Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. mai 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-8491
Tsiviilasi
XX hagi BB ja DD vastu kaasomandi lõpetamise lepingu ja omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks ning kinnistusraamatu kande muutmise tahteavalduse asendamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 21.11.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
BB ja DD apellatsioonkaebus XX vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastuapellant, apellatsioonkaebuse vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk
suhtes
Kostja I (apellant I, vastuapellatsioonkaebuse suhtes vastustaja I): BB (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellant II, vastuapellatsioonkaebuse suhtes vastustaja II): DD (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kirjalikus menetluses Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21.11.2019 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt BB ja DD kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata vaid juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX esitas 01.06.2018 Harju Maakohtule hagi BB ja DD vastu. Hageja palub tunnistada kehtetuks kostjate vahel sõlmitud kaasomandi lõpetamise leping ja kostjale II omandiõiguse üleandmise asjaõigusleping (edaspidi vaidlusalune tehing), mille alusel omandas kostja II kostjale I kuulunud XXX, registriosa XXXXXXX, kinnisasi (edaspidi vaidlusalune kinnisasi) kaasomandi 1⁄2 osa; asendada kostjate tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kanda kostja I kinnistusraamatu registriossa XXXXXXX kaasomandi 1⁄2 osa omanikuks; kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatusse vastavate kandemuudatuste tegemiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.30.04.2015 esitas hageja kostja I vastu hagi põhivõlgnevuse 27 000 euro ja viivise nõudes. 12.06.2015 kohtumäärusega võeti hagi (tsiviilasja numbriga 2-15-6661) menetlusse. 01.09.2015 esitas kostja I hagile vastuse. Harju Maakohtu 21.09.2017 otsusega mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevus 27 000 eurot, perioodi 03.05.2012 – 18.05.2017 eest viivis 9932,50 eurot, alates 19.05.2017 viivis protsendina tasumata kohustuselt (27 000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni ning menetluskulud 4275 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonimenetluse kuludena mõisteti kostjalt I välja 450 eurot. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seisuga 01.06.2018 võlgneb kostja I hagejale seega 43 870,76 eurot.
3.24.05.2018 pöördus kostja I hageja poole palvega mitte anda lahendit kohtutäiturile täitmisele ning anda kostjale I 30 päevane vabatahtlik kohtuotsuse täitmise tähtaeg. Hageja nõustus tingimusel, et kostja I annab täitmise tagatise, nt käenduse näol või seab hüpoteegi kinnisvarale. Tagatist kostja I ei andnud. 28.05.2018 esitas hageja täitmisavalduse kohtutäiturile, kes algatas täitemenetluse nr 022/2018/3533. Täitemenetluse raames ei ole õnnestunud kohtuotsust täita.
4.Tsiviilasjas 2-15-6661 kostja I vastu hagi esitades kuulus kostjale I 1⁄2 mõttelist osa vaidlusalusest kinnisasjast. 08.03.2016 sõlmisid kostjad notariaalse mõttelise osa 2 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Vaidlusaluse tehinguga omandas kostja II tasuta kostjale I kuulunud 1⁄2 mõttelise osa vaidlusalusest kinnisasjast ja sai selle kinnisasja ainuomanikuks. Kostja II kanti omanikuna kinnistusraamatusse 16.03.2016. Vaidlusalune tehing sõlmiti pärast tsiviilasjas 215-6661 hageja poolt esitatud nõudest teada saamist, kostja I muutus selle tagajärjel varatuks ja see oli sõlmitud kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoidmiseks. Kostja II on kostja I lähikondne. 5. Vaidlusalusel kinnisasjal asuv hoone renoveeriti ja ehitati ümber kostjate abielu ajal ja ühiste vahendite arvelt. Põhistamata on kostjate väited seoses kostja I Vene Föderatsiooni elama asumisega. Kostja I ei ole käesoleva ajani välisriiki elama asunud, kostja I elab endiselt vaidlusalusel kinnisasjal ning tal puudub välisriigis kinnisvara.
6.Väär on kostjate väide, et kostja II tasus suurema osa vaidlusaluse kinnisasja ostuhinnast. Enne vaidlusaluse kinnistu omandamist võõrandas kostja I temale kuulunud korteriomandi asukohaga JJJ, Tallinn, millest saadud raha eest osteti vaidlusalune kinnisasi.
7.03.02.2004 ostis kostja I kinnisasja asukohaga HHH, Tallinn, millele seati hüpoteek 940 000 krooni panga kasuks. Kostja I võõrandas selle kinnisasja 17.12.2014. Seega olid kostjal I piisavad võimalused vaidlusalusel kinnisasjal asuva hoone laiendamiseks ja suurendamiseks. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II poolt võetud laenudega renoveeriti ning laiendati vaidlusalusel kinnisasjal asuvat elamut. Kostjate vastuväited
8.Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostjad abiellusid 29.04.2014 ja on abielus käesoleva ajani. Vaidlusaluse kinnisasja omandasid kostjad 04.10.2004 enne abielu sõlmimist kaasomandisse oma lahusvara arvel hinnaga 24 286,43 eurot. Kostja I tasus oma osa eest 6140,57 eurot ning kostja II tasus 18 145,86 eurot ja kandis tehingu sõlmimisega seotud notari kulud 96,03 eurot. Kostja II tasus seega kostja I eest 6002,64 eurot ja tehingu kuludest 48,01 eurot.
