega) ning laenulepingu muutmise hetkeks oli üle poole laenu tagastatud. Hageja viivitus tulenes erakorralisest asjaolust – koroonaviiruse levik, mis raputas kogu maailma ning sellega seonduvatest riigi poolt kehtestatud piirangutest. Hageja oli kostjaga tihedas suhtluses ja püüdis olukorda lahendada, paludes maksetähtaegade pikendust. Hageja on laenulepingust tuleneva põhisumma peaaegu terves ulatuses tagastanud – jäänud on va ca 2 250 eurot, mis tähendab, et kostja on pea terve laenusumma saanud tagasi ning seda ligi 4,5 aastat enne esialgset laenutähtaega. Samuti on viivise eesmärgiks lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamise nõuet, st sellega väljendatakse intressina rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevat võlausaldaja nõuet. Mõistliku viivise suuruse määramisel tuleb arvestada (i)milline oleks olukord olnud siis, kui viivisenõude aluseks olevat asjaolu ei oleks tekkinud ning (ii)milline on võlausaldaja kasu, mis tuleks kahju hüvitisest, st viivisenõudest maha arvata. Lisaks, viitab hageja, et kostja on peaaegu kogu laenusumma saanud kätte 4,5 aastat enne laenulepinguga esialgselt kokkulepitud tähtaega, mis annab kostjale võimaluse laenusummat kasutada ning selle pealt intresse teenida, samas kui hageja ei oleks kohustust rikkunud, ei oleks kostja kogu laenusummat enne 16. detsembrit 2026. a kasutada saanud, seega tuleb viivisenõudelt maha arvestada kasu, mida kostja raha kasutamisega teisel viisil võiks saada. Hageja hinnangul on äärmiselt ebaõiglane aga olukord, kus kostja nõuab üüratu viivise tasumist ning lisaks saaks raha ka kasutada ja selle pealt intresse teenida. Hageja leiab ka, et kostja ei käitunud hageja suhtes heas usus. Laenulepingu sõlmides ei saanud hageja kuidagi ette näha, et maailmas hakkab levima viirus, mis paneb kogu maailma majandustegevuse sisuliselt seisma. Selle asemel, et hagejale vastu tulla otsustas kostja aga olukorda ära kasutada ning surus peale laenulepingu muudatuse, millega hageja pidi kogu laenusumma ennetähtaegselt tagastama. Kostja teadis suurepäraselt, et hagejal ei ole võimalik kohustust selliselt täita, mistõttu tekib kostjal õigus üüratu viivisenõude esitamiseks. Lisaks peab hageja oluliseks välja tuua ka selle, et peale täitemenetluse algatamist leidis hageja ka ühele kinnistule ostja, kes oleks kinnistu eest maksnud 15 000 eurot. Hageja teavitas sellest ka kostjat, kuid kostja asus koostöö asemel hoopis venitama ning tehing jäi ära. Hageja leiab, et eeltoodud asjaolud kogumis annavad igal juhul aluse viivise vähendamiseks. Hageja hinnangul oleks antud juhul õiglane viivise summa kolmekordne seaduses sätestatud viivis, st 27% aastas, mistõttu palub hageja kohtul vähendada viivist 27%-ni aastas, st kuni 3399,12 euroni. Juhul, kui kohus leiab, et viivise vähendamine 3399,12 euroni ei ole põhjendatud, palub hageja kohtul vähendada viivist kohtu õiglase äranägemise järgi mõistliku ulatuseni. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hageja põhjendas, et käesoleval juhul käib asjas täitemenetlus ning üks hagejale kuuluv kinnisasi on veel müümata. Hageja palus kohtul peatada täitemenetlus käesoleva menetluse ajaks, kuna hageja leiab, et juhul, kui kohus täitemenetlust ei peata, müüakse kinnisasi enampakkumisel maha ning raha kantakse kostja kontole ning täitemenetlus lõpetatakse ära. See tähendab, et kui kohus peaks käesoleva hagi rahuldama, siis peab hageja pöörduma uuesti kohtusse, et saada kostjalt tagasi enammakstud summad ning nõudma kahju (täitemenetluse tasude näol) hüvitamist kostjalt. Hageja taotlus oli 30.08.2022 Viru Maakohtu määrusega rahuldatud ning kohus peatas täitemenetluse Narva kohtutäituri Tatjana Afanasieva menetluses olevas täiteasjas nr 197/2021/2116 kuni tsiviilasjas nr 2-22-11831 tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Täiendavalt märkis hageja, et tema on laenu kasutanud laenutaotluses märgitud eesmärgil, s.o äri laiendamine ja uue kinnisasja ostmine. Samuti täpsustas hageja, et tema ei soovinud laenu võtta 3(12)

