XX kaebus Pärnu kohtutäitur Eha Nikkeri 21.11.2019 otsuse peale täiteasjas nr 173/2002/745 Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
Menetlusosalised
Puudutatud isik I Pärnu kohtutäitur Eha Nikker Puudutatud isik II Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) Vaidlustatud kohtulahendid
Pärnu Maakohtu 23.03.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina asja juurde Pärnu kohtutäitur Eha Nikkeri 28.04.2020 vastusele lisatud dokument XX sissetulekute kohta.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 23.03.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud XX kanda, välja arvatud XX-le osutatud riigi õigusabiga seotud kulud, mis jäävad riigi kanda. Pärnu kohtutäitur Eha Nikkeril ja Pärnu linnal (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
1.Pärnu kohtutäitur Eha Nikker (kohtutäitur) algatas Pärnu Linnavalitsuse (sissenõudja) avalduse alusel XX (avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 173/2002/745). Täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 05.02.2002 otsus tsiviilasjas nr 2-718/2001, millega avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja rendivõlgnevus ja viivis 5287,85 eurot.
2-19-18902
2.Kohtutäitur koostas 28.06.2018 töövõimetoetuse kinnipidamise akti (28.06.2018 arestimisakt), millega arestis 20% avaldajale makstavast töövõimetoetusest, millest on maha arvatud Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.
3.Avaldaja esitas kohtutäiturile 09.08.2018 avalduse 28.06.2018 arestimisakti tühistamiseks ja kohtutäituri ametikontole laekunud summa avaldajale tagastamiseks. Kohtutäitur jättis 09.08.2018 kirjaga võlgniku 09.08.2018 avalduse rahuldamata.
4.Avaldaja esitas 13.08.2018 kaebuse kohtutäituri 09.08.2018 otsuse ja 28.06.2018 arestimisakti peale ning taotluse täitemenetluse peatamiseks. Avaldaja esitas 15.08.2018 kaebuse täienduse koos taotlusega täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu.
5.Kohtutäitur tegi 10.09.2018 otsuse, millega jättis rahuldamata avaldaja kaebuse 28.06.2018 arestimisakti, 09.08.2018 otsuse ja töövõimetoetuse 37,42 arestimise tühistamiseks ning avaldajale 37,42 euro tagastamiseks. Samuti jättis kohtutäitur rahuldamata võlgniku taotluse täitemenetluse peatamiseks ja aegumise tõttu lõpetamiseks. Kohtutäitur peatas 28.06.2018 arestimisakti alusel saadud raha ülekandmise sissenõudjale kuni kaebuste kohta tehtava lõppotsuse jõustumiseni.
6.Avaldaja esitas 20.09.2018 Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäituri 10.09.2018 otsuse peale osas, millega avaldaja 13.08.2018 kaebus (koos 15.08.2018 täiendusega) jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-18-14078). Pärnu Maakohus jättis 28.11.2018 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas 17.12.2018 Pärnu Maakohtu 28.11.2018 määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 05.09.2019 määrusega avaldaja määrusekaebuse osaliselt ning tühistas kohtutäituri 10.09.2018 otsuse osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja 13.08.2018 kaebuse (koos 15.08.2018 täiendusega) 28.06.2018 arestimisakti tühistamiseks ja arestitud toetuse tagastamiseks rahuldamata ning kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määrus jõustus 23.10.2019.
7.Kohtutäitur jättis 21.11.2019 otsusega rahuldamata avaldaja kaebuse nõuetes tühistada kohtutäituri 28.06.2018 arestimisakt ja tagastada arestitud töövõimetoetus.
