Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Triin Kihuoja Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Piret Kangur Võlausaldaja: Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja Piret Kangur Võlausaldaja: P.U. (isikukood XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Tartu Maakohtu 8. aprilli 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1, märkides, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku A.U. vastu lõpevad.
Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.
Lugeda Tartu Maakohtu 8. aprilli 2020. a määruse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:
3.1.Vabastada A.U. pankrotimenetluses täitmata jäänud järgmistest kohustustest: Swedbank AS-i nõue 1393 eurot 74 senti, AS-i SEB Pank nõue 10 864 eurot 30 senti ja Aktsiaseltsi SEB Liising nõue 4794 eurot 97 senti. A.U. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe P.U. nõue võlgniku vastu. Pankrotivõlausaldajate nõuded A.U. vastu lõpevad, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üleantut võlausaldajalt tagasi nõuda.
3.3.Määrus saata menetlusosalistele. Avaldada teade A.U. kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
3.4.Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
4.Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta Swedbank AS-i kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu 8. mai 2020. a määrusega kuulutati välja A.U. (võlgnik) pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Urmas Tross.
2.Maakohtu 10. juuni 2014. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati kohustustest vabastamise menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnikku ennast. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS-i (võlausaldaja I) nõue 1393 eurot 74 senti, AS-i SEB Pank (võlausaldaja II) nõue 10 864 eurot 30 senti, Aktsiaseltsi SEB Liising (võlausaldaja III) nõue 4794 eurot 97 senti ja P.U. (võlausaldaja IV) nõue 11 347 eurot 95 senti.
3.Võlausaldaja I esitas 15. jaanuaril 2020 taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks, kuna võlgnik ei ole kohustustes vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid teinud ja tulutoova tegevusega tegelenud, kahjustades sellega süüliselt võlausaldajate huve.
4.Võlgnik esitas 17. veebruaril 2020 taotluse enda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamiseks. Taotluse kohaselt on võlgnik täitnud menetluse kestel oma kohustusi nõuetekohaselt ning esitanud kohtule aruanded sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on puuduva töövõimega (menetluse alguses oli osalise töövõimega) ning menetluse kestel töötanud vastavalt oma tervislikule seisundile. Võlgniku tervislik seisund ei võimalda ka tulevikus teenida tulu kohustuste täitmiseks. Võlgnik on teinud väljamaksed võlausaldajale I 5 eurot 25 senti ning võlausaldajale IV vastavalt proportsioonile. Võlgnik soovis koguda võlausaldajatele väljamakseteks raha, kuid suurenenud tervisekulude tõttu ei olnud see võimalik. Võlgnik ei ole tahtlikult võlausaldajate huve kahjustanud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohtu 8. aprilli 2020. a määrusega vabastati võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus leidis, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel täitnud pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 nimetatud kohustusi. Kohus ei tuvastanud PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on menetluse kestel täitnud PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega. Võlgnik on töötanud osalise tööajaga OÜ-s XX (detsemberist 2015 kuni oktoobrini 2016), OÜ-s XX (novembrist 2016 kuni aprillini 2017) ning XX OÜ-s (maist 2018 kuni oktoobrini 2018). Töölepingud on lõpetatud tähtaja möödumisel või võlgniku tervisliku seisundi tõttu. Võlgnik oli alates 20. jaanuarist 2017 osalise töövõimega ja alates 20. jaanuarist 2019 puuduva töövõimega. Seega tegi võlgnik tööd, mida tema tervislik seisund võimaldas.
Võlgnik on kohtule PankrS § 173 lg 2 kohaselt andnud teavet oma tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral ning puuduvad andmed, et ta varjanuks oma vara. Avalikest vararegistritest ei nähtu, et võlgnik oleks menetluse kestel omandanud registrisse kantavat vara. Võlgnik ei ole teinud menetluse kestel võlausaldajatele vabatahtlikke eraldisi. Võlgniku sissetulekule ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega anda pankrotiseaduse järgi üle usaldusisikule võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnikul oli menetluse esimeses pooles ka alaealine ülalpeetav. Olukorras, kus võlgnikul on jagunud vahendeid üksnes oma esmavajaduste rahuldamiseks ja tervislikust seisundist tingitud kulude katmiseks, ei saa käsitada võlausaldajatele eraldiste tegemata jätmist võlgniku kohustuste süülise rikkumisena. Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes viidaks läbi uusi täitemenetlusi, ning kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid kohustusi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Võlausaldaja I esitas 23. aprillil 2020 määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik vabastati täitmata jäänud kohustustest. Tühistatud osas palub võlausaldaja I teha uue määruse, millega jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks ning menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot.
Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et võlgnik on pahatahtlikult teinud kahele võlausaldajale väljamaksed, mis ei ole kooskõlas PankrS §-s 2 sätestatud kollektiivsuse põhimõttega. Sellega on maakohus rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi ja tõendite kogumise kohustust. Võlgnik on menetluse kestel esitanud väga üldiseid ja väheinformatiivseid aruandeid, rikkudes sellega PankrS § 173 g-st 2 tulenevat kohustust. Vaidlustatud maakohtu määrusega on kahjustatud võlausaldaja I huve.
Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta menetluskulud võlausaldaja I kanda.
Võlgniku hinnangul ei ole praeguses asjas menetlusosaliste huve oluliselt riivatud. Kohatu on määruskaebuses esitatud väide, et võlgnik on võlausaldajaid kohelnud ebavõrdselt. Segadus võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osas oli tingitud asjaolust, et võlausaldajate esindajad pidevalt muutusid. Võlgnikul puudus teadmine, millisele arvelduskontole ja millise selgitusega pidi ta väljamakse tegema. Võlgnik sai võlausaldajalt I vastavad andmed ülekande teostamiseks. Võlgnik on kohtule esitanud nõuetekohased aruanded ning neid vajadusel täiendanud või täpsustanud.
Võlausaldaja II ja võlausaldaja III on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud.
Võlausaldaja IV kohtule seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud.
Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb täpsustada, märkides, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel võlgniku vastu lõpevad. Muus osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 muudab ringkonnakohus osaliselt määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et võlgnik tuleb vabastada pankrotimenetluses täitamata jäänud kohustustest (maakohtu määruse resolutsiooni p 1). Samuti on kohus märkinud, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe mh lapsele elatise maksmise kohustus. Maakohus ei ole aga määruse resolutsioonis märkinud, milliste võlausaldajate nõuete täitmisest kohus võlgniku vabastas.
12.1.TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt nt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-34-15, p 24; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on Riigikohus selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded millises ulatuses võlgniku vastu lõpevad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb vastavalt eelmärgitule täpsustada.
12.2.Maakohus on tuvastanud, et võlausaldaja IV esitatud nõue on lapse elatisega seotud nõude, mis võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe (PankrS § 176 lg 2). Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalidest muid nõudeid, mis pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjel ei lõppeks.
12.3.Eelmärgitust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 täpsustada, märkides, et võlgnik tuleb vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud järgmistest kohustusest: võlausaldaja I nõue 1393 eurot 74 senti, võlausaldaja II nõue 10 864 eurot 30 senti ja võlausaldaja III nõue 4794 eurot 97 senti. Võlgniku kohustustest vabastamisel ei lõpe võlausaldaja IV kui lapse elatise nõue võlgniku vastu.
Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 10 märkinud, et võlgnik ei ole menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid teinud. Ringkonnakohus on aga käesoleva tsiviilasja materjalide alusel tuvastanud, et võlgnik tegi 7. veebruaril 2017 võlausaldajale I väljamakse 5 eurot 25 senti (III kd, tl 36). Võlgnik on kohustustest vabastamise taotluses väitnud, et on tasunud vastavalt proportsioonile ka võlausaldajale IV (III kd, tl 22). Ringkonnakohus tuvastas, et võlgnik on tasunud võlausaldajale IV 120 eurot 29. oktoobril 2014 selgitusega "XX ülalpidamisraha" (II kd, tl 85), 30 eurot 19. aprillil 2015 selgitusega "lapse raha" (II kd, tl 95), 100 eurot 7. mail 2015 selgitusega "lapse raha" (II kd, tl 95). Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldajal IV võlgniku vastu lapse – XX (sündinud XXXXXX) – ülalpidamiskohustuse nõue.
