2-19-17604/11 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Avalduse kohaselt on kohtutäitur Anne Böckleri menetluses Rando Laur suhtes täitemenetlus 182/2011/1301, mille algatamise aluseks on Tartu Maakohtu 24.05.2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-10-31644 ja sissenõudja Holm Bank AS täitmisavaldus. Täitemenetluse võlgnik Rando Laur tegi kohtutäitur Anne Böcklerile 28.08.2019 KTS § 41 lg 2 alusel taotluse kohtutäituri põhitasu vähendamiseks, kuna kaebaja oli tasunud võlgnevuse otse Holm Bank AS-ile ning sissenõudja oli kohtutäiturile teatanud võla tasumisest. Vastuseks taotlusele teatas kohtutäituri abi 27.09.2019.a e-kirjas kaebajale, et KTS § 41 lg 2 käesoleval juhul ei kohaldu ning tasuda tuleb kohtutäituri tasu vastavalt 25.05.2011 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele täies ulatuses kokku summas 549,56 eurot, sh 530,40 eurot kohtutäituri tasu ja 19,16 eurot menetluse alustamise tasu. Tasu vähendamise keeldumise tõttu esitas kaebaja 07.10.2019 kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. 01.11.2019 tegi kohtutäitur otsuse, millega otsustas Rando Lauri kaebuse osaliselt rahuldada ning vähendas 25.05.2011 välja mõistetud kohtutäituri põhitasu 11,12%, st 58,98 euro võrra. Kaebaja ei nõustu kohtutäituri seisukohtadega KTS § 41 lg 2 kohaldamise osas. Kaebaja on seisukohal, et KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks ei välista kohtutäituri tasuvähendamise kohustust asjaolu, et kaebaja on tasunud võla sissenõudjale pärast kohtutäiturilt korduva täitmisteate saamist. KTS § 41 lg 2 sätestab üksnes minimaalse põhitasu vähendamise ulatuse ning, sõltuvalt kohtutäituri poolt tehtud toimingutest või nende puudumisest, võib kohtutäituril lasuda kohustus vähendada oma tasu isegi rohkem kui poole võrra. Kaebaja nõuab, et kohtutäitur muudaks 25.05.2011 kohtutäituri tasu otsust ning vähendaks kohtutäituri põhitasu ulatuses, mis vastab kohtutäituri poolt tehtud toimingute mahule ja keerukusele, kuid mitte vähem kui poole põhitasu ulatuses. Kohtutäituri Anne Böckleri seisukoht Kohtutäitur Anne Böckler esitas seisukoha kaebuse osas, milles palub jätta võlgniku kaebus läbi vaatamata, kuna võlgnik on 06.12.2019 kogu võlgnevuse, sh vaidlusaluse kohtutäituri põhitasu tasunud ning täitemenetlus täiteasjas 182/2011/1301 on 09.12.2019 lõpetatud. Kaebus on oma asjakohasuse kaotanud, nõuded on täies ulatuses XXX arvelduskonto vahendusel tasutud ning kaebuses esitatud eesmärki ei ole võimalik saavutada, kuna võlgnik Rando Lauri suhtes puuduvad 10.12.2019 kohtutäitur Anne Böckleri menetluses kehtivad täitemenetlused. Täitemenetluse taastamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seisukohas kaebuse osas leiab kohtutäitur, et antud juhul tuleb sisuliselt lahendada küsimus, mida tähendab nõude täitmine täitemenetluse ajal täitemenetluse väliselt. Kaebaja hinnangul on nõude tasumine toimunud täitemenetluse väliselt ainuüksi seetõttu, et tehniliselt tasus võlgnik sissenõudja nõude otse sissenõudja arvelduskontole ning sellest tulenevalt on kohtutäitur kohustatud vähendama võlgnikult KTS § 35 lg 1 alusel välja mõistetud kohtutäituri põhitasu tuginedes KTS § 41 lg-le 2. Kohtutäitur on seisukohal, et kuigi nõude tasumine toimus kohtutäituri ametikonto väliselt, ei toimunud nõude täitmine täitemenetluse väliselt ja nõude tasumine oli otseselt seotud kohtutäituri