Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 15.07.2020, Tallinn 2-20-6432 TELROC OÜ hagi Tallinna Hoiu-Laenuühistu vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5506 3500 eurot Hageja: TELROC OÜ (registrikood 12988011, asukoht Narva mnt 7, 10117 Tallinn, e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ilja Sipari (Sipari Advokaadibüroo, asukoht Narva mnt 7a, 10117 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: Tallinna Hoiu-Laenuühistu (registrikood 11961369, asukoht Narva mnt 2, 10117 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja volitatud esindaja: M. H. (e-post: xxx). Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Tunnistada täiteasjas nr 022/2019/5506 sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks kostjale Tallinna Hoiu-Laenuühistu laenulepingust 161031811 tuleneva viivise katteks rohkem kui 12 931,90 eurot.
3.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud kostja Tallinna Hoiu-Laenuühistu kanda. 3.2 Välja mõista kostjalt Tallinna Hoiu-Laenuühistu hageja TELROC OÜ kasuks menetluskulud summas 1715 eurot. 3.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1715 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Tühistada Harju Maakohtu 18.05.2020 määruse tsiviilasjas nr 2-20-6432 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu.
2-20-6432 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA SEISUKOHAD
1.Hageja TELROC OÜ esitas 14.05.2019 hagi kostja Tallinna Hoiu-Laenuühistu vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5506. Hageja taotleb tunnistada täiteasjas 022/2019/5506 sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks võlausaldajale Tallinna Hoiu-Laenuühistu laenulepingust 161031811 tuleneva viivise katteks rohkem kui 12% aastas põhinõude summalt 135 795 eurot alates 19.07.2019 kuni põhinõude tasumiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas koos hagiavaldusega ka hagi tagamise avalduse, mille kohus 04.05.2020 määrusega rahuldas. Kohus on hageja taotlusel 18.05.2020 määrusega asendanud Harju Maakohtu 04.05.2020 määruse resolutsiooni p-s 2 kohaldatud hagi tagamise abinõu ja lugenud hagi tagamise abinõu asendatuks järgmises sõnastuses: Hagi tagamise korras keelata Tallinna kohtutäituril Elin Vilippusel täiteasjas nr 022/2019/5506 viivise nõude osas raha väljamaksmine sissenõudjale Tallinna Hoiu-Laenuühistu kohtutäituri ametialaselt arvelduskontolt rohkem kui 12% aastas põhinõude summalt 135 795 eurot alates 19.07.2019 (03.05.2020 seisuga 12 902,39 eurot) kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ X ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu 17.10.2017 laenulepingu nr 161031811, mille alusel andis kostja OÜ X kasutusse laenu summas 145 795 eurot laenu tagastamise tähtpäevaga 18.04.2018. Laenulepingu p 8.1 kohaselt, kui OÜ X ei teosta lepingujärgseid makseid tähtaegselt, siis on kostjal õigus nõuda OÜ-lt X viivist, mille suuruseks on 1% päevas (ehk 365% aastas) tasumata summadelt kuni nende täieliku tasumiseni. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt on laenu intressimääraks 12% aastas, mis moodustas 1457,95 eurot kuus. Alates 19.12.2017 kuni 01.08.2019 on OÜ X ja osaliselt ka hageja tasunud kostjale intressidena kokku 27 701,05 eurot (19 kuud x 1457,95 eurot). Laenulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks seati 18.10.2017 TELROC OÜ omandis olevale kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx) 600 000 euro suurune hüpoteek. Laenu tagastamise tähtpäeva osas sõlmisid OÜ X ja kostja kokku viis laenulepingu muudatust, viimase laenulepingu 13.06.2019 muudatuse allkirjastamisega leppisid kostja ja OÜ X saadud laenu tagastamise uues tähtpäevas, milleks oli 18.07.2019. Seoses viimase 1457,95 euro suuruse makse hilinemisega keeldus hageja laenulepingu tähtaega pikendamast, seda vaatamata võlgnevuse tasumisele 01.08.2019.