2-22-11831 tarbijana, vaid äriühinguna, kuid väike ettevõte on oma loomult sarnane tarbijaga ja seetõttu ei tohi viivis ületada seadusjärgset viivist üle kolme korda. Täiendavalt on ebaõige kostja väide nagu oleks hageja ignoreerinud kõiki kostja nõudeid võlga tasuda. Kostja enda esitatud tõenditest nähtub, et kostja saadetud meeldetuletustes kajastatud võlasumma on vähenenud, mis viitab selgelt sellele, et hageja üritas pidevalt võlgnevust likvideerida nii palju kui vähegi võimalik. Hageja leiab, et just pandeemia tõttu on tema majandustegevus oli oluliselt takistatud, kuna tema osutas majutusteenuseid. Hageja märkis ka, et laenuleping ei olnud lõpetatud kostjapoolse ülesütlemisega, kuigi kostja on korduvalt ülesütlemise hoiatusi saatnud. Hageja leidis, et pooltevaheline lepinguline suhe lõppes

2-22-11831 hageja kostjat sellest kirjalikult teavitama ning saama laenusumma või selle osa kasutamiseks muul otstarbel kostja eelneva kirjaliku nõusoleku. Hageja ei ole kostjat sellest teavitanud ega saanud ka nõusolekut laenu kasutada muul otstarbel. Kui hageja oleks soovinud laenulepingut sõlmida tarbijana oleks ta pidanud kostja poole pöörduma, kui tarbija ja väljendama selleks ka oma soovi mitte tahtlikult eksitama ja esitama kostjale valeandmeid laenutaotluses. 12.08.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 1, mille kohaselt pooled leppisid kokku, et hageja tagastab ennetähtaegselt ja osaliselt lepingu punktis 1.3 sätestatud laenu osa 15 100 euro ulatuses ja laenujääk peale osalise laenu tagastamist on 18 637,68 eurot. Hagejal tekkisid raskused juba varasemalt, nii on kostja 01.08.2019 nr 1-8-1/12534 edastanud hagejale võlgnevuse tasumise nõude, palunud võlgnevus tasuda hiljemalt 16.08.2019. Hageja kostja ees tekkinud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei likvideerinud. 23.08.2019 nr 1-8-1/13655 on kostja edastanud hagejale võlgnevuse tasumise nõude ning lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja on Omniva tähitud kirja kätte saanud 27.08.2019. 30.10.2019 on kostja taas meelde tuletanud hagejale võlgnevus ära tasuda, kuid hageja on ignoreerinud kõiki kostja nõudeid. 11.12.2019 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23.12.2019. Hageja võlgnevust ei likvideerinud. Hageja on kohtumenetluses hakanud väitma, et tal tekkisid makseraskused COVID-19 viiruse tõttu. Tegemist on hageja poolt teadlikult esitatud valeväidetega, kuivõrd hageja makseraskused olid tekkinud juba august 2019 a, ehk enne COVID-19 pandeemiat. 20.03.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 05.04.2020 ning ütles hageja sõlmitud lepingu erakorraliselt üles. Põhjendamatu on väita, et kostja ei ole tulnud hagejale vastu. Kostja on olnud nõus hagejale andma maksepuhust ja samal ajal hageja nõusolekul lepiti kokku laenulepingu tähtaja lühendamine. 20.04.2020 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 2, mille kohaselt pooled leppisid kokku rakendada laenujäägi põhiosa tagastamise maksepuhkust kuni 20.11.2020. Põhiosa tagastamise lepingu lõpptähtpäev oli 20.11.2020. 21.07.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 04.08.2020 a. Hageja võlgnevust ei likvideerinud. 29.10.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 03.11.2020. Hageja võlgnevust ei likvideerinud. 