Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. mai 2020 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399) esindajad ringkonnakohtus
Regionaalhaigla
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27. mai 2020 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 27.05.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Isiku suhtes alustati tahtest olenematut ravi alates 25.05.2020 kell 09:22.
2.Taotluse kohaselt on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ning isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Psühhiaatrite 27.05.2020 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus viiendat korda suitsiidikatsete järgselt. Käesoleva intsidendi puhul oli puudutatud isik haigla vastuvõtutoas teadvusel, kuid veidi uimane, desorienteeritud ajas, sisulise kontakti saamine isikuga oli raskendatud, samas oli isik pidurdamatu, emotsionaalselt ebaadekvaatne, avaldas püsivaid suitsiidimõtteid. Peale tahtest olenematu ravi alustamist avaldas puudutatud isik endiselt soovi surra, kuna eluisu ei olevat. Puudutatud isik oli depressiivne, nihilistlik ravi osas ja avaldas paranoilisi mõtteid teda varem ravinud psühholoogi suhtes. Vestlusele järgnevalt esines episoode, mil kontakt puudutatud isikuga puudus meelepetete tõttu. Puudutatud isiku seisund ei ole peale tahtest olenematu ravi alustamist muutunud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, paranoidne skisofreenia, episoodiline remitteeruv (F20.03), tema käitumine on ettearvamatu ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle. Varasemast on teada, et puudutatud isik haigestus psüühiliselt umbes 31-aastaselt, kui tema ema märkas, et isik hakkas katma aknaid kartes, et teda jälgitakse eesmärgiga mitte lasta puudutatud isikul elada, töötada, ja ta lõpuks hävitada. Esmakordselt toodi puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse 03.09.2017, kui ta uitas keset sõiduteed ja ütles, et tal on ükskõik kui temaga midagi juhtub. Hospidaliseerimisel avaldas ta fantastilist tagakiusamisluulu eksmehest, keda tegelikult ei eksisteerinud. Haiglas oli puudutatud isik pikka aega vaenulik ja trotslik, oli haiguskriitikata kõiki temal esinevate elamuste suhtes, kuid tunnistas depressiooni. Teistkordselt sattus haiglasse 21.04.2018, kui oli lõpetanud ravimite võtmise, tuli töölt ära ja vahetult hospitaliseerimise eelselt teinud vannis suitsiidikatse veenide läbilõikamise teel. Järgnevalt on viibinud statsionaarsel ravil veel kolmel korral, viimati 18.02.2020.
3.Kohus andis puudutatud isikule riigi õigusabi ning kuulas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Raviarsti hinnangul on puudutatud isik jätkuvalt suitsiidne ja on depressiooni olemasolu tunnistanud. Puudutatud isik on luululine, ta on ohtlik iseendale. Puudutatud isik
selgitas ise ärakuulamisel, et ta tahaks haiglast välja pääseda, enesetunne on rahulik ning oli rahulik ka enne haiglasse tulekut, ei saa öelda, et tal oleksid psühhoosid. Puudutatud isik kinnitas, et praegu tal enesetapu mõtteid pole, on varasemalt ühe korra teinud suitsiidikatse. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldaja taotlust.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus rakendas 27.05.2020 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta psühhiaatriakliinikusse alates 25.05.2020 kell 09:22 kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks. Kohus määras, et tahtest olenematu ravi lugeda lõpetatuks 03.07.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja /või ravimeetoditega ei nõustu.
5.Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5. Maakohus jõudis järeldusele, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada isiku suhtest tahtest olenematut ravi. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on ettearvamatu ja temal esinevatest haiguslikest elamustest mõjutatud, millega ta ohustab eelkõige iseennast.
6.Puudutatud isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Arsti hinnangul kulub seisundi stabiliseerumiseks kuu kuni kaks. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Seetõttu kohaldab maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku kuni 40 päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
MÄÄRUSKAEBUS
7.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel maakohtu määruse peale 05.06.2020 määruskaebuse, milles palus tühistada määruse ja lõpetada viivitamatult puudutatud isiku tahtevastane ravi.
8.Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud tahtevastase ravi kohaldamise eeldused. Puudutatud isiku suitsiidikatse oli põhjustatud sellest, et ta kaotas töö ja eriolukorra tõttu polnud võimalik ka leida uut tööd. Puudutatud isik ei kavatse rohkem enesetappu teha, haiglas viibimine on tema jaoks ängistav. Puudutatud isik on varem kodus ravimeid võtnud ning võib neid ka edasi võtta. Seega polnud puudutatud isiku suitsiidikatse põhjustatud raskest psüühikahäirest ja ta pole endale ohtlik.
VASTUS MÄÄRUSKAEBUSELE
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et täidetud on PsAS §-s 11 sätestatu, puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, ta on ohtlik eelkõige iseendale olles teinud hiljuti suitsiidikatse manustades suure koguse psühhotroopseid ravimeid ning varasem ravi on osutunud ebapiisavaks.
EDASINE MENETLUSE KÄIK
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alus maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
12.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt ei ole tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused täidetud. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures on maakohus tuginenud raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus on puudutatud isiku ja tema raviarsti ära kuulanud. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, paranoidne skisofreenia, episoodiline remitteeruv (F20.03) ning tahtevastase ravi kohaldamiseks ja haiglasse paigutamiseks andis aluse tema ettearvamatu, luululine ja ennast ohustav käitumine.
13.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus koosmõjus puudutatud isiku ja tema raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitab, et puudutatud isikul puudus toimunu suhtes piisav kriitika. Puudutatud isiku ohtlikkus, ilma ravita, oli reaalne. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isiku suhtes ei olnud muu psühhiaatriline ravi võimalik. Seda, et puudutatud isik ei mõistnud ravivajadust, kinnitab ka asjaolu, et määruskaebuses leidis puudutatud isik, et ta pole endale ohtlik.
14.Asjas on esile toodud, et puudutatud isik on varem ravil viibinud 5 korral ning viimati 18.02.2020. Puudutatud isik on varasemalt ennast korduvalt ohtu seadnud, uidates sõiduteel ning lõigates endal veenid läbi. Asjaoludest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt lõpetanud ka enda tahtel ravi. Seega on maakohus jõudnud õigesti järeldusele, et puudutatud isik oli praeguse haigushoo tõttu ja varasemat ravikogemust hinnates kodustes tingimustes ravita jäämisel potentsiaalselt ohtlik iseendale. Raske psüühilise häirega isiku enda seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks.
15.Seega, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et vajalik oli kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi,
sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Arvestades eeltoodut ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks.
16.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohtu määrusest nähtuvalt on maakohus kohaldanud esialgset õiguskaitset koheselt kuni 40 päeva. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodu siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Esialgse õiguskaitse avaldusest nähtuvalt oli arstidel esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei parane nelja päevaga. Samuti on maakohus määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Samuti on maakohus enne määruse tegemist ära kuulanud raviarsti ning maakohtule oli koos avaldaja taotlusega esitatud psühhiaatrite arvamus, mille kohaselt on tahtevastase ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
17.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
18.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.