Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi
OÜ Taali Grupp hagi NAIVE FINANTS OÜ ja aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Taali Grupp kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Taali Grupp, lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Kaisa Margus Kostja aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis), lepingulised esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Marko Pilv
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8695 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
1.OÜ Taali Grupp (hageja) esitas 6. juunil 2018 Harju Maakohtule NAIVE FINANTS OÜ (kostja I) ja aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis; kostja II) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjate vastuväidetel OÜ Reyna Trade (pankrotis; võlgnik) nõuete kaitsmise koosolekul ei ole õiguslikku tähendust. Alternatiivselt nõudis hageja tema nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses kogusummas 1 769 176 eurot 97 senti (põhinõue 884 188 eurot 20 senti, intress
2-18-8695 733 345 eurot 28 senti ja viivis 151 228 eurot 23 senti) PankrS § 153 lg 1 p-s 2 märgitud rahuldamisjärgus. Edaspidi tugines hageja sellele, et tema põhinõue oli 400 euro võrra märgitust väiksem. Hageja on sama nõude esitanud OÜ Dagenhart (pankrotis) vastu, seda menetletakse tsiviilasjana nr 2-18-8699. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 19. detsembri 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-8371 välja võlgniku pankroti. Hageja ja kostjad esitasid nõudeavaldused võlgniku pankrotihaldurile. Hageja nõudele esitasid vastuväited mõlemad kostjad. Hageja nõue jäi tunnustamata. Hageja nõue võlgniku vastu põhineb 2008. aastal osaühingule Toletum antud laenudel. Laenusaaja kohustused on 30. septembri 2008. a kokkuleppe alusel üle läinud võlgnikule (OÜ-le Reyna Trade), OÜ-le Paxton Assets ja OÜ-le Dagenhart. Hageja nõuab solidaarvõlgnikelt, sh OÜ-lt Reyna Trade, laenulepingu täitmist. Võlgnikul on kohustus tasuda hagejale põhivõlg 884 588 eurot 20 senti ja intressid 733 359 eurot 97 senti. Hageja on palunud pankrotimenetluses viivisenõude tunnustamist 151 228 euro 23 sendi ulatuses. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Praegusel juhul olid kõik kolm juhatuse liiget OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetes kinnitanud hagejale võlgnevuse olemasolu ja selle sissenõutavust (samad isikud on nii OÜ Dagenhart kui ka võlgniku juhatuse liikmed). OÜ Dagenhart 2014. a majandusaasta aruandes tunnistasid kõik kolm juhatuse liiget hageja nõuet ja kohustuse tasumist pikendati kuni 1. juunini 2015. Richard Tomingas allkirjastas aruande 9. juunil 2015 ja lisas resolutsiooni märke laenunõuete pikendamise kohta. Võlgnevust hagejale kinnitati lisaks mitmes saldoteatises. Saldokinnitus oli käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. O. Miil vastas ka võlausaldaja nõudeavaldusele ja kinnitas nõude olemasolu. Lisaks tegi OÜ Dagenhart 26. aprillil 2015 hagejale osalise laenu tagasimakse 400 eurot. Hageja leiab, et kostjate aegumise vastuväide on igal juhul hea usu põhimõttega vastuolus, mis välistab aegumise kohaldamise.
