Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus M.Z psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.08.2026 pikendamise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
M.Z määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
esialgse
Põhja-Eesti
õiguskaitse
Regionaalhaigla
Puudutatud isik M.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10.08.2026 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 07.08.2026 Harju Maakohtule taotluse M.Z (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 07.08.2026 kell 02.40 puudutatud isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtuvalt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil viiendat korda. Anamneesist on teada, et 2003. a diagnoositi puudutatud isikul kohanemishäire. Aastatel 2012–2017 oli tal probleemiks ärevus ja diagnoositi generaliseerunud ärevushäire. 2019. a oli depressiooni episood ja ta sai erinevate preparaatidega antidepressantravi, mille ta korduvalt katkestas kõrvaltoimete tõttu. Septembris 2019 toodi puudutatud isik suitsiidimõtete tõttu psühhiaatriakliiniku vastuvõttu ja ta keeldus haiglaravist.
2.2.Kevadel 2020 märkasid lähedased, et ta on ennast ja oma korteri hooletusse jätnud, ise lamas tegevusetult, enda eest ei hoolitsenud ning ta suutis vaevu vahel tööd teha. Sama aasta augustis aktiveerus, kolis ema antud korterist välja, lõi uusi tutvusi ning lisandusid konfliktne käitumine ja alkoholi tarvitamine. Ema poole pöördudes ta karjus, sõimas ebatsensuurselt ning saatis emale, sõbrannadele ja ülemusele ohtralt ebaadekvaatse sisuga SMS-e.
2.3.Septembris 2020 kutsuti puudutatud isikule töö juurde kiirabi tal väljendunud ebaadekvaatse ja agiteeritud käitumise tõttu. Psühhiaatriakliiniku valvearstile eitas ta ravivajadust ja teda ei hospitaliseeritud tahtest olenematu ravi korras.
2.4.10.09.2020 kutsuti puudutatud isikule taas kiirabi, kuna ta oli saatnud sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik toimetati kiirabiga politsei kaasabil Lääne-Tallinna Keskhaiglasse, kust peale kehalise patoloogia välistamist suunati ta psühhiaatriakliinikusse. Ta viibis haiglaravil tahtest olenematu ravi korras 10.09.2020– 08.10.2020 ja tal diagnoositi maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Ravil viibimise vältel oli puudutatud isik kestvalt rahulolematu, keeldus ravimitest, nõudis raviarsti vahetust ning vajas agressiivse käitumise tõttu ka mehhaanilist ohjeldamist. Ravi toimel ta siiski rahunes ja andis lubaduse kodus ravi jätkamiseks, mistõttu lubati kodusele ravile. Haiglast lahkumise järgselt ta ravimeid välja ei ostnud ja neid kasutama ei asunud ning tarbis alkoholi, mistõttu seisund ägenes peagi. Puudutatud isik hulkus ringi, oli püsivalt alkoholist joobnud olekus ja saatis oma sõpradele ja emale ebaadekvaatse sisuga sõnumeid, kuulutas, et ei kavatse ravi kunagi kasutada. Naabrid kurtsid tema karjuva ja laamendava käitumise üle oma korteris (loopis aknast välja esemeid).
2.5.Alates 12.10.2020 puudutatud isik enam lähedaste kõnedele ei vastanud ja kaotas kontakti ümbritsevatega. Kohale kutsuti kiirabi. Puudutatud isik ei avanud ust ei sõbrannale, emale, politseile ega ka päästjatele, ukse avas lukuabi töötaja. Korteris ilmnes kaos (erinevad asjad igal pool laiali, söök ja ehted koos toidunõudes, puruksrebitud raha maas vedelemas, riided kaootiliselt laiali loobitud, sh ka aknast välja visatud; puudutatud isik ise lamas alasti toa keskel olevas voodis). Ta hallutsineeris elavalt, sisukohast kontakt temaga ei saadud ja korraldusi ta ei täitnud. Puudutatud isik toimetati mehhaaniliselt kanderaamile ohjeldatuna psühhiaatriakliinikusse, kus viibis teist korda ravil tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi korras 12.10.2020–20.11.2020. Ravi alguses ei teinud ta koostööd ning vajas korduvalt mehhaanilist
2-26-16734 ohjeldamist agressiivse käitumise tõttu ja ravi manustamiseks. Tal diagnoositi taas maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Puuduliku koostöövalmiduse tõttu raviks määrati toetusraviks kombineeritud psühhoosivastane ravi nii suukaudse kui süstitava depooravina. Puudutatud isik ei ole kordagi psühhiaatri vastuvõtule pöördunud.