Vaatamata sellele, et võlgnik tegi väljamakseid üksnes osadele võlausaldajatele, ei anna see ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel vabastamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole võlgnik selliste väljamaksete tegemisel kohustusi oluliselt ja süüliselt rikkunud (vt täiendavalt käesoleva määruse põhjendusi allpool). Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi seega muuta.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Need maakohtu järeldused on vaidlustatud määruses nõuetekohaselt (TsMS § 465 lg 2 p 8) põhjendatud.
Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (PankrS § 175 lg 1) on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (PankrS § 173) ning tuvastanud, et puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).
Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.1.Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisega kahjustanud võlausaldajate huve ning rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praeguses asjas võlausaldaja I sellised väited alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata.
16.2.Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et: võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud; võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt.
16.1.1.Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik teeb väljamakseid vaid osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et võlgnik on teinud kahele võlausaldajale neljast väljamakseid. Samas on tasutud summad olnud marginaalsed,
mida on määruskaebuses möönnud ka võlausaldaja I. Võlausaldajale I on tehtud väljamakse 5 eurot 25 senti ning võlausaldajale IV 250 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole selliste väljamaksetega rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt kohustusi ning kahjustanud võlausaldajate huvisid sellisel määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused.
16.1.2.Võlausaldajale IV tehtud väljamaksete selgituste põhjal võib eeldada, et võlgnik täitis talle maksete tegemisel alaealise lapse ülalpidamiskohustust (perekonnaseaduse § 96 ja § 101 lg 1, igakuine elatis ühele lapsele oli 2014. a-l 177 eurot 50 senti ja 2015. al 195 eurot).
16.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, kuna on menetluse kestel esitanud väga üldiseid ning väheinformatiivseid aruandeid. Lisaks ei ole võlausaldaja I määruskaebuses välja toonud, kuidas see tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise.
16.2.1.Maakohus kohustas võlgnikku 10. juuni 2014 määrusega esitama iga kuue kuu järel kohtule aruande, mis pidi sisaldama vähemalt teavet võlgniku mõistlikult tulutoova tegevuse, sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku arvelduskontode väljavõtet ja andmeid väljamaksete kohta võlausaldajatele (II kd, tl 61). Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik kohtule esitanud nõutud aruanded koos arvelduskontode väljavõtetega 19. detsembril 2014 (II kd, tl-d 79–86), 20. mail 2015 (II kd, tl-d 90–96), 19. detsembril 2015 (II kd, tl-d 107– 110), 20. mail 2016 (II kd, tl-d 119–125), 20. detsembril 2016 (II kd, tl-d 129– 134), 20. mail 2017 (II kd, tl-d 140– 144), 19. detsembril 2017 (II kd, tl-d 149– 153), 18. mail 2018 (II kd, tl-d 159–163), 20. detsembril 2018 (II kd, tl-d 172– 180) ja 20. mail 2019 (II kd, tl-d 195–198). Võlgnik on eeltoodud aruannetes märkinud andmed töötamise, töö otsimise, sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on teavitanud oma tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral. Pealegi puuduvad andmed, et võlgnik varjanuks oma vara. Olukorras, kust esitatud aruanded on puudustega, on kohtul võimalus paluda võlgnikul neid täpsustada, mida on maakohus praegusel juhul vajadusel ka teinud.
16.2.2.Eelmärgitu põhjal leiab ringkonnakohus, et võlgnik ei ole PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust rikkunud.
16.3.Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks ei anna ka alust määruskaebuse väide, et vaidlustatud kohtumäärus rikub võlausaldaja I huve selle tõttu, et PankrS § 176 lg-st 1 tulenevalt lõpeb pankrotivõlausaldaja nõue võlgniku vastu. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15; 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Siiski ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest
vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lgd 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses asjas ei ole tuvastatud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).
Eelmärgitust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata.
Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda, Kuna maakohus kulude jaotust ei otsustanud ega sellest tulenevalt ka kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei saa kulusid rahaliselt kindlaks määrata ka ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruste jõustumist kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).
Samuti ei ole põhjendatud võlausaldaja I taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel. Taotlus jääb rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.