Kaija Piirmets (eesistuja), Mati Maksing ja Kairi Piirisild
Määruse tegemise aeg ja koht 28.07.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-10518
Kohtuasi
Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus W.M (W.M) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.07.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
W.M 10.07.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus 90004527)
Pärnu
Haigla
(registrikood
Puudutatud isik W.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, registrikood 75014965), lepinguline esindaja Annemarie Taal Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 04.07.2025 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
3.TsMS § 541 lg 1 ls 2 alusel toimetada puudutatud isikule kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-25-10518 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku juhataja RP esitas 02.07.2025 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras W.M (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva, mida pikendada kestusega kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 02.07.2025 psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 68 ja 02.07.2025 teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse 02.07.2025 kell 05.25 ja samal ajal kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi. Patsient hospitaliseeriti kiirabiga. Juhuslik mööduja kutsus kiirabi, kuna patsient lamas tankla läheduses ohutussaarel ja nuttis. Puudutatud isik avaldas kiirabile, et talle on paigaldatud kiibid sõjaväe poolt ja need tuleks nüüd eemaldada. Ohutussaarel olnud ta sellepärast, et keegi talle abi kutsuks. Enda sõnul puudutatud isik alkoholi ega narkootikume tarvitanud ei olnud. Anamneesis bipolaarne häire, erinevate psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine periooditi. Puudutatud isik on viibinud käesoleval aastal korduvalt haiglaravil PERH-i Psühhiaatriakliinikus (alates aprillist kolmel korral), viimane haiglaravi lõppes 28.06.2025 40-päevase kohtumääruse lõppemise tõttu. Peale haiglaravi ema andmetel oli psüühiline seisund hea 2 päeva, siis katkestas puudutatud isik oma otsusega ravimite võtmise. Varasematest haiglaravil viibimistest PERH-i Psühhiaatriakliinikus on teada, et patsiendi käitumine osakonnas on olnud ohtlik ja ettearvamatu, esineb ootamatuid ärritumisi ning agressiivsena kontrollimatu käitumisega on puudutatud isik lõhkunud haigla inventari, olnud verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne personali suunas. Puudutatud isik on vajanud korduvalt mehaanilist ja medikamentoosset ohjeldamist.
2.1.Haiglaravile võtmisel oli puudutatud isik valvearstiga vestlusel tõrges. Vastuseid küsimustele ei andnud, sisulist kontakti ei saanud, käitumine oli ebaadekvaatne. Puudutatud isik keeldus avaldamast oma kodust aadressi öeldes, et tal ei ole kodu ja nüüdsest haigla ongi tema aadress. Osakonnas eelistab olla oma palatis kinnise uksega. Uriini analüüsis narkootilisi aineid ei olnud. Puudutatud isik on selge teadvusega, olekult pinges ja ärritunud. Psühhomotoorselt rahutu, vaatab kogu vestluse palatis ärevalt ringi. Kõne napisõnaline, kiire. Orienteeritud isikuandmetes-kohas. Haiglasse sattumist põhjendas puudutatud isik sellega, et oli enda sõnul lavastanud oma surma, oli visanud pikali tankla juurde tee peale. Puudutatud isik avaldas fragmentaarseid paranoilisi ning suurusluulu mõtteid. Põhjuseks peas olevad „kummalised mõtted“. Puudutatud isik kirjeldas sõjaväe poolt paigaldatud kiipi ning tunnet, et ta oleks justkui „Jumal“. Mõttekäik kiirenenud, vastused sihipärased. Vestlusel muutus puudutatud isik raviarsti suunas kahtlustavaks, lausus „ärge nuhkige“. Puudutatud isik ärritus ning katkestas ise vestluse.
2.2.Tegemist oli psühhootilise maniakaalse seisundiga. Puudutatud isik on haiguskriitikata, ravivajadust ei näe. Puudutatud isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega ning elekterkonvulsiooniravi. Puudutatud isik vajab ravi kontrollitud ja piirangutega ravikeskkonnas. Ohtliku käitumise risk jätkuvalt kõrge ning see tuleneb otseselt psühhootilise maania seisundist. Ravita jätmisel väga kõrge risk ravile mittealluva psüühikahäire kujunemisele ning seeläbi isiku toimetulekuvõime hävinemisele. Puudutatud isikul on diagnoositus bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2). Kuna olemasolevate andmete alusel on ägenenud psüühikahäire kestnud ja ajas süvenenud mitme kuu vältel (aprillist alates) ning suure osa sellest ajast on viibinud haiglaravil, siis ei ole
2
2-25-10518 haiglaväliselt olenemata sellest stabiilsust saavutatud. Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt oli ilmne, et haiglaravi vajadus ületab nelja päeva.