2.6.25.07.2021 toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil. Teate häirekeskusesse edastas juhuslik mööduja, kes nägi teda aknal seismas kavatsusega alla hüpata. Seejärel oli ta roninud aknalt ära, kuid hakanud aknast asju välja loopima. Ka sel korral ei avanud puudutatud isik ust, päästeameti töötajate sisenemisel karjus ja ropendas ning ründas neid, mistõttu paigaldati käerauad ja isik toimetati psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul karjus ta monoloogina, rabeles, peksis jalgadega, rääkis segaselt uputamisest, kahjustamisest, seostest sümbolite ja numbrite vahel ning sisukohaselt ühelegi küsimusele ei vastanud, mistõttu hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglaravi jooksul paranes ta seisund osaliselt. Ta lahkus haiglast 25.08.2021 hüpomaniakaalses seisus ja nõustus ambulatoorse raviga. Ta käis dr K.T ambulatoorsel vastuvõtul 06.09.2021 koos emaga, kus oli maniakaalses seisundis, sekeldav, emotsionaalselt labiilne, nuttis vihaselt ning karjus. Tema mõttekäik oli hüplik, laialivalgunud ja kohati jälgimatu. Puudutatud isik keeldus kategooriliselt erakorralisest hospitaliseerimisest, ka puudutatud isiku ema soovis tütre koju tagasi viia.
2.7.Viimati viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus 11.09.2021– 04.11.2021. Ta hospitaliseeriti kiirabi poolt politsei saatel Viru keskusest. Olerexi tanklast helistati, et ta jättis suitsupaki eest maksmata ja kirjeldati, kuhu suunas ta liigub. Puudutatud isik leiti Viru keskuse R-kioskist. Politsei sõnul käitus ta ebaadekvaatselt, oli agressiivne ning lõi teda kinni pidanud politseinikku. Kiirabi saabudes istus ta politseiautos, oli ärevil ja vaidles kõigele vastu. Ta lasi end läbi vaadata vaid kinni hoidmise abil, kasutades tema suhtes erivahendeid (käeraudu). Politseiautos võttis ta riided seljast, kuid pani end tagasi riidesse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli ta agiteeritud ja rahutu, kõneles kiirelt ja valjuhäälselt segamini eesti-vene keeles, kõndis sihitult valvetoas ringi, puhastas korduvalt desinfitseerimisvahendiga käsi ja nägu, ropendas ja keeldus koostööst. Puudutatud isik hospitaliseeriti tema tahtest olenematult maniakaalsest seisundist tingitud agiteerituse ja ettearvamatu käitumise tõttu. Osakonda suunates muutus ta agiteerituks ja agressiivseks, ei allunud korraldustele ja keeldus ravist ning ei allunud ka sõnalisele rahustamisele ja suunamisele, mistõttu vajas ta enda ja ümbritsevate turvalisuse tagamiseks mehaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Haiglas oli ta halva koostöövalmidusega, keeldus ravimitest, sõimas ja ropendas. Kuna puudutatud isiku paranemine oli minimaalne, siis suunati ta ravi jätkamiseks Viljandi Haigla pikaravi osakonda, kus ta viibis kuni 2022. a jaanuarikuuni. Peale haiglast väljakirjutamist ta toetusravi kasutama ei hakanud. Ema andmetel kaotas tütar 2025. a oma töö ja oli 14 kuud tööta. Peale seda muutus ta depressiivseks, avaldas „musti mõtteid“ oma väärtusetusest, süüdistas selles ema ning vedeles kodus ainult diivanil ega tegelenud millegagi.