2.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja I taotles enda osas hagi läbi vaatamata jätmist. Mõlemad kostjad tuginesid hageja nõude aegumisele. Kostja I vastuväidete kohaselt pidi võlgnik kohustuse täitma 31. detsembril 2011. See tähtaeg kajastati ka OÜ Dagenhart 2014. a majandusaasta aruandes. Majandusaasta aruandes võlgnevuse kajastamine ei olnud võla tunnustamine. Raamatupidajate saldokinnitused ei mõjutanud aegumist, kuna raamatupidajate kirjavahetus ja nende toimingud ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhet. Laenu tähtaega ei pikendatud 1. juulini 2015. Majandusaasta aruande kinnitamisel võis täiendava resolutsiooni osa lisada iga allakirjutaja. OÜ Dagenhart juhatuse liige V. Leedo kinnitas, et tema sellist resolutsiooni ei allkirjastanud ja see tekkis aruande allkirjalehele peale tema allkirja andmist. Lisaks tuli arvestada, et OÜ Dagenhart juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. Lepingupoolte tavapärane praktika oli sõlmida kokkuleppeid kirjalikult. On tõendamata, et alates 2011. a pikendati laenude tähtaegu suuliselt. Nõude tunnustamise menetluses osaledes olid võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul. Kostja II vastuväidete kohaselt oli nõude tasumise tähtpäev 31. detsember 2011. Tõendatud ei ole tähtaja pikendamine 1. juulini 2015. Pooled leppisid kokku, et nendevahelisi lepinguid võis muuta kirjalikus vormis. 30. septembri 2008 kokkuleppega võeti üle varasemad laenulepingud, sh kõik õigused ja kohustused. Muus vormis kokkulepped ei olnud pooltele täitmiseks siduvad. Hageja ei tõendanud suuliste kokkulepete sõlmimist. Hageja ja OÜ Dagenhart raamatupidajate vahelised saldokinnitused ei olnud käsitatavad nõude tunnustamisena ega saanud endaga kaasa tuua aegumise katkemist. Raamatupidajal puudus õigus äriühingut esindada ja äriühingu nimel tehinguid teha. OÜ Dagenhart kõik juhatuse liikmed ei andnud kunagi raamatupidajale õigust teha ühingu nimel 2(11)
2-18-8695 tehinguid. Kohustust oli võimalik tunnustada üksnes selleks pädevatel isikutel ühise tahteavalduse kaudu. Ühingu juhatuse liikmed ei andnud ühist nõusolekut nõude tunnustamiseks. 2014. a majandusaasta aruandele lisatud „resolutsiooni“ nõuete väidetava pikendamise kohta allkirjastas üksnes R. Tomingas, teised juhatuse liikmed seda ei allkirjastanud. OÜ Dagenhart juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. O. Miili kirjavahetus enda advokaadiga ei olnud asjakohane tõend nõude tunnustamise tõendamiseks. Puudus alus arvestada 26. oktoobril 2015 tasutud 400 eurot põhivõlgnevuse katteks. Makse tegija ei saanud ise valida, millist kohustust ta täidab. Kui arvestada makse viivise katteks, siis see võis mõjutada vaid viivisenõude aegumise katkemist. Viivisenõude tasumisega ei saanud kaasneda põhivõla tunnistamist. 26. aprillil 2015 tehtud makse ei saanud katkestada aegumist, kuna nõue oli juba aegunud.
3.Harju Maakohus jättis 2. aprilli 2019. a määrusega läbi vaatamata hageja esitatud tuvastusnõuded. Määrus jõustus 20. juulil 2019.