2.3.Kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii enda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Seega taotleti puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamisel kuni neljaks päevaks.
2.4.Avaldaja palus puudutatud isikule edastada vaid kohtumääruse resolutiivosa, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist).
3.Maakohus rakendas 02.07.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 02.07.2025 kell 05.25 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 06.07.2025 kell
05.25.Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kasutada ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, elekterkonvulsioonravi ning turvalist kontrollitud ja piirangutega ravikeskkonda kuni seisundi paranemiseni.
3.1.Maakohus leidis, et kõik kohtule esitatud dokumendid kinnitavad, et esinevad kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud koosseisu tunnused. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2). Puudutatud isikul on ägenenud psüühikahäire kestnud ja ajas süvenenud mitme kuu vältel (alates aprillist 2025). Kohtute infosüsteemist kättesaadavatest andmetest järeldub, et puudutatud isik on korduvalt viibinud PERH-i psühhiaatriakliinikus (sh tsiviilasjades nr 2-20-152777, 2-22-107, 2-22-1064, 2-255928, 2-25-7782). Viimati lahkus puudutatud isik ravilt 16.05.2025. Arvestades taotluses toodud kirjeldusi puudutatud isiku käitumise kohta, oli ilmne, et puudutatud isiku psüühiline seisund on mitme kuu vältel oluliselt halvenenud ning nii korduvate haiglaravidega kui ka haiglavälise raviga ei ole tema tervises soovitud stabiilsust saavutatud. Puudutatud isik ei ole suuteline enda käitumisest aru saama ja seda juhtima. Maakohus oli veendunud, et antud järeldus on põhjendatud. Dokumentidest järelduvalt on puudutatud isikul paranoilised ja suurusluulu mõtted (nt sõjaväe poolt paigaldatud kiip, ta oleks justkui „Jumal“, peas olevad „kummalised mõtted“).
3.2.Maakohtu hinnangul esineb puudutatud isikul kõrge risk enese ohtlikusse olukorda seadmiseks. Seda kinnitas eelkõige asjaolu, et puudutatud isikule kutsus kiirabi juhuslik möödakäija, kuna puudutatud isik lamas ohutussaarel ja nuttis. Hiljem on puudutatud isik arstile selgitanud, et lavastas enda surma ja viskas pikali tankla juurde tee peale. Sellest tulenevalt on ilmne, et vajaliku abita jäämisel võib puudutatud isik sattuda olukordadesse, mis seavad ohtu tema enda elu ja tervise. Maakohtu eelnimetatud järeldust kinnitavad asjaolud ka teistest tsiviilasjadest, mille raames on puudutatud isikule varem tahtest olenematut ravi kohaldanud (nt hospitaliseeritud, kuna jooksis autode vahel ringi ja käitus ebaadekvaatselt, hospitaliseeritud, kuna käis politseis temalt konfiskeeritud kanepit tagasi nõudmas, hospitaliseeritud ravimimürgistuse tõttu). Maakohus nõustus taotluses tooduga ja leidis, et puudutatud isik ei suuda hinnata enda tervislikku seisundit adekvaatselt, mille tõttu esines kõrge ohtliku käitumise risk (eelkõige tema enda tervise ja elu suhtes), mis tuleneb otseselt psühhootilise maania seisundist.
3.3.Maakohus leidis, et muu psühhiaatriline abi ei olnud võimalik. Seda põhjusel, et kohtule esitatud materjalidest järelduvalt ei ole puudutatud isikul haigusteadvust ega -kriitikat. Sellest tulenevalt ei ole muu vabatahtlik abi piisav. Lisaks järeldus kogutud andmetest, et puudutatud isik on lõpetanud ravimite tarvitamise vahetult pärast eelmist haiglaravi. 3
2-25-10518
3.4.Maakohus ei kuulanud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-le 4 ära puudutatud isikut enne esialgse õiguskaitse rakendamist ning märkis, et kuulab puudutatud isiku ära esimesel võimalusel peale kohtumääruse tegemist.
