Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 04.08.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-7119
Kohtuasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
C.Z määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik C.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta C.Z taotlus tema ärakuulamiseks rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 17.06.2025 määrus muutmata. Jätta C.Z määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Harju Maakohtu 09.05.2025 määrusega paigutati C.Z (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 12.05.2025 kell 16.15. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) valvearsti taotlusel pikendas maakohus 10.05.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 17.06.2025 kell 16.15. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas 11.06.2025 maakohtule avalduse, paludes jätkata puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse kuni kolmeks kuuks.
2.1.Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Avalduse ja psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarselt ravil 15. korda. Varasemast anamneesist on teada, et puudutatud isik pöördus esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule 2001. aastal pärast sõjaväeteenistust, mil olid kaebuseks hirmutunne, unehäired, süütunne ning jälitusmõtted. Diagnoositi luululine häire (F22) ning puudutatud isik jäi ambulatoorsele ravile. 2007. aastal seisund halvenes, tekkisid ärevus, unetus, meeleolu kõikumised ning kujunes laiaulatuslik kahjustusluul, mille tõttu viibis puudutatud isik haiglaravil. Diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Seisund stabiliseerus ning puudutatud isik jätkas ambulatoorse raviga. 2012. aastal esines uus psühhoosi ägenemine pärast lõputöö kaitsmist, aktualiseerusid süüdistus- ja kahjustusluul ning kuulmismeelepetted. Puudutatud isik viibis taas haiglaravil, diagnoositi paranoidne skisofreenia (F20). Puudutatud isiku seisund on olnud edaspidi muutlik, puuduliku haigustaju tõttu on esinenud probleeme ravisoostumusega, puudutatud isik vähendab kodus omavoliliselt raviannuseid ning katkestab ravimite tarvitamise, mistõttu on psühhoos korduvalt ägenenud ja ta on vajanud haiglaravi. 2024 aastal vajas haiglaravi kahel korral. 2024. aasta juunikuus lahkus psühhootilistel ajenditel kodust, avaldas, et elas kolm päeva ilma rahata tänaval, oli söömata, käis tankla tualettides joomas. Haiglaravil äge psühhoos taandus, kuid sisulist ravisoostumust ei tekkinud ning haiglaravijärgselt lõpetas toetusravi. 01.12.2024–10.01.2025 viibis taas haiglaravil, kui toodi valvetuppa kiirabiga. Kiirabi kutsus mööduja, kes teavitas, et Vanalinnas jookseb ringi alasti mees. Valvetoas avaldas puudutatud isik, et kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima ja seal pidi toimuma puudutatud isiku ristilöömine. Pärast haiglaravi alustas kodus taas koheselt raviannuste vähendamist ning viibis ägenemisega taas haiglaravil 03.02.2025–07.02.2025. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil psühhiaatriakliinikus 16.02.2025–21.03.2025, kui väljakutse tegi tema ema, kelle sõnul otsisid nad puudutatud isikut igaöiselt taga, ta oli ära visanud oma telefoni, rahakoti ja võtmed, läinud eelneval päeval kodust ära ning jätnud väidetavalt oma isiklikud asjad Tähetorni metsa. Valvetoas avaldas, et oli otsustanud teha enesetapu (ära külmuda). Haiglaravil haiguskriitikat ei tekkinud, diagnoositi püsikululist paranoidset skisofreeniat (F20.00).
2.2.Sel korral helistas puudutatud isiku ema 29.04.2025 häirekeskusesse, kuna puudutatud isik oli löönud end ise korduvalt (6 korda) noaga (15 cm pikkune, 1,5 cm laiune) rindkeresse. 2
2-25-7119 Kiirabi toimetas puudutatud isiku PERH-i erakorralise meditsiini osakonda (EMO), viibis intensiivravi ja erakorralise kirurgia osakonnas, vajas rindkere veresoonte vigastuste tõttu operatiivset ravi. 05.05.2025 suunati ta psühhiaatriakliinikusse, kus aga kehaline seisund halvenes kiiresti ning ta suunati samal päeval tagasi EMO-sse, kus avastati kahepoolne kopsuarteri trombemboolia ning ta suunati edasiseks raviks PERH-i sisehaiguste osakonda. Sisehaiguste osakonnas keeldus puudutatud isik koostööst ja ravimitest, süüdistas meditsiinisüsteemi enda mürgistamises, eemaldas endalt juhtmeid, põiekateetri, kanüülid, lisahapnikku manustada ei lubanud, mistõttu vajas sedeerimist elupäästva ravi manustamiseks. Kehalise seisundi stabiliseerumisel suunati puudutatud isik 08.05.2025 tagasi psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus avaldas, et lõi end noaga rindu, kuna tundis end lootusetult ja ebaturvaliselt, avaldas luulumõtteid (endised jalgpallurid või joodikud tungivad koju), tunnistas ravimite vähendamist. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 08.05.2025 kell 16.15.
