Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. juuni 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-11846
Tsiviilasi
Madis Lepiku hagi Baumer OÜ vastu töötasu väljamõistmiseks Baumer OÜ vastuhagi Madis Lepiku vastu kahju hüvitamiseks 2127 eurot 68 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. veebruari 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Baumer OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja / vastuhagis hageja): Baumer OÜ (registrikood 14428768), volitatud esindaja Tarren Vool Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): Madis Lepik (isikukood XXX), lepinguline esindaja Eva Panksepp
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 19. veebruari 2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Baumer OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta vastu võtmata Baumer OÜ poolt esitatud tõend: 24. märtsi 2020 meilivahetus T. Vooli ja T. Vällingu vahel ja lugeda see Baumer OÜ-le tagastatuks.
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Baumer OÜ kanda. Mõista Baumer OÜ-lt välja menetluskuluna 120 eurot (koos km-ga) Madis Lepiku kasuks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kndlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Madis Lepik (hageja) esitas 4. juunil 2019 töövaidluskomisjonile avalduse Baumer OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu 1040 euro (bruto) väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 5. juuli 2019 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1340/19 hageja nõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1040 eurot (bruto). Kostja esitas 7. augustil 2019 Tartu Maakohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina ning vastuhagi hageja vastu kahju hüvitamiseks.
2.Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1040 eurot (bruto). Pooled sõlmisid 4. märtsil 2019 Tallinnas Sõpruse pst 5 maja juures suulise töölepingu ning hageja asus samal päeval kostja heaks tööle ripplagede paigaldajana. Leping vormistati kirjalikult 12. märtsil 2019 pealkirjaga „Töö teostamise leping“. Kokkuleppe kohaselt oli töötasu suuruseks 4 eurot/m2 eest ja hageja paigaldas kokku 260 m2 ripplagesid (4×260=1040). Hageja ei nõustunud kostja väitega, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Poolte lepingust nähtub, et ka kostja ise nimetas hagejat töötajaks, mitte töövõtjaks. Hageja täitis tööülesandeid kostjale kuuluvate töövahenditega, hagejal oli kohustus olla tööl kokkulepitud ajal ja kohas ning mitteilmumisest oli ta kohustatud ette teatama vähemalt kaks päeva, samuti sisaldus lepingus konkurentsikeeld. Lepingu kohaselt alustas hageja kostja juures töötamist 4. märtsil 2019 tähtajatult, puudus kokkulepe tööde valmimise tähtaja kohta, samuti selle kohta, millises mahus peab hageja töid teostama või milline toode peaks väidetava töövõtu tulemusena valmima. Seega on tõendatud, et hageja oli kostjaga töölepingulises suhtes: kostja andis hagejale töökorraldusi ja juhiseid, sh määras töö tegemise aja ja koha, andis hagejale töövahendid ja kohustus maksma kokkulepitud tasu tükitöö põhimõtte alusel. Töötamise registreerimise kohustuse rikkumine ei muuda hageja töötamist olematuks ega anna lepingule teistsugust tähendust.
Hageja ei nõustu kostja väidetega selle kohta, et tema tehtud töö oli ebakvaliteetne ja ta tekitas kostjale seeläbi kahju. Samuti on alusetu kostja väide, nagu ta oleks korduvalt hagejat koolitanud.
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Töövõtulepingule viitavad lepingus toodud töö kestus, koht ja töö. Kostja ei ole kordagi registreerinud hagejat oma töötajaks. Töövõtuleping sõlmiti hagejaga eeldusel, et hageja omab töökogemust vastaval erialal. Töö mahu ja ajagraafiku osas sõlmiti suulised kokkulepped. Probleemid hagejaga hakkasid ilmnema kohe esimestel päevadel, kui selgus, et hagejal puudus vajalik eelnev töökogemus ülesande teostamiseks. Sellest tulenevalt viidi hageja tarbeks läbi korduvaid õppusi ehitusobjektil, tutvustamaks vajalikke töövõtteid. Hageja teostas ripplagede paigaldustöid kahel korrusel orienteeruvalt neli nädalat ja sedagi mittetäielikult. Kostja pidi kaasama järgmise töövõtja lagesid paigaldama, kelle töömahuks mõõdeti 75 m2. Hageja teostatud töömahuks ei saa lugeda 260 m2 tööpinda, vaid õigeks mahuks on maksimaalselt 185 m2, millest tuleb omakorda maha lahutada parandus- ja täiendustööd, mis teostati tunnitöö põhimõttel. Hageja tegi töid kaastöövõtjaga ja hiljem ka koos kolmanda töövõtjaga. Seega tuleb hageja tehtud töömahtu veelgi vähendada.