3.19.08.2019 edastati hagejale täitmisteade täiteasjas 022/2019/5506 ja kostja 15.08.2019 täitmisavaldus, mille kohaselt 15.08.2019 seisuga on OÜ X laenulepingust tulenev võlgnevus
2-20-6432 kokku 173 817,60 eurot, sh 135 795 eurot tagastamata laen ja 38 022,60 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Tagatis müüdi 28.04.2020 enampakkumisel hinnaga 190 000 eurot. Kostja näol on tegemist 3 177 458 euro suuruse omakapitaliga tulundusühistuga, mille kasum oli 2018. aastal 141 764 eurot. Vaidlust ei saa olla selles, et laenulepingu p 8.1 näol on tegemist tüüptingimusena. Hageja on seisukohal, et laenulepingu p 8.1 on tüüptingimusena tühine lähtudes VÕS § 42 lg 3 pst 5. Riigikohus on 14.06.2005. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 24 leidnud, et kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja VÕS §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ning eeldustel. Viivis 365% aastas on ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes laenulepingus sätestatud intressimäära ja seaduses sätestatud viivise määraga. Laenulepingus sätestatud viivise määr ületab laenulepingus sätestatud intressimäära 30,42 korda ja seaduses sätestatud viivise määra 45,63 korda. Sama lahendi p-s 24 on Riigikohus leidnud, et viivisenõudel on kompensatsiooniline iseloom, mida tuleb arvestada ka viivise vähendamisel põhjusel, et viivis on kokku lepitud seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Olukorras, kus viivise määr ületab intressimäära 30,42 korda, saab rääkida viivise mitte kompensatsioonilisest, vaid liigkasuvõtjalikust iseloomust. Kostja kohustus on tõendada, et 365% suuruse aastase viivise kasutamine on majanduskäibes laenulepingute puhul tavaline ja hageja tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Juhul kui kohus leiab, et laenulepingu p 8.1 on tüüptingimusena kehtiv, siis taotleb hageja kohtult viivise vähendamist VÕS § 113 lõike 8 alusel.
4.Riigikohtu 14.06.2005. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 18 leitud, et juhtudel, mil kohus või vahekohus ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile täitmiseks esitamist läbi vaadanud (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud), on seetõttu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik mh kontrollida viivisenõude suurust ja kohus peab viivise vähendamise taotluse sisuliselt lahendama. Viivise suurust tuleb kontrollida hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue. Viivise vähendamine on võimalik ka olukorras, kus viivise summa on objektiivselt võetuna väga suur. Sellises olukorras on võimalik isegi seadusjärgse viivise vähendamine (Riigikohtu 19.04.2017. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-2817, p 12), rääkimata viivisest, mis ületab seadusjärgset viivist 45,63 korda. Kui arvestada viivist laenulepingu p 8.1 järgi, siis moodustaks viivis käesoleva menetlusdokumendi esitamise aja seisuga rohkem kui pool miljonit ehk 502 332,86 eurot (173 817,6 eurot x 1% päevas x 289 päeva) ehk ületab põhinõuet peaaegu kolm korda. Hageja on seisukohal, et viivis 1738,18 eurot päevas on ka objektiivselt väga suur summa. Riigikohus on 12.12.2012. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1162-12 p-s 20 leidnud, et kohus peab kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
5.Viivise nõudmisel tuleb arvestada eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit (Riigikohtu 19.04.2017. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 13). Hageja hinnangul ei mõjuta viivise vähendamine mingilgi määral kostja majanduslikku seisundit, samas kui hageja toimetulekusuutlikkuse mõjutab see äärmiselt negatiivselt – hageja jääb oma varast ilma ja vara müügist saadavast rahast arvestatakse viivist liigkasuvõtjalikus määras. Arvestada tuleb sedagi, et kostja on juba saanud OÜ-lt X intressidena 27 701,05 eurot. Viivist tuleks arvestada intressimääraga (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause), milleks on 12% aastas. 12% suuruse aastamäära järgi on viivise nõue 03.05.2020 seisuga 12 902,39 eurot (135 795 x 12% / 365 x 289 päeva).