10.08.03.2016 asjaõiguslepinguga võõrandas kostja I oma 1⁄2 suuruse mõttelise osa vaidlusalusest kinnisasjast 8000 euro eest kostjale II ning sama lepinguga kehtestasid abikaasad varasuhteks lahusvara režiimi. Müügihinna tasus kostja II kostjale I sularahas. Lepingus kinnitasid lepingupooled, et lepingu sõlmimisega ei kahjustata müüja võlausaldajate huvisid.
11.01.04.2016 sõlmis kostja II kokkuleppe naaberkinnisasjade piiride ja pindalade muutmiseks, sellega seonduva müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning vaidlusaluse kinnisasja pindala suurenes 899 ruutmeetrilt 1283 ruutmeetrile. Kostja II tasus selle eest 8000 eurot. Seega tagasivõitmise korras kuuluks kostjale I tagastamisele mitte 1⁄2 mõttelist osa vaidlusalusest kinnisasjast, vaid ca 1/3 suurune mõtteline osa.
12.Kostja I ei ole kahjustanud teadlikult sissenõudja huve. Kostja I on olnud algusest peale seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-15-6661 hageja nõude aluseks oleva sõiduki omandas 2012 mais ja selle eest tasus kostjate poeg AA. AA võltsis müügilepingul hageja allkirja ja sai sõiduki otsese valduse. Oluline on, et hageja elukaaslane, OO ja kostjate poeg AA tegelesid üheskoos narkoäriga. Riskide maandamiseks ning sõiduki võimaliku konfiskeerimise vältimiseks vormistati sõiduk näiliselt kostja I nimele. Kostja I ei osanud arvata, et tsiviilasjas nr 2-15-6661 tuvastatakse, et kostja I oli auto ostjaks. Kostja I oli kuni Harju Maakohtu 21.09.2017 otsuseni kindel, et hagi jäetakse tema osas rahuldamata. Lisaks jäeti algselt tsiviilasjas nr 2-15-6661 hagi läbi vaatamata Harju Maakohtu 24.09.2015 kohtumäärusega ja hagi jäeti rahuldamata aegumise tõttu 22.08.2016 Harju Maakohtu otsusega. Seega 08.03.2016 oli kostja I seisukohal, et hageja 3 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 nõudel ei ole perspektiivi, mistõttu ei saa kostjale I ette heita vaidlusaluse kinnisasja võõrandamist.
13.Kostja I võõrandas 1⁄2 mõttelist osa vaidlusalusest kinnisasjast kostjale II, kuna soovis pensionikka jõudes Eesti Vabariigist lahkuda Vene Föderatsiooni. Kostja I oli saanud pensioniikka jõudes ammu taotletud Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja soovis oma vara müüa ja Eestist lahkuda. Taotluse kodakondsuse saamiseks esitas kostja I 2014. aastal ja sai kodakondsuse 25.02.2016. 17.12.2014 notariaalse lepinguga võõrandas kostja I enda lahusvara hulka kuulunud kinnisasja Tallinnas HHH, millest saadud rahast likvideeris kostjate võla AS SEB Pank ees. Kostja II ei soovinud Eestist lahkuda ja soovis vaidlusalust kinnisasja säilitada ning selle ära osta. Lisaks soovis kostja II omandada naaberkinnisasja, kuid laenu sai üksnes kostja II. Seetõttu müüski kostja I kinnisasja mõttelise osa kostjale II. Kostja II suurendas kinnisasja pindala ja renoveeris elamu oma vahendite arvelt. Kostja II oli ka varasemalt võtnud kinnisasja jaoks laenu ja ehitanud suvilast maja. Kokku on kostja II võtnud vaidlusalusel kinnisasjal asuva hoone ümberehituseks ja renoveerimiseks laene ca 67 000 eurot. Seega tasuski kostja II kostjale I vaidlusaluse tehinguga üksnes 8000 eurot 1⁄2 kinnistu eest, mis on põhjendatud ning millega ei kahjustatud võlausaldajate huve.
14.Vaidlusaluse tehingu tegemisel arvestasid kostjad ka sellega, et kinnistul puudusid vajalikud kommunikatsioonid. Vee- ja kanalisatsioonileping sõlmiti 25.05.2016 ja selle eest tasus kostja II kui ainuomanik. Pooleli olid ka ehitustööd, tegemata oli saun, kamin, terrass ning teise korruse WC ja vannituba. Elamul puudub kasutusluba, kuna kõiki nõutavaid töid ei ole teostatud.