16.11.2020 palus hageja pikendada laenulepingu summa tagastamise tähtaega kuni 20.02.2021. Vastavalt hageja taotlusele pikendas kostja laenusumma tagastamise tähtaega. Pooled sõlmisid 18.11.2020 laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 3, mille kohaselt uueks laenusumma tagastamise lõpptähtajaks oli kokku lepitud 22.02.2021. Kostja on mitmeid kordi hagejale vastu tulnud ning lõplikus 18.11.2020 kokkuleppes nr 3 on pooled uues laenusumma tagastamise lõpptähtajas kokku leppinud - 22.02.2021. Laenu tagastamine pidi toimuma 10- aastase annuiteetgraafiku alusel lõpus on bullet ehk lõppsumma. Hageja on isiklikult allkirjastanud lepingu kokkulepet nr 3, kus ta kinnitab ja saab aru laenulepingu lühenemise perioodist ning nõus maksepuhkusega. Samas on hageja ka uue maksegraafiku allkirjastanud, millega ta kinnitab ja annab nõusoleku laenulepingu lühendamiseks omal soovil. Hageja on tahtlikult eksitanud kohut ja tekitanud endale raske olukorra erinevate laenukoormustega. Kostja on teinud ka väljavõtte hageja makseraksustest avalikust andmebaasist Creditinfo, antud juhul ei saa makseraskuste tekitamises süüdistada 5(12)

2-22-11831 kostjat. Kostja on teinud endast kõik oleneva ja lähtunud hea usu põhimõttest, tulnud hagejale mitmeid kordi vastu teinud maksepuhkuseid, pikendanud laenu tagasimakse lõpptähtaega. 22.01.2021 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 05.02.2021. Hageja võlgnevust ei likvideerinud. 03.03.2021 edastas kostja laenulepingu lõpetamise ning võlgnevuse tasumise teatise. Laenulepingu nr 14702016J laenusumma tagastamise tähtaeg oli 22.02.2021, vastavalt täiendava kokkuleppe nr 3 p-le 2. 18.03.21 on hageja vastanud kostjale e-kirjaga, st hageja on olnud teadlik võlgnevusest ja andnud kostjale pidevalt alusetult lootust võlgnevus tasuda. Korduvatele meeldetuletustele ja vastu tulemistele ei ole hageja ettevõtnud võlgnevuse tasumiseks ühtegi tegevust. Hageja on oma väidetes, et kostja pole näidanud hageja suhtes vastutulekut ja suunanud sõlmima lepingu muudatusi, mille eesmärgiks on kostja veel halvemasse olukorda seadnud lausa pahatahtlik. Kostja on eelnevalt andnud erinevaid võimalusi ja heauskselt uskunud, et hageja tasub oma võlgnevused. Samas on kostja hagejale enne täitemenetluse alustamist andnud võimalusi realiseerida iseseisvalt hüpoteegiga tagatud kinnistuid arvestades turuhinda, kuid mitte ühtegi tõsiseltvõetavat pakkumist sellel ajavahemikul ei toimunud. Kostja alustas hageja suhtes täitemenetluse Kohtutäitur Tatjana Afanasieva 07.12.2021 juures, täiteasi nr 197/2021/2116. Kohtutäitur Tatjana Afanasieva on täiteasjas 197/ 2021/2116 väljakuulutatud XXX korteri enampakkumised kokku neljal korral, esimene enampakkumine toimus 10.03.2022, korteri alghind 7 600 eurot, enampakkumine nurjus. Teine XXX korteri enampakkumine toimus 11.05.2022, eelnevalt hinnati vara ümber 5 700 eurole, enampakkumine nurjus. Kolmas XXX korteri enampakkumine toimus 20.06.2022, eelnevalt hinnati vara ümber 4 275 eurole, enampakkumisel osales 2 pakkujat, kõrgemaks pakkumiseks kujunes 4 702 eurot. Paraku enampakkumise võitja ei tasunud hinda ning enampakkumine nurjus. Neljas XXX korteri enampakkumine peatati kohtumäärusega 2-22-11831 kostjale teadaolevalt oli vähemalt üks osaleja tasunud oksjonil tagatisraha. 20.01.22 laekus kohtutäiturilt kostjale hageja võlgnevuse katteks 13 619,97 eurot. Nimetatud summa laekus hageja vara XXX Karjaku kinnistu /reg. osa 5082708/ müügist. Nimetatud vara müüdi 15 000 euroga, millest 13 619,97 kanti kostjale ning 1 382,03 eurot arvestati Kohtutäitur Tatjana Afanasieva kohtutäituri tasuks. Arvestades poolte vahel sõlmitud lepinguid ja kokkuleppeid lisandus hageja põhiosa võlgnevusele 109.59 eurot 22.02.2021 bullet-makse (lõpposa 15,627.07 eurot + perioodi 20.01.2021 kuni 22.02.2021 kogunenud intress 130.49 eurot. Hagejale vastu tulles peatas kostja viiviste arvestuse alates 17.01.2022. Seega kostja nõudes hageja vastu 10 356, 49 eurot on arvestatud võlgnevuse kogunenud viiviste tasumiseks, 130,49 eurot on arvestatud intressi võlgnevuse katteks ning ülejäänud 3 130,99 eurot on arvestatud võlgnevuse osaliseks põhiosa katteks. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhinõue hageja vastu on 12 620,67 eurot, mis sisaldab lisaks põhiosa võlgnevusele ka tasu tasulise meeldetuletus kirjade eest summas 15 eurot. Arvestades, et kostja on hagejale laenu andnud ning hageja on jätnud enda kohustused kostja ees täitmata, on hageja suhtes algatatud täitemenetlus õiguspärane ning selle tühisuse tuvastamiseks puuduvad seaduslikud alused. Kostja selgitas täiendavalt, et hageja võlgnevus kostja ees oli 25 008,45 eurot, millest 15 736,66 oli laenujääk koos intressidega ning ülejäänud summa, st 9 271,79 eurot on viivis. Kostja nõue on rahuldatud summas 13 617,97 eurot. Hetkeseisuga on hageja võlgnevus kokku summas 12 605,67 eurot, millest 2 249,18 eurot on põhivõlgnevus (laenujääk + intress) ning 10 356,49 eurot on viivis. Kostja leiab, et hageja tuginemine asjaolule, et viivisemäära väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, ei ole asjakohane, kuna kostja oli nii lepingu sõlmimisel, nii lepingu täitmise käigus kui ka peale lepingu ülesütlemist käitunud 6(12)

2-22-11831 vastavuses seadusega. Kostja on korduvalt ja õigeaegselt edastanud hagejale saldoteatisi ja meeldetuletuskirju. Kostja on algselt käitunud hageja suhtes heauskselt ja seaduse raames. Seega puudub seaduslik alus vähendada hagejale arvestatud viivise summat. Lõplikus seisukohas täpsustas kostja, et laenuleping oli üles öeldud 22.02.2021 VÕS §196 lg 1 alusel. Seisuga 17.03.2021 oli hageja poolt tasumata võlgnevus 16 620,82 eurot, millest tasumata põhiosa on 15 736.66 eurot, tasumata intress on 130.49 eurot, arvestatud viivis on 726,67 eurot. Tasumiseks oli antud lisatähtaeg seitse kalendripäeva. Perioodil 22.02.2021 kuni 09.12.2021 (aasta vältel) ei ole hageja täitnud oma kohustust. Kostja andis hagejale võimaluse realiseerida tagatiseks oleva kinnisvara. Selle perioodi eest on arvestatud viivist. 09.12.2021 alustas kostja täitemenetlusega. Täitemenetluse alustamise päevaks oli nõude suurus kokku 25 008.45 eurot: - 15736.66 eurot – põhivõlgnevus; - 130.49 eurot intressivõlgnevus; - 9063.36 eurot – viivisevõlgnevus; - 15 eurot – meeldetuletuskirjade saatmise tasu. Viivise määr on 0,20% päevas. Viivise arvestus on alates 22.02.2021 kuni 07.12.2021 – 288 päeva. Viivise arvestus: Põhiosa võlgnevus on 15 736.66*0,20% = 31,47 eur päevas. 31,47*288= 9 063.36 eurot. 13.01.2022 toimus tagatise asukohaga XXX küla müük. Tehingu hind 15 000 eur. Sellest summast sai pank 13 487.48 eurot: - Kustutati intressi võlgnevus summas 130.49 eurot; - Kustutati põhiosa võlgnevus summas 13 487.48 eurot. Peale võla osalist kustutamist on kostja nõue hageja vastu kokku 11 327.54 eurot s.h: - Põhiosa võlgnevus 2 249.18 eurot; - Viivis 9 063.36 eurot; - Meeldetuletuskirjade saatmise tasu 15 eurot. Kostja leiab, et tema viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud, hageja kasutab talle kostja poolt antud raha ja ei maksa selle eest midagi. Panga kasum ei tähenda, et pank on hageja suhtes pahatahtlikult käitunud ega seda, et pank oleks enda kohustusi rikkunud. Kostja on korduvalt pikendanud hagejale maksetähtaega ega lõpetanud laenulepingut ülesütlemisega, andes hagejale võimaluse laenu tagastada. Seega peab hageja tasuma viivist kokkulepitud määras ning viivise vähendamiseks alust ei ole. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi põhjendatud ei ole ja seega rahuldamisele ei kuulu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. 7(12)