4.Harju Maakohus jättis 28. aprilli 2020. a otsusega hagi kostja I suhtes läbi vaatamata ja kostja II suhtes rahuldamata. Maakohus lahendas otsusega hageja alternatiivse nõude tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Maakohus leidis, et hageja väidetav põhinõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012 ning hageja esitas nõudeavalduse 7. jaanuaril 2018. Seega oli hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja väited selle kohta, et OÜ Dagenhart korduvalt nõuet tunnistas ja laenu tagastamise tähtaega pikendati
1.juulini 2015, jäid kohtu hinnangul tõendamata. Poolte kokkuleppe kohaselt sai nõude aluseks olevat lepingut muuta üksnes kirjalikus vormis. Kohtule ei esitatud tõendeid, et nõude aluseks oleva lepingu pooled oleksid peale 31. detsembrit 2011, mil saabus laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumise tähtaeg, sõlminud kirjalikke kokkuleppeid laenulepingust tuleneva kohustuse tasumise tähtaja pikendamise kohta. Kohus leidis VÕS § 13 lg 3 valguses, et hageja ei toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mille alusel võis võlgniku käitumisest teha järelduse, et võlgnik andis kolme juhatuse liikme ühise suulise tahteavalduse laenu tähtaja pikendamiseks. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et OÜ Dagenhart majandusaasta aruannet kinnitades pikendasid juhatuse liikmed laenu tagastamise tähtaega vastavalt 1. juulini 2014 ja 1. juulini 2015. Majandusaasta aruandele lisatud resolutsioon nõuete väidetava pikendamise kohta ei tõenda nõude pikendamist. Digitaalallkirjade kinnituslehtedelt nähtus, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo allkirjastasid majandusaasta aruande mõned tunnid enne R. Tomingast ning nende allkirjastatud versioonil puudus igasugune märge laenu tagastamise tähtaegade pikendamise kohta. R. Tomingas lisas pikendamise resolutsiooni üksnes enda allkirjale, mitte majandusaasta aruandele. Juhatuse liikmete O. Miili ja V. Leedo allkirjadel ning majandusaasta aruandel tervikuna vastav märge puudus. Seega ei pidanud kohus võimalikuks asuda seisukohale, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo tegid tähtaja pikendamise tahteavalduse. Kuna OÜ Dagenhart juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud ainuüksi R. Tomingase kinnitused pikendada laenu tagastamise tähtaega. Laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et väidetav laen kajastati OÜ Dagenhart 2013. ja 2014. a majandusaasta aruannetes. Õigussuhet ei saa kvalifitseerida tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi. Nõuete kajastamine majandusaasta aruandes ei tähenda automaatselt tähtaja pikenemist ega välista nõude aegumist. Ka majandusaasta aruannetest nähtus selgelt, et laenulepingu tähtaeg oli 31. detsember 2011. Nõuet ei tunnustatud ka OÜ Dagenhart 26. aprillil 2015 hagejale tehtud 400 euro suuruse maksega. Kuivõrd nõude aluseks olevast lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012, siis 3(11)
2-18-8695 oli sellest ajast alanud kolmeaastane aegumistähtaeg makse tegemise ajaks juba möödunud. Aegumine sai katkeda üksnes juhul, kui nõude aegumistähtaeg polnud veel möödunud. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud üksnes ühe juhatuse liikme (R. Tomingase) tehtud makse tähendada nõude tunnustamist, kuna selleks puudus teiste juhatuste liikmete nõusolek. Isegi juhul, kui viidatud makse oleks õiguslikult võinud katkestada aegumistähtaja kulgemise, siis saaks see vastavalt pooltevahelistes laenulepingutes määratud maksete tegemise järjekorrale ja nõude sissenõutavaks muutumise ajale katkestada üksnes viivisenõude aegumise. Kohtu hinnangul ei saanud ka viivisenõude osaline tasumine olla samastatav põhivõlgnevuse ja intressinõude tunnustamisega. Hageja esitatud saldokinnitused ei olnud deklaratiivseks võlatunnistuseks, millega võlgnik oleks loobunud vastuväidetest ja võtnud kohustuse märgitud võlgnevus täies ulatuses tasuda. Viidatud saldokinnitustest ei saanud nähtuda, et võlgnik oleks võtnud endale kohustuse märgitud võlgnevus tasuda, kuna tegemist ei olnud võlgniku, vaid OÜ Dagenhart saldokinnitusega. Raamatupidajale ei olnud praegusel juhul mh antud õigust tunnustada nõudeid, pikendada laenulepingute tähtaegasid ega katkestada nõuete aegumist. Hageja oli seisukohal, et võlgniku juhatuse liige O. Miil tunnistas hageja vastu kohustuse olemasolu. Kuivõrd võlgnikul oli