4.Kostja esitas hageja vastu vastuhagi. Kostja lõplik nõue oli välja mõista hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitis 1087,68 eurot. Kostja usaldas hagejale töövahendid, mille eest lasus vastutus hagejal. Esimestel nädalatel kaotati, varastati või lasti ära varastada laser Hilti, mille hinnanguline väärtus on 1087,68 eurot. Laseri kadumise kohta esitati politseisse kuriteoteade. Kulutused lisatarvikutele on kokku 310 eurot. Hageja teostatud tööde hinnaks on maksimaalselt 740 eurot (185×4), seega palub kostja kattuvas ulatuses nõuded tasaarvestada.
5.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.
7.märtsi 2019 keskpäeva paiku läks ehitusobjektilt kaduma kostja poolt hageja ja Andreas Valgi kasutusse antud pruugitud Hilti laser, kuid kostja märgitud hind on ülemäärane. Uue täiskomplekti väärtus on ca 619 eurot ja asja tegeliku rahalise väärtuse kindlaks tegemiseks tuleks selle soetamisväärtusest maha arvata amortisatsioon. Enne tööle asumist küsis kostja esindaja Tarren Vool hagejalt ja Andreas Valgilt, milliseid töövahendeid nad töö tegemiseks vajavad ning tõi hagejale kõik vajalikud töövahendid. Lisaks tõi ka spordikoti ja käskis õhtul peale töö lõpetamist sellega kõik tööriistad koju viia, kuna ruumid, kus hageja ja teised töötajad töötasid, ei käinud lukku ja tööriistade turvaliseks hoiustamiseks puudusid võimalused. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks mõnd töölepingust tulenevat kohustust süüliselt rikkunud. Hageja andis laseri kadumisest kostjale teada koheselt, kui kadumine avastati ja on sellega teinud kõik endast oleneva, et kostja saaks koheselt võtta tarvitusele abinõud kadunud asja leidmiseks. Kostja jättis selle teate esialgu tähelepanuta ja esitas politseile kuriteoteate alles
22.märtsil 2019. Kostja kuriteoteate alusel on algatatud kriminaalasi nr 19231700651 KarS § 199 lg 1 tunnustel. Hagejale teadaolevalt ei ole menetlus veel lõppenud ega süüdlast tuvastatud. Seega ei ole hageja süü tööriista varguses ega kaotsiminekus tõendamist leidnud ning hageja ei ole selle eest ka vastutav.
