Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

1 (9)

2-19-11104 Aluver Tootmine OÜ peab P.P.le tasuma menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

perioodi 21.08.2018 – 09.05.2019 eest

75.37 eurot (bruto). Avalduse

kohaselt tööle asudes oli tööandjaga suusõnaline kokkulepe, et töötasu brutosummaks jääb 1767.63 eurot. töölepingusse jäi brutosummaks 1200 eurot. Selle tõenduseks on pangakonto väljavõte töötasude maksmise kohta, millelt on näha kõikidel eelnevatel kuudel makstud töötasu bruto s 1767.63 eurot. Seda töötasu tasuti kuni ajani mil hageja sai koondamisteate s.o. 24.04.2019. Aprillikuu ja maikuu eest tasus kostja töötasu vähem. Tööandja arvestas ka puhkusehüvitises puhkuseraha

valesti, kuna keskmise

arvestusse on arvestatud aprillikuusse väiksem summa.

Tööandja tasus koondamishüvitist 1767.63 eurot, millega ta kinnitab suusõnalist töötasu kokkulepet 1767.63 eurot.

2-19-11104 Töövaidluskomisjon otsustas rahuldada töötaja avalduse täies ulatuses ehk: 1.2.1. mõista välja tööandjalt töötaja kasuks töötasu perioodi 04.2019 eest summas 597,63 eurot (bruto), 05.2019 eest summas 122,10 eurot (bruto); 1.2.2. mõista välja tööandjalt töötaja kasuks puhkusehüvitis summas 75,37 eurot (bruto). Tööandja ei nõustu Töövaidluskomisjoni 28.06.2019 otsusega. Töövaidluskomisjon ei ole kogumis kõiki asjaolusid uurinud, mistõttu on jõudnud töövaidluskomisjon oma otsuses valele järeldusele. Töötaja avaldus saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise osas on alusetu. Tööandja põhjendab oma seisukohti järgnevalt. Töötaja asus tööandja juurde tööle kirjaliku tähtajatu töölepingu alusel 21.08.2018 tootmistöölise ametikohale. Antud töölepingu p 3.1 kohaselt on töötaja töötasu 1 200 eurot kuus (bruto) ning töölepingu p 3.2 alusel on sõltuvalt töötaja töö tulemuslikkusest tööandjal õigus maksta töötajale preemiat või lisatasu vastavalt tööandja juhatuse otsusele. Tööandja on igakuiselt maksnud töötajale põhitasu 1 200 eurot. Igakuise tööandja juhatuse otsuse alusel otsustati maksta töötajale igakuiselt kuni koondamisteate saamiseni tulemustasu summas 567,63 eurot (bruto). Seega maksis tööandja igakuiselt kuni koondamisteate saamiseni töötajale põhitasu ja tulemustasu kokku summas 1 767,63 eurot (bruto). Tööandja esitas töötajale 24.04.2019 koondamisteate. Ühtlasi otsustas tööandja juhatus, et tulenevalt koondamisteates väljatoodud asjaoludest ning ettevõtte töö ümberkorraldamist ei ole võimalik töötajale perioodi 04.2019-05.2019 eest lisatasu maksta. Seetõttu maksti perioodi 04.2019-05.2019 eest töölepingus kokkulepitud põhitasu 1 200 eurot (bruto). Tööandja lisab omapoolsete väidete tõenduseks töökäskude väljavõtte , millest nähtuvad töötaja tehtud tööd tööandja juures perioodil 08.2018 kuni 05.2019, millises ulatuses tõid teostati, hinnang tehtud töödele, märkused tehtud tööde kohta, töö algus ja lõpp periood ning lisatasu