6.Hageja esitas 02.06.2020 seisukoha kostja vastusele. Hageja ei ole kunagi väitnud, et tegemist oleks tarbijakrediidilepinguga. Hageja väiteks on, et tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka vaidlusalusele laenulepingule. Riigikohus on 13.09.2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04 p-s 13 leidnud, et VÕS § 42 lõiget 3 kohaldatakse ka lepingutele, mille teiseks pooleks on ettevõtja.
2-20-6432 VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad.
7.Kostja ei ole esitanud ainsatki tõendit ega ka põhistust selle kohta, et 365% suuruse aastase viivise kasutamine on majanduskäibes laenulepingute puhul tavaline ja hageja tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Pooled ei vaidle, et laenulepingu p 8.1 näol on tegemist tüüptingimusega. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et laenulepingu p 8.1 on tüüptingimusena tühine lähtudes VÕS § 42 lg 3 p-st 5. See, et vaidlustatud viivis summas 47 989 eurot on „ainult“ 35% nõutavast põhinõudest, ei saa omada 365% suuruse aastamääraga arvestatud viivise juures tähendust. Riigikohus on leidnud, et viivise vähendamine võimalik ka olukorras, kus viivise summa on objektiivselt võetuna väga suur. Hageja hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et 47 989 euro suurune viivis on objektiivselt väga suur summa, seda mh põhjusel, et intressina oleks kostjal sama perioodi eest õigus saada üksnes 12 902,39 eurot seisuga 03.05.2020 ehk 3,7 korda vähem. Kui arvestada viivist laenulepingu p 8.1 järgi, siis moodustaks viivis hagi esitamise aja seisuga 392 447,55 eurot (135 795 eurot x 1% päevas x 289 päeva) ehk ületaks põhinõuet peaaegu kolm korda. Viivis 1357,95 eurot päevas on ka objektiivselt väga suur summa.
8.Kostja viitab vastuses Riigikohtu praktikale selles osas, et viivise vähendamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit. Samas on kostja ise välja toonud ja ka hageja kinnitab seda, et põhivõlgniku kontod on ning hagejale teadaolevalt on ka praegugi arestitud ja põhivõlgnikul polnud objektiivselt võimalik laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täita. Arvestades asjaolu, et kostja nõue oli täielikult tagatud hüpoteegiga, mille arvelt on võimalik rahuldada isegi viivisenõuet, siis on täiesti ainetu ja asjakohatu kostja väide, et väidetavalt on küll selge, et tagatisvara võõrandamise kaudu on põhivõlgniku juhatuse liige asunud põhivõlgnikku varatuks muutma. Jääb arusaamatuks ka see, milline puutumus on põhivõlgniku majandustegevusel hageja kui pantija varaga, mille arvelt soovib kostja rahuldada 365% suuruse aastamääraga arvestatud viivise nõuet. 29.05.2020 seisuga on kostjale juba üle kantud 148 697,39 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
9.Kostja esitas 25.05.2020 vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile vastu ja taotleb jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. OÜ X kohustus laenulepingu kohaselt saadud laenu tagastama koos intressidega vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule selles ettenähtud tähtaegadel ja suuruses. Laenulepinguga kokkulepitud intressimääraks oli 12% aastas. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäevaks 18.04.2018. Perioodil 18.10.201718.04.2018 teostas OÜ X võlausaldajale laenulepingu katteks järgmised maksed: 17.11.2017 makse summas 1457,95 eurot; 19.12.2017 makse summas 1457,95 eurot; 29.01.2018 makse summas 1281,94 eurot; 29.01.2018 makse summas 210 eurot; 12.02.2018 makse summas 1,01 eurot; 19.02.2018 makse summas 1457,95 eurot; 19.03.2018 makse summas 1457,95 eurot; 18.04.2018. a makse summas 1457,95 eurot. 02.05.2018, s.o 14 päeva peale lõpptähtaja saabumist pikendas OÜ X laenulepingu lõpptähtaega kokkuleppel võlausaldajaga kuni 18.07.2018. Perioodil 18.04.2018-18.07.2018 teostas OÜ X võlausaldajale laenulepingu katteks järgmised maksed:
10.05.08.2018 teostas OÜ X võlausaldajale makse summas 1457,95 eurot ja 06.08.2018, s.o 19 päeva peale lõpptähtaja saabumist, pikendas OÜ X laenulepingu lõpptähtaega kokkuleppel võlausaldajaga kuni 18.09.2018. Perioodil 06.08.2018-18.09.2018 OÜ X laenulepingu katteks makseid ei teostanud ning 13.10.2018 tasaarvestas OÜ X tekkinud võlgnevuse 3048,10 euro ulatuses tasutud osamaksega ning 18.10.2018 tasaarvestas OÜ X tekkinud võlgnevuse 1457,95 euro ulatuses tasutud osamaksega. 13.10.2019, s.o 25 päeva peale lõpptähtaja saabumist, pikendas OÜ X laenulepingu lõpptähtaega kokkuleppel võlausaldajaga kuni 18.11.2018. Perioodil 13.10.2018-18.11.2018 OÜ X laenulepingu katteks makseid ei teostanud. 26.11.2018 teostas OÜ X võlausaldajale makse summas 1506,55 eurot ning 28.11.2018, s.o 10 päeva peale lõpptähtaja saabumist, pikendas OÜ X laenulepingu lõpptähtaega kokkuleppel võlausaldajaga kuni 18.05.2019. Perioodil 28.11.2018-18.05.2019 teostas OÜ X võlausaldajale laenulepingu katteks järgmised maksed: 11.01.2019 makse summas 1492,95 eurot; 01.02.2019 makse summas 1541,55 eurot; 05.03.2019 makse summas 1541,55 eurot; 26.04.2019 makse summas 2902,30 eurot.
11.10.04.2019 vahetas tagatisvara omanikku ja 3⁄4 kaasomandi omanikuks sai OÜ X asemel TELROC OÜ. Nimetatud tehingus võlausaldaja ei osalenud ega olnud sellest teadlik. 11.06.2019 tasaarvestas OÜ X tekkinud võlgnevuse 1492,95 euro ulatuses tasutud osamaksega ning 05.07.2019 tasaarvestas OÜ X tekkinud võlgnevuse täiendavalt 1541,55 euro ulatuses tasutud osamaksega. 03.07.2019 laekus laenulepingust tulenevate kohuste katteks 10 000 eurot, millest loeti tasutuks laenusumma. 30.07.2019 saatis A. I. (OÜ X ja võlgniku juhatuse liige) kostjale ekirja, milles teatas, et tema ettevõtte kontod on arestitud ning kohtuniku tegevus ebapädev, millest tulenevalt võtab kuumaksete tasumine aega. 02.08.2019 teostas võlgnik laenulepingu katteks makse summas 1457,95 eurot. 14.08.2019 edastas A. I. kostjale e-kirja, milles teatas, et ettevõtte arvelduskontod on jätkuvalt arestitud ja tema koostööpartnerid A. T. ja P on edastanud tahtlikke valeandmeid kontode arestimiseks. 15.08.2019 edastas kostja täitmisavalduse võlgniku ja P OÜ vastu kohtutäitur Elin Vilippusele. Algatatud täitemenetluses on korraldatud viiel korral tagatisvara enampakkumisi. 21.04.2020-28.04.2020 toimunud enampakkumisel tehti tagatisvarale pakkumine hinnaga 190 000 eurot, millest võlausaldajale pidanuks laekuma 183 784 eurot ning täitemenetluse kulude katteks 6216 eurot.
12.Laenusaajaks on äriühing, millest tulenevalt ei saa mitte mingitel tingimustel nõustuda võlgnikuga, et OÜ-ga X sõlmitud laenulepingut saab lugeda tarbijalaenulepinguks. Olukorras, kus laenusaajaks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõte, ei saa laenulepingule omistada tarbijakaitsesätteid. Riigikohus on selgitanud, et viivise suuruse kokkuleppele ei ole piiranguid ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Eeltoodu tähendab aga vastupidiselt seda, et vähendada saab üksnes viivist, mille täitmist nõutakse. Täitemenetlus toimub võlgniku suhtes üksnes tagatisvara ulatuses, millest tulenevalt ning arvestades enampakkumisel tehtavat pakkumist, saab täitemenetlus toimuda kokku 190 000 euro ulatuses, millest 135 795 eurot moodustab põhinõue ning 6216 eurot täitemenetluse kulud. Eeltoodust tulenevalt on moodustavad vaidlusalused viivised käesoleval juhul 47 989 eurot, s.o 35% nõutavast põhinõudest, millest tulenevalt ei saa olla vaidlus 45 kordse viivise nõudmises.