MAAKOHTU LAHEND
6.Maakohus rahuldas hageja nõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1040 eurot (bruto). Kostja vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 210 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt mõistis kohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle, et hageja tegi kostja juures tööd ripplagede paigaldajana. Vaidlus on selles, kas töid tehti töölepingu või töövõtulepingu alusel. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping (Riigikohtu 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14). Kuna kostja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid töövõtulepingu (VÕS § 635 lg 1), tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (TLS § 1 lg 1). Hageja sõnul sõlmisid pooled suulise lepingu, mis vormistati hiljem kirjalikult. Kohtuistungil selgitas kostja seaduslik esindaja vande all, et poolte vahel kirjalikku lepingut sõlmitud ei olnud. Kostja esindaja kinnitas, et tema ei tea, kes on hageja esitatud lepingule kostja nimel alla kirjutanud ega hagejale edastanud, nagu hageja väitis. Kohus leidis, et nimetatud kostja seadusliku esindaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Kostja tugines asjaolule, et poolte vahel kirjalikku lepingut vormistatud ei olnud, esmakordselt alles kohtuistungil. Varasemates seisukohtades viitas ka kostja ise poolte vahel sõlmitud kirjalikule lepingule. Kuigi ei ole selge, kes on kostja nimel lepingule alla kirjutanud, viitab kostja enda käitumine üheselt sellele, et leping oli siiski vormistatud ka kirjalikult. Poolte lepingu tingimused vastavad pigem töölepingu tunnustele ning kostja väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Lepingus oli hageja nimetatud kui töötaja ning kostja kui tööandja. Lepingust ei nähtu tööde teostamise lõpptähtaega, tööde teostamise mahtu ega kogu projekti maksumust. Kõik see, samuti töötasu kokkulepe (4 eurot/m2) viitavad, et leping ei olnud suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele, mis on iseloomulik töövõtulepingule, vaid järjepidevale töö tegemisele, mis on iseloomulik ennekõike töösuhtele. Seda ei muuda asjaolu, et leping oli sõlmitud ripplagede paigaldamiseks konkreetsel objektil. Töölepingule iseloomulikule alluvussuhtele viitavad asjaolud, et lepingu kohaselt oli töötaja kohustatud olema tööl kokkulepitud ajal ja kohas ning tööle mitteilmumisest tuli teatada ette vähemalt kaks päeva koos mõjuva põhjusega. Kirjaliku lepinguga on kooskõlas ka hageja vande all antud ütlused, mille kohaselt tööaeg oli kindlaks määratud, lisaks tehti ületunde, kuna töö valmimisega oli kiire. Töölepingu tunnustele viitab täiendavalt osapoolte kokkulepe, mille kohaselt töötaja vastutas temale töökohustustuste täitmiseks kasutada antud tööriistade eest. Töölepingule on iseloomulik, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Nii hageja kui kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused kinnitavad, et töövahendid olid tööandja omad ning vajalik materjal ja tehnika olid kohapeal olemas. Hageja sõnul paigaldas ta 260 m2 ripplagesid ning selle mahu ütles talle kostja seaduslik esindaja Tarren Vool. Kostja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud kogu tehtud töö mahtu 260 m2. Esimeses kohtule esitatud seisukohas on kostja leidnud, et hageja paigaldas hinnanguliselt 185 m2 lagesid, kuna kostja poolt kaasati ripplagesid paigaldama veel üks töövõtja, kelle poolt teostatud tööde mahuks mõõdeti 75 m2. Lõplikes seisukohtades on kostja asunud seisukohale, et kuna hageja tegi tööd kahasse oma kaastöövõtjaga ja töid käis lõpetamas kolmas töövõtja, tuleb töömaht jagada minimaalselt kolmeks. Saadud maht tuleks jagada omakorda pooleks, kuna hageja tegi töid poolikult, st ei lõpetanud ühtegi korrust.
