Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Angela Suurmann (hageja) esitas 16. augustil 2019. a Tartu Maakohtule Jaan Metsa (kostja) vastu hagi sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palub lisaks mõista kostjalt hageja kasuks välja täitekulud, peatada hagi tagamise korras kohtumenetluse ajaks täitemenetlus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja poeg Timo Suurmann ja kostja sõlmisid 19. detsembril 2016 laenulepingu, mille alusel kostja andis Timo Suurmannile laenu 7000 eurot (edaspidi: laenuleping). Laenulepingu kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 19. juunil 2017. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks seati hüpoteek hageja omandis olevale kinnisasjale asukohaga XXXXX, registriosa number XXXXX, summas 14 000 eurot. Hageja suhtes alustati täitemenetlust, täiteasja nr XXXXXXXXXXXX. Täitemenetluses soovitakse hageja kinnistu arvel täita laenulepingust tulenevaid Timo Suurmanni kohustusi. Täitmisteate kohaselt on kostja nõue 14 000 eurot. Sundtäitmine on aga lubamatu, kuna laenulepingust tulenev nõue on ajatatud ning laenujääk on täitemenetluses sissenõutavast nõudest väiksem. Timo Suurmann ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtajaks 19. juunil 2017. Timo Suurmann ja kostja leppisid aga kokku laenu tagastamise ajatamises, so et Timo Suurmann hakkab pärast laenulepingu tähtaja saabumist tagastama laenu põhiosa igakuiste osamaksetega. Ajatamist tõendab see, et Timo Suurmann on lepingut nii täitnud ja teinud viimase kahe aasta jooksul pidevalt osamakseid kostja pangakontole. Intresside tasumises lepiti kokku kuue kuu jooksul. Intressid pidid olema tasutud hiljemalt 19. juuniks 2017. Laenulepingu tähtaja jooksul tehtud maksed arvestati seega intresside katteks (175 eurot kuus). Timo Suurmann on seega tagastanud laenu 5350 eurot. Timo Suurmannil on maksmata 1650 eurot. Kostja ei ole lisaks tõendanud, et laenulepingu ülesütlemise teatis on Timo Suurmannile kätte toimetatud. Laenulepingu punkt 4.3 e-kirja kättetoimetamise kohta ei ole seaduslik. Hageja esitas kohtuistungil viivise vähendamise taotluse. Viivise määr on ebamõistlikult suur. Timo Suurmann on püüdnud kokkulepet täita. Suur osa laenust on tagastatud. Kostja on jõukas ja tegeleb oma säästude laenamisega. Kostja on kuue äriühingu juhatuse liige. Lepingupoolte majanduslik seis on väga erinev. Arvestada tuleks seadusjärgset viivist 8 % aastas.
2.Tartu Maakohus rahuldas 19. augusti 2019. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja peatas kohtutäitur Sirje Taela menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
3.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. T. Suurmann ja kostja sõlmisid 19. detsembril 2016 laenulepingu. Hageja nõustus 20. detsembri 2016 notariaalselt sõlmitud lepinguga seadma Timo Suurmanni kohustuste tagamiseks hagejale kuuluvale kinnisasjale, registriosa nr XXXXXXX, hüpoteegi 14 000 eurot ning alluma hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele. Kostja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse ja andis 20. detsembril 2016 Timo Suurmannile 7000 eurot. Timo Suurmann kohustus laenu tagastama 19. juuniks 2017. Laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral muutus laenuleping tähtajatuks, intressiks oli 2,5% laenusummast kalendrikuus. Timo Suurmann ja kostja ei ole laenulepingut muutnud ega laenu tagasimaksete ajatamises kokku leppinud. Timo Suurmann täitis intressi maksmise kohustust mõningate viivitustega kuni 2017. aasta lõpuni. Kostja luges laenulepingu p-de 2.3 ja 2.4 järgi kohustused täidetuks. Laenulepingu kestuse ajal laekunud ja igakuise intressi summat ületanud makseid käsitab kostja laenu osalise ennetähtaegse tagastamisena. Timo Suurmann tagastas 2017. aastal laenu 375 eurot. Timo Suurmannil oli 2018. a märtsi alguseks osaliselt tasumata jaanuaris sissenõutavaks muutunud intressi makse ja täielikult tasumata veebruaris sissenõutavaks muutunud intressi makse. Kostja ütles sellest tulenevalt 7. märtsi 2018 teatega laenulepingu erakorraliselt üles. E-kiri loetakse laenulepingu p 4.3 järgi kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kõik Timo Suurmanni kohustused muutusid sissenõutavaks 17. märtsil 2018. Laenu tagastamata osa jääk oli 17. märtsi 2018. a seisuga 6 625 eurot. Kostja arvestas
20.märtsil 2018 laekunud rahast laenu põhiosa katteks 467 eurot 41 senti. Timo Suurmannil on laenu tagastamise kohustus seega täitmata summas 6 157 eurot 59 senti. Timo Suurmann on laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 18. märtsist 2018. Pooled leppisid laenulepingus kokku viivise määras 0,5% laenusummast päevas. Timo Suurmann on
19.septembri 2019. a seisuga laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 547 päeva; täitmisavalduse esitamise seisuga oli viivitus ligikaudu 400 päeva. Viivis on muutunud sissenõutavaks summas 19 285 eurot. Sellest on tasutud 2755 eurot. Arvestades põhivõla suurust, on viivise nõue hüpoteegiga tagatud 7842 eurot 41 sendi ulatuses. Viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hüpoteegiga tagatud nõuded ei ole seega rahuldatud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 12. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas Tartu Maakohtu 19. augusti 2019. a hagi tagamise määruse kohtuotsuse jõustumisel. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1320 eurot. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ja kostja sõlmisid 20. detsembril 2016 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli kinnistu asukohaga XXXXXX maakond. Lepingu p 4.1. järgi tagati hüpoteegiga kõik hüpoteegipidaja nõuded Timo Suurmanni vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja Timo Suurmanni vahel 19. detsembril 2016. a sõlmitud laenulepingust ning selle muudatustest ja lisadest, millega ei suurendata hüpoteegiga tagatud nõude võlgniku vastutust. Timo Suurmann ei tagastanud kostjale laenusummat ja intresse laenulepingus ettenähtud tähtajaks, so 19. juuniks 2017. Tähtajaline laenuleping muutus laenulepingu punkti
6.3 kohaselt seega tähtajatuks. Timo Suurmann teostas makseid summas 175 eurot (intressimakse) alates 12. jaanuarist 2017 kuni 19. juunini 2017 igakuiselt. Kuna laenuleping muutus tähtajatuks kohustus laenusaaja tasuma igakuiselt lepingujärgseid intressimakseid summas 175 eurot kuus. Laenusaaja tasus pärast lepingu tähtajatuks muutumist igakuiselt intressimakseid 175 eurot kuus ja osaliselt põhiosamakseid. Kuna T. Suurmann maksekäitumine muutus 2018. a alguses korratuks, ütles kostja VÕS § 399 lg 1 p 2 ja laenulepingu p 6.4.1 alusel laenulepingu 7. märtsil 2018 erakorraliselt üles. Laenulepingu p 4.3 kohaselt edastatakse lepingu täitmisega seotud teated e-posti teel lepingus toodud kontaktandmetel. E-kiri loetakse kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kohus leidis, et kuna tegemist on eraisikute vahelise lepinguga, ei ole laenulepingu p 4.3 tüüptingimus, mistõttu ei hinda kohus sätte kooskõla seadusega (VÕS § 42 lg 1). Kostja teatas 7. märtsi 2018 e-kirjas T. Suurmannile, et ta ütleb seoses T. Suurmanni poolse lepingu rikkumisega laenulepingu üles ning et kõik laenusaaja seni täitmata kohustused tuleb tasuda hiljemalt
17.märtsil 2018. Maakohus leidis, et laenuleping on 17. märtsil 2018 üles öeldud. Timo Suurmanni täitmata kohustused muutusid seega sissenõutavaks 18. märtsil 2018. Hageja ei ole tõendanud, T. Suurmann ja kostja oleksid leppinud kokku laenu tagastamises osamaksetena. Maksekorraldustest nähtub, et laenusaaja on laenulepingu tähtajatuks muutumisel jätkanud intressi osamakse suurusele vastavate maksete tegemist, millest on võimalik järeldada, et laenusaaja sai aru, et ta tasub intressi-, mitte laenumakseid. Kostja arvestuste kohaselt tasus Timo Suurmann 17. märtsi 2018. a seisuga igakuise intressi ning põhiosa summas 375 eurot. Lepingu lõppedes oli põhiosa jääk 6625 eurot. Kuivõrd kostja nõue summas 6625 eurot muutus sissenõutavaks 18. märtsil 2018, hakkas sellest ajast jooksma ka laenulepingu p 1.4. järgne viivis 0,5% päevas. Timo Suurmann tasus kostjale 20. märtsil 2018. a 1000 eurot. Viivis kahe päeva eest on 66 eurot 25 senti (33 eurot 125 senti * 2). Timo Suurmanni poolt tasutud 1000 eurost arvestas maakohus 66 eurot 25 senti arvestada viivise katteks ja 933 eurot 75 senti põhinõude katteks. Laenusaaja võlgnevus oli 20. märtsi 2018 seisuga 5691 eurot 25 senti (6625 - 933 eurot 75 senti). Põhinõudelt arvestatav viivis on 28 eurot 456 senti päevas (5691 eurot 25 senti * 0,5%). Hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutnud viivis seega 14 597 eurot 93 senti (28 eurot 456 senti *513 päeva) (21. märts 2018 - 16. august 2019). Timo Suurmann on pärast laenulepingu ülesütlemist tasunud viivisenõudest 2725 eurot. Timo Suurmannil on hagi esitamise seisuga tasumata põhivõlg 5691 eurot 25 senti ja viivis 11 872 eurot 93 senti (14 597 eurot 93 senti - 2725). Maakohus jättis hageja viivise vähendamise taotluse tähelepanuta. Hüpoteegi seadmise lepingus on pantija vastutus piiratud hüpoteegisummaga 14 000 eurot ning sundtäitmisel tuleb viivise suuruse määramisel arvestada tasumata põhivõla suurusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Hageja palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Laenuleping allkirjastati notar Tiina Tombergi juures 20. detsembril 2016 samaaegselt hüpoteegi seadmise lepingu tõestamisega. Laenusaaja sai kostja kontaktid oma tuttava käest. Kostja oli teada kui isik, kes annab kinnisvara tagatisel laenu. Laenusaaja võttis kostjaga telefoni teel ühendust. Kostjat huvitas peamiselt vaid sobiva tagatise olemasolu. Kostja leppis kokku notari aja ja korraldas tehingu. Kostja tõi notarisse valmistrükitud laenulepingu eksemplarid. Laenulepingu tingimuste üle läbirääkimist ei toimunud. Laenusaaja sai laenulepingu tingimustega enne allkirjastamist notari juures tutvuda. Hageja ja laenusaaja nägid
kostjat notaris esimest korda ja hageja sai aru, et kostjat huvitas peamiselt see, et hageja panditav kinnistu oli hüpoteekidest vaba. Hagejale teadolevalt ei räägitud laenulepingu tingimusi eelnevalt läbi ja laenusaajal ei olnud võimalust neid mõjutada. Laenusaaja sõlmis laenulepingu tarbijana, saadud laenuraha kulus tal autoremondiks ja olmekulutusteks. Laenulepingu punkt 6.3 laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta on tüüptingimus. See annab kostjale võimaluse määrata, et laenuleping pikeneb määramata tähtajaks. See on laenusaajat VÕS § 42 lg 3 p 27 mõttes ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Laenulepingu p. 1.1. kohaselt on laenusumma ja intresside tasumise lõpptähtaeg 19. juuni 2017. Intresside maksmise osas kehtis seega kokkulepe, et see lõppeb igal juhul 19. juunil 2017. Laenulepingu p. 6.3. ei näe ette, et kui laenulepingu peaks muutuma tähtajatuks, jätkuks intresside maksmise kohustus. Lepingu p. 1.3 mainitud lause ei ole seadusega kooskõlas, kuna intressi ei peaks maksma siis, kus leping ei ole enam kehtiv, kuigi laen võib olla tagastamata. Kuna pärast 19. juuni 2017 intressi maksmise kohta ei ole kokkulepet, rakendub VÕS § 397 lg 1 II lauses sisalduv eeldus, et laen on alates 19. juunist 2017 antud intressita. Kostja ei saanud seega, isegi kui laenuleping muutus tähtajatuks, nõuda intresside tasumist pärast 19. juunit 2017. Pärast 19. juunit 2017 teostatud osamaksed on läinud põhivõlgnevuse tasumiseks. Pärast 19. juunit 2017 oli oht, et laenuandja rakendab lepingus sätestatud viivist. Laenusaaja ja kostja leppisid pärast tähtaja saabumist kokku laenu tagastamise ajatamises. Seda kinnitab asjaolu, et Timo Suurmann tasus perioodi juuni 2017 kuni mai 2019 eest regulaarselt osamakseid. Laenuandja võttis kahe aasta jooksul pärast laenu tähtaja saabumist vastu igakuiseid osamakseid ja kinnitas seeläbi oma aktsepti nõude ajatamiseks. Laenuandja ei teatanud, et ta arvestab maksed intresside või viiviste katteks. Laenusaaja tegi laenuandjale perioodil 2017 2019 osamakseid 5350 eurot (lisaks perioodil detsember 2016 – juuni 2017. a kokkulepitud intressimaksed). Laenulepingu p. 4.3 näeb ette, et lepingu täitmisega seotud e-kiri loetakse kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Tegemist on tüüptingimusega. See paneb teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu. Seaduses on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. Tüüptingimus ei ole kooskõlas seadusega ja on tühine. Laenusaajale ei ole laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte toimetatud. Hageja on selle vaidlustanud maakohtu menetluses. Ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks selle kättetoimetamisega. Lähtuda ei saa laenulepingu punktist 4.3, vaid tuleb tuvastada, kas e-kiri on ka tegelikult adressaadile kätte toimetatud. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Olukorras, kus laenusaaja ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, ei saa me eeldada e-kirja kättetoimetamist järgmiseks tööpäevaks, vaid sellisel juhul peaks saatja küsima meilis kättesaamise kinnitust või esitama kohtule serveri teenusepakkuja tõendi, et e-kiri on jõudnud adressaadini. Kuna kostja ei esitanud serveri teenusepakkuja tõendit ega nõudnud e-kirjas kättesaamise kinnitust, kannab kostja riski, et ekiri ei ole adressaadini jõudnud. Kohus tuvastas 17. märtsi 2018 e-kirja kättetoimetamise valesti. Laenuleping on siiani kehtiv. Kehtivat laenulepingut ei saa sundtäitmiseks esitada. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu 6.4.1. aluse olemasolu ja kohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Laenulepingu p 1.4. kohaselt on viivisemäär 0,5% päevas. Tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, arvestades, et laenusaaja on tarbija. Tingimus on tühine. Hageja ei saa aru, miks kohus jättis hageja taotluse viivise vähendamiseks tähelepanuta. Hüpoteegi seadmine 14 000 euro ulatuses, ei tähenda, et viivist võiks arvestada üle põhivõla jäägi kuni hüpoteegisummani. Kohus peab kontrollima, kas viivist on arvestatud praktikas
aktsepteeritud määrani ja kas kostja on tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise arvestust üle põhiosa. Viivist ei saa arvestada põhinõudest rohkem. Viivise maksimaalne suurus saaks seega olla 5691 eurot 25 senti. Viivise vähendamine on põhjendatud, kuna viivise määr on ebamõistlikult kõrge (0,5% päevas), laenusaaja on laenu olulises osas tasunud (koos intressidega ca 6000 euro ulatuses olukorras, kus kogu laen oli 7000 eurot), laenuandja majanduslik olukord on parem kui laenusaaja oma. Laenuandja on seotud äriühingutega Pandivere Puit OÜ, Argonfeld OÜ, Sirome Group OÜ, Pandivere Lihaekspert OÜ, Pandivere Eksport AS ja Miku Kinnistud OÜ. Laenuandjal neli kinnisasja. Laenusaaja on aga olnud pidevalt tööta ja kindla sissetulekuta, tema pangakontod on teiste täitemenetluste tõttu arestitud.
6.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas kohtuistungil varasemalt esitamata asjaolusid ja väiteid: vaidlusalust laenulepingut tuleb käsitada tarbijalepinguna, laenulepingut ei ole üles öeldud; laenusaaja ei ole laenulepingu ülesütlemise teadet kätte saanud; teadete kättetoimetamise kokkulepe on lepingus tühine; viivise vähendamise taotluse. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud väiteid ja taotlusi eelmenetluses ega kohtuistungi alguses. Kostja leiab, et maakohus pidanuks jätma hageja hilinenult esitatud väited tähelepanuta. Laenu andmine ei ole kostja majandustegevus. Füüsilise isiku poolt teisele füüsilisele isikule laenu andmist ei saa käsitada laenuandja majandus- või kutsetegevusena. Laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. Tegemist on võrdsete poolte vahel sõlmitud lepinguga, mis sõlmiti laenusaaja initsiatiivil ja tema poolt läbi kaalutud tingimustel. Kostja ei ole laenulepingu tingimusi välja töötanud eesmärgiga edaspidi sarnastel tingimustel laenulepinguid sõlmida. Kostjal ei ole hinnakirja ega ühepoolselt kehtestatud intressimäärasid. Intressi ja viivitusintressi määrad on lepingusse viidud arvestades poolte huve ja võimalusi. Laenulepingu tingimused räägiti eelnevalt laenusaajaga läbi. Laenusaaja osavõttu lepingueelsetest läbirääkimistest kinnitab hageja 9. aprilli 2020. a menetlusdokumendile lisatud laenusaaja e-kiri. Laenulepingu tingimustega oli võimalus enne allkirjastamist notari juures tutvuda. Laenusaaja oli lepingu sõlmimist eelnevalt arutanud oma lähikondsega. Kostja ei sundinud laenusaajat millekski. Hageja ei ole tõendanud, et laenu saamine olnuks tingimata vajalik ning et kostja olnuks hädavajadusest teadlik ja soovinuks seda ära kasutada. Laenulepingu tingimused ei ole laenusaajat ebamõistlikult kahjustavad. Laenulepingu p 6.3 laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta on õiguspärane ega kahjusta laenusaaja huve. VÕS § 42 lg 3 p 27 ei kohaldu, kuna selles on reguleeritud tähtajalisele lepingule uue tähtaja soovimatut tekitamist. Antud juhul on tegemist vastupidise kokkuleppega. Tähtaegne leping muutus kokkuleppe kohaselt tähtajatuks. Hageja ei esitanud hagi alusena väidet, et tal oli laenulepingu alusel intresside tasumise kohustus üksnes kuni laenulepingu tähtaja saabumiseni. Laenusaaja tegi lepingu tähtajatuna kehtivuse perioodil kostja kontole makseid selgitusega intress. Laenusaaja konto arestimise ja sissetulekute varjamise tõttu tegi laenusaaja makseid oma lähedaste kontode kaudu. Ka nendes maksetes on makse selgitusena viidatud intresside maksmisele. Hageja käsitus lepingu p 6.3 tähendusest lepingu teistele tingimustele ei ole õige. Viidatud tingimusest on võimalik üheselt aru saada, et sellel on mõju üksnes lepingu p-le 1.1. Intressi tasumise kohustus tuleneb lepingu p-st 1.3, milles on märgitud, et tegemist on laenuga, millelt tasutakse intresse. Maakohus märkis õigesti, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks laenulepingu poolte kokkulepe laenu tagastamises osamaksetega. Lepingu täitmise vastuvõtmine ei kinnita muu kokkuleppe olemasolu. Kaebuses märgitud maksetest on vaid 5. detsembri 2017 makse tehtud laenusaaja poolt. Makse summa on intressi kordne (2 x 175).
Makse selgitus on „november, detsember intress”. Laenulepingu kehtivuse ajal tehtud maksest sissenõutavaks muutunud intressi ületavas osas laekunud summad arvestas kostja laenu katteks. Laenuleping ülesütlemine oli õiguspärane. Laenuandja ütles lepingu üles laenulepingu p 6.4.1 alusel. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et laenusaaja rikkus lepingust tekkinud maksekohustust. Väide, et kostja ei tõendanud lepingu erakorralise ülesütlemise aluse olemasolu, on uus. See ei ole õige. Lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks olid suures osas tasumata jaanuari makse ja täielikult tasumata veebruari makse. Mõlema makse tähtpäevast oli möödunud rohkem kui 15 päeva. Seega esines lepingu p-s 6.4.1 ettenähtud olukord ja kostja oli õigustatud lepingu üles ütlema. Leping öeldi erakorraliselt üles 7. märtsi 2018 teatega. Pooled leppisid lepingu p-s 4.3 kokku, et lepinguga seotud teated edastatakse lepingusse märgitud eaadressitele ning need loetakse kätte toimetatuks kirja saatmise päeval. Tegemist on eelnevalt läbi räägitud tingimusega, mida soovis eelkõige laenusaaja. Kostja saatis lepingu ülesütlemise teate laenusaaja e-aadressile. Teade tuleb seega lugeda kättetoimetatuks. Pooltel on õigus leppida kokku tõendamise koormuse jaotuses. Kostja leiab, et olukorras, kus laenusaaja kinnitas lepingule alla kirjutamisega, et talle saadetud e-kirjad loetakse samal päeval kättetoimetatuks, peab laenusaaja tõendama, et teade ei saanud temani jõuda. Laenusaaja ei ole sellist väidet aga esitanud. Isegi kui laenuleping ei oleks üles öeldud, oleks sundtäitmine osaliselt lubatav, so sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kui sundtäitmisel hüpoteek realiseeritakse, on kostjal õigus nõuda müügist saadud raha hoiustamist kuni tagatud kohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Viivise määras leppisid pooled kokku. Laenusaaja kinnitas, et ei kavatse kohustuse täitmisega viivitada ning seetõttu ei ole viivise määral tema jaoks mingit tähendust. Juhul, kui viivise määr osutub ebamõistlikult suureks, rakendatakse lepingus kokkulepitud intressi määra, mitte seadusjärgse viivitusintressi määra. Hageja esitas viivise vähendamise taotluse maakohtus asja sisulise arutamise lõpus. Maakohtul puudus võimalus selle menetlemiseks. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Hagejal on kohustus taluda sundtäitmist hüpoteegisumma ulatuses. Juhul, kui ringkonnakohus peab võimalikuks apellatsioonimenetluses täpsustada viivise suurust, ei vaidlusta kostja viivise nõude põhjendatust tagastamata laenusummaga võrdses ulatuses, so summas 6 157 eurot 59 senti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
8.Hageja kinnisasjale on kostja kasuks kantud hüpoteek. Hüpoteek tagab hageja ja T. Suurmanni vahelise 19.detsembri 2016 laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja ja kostja vahelise 20. detsembri 2016 hüpoteegi seadmise leping sisaldas selle kohese sundtäitmise kokkulepet hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes.
Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks.
9.Hageja on esitanud kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Hagiavalduse kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõue ajatatud ja sissenõudmiseks esitatud nõue on kordades suurem, kui tegelik laenujääk, laen on kostjale suures osas tagastatud osamaksetena. Praegusel juhul ei ole täitemenetlus suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla sissenõudmisele, vaid täitmine seisneb koormatud kinnisasja võõrandamises ja nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel. Maakohus on õigesti tuginenud TMS § 221 lg-le 11, mille kohaselt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS§ 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Kooskõlas asjaõigusseaduse § 279 lg-s 7 sätestatuga võib kinnistu omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, ning esitada vastuväiteid ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega võib hageja esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nii laenulepingust tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu kohta (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2018. määrus tsiviilasjas nr 2-18-2982, p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole menetluses selgitanud välja nende hageja väidete õigusliku alusega seonduvaid asjaolusid, mis puudutavad T. Suurmannni ja kostja vahelist laenulepingut.
10.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust leides, et eraisikute vaheline leping (kostja ja T. Suurmanni vaheline laenuleping) ei saa olla tüüptingimustel sõlmitud leping. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimuste reguleerimisala ei ole subjektiliselt määratletud, samuti ei sõltu regulatsiooni kohaldamine sellest, kui palju kordi on tingimusi eelnevalt kasutatud. Kui pooltevaheline leping vastab väliste tunnuste järgi tüüptingimustega lepingu tunnustele (täideti eelnevalt valmisolnud lepingus vaid tühikud laenusumma, tagastamise tähtaeg jms kohta), kehtib seaduse kohaselt eeldus, et tegemist on tüüptingimustega (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 35, p 4.1.1jj). Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt on tuginenud tüüptingimuste regulatsioonile hilinenult. Sundtäitmise aluseks on hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamine. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbijaga ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 32). Hageja on maakohtu
29.oktoobri 2019 kohtuistungil toonud esile ka asjaolud (mh viidanud sellele, et hageja on saanud tarbijakrediiti), mis oleksid pidanud maakohtu tähelepanu juhtima laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolude väljaselgitamise kohustusele, et kaaluda tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumist. Õiguse kohaldamine on kohtu otsustada (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Menetluses ei ole esitatud ühtegi väidet selle kohta, et T. Suurmanni ei oleks tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes, seega pidi kohus kontrollima tüüptingimuste kasutamist omal algatusel.