2.3.Vastuvõtuosakonnas, kus puudutatud isik viibis kuni 20.05.2025, keeldus ta esialgu suukaudsetest ravimitest, mistõttu vajas ravi manustamist süstetena. Avaldas, et kodus luges raamatut "Jumalaema kirik Pariisis" ning see hakkas teda mõjutama, tulid teadaanded Jumalalt, et peab midagi ette võtma või kodust ära minema, seetõttu lõi end rindu. Avaldas ise, et tegi seda suitsiidi eesmärgiga ("olin otsuse teinud, ei tahtnud enam edasi elada, suitsiidkatse"). Edaspidi nõustus suukaudse raviga, kuid proovis pidevalt veenda raviarsti raviannuseid vähendama. Üldpsühhiaatriaosakonnas vestlusel pisendas ja normaliseeris juhtunut, oli sellest rääkides ebaadekvaatselt rõõmsameelne, andis luululisi ning muutlikke selgitusi. Puudutatud isiku sõnul viis suitsiidikatseni lisaks "Jumalaema kirik Pariisis" lugemisele ühe tüdruku biograafia lugemine, keda teadvat hästi, olevat tüdruku pikaajaline fänn. Puudutatud isik avaldas luululisi veendumusi tema igakülgsest raviga kahjustamisest meditsiinisüsteemi poolt. Puudutatud isiku sõnul lasti PERH sisehaiguste osakonnas talle ninna gaasi, mis ei olnud hapnik, seadmed olid eluohustavad, meelega halvendati tema enesetunnet. Puudutatud isik oli täielikult haiguskriitikata, veendunud, et talle on pandud vale diagnoos ning teda alates haigestumisest ravimitega kahjustatud. Puudutatud isiku sõnul on tema eesmärk terveks saada, ravimeid mitte tarvitada, tõlgendab ravi katkestamisel haiguse ägenemisi võõrutusseisundina. Keeldus kategooriliselt ravisoovitustest (üle viimine antipsühhootilisele süstitavale depoopreparaadile). Haiglaravil viibimist pidas enese tapmiseks ja karistuseks, arusaamisvõime juhtunu ohtlikkusest äärmiselt piiratud, sisuline arutelu luululiste veendumuste tõttu võimatu. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Puudutatud isik on haiguse ägenedes psühhoosi ajel käitunud sihipäratult ja ettearvamatult, seeläbi ohustanud nii iseennast (soovinud surnuks külmuda, pussitanud end noaga rindkeresse) kui ümbritsevaid (käitunud avalikus ruumis ebaadekvaatselt). Varasemast kogemusest nähtub, et 40 päevasest ravikuurist ei ole piisanud püsiva remissiooni saavutamiseks, puudutatud isikul puudub haigustaju ning varasemast on teada puudulik ravisoostumust haiglaväliselt, seega muu ravi (k.a 40 päeva tahtest olenematu ravikuur) ei osutu piisavaks.