13.Lisaks viiviste suurusele, mida laenusaajal on võimalik enda kohustusi täites vältida, on võlgnik enda hagis toetunud võlausaldaja ja võlgniku majanduslikule seisundile. Siinkohal on Riigikohus väga selgelt selgitanud, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi
2-20-6432 arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi seetõttu, et viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikust paremas seisus ja viivise vähendamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit. Laenulepingu sõlmimise ajal oli tagatisvaraks olev kinnistu laenusaaja omandis, kuid millistel asjaoludel ning milliste kokkulepete alusel kinnistu laenusaaja juhatuse liikme uue ettevõtte omandisse üle läks, ei oska võlausaldaja öelda. Küll on selge, et selle kaudu on laenusaaja juhatuse liige asunud laenusaajat varatuks muutma, millest tulenevalt ei oma juba võõrandatud kinnistu enampakkumisel võõrandamine ja selle arvelt viivise nõudmine pöördumatut kahju laenusaaja majandustegevusele.
14.Laenulepingu lõpptähtaeg saabus 18.07.2019, misjärel oli võlausaldajal õigus nõuda kohustuste täitmist. Kohtutäituri büroo 18.05.2020 e-kirja kohaselt kuuluks tagatisvara müügihind 190 000 jagamisele selliselt, et võlausaldajale laekuks 183 784 eurot ning täitekulude katteks 6216 eurot. Kuna hagiavalduses on märgitud mh müügihind, ei saa käesoleval juhul olla vaidlust hagiavalduses esitatud ulatuses võlgnevuse sissenõudmisest. Võlgniku näol on tegemist üksnes tagatisvara omanikuga, kes on tagatisvara omanikuks saanud võlausaldaja teadmata laenulepingu kehtivuse ajal. Seega saab vaidlustatud täitemenetluses toimuda üksnes müügihinna ulatuses, s.o 190 000 eurot. Arvestades, et pooltel puudub vaidlus, et laenusumma on märgitud ulatuses tagastamata, saab käesoleval juhul toimuda vaidlus üksnes 47 989 euro ulatuses, s.o 35% põhinõudest. Kuivõrd laenusaaja on peaaegu kogu laenulepingu kehtivuse perioodi jooksul viivitanud maksete teostamisega, saab vastavas ulatuses viiviste nõudmist tagatisvara arvelt pidada igati mõistlikuks. Kuivõrd võlgnik on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olukorras, kus tagatisvara on edukalt enampakkumisel võõrandatud, on selge täitemenetluse toimumise ulatus võlgniku suhtes, s.o 190 000 eurot. Võlgnik on üksnes tagatisvara omanik, mistõttu ei saa võlgnikul olla vastuväidet laenulepingust tulenevale nõudele tervikuna, vaid üksnes sellele osale, mida on võimalik täitemenetluses sisse nõuda, käesoleval juhul 190 000 eurole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
16.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
17.Kohus tuvastas, et OÜ X ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu sõlmisid 17.10.2017 laenulepingu nr 161031811 (dtl 37-30, 43-48), mille alusel andis kostja OÜ-le X laenu summas 145 795 eurot. Laenulepingu p 8.1 kohaselt (vt dtl 46) on kostjal õigus nõuda OÜ-lt X viivist, mille suuruseks on 1% päevas (365% aastas) tasumata summadelt kuni nende täieliku tasumiseni. Laenukohustuse tagamiseks seati 18.10.2017 OÜ X ja P OÜ omandis olevale kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hüpoteek summas 600 000 eurot (vt dtl 3-13). 10.04.2019 sai tagatisvara üheks omanikuks OÜ X asemel hageja TELROC OÜ. Laenuleping lõppes 18.07.2019, kuna OÜ X ei täitnud vaatamata mitmetele laenulepingu pikendamistele oma kohustusi kostja ees, mistõttu esitas kostja 15.08.2019 kohtutäiturile hageja suhtes täitmisavalduse (dtl 15-17). Täitmisteatest, kohtutäituri tasu otsusest (dtl 54-56) ja kinnisasja arestimise aktist (dtl 262-266) nähtuvalt oli
2-20-6432 15.08.2019 seisuga OÜ X laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 173 817,60 eurot, sh 135 795 eurot tagastamata laen ja 38 022,60 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Kohtutäituri tasu on kokku 6216 eurot. Tagatisvara müüdi 28.04.2020 enampakkumisel hinnaga 190 000 eurot. Kohtutäitur Elin Vilippus on 29.05.2020 e-kirjas kinnitanud, et kandis kostjale 148 697,39 eurot ja täitekulud moodustavad summa 6216 eurot, ülejäänud raha on deponeeritud (dtl 167).
