Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
HC Betoon AS-i hagi Tauno Aru vastu 40 683 euro 70 sendi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tauno Aru kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
14 169 eurot 60 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja HC Betoon AS, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja Tauno Aru, esindaja vandeadvokaat Siret Saks
Asja läbivaatamise kuupäev
30. märts 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Harju Maakohtu 13. mai 2019. a otsus samas tsiviilasjas on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas HC Betoon AS-i hagi Tauno Aru vastu osaliselt ja mõistis Tauno Arult HC Betoon AS-i kasuks välja 3830 eurot 40 senti.
1.HC Betoon AS (hageja) esitas 27. juunil 2016 Harju Maakohtule Tauno Aru (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 27 171 eurot 70 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1637 eurot 97 senti ja alates 28. juunist 2016 kuni võla tasumiseni viivise põhivõlalt 0,1% päevas. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja 1956 euro 36 sendi suuruse kahjuhüvitise. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 1. septembril 2015 KRT Ehitus OÜ-ga (KRT, uus ärinimi Galuben Ehitus OÜ) müügilepingu, millega kohustus müüma KRT-le betooni. Samal päeval sõlmis
2-16-9796 hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja KRT kohustuste täitmise eest solidaarselt. KRT on jätnud tarnitud betooni eest hagejale tasumata 27 171 eurot 70 senti ja seega nõuab hageja võla tasumist kostjalt. Müügilepingu p 4.3 kohaselt on viivise määr 0,1% õigel ajal tasumata summast iga viivitatud päeva eest. 1956 euro 36 sendi suurune kahju tekkis hagejal seetõttu, et ta pidi maksma võla kohtuvälise nõude esitamise korraldamise eest.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Käendaja vastutuse maksimummäär on 18 000 eurot. Käendatav kohustus pole tõendatud. Müügilepingu p 1.1 kohaselt tuli betooni tellida kirjalikult ja p 5.3 kohaselt võeti betoon vastu elektroonilise kinnituskoodi genereerimisega. Hageja ei ole tõendanud, et temalt on betooni tellitud ja et ta on arvetel märgitud betooni tarninud. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et betooni telliti nii suures koguses. Pooled leppisid kokku, et krediidilimiit on 15 000 eurot. Kuigi lepingu p 3.4 kohaselt pidi KRT juhul, kui krediidilimiiti ei rakendata, tasuma 100% ettemaksena, tarnis hageja enda väidetel betooni kokku enam kui 27 000 euro eest, kuid ettemakset ei nõudnud. Arvetelt ega saatelehtedelt ei nähtu, et tarne oleks toimunud just selle müügilepingu alusel. Hageja esitatud arvetel nr 1600233, 1600300 ja 1600391 on märgitud kontaktisikuks Mauno Kiivramees. Müügilepingu järgi vastutab käendaja kohustuste täitmise eest vaid juhul, kui need on tellitud lepingus märgitud viisil. M. Kiivramees ei olnud volitatud betooni tellima ja seega ei vastuta kostja eelviidatud arvetel märgitud summade eest isegi juhul, kui betoon on üle antud. Käenduslepingu p 2 kohaselt muutuvad käenduslepingust tulenevad kohustused sissenõutavaks seitsme päeva möödudes pärast nõude saamist. Hageja ei ole tõendanud, millal ta kostjale nõude esitas. Seega ei ole käenduslepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud.
3.Hageja esitas 16. oktoobril 2017 avalduse, millega loobus hagist osaliselt ehk 18 000 eurot ületavas osas.