15.HHH, Tallinn kinnisasi oli kostja I lahusvara ning kostja I tasus ainuisikuliselt laenumakseid. Väär on hageja väide, et nimetatud kinnisasja müügist saadud 64 550 eurot kasutati vaidlusaluse kinnisasja laiendamiseks ja suurendamiseks. Nimetatud vahendid kulusid kostja I isiklike laenude tagasimaksmiseks ja muudeks kuludeks. Maakohtu otsus
16.Harju Maakohus rahuldas 21.11.2019 otsusega hagi ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
17.Maakohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 08.03.2016 notariaalselt sõlmitud kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX kantud kinnisasja 1/2 kaasomandi mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Samuti kohustas maakohus kostjat II andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosasse nr XXXXXXX 1/3 mõttelise osa omanikuna kostja I sissekandmiseks ning 2/3 mõttelise osa omanikuna kostja II sissekandmiseks ja asendas kostja II vastavasisulise nõusoleku jõustunud kohtulahendiga. Samuti kohustas maakohus kostjat I andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosasse nr XXXXXXX 1/3 mõttelise osa omanikuna kostja I sissekandmiseks ja asendas kostja I vastavasisulise nõusoleku jõustunud kohtulahendiga.
18.Maakohus tuvastas, et hagejal on kehtiv täitedokument (Harju Maakohtu 21.09.2017 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-6661), hageja nõue on muutunud kostja I vastu sissenõutavaks ning sissenõude pööramine kostja I varale ei ole võimaldanud nõude täielikku rahuldamist täitemenetluses ja seda ei ole võimalik ka enam teha, sest kostjal I ei ole vara, mille arvelt nõuet rahuldada.
19.Kostjad abiellusid 24.09.2014. Seega oli kostja II lähikondsena teadlik, et vaidlusaluse tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. Samuti leidis maakohus, et kostja I, müües tema suhtes käiva kohtumenetluse ajal talle kuuluva ainsa vara (1⁄2 kinnisasja kaasomandi osast), 4 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 pidi olema teadlik, et ta võib sellise tehinguga kahjustada sissenõudja huve. Seda ilmestab maakohtu hinnangul ka asjaolu, et kostjad on 08.03.2016 sõlmitud notariaalse lepingu punktis 2.2.8 pidanud vajalikuks sedastada, et lepingu sõlmimisega ei kahjustata võlausaldajate huvisid.
20.Vaatamata sellele, et algselt jäeti tsiviilasjas nr 2-15-6661 esitatud hagi kostja I vastu läbi vaatamata Harju Maakohtu 24.09.2015 kohtumäärusega ja hiljem 22.08.2016 Harju Maakohtu otsusega rahuldamata, pidi kostja I arvestama asjaoluga, et hagi võidakse rahuldada ning et esimese astme kohtulahendid võidakse tühistada, mida käesoleval juhul on ka tehtud. Kostja I pidi aru saama ja arvestama, et enne, kui puudub jõustunud kohtulahend osas, millega hageja nõue on jäetud kostja I osas rahuldamata, võidakse hageja nõue rahuldada ning kostjal I tuleb kohtulahendit täita. Seega kostja I, müües tema suhtes käiva kohtumenetluse kestel kostjale I kuuluva ainsa vara, on teadlikult kahjustanud sissenõudja huve. Maakohus on seisukohal, et kostja I, nähes, et hagimenetlus tema suhtes jätkub pärast 24.09.2015 hagi läbi vaatamata jätmist, pidaski vajalikuks kaitsta talle ainsana kuuluvat vara ja kostja II huve ning võõrandas sellest ilma jäämise vältimiseks enda kaasomandi osa kostjale II.
21.Maakohus ei hinnanud asjaolusid, mis on teises tsiviilasjas kohtulahendi aluseks (sõiduki müügi asjaolud), kuna selles asjas tuvastatud asjaolud on praeguse tsiviilasja lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi pooltele siduvad.
22.Maakohus leidis, et kostjate väited kostja I Venemaale elama asumisest ei ole usutavad. Kostja I sai Vene Föderatsiooni kodakondsuse 25.02.2016, mida ta taotles juba 2014. a. Kostja I ei ole käesoleva ajani Eesti Vabariigist lahkunud ja elab senini kostjaga II vaidlusalusel kinnisasjal. Lisaks nähtub tunnistajate LL ja NN ütlustest, et tegemist oli üksnes kostja I unistusega lahkuda pensionikka jõudes Eesti Vabariigist. Tunnistaja LL ütluste kohaselt pidi kostja I lahkuma alles 2020, kas Ukrainasse või Krimmi.
23.Maakohtu hinnangul on tõendatud, et vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus müügitehingu hetkel oli 41 000 eurot.