maksmise hinnang. Töökäskude väljavõttest nähtub, et vastavalt korralikule ja täies ulatuses tehtud tööle otsustas tööandja maksta töötajale lisatasu, mis on märgitud paremal pool viimases lahtris plussina. Eeltoodust tulenevalt on töötaja saamata jäänud töötasu nõude aluseks olevad asjaolud ebaõiged, mis nähtub ka töökäskude väljavõttest, mille kohaselt perioodi 04.2019-05.2019 eest otsustati töötajale lisatasu mitte maksta, mis on märgitud vastavalt lisatasu lahtris miinusena. Tööandja rõhutab, et mitte ühtegi eraldi kokkulepet töötajaga töötasu suuruse osas sõlmitud ei ole. Tööandja maksis põhitasu ja lisatasu vastavalt töölepingule. Seega on töötaja rahaline nõue perioodi 04.201905.2019 eest alusetu. Ühtlasi nähtub lisatasu maksmise otsus osakonna palgaarvestuse tabelist , millest tulenevalt on töötaja põhipalgaks 1 200 eurot (bruto) ja lisatasu on makstud perioodidel 09.2018-03.2019. Seetõttu on alusetu töötaja väide saamata jäänud töötasu ning suulise kokkuleppe osas. Tööandja märgib, et juhatuse otsuse alusel otsustas tööandja maksta töötajale koondamishüvitise summas 1 767,63 eurot, seega on ebaõige töötaja väide, et koondamishüvitis kinnitab väidetava suulise kokkuleppe sõlmimist. Sellest tulenevalt on töötaja väited ebaõiged ning antud töötaja nõue ei kuulu rahuldamisele. Töötaja nõuab tööandjalt väidetavalt vähem makstud puhkesehüvitist summas 75,37 eurot (bruto), perioodi 21.08-09.05.2019 eest. Töötaja nõue eeltoodud puhkuseraha saamiseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Tööandja on tasunud töötajale puhkusetasu kehiva seaduse ja töölepingu alusel. Faktilistest asjaoludest ja seda kinnitavatest tõenditest nähtub, et tegelikkuses puudusid töötajal igasugused etteheited tööandja vastu. Kõik avalduses toodud nõuded on alusetud ja tuletatud. Vastavalt TLS § 70 lg-le 1 on töötajal õigus saada TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 29 lg 8 kohaselt arvutatakse puhkusetasu vastavalt määruse „keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) alusel. Määruse § 2 lg 1 alusel keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. TLS § 71 alusel on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kuivõrd perioodi 04.201905.2019 eest otsustas tööandja juhatus töötajale lisatasu mitte maksta, siis on töötaja kalkulatsioon ebaõige, sest keskmist töötasu arvutatakse perioodi 04.2019-05.2019 eest summast 1 200 eurot, mitte 1 767,63 eurost. Seetõttu on töötaja esitanud nõudmise ebaõigetele asjaoludele tuginedes ning puhkusehüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-00 leidnud, et „asjaolu, et tööandja on maksnud lõpparveid arvutuna kuupalgast suuremalt, ei ole tööandja heakskiit suurema palga maksmiseks, vaid tööandja suva, mis ei muuda töölepingus kokkulepitud palgatingimusi.“ Lahendis nr 3-2-1-17-09 on Riigikohus leidnud, et „kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale

3 (9)

2-19-11104 makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Kui tööandja väidab, et palgateatisel märgitud palgamäär ei väljenda poolte kokkulepet palga suurendamise kohta, vaid töötajale maksti ühekordselt suuremat palka nt tulemuslikuma töö eest, peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et palga ühekordne suurendamine ei olnud töölepingu muutmine. Asjaolu, et palgateatis ei kajasta töötajale makstud põhipalga suurust, peab samuti tõendama tööandja.“ Tööandja maksis põhitasu ja lisatasu vastavalt p 1.3 nimetatud töölepingule. Tööandja on omapoolsete väidete kinnitamiseks esitanud käesolevas taotluses nimetatud tõendid, mis kinnitavad asjaolu, et tööandja maksis töötajale lisatasu tulemuslikku töö eest. Seega on töötaja esitatud avaldus ebaõige ning tuletatud. Töövaidluskomisjon on ebaõigesti hinnanud asjaolusid ning ei ole arvesse võtnud lepingu punkti 1.3. Seega arvestades eeltoodut, on töötaja väited ebaõiged ja väljamõeldud ning antud nõuded ei kuulu rahuldamisele. Kostja palub vaadata läbi P.P. poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus töövaidlusasjas nr 4-1/1292/19 läbi hagimenetluse korras; jätta hagi rahuldamata; jaotada kohtulahendis menetluskulud selliselt, et P.P. kannab kõik menetluskulud. 4.Hageja esitas seisukoha kostja avaldusele , milles ei nõustunud kostja seisukohtadega. Töölepingus ei olnud töötasu arvutamise viis kirjeldatud töötaja jaoks selgelt, arusaadavalt ning heauskselt Töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg 1 p 5 alusel peab töölepingu kirjalikus dokumendis muuhulgas sisalduma töötasu arvutamise viis. Lõige 2 alusel esitatakse töölepingu andmed heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Pooled ei ole lisaks töölepingule ja selle lisale 1 vormistanud eraldi töölepingu kirjalikku dokumenti. Töölepingu p 3.1. kohaselt saab töötaja vaid ajatöötasu, lisa 1 kohaselt aga tükitöötasu (töötasu ühe sõlme eest on 2,5 eurot bruto). Seega jääb töölepingu dokumendis arusaamatuks kas töötaja töö tasustatakse üksnes ajatööna, üksnes tükitööna või aja-tükitööna. Tegelikkuses on pooled sama meelt, et kostja ei tasustanud hageja tööd tükitööna ega ka aja-tükitööna. See tõendab hageja arvates veelkord, et pooled ei lähtunud hageja töö tasustamisel töölepingus vormistatust ning aluseks tuleb võtta faktiline olukord, mille kohaselt kostja maksis hagejale muutumatut ajatöötasu kuus netosummas 1400 eurot (vt pangakont väljavõtet) ehk brutosummas 1767,63 eurot. See vastaski poolte tegelikule kokkuleppele töölepingu sõlmimisel. Hageja nõustub siinkohal töövaidluskomisjoni otsuse p-s 10. toodud seisukohaga, et lisatasu peaks olema seotud eesmärgi või tulemuse saavutamisega, mistõttu peaksid selle tulemuse mõõtmiseks olema kehtestatud kindlad reeglid, mis oleksid mõlemale poolele üheselt mõistetavad ja teatavaks tehtud. Kostja ei ole hagejaga lisatasu saamise tingimusi kokku leppinud ning vastupidist tõendavat tõendit ei ole kostja ka esitanud. Samuti ei ole kostja ei töövaidluskomisjoni ega ka kohtumenetluses, samuti igapäevases töösuhtes esitanud töölepingu p-s 3.2. viidatud juhatuse otsuseid väidetava tulemustasu või lisatasu maksmise kohta, sh koondamistasu brutosummas 1767,63 eurot maksmise kohta. See tõendab hageja arvates veelkord, et pooled leppisid kokku igakuises ajatöötasus 1767,63 eurot bruto, kuna TLS § 100 lg 1 alusel maksab tööandja töötajale töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja maksis hagejale koondamishüvitist õigesti kokkulepitud kuutöötasu järgi, sest seaduses nimetatud keskmise kuutöötasu arvutamisel pidanuks kostja võtma arvutuse aluseks ka aprillikuu 2019 vähendatud (tööandja väitel lisatasu võrra) töötasu. Eelneva alusel kostja väide ettenähtust suurema koondamishüvitise maksmise kohta on paljasõnaline. Seda ei saa muuta ka asjaolu, et kostja on ülalnimetatud koondamishüvitise suuruse märkinud lõpparve õiendis (mis oli esimene kostjalt saadud arvutatud tasude dokument) ning palgaarvestuslehel; need on raamatupidamise algdokumendid ega saa asendada juhatuse otsust. Vastupidi – 24.04.2019 koondamisteates teatab kostja hagejale sõnaselgelt, et viimasele kuulub töölepingu lõppemisel väljamaksmisele hüvitis 1 kuu keskmise palga ulatuses TLS § 100 lg 1 alusel. Seega on vastuolus kostja koondamisteates avaldatu (keskmine kuutöötasu) ning väidetav juhatuse otsus koondamishüvitise kohta (keskmisest kuutöötasust kõrgem). Hageja märgib, et kostja ei ole kogu töötamise aja jooksul esitanud hagejale igakuist palgateatist, millest võinuks selguda temale arvutatud töötasu osad (ajatöötasu, tükitöötasu, lisatasu jms). Samuti ei ole kostja hagejale andnud ega tutvustanud kohtumenetluses esitatud palgaarvestuslehte, mistõttu sellel väljatoodud hageja töötasu erinevad koostisosad (põhipalk, lisatasu) ei saa olla usaldusväärsed. Kostja ei ole kogu hageja töötamise aja jooksul andnud ega tutvustanud temale töökäske august 2018 – mai 2019, kuigi oma 4 (9)