2-22-11831 TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Esitatud tõendite põhjal loeb kohus tuvastatuks järgmisi asjaolusid: 1) Peremaakler OÜ on esitanud Tallinna Äripanga aktsiaseltsile laenutaotluse summale 38 000 eurot enda tegevuse refinantseerimiseks ja äri laiendamiseks (dtl 135); 2) Peremaakler OÜ ja Tallinna Äripanga aktsiaselts (praeguse nimega AS TBB pank) sõlmisid 16.12.2016 juriidilise isiku laenulepingu nr 14702016J (dtl 9-17), lepinguga anti laenuvõtjale (hagejale) laenu summas 36 200 eurot; laenu tagastamise tähtajaks on 16.12.2026. 3) Laenulepingu p 1.9 kohaselt seati laenu tagastamiseks hüpoteek kinnistutele: reg.nr.2214107, asukohaga XXX; reg.nr.2305309, asukohaga XXX; reg.nr.5082708, asukohaga XXX. Kinnistute omanik OÜ Peremaakler, reg.kood: 11523072. (hüpoteegi kustutamise kokkulepe ja hüpoteegi seadmise leping, dtl 211-219). Hiljem lepingu muutmisega (dtl 137) vabastati üks kinnisasi hüpoteegi alt (notariaalne ühishüpoteegi alt vabastamise kokkulepe, korteriomandi müügileping ja korteriomandite ühishüpoteegiga koormamise leping dtl 190-208). 4) Laenulepingu p 1.5 kohaselt on laenuandjal lepinguga sätestatud mistahes maksete tähtaegselt tasumata jätmise korral õigus nõuda ja laenusaajal kohustus tasuda alates esimesest päevast viivist. Viivise määraks on kokku lepitud 0,2 % (null koma kaks protsenti) tähtaegselt tasumata summalt päevas. 5) Pooled sõlmisid 12.02.2018 laenulepingu muudatuse nr 1 (dtl 137), millega leppisid pooled kokku, et laenusaaja tagastab ennetähtaegselt ja osaliselt lepingu punktis 1.3. sätestatud laenu osa 15,100.00 euro ulatuses. Seega laenujääk jääk peale osalist laenu tagastamist on 18,637.68 eurot. Pooled leppisid kokku vabastada hüpoteegi alt kinnistu asukohaga XXX. 6) Hageja ja kostja sõlmisid 20.04.2020 laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 2, millega rakendati laenujäägi põhiosa tagastamise maksepuhkust kuni 20.11.2020, mis on laenulepingu põhiosa uueks tagastamise tähtajaks (dtl 152). 7) Hageja ja kostja sõlmisid 18.11.2020 laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 3 (dtl 159-161), millega muudeti laenusumma tagastamise lõpptähtaja ja uueks tähtajaks on 22.02.2021. 8) Kostja edastas 03.03.2021 hagejale lepingu lõpetamise teatise ja nõudis tasuda võlgnevust summas 16 121,77 eurot. Teatise kohaselt on pooltevaheline leping lõppenud 22.02.2021 poolte kokkuleppel (dtl 167). 9) Hageja ei ole laenulepingut nõuetekohaselt täitnud ega laenu tähtajaks tagastanud ning kostja esitas 07.12.2021 kohtutäiturile täitmisavalduse (dtl 220-221, 292-295); 10) Täitemenetluse raames olid hagejale kuulunud kinnisasjad enampakkumisele pandud (dtl 222-227) ning hagejale kuulunud kinnisasi oli müüdud ja kostja nõue osaliselt rahuldatud. 11) Hagi tagamise korras oli täitemenetlus nr 197/2021/2116 peatatud (dtl 73). Käesoleva menetluse raames ei vaidle pooled selle üle, et täitemenetlus oli algatatud õiguspäraselt, samuti täitemenetluse raames läbiviidud toimingud on kehtivad ja kostjale on kinnistu müügist saadud raha üle kantud ning osaliselt on kostja nõue rahuldatud. Poolte vahel on vaidlus sisuliselt ainult selles, et kostja arvestas viivist summas 9 063.36 eurot, ja hageja leiab, et viivise summa on ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et antud asja lahendamisel ei oma tähtsust, millisel eesmärgil on hageja laenu taotlenud, kostja ei tugine sellele kui lepingu rikkumisele, samuti ei tugine sellele kui lepingu ülesütlemise alusele. Seega jätab kohus seoses sellega esitatud väited tähelepanuta. Hageja põhiliseks väiteks on see, et kostja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Hageja on ka tuginenud sellele, et viivise kokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega, mis on tühine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga 8(12)

