Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 9. august 2021. a, Tallinn Kohtuasja number
2-17-10103
Kohtuasi
X hagi Y (end Y) ja C (end C) vastu korteriomandi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y ja C apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Yulia Zaitseva Kostjad (apellandid) Y (isikukood XXXXXXXXXXX) ja C (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Suido Västra Kolmas isik hageja poolel OÜ Kadrikese Haldus (registrikood 10908775), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y ja C 21. juuni 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 17. mai 2021. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-10103 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Y ja C kanda. X-l ja OÜ-l Kadrikese Haldus ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-17-10103 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (hageja) esitas 19. juunil 2017 Harju Maakohtule Y (kostja I) ja C (kostja II) vastu hagi (nõudeid täpsustatud ja täiendatud 28. juunil 2017 ja 9. märtsil 2018), milles palus nõuda kostjate ebaseaduslikust valdusest OÜ Kadrikese Haldus valdusesse välja Tallinnas XXX asuva korteriomandi (korter) ning kohustada kostjaid tagastama korteri OÜ-le Kadrikese Haldus. Hageja palus korteri tagastamisest keeldumise korral tõsta kostjad korterist välja. Hageja palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitise 3000 eurot ning kohustada kostjat I tasuma OÜle Kadrikese Haldus hüvitist 500 eurot kuus alates 19. septembrist 2017 kuni korteri vabastamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 6. detsembril 1996 abielu, millest sündis kostja II. Hageja ja kostja I kooselu lõppes 2008 ning kohus lahutas nende abielu 11. aprilli 2017. a otsusega. Nii hagejal kui ka kostjal I on uus pere. Hageja oli tema ja kostja I vahel
22.jaanuaril 2001 sõlmitud abieluvaralepingu alusel korteri ainuomanik. Hageja võõrandas korteri menetluse ajal OÜ-le Kadrikese Haldus, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse
18.septembril 2017. Kostjad elavad korteris. Kuna kostjatel ei ole korteri valdamiseks õiguslikku alust, on see nende ebaseaduslikus valduses. Hageja saatis 20. märtsil 2017 kostjale I e-kirja, millega andis tähtaja kaks nädalat korteri vabastamiseks, kuid kostjad ei vabastanud korterit. Hagejal on seega õigus nõuda korter kostjate ebaseaduslikust valdusest OÜ Kadrikese Haldus valdusesse. Hageja ja kostja I vahel ei ole seltsingu- ega üürilepingut ning kostjad ei ole nende sõlmimist tõendanud. Kostja I väited korteri kasutamise õigusliku aluse kohta ei ole järjepidevad ega loogilised. Kostjatel ei ole õigust korteri väljaandmisest keelduda. Kostja I saab oma võimaliku kulutuste hüvitamise nõude maksma panna iseseisva hagiga ja see ei seostu vindikatsioonihagiga. Kostja I on saanud korteri ebaseadusliku kasutamisega kasutuseelise. Kasutuseeliseks on kasu, mida kostja I sai seetõttu, et ei pea endale muud ruumi üürima ega pangale eluasemelaenu tasuma. Kuna kostjad elavad korteris, ei saa hageja seda välja üürida ja kasu teenida. Kasutuseelise väärtuse saab määrata korteri üüri turuväärtuse järgi, mis on 500 eurot kuus. Kasutuseelis tuleb hüvitada alates 20. märtsist 2017, mil kostja I sai kätte hageja 20. märtsi 2017. a e-kirja. Kasutuseelis 3000 eurot perioodi 20. märts 2017. a kuni 18. september 2017. a eest tuleb hüvitada hagejale. Kasutuseelis 500 eurot kuus alates 19. septembrist 2017 kuni korteri vabastamiseni tuleb hüvitada OÜ-le Kadrikese Haldus. Korteri kasutamine kostjate poolt ei saa mõjutada kasutuseelise väärtust, kuna nad teevad seda õigusliku aluseta. Kostja I poolt korterile tehtud väidetavate kulutuste hindamine toimub tsiviilasjas nr 2-17-6089 ning neid ei tule praeguses asjas hinnata. Igal juhul ei ole kostja I kulutuste kandmist tõendanud. Kostja I tasaarvestusavaldus on ebamäärane ja sellest ei saa aru, mida ja millega kostja I tasaarvestab. Lisaks on kostja I hiljem isiklikult kinnitanud, et tema ei ole tasaarvestust teinud ja tema esindaja on selle tegemisel eksinud. Kostja I ei ole kulutuste kandmist, nende vajalikkust ja hagejaga kooskõlastamist tõendanud ning tema võimalikud nõuded on aegunud.