2-19-11104 olemuselt peaks töökäsk olema „käsk töötajale“ (adressaat) teatud aja jooksul (tööpäev vm) kindlate tööülesannete täitmiseks; hageja sai oma igapäevased tööülesanded suuliselt valdavalt töödejuhatajalt; Kostja ei ole kogu töötamise aja jooksul andnud hagejale tagasisidet puuduste kohta töös (töökäskudel hinnang tööle „mitterahuldav“); hageja märgib, et täitis tihti tööülesandeid koos teiste töötajatega (nn kollektiivne töö); kostja ei ole esitanud tõendeid siseuurimise kohta milline konkreetne töötaja (koos töötades) täitis tööülesandeid mitterahuldavalt; hageja väidab, et tema täitis oma tööülesandeid nõuetekohaselt; vaatamata asjaolule, et esitatud töökäskude järgi näitas kostja mitmel kuul enam kui ühe tööülesande mitterahuldavat täitmist (millele hageja vastu vaidleb), maksis kostja ometigi hagejale igakuiselt täistöötasu brutosummas 1767,63 eurot. Hageja väitel kokkulepitud kuutöötasu, kostja väitel põhitöötasu ja lisatasu kuus; on ebausutav, et seejuures ei sõltunud väidetav lisatasu suurus kuus sellest millises mahus täitis hageja oma tööülesandeid hästi, rahuldavalt, korralikult või väidetavalt mitterahuldavalt, kuigi kostja tegi väidetava lisatasu määramise kohta igakuised otsused; Kostja on augustikuu 2018 töökäsul eksinud aastaarvuga, näidates arvestusperioodiks 01.08.2019 – 31.08.2018; usutav olnuks aastaarvuga eksida möödunud aastasse (2017), mida on terve aasta dokumentides kasutatud, mitte aga tulevasse aastasse (2019), mida ei ole dokumentides kordagi veel kasutatud; pealegi peaks dokumendid olema genereeritavad sisestatud programmi poolt, mis teatavasti ei eksi; Märkimisväärne on, et kostja ei pidanud vajalikuks esitada töökäske töövaidluskomisjoni menetluses ning alles pärast seda, kui komisjon hageja nõuded rahuldas, esitas need kohtumenetluse käigus; enamgi veel – töövaidluskomisjoni menetluses ei esitanud kostja ühtegi tõendit ega ka suulist väidet selle kohta, et hageja ei oleks oma tööülesandeid täitnud nõuetekohaselt. Seepärast on alust arvata, et kostja on töökäsud koostanud tagantjärele 2019. aastal kohtumenetluse jaoks, püüdes põhjendada miks ei ole ta alates aprillikuust 2019 maksnud hagejale enam lisatasu. Eelneva alusel taotleb hageja jätta tõendite hulgast välja kostja poolt kohtumenetluses esitatud töökäsud august 2018 – mai 2019. Tegelik töötasu vähendamise põhjus oli töö ümberkorraldamine ja sellest tulenev koondamine, mitte töötajast tulenev põhjus. Vaidlus puudub selles, et kostja esitas hagejale 24.04.2019 töölepingu koondamise tõttu ülesütlemise teate. Vastuses hagiavaldusele selgitab kostja, et otsustas tulenevalt koondamisteates väljatoodud asjaoludest ning ettevõtte töö ümberkorraldamisest mitte maksta hagejale lisatasu aprilli- ja maikuu 2019 eest. Selgitusest jääb ekslik mulje nagu võisid lisatasu maksmata jätmise (hageja väitel kuutöötasu vähendamise) põhjused olla ka töötajapoolsed. Alltoodult see nii siiski ei olnud. Kostja ei ole kohtule ega töövaidluskomisjonile koondamisteadet esitanud, mistõttu hageja esitab selle käesolevaga ise kohtule . Hageja märgib, et koondamisteates (töölepingu ülesütlemise avalduses) toob kostja välja vaid ühe põhjuse ja sedagi mitte töötasu vähendamiseks (kostja väitel lisatasu maksmata jätmiseks), vaid töölepingu koondamise tõttu ülesütlemiseks: seoses tootmise üleviimisega Tartusse kaob vajadus tootmistöölise ametikoha olemasoluks Pärnus. Hageja leiab, et muudatus ei saa mõjuda (rakenduda) tagasiulatuvalt, vaid üksnes edasiulatuvalt. TLS § 12 alusel saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega puudus tööandjal seadusest tulenev õiguslik alus töötaja töötasu vähendada (töötingimusi muuta): 1) 24.04.2019 so tagasiulatuvalt alates 1. aprillist 2019; 2) ühepoolselt (puudus poolte kokkulepe); 3) ajal, mil tööandjal ei olnud töötajale kokkulepitud põhitööd anda või/ja töötaja täidab muid ülesandeid; poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja rakendas hagejat maikuus 2019 kuni töölepingu lõppemiseni mitte põhitööl, vaid kolimisel (seoses toomise Pärnust väljaviimisega); sellisel ajal peab tööandja säilitama töötajale kokkulepitud töötasu (1767,63 eurot kuus) või keskmise kuutöötasu, mis vastab enam-vähem samale summale. Hageja on arvamusel, et tegelik töötasu vähendamise põhjus oli töö ümberkorraldamine ja sellest tulenev koondamine, mitte töötajast tulenev põhjus. Hageja jääb kõigi oma nõuete juurde ning palub kohtul nõuded täies ulatuses rahuldada.