tehtud tööga võlgniku suhtes läbiviidavas täitemenetluses ning sellest tulenevalt on kohtutäituril õigus kohtutäituri põhitasule võrdeliselt sissenõutud põhinõudele. Ametikonto väline nõude täitmine täitemenetluse tulemusena on üksnes tehniline küsimus ning ei anna alust kohtutäituri tasu vähendamiseks KTS § 41 lg 2 alusel. Kohtutäitur esitab viidatud täitemenetluse asjaolud. Kohtutäitur Anne Böckleri menetluses on võlgnik Rando Laur suhtes algatatud täitemenetlus, mille aluseks on Tartu Maakohtu 24.05.2011 otsus tsiviilasjas 2-10-31644. Võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus 25.05.2011. Kohtutäitur on koostanud võlgnikule 25.05.2011 täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse ning saatnud need postiga võlgnikule aadressile XXX

(Rahvastikuregistris ning Maksu- ja Tolliametist nähtuv aadress). Kuna võlgnik täitmisteadet vastu ei võtnud, toimetas kohtutäitur dokumendid kätte avalikult Ametlike Teadannete kaudu. Pärast nõude vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist arestis kohtutäitur võlgniku arvelduskontod. Kohtutäitur on teinud täitemenetluses rohkem kui ühe täitetoimingu, arestides pangakontod ja tulumaksutagastused, kontrollides x-tee kaudu regulaarselt võlgniku tööhõivet ja korduvalt varalise seisu andmeid. Kohtutäitur on muuhulgas kontrollinud järjepidevalt, et võlgnik ei ole täitemenetluse jooksul, st enam kui üheksa aasta jooksul omanud mitte ühtegi ametlikku töökohta. Täitemenetluse registri ja Maksu- ja Tolliameti andmebaasi kohaselt lõppesid võlgniku ametlikud töötamised XXX. aastal pärast seda, kui tema suhtes algatati erinevad täitemenetlused. Eelnevalt käis võlgnik ametlikult tööl. Kohtutäitur on kontrollinud täitemenetluses korduvalt, et võlgnik ei ole töövõimekaotusega isik, talle ei maksta töövõimetoetust ega töövõimetuspensioni. Kohtutäitur on välja selgitanud, et võlgnikul ei ole enda nimel ainuomandis olevat registervara, millele kohtutäitur saaks pöörata sissenõude. Võlgniku ja tema XXX M. L. ühisvara hulka kuulub kaks sõidukit Opel Omega, registreerimismärgiga XXX ja Opel Omega, registreerimismärgiga XXX. Mõlema sõiduki ainsaks kasutajaks on märgitud Rando Laur. 08.08.2019 edastas kohtutäitur Anne Böckler võlgnikule korduva teate tema suhtes läbiviidavas täiteasjas ning kohustas võlgnikku esitama oma vara ja kohustuste nimekirja hiljemalt kümne tööpäeva jooksul kirja kättesaamisest. 14.08.2019 esitas võlgniku esindaja kohtutäiturile järelepärimise, milles kinnitas, et võlgnik sai korduva teate koos vara nimekirja esitamise kohustusega kätte 13.08.2019. Määratud tähtajaks võlgnik oma vara ja kohustuste nimekirja kohtutäiturile ei esitanud. Sissenõudja vähendas täitmisele esitatud nõuet 2250,26 eurolt 2000le eurole ja võlgnik tasus sissenõudja nõude otse sissenõudjale 27.08.2019. Kohtutäituri büroosse saabus 07.10.2019.a Rando Lauri kaebus kohtutäituri otsuse peale. Esitatud kaebuse kohta tegi kohtutäitur Anne Böckler 01.11.2019 otsuse. Kohtutäitur otsustas Rando Lauri kaebuse osaliselt rahuldada. Kuna täiteasjas 182/2011/1301 on sissenõudja nõudest rahuldatud kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel 88.88%, otsustas kohtutäitur vähendada 25.05.2011 välja mõistetud kohtutäituri põhitasu 11,12%, st 58,98 euro võrra. 