4.Maakohus pikendas 04.07.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva alates tema 02.07.2025 kell 05.25 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 11.08.2025 kell
05.25.Maakohus andis loa puudutatud isiku suhtes kasutada ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, elekterkonvulsioonravi ning turvalist kontrollitud ja piirangutega ravikeskkonda kuni seisundi paranemiseni. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
4.1.Maakohus, kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku, tema lähedase, valvearsti ja puudutatud isiku raviarsti, tutvunud avaldusega ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, esindaja ja eestkosteasutuse seisukohaga, leidis, et puudutatud isikule tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni neljakümneks päevaks on põhjendatud ja vältimatult vajalik.
4.2.Maakohus leidis, et ebaõigeks ei saa pidada SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja otsustust esitada taotlused nii neljaks päevaks kui ka selle pikendamiseks 40 päevaks samal ajal. Kohus nõustus taotluse seisukohaga ja leidis, et psühhiaatriliste eriteadmiste järgi on teatud haigusseisundite (sh bipolaarne meeleoluhäire) puhul ilmselge, et 4 päeva ravimist ei ole piisav inimese seisundi stabiliseerimiseks, sh ei anna ravimid nii lühikese aja jooksul püsivaid ja selles mõttes piisavaid tulemusi selleks, et inimene vajalikku abi saaks (nt psühhoos mööduks).
4.3.Maakohus leidis, et senises menetluses kogutud teave kinnitab veenvalt, et puudutatud isiku puhul esinevad kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud koosseisu tunnused.
4.3.1.Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2). Puudutatud isikul on ägenenud psüühikahäire kestnud ja ajas süvenenud mitme kuu vältel (alates aprillist 2025). Kohtute infosüsteemist kättesaadavatest andmetest järeldus, et puudutatud isik on korduvalt viibinud PERH-i psühhiaatriakliinikus (sh tsiviilasjad nr 2-20-15777, 2-22-107, 2-22-1064, 2-25-5928, 2-25-7782). Viimati lahkus puudutatud isik ravilt 28.06.2025. Puudutatud isiku seisund on vaatamata saadud ravile ikkagi halvenenud ja seda väga lühikese aja jooksul, s.o 2 päeva. Puudutatud isik, aga ka tema lähedase ja raviarsti ärakuulamine kinnitavad, et puudutatud isik on üliemotsionaalne, agiteeritud, kahtlustav ja rahutu käitumisega. Maakohtu hinnangul on piisavalt tuvastatud, et puudutatud isik ei ole suuteline enda käitumisest aru saama ega seda juhtima. Puudutatud isikul on ilmselgelt paranoilised ja luululised mõtted (sh haiglakeskkonnas), kuigi puudutatud isiku ärakuulamine kinnitab, et ta on suuteline ennast ajutiselt olulisel määral ka pidurdama.
4.3.2.Maakohtu hinnangul oli veenvalt tuvastatud, et puudutatud isik võib olla ohtlik ennekõike iseendale (PsAS § 11 lg 1 p 2). Seda kinnitab asjaolu, et puudutatud isikule kutsus kiirabi juhuslik möödakäija, kuna puudutatud isik lamas ohutussaarel ja nuttis. Hiljem on puudutatud isik arstile selgitanud (ärakuulamisel ka kohtunikule), et lavastas enda surma ja viskas pikali tankla juurde tee peale. Sellest tulenevalt on ilmne, et vajaliku abita jätmisel võib puudutatud isik sattuda olukordadesse, mis seavad ohtu tema enda elu ja tervise. Seda kinnitavad asjaolud ka teistes tsiviilasjadest, mille raames on puudutatud isikule varem tahtest olenematut ravi kohaldatud. Lisaks kinnitas maakohtu veendumust ka puudutatud isiku käitumine haiglakeskkonnas. Näiteks on raviarst edastanud informatsiooni, et puudutatud isik on ummistanud tualetipoti ja lasknud liugu vee peal (mida puudutatud isik rääkis ka enda ärakuulamisel), samuti on puudutatud isik keeldunud enda ruumi minemast, kuna tume energia on ees ja lõhkunud haigla vara, käitudes ebaadekvaatselt (hammustanud madratsitest tükke välja). Maakohus leidis, et puudutatud isik ei suuda hinnata enda tervislikku seisundit adekvaatselt, mille tõttu esineb kõrge ohtliku käitumise risk (eelkõige tema enda tervise ja elu suhtes), mis tuleneb otseselt psühhootilise maania seisundist. Puudutatud isik on 4
2-25-10518 ärakuulamisel nimetanud enda tegevust psühhoosiseiklusteks, kuid tegemist on tavaarusaama järgi otsustustega, mis seavad inimese ilmselgelt ohtlikusse seisundisse, mille tulemusena võib puudutatud isik väga tõsiselt viga saada.
4.4.Maakohtu kogutud tõendid kinnitavad, et pärast haiglaravi puudutatud isik enam ravimeid ei tarvitanud. Puudutatud isiku ema selgitas, et puudutatud isiku sõnul ei ole tal neid vaja (tarvitas 2 päeva). Puudutatud isik on ärakuulamisel selgitanud samuti, miks ta erinevaid ravimeid tarvitada ei saa, milliseid kõrvaltoimeid need tekitavad ning miks ta neid taluda ei soovi. Sellest tulenevalt oli ilmne, et puudutatud isik ei ole suuteline vajalikke ravimeid manustama vabatahtlikult. Seega ei ole käesoleval juhul muu psühhiaatriline abi küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4.5.Maakohus märkis, et kui tahtevastase ravi vajadus puudutatud isiku suhtes varem ära langeb, siis tuleb kliiniku poolt teha viivitamatu taotlus ravi lõpetamiseks TsMS § 539 alusel.
4.6.Maakohus leidis, et puudutatud isiku huvide on temale kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Puudutatud isik ei suuda psüühikahäire tõttu enda olukorda adekvaatselt mõista ning määruse põhjenduste teadasaamine võib tekitada tal usaldamatust arstide suhtes ning sellega kahjustada ravitulemusi.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse täies ulatuses tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldaja taotlus rahuldamata.
6.Määruskaebuse kohaselt ei ole avaldaja taotluses toodud välja ühtegi argumenti, mille põhjal saaks hinnata puudutatud isiku poolt enda või teiste isikute ohustamist. Ka paigutamisel ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et puudutatud isik oleks reaalselt ennast või teisi ohustanud või avaldanud soovi seda tulevikus teha. Puudutatud isikul on olemas haiguskriitika ja ta on kinnitanud, et läks ise ohutussaarele, et keegi kutsuks talle kiirabi ning ta saaks abi. Samuti läks puudutatud isik ise vabatahtlikult kiirabiautosse. Juba nimetatud fakt iseseisvalt tõendab, et puudutatud isik ei vaja tahtest olenematut ravi, kuna puudutatud isikul on tahe ravi saada ning enda vaimse tervise olukorda parandada. Samas soovib puudutatud isik saada ravi enda valitud tervishoiuteenuse osutaja juures ning ka enda valitud arsti juures. Puudutatud isik elab Tallinnas ning soovib ka ravi saada Tallinnas. Puudutatud isik on enda terviseprobleemidega seoses külastanud aktiivselt erinevaid arste, mitte pole ravi vältinud.
6.1.Puudutatud isik ei eita, et tal oli vaimse tervise kriis, mistõttu puudutatud isik otsis abi ja soovis, et talle kutsutaks kiirabi. Haiglas viibides on aga puudutatud isiku tervislik olukord oluliselt paranenud ja ta on valmis ning võimeline ravi jätkama Tallinnas enda poolt valitud arsti juures. Ka haiglas viibides on puudutatud isik teinud koostööd, võtnud vabatahtlikult ravimeid ning ta mõistab ravimite võtmise jätkamise vajadust.
6.2.Maakohtu määrus on vastuolus pea kõigi põhimõtetega, mida enda lahendites on käsitlenud Riigikohus (RKTKm 02.03.2007, 3-2-1-145-06; RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-8107). Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud ohtlikkuse olemasolu lähitulevikus. Puudutatud isiku hinnangul ei ole kohus hinnanud ohtlikkust objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt ning puudub ohu hindamine kindla nähtusena tulevikus.
6.3.Maakohus ei ole põhjendanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Maakohus pikendas rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglast saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tegemist on maksimaalse tähtajaga, mida kohus saab kohaldada. Riigikohus on märkinud õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et 5
2-25-10518 isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 12).
6.4.Lisaks on lubamatu, et 02.07.2025 taotlusega on avaldaja esitanud korraga taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja ka 40 päevaks. Kehtiva õiguse kohaselt on lubatud tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päeva, mille järel tuleb patsiendi tervislikku olukorda hinnata ning vajadusel täiendavalt taotleda tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevaks. Selliseid taotlusi ei saa esitada korraga, kuna enne ravi pikendamist 40 päevani tuleb patsiendi tervislikku seisundit uuesti hinnata ning esitada kohtule ka tõendid, millest nähtub, kuidas on 3 päeva ravi patsiendile mõjunud ning kas ja kui jah, siis miks on vaja pikendada seda 40 päevani. Kuna puudub nõuetekohane taotlus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 40 päevaks, siis tuli taotlus igal juhul jätta rahuldamata. Puuduvad igasugused põhjendused ja ka info selle kohta, kas 4 päeva pikkune ravi on olnud edukas või mitte ning miks on vaja pikendada ravi 40 päevani.
6.5.Seega kajastas avaldaja 02.07.2025 taotlus puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta vananenud infot ning kohtule pole esitatud infot puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta hilisema ajaperioodi kohta. See on ilmselgelt ka põhjus, miks seadus näeb ette, et 4-ks ja 40ks päevaks ravi otsustamine toimub kahe erineva kohtumääruse alusel. Patsientide tervislik olukord muutub kiiresti ajas ja kohus peab määruse tegemisel lähtuma asjakohasest infost, mitte aegunud infost, mis ei vasta määruse tegemise ajal tegelikkusele.
7.Eestkosteasutus leidis oma 15.07.2025 seisukohas, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning jäi oma 04.07.2025 esitatud seisukoha juurde.
8.Avaldaja ei pidanud oma 16.07.2025 seisukohas määruskaebust sisuliselt õigeks ning vaidleb sellele vastu.
8.1.Määruskaebuse nõudmised ja põhjendused ei ole õigustatud, kuna need tuginevad vaid puudutatud isiku ja tema lepingulise esindaja arvamusele, et ta on psüühiliselt piisavalt terve ega vaja oma psüühilise seisundi tõttu tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldaja on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles erinevate psühhiaatrite hinnangule hospitaliseerimisel ning edaspidiselt puudutatud isiku raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas. Teadaolevalt on psühhiaatritel eriteadmised inimese psüühilise seisundi hindamiseks ja diagnoosimiseks. Inimese psüühilise seisundi ja sellest tuleneva ohtliku käitumise riski hindamisel lähtutakse andmete kogumist, mis koosneb haiguse eelnevast anamneesist, psühhiaatrilise läbivaatuse (intervjuu) ning osakonnas jälgimise käigus saadud andmetest. Puudutatud isiku vaimse tervise hindamisel on tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ja edaspidi arvestatud eelnevalt olemas olnud andmeid (mh pereliikmetelt saadud info, hiljutised statsionaarse ravi epikriisid PERH-s, kirjeldused isiku käitumisviisi muutuste kohta, isiku poolt avaldatud mõtted) ning neid andmeid on hinnatud koosmõjus isiku objektiivse psüühilise seisundiga hospitaliseerimisel ja hiljem osakonnas.
8.2.Avaldaja ei saa nõustuda määruskaebuse põhjendusega, et puudutatud isikul on käesolevalt oma haiguse osas kriitika või et ta oleks eelnevate ravikordadega piisaval määral paranenud. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2). Viimase poole aasta jooksul on puudutatud isik korduvalt katkestanud ambulatoorselt ravimite võtmise, mis omakorda on viinud seisundi ägenemise ja korduvate tahtest olenematute hospitaliseerimisteni. Rõhutada tuleb, et eelnev tahtest olenematu hospitaliseerimine PERH-is lõppes kõigest 4 päeva enne uue raske psüühikahäire ägenemist. Vestlustel raviarstiga ei ole senini puudutatud isik omaks võtnud bipolaarse häire olemasolu, samuti ei näe enese ravivajadust. Maaniaseisundi puhul esineb hetki, kus isik nõustub formaalselt ravivajadusega ja isegi mõne ravimi manustamisega, kuid selline nõusolek jääb tihti ebapüsivaks ja nõusolek võib hõlmata vaid patsiendi poolt valitud ravimite tarvitamist, mitte aga tõenduspõhist bipolaarse meeleoluhäire ravi. Osakonnas on puudutatud 6
2-25-10518 isik tänaseni puuduliku ravikoostööga, mh üritab vältida ravimeetmeid. Puudutatud isiku seisund on olemuselt selline, mis ravi foonil aja jooksul tasahaaval paraneb ning paranemise käigus esineb lühiajalisi perioode, mille jooksul patsiendi väline käitumine ja haigusteadvus võivad olla paremad, kuid need ei ole saavutanud veel püsivat paranemise seisundit. Bipolaarse meeleoluhäire maaniaperiood kestab tihti kokku 3–6 kuud ning see tingibki pikaajalise ravivajaduse kontrollitud keskkonnas. Haigusteadvuse kujunemine ja ravisoostumuse teke on tavaliselt kõige enam aega nõudev, mis omakorda pikendab ka tahtest olenematu ravi aega.
8.3.Tänaseni lähtub patsient oma käitumises ja soovides psühhootilistest elamustest, mh 11.07.2024 on avaldanud raviarstile, et talle igapäevaselt sisestatakse sõjaväekiipe, ta näeb „kõrgema jõu silmi“ ning tema hospitaliseerimine on seotud „psühhiaatrite valgustamisega erinevate raviviiside olemusest“. Ka hospitaliseerimise hommikul olnud käitumine oli selgelt ajendatud psühhootilistest elamustest, millega puudutatud isik seadis ohtu oma turvalisuse. Käitumine osakonnas on olnud vahelduvalt ebaadekvaatne, agiteeritud ning ohtlik peamiselt patsiendile endale. Päeva jooksul vallanduvad patsiendil ootamatud afektipuhangud, mis kontrollitud ravikeskkonnas on personali oskusliku tegevuse toel maandatud, kuid avaühiskonnas sarnases olukorras kaasneks ümbritsevate suhtes hirmutav ja ohtlik käitumine (mille tõttu puudutatud isik haiglaravile ka satub). Raskekujulise maania ravimata jäämisel on tõenäoline ravile mittealluva haigusvormi väljakujunemine, mis tähendab püsivat ohtu isiku tervisele koos toimetulekuvõime langusega. Teadusuuringute andmetel on ravita jäämisel ja ravi katkestamisel iga järgmise meeleoluhäire ägenemise episood eelmisest raskem ning järjest halvemini spetsiifilisele meeleolu stabiliseerivale ravile alluv.
8.4.Käesoleval juhul ei olnud veel võimalik kaaluda muu psühhiaatrilise abi rakendamist, kuna isikul puudub haigusteadvus ning ravisoostumus. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik rakendada ühtegi muud abimeedet peale tahtest olenematu ravi.
8.5.Avaldaja selgitab, et teatud raskete psüühikahäirete puhul on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et raske psüühikahäire episood ei möödu 4 päevaga. Selliste haiguste näidetena saab tuua nii skisofreenia kui ka bipolaarse meeleoluhäire. Arvestades asjaolu, et puudutatud isik on viimastel kuudel korduvalt tahtest olenematut haiglaravi vajanud, siis sarnasele järeldusele jõudmine on selgelt toetatud ka konkreetse patsiendi seisundi kulgemisega. Riigikohus on selgitanud, et PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri või muu pädeva arsti täiendavat arvamust pikendamise vajalikkuse kohta (RKTKm 30.04.2019, 2-18-17167, p 21).
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
11.Kolleegium märgib esmalt, et Riigikohus on leidnud, et PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust. Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või 7
2-25-10518 muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 30.04.2019, 2-18-17167, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Esialgse õiguskaitse pikendamisel peab kohtule olema teada, et pikendamine on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik (RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-137-16, p 18). Seega oli avaldaja esitatud 02.07.2025 avaldus, milles taotleti nii esialgse õiguskaitse kohaldamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks nelja päeva vältel ja ka pikendamist 40 päevani, lubatav.
11.1.Eeltoodud Riigikohtu kujundatud praktikast tulenevalt on võimalik esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus sellises olukorras rahuldada juhul, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. Maakohus on enne esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani kuulanud ära valvearsti ja puudutatud isiku raviarsti. Raviarst on selgitanud, et puudutatud isikuga on iga päev keeruline. Puudutatud isik on ettearvamatu ja ohtlik. Puudutatud isik oli pikalt Tallinnas haiglas ja seal oli samuti keeruline, nt lõhkus haigla vara. Puudutatud isik on kahtlustav, teeb järske liigutusi, on rahutu ja agiteeritud. Näiteks sel hommikul oli puudutatud isikuga probleem, ta ei taha eriti suukaudseid ravimeid võtta. Mingeid ravimeid antakse talle süstina. Eelmisel päeval pärast lõunasööki oli puudutatud isik suuga madratsist tükke välja võtnud, lõhkus madratsi ära. Lisaks ummistas puudutatud isik tualetipoti ja lasi vee peal liugu. Kui puudutatud isik on agiteeritud, siis temaga jutuga hakkama ei saa ning on vaja ravimeid manustada (dtl 84).
11.2.Kolleegiumi hinnangul on seega olemas puudutatud isiku raviarsti hinnang ning sellest oli maakohtule järeldatav, et õiguskaitse pikendamine on puudutatud isiku raviarsti arvates vajalik.
12.Teiseks ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et puudutatud isik enam haiglaravi ei vaja. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2), vestlusel raviarstiga ei ole senini puudutatud isik omaks võtnud bipolaarse häire olemasolu, samuti ei näe ravivajadust. Avaldaja on selgitanud, et maaniaseisundi puhul esineb hetki, kus isik nõustub formaalselt ravivajadusega ja isegi mõne ravimi manustamisega, kuid selline nõusolek jääb tihti ebapüsivaks. Lisaks on avaldaja selgitanud, et raske psüühikahäire ägenemine on oma olemuselt seisund, mis ravi foonil aja jooksul tasahaaval paraneb ning paranemise käigus esineb lühiajalisi perioode, mille jooksul patsiendi väline käitumine ja haigusteadvus võivad olla paremad, kuid need ei ole saavutanud veel püsivat paranemise seisundit (dtl 124).
12.1.Avaldaja on esile toonud, et 11.07.2025 avaldas puudutatud isik raviarstile, et talle igapäevaselt sisestatakse sõjaväekiipe, ta näeb „kõrgema jõu silmi“ ning tema hospitaliseerimine on seotud „psühhiaatrite valgustamisega erinevate raviviiside olemusest“. Päeva jooksul vallanduvad puudutatud isikul ka ootamatud afektipuhangud, mis kontrollitud ravikeskkonnas on personali oskusliku tegevuse toel maandatud, kuid avaühiskonnas sarnases olukorras kaasneks ümbritsevate suhtes hirmutav ja ohtlik käitumine. Raskekujulise maania ravimata jätmisel kujuneb välja ravile mittealluv haigusvorm, mis tähendab püsivat ohtu isiku tervisele koos toimetulekuvõime langusega (dtl 125). Määruskaebuse vastusele on lisatud ka 12.07.2025 toimunud vägivallajuhtumi teatis, mille kohaselt patsient teavitas, et jõi seepi ning sõi pool tuubi hambapastat. Puudutatud isik soovis, et teda eraldataks ning eutanaasiat tehtaks (dtl 126).
12.2.Eeltoodust ja maakohtu tuvastatust lähtuvalt ei saa kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et haiglaravita jätmisel ei ohustaks puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist või seda, et puudutatud isik oleks nõustunud enda ravimisega. Patsiendi arvamus enda haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad tsiviilasja kogutud materjalid raviarsti arvamust, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning puudutatud isik ei ole veel omaks võtnud bipolaarse häire olemasolu, sh ei soovi puudutatud isik suukaudseid 8
2-25-10518 ravimeid võtta. Veel enam on puudutatud isik soovinud alles hiljuti (12.07.2025), et talle tehtaks eutanaasia. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Kohtule on kinnitatud, et raskekujulise maania ravimata jäämisel võivad puudutatud isikule kaasneda rasked tagajärjed, s.o püsiv oht isiku tervisele (võimalik invaliidistumine) koos toimetulekuvõime langusega, mistõttu on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus täidetud, vastupidiselt määruskaebuse seisukohtadele. Maakohus on õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 3 eelduste täitmise.
13.Viimaseks on puudutatud isik maakohtule ette heitnud seda, et maakohus ei ole põhjendanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Puudutatud isiku viidatud Riigikohtu seisukohas on see esmajoones oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja kohaldamist on vaja selgelt põhjendada (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määruses piisavalt põhjendanud, miks on puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamine 40 päevani põhjendatud. Maakohus on kuulanud ära puudutatud isiku, tema ema, valvearsti ja puudutatud isiku raviarsti ning tutvus puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega. Maakohus on seda kajastanud ka määruse põhjendustes ning teinud kaalutletud otsustuse.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks.
15.Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 teine lause). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
16.Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule vaidlustatud kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, ja kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse kohta, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (TsMS § 541 lg 1 ls 2).
17.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.