2-22-11831 kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 1. lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning laenu tagastamise tähtpäevaks oli 22.02.2021 vastavalt lepingu muutmise kokkuleppele nr 3 (dtl 159). Hageja ei ole nimetatud tähtajaks laenusummat 15872,06 eurot tagastanud. Laenulepingu p-s 1.5 oli ette nähtud viivise määr 0,2% päevas. VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Viimane tähendab, et sellisel juhul peab tingimuse kasutaja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Kostja on üldteadaolevalt professionaalne laenuandja. Laenulepingu vormi ja lepingu osade ja tingimuste põhjal võib kohtu hinnangul põhjendatult arvata, et lepingutingimused on eelnevalt välja töötatud kavatsusega kasutada neid mitmes lepingus. Kostja viivise tingimuse kasutajana ei ole välja toonud ega tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja hagejal oli võimalik selle sisu mõjutada. Kostja ei ole ka vastu vaielnud, et viivise määra puhul (lepingu p 1.5) on tegemist tüüptingimusega. VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 44 alusel kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja kui laenulepingu pool on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ja seega tema puhul eeldatakse, et viivise määr 0,2% on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohtu selgituse järgi termineid "ebamõistlikult suur" ja "mõistlik" ei ole võimalik käsitada faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, mistõttu pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendi mõistes TsMS-i § 230 lg 1 tähenduses. 9(12)

2-22-11831 Kohus selgitab, et kaalutlusõigusega tüüptingimuse puhul peab pool, kelle suhtes kasutati tingimust, tõendama/ põhistama tingimuse ebamõistlikku kahjustamist. Riigikohus on selgitanud (vt nt RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12), et selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Ettevõtjatevahelistes lepingutes ei ole, hoolimata VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud tingimuste loetelu kohaldamisest, ebamõistlikult kahjustavad eelduslikult sellised tüüptingimused, mille kasutamine on teatavas ettevõtlusvaldkonnas või teatud tüüpi lepingute puhul tavaline ega kujuta endast seetõttu ebamõistlikku lepingulise riski ümberjaotust Kohus leiab, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas on tavapärane majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul (vt nt RKTKo 13.05.2020 2-18-17536, p 17; viivisemäär 0,25% päevas). Kohus leiab, et hageja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse viivisekokkuleppe tüüptingimusena laenusaaja suhtes ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS § 42 lg 1 p 5 järgi tühiseks lugemiseks. Kohus leiab, et osaliselt on võimalik nõustuda hageja seisukoha, et väike pereettevõte võib olla majanduslikult sarnane rohkem tarbijaga ja seetõttu oleks mõistlikuks viivise määraks seadusjärgne määr. Kuid kohus leiab, et seda ei saa otsustada ainuüksi ettevõtte suuruse järgi. Ettevõttel kui juriidilisel isikul on tarbijast oluliselt erinevad tulu saamise võimalused ja mh maksude maksmise kohustused. Väiksemal ettevõttel võib tulu olla oluliselt väiksem kui suuremal ettevõttel, kuid seda arvestatakse ka laenu suuruse määramisel, nt antud juhul ei olnudki antud hagejale laenu selles summas, mida