22.11.2019 esitas kohtutäitur Anne Böckler Tartu Maakohtule taotluse TMS § 62 alusel Rando Lauri suhtes vara nimekirja esitamiseks sundtoomise rakendamiseks, kuna võlgnik kohtutäiturile vara nimekirja ei esitanud. Tartu Maakohus algatas sundtoomiseks menetluse nr 2-19-18432. 06.12.2019 tasuti võlgniku XXX M. L. arvelduskontolt kogu võlgnevuse jääk täiteasjas 182/2011/1301. Samuti tasuti teine sama võlgniku suhtes sundtäitmisel olev täiteasi 182/2012/825. Kohtutäitur on veendunud, et nõuded tasuti üksnes sundtoomise ja vara nimekirja esitamise vältimiseks ja seega kohtutäituri töö tulemusena. Kuni täitemenetluse lõpuni võlgnik kohtutäiturile endiselt vara ja kohustuste nimekirja ei esitanud. Võlgnik Rando Lauri suhtes on kohtutäitur 09.12.2019 seisuga täitemenetlused lõpetanud. Täiteasjas 182/2011/1301 sai sissenõudja nõudest rahuldatud kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel 88,88% ning kohtutäituril oli KTS § 32 lg 5 kohaselt proportsionaalselt õigus 88,88%-le võlgnikult väljamõistetud põhitasust. Kohtutäitur mõistis 25.05.2011 võlgnikult välja kohtutäituri põhitasu summas 530,40 eurot, millest 88,88% on 471,42 eurot. Kohtutäitur ei nõustu endiselt võlgniku kohtule esitatud seisukohaga, et nõue on täidetud täitemenetluse väliselt. Kohtutäitur on teinud nimetatud täiteasjas nõude sissenõudmiseks järjepidevalt tööd ning asjaolu, et võlgnik otsustas tasuda XXX kontolt täitemenetluses nõude otse sissenõudja arvelduskontole ei tähenda automaatselt seda, et nõude tasumine toimus täitemenetluse väliselt. Kaebaja viitab oma kaebuses korduvalt KTS § 41 lg-le 2, kuid jätab tähelepanuta, et KTS § 41 lg 2 reguleerib olukordi, kus mingi osa nõudest jääb võlgnikult sisse nõudmata ning sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse. Ei seaduses ega seaduse seletuskirjas ei näe seadusandja ette nimetatud sätte alusel kohtutäituri tasu vähendamist olukorras, kus võlgnik

maksab ära enamuse põhinõudest. Nimetatud sätte alusel mõistetakse kohtutäituri tasu välja sissenõudjalt üksnes sisse nõudmata jäänud summalt, mis antud juhul oleks 250,26 eurot, mitte kogu nõudelt. Võlgniku poolt tasutud summalt kohtutäituri tasu väljamõistmist nimetatud säte ei reguleeri. Kohtutäitur möönab, et kohtutäituri tasu vähendamine võib olla põhjendatud, kui tegemist on täitemenetluse välise tasumisega, ehk siis võlgnik otsustab tasuda võla omal initsiatiivil, ilma täituripoolse survestamiseta. Kuid Rando Laur suhtes läbiviidavas täitemenetluses ei ole võlgnik tasunud nõuet ilma kohtutäitur tööta, vaid üksnes tänu kohtutäituri tehtud tööle. Käesoleval juhul oli sundtäitmisel kohtuotsusega tunnustatud rahaline nõue ning täitmisel olev rahaline nõue on võlgnikult sisse nõutud osaliselt, seega on seaduses olemas konkreetne norm KTS § 32 lg 5, mis reguleerib käesoleva vaidluse olukorda. KTS § 32 lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kohtutäituri hinnangul toimus nõude täitmine täitemenetluse ajal ning täitemenetluse otsesel tulemusel. Võlgniku poolt nõude tasumine on väga selgelt seotud kohtutäituri tööga ning seetõttu on kohtutäituril õigus oma töö eest ka tasu saada. Üksnes asjaolu, et võlgnikul on õigus ka täitemenetluse läbiviimise ajal tasuda põhinõue otse sissenõudja arvelduskontole, ei muuda kohtutäituri senist tööd täitemenetluse läbiviimisel olematuks ega võta ära kohtutäiturilt õigust saada oma töö eest tasu. Kohtutäitur palub jätta võlgniku kaebus rahuldamata, kuna täiteasjas 182/2011/1301 ei ole toimunud