24.Tõendamata on, et kostja II on kostjale I tasunud lepingu kohase müügihinna 8000 eurot. Kostjate kirjalikke kinnitusi sularaha tasumise kohta ei toeta ükski teine tõend. Müüja on kohustatud ostjale andma tasumise kohta kviitungi. Kohtule vastavat kviitungit esitatud ei ole. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et kostjal II üldse vastav summa olemas oli. Usutav ei ole kostjate väide, et 8000 euro tasumiseks kostja II poolt kostjale I võtsid kostjad koos AS-ist Swedbank laenu 15 000 eurot. Tõendamata on, et nimetatud summast oleks kostja II kostjale I tasunud 8000 eurot ja tõendamata on, kes on selle laenu tagastanud.
25.Lisaks märgib maakohus, et tõendatud ei ole see, et kostja II on panustanud kinnisasja rohkem kui kostja I. Kostjate väited, et vaidlusaluse kinnisasja omandamisel tasus kostja II rohkem, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
26.Maakohus leidis, et eeltoodu alusel tuleb tunnistada kostjate vahel 08.03.2016 sõlmitud kinnistu nr XXXXXXX mõttelise osa müügileping ja asjaõigusleping kehtetuks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1, 2 ja 188 lg 1, 2 alusel.
27.Maakohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et 01.04.2016 notariaalse lepinguga omandas kostja II vaidlusaluse kinnisasja juurde 380 ruutmeetrise kinnistu. Seega sai vaidlusaluse kinnisasja suuruseks 1238 m2. Kohus nõustub kostjatega, et hageja ei saa nõuda käesoleval ajal kostja I sissekandmist 1⁄2 mõttelise osa omanikuna, vaid 1/3 mõttelise osa omanikuna. 5 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 Apellatsioonkaebus
28.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad 23.12.2019 apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
29.Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 631 lg 1 ja 657 p 2 või p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu järgmistel põhjendustel.
30.Maakohus võttis vastu hageja hilinenult esitatud tõendi ja see mõjutas asja lahendamist. Maakohus on pärast 23.04.2019 kohtuistungit vastu võtnud hageja poolt 08.05.2019 esitatud dokumentaalse tõendi - kinnistusraamatu väljavõtte JJ kohta. Nimetatud tõendit proovis hageja esitada ka 01.03.2019 kohtuistungi alguses, kuid kohus jättis tõendi vastu võtmata, kuna see oli esitatud tähtaega rikkudes. Kostjad vaidlesid uue tõendi vastuvõtmisele vastu ka 23.05.2019 menetlusdokumendis (koondseisukohad) ja alles kohtuotsusest selgus, et kohus on hilinenult esitatud tõendi siiski ilma igasuguse põhjenduseta vastu võtnud ja seda tõendit kohtuotsuses kostjate kahjuks ka hinnanud. Lisaks nähtub 01.03.2019 kohtuistungi protokollist, et hageja on kord juba ise loobunud hilinenult esitatud ja kohtu poolt koheselt tagastatud tõenditest, sh ka kinnistusraamatu väljavõttest JJ kohta.
31.Olukorras, kus kostja I võõrandas 8 000 euro eest kostjale II 1⁄2 mõttelise osa vaidlusalusest kinnisasjast, mille vääruseks on ekspert määranud 01.03.2016 kuupäevast lähtudes 41 000 eurot (mille 1⁄2 mõttelise osa väärtus on seega 20 500 eurot) ning olukorras, kus pooled tasaarvestasid kokkuleppeliselt kostja II nõuded kostja I vastu (leppides samaaegselt kokku ka uues vararežiimis) ilmselgelt suuremas suurusjärgus, kui oli kinnistu 1⁄2 osa turuväärtus miinus 8 000 eurot, ei saanud see tehing kahjustada võlausaldajate huve.
32.Isegi juhul, kui kostjad oleksid märkinud vaidlusaluse kinnisasja müügihinnaks eksperdi poolt tuvastatud väärtusest pool (20 500 eurot) ning teinud tasaarvestuse pärast tehingut (nt sularahas), siis oleks ikkagi olnud tulemuseks see, et hageja võimaliku nõude rahuldamiseks poleks kostjal I vahendeid jätkunud.
33.Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja I pidi arvestama sellega, et tema vastu esitatud nõue võidakse rahuldada. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 08.03.2016 tehingu tegemise ajal puudusid hagejal mistahes nõuded kostja I vastu. Kostja I ei pidanud eeldama, et hageja nõue rahuldatakse ja seda olukorras, kus oli teada isik, kes sõiduauto hagejalt tegelikult ostis (AA). Olukorras, kus kostjale I teadaolevalt polnud hagejal tema vastu mingeid sissenõutavaks muutunud nõudeid, ei saa kostjalt I nõuda, et ta igaks juhuks jätaks oma Eestist lahkumise plaanid pooleli ja säilitaks oma vara, mille kostja I oli kavatsenud võõrandada alates aastast 2014. Kui kostjad oleksid tahtnud tegutseda tahtlikult, oleksid nad võõrandanud vaidlusaluse kinnisasja hoopis kolmandatele heausksetele isikutele.