hageja on taotlenud. Seega leiab kohus, et viivise määra kokkuleppe puhul on tegemist küll tüüptingimusega, kuid viivise määre 0,2% kokkulepe ei ole tühine. VÕS § 113 lg 8 alusel viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja tugines muuhulgas sellele, et laenusummast pool oli tema pool tagastatud, hageja viivitas laenusumma tagastamisega ainult mitme kuu võrra ning kostja on pahatahtlikult käitunud ja soovinud ainult tulu teenida. Kostja puhul on ka suure kasumiga ettevõttega, mis ei ole võrreldav hageja kui väikese pereettevõttega. Kohus leiab, et hageja ei ole neid väiteid tõendanud. Menetluse käigus esitatud tõenditega on tuvastatud, et kostja on korduvalt hagejale võlgnevusest meelde tuletanud, korduvalt loobunud lepingu ülesütlemisest ning pikendanud hagejale maksetähtaegu. Kostja on esitanud tõenditena meeldetuletuskirjad hagejale (dtl 139-147, 150, 154-155, 166, 300) Samuti on kostja nõustunud lepingut muutma ja hageja ei ole tõendanud, et kostja on hagejat muutmisteks sundinud ja pahatahtlikult kasutanud ebamõistlikke tingimusi. Kui kostja sooviks viivist saada ja selle arvel tulu teenida, oleks tema kohe viivise nõuet esitanud. Kostja aga nõuab viivist praegu perioodi 22.02.2021 kuni 07.12.2021 eest, kostja ei nõua viivist alates täitemenetluse algatamisest. Kui kehtiks esialgne laenuleping, ei oleks veel laenu tagastamise tähtaeg saabunud ja kostja oleks saanud intressi raha kasutamise eest. Praegusel juhul on aga olukord selline, et hageja kasutab kostja raha mitme aasta jooksul nö tasuta. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks pahatahtlikult käitunud ja sundinud hagejat sõlmima ebamõistlikke kokkuleppeid. Kohus leiab, et antud juhul ei saanud koroonaviiruse levik (dtl 148) mõjutada tüüptingimuse (viivise kokkuleppe) kehtivust või olla viivise vähendamise aluseks. Leping oli sõlmitud oluliselt 10(12)

2-22-11831 varem kui pandeemia, hageja majandusraskused olid selleks ajaks juba olemas (dtl 163-164). Lepingu esimene muudatus oli juba aastal 2018 ning teine vahetult pärast pandeemia väljakuulutamist. Samas oli hagejal mitu kinnisasja, mille arvel oleks võimalik laenu tagastada. Poolte käitumisest saab kohus pigem aru, et hageja sooviks oli säilitada kinnisaju majandustegevuse jätkamiseks ja tema proovis maksetähtaegu pikendada lootuses, et olukord paraneb. Iseenesest ei ole välistatud viivise vähendamine põhjusel, et pandeemia on hageja majandustegevust mõjutanud. Kuid antud juhul leiab kohus, et selleks alust ei ole. Hageja on astunud samme majandusraskuste ületamiseks, kuid paraku ei andnud need tulemust. Kohus leiab, et esitatud tõenditest ja poolte käitumisest nähtub, et hagejal oli raske aeg juba pikka aega enne pandeemiat, kuid hageja ei loobunud laenude võtmisest ning on teinud kõike selleks, et laenu tagastamist vältida või selle tähtaja pikendada. Viivise määr ei ole muutunud lepingute muutmisega, samuti ei ole viivise määra mõjutanud pandeemia väljakuulutamine vms koroonalevikuga seotud asjaolud. Hageja on hakanud viivise määra ebamõistlikule suurusele tuginema alles pärast seda, kui laenusumma tagastamisest on möödunud mitu kuud ning viivise summa on oluliselt tõusnud. Arvestada tuleb ka seda, et kostjal on iseenesest õigus nõuda viivist ka pärast täitemenetluse algust, kuid vähemalt seni ei ole kohtule esitatud andmeid, et kostja oleks seda teinud. Laenulepingu kehtivuse ajal on laenuandjal võimalus saada nö tasu raha kasutamise eest instressi näol. Lepingu erakorralisel lõppemisel ja enne tähtaega kaotab laenuandja sellise võimaluse ning jääb õiguskaitsevahendina viivise nõue. Hageja märkis, et viimase kokkuleppe maksegraafik näitab kui ebaõiglane oli