kolm juhatuse liiget, kellel oli ühine esindusõigus, siis puudus O. Miilil pädevus iseseisvalt esindada võlgnikku ja tema nimel tehinguid teha, sh nõudeid tunnustada. Lisaks oli O. Miil viidatud ajal hageja ainuosanik ja juhatuse liige. O. Miili enda advokaadiga peetud kirjavahetus ei saanud tõendada nõude olemasolu. Hageja ei esitanud kohtule ühtegi asjakohast tõendit, mis kinnitanuks hageja väiteid hageja ja võlgniku vahelise õigussuhte kohta. Nõude tunnustamise korral sai aegumine katkeda üksnes selle isiku suhtes, kes tunnustas õiguslikult siduva tahteavaldusega nõuet. Isegi kui OÜ Dagenhart oleks sõlminud hagejaga kokkuleppeid võlgnevuse tunnustamise ja tasumise tähtaja pikendamise kohta, siis said sellised kokkulepped/tahteavaldused olla siduvad üksnes neid teinud äriühingule, s.o OÜ-le Dagenhart, mitte aga võlgnikule. Hageja leidis, et kostjate aegumise vastuväide oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna samad füüsilised isikud selgelt tunnistasid hagejale võlgniku vastu olevat nõuet OÜ Dagenhart aspektist. Kohus analüüsis väidetavat nõude tunnustamist ja asus seisukohale, et hageja väited ei olnud õiguslikult võimalikud ja olid ka faktiliselt ebaõiged. Seega ei olnud aegumise vastuväide vastuolus hea usu põhimõttega, mis võiks VÕS § 6 lg 2 kohaselt anda aluse jätta sellega arvestamata. Kostja I esitas 4. juunil 2018 maakohtule enda nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-18-8607) hagi, mille kohus jättis määrusega läbi vaatamata. Määrus jõustus
12.detsembril 2018. Kuna kostja I ei olnud enam võlgniku võlausaldaja, ei saanud ta ka olla praeguse menetluse kostja, mistõttu jättis maakohus hagiavalduse kostja I suhtes TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
5.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse hageja ja kostja II. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet OÜ Reyna Trade pankrotimenetluses. Kostja II palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja 6837 eurot 84 senti, ning teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud 9441 eurot 84 senti.
6.Kostja II vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vaidles kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 4(11)
2-18-8695 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt, muutes maakohtu 28. aprilli 2020. a otsust menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid viitega TsMS § 654 lg-le 6. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas õigesti hageja nõude aegumist. Maakohus tuvastas õigesti, et kõik esialgsed laenulepingud, mida hilisemate kirjalike kokkulepetega on muudetud, sisaldavad sätet, mille kohaselt saab lepinguid muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Seega on pooled välistanud muus vormis kokkulepped. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid nõude täitmise tähtaja väidetava pikendamise kohta kõigi juhatuse liikmete osalusel ei kirjalikus ega suulises vormis. Ka hageja väited nõude tunnustamise kohta on tõendamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus ning juhatuse liige V. Leedo laenu tagastamise pikendamiseks nõusolekut ei andnud. Maakohus leidis õigesti, et OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetes ja raamatupidamisdokumentides nõude kajastamine ei tõenda nõude tasumise tähtaega. Samuti ei tõenda viited majandusaasta aruannete auditeerimisele hageja laenu tasumise tähtaja pikendamist. Maakohus tuvastas õigesti, et OÜ Dagenhart 2014. a majandusaasta aruande digitaalsel allkirjastamisel on R. Tomingas allkirjastanud tagantjärele resolutsiooni „Taali Grupp OÜ ja Toletum OÜ nõuded on pikendatud kuni 01.07.2015.a.“. See on üksnes R. Tomingase tahteavaldus ega tõenda kõigi juhatuse liikmete nõusolekut laenu tähtaega pikendada. Kuivõrd hageja nõue aegus