34.Kostjad nõustuvad maakohtu seisukohaga TsMS § 457 lg 1 kohta. Küll aga ei nõustu kostjad maakohtu järeldusega, et kohus ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid sõiduauto omandamise kohta ja väidete osas esitatud tõendeid. Kostja II ei olnud eelmises tsiviilasjas pooleks ning vastavad väited ja tõendid on esitatud kostjate poolt eelkõige seetõttu, et ümber lükata hageja väidet kostja I teadlikkusest sissenõudja huvide kahjustamise kohta. Seega jättis maakohus alusetult viidatud tõendid hindamata.
35.Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole usutavad kostja I väited selle kohta, et ta võõrandas oma varad sooviga pensionikka jõudes Eestist lahkuda. Kostja I selgitab, et alates 2014. aastast on ta tegelenud Eestist lahkumisega, kuid objektiivsetel 6 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 põhjustel pole see senini õnnestunud. Esiteks tõsteti Eesti Vabariigis vanaduspensioni iga meestel 60-ndast eluaastast 64-ni ja kuna kostja I on sündinud septembris 1957, siis saabub tema vanaduspensioni iga 2021. aastal. Teiseks on kostja I vahepeal haigestunud ja ta on tunnistatud töövõimetuks.
36.Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjate tunnistajate ütlused usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tunnistajate ütlustest on valikulised ja seetõttu ebaõiged. Mõlema tunnistaja ütlustest on võimalik üheselt aru saada, et suuremahulised tööd vaidlusalusel kinnisasjal teostati pärast seda, kui vaidlusalune kinnisasi läks täies mahus kostja II omandisse. Enne seda kuupäeva polnud maja võimalik kasutada aastaringseks elamiseks. Ka olid mõlemad tunnistajad teadlikud kostja I plaanidest Eestist lahkuda ja tunnistajatele ei saa ette heita, et nad ei väljendanud end selles osas nii konkreetselt kui oleks eeldatud. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, et kostjad ei ole tõendanud, milline oli vaidlusaluse kinnisasja seisukord 04.10.2004 ning millal konkreetselt on kostjad vaidlusalusel kinnisasjal asuvat hoonet renoveerinud ja ümber ehitanud.
37.03.08.2016 müügilepingus leppisid pooled kokku müügihinnas 8 000 eurot. Tegemist oli kokkuleppelise hinnaga, mille puhul arvestati kostja II panust vaidlusaluse kinnisasja soetamisel, selle renoveerimisel ja võetud laenude tagasimaksmisel. Kinnisasja soetamistehingust oli kostjal II nõue kostja I vastu 6 050,65 eurot. Kui sellele lisada müügihind 8 000 eurot, siis tuleb kokku 14 050,65 eurot. Eksperdiarvamuse kohaselt oli seisuga 01.03.2016 poole vaidlusaluse kinnisasja väärtus 20 500 eurot. Seega vähemasti summas 6 449,35 eurot (20 500-14 050,65) peaksid kostjad täiendavalt tõendama, et kostja II panustas kostjast I vaidlusaluse kinnisasja renoveerimisse rohkem. Kostjad on seisukohal, et vähemasti selles summas panustamine on tõendatud kostjate poolt esitatud kõikide laenulepingutega. Kostjad on ka tõendanud, et laene on tagasi maksnud vaid kostja II ja vähemasti Juris Stepanovsilt võetud laenude ja nende tagasimaksete osas maakohtul kahtlusi ei tekkinud.
38.Ka ei nõustu kostjad maakohtuga selles, et kostjad ei ole tõendanud, milleks võetud laene kasutati. Maakohtu seisukoht selle kohta, et kostjal I oli piisavalt vahendeid, et vaidlusalust kinnisasja osta ja elamut renoveerida, on oletuslik ja põhistamata. Juhul, kui kostjatel oleks olnud piisavalt rahalisi vahendeid kinnisasjal asuva elamu renoveerimiseks, poleks vajalik olnud võtta laene eraisikutelt ja pankadelt. Maakohtu seisukoht, et kostjad on ühiselt ja ühiste vahendite arvelt omandanud vaidlusaluse kinnisasja ning on seal asuvat hoonet renoveerinud ja laiendanud, viitab sellele, et hagejal tulnuks kohtule esitada ka abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue ja taotleda kohtult kostjate ühisvara jagamist, mida hageja aga ei teinud.
39.Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja esitanud 8 000 euro tasumise kohta täitmise kviitungit ega nõustu ka maakohtu järeldusega, et poolte kirjalik kinnitus 8 000 euro tasumise kohta ei ole täitmise kviitung. Vastuapellatsioonkaebus
40.Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni punktide 3 ja 4 osas ja teha selles osas uue otsuse, millega kohustada kostjaid andma nõusolek kostjate sissekandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusealuse kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omanikena ning asendada nõusolekud kohtulahendiga.
41.Maakohtu määratud kostja I kaasomandi proportsioon 1/3 on vale (juurde ostetud 384 m2 on vähem kui 1/3 kinnistu väärtusest). Hoonestamata kinnistu väärtus on odavam. Kostja II ostis maad juurde 8000 euro eest, mis on 19,51% kinnistu väärtusest (41 000 eurost). Samuti ei ole vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus õige, tegelik peaks olema 79 000 eurot. Väärtuse 7 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 kindlaks tegemisel lähtus ekspert kostja tõendamata väidetest maja seisundi ja selle ümberehitamise aja osas. Seega on maakohtu määratud proportsioon ka sellest tulenevalt ebaõige. Kostjale I kuulus algselt 1⁄2 kinnisasjast, mistõttu tuleb talle tagastada ka 1⁄2 suurune osa. Menetlusosaliste seisukohad
42.Hageja leiab, et kostjate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja selles esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
43.Kostjad leiavad, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on õigesti lähtunud kostja I proportsioonist 1/3, sest kostja I saab selliselt tagasi sama suure osa kinnisasjast kui algselt kostja I omandis oli. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
44.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
45.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Maakohus on nõuetekohaselt kõiki poolte väiteid ja esitatud tõendeid hinnanud. Maakohus otsustas oma siseveendumuse kohaselt õigesti, et hageja nõue kostjate vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
46.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et kostjad on vaidlusaluse tehinguga teadlikult kahjustanud sissenõudja huvisid. Maakohus leidis põhjendatult, et vaidlusalune kinnisasi võõrandati 2,6 korda alla selle turuväärtuse. Samuti kohaldas maakohus lähtudes muutunud olukorrast õigesti kaasomanike vahelist mõtteliste osade proportsiooni, leides, et kostja I kuulub kinnistusraamatusse kandmisele mitte 1⁄2, vaid 1/3 suuruse mõttelise osa omanikuna. Ringkonnakohus neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.
47.Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusaluse kinnisasja eest tasumist ei toimunud, kuid maakohus jättis märkimata, et kinnisasja müügihinna tasumata jätmine iseenesest ei kahjusta sissenõudja huvisid, kuna juhul kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on kostjal I kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses (vt Riigikohtu 18.11.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 9). Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
48.Samuti on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, kas vaidlusaluse kinnisasja omandamisel tasus kostja II kostjast I rohkem, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Lisaks sellele märgib ringkonnakohus, et tähtsust ei oma ka asjaolu, kas kostja II on suuremas ulatuses kinnisasja parendamisse ja renoveerimisse panustanud kui kostja I. Sellekohased põhjendused (otsuse punktis 43) tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegiumi hinnangul ei oma käesolevas asjas kinnisasja renoveerimiseks laenude võtmine ja kinnisasja parendamine tähtsust, sest vaidlusaluse kinnisasja müügilepingus olid pooled leppinud kokku 8000 eurot kinnisasja müügihinnaks, tegemata seejuures tasaarvestust varasemate võimalike vastastikuste nõuete 8 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 osas. Seega ei saa järeldada, et tegelik kinnisasja mõttelise osa müügihind oleks olnud kõrgem ja vastavuses eksperdi poolt tuvastatud turuhinnaga.
49.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
49.1.Kostjate väitel võttis maakohus vastu hageja hilinenult esitatud tõendi ja see mõjutas asja lahendamist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus andis 23.04.2019 toimunud kohtuistungil hagejale võimaluse uusi tõendeid esitada (hiljemalt 08.05.2019) ning hageja esitas täiendava tõendi tähtaegselt. Asjaolu, et kohus varasemalt sama tõendit vastu ei võtnud, ei võta menetlusosaliselt võimalust esitada see tõend uuesti, tulenevalt muutunud menetluslikust olukorrast. Antud juhul oli maakohtu poolne täiendava tõendi esitamise võimaluse andmine tingitud tõendite uurimisel (tunnistajate ülekuulamisel) uue asjaolu ilmnemisest. Seega ei ole maakohus hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtet JJ kohta võtnud vastu hageja poolt tähtaega rikkudes. Samas märgib kolleegium, et antud tõendi vastuvõtmine ei mõjutanud asja lahendamist. Hageja esitas kinnistusraamatu väljavõtte JJ kohta tõendamaks seda, et vaidlusalune kinnisasi osteti kostjale I kuulunud korteriomandi müügist saadud raha eest. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolu, kuidas oli vaidlusaluse kinnisasja müügihind kujunenud, mistõttu ei oma hageja esitatud tõend asjas tähtsust.
49.2.Kostjad on apellatsioonkaebuses esitanud väited selle kohta, et nad on oma varasemad nõuded üksteise vastu tasaarvestanud ja sellest tulenevalt on vaidlusaluse kinnisasja müügihind 8000 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad oma nõuete tasaarvestamise kohta käesolevas menetluses tõendeid esitanud, kuid kostjate väide ei oma ka tähtsust, kuna kostjad olid müügilepingus märkinud kinnisasja müügihinnaks 8000 eurot.