Kostja väited, mille kohaselt tuleks eristada hageja tuginemist hagiavalduses üksnes ajatamise kokkuleppele, mille tõttu ei tule tüüptingimuste regulatsioon kohaldamisele, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohtu menetlusest ei ole aru saada, millal eelmenetlus lõppes, seega oli hagejal õigus ka kohtuistungil esitada hagiavalduses nimetamata nõudega seotud asjaolusid ja väiteid. Maakohus ei märkinud, et hageja istungil esitatud väited on hilinenud. Asjaolu, et maakohus analüüsis neid osaliselt lahendis (nt lepingu p 4.3 vastuolu seadusega), viitab sellele, et maakohus ei pidanud väiteid hilinenuks või otsustas neid sellele vaatamata TsMS § 331 lg 1 alusel menetleda. Hageja istungil esitatud väidete kõrvale jätmine ei ole seega põhjendatud. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt välistab tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumise see, kui kostjal ei ole hinnakirja ega ühepoolselt kehtestatud intressimäärasid. VÕS § 42 lg 2 alusel ei saaks hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest niikuinii ebamõistliku tüüptingimusena (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 18). Kostja väitel on laenulepingu tingimused eelnevalt laenusaajale saadetud. Nimetatu ei välista aga tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamist, vastupidi VÕS § 37 lg 1 järgi saavad tüüptingimused lepingu osaks siis, kui teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada.
11.Kui maakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et laenuleping kostja ja T. Suurmanni vahel oli sõlmitud tüüptingimustel, tuleb tal anda hinnang selle sätete kehtivusele. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustavad eelkõige VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimused. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel kontrollida, kas ja millisest ajahetkest on leping kostja poolt kehtivalt üles öeldud. Hageja on maakohtu istungil tuginenud laenulepingu p-le 4.3. leides, et laenulepingu ülesütlemist kirja teel ei ole näinud ei hageja ega ka tema poeg. Pooled on laenulepingu p-s 4.3 leppinud kokku tahteavalduste edastamise korras nii, et lepingu täitmisega seotud tahteavaldused edastatakse e-posti teel lepingus toodud kontaktandmetel. E- kiri loetakse kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kui nimetatud kokkulepe on tüüptingimus, siis tuleb asja lahendamisel arvestada VÕS § 42 lg 3 p-s 35 sätestatut. Maakohus peab võrdlema poolte lepingus ja seaduses (TsÜS § 69) sätestatud tahteavalduse kättetoimetamise korda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12) ja hindama selle riski jaotust. Maakohtul tuleb võtta seisukoht selles, kas laenulepingu p 4.3. kaldub T. Suurmanni kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, olles seega T. Suurmanni ebamõistlikult kahjustav.
12.Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel anda hinnang laenulepingus kokkulepitud viivise määra suhtes, mis lepingu maksetähtaja ületamisel on 0,5% kogu laenusummast päevas. Hageja on ebamõistlikult kõrgele viivisemäärale ka maakohtu istungil tuginenud. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).
13.Maakohus ei ole pööranud tähelepanu hageja väitele, et laenuleping kostja ja T. Suurmanni vahel võib olla tarbijakrediidileping. Ringkonnakohus nõustub hageja väidetega. Vaidlust ei ole selles, et laenuleping on sõlmitud füüsiliste isikute vahel. Riigikohus on
30.septembri 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14 p-s 16 leidnud, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus.
Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel selgitada välja, kas T. Suurmanni ja kostja vahelisele laenulepingule tuleks kohaldada tarbijakrediidi sätteid. Kui maakohus jõuab järeldusele, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis tuleb kohtul võtta seisukoht laenulepingu täitmiseks tehtud maksete kohta, eelkõige arvestades VÕS § 415 lg-s 2 sätestatut.
14.Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus oma väiteid tõendada. Pooled on ringkonnakohtule esitanud taotlusi tõendite kogumiseks ja tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotluste lahendamise maakohtu otsustada.
15.Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.