1.jaanuaril 2015, ei saanud 26. aprillil 2015 ka OÜ Dagenhart arvelduskontolt hageja arvelduskontole tehtud 400-eurone makse juba aegunud nõude aegumist katkestada ega peatada. Isegi kui OÜ Dagenhart oleks sõlminud hagejaga võlgnevuse tunnustamise ja tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppeid, siis saaksid sellised kokkulepped olla siduvad üksnes neid teinud äriühingule, mitte aga võlgnikule. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja kõik kulud, mille hüvitamist kostja I taotles. Selline otsustus on ringkonnakohtu hinnangul hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja I ei ole võlgniku võlausaldaja alates 12. detsembrist 2018. Olukorras kus kostja I võlausaldaja staatus langes ära, pole õiglane välja mõista hagejalt kostja I kulusid. Seega oli ringkonnakohtu arvates praeguses olukorras õiglane jaotada maakohtu menetluskulud selliselt, et hageja ja kostja I menetluskulud jäävad nende endi kanda ning kostja II menetluskulud jäävad hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse hagi kostja II suhtes rahuldamata jätmist puudutavas osas, mille tulemusena jäi hageja nõue OÜ Dagenhart pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja leiab, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid otsuse tegemisel valesti materiaalõigust (TsÜS § 34 lg 2 ja TsÜS § 158, VÕS § 68 lg 2). Samuti rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus jättis need rikkumised kõrvaldamata ja tegi põhjendamata otsuse, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme. 5(11)
2-18-8695 Hageja hinnangul on maa- ja ringkonnakohus TsÜS § 158 kohaldamisala ebaõigesti kitsendanud. Sellest lähtuvalt ei pidanud maa- ja ringkonnakohus TsÜS § 158 tähenduses nõude tunnustamiseks kuue aasta jooksul OÜ Dagenhart raamatupidajalt hagejale väljastatud saldokinnitusi, milles OÜ Dagenhart kinnitas võlgnevust hagejale; OÜ Dagenhart juhatuse ühe liikme R. Tomingase OÜ Dagenhart majandusaasta aruandeid allkirjastades lisatud resolutsioone, milles R. Tomingas kinnitas võlgnevust hagejale, ega OÜ Dagenhart võlgnevuse osalist tagasimakset 2015. a kevadel. Need toimingud tulnuks lugeda nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 tähenduses. Kui kasvõi üks nimetatud toimingutest oli TsÜS § 158 tähenduses nõude tunnustamine, mis tõi kaasa hageja nõude aegumise katkemise, ei ole hageja nõue võlgniku vastu aegunud. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu menetlusõiguse rikkumisi ning tegi otsuse, mis ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Kui ringkonnakohus oleks hageja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid sisuliselt hinnanud, oleks ringkonnakohus pidanud jõudma järeldusele, et maakohus eksis, leides, et võlgnik ei tunnustanud TsÜS § 158 tähenduses hageja nõuet. Maakohus tugines otsuse tegemisel TsÜS § 158 ebaõigele tõlgendusele ning ringkonnakohus jättis maakohtu selle rikkumise kõrvaldamata. Samuti jättis ringkonnakohus kõrvaldamata maakohtu rikkumised tõendite hindamisel ning otsuse põhjendamisel. Hageja ei nõustu kohtute seisukohaga, et isegi kui OÜ Dagenhart raamatupidamisdokumendid tõendaksid laenu tähtaja pikendamist, siis tõendaksid need laenu tähtaja pikendamist üksnes OÜ Dagenhart, mitte võlgniku suhtes. Hageja on seisukohal, et VÕS § 68 lg-st 2 tulenevalt ei ole võimalik, et laenu tähtaega pikendati üksnes ühe solidaarvõlgniku suhtes. Kuna OÜ Dagenhart raamatupidamisdokumendid tõendavad hageja hinnangul laenu tähtaja suulist pikendamist, on laenu tähtaja pikenemine seega tõendatud ka võlgniku suhtes. Hageja vaidlustas juba apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohad, mille kohaselt laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult ning isegi kui laenu tähtaega oleks võinud suuliselt pikendada, ei ole laenu tähtaja suuline pikendamine tõendatud. Mõlemad viidatud seisukohad tuginevad materiaalõiguse väärale kohaldamisele ning tõendite ebaõigele hindamisele. Hageja tugines mh asjaolule, et maakohus ei ole selles küsimuses mitmeid seisukohti otsuses piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, kas hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult. Samuti on ringkonnakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, mis oli hageja laenu tähtaeg. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete nõuetekohase hindamise korral oleks ringkonnakohus pidanud järeldama, et hageja laenu tähtaega pikendati suuliselt vähemalt kuni 1. juulini 2015. Maakohus jättis sisuliselt hindamata hageja esitatud seisukoha, et isegi kui hageja nõue oleks aegunud, tuleks hagi rahuldada, kuna kostja II esitatud aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuigi hageja tugines apellatsioonkaebuses maakohtu ilmselgele olulisele menetlusõiguse rikkumisele, ei ole ringkonnakohus hageja etteheidet otsuses käsitlenud ega maakohtu rikkumist kõrvaldanud, sest ka ringkonnakohus ei hinnanud, kas aegumise vastuväite esitamine on kooskõlas hea usu põhimõttega.