49.3.Põhjusel, et kinnisasja müügihinna kujunemine ei oma antud juhul tähtsust, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle kohta, kui palju on kostja II kinnisasja panustanud ning milliseid töid ja millal on kinnisasjal tehtud.
49.4.Kostjad märgivad apellatsioonkaebuses, et isegi juhul, kui kostjad oleksid märkinud vaidlusaluse kinnisasja müügihinnaks eksperdi poolt tuvastatud väärtusest pool (20 500 eurot) ning teinud tasaarvestuse pärast tehingut (nt sularahas), siis oleks ikkagi olnud tulemuseks see, et hageja võimaliku nõude rahuldamiseks poleks kostjal I vahendeid jätkunud. Kolleegiumi hinnangul on kostjate arusaam ekslik. Tagasivõitmise nõude esitamise eeldusena ei ole vajalik tuvastada, et tagasivõitmise tulemusena oleks võimalik kõik sissenõudja nõuded rahuldada. Piisab kui kohus tuvastab, et täitemenetluses ei ole õnnestunud nõuet täies ulatuses rahuldada või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
49.5.Kostjate väitel jättis maakohus tähelepanuta, et tehingu tegemise ajal puudusid hagejal nõuded kostja I vastu. Kolleegiumi hinnangul on kostjate väide asjakohatu, kuna kahjustava tehingu tegemise ajal ei pea sissenõudja nõue olema sissenõutavaks muutunud. Sissenõutavaks muutumise tingimus on vajalik tehingu poolte vastu tagasivõitmise nõude esitamise eeldusena, st nõue peab olema sissenõutavaks muutunud tagasivõitmise nõude esitamise ajaks ja tagasivõidetav tehing peab olema tehtud nõude esitamisele eelneva kolme aasta jooksul (TMS § 187 lg 2 ja § 188 lg 1). 9 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491
49.6.Kostjate hinnangul ei pidanud kostja I eeldama, et hageja nõue rahuldatakse ja seda olukorras, kus oli teada isik, kes sõiduauto hagejalt tegelikult ostis (AA). Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata leidnud, et teises asjas toimuva menetluse ajal kinnisasja võõrandamine viitab sellele, et kostjad pidasid vajalikuks asuda vara säilimist tagama ja sellega seoses pidid nad aru saama, et tehing võib kahjustada sissenõudja huvisid. Maakohus pidas seejuures kostjate väiteid seoses kostja I elama asumisega Venemaale, ebausutavateks. Kolleegiumi hinnangul seega ühtegi muud mõistlikku põhjendust selleks, miks oli vaja kohtumenetluse ajal vara võõrandada, ei esinenud.
49.7.Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et maakohus oleks pidanud tsiviilasjas nr 2-156661 tuvastatud asjaolud käesolevas asjas uuesti tuvastamata, põhjusel, et kostja II ei olnud viidatud tsiviilasjas menetluse pooleks. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-156661, et kostja I omandas hagejalt sõiduauto ja hagejal tekkis kostja I vastu sõiduauto müügihinna ulatuses nõue. Nimetatud asjaolud on, nagu maakohus õigesti märkis, käesolevas asjas TsMS § 457 lg 1 järgi pooltele siduvad. Ehkki maakohus jättis täpsustamata, et teises tsiviilasjas tuvastatud asjaolud on siduvad üksnes hagejale ja kostjale I, ei too see kaasa vajadust tuvastada käesolevas asjas samasid asjaolusid uuesti. Tsiviilasja nr 2-15-6661 menetluse ja selle tulemusena tuvastatud asjaolud on olnud olulised hindamaks, kas kostja I on teadlikult kahjustanud hageja kui sissenõudja huvisid. Kostja II osas puudub vajadus hinnata sõiduki võõrandamise asjaolusid, kuna tema teadmist hageja huvide kahjustamisest TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse. 49.8. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole usutavad kostja I väited selle kohta, et ta võõrandas alates 2014. a oma varad sooviga pensionikka jõudes Eestist lahkuda. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjate väidetest vanaduspensioni ea tõstmise ja kostja I haigestumise kohta järeldada maakohtu tuvastatust vastupidist. Kostjad ei ole põhjendanud, miks peaksid pensioniea tõstmine ja töövõimetuks tunnistamine olema sellisteks asjaoludeks, millest saaks järeldada kostja I objektiivset takistatust Eestist lahkumiseks. Kostjate väidete tõelevastavuse korral oleks kostja I saanud vaatamata sellele Eestist lahkuda, kuna vara tal siin enam ei olnud ja ka perekondlikud sidemed kostja I lahkumist ei takistanud, kuna kostjate väitel ei soovinud kostja II koos kostjaga I Eestist lahkuda. Kostja I seevastu ei lahkunud ja elab käesoleva ajani vaidlusalusel kinnistul, kusjuures võõrandas selle koheselt pärast tsiviilasjas nr 2-15-6661 hageja poolt 03.02.2016 nõude täpsustuse esitamist (I kd tl 95-96). Maakohus on sellises olukorras põhjendatult järeldanud, et nähes hagimenetluse jätkumist, asus kostja I oma vara võõrandama.