2-17-10103
2.Maakohus jättis 28. novembri 2017. a määrusega rahuldamata OÜ Kadrikese Haldus
26.septembri 2017. a taotluse hageja asemel menetlusse astumiseks, kuid lubas OÜ-l Kadrikese haldus astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Kolmas isik leidis, et korter on kostjate ebaseaduslikus valduses, kuna poolte vahel ei ole õigussuhet, mis annaks kostjatele õiguse korterit vallata. Seetõttu on hagejal õigus nõuda korter selle uue omaniku ehk kolmanda isiku valdusesse. Isegi kui hageja ja kostja I vahel oli seltsinguleping, on see nüüdseks lõppenud, mistõttu ei saa kostjatel olla õigust korterit seltsingulepingu alusel vallata. Seltsingu lõppemist on kinnitanud ka kostja I. Kostja I esitas 18. aprillil 2017 tsiviilasjas nr 2-17-6089 hagi seltsinguvara jagamiseks, mis saab toimuda alles pärast seltsingu lõppemist, ning tugines hagis sellele, et seltsing lõppes 2016. a sügisel. Isegi kui seltsinguleping siis ei lõppenud ja kostjal I oli õigus selle alusel korterit vallata, lõppes vastav õigus hiljemalt 18. septembril 2017, mil korteri omanikuks sai kolmas isik, kuna seltsinguleping ei läinud talle üle. Hageja ei ole väitnud, et seltsing oleks olnud ka hageja ja kostja II vahel, mistõttu ei saanud ega saa kostjal II olla õigust korterit seltsingulepingu alusel vallata. Kostja I väide, et hageja ja kostja I vahel oli üürileping, on tõendamata ja vastuolus kostja I seisukohtadega tsiviilasjas nr 2-17-6089. Kostja I on käsitlenud üürisuhte tekkimisena kasutuseelise hüvitamise nõude esitamist hageja poolt, kuna hageja võttis kasutuseelise väärtuse arvestamisel aluseks samaväärsete korterite üürihinna. See on ilmselgelt asjakohatu käsitlus. Kuna hageja võimaldas kostjal I pärast ühise kooselu lõppemist korterit mõnda aega edasi kasutada, võis nende vahel olla tähtajatu tasuta kasutamise leping. Sellisel juhul sai tasuta kasutamise lepingu üles öelda ja korteri tagastamist nõuda igal ajal. Hageja nõudis 20. märtsi 2017. a e-kirjaga korteri vabastamist kahe nädala jooksul, öeldes hiljemalt siis tasuta kasutamise lepingu üles. Kostjad valdavad seega hiljemalt 4. aprillist 2017 korterit ebaseaduslikult. Isegi kui hageja ei öelnud tasuta kasutamise lepingut üles, lõppes see korteri võõrandamisega kolmandale isikule, kuivõrd tasuta kasutamise leping ei lähe uuele omanikule üle. Kuna korteri omanik on kolmas isik, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas ja mil määral on kostja I korteri soetamisse ja parendamisse panustanud ning kas tal on õigus nõuda selle eest hagejalt hüvitist. Kostjatel ei ole alust keelduda korteri väljaandmisest kolmandale isikule. Igal juhul ei saa kostja kulutuste hüvitamist nõuda AÕS § 88 lg-le 1 tuginedes, kuivõrd täidetud ei ole eeldus, et kostja I valdas korterit kulutuste tegemise ajal ehk 2005. a-l ebaseaduslikult. Kostjal I oli sel ajal õigus korterit vallata seltsingulepingu või tasuta kasutamise lepingu alusel ning ta muutus ebaseaduslikuks valdajaks alles pärast kummagi lepingu lõppemist ehk hiljemalt siis, kui korteri omanikuks sai kolmas isik. Isegi kui kostja I tegi korterile kulutusi ja oli nende tegemise ajal korteri ebaseaduslik valdaja, on kostja I kulutuste hüvitamise nõue aegunud. Nõude aegumise tõttu ei saa kostja I korteri väljaandmise kohustuse täitmisest keelduda. Kostja I tasaarvestusavaldus on ebaselge. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel esitatud nõuet kostja I hageja rahalise nõudega tasaarvestab. Kostja I võimalik kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1042 lg 1 alusel on aegunud. Seltsingu sätetele tuginevat kulutuste hüvitamise nõuet menetletakse tsiviilasjas nr 2-17-6089 ja praeguses asjas ei saa selle põhjendatust hinnata.
3.Maakohus jättis 1. veebruari 2021. a määrusega läbi vaatamata hageja nõude kohustada kostjat I tasuma OÜ-le Kadrikese Haldus hüvitist 500 eurot kuus alates 19. septembrist 2017 kuni korteri vabastamiseni.
2-17-10103 Vastuväited hagile
4.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjate väitel tuleks hagi jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei ole esitanud hagi enda seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks. Hageja ei ole enam korteri omanik ja ei saa seega korteri valduse väljaandmist nõuda. Hageja ei saa kaitsta kolmanda isiku õigusi. Hageja ei ole väitnud, et kolmas isik oleks volitanud teda oma õigusi kaitsma. Hagi läbi vaatamata jätmiseks annab alust ka see, et hagejal ei ole õigust korteri omandiõigusele tuginedes välja nõuda perekonna eluaset ja hüvitist selle kasutamise eest. Hagejal on kohustus tagada oma lapsele elukoht. Kostjal I on õigus korterit kasutada hageja ja kostja I vahelise seltsingulepingu alusel ning kostjal II seetõttu, et ta on perekonnaliige. Hageja sai korteri omanikuks hageja ja kostja I kooselu ajal. Mõlemad tegid korteri soetamiseks ja parendamiseks olulisi ja võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid ning korteri soetamise eesmärgiks oli perekonna ühise kodu loomine. Korter oli alates 2005. a-st kuni hageja pere juurest lahkumiseni 2007. või 2008. a-l pere ühine elukoht ning pärast seda jäid poolte kokkuleppel korterisse elama kostjad. Seltsing võib seisneda korteri kasutamise õiguses. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-176089 tehtud otsuses leidnud, et hageja ja kostja I võisid sõlmida ühise tegutsemise lepingu korteri parendamiseks ja/või kasutamiseks. Kostjatel on õigus kasutada korterit seni kuni hageja ütleb seltsingulepingu üles ja tagastab kostja I panused. Korteri võõrandamine kolmandale isikule ei lõpetanud seltsingulepingut ja kostjate õigust korterit vallata. Kui hageja ja kostja I vahel ei peaks seltsingulepingut olema, on nende vahel üürileping, mis annab kostjatele õiguse korterit kasutada. Kostja I nõuab hagejalt tsiviilasjas nr 2-17-6089 hüvitist 52 500 eurot, mis hõlmab kostja I osa korteri ostuhinnast ja kostja I kulutusi korteri remondile. Seda summat saab kohtupraktika alusel pidada üüri ettemaksuks. Kuivõrd korteri üüri turuväärtus on 500 eurot kuus ja üüri saab hakata arvestama alates 2017. a märtsist, katab ettemaks üüri 20. jaanuarini 2026. Kui lähtuda sellest, et kostja I on praeguses asjas esitanud hageja hüvitise nõudele tasaarvestuse vastuväite 46 335 euro 28 sendi ulatuses, katab ettemaks üüri 19. detsembrini 2024. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I sai kätte hageja e-kirja, millega hageja andis tähtaja korteri vabastamiseks. Lisaks on kahenädalane tähtaeg korteri vabastamiseks ebamõistlik, kuna tegu on pere pikaajalise elukohaga. Kostjatel on AÕS § 88 lg 1 ja VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda korteri valduse välja andmisest, kuni hageja on hüvitanud kostja I poolt korterile tehtud kulutused kokku 46 335 eurot 28 senti. Kostja I tasus korteri ostuhinnast 405 000 krooni (25 884 eurot 22 senti) ning tegi oma raha eest korteris kapitaalremondi, millele kulus 205 330 eurot 40 senti (13 123 eurot). Hiljem on kostja I korteri remontimisele kulutanud veel 3601 eurot 6 senti. Samuti on kostja I tasunud ajavahemikul 1. jaanuar 2009. a kuni 1. november 2016. a kortermaja remondifondi makseid kokku 3727 eurot. Lisaks sellele on kostja I soetanud kogu korteri sisustuse ja mööbli, samuti tasunud majandamiskulusid ja korteri kindlustusmakseid. Korteri tagastamine ja hüvitise nõude rahuldamine peaksid toimuma samaaegselt. Tallinna Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-17-6089 tehtud otsuses, et kostjal I võib olla hageja vastu nõue VÕS § 600 lg 2, § 1023 lg 1 või § 1028 lg 1 alusel. Arvestada tuleb, et hageja müüs korteri eesmärgiga muuta ennast varatuks ja teha kostja I hüvitise nõude realiseerimine võimalikult raskeks.
2-17-10103 Hageja kasutuseelise hüvitamise nõue kostja I vastu on alusetu, kuna kostjal I on õigus korterit vallata. Lisaks on nõude suurus tõendamata. Kui üks abikaasa võimaldab teisel abikaasal kasutada perekonna eluasemena oma lahusvara, ei teki tal teise abikaasa ega oma alaealise lapse vastu nõudeid. Hageja ei ole kasutuseelise väärtuse määramisel arvestanud, et kostjad kasutavad korterit, st korter ei ole elanikest vaba. Samuti ei ole hageja arvestanud, et kogu korteri sisustus ja mööbel kuuluvad kostjale I, kes võtab need enda tehtud parendustega väljatõstmise korral kaasa. Remontimata ja elamiseks vajaliku elementaarse sisustuseta korteril ei ole üüriväärtust. Igal juhul ei ole korteri turuväärtus 500 eurot kuus, kuivõrd sarnaseid kortereid üüritakse 400 euro eest. Kostja I tasaarvestab korterile tehtud kulutuste hüvitamise nõude hageja esitatud rahaliste nõuetega juhuks, kui kohus peaks need rahuldama. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2021. a otsusega hagi. Maakohus mõistis korteri kostjate ebaseaduslikust valdusest kolmanda isiku valdusesse, kohustas kostjaid tagastama korteri kolmandale isikule ning määras, et korteri tagastamisest keeldumise korral tõstetakse kostjad korterist välja. Samuti mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hagi esitamise ajal oli korteri omanik hageja ning alates 18. septembrist 2017 on korteri omanik kolmas isik; korter ei kuulunud hageja ja kostja I ühisomandisse; korter oli kostjate valduses ajal, mil korteri omanikuks oli hageja, ning jäi kostjate valdusesse ka pärast seda, kui korteri omanikuks sai kolmas isik; hageja palus 20. märtsi 2017. a e-kirjas vabastada korteri kahe nädala jooksul; kostjad ei ole korteri valdust hagejale ega kolmandale isikule üle andnud, st korter on jätkuvalt kostjate valduses.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjad tõendanud, et neil on õiguslik alus korteri valdamiseks pärast seda, kui hageja esitas nõude korteri tagastamiseks. Hageja 20. märtsi 2017 palvest vabastada korter saab järeldada hageja soovi, et kostjad ei kasutaks korterit edasi ühegi varasema kokkuleppe alusel. Igal juhul sai seda soovi järeldada hiljemalt praeguses asjas esitatud hagist, milles hageja nõuab kostjatelt korteri väljaandmist. Pooled on eri meelt selles, kas nad on sõlminud seltsingulepingu. Samuti on pooled andnud vasturääkivaid selgitusi selle kohta, kas neil oli ühine tahe, et kostjad kasutavad korterit edasi ka pärast 20. märtsi 2017, mil hageja palus korteri vabastada ja talle tagastada. Ainuüksi kostjate väidete põhjal ei saa tuvastada, et hageja ja kostja I oleksid sõlminud seltsingulepingu, mis võimaldaks kostjal I kasutada korterit ka pärast 20. märtsi 2017. Hageja palvest vabastada korter saab järeldada tema soovi lõpetada igasugune kokkulepe korteri edasiseks kasutamiseks. Kui seltsingulepingu sisuks oleks kostja I õigus kasutada hagejale kuuluvat korterit, ei tulene seltsingulepingut reguleerivatest sätetest siiski kostjale I õigust korterit vallata tähtajatult või vaid kostja I määratud tähtajani. Isegi kui hageja ja kostja I vahel oli kunagi seltsing, lõppes see enne 20. märtsi 2017, mida kostja I on kinnitanud 18. aprilli 2017 hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-17-6089. Kuna kostja I väitel lõppes seltsing 2016. a sügisel, ei saa kostjal I olla õigust korterit seltsingulepingu alusel edasi vallata. Sellest, et kostja I nõudis tsiviilasjas nr 2-17-6089 seltsinguvara jagamist seoses seltsingu lõppemisega, saab järeldada, et kostja I ütles seltsingulepingu ise üles.