3.Maakohus määras 12.06.2025 puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 16.06.2025. Ekspertiisiakti kohaselt oli puudutatud isik selge teadvusega, orienteerus õieti ajas, kohas ja enese isikus, haiguskriitika ja situatsioonist adekvaatne arusaam puudusid täielikult. Vestlusel alguses familiaarse käitumismaneeriga, kuid muutus peagi umbusklikuks eksperdi suhtes, vastas napisõnaliselt või ei vastanud üldse. Küsides temal esinenud psühhootiliste elamuste (luul, meelepetted) kohta, muigas, kriitika nende kohta puudus täielikult, nimetas haiglaravi tema piinamiseks. Puudutatud isikul on välja kujunenud laialdane paranoiline luulusüsteem, 3
2-25-7119 on veendunud, et haiglas teda raviga kahjustatakse, talle on gaasi lastud. Seetõttu on ka ambulatoorselt ravist keeldunud. Tema käitumine on otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest ning seetõttu on ettearvamatu ja agressiivne. Enesevigastamist põhjendab luululiselt – tulid teadaanded jumalalt ja pidi midagi ette võtma. Mälu ja kognitiivsete funktsioonide tagasilangust ei tähelda, kuid need on psühhoosist mõjutatud. Eksperdi arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (RHK-10 kood F20.00). Vaimselt haigestus puudutatud isik 20-nda eluaasta paiku. Esmakordselt pöördus psühhiaatri poole psühhiaatriakliinikus 2001. aastal, esmakordselt haiglaravil 2007. a. Haiguskriitikat ei ole kujunenud, haiglaväliselt ta ravimeid ei tarvita, mis on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Haigus on omandanud püsikululise iseloomu, käesolevalt haiglaravil 15. korda. Puudutatud isiku käitumine on ravita jäämisel otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest ning on seetõttu ettearvamatu, agressiivne, ohtlik nii endale kui teistele. Seda on näidanud eelnev kogemus. Enne käesolevat hospitaliseerimist põhjustas ta endale eluohtlikke vigastusi. Arvestades eeltoodut ei ole puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isiku suhtes on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni kolm kuud.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Esindaja kuulas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglas ära. Puudutatud isik ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Ta on kümneid aastaid põdenud rasket kroonilise kuluga psüühikahaigust, olles oma käitumiselt ettearvamatu ja ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Tõenäosus, et puudutatud isik asetab end vabaduses viibides enda elule või tervisele ohtlikku olukorda, ei ole käesoleval perioodil madal. Ravita jäämine võib mõjuda haiguse kulule ja tervislikule seisundile negatiivselt, ohtlikult, teda ennast ja teisi isikuid ohustavalt. Seetõttu vajab puudutatud isik kontrollitud keskkonda, kus on tagatud kohustuslik ravimite võtmine. Tahtevastast ravi osutatakse üksnes psühhiaatriahaiglas. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 17.06.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 17.09.2025. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 17.09.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
5.1.Maakohus viitas määruse põhjendustes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.
5.2.Taotlusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund haiglaraviga piisaval määral paranenud. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, ta põeb vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (RHK-10 kood F20.00). Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Ambulatoorselt on ta ravimite võtmise katkestanud, mis on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Tema käitumine on ravita jäämisel otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest ning seetõttu ettearvamatu, agressiivne, ohtlik nii endale kui teistele. Ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada tahtevastast psühhiaatrilist ravi kuni kolm kuud. Puudutatud isiku suurim 4
2-25-7119 probleem on asjaolu, et ta ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Tulenevalt eelnevast leidis maakohus, et avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning isik tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks. Isiku seisund ei ole käesolevaks hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. On ilmne, et puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isiku sagedased hospitaliseerimised on tingitud asjaolust, et puudutatud isik katkestab ravimite võtmise. Puudutatud isik on veendunud, et saab kõigega hakkama ning et ta on valmis koju minema. Eitab suitsiidmõtteid. Enne viimast hospitaliseerimist põhjustas ta endale eluohtlikke vigastusi (lõi end korduvalt noaga rindkeresse). Riigi õigusabi korras määratud esindaja täheldas, et puudutatud isiku mõttekäigud on mittejärgitavad. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt puuduvad PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul esinev psüühikahäire ei piira tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ta ei ole psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ohustanud ning muu psühhiaatriline abi on tema suhtes küllaldane. Puudutatud isiku hinnangul oli 17.06.2025 määruse tegemise ajal tema psüühiline seisund ja haigusteadlikkus oluliselt paranenud, tema raviskeem oli paigas, ta suhtus positiivselt ravimitesse, võttis neid korralikult, seda vaatamata mõningasele kõrvaltoimele, määruse tegemise ajal ta mõistis ravivajadust. Kuigi enne hospitaliseerimist puudutatud isiku ema helistas arstid välja, siis ka ema ütleb, et ta ei tohiks haiglas olla. Üle 40 päeva pole ta kunagi haiglas olnud, kolm kuud olla on võimatu. Praegu viibib ta vales kohas ja tervise paranemist see keskkond ei soodusta – ta ei saa teha sporti, töötada. Selle tulemusel tekivad võlad. Puudutatud isik on veendunud, et saab kõigega hakkama, juba enne 17.06.2025 kohtumääruse tegemist tegi kõik, et asi oleks korras ja ta poleks ohtlik. On veendunud, et enam ta ohtlikult ei käitu. Puudutatud isik on valmis ambulatoorseks raviks – enam ei kordu see, mis viimase hospitaliseerimise põhjustas, kui ta lõi endale korduvalt noaga rindkeresse. Puudutatud isik on nii kaua haiglas olnud, et tervis on parem ja saab hakkama. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
7.Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas seisukoha, et täidetud olid kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 5
2-25-7119
11.Puudutatud isik esitas 23.07.2025 taotluse vaidlustatud määruse osas ärakuulamiseks. Harju Maakohtu 09.05.2025 ja 10.05.2025 esialgse õiguskaitse määrustest nähtub, et maakohus kuulas isiku ära 09.05.2025. Riigikohus on selgitanud, et kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16). TsMS § 667 lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Arvestades käesolevas tsiviilasjas toimikus olevaid dokumente, samuti seda, et puudutatud isikule määratud esindaja kuulas ta enne määruskaebuse esitamist uuesti ära, jätab ringkonnakohus puudutatud isiku taotluse rahuldamata.
12.Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
13.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 1 1), avaldusele oli lisatud PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
14.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. 16.06.2025 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK-10 kood F20.00). Nii käesolevas asjas esitatud psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest, kuid ka maakohtu ja puudutatud isikule määratud esindaja seisukohtadest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest – puudutatud isiku sõnul ta sai teadaanded Jumalalt, et ta peab midagi ette võtma või kodust ära minema ning seetõttu lõi end noaga rindu. Oma tegevuse kohta andis puudutatud isik luululisi selgitusi. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul välja kujunenud laialdane paranoiline luulusüsteem, ta on veendunud, et haiglas teda raviga kahjustatakse ja talle on gaasi lastud. Puudutatud isik avaldas luululisi veendumusi tema igakülgsest raviga kahjustamisest meditsiinisüsteemi poolt ning on seetõttu ambulatoorsest ravist keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik endiselt hõivatud oma psühhootilistest elamustest ning tema käitumine ja tulevikuplaanid on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli 6
2-25-7119 psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
15.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Praegusel juhul seadis puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt oma elu tõsiselt ohtu – ta pussitas end kuus korda rindu 15 cm pikkuse noaga, mille tagajärjel vajas puudutatud isik rindkere veresoonte vigastuste tõttu operatiivset ravi ning hiljem avastati tal kahepoolne kopsuarteri trombemboolia. Puudutatud isik ise selgitas haiglas, et lõi end rindu suitsiidi eesmärgiga. Puudutatud isik viibis haiglaravil 01.12.2024–10.01.2025, kui ta oli jooksnud Vanalinnas ringi alasti, sest enda sõnul ta kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima ja seal pidi toimuma tema ristilöömine. Enne seekordset hospitaliseerimist viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 16.02.2025–21.03.2025, mil ta avaldas, et oli otsustanud teha enesetapu (ära külmuda). Seega on puudutatud isik sel aastal kolmandat korda tahtest olenematul haiglaravil tulenevalt enese kahjustamise soovist või proovimisest ning viimastel juhtudel üritas puudutatud isik endalt elu võtta. Puudutatud isik on seega ravita jäämisel ohtlik eelkõige iseendale ning viimastele hospitaliseerimistele eelnevaid enese kahjustamise juhtumeid arvestades on puudutatud isik ravita jätmise korral ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul haiguskriitikat kujunenud, haiglaväliselt ta ravimeid ei tarvita, mis on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Psühhootiliste elamuste osas puudutatud isikul kriitika puudub. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust.
16.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik korduvalt katkestanud talle määratud toetusravi või raviannuseid omaalgatuslikult vähendanud, samuti on jätnud puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust, ei ole alust vaatamata määruskaebuses esitatud vastupidistele väidetele arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Ekspert tõi esile, et varasematest andmetest nähtub, et 40 päevasest ravikuurist ei ole piisanud püsiva remissiooni saavutamiseks. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
17.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
18.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
19.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
7
2-25-7119 (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.