49.9.Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et maakohtu järeldused tunnistajate ütlustest on valikulised. Maakohus leidis, et tunnistajate LL ja NN ütlustele vaatamata ei saa kostjate väiteid kostja I lahkumise soovi kohta usutavaks pidada. Kolleegium nõustub maakohtuga. Tunnistaja NN ütluste kohaselt soovis isa pärast pensionile jäämist kolida soojale maale, Ukrainasse, näiteks Krimmi, kus elab isa vennapoeg (II kd tl 5357). Tunnistaja LL ütluste kohaselt soovis kostja I pensionile minnes elama asuda soojale maale, kuid konkreetset plaani ei olnud, kas Ukrainasse või Krimmi (II kd tl 5053). Kostjate väitel soovis kostja I asuda elama Eestist väljaspool, taotledes selleks Vene Föderatsiooni kodakondsust. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjate väidetest ja tunnistajate ütlustest teha järeldust, et kostjal I oleks olnud konkreetne realiseeritav plaan Eestist lahkumiseks. Sellega ei haaku kuidagi kostjate konkreetne tegevus Eestis – vara võõrandamine. Kolleegiumi hinnangul ei ole usutav, et omamata 10 (12)
Tsiviilasi nr 2-18-8491 täpset ettekujutust elukohast väljaspool Eestit, asuks isik välisriiki elama asumise eesmärgil võõrandama Eestis asuvat vara.
49.10.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte kirjalik kinnitus 8 000 euro tasumise kohta ei ole täitmise kviitungiks VÕS § 95 lg 1 mõttes. Antud sätte kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Selle eesmärk on sätestada võlgniku võimalus tõendada võlausaldaja ees enda kohustuse täitmist ja pöörata ümber tõendamiskoormus (vt Võlaõigusseaduse I kommenteeritud väljaanne, 2016, § 95, lk 442-443). Täitmise kviitungina antud sätte tähenduses ei saa käsitleda tehingu poolte kinnitust tõendamaks kolmanda isiku ees (käesolevas asjas hageja) omavaheliste kohustuste täitmist. Selline kinnitus allub tavapärasele tõendamiskoormusele ja kohus peab eelkõige hindama sellise kinnituse usaldusväärsust, sealhulgas koosmõjus teiste tõenditega. Antud juhul maakohus seda ka tegi ja leidis, et muud tõendid kinnituse tegelikkusele vastavust ei toeta. Kuna tegemist ei ole täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes, siis on ebaõige kostjate väide, et tõendamiskoormus pöördus ümber hagejale. Kostjad pidi endiselt tõendama, et kinnisasja müügihind oli tegelikult tasutud.
49.11.Kostjate väitel tulnuks olukorras, kus maakohus tuvastas, et kostjad on ühiste vahenditega omandanud kinnistu ja seda ühiselt renoveerinud, hagejal kohtule esitada ka abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue ja taotleda kostjate ühisvara jagamist. Kolleegiumi hinnangul on kostjate sellekohane väide asjakohatu, kuna vaidlusalune kinnisasi ei olnud kostjate ühisomandis, vaid kaasomandis.
50.Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust lähtuda kaasomandi osade suuruse määratlemisel selle väärtusest ega sellest kui palju on kinnisasja mingit osa parendatud. Asjaolu, et kostja II ostis maad juurde 8000 euro eest, mis on 19,51% kinnistu väärtusest, ei oma seega tähtsust. TMS § 195 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. See tähendab, et üleandmisele kuulub saadu sellises ulatuses nagu see oli enne tehingu tegemist. Antud juhul võõrandas kostja I kostjale II 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast (üldpinnaga 899 m2). Kostja I osa sellest vastab pindalasse ümberarvutatuna 449,5 m2-le. Koos omandatud kinnisasja pindalaga moodustab käesoleval ajal vaidlusaluse kinnisasja pindala 1283 m2. Hageja käsitluse kohaselt (säilitada kostjal I 1⁄2 suurune mõtteline osa) muutuks kostja I mõttelise osa suurus pindalasse ümberarvutatuna 641,5 m2 suuruseks, mis ei vastaks TMS § 195 lg 1 eesmärgile. Juurde omandatud kinnisasja suurust arvestades oleks kostja I kaasomandi osa õigeks suuruseks 1/3, nagu leidis õigesti maakohus. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust ka hageja esitatud väide, et vaidlusaluse kinnisasja väärtus peaks olema eksperdi poolt tuvastatust kõrgem.
51.Kuna kostjate apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
52.Maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu määrab need kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt) 11 (12)
Vallo Kariler
Kaija Kaijanen
Tsiviilasi nr 2-18-8491 Ande Tänav
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.