Maakohus leidis, et ripplagede paigaldamine koos teise töövõtjaga ei anna automaatselt alust tehtud töömahu jagamiseks kaheks. Samuti ei oleks põhjendatud töömahtu vähendada juhul, kui hageja ei lõpetanud ühtegi korrust. Lisaks on tõendamata kostja väide, et ripplagesid paigaldama kaasatud kolmanda töövõtja poolt teostatud mahuks mõõdeti 75 m2. Eeltoodut arvestades luges kohus tõendatuks, et hageja poolt tehtud töö mahuks oli 260 m2. Vaidlus puudub selles, et kokku oli lepitud tasus 4 eurot/m2. Seega on hageja nõue töötasu 1040 euro (bruto) väljamõistmiseks põhjendatud (4×260=1040). Kostja on 7. augusti 2019 hagiavalduses märkinud, et töövõtja ebaprofessionaalsuse tõttu on kulutused lisatarvikutele kokku 310 eurot ning viidanud arvetele (tl 4). Ühtegi arvet oma nõude tõendamiseks kostja ei esitanud ning hilisemates menetlusdokumentides ega kohtuistungil ei ole kostja seda nõuet käsitlenud. Kohus leidis, et nõue on tõendamata ning saab aru, et ka hageja on sellest nõudest loobunud. Vaidlus puudub selles, et ehitusplatsilt läks kaduma laser Hilti. Kostja nõuab hagejalt laseri väärtuse hüvitamist, kuna laser oli kaotsimineku ajal hageja kasutuses ja vastutusel. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus seoses laseri kaotsiminekuga süüliselt töölepingust tulenevaid kohustusi (TLS § 75, § 72 ja § 74). Vaidlust ei saa olla selles, et pooled ei sõlminud varalise vastutuse kokkulepet. Hageja vande all antud ütluste kohaselt kadus laser kohe töösuhte alguses. Laser jäi objektile, kui töötajad läksid lõunale, tagasi tulles laserit objektil ei olnud. Tööandjaga oli kokkulepe, et nad õhtuti tööriistad endaga kaasa võtaksid. Hageja on selgitanud, et lõunale mineku ajaks sellist kokkulepet ei olnud. Hageja andis laseri kadumisest tööandjale koheselt teada, tööandja tõi uue laseri ja hageja lasi Tartust saata endale oma isa laseri jala. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ühtegi lukustatud ruumi ei olnud, kuhu oleks saanud tööriistad panna. Kogu objekt oli ülerahvastatud, tehti väga paljusid töid korraga. Kostja ei ole nendele hageja väidetele vastu vaielnud. Kohtu hinnangul on töö organiseerimine tööandja ülesanne ja ei saa eeldada, et töötajad pidanuksid nende kasutusse antud tööriistad lõunale kaasa võtma või käima lõunal kordamööda ja korraldama järelevalve objektile jäänud tööriistade üle arvestades, et vastavaid juhiseid ei olnud töötajatele antud. Üldteada asjaolu on, et tööandja võimaldab lukustatud ruumi või lukustatud kasti töövahendite hoiuks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 1087,68 eurot ning jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Hageja juhtis ise oma tööprotsessi, määras töö tegemise aja ja viisi. Hagejat ei kantud töötamise registrisse, mida kinnitas ka hageja oma ütlustega. Kogu tööde mahuks oli 260 m2, mida tegid erinevatel aegadel lisaks hagejale veel neli inimest. Seega ei saa hageja tööde mahuks pidada 260 m2. Töömaht tuleb jagada vähemalt viie isiku vahel, mida kinnitab projektijuht Taavi Välling oma vastuses ja mis on kontrollitav ehituspäevikust (lisa 2). Lisaks tuleb arvestada, et hageja oli oskamatu töövõtja, kes ei lõpetanud ühtegi tema poolt alustatud tööd. Kui hageja oleks mõne oma töölõigu lõpetanud, oleks hageja saanud oma töö akteerida ja arve esitada. Seda kinnitab hageja ise ka oma vande all antud ütlustes. Vaidlus puudub selles, et ehitusplatsilt läks kaduma, varastati või omastati hageja kasutuses ja vastutusel olnud ning kostjale kuuluv laser Hilti maksumusega 1087,68 eurot. Vastutuse
rakendamisel ei ole oluline, kas hageja näol oli tegu töövõtja või töötajaga, kuna vastutus tema kasutuses ja vastutusel olnud töövahendi eest lasuks mõlemal juhul hagejal. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uued tõendid.