2-17-10103 Kostja I ei ole tõendanud, et ta oleks sõlminud hagejaga üürilepingu, st tõendanud hageja soovi anda korter kostja I kasutusse ja seda tasu eest, mis on ette makstud juba enne väidetava üürilepingu sõlmimist. Hageja 20. märtsi 2017 korteri vabastamise nõudest, milles hageja teatas, et nõuab kostjalt I korteri vabastamata jätmise korral korteri kasutamise eest tasu, ei saa mõistliku kõrvalseisjana järeldada, et hageja soovis anda korteri tasu eest kostja I kasutusse. Hageja palus selgesõnaliselt kostjal I korteri vabastada. Kostja I ühepoolne arvamus, et ta sõlmis hagejaga 20. märtsil 2017 üürilepingu, mille alusel ta on tasunud üüri pikaks ajaks ette, ei saa tõendada poolte ühist tahet sellise lepingu sõlmimiseks, kui hageja on sellele vastu vaielnud. Kohtul ei ole alust eelistada kostjate väiteid pooltevaheliste lepingute kohta hageja väidetele, et selliseid lepinguid ei ole sõlmitud. Poolte käitumise põhjal on alust arvata, et kostjad kasutasid hagejale kuulunud korterit tasuta kasutamise lepingu alusel. Asjaolu, et hageja palus kostjatel korteri vabastada, lükkab ümber kostjate väite, nagu olnuks poolte tahe sõlmida kokkulepe korteri jätkuvas kasutamises mingi tähtaja jooksul. Hageja on tõendanud, et ta taganes 20. märtsil 2017 võimalikest kokkulepetest kostjaga I. Hageja väljendas selgesõnalist tahet lõpetada kostjaga I igasugune kokkulepe korteri kasutamiseks pärast kahe nädala möödumist. Seetõttu valdavad kostjad korterit pärast nimetatud aega ebaseaduslikult.
5.3.Kostjad ei ole veenvalt põhistanud, et neil oleks VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda korteri valduse üleandmisest korteri uuele omanikule kuni nende tehtud kulutuste hüvitamiseni. Hageja asjaõiguslik nõue ja kostja I võlaõiguslik nõue, mille üle vaieldakse siiani tsiviilasjas nr 2-17-6089 ja mille õiguslik alus ei ole selge, ei ole sellises seoses, et kostjad võiksid keelduda korteri väljaandmisest korteri uuele omanikule, kuni hageja hüvitab neile korterile väidetavalt tehtud kulutused. Ei ole selge, kas ja miks peab hageja kulutused hüvitama.
5.4.Korter tuleb seega AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel nõuda kostjate ebaseaduslikust valdusest kolmanda isiku valdusesse. Kuivõrd täitemenetluses antakse võlgnikule kinnisasja väljaandmiseks vabatahtliku täitmise tähtaeg, on põhjendatud määrata, et kui kostjad korterit vabatahtlikult välja ei anna, tuleb korter tagastada kostjate väljatõstmise teel.