2.8.Juulis 2026 kandideeris puudutatud isik erialasele tööle Riias ja sai 30.07.2026 teada, et ta saab selle töökoha. Pärast seda muutus ta eufooriliseks, hakkas rabelema, sekeldama, pidutses sõpradega, öösiti ei maganud, toimetas pidevalt ning ei lasknud magada ka oma eakal emal. Paari päeva pärast lisandus omaette kõnelemine ja ema toimetas ta psühhiaatri vastuvõtule, kes soovitas haiglaravi, kuid puudutatud isik keeldus sellest. Ta vaidlustas oma diagnoosi ning nõustus proovima vaid und soodustavaid ravimeid. Vaatamata ravimitele tema seisund ei paranenud – ta oli jätkuvalt sekeldav, käitus ebaadekvaatselt ja tegi jaburaid tegusid (viskas välisukse võtme WC potti, prillid garaaži põrandale jne). Ta avaldas emale, et nägi, kuidas mingi mees tungis nende korterisse. Hospitaliseerimise ööl ta magas mõne tunni, siis aga ärkas ning hakkas taas sekeldama, karjuma ning muutus ema vastu kurjaks ja haaras teda kätest. Ema helistas häirekeskusesse ja puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politseiga
2-26-16734 psühhiaatriakliinikusse. Valvetuppa jõudes olid puudutatud isikul käed raudus, kuid ka siis oli ta rahutu. Sisulist kontakti temaga ei saadud ning tema mõttekäik oli väga raskesti jälgitav (hüplik, laialivalguv ja spontaansete latentsete seostega). Käeraudade eemaldamisel hakkas ta etendama oma erinevaid kaebusi, kasutas jalanõusid telefonina, oli pidevas liikumises, äkiliste ning ehmatavate liigutustega ja ettearvamatu käitumisega. Avalduse esitamise ajaks on puudutatud isik küll mõnevõrra vaoshoitum, kuid endiselt haiguskriitikata ja keeldub ravist ning nõuab enda kohest haiglast väljakirjutamist.
2.9.Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – bipolaarne häire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Puudutatud isiku käitumine on kõrgenenud meeleolust juhitud, rahutu, ebaadekvaatne ja ettearvamatu, millega ohustab nii iseenda kui ümbritsevate turvalisust. Oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist.
3.Ärakuulamisel 07.08.2026 jäi raviarst esitatud taotluse juurde.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 07.08.2026 psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et ta on siin ka varem olnud. Ta tahaks saada ainult neid ravimeid, mis on tabletid. Tal on vaja kuu pärast alustada uut tööd, selleks ajaks on tal vaja, et tal oleks kõik korras. Vestluse ajal istus ta laua taha ja hakkas paberi ja pastakaga kirjutama erinevaid võimalusi. Ta märkis, et ta ei ole idioot. Loomulikult soovib ta ambulatoorset ravi. Ta leiab, et elus on alati õigus otsustada. Ta lihtsalt pole ammu nii palju juurat teinud ja on väsinud ja magamata. Ta tahaks oma emaga ka tegelikult juristi-teemast rääkida. Puudutatud isik nimetas end vestluse ajal „mõmmiks“. Ta saabus siia väsinult ja närviliselt. Tal on elumuutused ees töövaldkonnas. Ta sai Lätist tööpakkumise. Enne tööpakkumise saamist olid tal pikalt uneprobleemid, kuid pärast töö saamist see lahenes. Siis oli stressirohke aeg elukoha organiseerimisega jne. Hetkel elab ta emaga koos, kuna Tallinnas on üür väga kallis. Ta võtaks Lätis mõneks kuuks Airbnb sisseelamiseks. See on kohapeal töö, mitte kaugtöö. Tal mingeid diagnoose on igasuguseid. Ta on võtnud enne ravimeid, kuid ei saanud mingit abi. Olid kohutavad kõrvaltoimed, sellepärast jättis need ära. Kui ravimid on head. Et need balansseerivad teda hästi, siis ta võtab neid, ta ei ole ravimivastane. Ravimite mõju oli tal enda sõnul minimaalne ja kõrvalmõjud maksimaalsed. Võib-olla oleks tal vaja leida sobiv psühholoog. Ta mõistab mingil määral, et meditsiinilist kontrollitust oleks vaja. Ta ei tahaks siin üle kolme päeva viibida. Ta nõuab, et talle öeldakse, millal tal tahtest olenemata ravi algas. 40 päeva vastu võitleb ta kindlasti vastu ja kavatseb selle vaidlustada. Ta saab kuni 09.08.2026 olla Eestis, ta peab pakkima ja liikuma. Töö algab septembri jooksul. Puudutatud isiku arvates on temaga toimuv väga politseiriiklik. Ärakuulamine tundub talle nagu KAPO ülekuulamine. Ta teeb arstidega koostööd ja võtab ravimeid. Ta palub olla ettevaatlik, et kohus arstidele liiga vabu käsi ei annaks.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.