8.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist oli töölepinguga ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli töövõtulepinguga. Isegi, kui poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, on kostja kohustatud hagejale töö eest tasuma. Kostja ei ole tõendanud, et töö jäi tegemata, ei vastanud nõuetele või jäi vastu võtmata. Kostja esitab esmakordselt alles ringkonnakohtus väite, et töid teostasid lisaks hagejale veel neli inimest ja seda asjaolu kinnitab projektijuht T. Välling. Väite esitamist ei ole kostja põhjendanud. Väide ei välista, et hagejal oli õigus töö eest tasu saada. Hageja palub jätta asja juurde võtmata apellatsioonkaebuse lisa 2 esitatud uus tõendmeilivahetus projektijuht T. Vällinguga. Tegemist ei ole ehituspäeviku ega väljavõttega sellest. Tegemist on väidetava meilivahetusega, mille sisu on koostanud tolleaegne juhatuse liige Tarren Vool ja T. Välling oleks selle justkui kinnitanud. Tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga ning hageja palub jätta see tähelepanuta. Kostja ei ole tõendanud laseri varastamisest tekkinud kahju ega hageja süüd eeldusel, et kahju on tõendatav. Maakohus on õigesti väljendanud seisukohta, et hageja ja kostja vahel puudus varalise vastutuse kokkulepe ja kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks rikkunud töölepingut tahtlikult.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 21 ) Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendina 24. märtsi 2020 meilivahetuse T. Vooli ja T. Vällingu vahel. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud seda tõendit esitada maakohtu menetluses. Hageja ei nõustunud tõendi vastu võtmisega. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole uue tõendi esitamise lubatavust põhjendanud, mistõttu tuleb see jätta TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta ning lugeda tõend kostjale tagastatuks. Apellatsioonkaebusele lisatud ülejäänud tõendid on varasemalt asja materjalide juurde võetud, mistõttu puudub vajadus nende dokumentide täiendavaks vastu võtmiseks ringkonnakohtu poolt.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja otsuse põhjendustega selles, et pooled sõlmisid töölepingu, mis vormistati kirjalikult 12. märtsil 2019. Seetõttu ei pea ringkonnakohus oma otsust selles osas täiendavalt põhjendama (TsMS § 654 lg 6).
12.Vaidlust ei ole, et vastavalt poolte kokkuleppele oli hageja tööülesandeks ripplagede paigaldamine Tallinnas Sõpruse pst 5 ehitusel ja tasumine pidi toimuma tükitöö alusel 4 eurot/m2 eest. Pooled vaidlevad hageja poolt teostatud töömahu ja sellest tulenevalt väljatöötatud töötasu suuruse osas. Töövaidluskomisjonis kostja hageja avaldatud tööde mahu 260 m2 osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitas esmakordselt selles osas vastuväite maakohtule 7. augustil 2019 (lk 1) ja leidis, et hageja teostas töid maksimaalselt 185 m2. Kostja seaduslik esindaja T. Vool andis vande all ütlusi, et kogu maja ripplagede maht kokku oli 260 m2 neljal korrusel, kuid seda tööd ei viidud lõpuni, mistõttu hageja tasu ei saanud. Töid ei akteeritud. Hageja pidi teostama
ripplagede paigaldamist koos A. Valkiga. 14. jaanuari 2020 menetlusdokumendis väidab kostja, et töid teostas ka kolmas isik ning hageja panuseks saab lugeda üksnes 43,33 m2. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et lisaks hagejale paigaldas ripplage erinevatel aegadel veel neli isikut. Seega on kostja väited hageja tehtud töö mahu kohta olnud ajas pidevas muutumises, samas ei ole kostja esitanud oma väidete kohta lisaks kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustele mitte ühtegi tõendit, milles oleks tööprotsess jäädvustatud (näiteks ehituspäevik vms). Kostja ajas muutunud seisukohti hageja poolt tehtu osas ei pea ringkonnakohus usaldusväärseteks.
13.TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötasu kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud töötasu, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. TLS § 43 lg 1 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt eeldatakse seejuures, et töötaja töötab 8 tundi päevas. Tööaja arvestust peab pidama tööandja (TLS § 28 lg 2 p 4). Maakohtu menetluses avaldas kostja, et hageja teostas töid nelja nädala jooksul (lk 3). Hageja andis vande all ütlusi, et ta oli kostja juures tööl alates 4. märtsist kuni aprilli esimese nädalani, st umbes kuu aega. Siis sai ta teada, et teda enam ei vajata (lk 87). Seega on asjas tõendatud, et hageja töötas kostja juures ca üks kuu ja lähtudes TLS § 43 eeldusest täistööajaga.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja on hageja teostatud tööde mahu osas andnud ajas muutuvaid ja ebaselgeid ning tõendamata selgitusi. Poolte vande all antud ütlused on selles osas vastuolus. Töötasu kujunemise kohta arvestuse pidamine on tööandja kohustus, millist arvestust ei ole kostja kohtule esitanud. Riigikohus on selgitanud, et suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (Riigikohtu 11. jaanuari 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-21-124-05, p 12). Statistikaameti palgarakenduse järgi (ametipalk.stat.ee) oli 2019. a ehituslihttöölise mediaanpalk Harju Maakonnas 904 eurot bruto. Statistikaameti andmebaasi (andmebaas.stat.ee) järgi oli Eestis ehituse valdkonnas keskmine palk 2019. a I kvartalis 1270 eurot bruto. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja töötasu nõude 1040 eurot rahuldanud. Hageja töötas üks kuu täistööajaga ripplae paigaldajana. Väljamõistetav tasu ei ole suurem kui sarnastel töödel tavapäraselt makstav tasu. Tegemist on brutotasuga, millest tuleb kostjal kinni pidada seaduse alusel maksud. Kostja ei ole tõendanud hageja töö ebakvaliteetsust, mis õigustaks talle töötasu maksmata jätmist.