18.Pooled ei vaidle, et laenulepingust nr 161031811 tulenev põhinõude võlgnevus summas 135 795 eurot on kostjale tagastamata, st tagatisvara müügist saadud summast tuleb 135 795 eurot arvestada põhinõude katteks ning 6216 tuleb arvestada täitemenetluse kulude katteks. Pooled vaidlevad kostja viivisenõude suuruse ja arvestuse üle. Kostja on arvestanud viiviseid kokku summas 47 989 eurot, s.o ca 35% nõutavast põhinõudest (tagatisvara müügist üle jääv summa).
19.Kostja on väitnud, et hageja on üksnes tagatisvara omanik, mistõttu ei saa tal olla vastuväidet laenulepingust tulenevale nõudele tervikuna, vaid üksnes sellele osale, mida on võimalik täitemenetluses sisse nõuda, s.o 190 000 eurot. Kohtule nähtuvalt on hageja esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks võlausaldajale Tallinna Hoiu-Laenuühistu laenulepingust 161031811 tuleneva viivise katteks rohkem kui 12% aastas põhinõude summalt 135 795 eurot alates 19.07.2019 kuni põhinõude tasumiseni. Asjaõigusseadus (AÕS) § 279 lõike 7 kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik ehk käesolevas asjas hageja saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale ja seda kogu nõude osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik mh kontrollida viivisenõude suurust (Riigikohtu 13.09.2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04, p 13). Kohus on seisukohal, et hagejal on mh võimalik vaidlustada viivise nõuet tervikuna, kuna menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt on eesmärk vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas (vt ka Riigikohtu 16.05.2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 23.1).
20.Kostja avaldatud seisukoht, et kostja ja OÜ X vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, on õige, kuid kostja väited, nagu oleks hageja omistanud laenulepingule tarbijakrediidilepingu sätteid, on asjakohatud. Hageja viitas, et laenulepingu p 8.1 on tüüptingimusena tühine lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p-st 5, mille kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.
21.Seega tuleb majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal ehk käesoleval juhul kostjal lükata ümber eeldus, mille kohaselt on lepingu tingimus tühine VÕS § 42 lg 3 järgi. Riigikohus on selgitanud, et kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (Riigikohtu 13.09.2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04, p 13).
22.Hageja põhjendab asjaolu, miks tuleks tingimus lugeda ebamõistlikult kahjustavaks, sellega, et viivis 1% päevas ehk 365% aastas on ebaproportsionaalne võrreldes laenulepingus sätestatud intressimääraga (12% aastas) ja VÕS § 113 sätestatud viivise määraga (käesoleval hetkel 8%
2-20-6432 aastas) ning viivise määr ületab laenulepingus kokkulepitud intressimäära 30,42 korda ja seaduses sätestatud viivise määra 45,63 korda. Hageja viitas, et sellises määras viivise nõudmine mõjutab hageja toimetulekusuutlikkust äärmiselt negatiivselt (hageja jääb ilma oma varast ja vara müügist saadavast rahast). Kohtu hinnangul on kostja kohustuseks tõendada, et laenulepingu p-s 8.1 märgitud suuruses viivise kasutamine on majanduskäibes laenulepingute puhul tavaline ja hageja tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine.