5.5.Kostjal I tuleb VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitada hagejale kasutuseelis vastavalt korteri üüri turuväärtusele, milleks on 500 eurot kuus, st kokku 3000 eurot perioodi 20. märts 2017. a kuni 19. september 2017. a eest. Hageja on nõudnud kasutuseelise hüvitamist alates 21. märtsist 2017, mil hageja palus kostjal I korteri kahe nädala jooksul vabastada, kuni 19. juunini 2017, mil hageja võõrandas korteri kolmandale isikule. Vaidlust ei ole, et kostja I sai hageja 21. märtsi 2017. a e-kirja kätte, kuid korterit ei vabastanud. Kostja I teenis korterilt kasu, kuna ei pidanud endale muid ruume üürima ega tasuma pangale eluasemelaenu. Sel ajal ei saanud hageja korterit välja üürida ja sellelt kasu teenida. Hageja on kasutuseelise väärtuse määramisel lähtunud korteri üüri turuväärtusest. Hageja on veenvalt põhistanud, et korteri keskmine üüri turuväärtus on 500 eurot kuus. Põhjendatud ei ole kostja I väide, et hageja ei saaks korterit välja üürida, kuna ta ei ole sellesse väidetavalt investeerinud. Mõistlik on arvata, et korteri keskmine üürihind kujuneb vastavalt korteri seisukorrale selle üürimise hetkel. Asjaolu, et kostja I on korterisse investeerinud ning ostnud korteri sisustuse, kodutehnika ja köögimööbli, mis tuleks kostja I väitel ära võtta või tehtud kulutused maha arvestada, ei anna mõistlikule kõrvalseisjale alust arvata, et korterit ei saaks
2-17-10103 keskmise hinnaga välja üürida. Kostja I ei ole põhistanud, et üürikuulutustes märgitud üürihind on tegelikest üürihindadest kõrgem. Üürihinda ei tule pidada väiksemaks seetõttu, et kostjad kasutavad korterit, kuna hageja ei soovi korterit välja üürida nii, et sinna jäävad ka kostjad. Hageja on põhistanud, et kostja I on hageja korteris elades hoidnud kokku tasu, mida ta oleks pidanud tasuma samasuguse korteri üürimisel, st kostja I on saanud kasu. Korter ei vaja sanitaarremonti, mistõttu ei ole asjakohane kostja I väide, et sellist korterit ei pakutagi üüriks. Kuna korter on remonditud ja sisustatud, ei ole põhjendatud lähtuda kostja I andmetest, et remontimata ja sisustamata korteri keskmine üürihind on 400 eurot. Kostja I ei ole tõendanud, et ta oleks saanud samasuguse korteri üürida kelleltki teiselt muu hinnaga kui 500 eurot kuus. Olukorras, kus kostjale I ei ole selge, millisel õiguslikul alusel nõuab ta hagejalt korterile tehtud kulutuste hüvitamist, ei saa kostja I vastavat nõuet tasaarvestada hageja kasutuseeliste nõudega. Kostja I nõuab tsiviilasjas nr 2-17-6089 hagejalt korterile kulutatud 52 500 euro hüvitamist ning seal tuleb tuvastada nõude õiguslik alus. Samade kulutuste tegemisega on kostja I põhjendanud ka üüri tasumise kohustuse täitmist. Olukorras, kus kostjal I ei ole endalgi selge, mis alusel ta kulutuste hüvitamist nõuab, ei saa kostja I väidetavat nõuet hageja nõudega tasaarvestada.
5.6.Menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg-te 1 ja 4 alusel kostja I kanda. Menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks kostja II suhtes äärmiselt ebaõiglane. Samuti oleks ebaõiglane jätta menetluskulud seoses hagi osalise tagasivõtmisega hageja kanda, kuivõrd see ei muutnud õiguslikku käsitlust ega tõendeid. Apellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kostjatel ei ole õigust korterit vallata, siis paluvad nad määrata, et maakohtus asja uuel läbivaatamisel tehtav otsus kolmandale isikule valduse väljaandmise kohta kuulub täitmisele maakohtu määratavas korras pärast tsiviilasjas nr 2-17-6089 tehtava lahendi jõustumist. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuleks hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel läbi vaatamata, kuna hageja ei ole korteri omanik ja tal ei saa kostjate vastu AÕS § 80 lg-s 2 sätestatud nõuet olla. Kohtupraktikas asendatakse hageja sellise nõude puhul kinnisasja müümise korral TsMS § 211 lg 1 alusel uue omanikuga kostja arvamust küsimata. Kui kolmas isik leiab, et tal on kostjate vastu AÕS § 80 lg 2 alusel nõue, peaks ta selle esitama tsiviilasjas nr 2-20-4350, milles lahendatakse kolmanda isiku hagi kostja I vastu hüvitise saamiseks.
6.2.Kostjatel on õigus kasutada korterit üürilepingu alusel. Hageja nõudis 20. märtsil 2017, et kostja I hakkaks korteri kasutamise eest üüri maksma. Kostjal I on õigus saada hagejalt hüvitist oma panuse eest korterisse. Hageja on kostja panusega nõustunud, kuid ei ole kostjale hüvitist maksnud. Hageja väide, et tal ei ole kostjatega korteri kasutamise kokkulepet, kuigi vähemalt aastatel 2007–2017 selline kokkulepe oli, ei ole eluliselt usutavam kui kostjate väide, et pooled sõlmisid korteri kasutamise kokkuleppe. Harju Maakohus leidis tsiviilasjas nr 2-15-3047, et korteri omandamise eesmärgil korteri omanikule tasutud summat saab käsitada üüri ettemaksuna. Kostja I pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja I maksis üle poole korteri ostuhinnast. Samuti on ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-17-6089 nõustunud, et kostjal I võib olla hageja vastu hüvitise nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel.
6.3.Kostjatel on õigus korterit kasutada seltsingulepingu alusel. Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja hageja peab tasuma kostjale I tema panusele vastava hüvitise.
2-17-10103 Hagejal ei ole õigust tõsta kostjaid korterist välja kostjale I hüvitist tasumata. Korter kui seltsinguvara tuleb jagada. Kuivõrd eksperthinnangu järgi on korteri väärtus 105 000 eurot, on kostjal I õigus hüvitisele 52 500 eurot. Ringkonnakohus nõustus tsiviilasjas nr 2-17-6089, et kostjal I on hageja vastu nõue VÕS § 600 lg 2 alusel. Maakohtu järeldus, et kostja I ütles seltsingulepingu 2016. a sügisel üles, on ekslik. Hageja nõudis 20. märtsil 2017 kostjatelt korteri kasutamise tingimuste muutmist. Korter oli alates 2007. a-st kostjate kasutuses. Kostja I esitas hageja vastu seltsinguvara jagamise nõude ühena alternatiivsetest nõuetest. Kostja II on 18. detsembri 2020 menetlusdokumendile lisanud
2.detsembri 2020 e-kirja, mis annab edasi hageja ja kostja II vahelise vestluse 2017. a-l. Sellest järeldub, et 2016. a sügisel ei teadnud hageja ega kostja I, et hageja võib korterit käsutada kostja I nõusolekuta ning et nad võisid korteri ostmisel sõlmida seltsingulepingu.