Menetluse käik 5.Kohus määrusega 18.05.2020 andis pooltele tähtaja täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks, määras vastamise tähtaja ja eelmenetluse lõpptähtaja ning kohtuotsuse teatavakstegemise aja.

5 (9)

2-19-11104 hagejale) edastati tööjooniste kujul. Peale uste ja akende koostamist ja enne värvimisse saatmist kontrollitakse toodete kvaliteeti ja kui tootel esineb puudusi, siis need likvideeritakse või vajadusel valmistatakse uued tooted. Üheks toodete põhiliseks nõudeks on ka tööde tähtaegne teostamine. Kõigest eeltoodust antakse töötajale (sh ka hagejale) teada suusõnaliselt. Kohtule esitatud töökäsud on aluseks juhtkonnale tootmise planeerimiseks, töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks. Tootmistöölistele (sh hagejale) neid ei tutvustata. Lisatasu maksmise otsustab ettevõtte juhatus. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud töölepingule on Tööandjal õigus maksta Töötajale preemiat või lisatasu vastavalt Tööandja juhatuse otsusele. Lisatasu maksmise põhimõtetest informeeriti hagejat töölepingu sõlmimisel suusõnaliselt. Hageja esitas täiendavad selgitused, mille kohaselt hageja ei nõustu kostjaga ka selles, et viimane informeeris töötajat töölepingu sõlmimisel suuliselt lisatasu maksmise põhimõtetest. Hageja pöörab veelkord kohtu tähelepanu sellele, et eelsätestatu alusel ka ei piisaks põhimõtete suulisest tutvustamisest, kuna töötasu arvutamise viis peab olema kirjalik. Sätte eesmärgiks on välistada tööandja suva väidetava lisatasu määramisel. Seega on tekkinud olukord, kus kostja viitab põhimõtetele lisatasu määramisel, puudub aga kohustuslik lisatasu arvutamise viis, mille alusel saaks töötaja vajadusel ka ise kontrollida väljateenitud väidetava lisatasu õigsust ning selle välja arvutada. Tekkinud olukorras puudub ka kohtul arvutamise viisi puudumisel võimalus kontrollida kas väidetav lisatasu on määratud õigesti või mitte. Kostja viidatud väidetavad põhimõtted on detailselt kohtule esitamata. Kostja on oma 07.10.2020 vastuses hageja 23.09.2020 hagiavalduse täiendusele, seisukohtadele, taotlustele toonud kaks põhjust väidetava lisatasu maksmata jätmiseks: hageja ei täitnud oma tööülesandeid enam nõuetekohaselt, millele hageja vaidleb siinkohal vastu kui kostja paljasõnalisele väitele ning tööandja ei pidanud vajalikuks maksta töötajale lisatasu, kuna nendel kuudel puudus tootmistöö ja toimus tootmise kolimine teise asukohta. Seega oli tegemist olukorraga, kus töötajal puudus põhitöö ning tööandja viis töötaja üle teisele tööle kuni töölepingu koondamisel lõppemiseni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja kuutöötasu suuruseks (igal juhul tema keskmise töötasu arvutamise perioodil enne aprillikuud 2020) oli brutosumma 1763.73 eurot/netosummas 1400 eurot, kuigi hageja väitel põhitöötasuna, kostja väitel põhitöötasuna ja lisatasuna kokku. Lähtudes töötaja palga puutumatuse põhimõttest ning selle koosmõjust TLS § 28 lg 2 p 2 (töötasu maksmise kohustus kokkulepitud tingimustel ja ajal), ei saa lubatavaks pidada töötaja töötasu vähendamist (tööandja väitel lisatasu maksmata jätmist) olukorras, kus töötaja asub tööandja algatusel ajutiselt teisele tööle (tootmise kolimine teise asukohta) põhjusel, et tööandjal ei ole talle põhitööd (tootmistööd) anda. Tööandja peab säilitama töötajale eelneva alusel keskmise töötasu; vastasel juhul viiks töötasu vähendamine töötaja suhtes ebaõiglase tulemuseni, kus ta peaks vastutama asjaolude eest (tootmise ümberkorraldamine, mis kuulub tööandja ainupädevusse), mille riisikot töötaja ei kanna. Hageja jääb kokkuvõttes kõigi oma nõuete, nõudesummade ja nende põhjenduste, väidete, vastuväidete ja selgituste juurde, mis on käesolevas kohtuvaidluses esitatud. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas 7.Kohus tutvunud asjas kogutud kõigi kirjalike materjalidega ja tõenditega ning tõendeid kogumis leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