23.TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
24.Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu p-s 8.1 märgitud tingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste laenulepingute puhul tavaline. Muu hulgas ei ole kostja välja toonud, kas OÜ X oleks ka teiste kostja konkurentidega laenulepingut sõlmides pidanud samasuguse tingimusega nõustuma ning kas võiks mõistlikult eeldada, et teine pool sellise tingimusega nõustuks ja kas teine pool oli teadlik tingimuse kasutamise tagajärgedest. Samuti ei ole kostja viidanud, et kostjal ja OÜ-l X oleks varasem pikaajaline ärisuhe, sarnane tingimus oleks varem OÜ-ga X sõlmitud lepingutes esinenud ja teine pool on sellega nõus olnud. Kostja väide, et viivisenõue on vaid 35% põhinõudest, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Kohus on seisukohal, et viivise määra 365% aastas võib pidada käesoleval juhul kokkuleppevabadust kuritarvitavaks ja hagejat ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks ning krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul on selline tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine.
25.Eeltoodust tulenevalt on laenulepingu p-s 8.1 ettenähtud viivisekokkulepe tühine. Kuna kohus leiab, et laenulepingu p 8.1 on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja viivisekokkulepe tühine, siis ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja taotlust viivise vähendamiseks ja ka kostja vastuväiteid viivise vähendamise taotlusele.
26.Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt Riigikohtu 02.04.2020. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 17; Riigikohtu 29.05.2012. a otsus tsiviilasjas nr nr 3-2-1-64-12, p 16).
27.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud, et viivist arvestataks lepingus kokku lepitud intressimääras, mis on 12% aastas. Kohus peab intressimääras viivise arvestamist lähtudes VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest põhjendatuks. Kokkuvõtvalt on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist perioodi 19.07.2019 kuni 03.05.2020 eest 12 931,90 eurot (põhinõudelt 135 795 eurot 290 päeva eest määraga 12% aastas). Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine täiteasjas 022/2019/5506 lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 12 931,90 eurot. Kohus ei hinda kohtuotsuse põhjendavas osas käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta.
2-20-6432
28.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
29.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv summas 350 eurot ja õigusabikulud 8,75 h eest tunnihinnaga 156 eurot/h summas 1365 eurot (käibemaksuga), kokku 1715 eurot ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja on 01.07.2020 esitanud hageja menetluskuludele vastuväited, mille kohaselt ei ole tegemist keerulise ega ajakuluga tsiviilasjaga, mis õigustaks menetluskulude nõudmist poole hagihinna ulatuses. Samuti viitas kostja, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud ja põhjendamatud.
30.TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna hagiavalduselt ja hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv 350 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja tunnitasu 156 eurot/h (käibemaksuga) mõistlik. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga summana (TsMS § 174 lg 10). Hageja lepinguline esindaja on teinud järgmised toimingud: 02.05.2020 nõupidamine kliendiga 1 h; 03.05.2020 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse koostamine, tõendite süstematiseerimine 5 h; 01.06.2020 kostja 20.05.2020 määruskaebusega tutvumine 0,5 h; 02.06.2020 seisukoha koostamine kostja 20.05.2020 määruskaebuse suhtes 1 h; 08.06.2020 kostja 25.05.2020 hagivastusega tutvumine 0,5 h; 29.06.2020 seisukoha koostamine hagivastuse suhtes 0,75 h. Kohus leiab, et eelnimetatud toimingute ajakulu 8,75 h on tervikuna põhjendatud ja vajalik, arvestades poolte esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks (8,75x156) 1365 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (350+1365) 1715 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1715 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus hageja avalduse alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
31.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
32.TsMS § 442 lõige 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuivõrd käesoleval juhul puuduvad TsMS § 445 lõikes 2 sätestatud alused hagi tagamise tühistamata jätmiseks, st hagi tagamine ei ole lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik, siis tühistab kohus asjas 18.05.2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Käesoleva
2-20-6432 kohtuotsuse jõustudes ei ole sundtäitmine käesoleva kohtuotsuse resolutsioonis märgitud ulatuses lubatav, sõltumata hagi tagamisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.