leping – hagejale oli võimaldatud mitme kuu jooksul maksta 200eurosed osamaksed ja viimaseks osamakseks veebruarikuus 2021 oli juba 15755,99 eurot. Kohus leiab, et hageja enda selgitused menetluse käigus olid vastuolulised. Hageja on märkinud, et soovis leida ostjaid enda kinnistutele ja oli isegi leidnud. Seega leiab kohus, et hagejale olidki maksepuhkused antud eesmärgiga kinnistu müüa ja saada müügist raha, millega oleks võimalik laenu tagastada. Samuti ei ole hageja tõendanud enda väidet, et tal oli kinnistu ostja, kuid kostja pahatahtliku tegevuse tõttu ei saadud kinnisasja müüa. Kohtule on esitatud küll kirjavahetus, millest selgub, et hageja on kostjale teatanud, et neil on ostja (dtl 1162-1166) ja palunud võimaldada kinnisasja müüa, kuid see oli oluliselt hiljem pärast lepingu lõppemist s.o novemberdetsember 2021 ning täitemenetlus oli algatatud 09.12.2021 (dtl 1169-1172). Kohus leiab, et kostja pahatahtlikku käitumist ei nähtu ka teisest kirjavahetusest (dtl 1266-1286) – hageja on teatanud ostja olemasolust, pank oli valmis aega notari juures broneerima. Kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks tahtlikult takistanud maja müüa või poleks soovinud aega broneerida. Kokkuvõtteks leiab kohus, et esitatud tõendid ja poolte väljendatud põhjendused ei anna alust ka viivise vähendamiseks. Kostjat ei saa süüdistada ja karistada hageja majandusraskuste eest, kostja on ka poolte vaheliste suhete ajal teinud kõik endast oleneva, et laen oleks tagastatud. Lepingu muudatused olid tehtud põhjusel, et hageja ei maksnud graafikujärgseid makseid. Esimene lepingu muutmine oli tehtud 2018 aastal, leping lõppes aastal 2021 ehk kolme aasta jooksul ei ole hageja korralikult laenu tagastanud, vaid olid tehtud lepingu muudatused, maksete pikendused. Arvestades poolte käitumist ei saa kohus asuda seisukohale, et viivise suurus on ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et kostja majandusaasta aruanne ja sõltumatu vandeaudiitori aruanne (dtl 301-1125) ei ole antud asjas asjakohaseks tõendiks. Aruandest ei ole võimalik aru saada, et kostja kasum ja tulu seisnesid selles, et kostja on hagejalt ebamõistlikult suurt viivist välja nõudnud. Ainuüksi kostja suur tulu ei anna alust viivise vähendamiseks ega tähenda, et kostja peaks viivise nõudest loobuma. VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki 11(12)

2-22-11831 asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Pooled ei vaidle, et poolte vaheline laenuleping on käesolevaks ajaks lõppenud kostjapoolse lepingu ülesütlemisega. Hageja on küll maininud, et kostjal ei olnud õigust ühepoolselt lepingut muuta, kuid ei ole seda õiguslikult põhjendanud. Kohus leiab, et antud juhul pole vaidlust, et hageja on lepingut rikkunud. Kostja on andnud hagejale ka täiendava tähtaja võla tasumiseks. Samuti võla tagastamise konkreetses kuupäevas olid pooled kokku leppinud. Kohus leiab, et pooltevaheline laenuleping on lõpetatud kostja ülesütlemisega ning ülesütlemine on kehtiv. Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et viivise seisukohalt on tähtis, et võlgnevus on muutunud sissenõutavaks. Käesoleval juhul on võlgnevus muutunud sissenõutavaks maksetähtpäeval s.o 22.02.2021. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi rahuldamata. Kohtuotsuses analüüsimata tõendid ei oma kohtu arvates asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kohus jätab need tähelepanuta. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata ja seega jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus selgitab, et lahendab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus kohtunik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.