6.4.Kui kostjatel ei ole õigust korterit vallata, oleks maakohus pidanud kohaldama VÕS § 110 lg-t 1 ja § 82 lg-t 7, kuna kostjatel on õigus keelduda korteri valduse üleandmisest kolmandale isikule. Maakohus põhjendas vastavate sätete kohaldamata jätmist sellega, et pooled vaidlevad teises kohtuasjas selle üle, mis alusel on kostjal I hageja vastu nõue ja pole selge, kas ja miks peab kostjale I kulutused hüvitama. Samas ei liitnud maakohus praegust asja tsiviilasjaga nr 217-6089, kuigi seda soovisid nii hageja kui ka kostjad. Hageja valduse üleandmise nõude ja kostja I hüvitise nõude ühine läbivaatamine lihtsustaks menetlust, mistõttu tuleks maakohtule selgitada asjade liitmist. Kostjal I on hageja vastu sissenõutavaks muutunud hüvitise nõue. Kostja II on kostja I perekonnaliige ja hageja nõuab korteri valduse üleandmist neil mõlemalt. Kolmas isik ei nõua kostjatelt korteri valduse üleandmist.
6.5.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1037, kuna kostjatel on õigus korterit vallata. Isegi kui säte kohaldub, ei ole hüvitise suurus tõendatud. Kostjad esitasid vastuväited hüvitise suurusele 23. aprilli 2018 vastuses ja taotlesid korteri üüri suuruse väljaselgitamiseks ekspertiisi, kuid maakohus jättis kostjate taotluse rahuldamata.
6.6.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 197. Kostjal I võib olla hageja vastu 52 500 euro suurune nõue, millele lisandub viivis. Hageja on tsiviilasjas nr 2-17-6089 möönnud, et kostja I tasus korteri ostuhinnast 18 543 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal I ei ole tema vastu vähemalt 3000 euro suurust nõuet. Kostja I on esitanud tsiviilasjas nr 2-17-6089 hageja vastu nõude alternatiivsetel alustel, et oma rahaline nõue maksma panna. Seetõttu on ebaõige maakohtu põhjendus, et kostja I nõuet ei saa hageja nõudega tasaarvestada, kuna kostjale I ei ole selge, mis õiguslikul alusel ta kulutuste hüvitamist nõuab.
6.7.Maakohus on rikkunud oluliselt otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saa korteri väljaandmise kohustuse täitmist seada VÕS § 110 lg 1 alusel sõltuvusse tsiviilasjas nr 2-17-6089 tehtava kohtulahendi jõustumisega. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta nõustub hageja väitega, et poolte vahel ei olnud kokkulepet korteri kasutamiseks, kuigi kostjad kasutasid korterit 10 aastat pärast seda, kui hageja pere juurest lahkus. Hageja on tunnistanud kostja I panust vähemalt 18 543 euro suuruses. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud seda summat käsitada korteri valdusõiguse alusena.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2
2-17-10103 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
8.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
9.Praegusel juhul taotlevad kostjad maakohtu otsuse tühistamist esmalt seetõttu, et hagi tulnuks jätta TsMS § 423 lg 1 p 1 või 2 alusel läbi vaatamata, kuivõrd vindikatsioonihagi esitamise õigus on üksnes asja omanikul ja hageja ei ole enam korteri omanik. Hagi läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel on kohtu õigus, mitte kohustus. See tähendab, et kui hagi saaks jätta nendel alustel läbi vaatamata, võib kohus siiski teha sisulise otsuse. Kostjate arvamus, et hagi tulnuks jätta TsMS § 423 lg 2 p-de 1 või 2 alusel läbi vaatamata, ei anna seega alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja võõrandas menetluse kestel korteri kolmandale isikule, ei anna ka alust jätta hageja hagi korteri valduse väljaandmise nõudes rahuldamata. TsMS § 210 lg 1 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi üleandmine kolmandale isikule asja menetlust. See tähendab, et eseme võõrandanud isik jääb õigustatuks menetlust oma nimel poolena jätkama. Sisuliselt on tegemist erandliku juhtumiga, kus menetluse poolel on õigus ajada võõrast asja (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, 2017. § 210 kommentaar, p 3.3.1). Sellises olukorras tuli hagejal hagiavaldust täpsustada ja nõuda korteri väljaandmist korteri uuele omanikule kolmandale isikule kui hageja eriõigusjärglasele (TsMK I, § 210 kommentaar, p 3.3.2.d), mida hageja ka tegi. Lisaks märgib kolleegium, et kolmas isik esitas taotluse menetlusse astumiseks hageja asemel, kuid taotlus jäi rahuldamata, kuna kostjad vaidlesid sellele vastu.
10.Edasi ei nõustu kostjad maakohtu otsusega väites, et neil on õiguslik alus korterit vallata (üüri- või seltsingulepingu alusel) või selle puudumisel õigus keelduda korteri väljaandmisest kuni hageja hüvitab kostjale I korterile tehtud kulutused.
10.1.Kolleegium on seisukohal, et kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hageja on kostjaga I sõlminud korteri kasutamiseks üürilepingu. Kostjad põhjendavad üürilepingu sõlmimist üksnes asjaoluga, et hageja tõi 20. märtsi 2017. a e-kirjas kostjale I välja, et kui korterit kahe nädala jooksul ei vabastata, on hageja sunnitud kohtusse esitama üüri hüvitamise ja väljatõstmise nõude. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda see mingil juhul teha järeldust, et hageja ja kostja I sõlmisid üürilepingu VÕS § 271 mõttes. Hageja on väljendanud selget soovi, et kostjad korteri vabastaksid, ning hoiatanud, et pöördub vastasel juhul kohtusse, mida hageja ka tegi. Praeguses asjas nõuabki hageja kostjatelt korteri valduse väljaandmist ja üüri turuväärtusele vastava kasutuseelise hüvitamist. Hageja tahe ei saanud olla suunatud korteri vabastamisele ja otsese valduse saamisele ning samal ajal kostjaga I üürilepingu sõlmimisele. Kuna kostjate esitatud asjaoludel ei saa pidada üürilepingut
2-17-10103 sõlmituks, ei ole tähtsust kostjate väitel, et korterile tehtud kulutusi tuleb pidada üüri ettemaksuks.
10.2.Samuti ei ole kostjad toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kostjatel on õigus kasutada korterit hageja ja kostja I vahel sõlmitud seltsingulepingu või ühise tegutsemise lepingu alusel. Kuigi ringkonnakohus leidis tsiviilasjas nr 2-17-6089 17. juunil 2020 tehtud otsuses, et hageja ja kostja I võisid olla sõlminud toona kehtinud tsiviilkoodeksi § 438 lg 1 tähenduses ühise tegutsemise lepingu perekonna mõlema eluaseme parendamiseks ja/või kasutamiseks, samuti ei välistanud ringkonnakohus, et kostjal I võib olla hageja vastu muul lepingulisel või lepinguvälisel alusel 52 500 euro saamisele suunatud nõue, asus ringkonnakohus selles vaidluses seisukohale, et hageja ja kostja I ei olnud sõlminud kinnisasja ühiseks omandamiseks nõutavas vormis ühise tegutsemise lepingut, samas olid nad abikaasadena sõlminud nõutavas vormis abieluvaralepingu, mille kohaselt kuulus kummagi abikaasa omandatud vara selle abikaasa ainuomandisse, kes asja omandab. Seega ei saanud hagejal ja kostjal I tekkida ühisomandit abielu ajal omandatud korteriomanditele, sh korterile, mille vabastamist hageja kostjatelt praegu nõuab. Kuna korter kuulub hageja ainuomandisse, mitte hageja ja kostja I ühisesse omandisse, ei saa kostjatel olla sellest tulenevalt õiguslikku alust korterit vallata. Arvestades seda, et kostja I tugines 18. aprillil 2017 tsiviilasjas nr 2-17-6089 esitatud hagis sellele, et seltsing lõppes 2016. a sügisel ja palus seetõttu seltsinguvara jagada, ei saaks kostjatel olla õiguslikku alust korteriomandit seltsingulepingu alusel praegu kasutada ka juhul, kui hageja ja kostja I olid varem sõlminud korteri ühiseks kasutamiseks ja majandamiseks ühise tegutsemise või seltsingulepingu. Kuna seltsinguleping on lõppenud, ei saa sellest tuleneda kostjatele õiguslikku alust korteri valdamiseks pärast lepingu lõppemist. Lisaks ei saa kostjad keelduda seltsingulepingule tuginedes valduse väljaandmisest praegusele korteri omanikule, s.o kolmandale isikule, kellele hageja valduse väljaandmist nõuab ja kes ei ole seltsingulepingu osapool. Nimelt annab AÕS § 83 lg 1 valdajale õiguse keelduda asja väljaandmisest, kui tal on õigus asja vallata selle omaniku suhtes. Lepingu alusel tekkiva valdusõiguse puhul eeldab see, et asja omanik on ühtlasi valdajale valdusõigust andva lepingu pooleks (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014. § 83 kommentaar, p 3.2.2). Kuigi AÕS § 83 lg 3 järgi koosmõjus AÕS §-ga 93 võib vallasasja väljanõudeõiguse loovutamise teel omandamise korral esitada valdaja uuele omanikule vastuväiteid, mida ta võiks esitada loovutatud nõude suhtes, ei tulene asjaõigusseadusest vastavat sätet kinnisasja võõrandamise puhuks.
10.3.Ka kostja I võimalik hüvitisenõue hageja vastu ei anna kostjatele alust keelduda korteri valduse väljaandmisest kolmandale isikule seni, kuni hageja tasub kostjale I hüvitise. Kolleegium selgitab, et võlgnik võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, sh on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Säte väljendab hea usu põhimõtet ning juhindub sellest, et isik käitub vastuolus hea usu põhimõttega, kui nõuab teiselt isikult kohustuse täitmist, ilma et ta täidaks oma kohustuse. Seda
2-17-10103 arvestades võiks kostjal I olla viidatud sätte alusel õigus keelduda korterit hagejale väljaandmast, kui tal on hageja vastu korterile tehtud kulutuste hüvitamise nõue, mis on muutunud sissenõutavaks ja mis ei ole piisavalt tagatud (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 29). Praegusel juhul on aga korter kolmanda isiku omandis ning kostjad peavad korteri üle andma kolmandale isikule. Seega peaks kostjal I olema VÕS § 110 lg 1 alusel korteriomandi valduse kolmandale isikule üleandmisest keeldumiseks sissenõutavaks muutunud ja piisavalt tagamata nõue kolmanda isiku vastu. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostjad kohtumenetluses esile toonud. Samuti ei saaks kolleegiumi hinnangul pidada kostja I rahalist nõuet hageja vastu korteri valduse kolmandale isikule üleandmise nõudega piisavalt seotuks hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja võõrandas korteri kolmandale isikule eesmärgiga vältida kostjale I väidetava rahalise nõude täitmist ning võtta kostjalt I võimalus keelduda korteriomandit välja andmast põhjusel, et hageja ei ole hüvitanud talle korteriga seotud kulutusi. Olukorras, kus kostjad kasutavad ilma õigusliku aluseta kolmandale isikule kuuluvat korterit, ei ole kostjatel õigust jätkata ebaseaduslikku valdust tuginedes sellele, et korteri endine omanik on jätnud oma rahalise kohustuse kostjale I täitmata. Lisaks märgib kolleegium, et ka juhul, kui kostjal I oleks õigus keelduda korteri valduse üleandmisest, ei annaks see alust jätta hagi rahuldamata. Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.
11.Viimaks ei nõustu kostjad sellega, et maakohus rahuldas hageja hüvitisenõude.
11.1.Kolleegiumi hinnangul ei annaks maakohtu otsuse selles osas tühistamiseks alust kostja I väited selle kohta, et maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1037, kuna kostjatel oli õiguslik alus korterit vallata. Kuna kostjate apellatsioonkaebuse alusel ei saa järeldada, et kostja I oli sõlminud hagejaga üürilepingu või muu lepingu, mille alusel oleks kostjatel õigus korterit vallata (vt ülal p-d 10.1 ja 10.2) ja jätkata valdamist pärast seda, kui hageja nõudis korteri valduse üleandmist, oli hagejal õigus nõuda kostjalt I VÕS § 1037 alusel alates korteri vabastamiseks antud tähtaja möödumisest, s.o alates 20. märtsist 2017, kuni korteriomandi võõrandamiseni 19. juunil 2017 korteri kasutamise hüvitamist.
11.2.Maakohtu otsuse selles osas tühistamiseks ei anna kolleegiumi hinnangul alust ka kostja I väited hüvitise suuruse ja selle tõendamise kohta. Kostja I väitel ei ole hagejal õigust nõuda korteri kasutuseelise hüvitamist, sest kostja I on remontinud ja sisustanud korteri ning remontimata ja sisustamata korteril ei ole turuüüri, mille tõendamiseks taotles kostja I ekspertiisi määramist. Kolleegiumi hinnangul tuleb VÕS § 1037 lg 3 järgi määrata korteri kasutuseelise harilik väärtus rikkumise aja seisuga, st arvestada tuleb korteri seisundit selle ebaseadusliku kasutamise ajal ning tähtsust ei ole sellel, kas kasutaja on teinud selle seisundi saavutamiseks kulutusi. Kuigi kostja I on esitanud hageja nõudele vastuväited ja viidanud neile apellatsioonkaebuses, ei anna ka see alust maakohtu otsust tühistada, sest maakohus on otsuses kõiki kostja I vastuväiteid analüüsinud ja selgitanud, miks need ei anna alust jätta hagi rahuldamata, ning kostja I ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, et maakohtu vastavad järeldused oleksid ekslikud.
11.3.Maakohtu otsust ei oleks hüvitise osas alust tühistada ka kostja I väidetava tasaarvestuse vastuväite tõttu, sest maakohus jättis nimetatud vastuväite tähelepanuta ja kostja I ei esitanud maakohtu tegevusele tähtaegselt vastuväidet.
2-17-10103 Esmalt märgib kolleegium, et kostja I ei ole tasaarvestuse vastuväidet esitades olnud menetluses järjepidev. Kostja I esitas 23. aprilli 2018 menetlusdokumendis tasaarvestuse vastuväite. Selle järgi on kostja I teinud seoses korteri omandamisega ja parendamisega kulutusi vähemalt 46 335 eurot 28 senti ning leidnud, et need saab tasaarvestada hageja esitatud rahaliste nõuetega. Sellele järgnes kostja I 10. mai 2018 isiklikult esitatud menetlusdokument, milles kostja I palus lugeda, et ta ei ole mingit tasaarvestust teinud. Kostja I kordas seda 15. augusti 2018 isiklikult esitatud menetlusdokumendis. Lisaks juhindub kolleegium sellest, et maakohus jättis 25. jaanuari 2021. a määrusega kostja I tasaarvestuse vastuväite tähelepanuta, tuginedes sellele, et kostja I panuste hüvitamise nõue lahendatakse tsiviilasjas nr 2-17-6089 ning selle lahendamine praeguses asjas venitaks menetlust ja tekitaks vastuoluliste lahendite tekkimise ohu. Kostja I ei esitanud selle kohta vastuväidet hiljemalt rikkumisele järgnenud esimeses menetlusdokumendis, kuigi ta esitas maakohtule pärast seda veel mitmeid menetlusdokumente. Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta TsMS § 333 lg 2 järgi vastuväidet hiljem esitada ega või TsMS § 333 lg 3 ja § 652 lg 6 järgi tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Seetõttu ei saa kostja I tugineda apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus oleks pidanud hageja nõude tasaarvestama kostja I nõudega, ja seda olenemata sellest, et maakohus on vaidlustatud otsuses
25.jaanuari 2021. a määruses märgitut osaliselt korranud. Kostjal I oli õigusteadmistega esindaja, kes pidi teadma, et maakohtule tuleb õigel ajal vastuväide esitada.
12.Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
13.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellantide kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
14.Lisaks on apellantidel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (575 eurot).
15.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellantidele kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.