4.Harju Maakohus võttis 13. mai 2019. a otsusega osalise hagist loobumise vastu ja lõpetas vastavas osas menetluse. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3830 eurot 40 senti ning jättis hagi 14 169 euro 60 sendi ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja määras, et nende rahaline suurus määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt põhineb hageja 18 000 euro suurune nõue hageja ja KRT vahel sõlmitud betooni müügilepingul ning hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingul. Hageja on nõude tõendamiseks esitanud kokku kaksteist arvet. 15 915 euro 36 sendi suurune osa hageja nõudest põhineb kaheksal arvel ja saatelehtedel. Arvete, nende juurde kuuluvate saatelehtede ja Messente Communications OÜ kinnitustega on tõendatud, et hagejal on 324 euro suurune nõue arve nr 1600236 ja saatelehe nr 16-2006 järgi, 1353 euro 60 sendi suurune nõue arve nr 1600301 ja saatelehtede nr 16-2232 ja 16-2291 järgi ning 2152 euro 80 sendi suurune nõue arve nr 1600314 ja saatelehtede nr 16-2222, 16-2307, 16-2345 ning 16-2446 järgi. Arvetega nr 1600235, 1600403, 1600404, 1600428 ja 1600429 seotud saatelehti ei ole hageja esitanud ning pole võimalik tuvastada, kes nende arvete alusel betooni tellis ja kes tellimusele alla kirjutas. Samuti pole võimalik kindlaks teha, kas nende arvete juurde kuuluvate saatelehtede puhul saadeti lepingus ettenähtud telefoninumbril SMS koos betooni vastuvõtmise kinnituskoodiga. Seega jääb nende arvete alusel esitatud nõue rahuldamata.
2(6)
2-16-9796 Arvete nr 1600133, 1600233, 1600300 ja 1600391 alusel tarnitud betooni tellis KRT nimel M. Kiivramees. Lepingu p 7.2 näeb ette, et kui KRT-l on erinevaid ehitusobjekte, kus tellimusi esitavad erinevad volitatud isikud, esitab KRT iga objekti kohta eraldi volitatud isikute nimekirja, milles on märgitud ka kõnealuste isikute telefoninumbrid. Sellist nimekirja ei ole tõendina esitatud. Nii hageja kui ka kostja on esitanud M. Kiivramehe selgitused selle kohta, kas tal oli suuline volitus või mitte. Need selgitused on aga vastuolulised ja neid ei saa arvestada. Seega on tõendamata hageja väide, et M. Kiivramehel oli volitus tellida KRT nimel müügilepingu alusel betooni, ja järelikult ei saa lugeda tõendatuks, et KRT tellis hagejalt eelnimetatud neljal arvel märgitud betooni. Kokkuvõttes on hageja nõue tõendatud vaid arvete nr 1600236, 1600301 ja 1600314 alusel tellitud betooni osas ehk kokku 3830 euro 40 sendi ulatuses. Selles ulatuses tuleb hagi rahuldada, ülejäänud osas aga jätta rahuldamata.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus arvestamata kostja antud võlatunnistuse. Maakohus ei analüüsinud olulisi tõendeid: e-kirja, mille hageja saatis kostjale, ega kostja vastust sellele. Kohus ei põhjendanud, miks need tõendid ei tõenda, et KRT tellis hagejalt betooni ja sai selle ka kätte. Kostja tunnistas oma e-kirjas, et KRT on hagejale võlgu. Kostja peab seega tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Tegu on saldokinnituse või konstitutiivse võlatunnistusega ja hagi saaks jätta rahuldamata vaid siis, kui kostja esitaks alusetust rikastumisest tuleneva vastuhagi. Seda ta aga teinud ei ole.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. novembri 2019. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi 14 169 euro 60 sendi ulatuses rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hindamata olulised tõendid: e-kirja, mille hageja 13. mail 2016 kostjale saatis, ja kostja 24. mai 2016. a vastuse sellele. Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta eeltoodud tõendeid ei arvestanud, ning rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja 13. mai 2016. a e-kirjale oli lisatud KRT maksmata arvete loetelu ja iga arve järgi võlgnetav summa. Selles loetelus olevate arvete numbrid ja kuupäevad, aga ka võlasumma kattuvad hagis märgituga. Kostja vastas hageja e-kirjale 24. mail 2016, et arved loodetakse tasuda juunikuu jooksul ja esimesed maksed teha 18. juunil. Müügilepingu järgi oli kostja ainuke KRT volitatud kontaktisik. Kostja 24. mai 2016. a e-kiri on saldokinnitus, millega kostja kinnitas 27 171 euro 70 sendi suurust võlga ja lubas selle tasuda. Muu hulgas kinnitas ta, et KRT on võlgu ka selle betooni eest, mille tellis M. Kiivramees. Seega ei ole tähtsust sellel, kas M. Kiivramehel oli volitus betooni tellida või mitte. Kostja kinnitusega on võla olemasolu ja suurus tõendatud.
