Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 06.06.2025 ja 07.06.2025 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
Y.H määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja) Y.H, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 06.06.2025 ja 07.06.2025 määrused jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja või psühhiaatriakliinik) valvearst esitas 06.06.2025 Harju Maakohtule (maakohus) taotluse Y.H (puudutatud isik või patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Patsient toimetati psühhiaatriakliinikusse 05.06.2025, kell 16.58 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi, sest oma psüühikahäire tõttu oli ta ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu.
3.Kahe psühhiaatri arvamusest nähtub patsiendi haigestumise ja haiguse kulgemise kohta järgmine.
3.1.Patsient viibib psühhiaatriakliinikus ravil teistkordselt, kuid teda on varem ravitud ka Hispaanias ja Soomes. Esmakordselt viibis ta statsionaarsel ravil 01.–24.03.2025 tahtest olenematult kohtu loal. Toona tõi patsiendi haiglasse kiirabi, sest ta käitus ebaadekvaatselt ja ajas seosetut juttu. Enne haiglasse sattumist avaldas patsient kodus paranoilisi jälitus- ja kahjustusluulumõtteid, milles juhituna oli ebaadekvaatselt käitunud (tõmbas kodus kõik juhtmed seinast välja, võttis telefonist SIM-kaardi välja, lülitas pereliikmete telefonid välja, peitis võtmeid). Maniakaalsest afektist juhituna on patsient päevi magamata, olekult sehkendav ja rahutu. Pärast haiglaravi ta ambulatoorset toetusravi ei tarvitanud, mistõttu seisund ägenes taas. Patsient viibib alaliselt Soomes, Eestisse tulles elab ema korteris.
3.2.Praegusel juhul hospitaliseerisid patsiendi kiirabi ja politsei. Patsient teatas ise häirekeskusele, et kodus on perevägivald, õde terroriseerib ja provotseerib teda. Patsiendi sõnul tuli ta Eestisse, leidis eest ema täiesti segamini korteri ja asus seda koristama. Patsiendi väitel põeb ema Alzheimeri tõbe ega tule eluga toime, vajab tema abi. Õed aga olevat pahatahtlikud, tegid talle „kambaka” ja saatsid ta haiglasse. Õe andmetel ei vasta venna jutt tegelikkusele, ema põeb hüpertooniat ja diabeeti, kuid patsient ei luba tal rohtu võtta, peidab ravimid ära. Lisaks ei luba ta emal süüa, käsib emal korterist välja kolida, vahel paneb ema tuppa luku taha ja võtab talt telefoni ära. Patsiendile tundub, et teda jälgitakse TV ja telefoni kaudu. Samuti on ta kõigil elektripistikutel katted ja elektriseadmetel juhtmed ära võtnud. Öösiti arvab, et emal on kuri vaim sees ja seda on vaja välja ajada. Vahel hoiab öösiti uksi lahti ja ema külmetab. Hospitaliseerimise eelselt kutsus ema ise tütre appi, sest ei julgenud koos patsiendiga olla.
3.3.Valvetoas oli patsient targutlev, andis küsimustele vastuolulisi või valesid vastuseid, haiglaravist keeldus. Tema seisund pole paranenud, ta on jätkuvalt maniakaalne ja kriitikata. Objektiivseid andmeid oma käitumise osas eitab.
3.4.Patsiendil esineb raske psüühikahäire - bipolaarne meeleoluhäire (F31), millest juhituna on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ta võib olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Oma psüühilise seisundi tõttu pole ta võimeline otsustama ravi üle ega andma haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
4.Raviarst selgitas ärakuulamisel, et patsiendi seisund pole muutunud ja ta vajab haiglaravi.
5.Ärakuulamisel patsient selgitas, et ta viibib psühhiaatriahaiglas, sest sugulased arvasid, et tal oleks aeg tulla siia aega veetma. Haiglasse toomise põhjust peab küsima sugulastelt. Patsient kinnitas, et ta on varem olnud bipolaarne ja võib olla ebastabiilne. Talle on määratud erinevaid psühhiaatrilisi ravimeid. Kuure on olnud kümneid, kasu erinev. Suures osas ei aita miski, aga leevendust on nad andnud. Viimasel ajal on suur konflikt Eesti ja Soome ravi vahel. Praegu on ravi määratud Soomes ja ta peaks järgima seda ravikuuri. Nüüd on Eestis ja teda ravitakse risti vastupidi. Patsiendil on mure, et ta ei saa taotleda sotsiaaltoetuseid, mille tähtaeg on ülehomme, sest viibib Eestis haiglas.
6.Patsiendile riigi õigusabi korras määratud esindaja (esindaja) toetas avaldaja taotlust.
MAAKOHTU MÄÄRUSED
7.Maakohus rakendas 06.06.2025 määrusega (määrus I) esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest alates 05.06.2025, kell 16.58 kuni 09.06.2025 kell 16.58. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. 2 (4)
7.1.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg-te 2 ja 4 järgi võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 alusel esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.
7.2.TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
7.3.Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Oma psüühilise seisundi tõttu pole ta võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav isiku poolt ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale, kuid ka ümbritsevatele isikutele. Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab ta hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole tema huvides. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et tal puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
8.Maakohus tegi 07.06.2025 määruse (määrus II), millega pikendas esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 05.06.2025 kell 16.58 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 15.07.2025 kell 16.58 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Puudutatud isik esitas 17.06.2025 esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub määrused I ja II tühistada ning jätta avaldaja taotlused tema psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotust ta ei vaidlusta. Puudutatud isik jääb selle juurde, et ta saab õiget ravi Soomes. Kindlasti ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele. Lihtsalt õdedega on tal halvad suhted. Haiglas viibimine tekitab talle korvamatu majandusliku kahju, mis tuleb talle hüvitada. Ta ei saa vajaliku asjaajamisega tegeleda ning see suurendab tema probleeme.
10.Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus küsis kaebuse kohta seisukoha ka Tallinna linnalt, kes leidis samuti, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. 3 (4)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Puudutatud isiku väited, et ta saab ravi Soomes, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
11.2.Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire (F31). Arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1). Lisaks nähtub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et puudutatud isik võib olla ohtlik oma pereliikmete, sh eaka ja haige ema suhtes. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
11.3.Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu Eestis määratud raviga ja varasemalt ei ole ta pidanud talle väljakirjutatud ravimite võtmist vajalikuks. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et vähemalt praegu ei olnud muu ravi piisav ega andnud soovitud tulemust. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
11.4.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
12.Maakohus jättis menetluskulud õigesti riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 27.06.2025 määrusega.
13.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.