8.Avaldaja esitas 02.12.2019 Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäituri 21.11.2019 otsuse peale täiteasjas nr 173/2002/745, milles palus tühistada kohtutäituri 21.11.2019 otsus ja 28.06.2018 arestimisakt ning kohustada kohtutäiturit vaatama uuesti läbi avaldaja taotlus tagastada avaldajale 28.06.2018 arestimisakti alusel kohtutäiturile ülekantud raha. Täidetud ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetuse arestimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määruses tsiviilasjas nr 218-14078 esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud ka kaebust lahendavale kohtutäiturile. Viidatud määruses juhtis Tallinna Ringkonnakohus tähelepanu sellele, et võlgnikul tuleb avaldada kohtutäiturile asjaolud, et hinnata, kas töövõimetoetuse kinnipidamine on põhjendatud. Avaldaja tõi kohtutäiturile välja asjaolud, millest tuleneb, et 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal ei olnud sissenõudja nõude täitmine võimatu. Kuus kuud enne ja pärast arestimisakti koostamist oli avaldajal Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel lisaks mittearestitavale töövõimetoetusele ja sotsiaaltoetusele muu sissetulek 5397,44 eurot, mille arvelt olnuks võimalik sissenõudja nõue täies ulatuses täita. Välistatud peab olema olukord, kus TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulek arestitakse, kui täitmisel olev nõue on võimalik rahuldada võlgniku teiste sissetulekute arvelt. Kuna MTA andmed on
2(11)
2-19-18902 kohtutäiturile kättesaadavad, ei saa kohtutäitur väita, et tal puudusid enne töövõimetoetuse arestimist andmed avaldaja muu sissetuleku kohta. Kohtutäitur on 28.06.2018 arestimisakti koostamisel rikkunud avaldaja ärakuulamise kohustust. Kohtutäitur on 21.11.2019 otsuse tegemisel eiranud Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määruses antud juhiseid, jättes hindamata, kas sissenõude pööramine avaldaja töövõimetoetusele on õiglane, mh ei arvestanud kohtutäitur sissenõudja nõude liiki, avaldaja sissetulekut ning konkreetseid avaldajast tulenevaid asjaolusid. Töövõimetoetusele kui tähtsale sotsiaalsele sissetulekule sissenõude pööramine ei ole õiglane avalik-õigusliku juriidilise isiku rendinõuete rahuldamiseks. Kohtutäitur eiras ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määruses sisalduvat juhist hinnata asja uuel läbivaatamisel, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud avaldaja toimetulek minimaalselt vajalikus määras ning kas avaldajal võib olla muid sissetulekuid või sääste. Avaldaja teatas kohtutäiturile 06.11.2019 e-kirjaga, et tema sissetulekuks on W OÜ-lt saadav töötasu 100 eurot kuus (bruto), sotsiaaltoetus 36,31 eurot ning töövõimetoetus 394,32 eurot. Avaldaja on abielus ja abieluvararežiimiks on varaühisus. Varalised nõuded töövõimetoetusele kuuluvad abikaasade ühisvarasse ning sissenõude pööramine ühisvarale on lubatav üksnes võlgnikuks mitteolva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Avaldaja igakuised vajalikud kulutused on kokku 675 eurot, s.o korteri üür 200 eurot, kommunaalmaksed 150 eurot, kulutused toidule 150 eurot, transpordikulu 30 eurot, sidekulu 15 eurot, kulutused tervishoiule 80 eurot ning kulutused riietele 50 eurot.
9.Sissenõuja esitas 12.02.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata jätmist. Avaldaja on soovinud jätta kohtule arusaama, et tal on muid sissetulekuid, mille arvelt nõuet täita. Samas ei ole sissenõudja nõuet õnnestunud täita enam kui 16 aasta jooksul, millest saab järeldada, et avaldaja muule varale sissenõude pööramine ei ole viinud nõude täieliku rahuldamiseni. 28.06.2018 arestimisaktiga arestitud töövõimetoetuse määr on õiglane. Avaldaja mittearestitav sissetulek on olnud keskmiselt 230 kuni 250 eurot kõrgem kui miinimumtöötasu. Riive avaldaja omandile ei ole kaalukam kui sissenõudjale täitemenetluse ebaõnnestumisega kaasnev riive. Töövõimetoetus ei saa oma olemusest tulenevalt kuuluda vaikimisi abikaasade ühisvara hulka.
10.Kohtutäitur esitas 12.02.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtutäitur hindas avaldaja töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust oma 21.11.2019 otsuses ning jääb selles toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Kohtutäitur ei tuvastanud täitemenetluse käigus avaldajal muu vara olemasolu. Avaldajal puudus 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal muu püsiv arestitav sissetulek. Kuigi täitemenetlus on kestnud alates 2002. aastast, on sissenõudja nõue jätkuvalt 2444,94 euro 3(11)
2-19-18902 suuruses osas rahuldamata ja selle täitmine aegub 04.03.2021. Täitemenetlus on seega eeldatavasti ebaõnnestumas. Kohtutäitur edastas avaldajale 28.10.2019 e-kirjaga teate kaebuse läbivaatamise kohta ning kohustas avaldajat vastama teabenõudele, et saada objektiivne ülevaade avaldaja kõigist tegelikest sissetulekutest ja kulutustest ning tuvastada arestitav vara ja hinnata, kas töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimisel on tagatud avaldaja toimetulek minimaalselt vajalikus määras. Avaldaja teavitas 06.11.2019 e-kirjaga kohtutäiturit, et ta ei oma muud sissetulekut ega vara peale MTA õienditest nähtuva ning saab lisaks igakuiselt sotsiaaltoetust 36,31 eurot ja töövõimehüvitist 394,32 eurot. Eeltoodule tuginedes ei ole sissenõude pööramine avaldaja muule varale selle ebapiisavuse tõttu viinud ja eeldatavasti ei vii sissenõudja nõude rahuldamisele. Kui avaldaja leiab, et tal on piisavalt muud vara, saab ta kohtutäituri ametialasele kontole teha makseid vabatahtlikult. Avaldaja töövõimetoetusele sissenõude pööramine 20% ulatuses on avaldaja sissetulekuid arvestades õiglane. Avaldajale on tagatud minimaalselt vajalik toimetulek. Töövõimetoetuse arestimine ei saa oleneda sellest, milline on täitedokument ja kes on sissenõudja. Olenevalt kuust arestiti avaldajale makstavast töövõimetoetusest 34,87–37,42 eurot ja pärast seda jäi avaldajale kätte veel 781,64 eurot, mis ületab arvestusliku elatusmiinimumi määra enam kui kolm korda. Avaldaja ei ole Tallinna Linnavalitsuselt sotsiaaltoetusi taotlenud, mis annab alust arvata, et ta tuleb oma sissetulekute piires toime. Avaldaja ei ole tõendanud igakuiste vajalike kulutuste suurust. Avaldaja õigused ei ole võrreldes sissenõudja huvidega ebaproportsionaalselt kahjustatud. Avaldajale on olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud. Töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses viib sissenõudja nõude järkjärgulise täitmiseni. Avaldaja suhtes viisid/viivad täitemenetlust läbi ka teised kohtutäiturid, mis on mõjutanud arestimisele kuuluvate sissetulekute ja haigushüvitise arvel nõude täitmist vaidlusaluses täiteasjas.
11.Pärnu Maakohus rahuldas 23.02.2020 määrusega avaldaja kaebuse osaliselt, tühistas kohtutäituri 21.11.2019 otsuse täiteasjas nr 173/2002/745 osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja 13.08.2018 kaebuse (koos 15.08.2018 täiendusega) töövõimetoetuse arestimisakti tühistamiseks ja arestitud toetuse tagastamiseks ning kohustas kohtutäiturit avaldaja 13.08.2018 kaebust (koos 15.08.2018 täiendusega) uuesti läbi vaatama, järgides määruse juhiseid, sh kohustas kohtutäiturit uuesti läbi vaatama avaldaja taotlus tagastada talle 28.06.2018 arestimisakti alusel alates 2019. a veebruarist ülekantud raha. Maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata 28.06.2018 arestimisakti tühistamise osas. Kuna tsiviilasjas nr 2-18-14708 on Tallinna Ringkonnakohus teinud 05.09.2019 kohtumääruse sama täitemenetlustoimingu, s.o kohtutäituri 28.06.2018 arestimisakti kohta täiteasjas nr 173/2002/745, saab käesolevas asjas tugineda viidatud lahendis toodud seisukohtadele. Vastata tuleb küsimusele, kas 28.06.2018 arestimisakti koostamise ja kehtivuse ajal oli sissenõudja nõude täitmine võlgniku muu sissetuleku arvelt võimatu ning kas töövõimetoetuse arestimine oli õiglane. TMS § 114 lg 5 sisule tuginedes lähtub kohus asja lahendamisel ja arestimisakti õiguspärasuse hindamisel asjaolust, et töövõimetoetust makstakse avaldajale alates 06.02.2018 kuni tänaseni ning 28.06.2018 arestimisakt kehtib praeguseni samas määras, sõltumata avaldaja igakuiste sissetulekute suurusest. Kohtutäituri teatel on arestimisakti alusel avaldajale makstavast töövõimetoetusest arestitud 34,87–37,42 eurot kuus ning asjaoludest ei nähtu, et arestimisakti toime oleks vaidlusaluse perioodi jooksul või lahendi tegemise ajaks peatatud. 4(11)
2-19-18902 Kohtutäitur on nii 21.11.2019 otsuses kui ka käesolevas asjas veenvalt põhjendanud, et 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal olid täidetud TMS § 132 lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetuse arestimiseks. Arvestades võlanõude ligi 16 aastat kestnud täitmist, asjaolu, et võlanõue on jätkuvalt märkimisväärses osas rahuldamata, ning täitmisel oleva nõude peatset võimalikku aegumist, oli kohtutäituril 2018. aasta juunis alust arvata, et täitemenetlus on ebaõnnestumas. Avaldaja on MTA 04.11.2019 õiendile tuginedes leidnud, et vahetult enne ja pärast 28.06.2018 arestimisakti tegemist oli avaldajal lisaks mittearestitavale töövõimetoetusele ja sotsiaaltoetusele muu sissetulek 5397,44 eurot, mille arvelt saanuks sissenõudja nõude täies ulatuses täita. MTA 04.11.2019 õiendist nähtuvalt ületas avaldaja sissetulek perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäära (540–570 eurot) vaid märtsis 2018 ja juunis 2018. Ülejäänud kuudel jäi see alla 500 euro. Avaldaja väide sel perioodil arestitava sissetuleku olemasolu kohta on seega ebaõige, v.a kahe kuu osas. Avaldaja edastas oma igakuiste vajalike kulutuste esile toomiseks Harju Maakohtule 19.03.2018 esitatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatise, mille kohaselt olid avaldaja igakuised vajalikud kulutused 675 eurot. Avaldaja kinnitusel olid need 06.03.2020 menetlusdokumendi esitamise ajal samal tasemel. Avaldaja sissetulek 28.06.2018 arestimisakti koostamisele eelnenud kuudel, s.o aprill–mai 2018 oli ca 820–840 eurot, juunis 2018 ca 1400 eurot ning pärast arestimisakti koostamist perioodil juuli 2018 – jaanuar 2019 keskmiselt 720– 850 eurot kuus. Pärast arestimisakti alusel kinni peetud summasid jäi seega avaldajale perioodil juuni 2018 – jaanuar 2019 igakuiselt kätte keskmiselt 680–810 eurot, mis ületas miinimumpalka vähemalt 110–270 euro võrra. Kuna avaldaja kulutused alates märtsist 2018 kuni tänaseni ei ületanud 675 eurot, ei saa töövõimetoetuse arestimist perioodil juuni 2018 – jaanuar 2019 pidada ebaõiglaseks. Pärast arestitud summade kinnipidamist piisas sissetulekust avaldaja toimetulekuks ning vabade vahendite olemasolul saanuks avaldaja aidata vabatahtlikult kaasa nõude kiiremale rahuldamisele. Sissenõudja nõude iseloomu arvestades (äriruumi rendivõlg) ei oleks üldjuhul võlgniku töövõimetoetusest kinnipidamine põhjendatud, kuid arvestades seda, et täitemenetlus on kestnud juba aastaid, avaldajal ei ole ülalpeetavaid ning tema sissetulek ületab oluliselt miinimumpalka, oli töövõimetoetuse arestimine õiguspärane nii juunis 2018 kui ka avaldaja kaebuse läbivaatamise ajal novembris 2018. Sissenõudja isik ei kuulu täitemenetluses hindamist vajavate asjaolude hulka ja sissenõudja isikust olenemata peab kohtutäitur nõuet täitma ühetaoliselt. Kui võlgnikule määratud töövõimetoetus lisandub vähemalt kuupalga alammäära suurusele töötasule, haigushüvitisele vms sissetulekule ning võlgnikul puuduvad ülalpeetavad või tervisest vms erandlikust asjaolust tingitud tavapärasest suuremad kulud toimetulekuks ning täidetud on TMS § 131 lg 2 eeldused, on võimalik ja põhjendatud teha arestimisakti alusel mõistlikus määras kinnipidamisi ka töövõimetoetusest. Kohtutäituri 21.11.2019 otsuse tegemise ajaks tuvastatud andmete ja tõendite alusel ei olnud aga avaldaja töövõimetoetuse arestimine alates 2019. aasta veebruarist enam õiglane ega põhjendatud. Kaebuse uuel läbivaatamisel saab kohtutäitur hinnata ka täitetoimingu jätkuvat õiguspärasust. Alates veebruarist 2019 jääb avaldaja sissetulek vaid 500 euro piiresse ning kuudel, mil avaldaja ei saanud töötasu, ka alla 500 euro. See tähendab aga sissetulekut märkimisväärselt alla kehtiva alampalga ning alla avaldajale vajalike püsikulutuste. Vähenenud sissetuleku tingimustes muutus töövõimetoetuse jätkuv arestimine ebaõiglaseks. Kohus nõustub töövõimetoetuse 5(11)
2-19-18902 kinnipidamisega 20% ulatuses üksnes eeldusel, et avaldaja kogu sissetulek pärast töövõimetoetusest tehtud kinnipidamisi ei jää oluliselt alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäära. Kohtutäituril tuleb ka pärast arestimisakti koostamist hinnata töövõimetoetuse arestimise põhjendatust. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 05.09.2019 määruses maakohtu põhjendustega selle osas, et töövõimetoetus on avaldaja lahusvara ja puudub vajadus hinnata TMS § 14 lg 1 kohast rikkumist. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ja lg 10 alusel menetlusosaliste endi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.XX taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada avaldaja kaebus täies ulatuses. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Maakohtu järeldus, et avaldaja sissetulekud perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 ületasid palga alammäära vaid märtsis ja juunis 2018 ning kõigil ülejäänud kuudel oli avaldaja summaarne sissetulek alla 500 euro, on vastuolus menetlusosaliste esitatud seisukohtade ja asjas kogutud tõenditega. Avaldaja igakuised sissetulekud kuus kuud enne ja pärast arestimisakti koostamist ületasid 500 eurot kuus, v.a veebruaris 2018. Kuna tõendatud on avaldajal vara olemasolu, mille arvelt oleks olnud võimalik rahuldada sissenõudja nõue täies ulatuses, ei ole täidetud TMS § 131 lg 2 kohaldamise eeldus. Välistatud peab olema olukord, kus TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekud arestitakse olukorras, kus sissenõudja nõuet on võimalik rahuldada võlgniku teiste sissetulekute arvelt. Kohtutäitur peab TMS § 131 lg 2 eelduste täitmiseks olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh saab võlgnikult nõuda vara kohta teavet ja vara nimekirja. Kuna MTA andmed on kohtutäiturile kättesaadavad, ei saa kohtutäitur tugineda sellele, et tal puudusid enne töövõimetoetuse arestimist andmed avaldaja muu sissetuleku kohta. Maakohus ei ole tuvastanud sissenõudja nõude täitmise võimatust ning ka kohtutäitur ei teinud seda enne 28.06.2018 arestimisakti koostamist. Ainuüksi täitemenetluse pikaajalisus ja ülalpeetavate puudumine ei õigusta rendinõuete sissenõudmist töövõimetoetuse arvelt. Sissenõude pööramine avaldaja töövõimetoetusele kui tähtsale sotsiaalsele sissetulekule avalik-õigusliku juriidilise isiku rendinõude rahuldamiseks ei ole õiglane. Muu arestitava sissetuleku (töötasu, haigushüvitis jne) olemasolu korral peab olema välistatud sissenõude pööramine TMS § 131 lg-s 1 loetletud sissetulekule. Seadus ei näe varaühisuse puhul ette töövõimetoetuse kuulumist lahusvarasse. Tähtsust ei oma asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-14078 on kohtud avaldaja vastavat väidet juba käsitlenud, kuna kohtute õiguslikud seisukohad ei ole käesolevas asjas siduvad. Kui kohus tuvastab 28.06.2018 arestimisakti õigusvastasuse, on põhjendatud selle tühistamine, mitte kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks saatmine.
6(11)
2-19-18902
13.Sissenõudja taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Avaldaja kahtlus, et kohus on avaldaja sissetulekuid arvestanud osaliselt, on põhjendamatu. TMS § 130 lg 11 kohaselt ei saa TMS § 132 lg 1 mõttes sissetulekuks lugeda töövõimetoetust. Avaldaja järeldus, et kohaliku omavalitsuse äriruumi rendivõla nõuet ei saa vastuolu tõttu avaliku halduse eesmärkidega rahuldada täitemenetluses töövõimetoetuse abil, on vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Sissenõudja nõuet ei ole õnnestunud täita rohkem kui 16 a jooksul ning täitemenetlus on ebaõnnestumas. See riivab nii sissenõudja kui ka avalikkuse huvi oluliselt suuremal määral kui avaldajale mõnevõrra väiksema sissetulekuga kaasnevat mõju. Vaidlus selle üle, kas töövõimetoetus kuulub ühis- või lahusvara hulka, on juba vaieldud.
14.Kohtutäitur taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Avaldaja ei ole selgitanud, miks ta ei ole piisavate sissetulekute omamise korral kaebuses käsitletaval perioodil võlgnevust ise tasunud, kuigi tal on kohustus täitemenetluses aktiivselt osaleda. Avaldaja ei ole välja toonud, milles seisneb muu vara, mis ei olnud ühisvara ja mille arestimine oli võimalik. Avaldaja on esitanud kohtutäiturile andmeid oma vara kohta valikuliselt. Avaldajal puudub registrisse kantud vara ja regulaarne sissetulek, mille arvelt saaks sissenõudja nõuet regulaarselt täita. Avaldaja aktiivne tegevus täitemenetluses on piirdunud üksnes võlanõude mittetäitmist õigustava tegevusega. Maakohus on tuvastanud TMS § 132 kohaldamise eeldusena sissenõudja nõude täitmise võimatuse ning täidetud on ka muud töövõimetoetusele sissenõude pööramise eeldused. Avaldaja töövõimetoetus tuleb lugeda tema lahusvaraks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 ple 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
16.Kohtutäitur on määruskaebuse vastusele lisanud dokumendi võlgniku sissetulekutega ajavahemikus märts 2018 – märts 2020. Kuna määruskaebemenetluses võib TsMS § 662 lg 3 alusel esitada uusi tõendeid ning ringkonnakohtu hinnangul võib kohtutäituri esitatud tõend omada asja lahendamisel tähtsust, võtab ringkonnakohus selle kooskõlas TsMS § 238 lg-ga 1 asja juurde.
17.Avaldaja on määruskaebuses taotlenud maakohtu määruse tühistamist, kuigi maakohus on avaldaja kaebuse osaliselt rahuldanud. Sellegipoolest on võimalik määruskaebusest aru saada, et avaldaja vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib seega kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes avaldaja kaebuse rahuldamata jätmise osas. 7(11)
2-19-18902
18.Ringkonnakohtus on menetlusosaliste seisukohtadest tulenevalt jätkuvalt vaidlus selle üle, kas täidetud on TMS § 131 lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetuse arestimiseks, st kas sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kas arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Lisaks on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas võlgnikule määratud töövõimetoetus kuulub abikaasade ühis- või lahusvara hulka ning kas sellest lähtuvalt peab töövõimetoetuse arestimiseks olema võlgnikuks mitteoleva abikaasa vastav nõusolek või mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument.
19.Ringkonnakohus järgib Pärnu Maakohtu 28.11.2018 ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määrustes tsiviilasjas nr 2-18-14078 esitatud põhjendusi töövõimetoetuse lahusvara hulka kuulumise osas ning ei korda neid üle (TsMS § 654 lg 6). Kuna töövõimetoetus on lahusvara, ei ole kohtutäitur töövõimetoetust arestides rikkunud TMS § 14 nõudeid.
20.Ringkonnakohus kontrollib järgnevalt, kas maakohus on õigesti leidnud, et 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal oli täidetud TMS § 131 lg 2 esimene eeldus ehk kas sissenõude pööramine avaldaja muule varale ei olnud viinud või oli alust arvata, et see ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele vaidlusaluses täiteasjas. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustub avaldajaga ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-18-14078 väljendatuga selles, et sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule, mis on üldreeglina mittearestitav, ei ole põhjendatud, kui võlgnikul on olemas arestitav sissetulek. TMS § 131 lg-st 2 ja § 132 lg-st 12 tuleneb selgelt, et esmalt peab kohtutäitur proovima sissenõuet pöörata võlgniku muule varale. TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 12 on erandid, mida ei saa kohaldada, kui arestimine on võimalik põhireeglite alusel. Riigikohus on samuti selgitanud, et TMS § 132 lg 12 kohaldamise esimene eeldus on, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks (vt Riigikohtu 05.06.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4480, p 18; 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2).
20.1.Avaldaja on välja toonud, et tal oli kuus kuud enne ja pärast 28.06.2018 arestimisakti tegemist lisaks mittearestitavale töövõimetoetusele ja sotsiaaltoetusele muu sissetulek vähemalt 5397,44 eurot, mille arvelt oleks saanud sissenõudja nõude koos täitekuludega (arestimisakti koostamise seisuga 2444,94 eurot) täies ulatuses täita. Maakohus on aga avaldaja sissetulekuid analüüsides leidnud, et avaldaja on sel perioodil saanud palga alammäära ületavat sissetulekut vaid märtsis ja juunis 2018, mistõttu on avaldaja väide arestitava sissetuleku olemasolu kohta sel perioodil muu kui nimetatud kahe kuu osas TMS § 132 lg-st 1 tulenevalt ebaõige. Tegemaks kindlaks, kas avaldajal oli muu sissetulek, millele sissenõuet pöörata, saab hinnata, kas ja kui suures ulatuses oli avaldajal kuus kuud enne ja pärast 28.06.2018 arestimisakti tegemist arestitavaid sissetulekuid. Arvestada tuleb, et sissetuleku arestimise osas kehtivad piirangud, mille eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. TMS § 131 lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses sissenõuet pöörata (p-d 1-5, 9 ja 11-12) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6-8) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10). TMS § 132 lg 1 sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust, nähes seega ette osa sissetulekust, millele kohtutäitur ei või sissenõuet pöörata. 8(11)
2-19-18902
20.2.Avaldaja sissetulekute suuruse kindlakstegemisel saab lähtuda menetlusosaliste esitatud seisukohtadest ja tõenditest. Avaldaja kaebuses sisaldub tabel perioodi jaanuar 2018 – jaanuar 2019 sissetulekutega (dtl 5) ning koos kaebusega esitas avaldaja MTA 04.11.2019 maksuandmete tõendi oma sissetulekute kohta perioodil jaanuar 2018 – november 2019 (dtl 62). Kohtutäitur on avaldaja sissetulekute kohta esitanud Töötukassa 14.11.2018 vastuse (dtl 171), MTA 14.11.2018 vastuse (dtl 172), MTA 28.05.2018 vastuse (dtl 174) ning tabeli avaldaja sissetulekutega perioodil märts 2018 – märts 2020 (dtl 220). Avaldaja esindaja on 06.11.2019 e-kirjas (dtl 64), millega ta edastas kohtutäiturile MTA 04.11.2019 maksuandmete tõendi, kinnitanud, et avaldajal ei ole muid sissetulekuid ega vara. Avaldaja on perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 saanud Eesti Haigekassalt haigushüvitist, Eesti Töötukassalt töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust, M OÜ-lt töötasu, Sotsiaalkindlustusametilt sotsiaaltoetust ja MTA-lt tulumaksu tagastust. Arestitavad on neist haigushüvitis, töötuskindlustushüvitis, töötasu, tagastatud tulumaks ning erandlikult ka töövõimetoetus. Samas tuleb arvestada, et iga kuu peab võlgnikule TMS § 132 lg-st 1 lähtuvalt kätte jääma ühe kuu palga alammäära suurune summa (2018. a-l 500 eurot ja 2019. a-l 540 eurot).
20.3.Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, milliseid sissetulekuid tuleb arvesse võtta leidmaks TMS § 132 lg 1 alusel osa sissetulekust, millele saab sissenõude pöörata. Ringkonnakohus on seisukohal, et selleks ei tule kokku liita mitte kõiki võlgniku sissetulekuid, vaid üksnes arestitavad sissetulekud. Kui võlgnik saaks iga kuu palka alammäära suuruses ning saaks lisaks sellele ühte või mitut TMS § 131 lg-s 1 loetletud mittearestitavat sissetulekut, oleks nende arvestamisel arestitava sissetuleku osa kindlakstegemisel võimalik iga kuu sissenõue pöörata võlgniku palgale võlgniku saadavate mittearestitavate sissetulekute suuruses. Võlgniku saadav mittearestitav sissetulek tõstaks seega vahetult sissetuleku osa, millele saab sissenõuet pöörata. Sellega kaotaks aga TMS § 131 lg 1, mis näeb ette mittearestitavate sissetulekute loetelu, oma mõtte. Seda, et mittearestitava sissetuleku osa kindlakstegemisel tuleb arvestada üksnes arestitavaid sissetulekuid, kinnitab ka 280 SE (kohtutäituri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus) seletuskiri, milles on TMS § 132 lg 12 kehtestamise ühe põhjusena välja toodud, et tekkinud on olukord, kus võlgnikud saavad töötasu palga alammääras, mis võimaldab neile koos lisanduvate toetustega rahuldaval tasemel toimetuleku, kuid kehtiva piirangu tõttu ei ole neilt võimalik rahalisi vahendeid kinni pidada ega nõude rahuldamiseks sisse nõuda. Lisaks tõlgendusele, et TMS § 132 lg 1 alusel arestitava sissetuleku osa kindlakstegemisel tuleb võlgniku sissetulekute hulgast välja jätta TMS § 131 lg-s 1 loetletud mittearestitavad sissetulekud, on võimalik ka tõlgendus, et need tuleb liita TMS § 132 lg-s 1 reguleeritud sissetuleku osale, millele ei saa sissenõuet pöörata, kuna see viib samale tulemusele. Maakohus on seega jätnud põhjendatult avaldaja arestitava sissetuleku osa kindlakstegemisel avaldaja muudele sissetulekutele juurde liitmata töövõime- ja sotsiaaltoetuse ning leidnud õigesti, et perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 ületas avaldaja sissetulek mittearestitavat osa üksnes märtsis ja juunis 2018. Kohtutäitur sai seega perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 teha TMS § 132 lg-s 1 sätestatud reeglit arvestades avaldaja sissetulekutest kinnipidamisi üksnes märtsis ja juunis 2018. Märtsis 2018 sai avaldaja haigushüvitist 707,98 eurot ja M OÜ-lt töötasu 101,26 eurot ning juunis 2018 haigushüvitist 408,45 eurot ja M OÜ-lt töötasu 570,72 eurot. Palga alammäära arvestades oleks kohtutäitur saanud nimetatud summadelt kokku kinni pidada maksimaalselt 788,41 eurot, seda mh eeldusel, et avaldaja suhtes toimuvates teistes täiteasjades ei olnud kohtutäiturid seadnud avaldaja vastavatele sissetulekutele varasemaid areste. Eelnevast 9(11)
2-19-18902 lähtuvalt on väär avaldaja väide, et perioodi jaanuar 2018 – jaanuar 2019 sissetulekute arvelt saanuks rahuldada kogu sundtäitmisel oleva nõude.
20.4.Maakohus on õigesti leidnud, et kohtutäitur on teinud mõistlikke pingutusi avaldaja muude sissetulekute väljaselgitamiseks ning ei hakka vastavaid põhjendusi kordama TsMS § 654 lg 6. Täiendavalt lisab ringkonnakohus, et kohtutäitur on teinud mõistlikke pingutusi ka avaldaja muude sissetulekute arestimiseks. Nimelt nähtub kohtutäituri 12.02.2020 vastusest avaldaja kaebusele, et kohtutäitur arestis 18.04.2016 arestimisaktiga M OÜ-lt saadava töötasu, 09.04.2018 arestimisaktiga Eesti Haigekassalt saadava haigushüvitise ning 09.04.2018 arestimisaktiga MTA-lt saadava tulumaksu tagastuse. Viidatud arestimisaktide koostamine nähtub ka täitemenetluse registrist. Perioodil jaanuar 2018 – jaanuar 2019 töötasust laekumisi ei toimunud ning Eesti Haigekassalt ja MTA-st laekus kohtutäituri ametialasele kontole kokku 1031,75 eurot, millest 608,95 eurot tagastas kohtutäitur TMS § 132 lg-s 1 sätestatud piirangut arvestades avaldajale tema 27.04.2018 ja 23.07.2018 avalduste alusel ning 422,80 eurot arvestas täiteasja nõuete katteks. Asja materjalide hulgas on ka avaldaja 14.05.2018 kiri kohtutäiturile, millega avaldaja esitab täiendavaid dokumente tagastamisele kuuluva tulumaksu ja haigushüvitise tagastamise taotluse lahendamiseks (dtl 129-130). Kuigi kohtutäitur on teinud mõistlikke pingutusi avaldaja sissetulekute väljaselgitamiseks ja arestimiseks, on nende arvelt õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada üksnes 422,80 euro ulatuses. 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal oli jätkuvalt täitmata ligikaudu 44% sissenõudja nõudest, s.o 2322,38 eurot. Arvestades seda, et avaldajal puudusid muud püsivad sissetulekud, mille arvelt sissenõudja nõuet täita, täitemenetlus oli 28.06.2018 arestimisakti koostamise ajal kestnud juba 16 aastat ning sundtäitmisel olev nõue oli vähem kui kolme aasta pärast aegumas, oli kohtutäituril põhjendatud alus arvata, et täitemenetlus on ebaõnnestumas.
21.Maakohus on põhjalikult ja igakülgselt hinnanud perioodil juunis 2018 – jaanuar 2019 avaldaja töövõimetoetusest toimunud kinnipidamiste õiglust ning võtnud seisukoha kõigi avaldaja vastuväidete osas. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga vastavate põhjendustega ja järeldusega, et perioodil juunist 2018 kuni jaanuarini 2019 toimunud kinnipidamisi töövõimetoetusest ei saa pidada ebaõiglaseks ning avaldaja ei ole selles osas määruskaebemenetluses uusi vastuväiteid esitanud, ei hakka ringkonnakohus maakohtu põhjendusi kordama (TsMS § 654 lg 6).
22.Kuna arestimisakti koostamise ajal ja vähemalt jaanuarini 2019 olid täidetud mõlemad TMS § 131 lg 2 eeldused, on põhjendatud avaldaja kaebuse rahuldamata jätmine osas, milles avaldaja taotleb 28.06.2018 töövõimetoetuse arestimisakti tühistamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku sissetulekute vähenemise korral võib arestimisakti koostamise ajal õiglane olnud töövõimetoetuse arestimine muutuda ebaõiglaseks ning seetõttu peab kohtutäitur ka pärast arestimisakti koostamist eeskätt võlgniku taotluse korral hindama, kas ja millises ulatuses on töövõimetoetuse arestimine jätkuvalt õiglane. Asja materjalidest nähtuvalt on avaldaja sissetulek alates veebruarist 2019 märgatavalt vähenenud ja jääb palga alammäära piiresse või alla selle ning avaldaja esile toodud vajalikud püsikulutused ületavad tema sissetuleku (v.a mais 2019). Kuna kohtutäitur ei hinnanud oma 21.11.2019 otsuses piisaval määral, kas ja millises ulatuses on avaldaja töövõimetoetuse arestimine alates veebruarist 2019 õiglane, tühistas maakohus põhjendatult kohtutäituri 21.11.2019 otsuse ja saatis avaldaja 13.08.2018 kaebuse kohtutäiturile selles osas uueks läbivaatamiseks kohustusega vaadata uuesti läbi ka avaldaja taotlus tagastada talle töövõimetoetuselt alates 10(11)
2-19-18902 veebruarist 2019 kinni peetud summad. Avaldajal tuleb vajadusel kaebuse uuel läbivaatamisel oma püsikulutusi kohtutäiturile ka tõendada.
23.Eelnevast lähtuvalt puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks avaldaja kaebuse rahuldamata jätmise osas ning määruskaebus jääb rahuldamata.
24.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda, välja arvatud avaldaja riigi õigusabi kulud, mis jäävad riigi kanda, kuna avaldajale on Harju Maakohtu 09.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4280 antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja kulud. TsMS § 175 lg 2 järgi hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Nimetatud säte laieneb ka teenistujatele, keda on volitatud menetluses esindama riiki või kohalikku omavalitsust. Käesolevas asjas on sissenõudja nimel menetlusdokumente esitanud Pärnu linnasekretär ning ringkonnakohtu menetluses ei ole aset leidnud menetlustoiminguid, mille tulemusel saanuks tekkida sõidukulusid. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Eeltoodust tulenevalt puuduvad sissenõudjal ja kohtutäituril hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.