3(6)
2-16-9796 Müügilepingu p 5.1 järgi pidi ostja tasuma müüjale betooni eest arvete alusel 21 päeva jooksul alates arve esitamisest. KRT rikkus müügilepingut, kui jättis hagejale tasumata 27 171 eurot 70 senti. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnikul või kostjal käendajana ei ole võla tasumise kohustust. Kostja ja KRT on solidaarvõlgnikud ning seega tuleb hagi rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust (TsMS § 390) ega andnud kostjale võimalust esitada oma seisukohti (TsMS § 351 lg 2). Samuti rikkus ringkonnakohus tõendite hindamise kohustust (TsMS §-d 230 ja 653) ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Need rikkumised tõid kaasa võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 ja § 203 ebaõige kohaldamise. Hageja tugines sellele, et kostja 24. mai 2016. a e-kiri on saldokinnitus, alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus kvalifitseeris kõnealuse e-kirja saldokinnituseks 5. novembri 2019. a kohtuistungil. Kuna ringkonnakohus muutis õigussuhte kvalifikatsiooni, pidanuks ta andma kostjale tähtaja oma seisukohtade esitamiseks, eriti arvestades seda, et kvalifikatsiooni muudatus pööras ümber ka tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus ei andnud kostjale võimalust esitada seisukohti väidetava saldokinnituse ja võlatunnistuse kohta. Ringkonnakohus pidas kostja e-kirja ekslikult saldokinnituseks. VÕS § 203 lg 1 kohaselt võivad jooksva arvega lepingu sõlmida majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, kellel on püsiv ärisuhe. Kostjal ja hagejal ei ole püsivat ärisuhet ja seega ei saa e-kiri olla saldokinnitus. Ajal, mil kostja selle e-kirja saatis, ei olnud ta juba kaks kuud olnud KRT juhatuse liige. Kostja saatis e-kirja käendajana ja selle eesmärk ei olnud võlga tunnistada. Esindusõiguseta isiku saldokinnitus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 128 järgi tühine.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Kuna kostja ei esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3830 eurot 40 senti, siis on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas jõustunud. Kassatsiooniastmes on seega vaidluse all hageja nõue 14 169 euro 60 sendi ulatuses.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja et see tõi kaasa VÕS §-de 30 ja 203 ebaõige kohaldamise.
4(6)
2-16-9796 Ringkonnakohus leidis otsuses, et kostja 24. mai 2016. a e-kiri oli saldokinnitus, millega kostja kinnitas 27 171 euro 70 sendi suurust võlga ja lubas selle tasuda, ning et selle kinnitusega on võla olemasolu ja suurus tõendatud, mistõttu ei ole muudel tõenditel tähendust. Seejuures ei viidanud ringkonnakohus otsuses ühelegi õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas. TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas mh märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega eeldab asja lahendamine pooltevahelise suhte õiguslikku kvalifitseerimist ja õiguslikule kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli. Seda ei ole ringkonnakohus teinud.
13.Kuna ringkonnakohus nimetas kostja e-kirja otsuses saldokinnituseks, siis võib eeldada, et ta pidas kohaldatavateks õigusnormideks VÕS § 203 lg-t 1 ja § 204 lg-t 1. Viidatud sätete kohaselt võivad jooksva arvega lepingu sõlmida majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, kellel on püsiv ärisuhe. Jooksva arvega lepingu korral teatab tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teisele poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded, millest teisele poolele ei ole veel teatatud, ja eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks on üks aasta. Sama paragrahvi teise lõike järgi loetakse, et juhul, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, on saldo õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. VÕS § 203 lg 1 kohaldamine nõuab seega pooltevahelist püsivat võlasuhet, selle raames tehtud tehinguid ning mõlema poole rahalisi nõudeid ja kohustusi teise poole vastu, mis tuleb summeerida. Samuti eeldab jooksva arve olemasolu seda, et poolte vahel toimub vastastikuste nõuete tasaarvestus. Järeldamaks, et kostja e-kiri oli saldokinnitus, tulnuks esmalt kindlaks teha, kas poolte vahel üldse oli jooksva arve leping VÕS § 203 mõttes, kas hageja ja KRT vahel olid sedalaadi püsivad majandussuhted, mille käigus toimus nõuete tasaarvestamine, ja kui jah, siis millised olid vastastikku tasaarvestatavad nõuded VÕS § 204 mõttes. Silmas tuleb seejuures pidada ka seda, et hageja ei ole menetluse kestel esitanud asjaolusid, mille alusel võiks tulla kõne alla VÕS §-de 203 ja 204 kohaldamine.
14.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, mistõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja apellatsioonkaebus uuesti lahendada, arvestades käesolevas otsuses õiguse kohaldamise kohta antud juhiseid. Seejuures tuleb uuesti hinnata, milline oli kostja e-kirja õiguslik tähendus ja kas selles sisaldub mingi kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus TsÜS § 67 lg 1 mõttes või on kostja selle kirjaga üksnes möönnud, et KRT-l on hageja ees võlg, mida loodetakse võimaluse korral tasuma hakata. Selleks tuleb kostja tahteavaldust TsÜS § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel lisaks hageja ja kostja e-kirjavahetusele hinnata kõiki teisi asjas esitatud tõendeid.
15.Kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et tal ei olnud kõnealuse e-kirja saatmise ajal KRT esindamise õigust, kuna ta ei olnud siis enam KRT juhatuse liige. Selle väite on kostja esimest korda esitanud kassatsioonkaebuses. TsMS § 688 lg-st 3 tulenevalt saab kassatsioonimenetluses uusi faktilisi asjaolusid esitada vaid siis, kui need esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks. Praegu see nii ei ole ja Riigikohus saab asja lahendada 5(6)
2-16-9796 ainult nende asjaolude alusel, mis madalama astme kohtus on tuvastatud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et kostja oli betooni müügilepingu järgi KRT kontaktisik, ja seda asjaolu ei ole kumbki pool ka vaidlustanud.
16.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus ei andnud talle võimalust esitada oma seisukohti väidetava saldokinnituse ja võlatunnistuse kohta, kuna kvalifitseeris kõnealuse e-kirja saldokinnituseks alles 5. novembri 2019. a kohtuistungil. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kõnealused tõendid juba maakohtus 16. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana (dtl 96) ja selgitas, et hageja on kostjale saatnud maksmata arvete nimekirja koos küsimusega, millal hakatakse arveid tasuma. Esimest korda nimetas hageja kõnealust e-kirja saldokinnituseks apellatsioonkaebuses. Kostja on oma vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 438–439) hageja käsitlusele vastu vaielnud. Ka ringkonnakohtu istungil on kohus viidanud sellele, et tegemist võib olla saldokinnitusega. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Praegusel juhul oli kostjal võimalik esitada vastuväited hageja käsitlusele ja ka kohus ei üllatanud kostjat kvalifikatsiooniga, mistõttu ei ole ringkonnakohus TsMS § 436 lg 4 mõttes tuginenud asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
17.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Ants Kull, Kalev Saare
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.