hinnates

8.TLS § 1 lg.1 järgi töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Poolte vahel 21.08.2018 sõlmitud töölepingu kohaselt P.P. asus alates 21.08.2018 tööle Aluver Tootmine OÜ-sse (tl.15-18). Töölepingu p. 2.1 järgi töötaja asus tööle abitöölisena. Töölepingu p. 3.1 järgi töötaja töötasu on 1200 eurot kuus. Töölepingu p.3.2 järgi sõltuvalt töötaja töö

6 (9)

2-19-11104 tulemuslikkusest on tööandjal õigus maksta töötajale preemiat v. lisatasu vastavalt tööandja juhatuse otsusele. P.3.3. järgi töötajale makstakse töötasu üks kord kuus iga kuu 15.kuupäeval pangaülekandega töötaja pangaarvele v. muule töötaja poolt kirjalikult näidatud pangaarvele. P.3.4 järgi tööandja peab õigeaegselt ja õigusaktides ettenähtud ulatuses töötasust kinni tulumaksu, töötuskindlustusmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse. Töötasult tasub tööandja sotsiaalmaksu vastavalt õigusaktides sätestatule.

7 (9)

2-19-11104 keskmise töötasu ulatuses.

2-19-11104 Kliendilepingu järgi kokku lepitud ja rakendatud tunnitasu määr – 120.00 eurot, millele lisandub 20%-ne käibemaks. Kokku on P.P.l tekkinud advokaaditasu maksmise kohustus summas 972,00 eurot (sisaldab käibemaksu) (ajakulu 6,75 tundi). Kohus leiab, et advokaadi tunnihinne on põhjendatud ja mõistlik ning kooskõlas kohtupraktikaga. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega ja hageja ei ole käibemaksukohuslane.

Üldjuhul ei mõista kohus teiselt poolelt välja menetluskulusid suuremas ulatuses kui hagihind (antud juhul hagihind 795.10 eurot, töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summa). Vastavalt kohtupraktikale (RKL 3-2-1-4-15 p.14) üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistatava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Kohus leiab arvestades esitatud nõuet, väikest hagihinda ,hagihinna ja menetluskulude proportsiooni, asja vähest keerukust ja asja lahendamist kirjalikus menetluses, on põhjendatud õigusabikulud nõupidamine kliendiga ja materjalidega tutvumine kokku 1,5 tundi, hageja täiendavate seisukohtade koostamine 2,25 tundi, kostja seisukohtadega ja tõenditega tutvumine ja analüüs 0,5 tundi ja kompromissläbirääkimiste pidamine ja täiendavate seisukohtadega esitamine 1,05 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise kulu vastavalt kohtupraktikale (RKL 3-2-1-4-15 p.13) ei ole vajalik ja põhjendatud kulu, kuna selle koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata. Hageja 10.06.2020 menetlusdokument koosneb suures ulatuses menetluskulude nimekirjast. Seega hageja vajalik ja põhjendatud menetluskulu on 5,3 tunni eest summas 763.20 eurot (5,3 x 120 = 636+ 20%), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Vastavalt TsMS § 177 lg.4 ja hageja taotlusel tuleb kostjal menetluskuludelt tasuda viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.