nõude täitemenetluse välist tasumist, kohtutäitur on sundtäitmise kaudu nõudnud sisse võlgnikult kõik Anne Böckleri menetluses olnud võlgnevused ning täituril on õigus saada oma töö eest seaduses sätestatud tasu. 31.01.2020 avaldaja täiendav seisukoht Vaatamata kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumisele, ei ole kaebus kaotanud oma eesmärki, kuna kaebuse lahendamine kohtu poolt on eelduseks, et võlgnik saaks kasutada KTS § 53 sätestatud õigust ning nõuda kohtutäiturilt alusetult nõutud ja tasutud summa tagastamist. Täitemenetluses võlgnevuse tasumine ning seejärel täitemenetluse lõpetamine ei lõpeta automaatselt kõik täitemenetlusega seoses pooleliolevate kaebuste läbivaatamist. Vaidlus puudub selles, et võlgnevus tasuti otse sissenõudjale. Kaebaja hinnangul on see ainus kriteerium, mille järgi saab hinnata, kas võlgnevus tasuti täitemenetluse raames või selle väliselt. Kaebaja hinnangul on Riigikohtu poolt välja kujundatud seisukohad KTS § 41 lg 2 kohaldamisel igati loogilised ning võtavad tasakaalustatult arvesse nii võlgniku majanduslikke huve kui ka kohtutäituri õigust saada tasu tehtud toimingute eest. Kõnealuses täiteasjas on kohtutäitur saanud tasu menetluse alustamise eest ja tal on õigus saada põhitasu vähendatud ulatuses vastavalt KTS § 41 lg 2 kohaselt. Kaebaja rõhutab, et esimest korda sai ta kohtutäiturilt täiteasjas nr 182/2011/1301 täitmisteate (ning sellega koos vara ja kohustuste nimekirja esitamise nõude) 13.08.2019, seega ei ole õige kohtutäituri väide, et võlgnik on täitemenetlusest kõrvale hoidnud. 27.08.2019 tasuti võlgnevus otse sissenõudjale, mistõttu vara ja kohustuste nimekirja esitamiseks vajadus puudus. 10.03.2020 KOHTUISTUNG Kohtuistungil avaldaja esindaja E. Jõgar jäi esitatud kirjalike seisukohtade juurde ja selgitas täiendavalt, et vaidlus on selles, kas võla tasumine otse sissenõudjale annab võlgnikule õiguse vähendada kohtutäituri põhitasu. Seadust ütleb, et kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sisse nõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust arvestatuna sisse nõudmata jäänud summat. Sisse nõudmata jäänud summaks loetakse ka seda, et ei maksta otse täiturile vaid otse sissenõudjale. Täitur on

vähendanud tasu väga väikeses ulatuses, võlgniku sooviks on, et täitur vähendaks kuni pool menetluse põhitasust. Täitemenetluses ei vaadata subjektiivseid kriteeriume kes, miks, mida tegi. Kui võlgnevus on tasutud otse sissenõudjale, siis Riigikohtu seisukoha järgi kohaldub § 41 lg 2. Kohtutäitur peab tegema põhitasu muutmise otsuse ja vähendama seda vähemalt poole võrra KTS § 41 lg 2 alusel. Võlgnik, Rando Laur selgitas, et ta on üritanud järjest võlgnevusi tasuda, kuid summad on suureks aetud. Ei ole õiglane kui võlgnevus on 2200 eurot ja seal nõutakse veel kohtutäituri tasu 500 juurde ühe e-kirja eest. Asjast puudutatud isik, Tartu kohtutäitur A.Böckler nõustub, et täitemenetluse lõpetamisega ei lõppe iseenesest võlgniku õigus oma õigusi kaitsta. Antud juhul muutus võlgniku kaebuse ainetuks pärast täituri tasu täies ulatuses tasumist, ehk TMS § 48 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt on täitemenetlus lõpetatud. Võlgniku kaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Kohtutäitur selgitab, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, täituri tasud on kehtestatud seadusega. Viidatud paragrahv, KTS § 