9.Kostja II vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(11)
2-18-8695
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning viimase menetluskulud hageja kanda. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kohtud jätsid õigesti hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
12.Maakohus leidis, et hageja laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012 ning võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise ajaks, s.o 7. jaanuariks 2018, oli tema nõue aegunud. Maakohtu järeldustega nõustus ka ringkonnakohus (vt ringkonnakohtu otsuse p 40). Hageja on seisukohal, et laenu tagastamise tähtaega pikendati korduvalt suuliste kokkulepetega. Lisaks leiab hageja, et nõude aegumine on katkenud võlgniku korduva nõude tunnustamise tõttu. Igal juhul leiab hageja, et kostja II aegumise vastuväide on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleks jätta aegumine kohaldamata.
13.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), on jätnud materiaalõiguse normid osaliselt kohaldamata ega ole välja selgitanud ka kõiki asjassepuutuvate materiaalõiguse normide kohaldamiseks olulisi asjaolusid. Need rikkumised võisid kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, põhjendades oma järeldust, mille kohaselt hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikus vormis. Tõlgendades 30. septembri 2008 lepingut mh VÕS § 29 reeglitest lähtudes, leidis maakohus, et esialgsetes laenulepingutes sisaldunud kirjalik vorminõue läks
30.septembri 2008 võla ülekandmise kokkuleppega üle, pooled välistasid muus vormis kokkulepete sõlmimise. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega (ringkonnakohtu otsuse p 39). Kohtute tuvastatud asjaolude põhjal saab 30. septembril 2008 sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppe õiguslikult kvalifitseerida lepingu ülevõtmisena (VÕS § 179), mille alusel vahetus võlasuhte pool ning kõik laenulepingutest tulenevad õigused ja kohustused, sh kokkulepe kirjaliku vorminõude kohta, jäid lepingupoolte suhtes kehtima.
15.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et isegi kui OÜ Dagenhart oleks sõlminud hagejaga võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppeid, siis saaksid sellised kokkulepped olla siduvad üksnes neid teinud äriühingule, mitte võlgnikule (ringkonnakohtu otsuse p 42). VÕS § 68 lg 2 kohaselt kehtivad kohustuse täitmise tähtpäeva edasilükkamisest tulenevad tagajärjed kõigi solidaarvõlgnike suhtes. Kuivõrd OÜ-d Dagenhart, Paxton Assets ja Reyna Trade on kõik hageja nõude osas solidaarvõlgnikud, siis juhul, kui ühe solidaarvõlgniku suhtes lükati kohustuse täitmise tähtpäeva edasi, toob see VÕS § 68 lg 2 järgi kaasa samasuguse tagajärje ka teiste solidaarvõlgnike suhtes. Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas solidaarvõlgnik (OÜ Dagenhart) on hagejaga sõlminud kehtiva kokkuleppe võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise kohta, kuivõrd sellest sõltub, millal muutus sissenõutavaks hageja nõue võlgniku (OÜ Reyna Trade) vastu.
16.VÕS § 68 lg 3 kohaselt kehtivad seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Kohtud leidsid VÕS § 68 lg-s 3 sätestatud üldreeglile tuginedes, et OÜ Dagenhart võimalik nõude tunnustamine TsÜS § 158 mõttes ei kehtinud teiste 7(11)
2-18-8695 solidaarvõlgnike suhtes ega saanud ka praegu katkestada hageja nõude aegumist võlgniku suhtes. Kohtud on seejuures aga jätnud tähelepanuta, et solidaarkohustus ise võib ette näha üldreeglist erineva õigusliku lahenduse. Kui vastavad asjaolud on kohtu ette toodud, tuleb kohtul seega VÕS § 68 lg 3 kohaldamisel pooltega arutada ja välja selgitada, kas solidaarkohustuse aluseks olev õigussuhe sisaldas niisugust tingimust, mille järgi laieneksid aegumise kulgemist mõjutavad asjaolud lisaks asjast otseselt puudutatud solidaarvõlgnikule ka teiste solidaarvõlgnike ja võlausaldaja vahelisele suhtele. Praegusel juhul saaks ühe solidaarvõlgniku (OÜ Dagenhart) võimalik nõude tunnustamine olla võlgniku (OÜ Reyna Trade) suhtes kehtiv ning tuua kaasa aegumise katkemise ka OÜ Reyna Trade kohustust puudutavas osas, kui niisugune tagajärg tulenes solidaarkohustusest. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel solidaarkohustuse sisu kõnealuses küsimuses välja selgitada (st kas hageja ja solidaarvõlgnike vahel oli sõlmitud VÕS § 68 lg 3 mõttes kokkulepe, mille kohaselt pidi ühe solidaarvõlgniku suhtes aegumise katkemine tooma kaasa sama tagajärje ka teiste solidaarvõlgnike suhtes). Hageja on menetluses mh esile toonud, et kuna kõigil solidaarvõlgnikel oli sama juhatus, siis oli juhatuse ühine arusaam ja eesmärk, et tunnustatakse ja pikendatakse solidaarkohustust iga solidaarvõlgniku suhtes. Juhatuse liikmete täielik kattumine on oluline ühistele majanduslikele huvidele viitav asjaolu (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957/51, p 11.2). TsÜS § 31 lg 5 järgi loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Kui võlasuhtes sarnasel positsioonil olevate solidaarvõlgnikest äriühingute juhatused koosnevad samadest füüsilistest isikutest, võib olla keerukas eristada, missugusele solidaarvõlgnikule tuleks juhatuse asjaomane toiming omistada. Seega saab solidaarvõlgnike kattuvate juhatuse liikmete puhul kahtluse korral lugeda nende toimingud kõigi asjaomaste äriühingute tegevuseks. Samadel kaalutlustel saab eeldada, et kattuvate juhatuse liikmetega ja solidaarvõlasuhtes sarnasel positsioonil olevate osaühingute puhul kehtivad solidaarvõlgnike vastutust mõjutavad asjaolud kõigi solidaarvõlgnike suhtes sarnaselt.
17.Kui kohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et praegusel juhul tulenes solidaarkohustusest see, et aegumise kulgemist mõjutavad asjaolud kehtivad ka OÜ Reyna Trade kui solidaarvõlgniku suhtes, tuleb arvestada alljärgnevat. Asjas on mh vaidluse all, kas olukorras, kus osaühingust võlgnikul on mitu (kolm) juhatuse liiget, kellel on ühine esindusõigus (TsÜS § 34 lg-d 2 ja 3, ÄS § 181 lg 1), saab üksnes ühe juhatuse liikme tehtud toiming tuua kaasa osaühingu vastu suunatud nõude aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (vt ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (TsÜS § 67 jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kolleegiumi 8(11)
2-18-8695 varasema praktika kohaselt kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.1).
18.Kolleegium leiab, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 jj), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada TsÜS § 158 lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (TsÜS § 13) või piiratud teovõime (TsÜS § 8 lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis. Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust (TsÜS § 115 jj). TsÜS § 115 jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. Kolleegiumi hinnangul tuleneb eeltoodust, et kui võlgnikust (kohustatud isikust) osaühingu juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus TsÜS § 34 lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühise esindusõiguse puhul ei kehtinud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saanud ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul TsÜS § 128 lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta.
19.Asja materjalide kohaselt on hageja ja solidaarvõlgniku (OÜ Dagenhart) raamatupidajad vahetanud saldokinnitusi, kus hageja raamatupidaja on palunud solidaarvõlgniku raamatupidajal kinnitada OÜ Dagenhart võlgnevust hagejale. Vaidluse all oli nende saldokinnituste õiguslik tähendus, s.o kas neid sai käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 tähenduses või laenu tagastamise tähtaja pikendamisena. Maakohus ja ringkonnakohus leidsid, et OÜ Dagenhart ja võlausaldaja raamatupidajate vahel vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saa pidada OÜ Dagenhart tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid, sest selleks on vaja pädeva isiku allkirjaga saldokinnitust. Kolleegium märgib, et nii laenutähtaja pikendamise kohta tahteavalduse tegemine (TsÜS § 67) kui ka nõude tunnustamine TsÜS § 158 järgi on võimalik nii seadusliku kui lepingulise esindaja vahendusel, kusjuures arvestada tuleb esindusõiguse ulatust. Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub, lähtudes käesoleva otsuse punktis 18 märgitust, eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (OÜ Dagenhart raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega käesoleva otsuse punktis 16 märgitud solidaarkohustuse tuvastamisel hinnata, kas OÜ Dagenhart raamatupidajal oli oma tööülesannete täitmise raames niisugune esindusõigus (TsÜS §-d 115 jj), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitusi pidada OÜ Dagenhart nimel tehtud avalduseks ning mis sai OÜ Dagenhart jt solidaarvõlgnike jaoks TsÜS § 158 alusel kaasa tuua aegumise katkemise.
9(11)
2-18-8695
20.Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana.
20.1.Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda eeldusel, et ta on heauskne (ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole). Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa siiski ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik. Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (TsÜS § 129 lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatud eeldused).
20.2.TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt punktis 20.1 käsitletud talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Eelkõige saab niisugusest õigusnäivust loovast käitumisest rääkida juhul, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka TsÜS § 121 lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta. Seega tuleb TsÜS § 118 lõikes 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava enda puhul tuleb käibes vajaliku hoolsusmäära järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav TsÜS § 75 lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist.
10(11)
2-18-8695
20.3.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul (juhul, kui otsese või kaudse tahteavaldusega volituse andmine ega talumisvolituse olemasolu ei leia kinnitust) pooltega arutada ja võtta seisukoht, kas äriühingule raamatupidamisteenust osutava isiku puhul kehtib õiguskäibes üldine eeldus, et sellelaadsel ametikohal töötavale isikule on antud õigus kinnitada mh suhetes teiste ettevõtjate raamatupidajatega enda töö- või käsundiandjal rahaliste kohustuste olemasolu selliselt, et kinnitusega kaasneb aegumise katkemine.
21.Kolleegium nõustub kohtutega, et OÜ Dagenhart juhatuse ühe liikme majandusaasta aruandele antud digitaalallkirja resolutsioon, millele see juhatuse liige lisas märke laenunõuete pikendamise kohta, ei ole käsitatav OÜ Dagenhart nõude tunnustamisena. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik (OÜ Dagenhart) oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohast tahet tuleb väljendada võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saanud OÜ Dagenhart majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist. Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada.
22.Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja nõue on aegunud, tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka hageja esitatud seisukohta, mille järgi on kostjate tuginemine aegumise vastuväitele vastuolus hea usu põhimõttega.
23.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
24.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
31.detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.