6.Maakohus rahuldas 07.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 07.08.2026 kell 02.40. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7.Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist 09.08.2026 kohtule edastatud täiendavas arvamuses asus valvearst arvamusele, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole puudutatud isiku
2-26-16734 seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus
8.Maakohus pikendas 10.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 07.08.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 16.09.2026 kell 02.40 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
8.1.Maakohus järeldas kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest ja puudutatud isiku vahetust ärakuulamisest, et tema võime oma käitumisest aru saada ja seda juhtida on raske psüühikahäire tõttu piiratud. Tema käitumine on ebaadekvaatne, ettearvamatu ning rahutu. Puudutatud isikul on esinenud suitsiidimõtteid, on varasemalt üritanud aknast välja hüpata Ta ema on üritanud teda korduvalt ravile saada, kuid ta alati keeldub kodusest ravist. Ta on tihti ärevil, agiteeritud ja agressiivne, mistõttu on olnud ka vaja teda rahustada ja kohaldada talle ohjeldusmeetmeid (käeraudu). Ka tema uni on häiritud ja mõttekäik kohati hüplik ning raskesti jälgitav. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik nii endale kui ümbritsevatele isikutele.
8.2.Patsiendi iseseisev toimetulek ravi jätkamisel kodustes tingimustes on hetkel võimatu, kuna ta ei tunnista oma tervisliku seisundi tõsidust (on keeldunud ravist ja koostööst). Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ning haigusteadvuse puudumist, ei ole ravi läbiviimine muul viisil võimalik. Ilma tahtevastase haiglaravita jääks puudutatud isik ilma ka vajalikust ravist, mis on oluline tema enda ja teiste tervise kaitseks. Asjakohase ravita on siinsetel asjaoludel isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem tõenäoline.
8.3.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei toimunud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, pikendas maakohus rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine hiljemalt 20.08.2026. Puudutatud isik lubab hakata vabatahtlikult ravimeid (rahustit, antipsühhootikumi jne) võtma ja korralikult käituma. Puudutatud isik ei nõustu ühelgi juhul EKR-ga (elekterkonvulsioonravi), kuna rTMS (transkraniaalne magnetstimulatsioon) ei andnud aprillis 2025 tulemust. Menetluse edasine käik
10.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
2-26-16734
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui pikendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtaega kuni 40 päevani. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Samuti olid isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et pikendada isiku suhtes esialgset õiguskaitset. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.1.Avaldaja 07.08.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne, puudutatud isikul puudus haiguskriitika, ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Ka maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ja ta ei mõista ravivajadust. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimeste päevade jooksul, mida kinnitab 09.08.2026 arsti arvamus. Puudutatud isiku ravil viibimine on vajalik ja põhjendatud. Seega ei pea ringkonnakohus asja materjalide pinnalt võimalikuks nõustuda puudutatud isiku hinnanguga, et haiglaravi tähtaega oleks põhjendatud lühendada. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks hiljemalt 16.09.2026 kell 02.40 või saab lõpetada varem üksnes kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisel.
13.2.Puudutatud isiku lubadus vabatahtlikult ravimeid võtma hakata ei ole asja materjalide alusel veenev. Puudutatud isiku eelnevast käitumisest ja ärakuulamisel öeldust nähtub, et puudutatud isik ei võta vabatahtlikult ravimeid, kui need liialt kõrvaltoimeid tekitavad või tema arvates piisavalt ei mõju. Puudutatud isik tunnistas magamatust, kuid ei seostanud seda mitte psüühikahäire, vaid stressirohke perioodiga. Puudutatud isik on varem pärast haiglaravi katkestanud ravimite võtmise. Puudutatud isikul ei olnud arstide 07.08.2026 ja 09.08.2026 arvamuste järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Väljaspool raviasutust ei ole puudutatud isikule tagatud ravimite korrektne manustamine ja tema terviseseisundi paranemine. Seega oli siinsel juhul võimalik puudutatud isikule vajalikku ravi pakkuda vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid siinsel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks.
15.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
2-26-16734
16.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.