41 lg 2 on seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt olnud kohtutäituri kaitse norm, ehk juhul, kui sissenõudja ja võlgnik omavahel lepivad kokku, et vältida täitemenetluse tasusid jääb sissenõudjale tasuda siiski pooles määras kohtutäituri tasu. See ei reguleeri olukorda, kus võlgnik on nõude sissenõudjale ära tasunud. Selline käsitlus seaks ohtu eraõiguslike kohtutäiturite töö järjepidevuse, kus võlgnik kes ei ole kasutanud aastaid ise enda pangakontosid, omanud ise enda nimel vara, ühel hetkel valib tehniliselt teadlikult sissenõudja pangakontole tasumise võimaluse, eirates kohtutäituri täitmisteates toodud kohtutäituri kontot saab endale õiguse vähendada kohtutäituri tasu poole võrra. KTS § 41 lg 2 kohaldub juhul, kui sissenõudja lõpetab täitemenetluse ära, taotleb täitemenetluse lõpetamist ilma nõuet sisse nõudmata. Antud juhul on nõue sissenõudjale 88,88 % ulatuses tasutud ja täpselt samas propotsioonis on täitur välja mõistnud ka täituri tasu kui tasutud nõude peal.

otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras. Kaebus kohtutäituri tasu määrusele on esitatud Tartu Maakohtule 11.11.2019, seaduses sätestatud tähtaega järgides. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 kohaselt kohaldub viidatud säte ka hagita menetluses. KTS § 53 kohaselt, kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusvastaseks, tagastab kohtutäitur alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud isikule kümne päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest arvates. Avaldusest nähtuvalt on avaldaja eesmärk saavutada täiteasjas 182/2011/1301 kohtutäituri põhitasu väljamõistmine kooskõlas KTS § 41 lg-s 2 sätestatuga. Seega on avaldaja seaduses sätestatud korras pöördunud kohtutäituri tasu vaidlustamiseks kohtusse. Kohus on seisukohal, et kohtutäituri poolt täitemenetluse lõpetamine 09.12.2019, ei mõjuta esitatud kaebuse menetlemist. Avaldaja kaebuse menetlemine toimub eraldiseisvalt kohtumenetluses, kus kohus teeb otsustuse kohtutäituri tegevuse üle tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel. Samuti täituri tasu tasumine võlgniku poolt, ei võta isikult õigust seda vaidlustada seaduses sätestatud korras. Kohus jätab rahuldamata kohtutäitur Anne Böcklri taotluse Rando Lauri kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Rando Lauri kaebus tuleb rahuldada, kohtutäituri 01.11.2019 otsus tuleb tühistada ja asi tuleb tagasi saata kohtutäiturile kaebuse uueks läbivaatamiseks. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Tartu kohtutäitur Anne Böckleri menetluses oli Rando Laur suhtes täitemenetlus 182/2011/1301, mille algatamise aluseks oli Tartu Maakohtu 24.05.2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-10-31644 ja sissenõudja Holm Bank AS täitmisavaldus.  Kohtutäitur algatas võlgniku suhtes täitemenetluse 25.05.2011 ja koostas võlgnikule 25.05.2011 täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse.  08.08.2019 edastas kohtutäitur Anne Böckler võlgnikule korduva teate tema suhtes läbiviidavas täiteasjas ning kohustas võlgnikku esitama oma vara ja kohustuste nimekirja hiljemalt kümne tööpäeva jooksul kirja kättesaamisest.  14.08.2019 esitas võlgniku esindaja kohtutäiturile järelepärimise, milles kinnitas, et võlgnik sai korduva teate koos vara nimekirja esitamise kohustusega kätte 13.08.2019. Määratud tähtajaks võlgnik oma vara ja kohustuste nimekirja kohtutäiturile ei esitanud.  