15.Kostja esitas vastuhagi, milles nõudis hagejalt kahju hüvitamist „kaotatud, varastatud või varastata lastud“ laseri Hilti maksumuse 1087,68 eurot väärtuses. Maakohus ei tuvastanud hageja poolt töölepinguliste kohustuste süülist rikkumist ja jättis vastuhagi rahuldamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17 selgitanud, et üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused: töötaja on
rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Asjas ei ole vaidlust, et kostja andis hageja ja tema kaastöötaja valdusesse töövahendina laseri Hilti. Kostja esitas seoses juhtunuga politseile kuriteoteate laseri varguse kohta. Kostja ei ole laserit tagasi saanud. Maakohus tuvastas hageja vande alla antud ütluste alusel, et laser jäi objektile, kui hageja lõunale läks. Hageja lõunalt tulles oli laser kadunud. Kostja leiab, et hageja vastutab TLS § 74 alusel tekitatud kahju eest solidaarselt A. Valkiga. Pooltevahelise lepingu järgi töötaja vastutab temale töökohustuste täitmiseks kasutada antud tööriistade eest. Tegemist on väga üldise kohustusega, mis tuleb tööandjal kahjunõude esitamisel selgelt sisustada. Kostja vastuhagist jääb arusaamatuks, millisel viisil on hageja töölepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kosta ei ole asjas tõendanud, et hageja on tööriista varastanud. Kostja ei ole selgitanud, kuidas pidi hageja laseri säilimise tagama objektilt lühiajalise lahkumise korral, st kuidas oli objektil korraldatud tööriistade hoidmine. Vaidlust ei ole, et kostja esitas laseri üleandmisel nõude võtta laser pärast tööpäeva lõppu objektilt kaasa. Selleks andis kostja töötajatele spordikoti laseri transportimiseks. Kostja ei ole väitnud, et ta on andnud hagejale muid korraldusi laseri hoidmiseks, mida hageja on rikkunud. Seega on asjas tõendamata hageja poolt töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Seetõttu puudub vajadus hinnata teisi vastutuse eeldusi, sh kahju suurust. Hageja ei vastuta kostjale seoses laseri kadumisega tekitatud kahju eest ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
16.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja pidi tõendama, et hageja rikkus oma kohustusi süüliselt. Kuigi töötaja vastutab TLS § 72 järgi üksnes juhul, kui ta on rikkumises süüdi, süüd eeldatakse ja selle puudumist peab tõendama töötaja. VÕS § 104, mis sätestab vastutuse süü puhul, kohaldub ka töölepingule, mistõttu kohaldub ka töösuhtes varalise vastutuse korral süü presumptsioon: st et lepingut rikkunud isik peab ise tõendama, et tema rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1) (vt selle kohta Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne. 2016, lk 488 (3a) ja lk 495 p 9). Tahtluse puudumist ei pea töötaja tõendama, see tõendamiskoormus on tööandjal. Töötaja hoolsuse määra hindamisel tuleb lähtuda TLS §-st 16.
17.Kuna kostja kaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema õigusabikulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest 3h eest kokku 120 eurot (koos km-ga). Ringkonnakohus leiab, et kulu on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik ning kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.