27.08.2019 tasus võlgnik nõude otse sissenõudjale. Sissenõudja vähendas täitmisele esitatud nõuet 2250,26 eurolt 2000-le eurole.  06.12.2019 tasuti võlgniku XXX poolt vaidlusalune kohtutäituri põhitasu.  09.12.2019 on täitemenetlus täiteasjas 182/2011/1301 lõpetatud. Kohtutäituri seadus (KTS) § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult kohtutäituri seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Kohtutäituri tasu võib koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust (KTS § 29 lg 1). Seejuures muutub menetluse alustamise tasu sissenõutavaks menetluse alustamisega ja põhitasu (rahalise nõude täitmise korral) täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega (KTS § 32 lg 1 ja 2). Täitemenetluse alustamise tasu suurus on sätestatud KTS §-s 34 ja nõude suurusest sõltuvad põhitasu määrad KTS §-s 35. Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga (KTS § 32 lg 5). Kui

sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (KTS § 41 lg 2). Tasu sissenõudmiseks teeb kohtutäitur tasuotsuse (KTS § 31 lg 1). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on nõude tasunud otse sissenõudjale 27.08.2019. Kohtutäitur ei nõustunud aga kaebaja seisukohaga, et nõue on täidetud kohtutäituri vahenduseta, kuna võlgnevus tasuti sissenõudjale pärast seda, kui kohtutäitur oli saatnud võlgnikule korduva täitmisteate ning vara nimekirja esitamise kohustuse. Kohtutäituri arvates on nõue tasutud seega täitemenetluse tulemusena ning kohtutäituril on õigus seadusest tulenevale kohtutäituri tasule võrdeliselt tasutud osaga. Pooled vaidlevad selle üle, kas põhitasu määramisel on kohtutäituril õigus lähtuda KTS § 35 lg 1 või tuleb lähtuda KTS § 41 lg-st 2. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et KTS § 41 lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, kui kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda. Õige ei ole kohtutäituri seisukoht, nagu oleks KTS § 41 lg 2 eeldused täitmata, kuna kohtutäitur on teinud 10 aasta jooksul palju täitetoiminguid ja on seisukohal, et võlgniku XXX tasus võlgnevuse üksnes põhjusel, et kohtutäitur kohustas vara nimekirja esitamise. Kohus leiab, et viidatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kui pikalt on täiteasi menetluses olnud, mitu täitetoimingut ja kui suure ajakuluga on kohtutäitur võla sissenõudmiseks teinud ega sellest, millisel määral mõjutas võla sissenõudjale tasumist täitemenetluse olemasolu. Need asjaolud ei oma kohtutäituri põhitasu määramisel tähtsust, kuna põhitasu arvestamise aluseks ei ole täitemenetluses tehtud toimingute ajakulu ega täitemenetluse kestus. Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita (KTS § 32 lg 5), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või n.ö väljaspool täitemenetlust. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-20-17 p. 13.2 selgitanud, et kohtutäituri põhitasu otsuse teeb kohtutäitur täitemenetluse alustamise järel, kuid põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümisel enampakkumisel) või n-ö väljaspool täitemenetlust (nt võlgnik maksab pärast täitemenetluse alustamist võla otse sissenõudjale, vt KTS § 41 lg 2). Kuna ka käesolevas asjas rahuldati nõue muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et kolmas isik maksis võla otse sissenõudjale, kohaldatakse kohtutäituri põhitasu arvestamisel KTS § 41 lg 2. Kohtutäituri otsese tegevuse tulemusena saab käsitleda seda, kui võlgnevuse sissenõudmisel rahalised laekumised toimuvad kohtutäituri ametialasele kontole ja seejärel kohtutäitur täidab sissenõudja nõuded. Seega tuleb kohtutäituril teha uus tasuotsus, kui talle saavad teatavaks asjaolud, mis tema lõplikku põhitasu suurust mõjutavad (Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-21-108-15, p 13). Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt KTS § 41 lg 2 tõlgendamise kohta Riigikohtu 07.06.2017 määruse nr 3-2-1-51-17 p 18 ja seal sisalduvad viited). KTS § 41 lg 2 sätestab, et kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Kohus asub seisukohale, et sissenõudmata summana tuleb käsitleda ka võlgniku poolt otse sissenõudjale tasutud võlgnevuse summat,

mille sissenõudmine ei toimunud otseselt kohtutäituri tegevuse kaudu. Selline seisukoht on kooskõlas KTS § 35 lg 1 sätestatud põhimõttega, et kohtutäituri põhitasu arvutatakse võlgniku poolt sissenõudjale tasutava rahasummast lähtuvalt. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-108-15 p-s 13 selgitanud, et KTs § 41 lg 2 järgi sissenõudmata jäänud summaks tulnuks lugeda kogu täitmiseks esitatud nõue, kui see rahuldati tervikuna refinantseerimise abil. Kohus leiab, et olukorda, kus kohtutäiturile saab teatavaks, et kolmas isik (antud juhul võlgniku XXX ) on täitnud võlgniku nõude otse sissenõudjale, ei saa käsitleda võlgnevuse sissenõudmisena kohtutäituri vahendusel. Tõendatud ei ole kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuste täitmise ja täituri tegevuse otseset põhjuslikku seost. Asja materjalidest ei nähtu, et sundtäitmiseks esitatud rahaline nõue on sissenõutud kohtutäituri tegevuse tulemusel, siis tuleb kohtutäituri põhitasu määramisel kohtutäituril lähtuda KTS § 41 lg-st 2. Kohtu hinnangul on kohtutäitur määranud ebaõigesti põhitasu lähtuvalt KTS § 35 lg 1. Kohtutäituri arvestatud tasu ei ole seega seadusega kooskõlas. Kohtutäituri otsus võlgniku kaebuse rahuldamata jätmise kohta tuleb seetõttu tühistada ja kohustada kohtutäiturit kaebus uuesti läbi vaatama. Kohtutäituril tuleb kaebuse uuel läbivaatamisel ja põhitasu suuruse määramisel arvestada käesolevas määruses toodud selgitusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 172 teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kohus rahuldab esitatud kaebuse ja seega jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Avaldaja esitas 23.03.2020 menetluskulude nimekirja. Avaldaja menetluskuludeks on riigilõiv 15 eurot ja lepingulise esindaja kulu 150 eurot (sh käibemaks). Kaebaja lepinguline esindaja on Evelin Jõgar Õigusteenused OÜ jurist Evelin Jõgar. Lepingulise esindaja tasu käesolevas tsiviilasjas esindamise eest on kokku lepitud kindla summana 150 eurot (sh käibemaks). Lepingulise esindaja poolt tsiviilasjas tehtud toimingu koosnevad järgnevast: - kaebuse koostamine ja kohtule esitamine – 3h; - kirjaliku seisukoha koostamine ja kohtule esitamine – 3 h; - kohtuistungil osalemine 10.03.2020 – 35 minuti. Lepingulise esindaja tunnihind on tehtud toimingute põhjal 22,78 eurot. Kaebaja taotleb lepingulise esindaja kulu hüvitamist koos käibemaksuga, kuna ta ei ole käibemaksukohustlane ega saa ka muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 18.12.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi.