Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi
OÜ Taali Grupp hagi NAIVE FINANTS OÜ ja aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Taali Grupp kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Taali Grupp, lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Kaisa Margus Kostja aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis), lepingulised esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Marko Pilv
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
1.OÜ Taali Grupp (hageja) esitas 6. juunil 2018 Harju Maakohtule NAIVE FINANTS OÜ (kostja I) ja aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis; kostja II) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjate vastuväidetel OÜ Dagenhart (pankrotis; võlgnik) nõuete kaitsmise koosolekul ei ole õiguslikku tähendust. Alternatiivselt nõudis hageja tema nõude tunnustamist võlgniku
2-18-8699 pankrotimenetluses kogusummas 2 055 509 eurot 44 senti (põhinõue 884 188 eurot 20 senti, intress 733 345 eurot 28 senti ja viivis 437 975 eurot 96 senti) PankrS § 153 lg 1 p-s 2 märgitud rahuldamisjärgus. Hageja on sama nõude esitanud OÜ Reyna Trade (pankrotis) vastu, seda menetletakse tsiviilasjana nr 2-18-8695. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 22. detsembri 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-8373 välja võlgniku pankroti. Hageja ja kostjad esitasid nõudeavaldused võlgniku pankrotihaldurile. Hageja on täitnud kostjale I võlgniku kohustuse 30 eurot 28 senti ning kostja I ei ole enam pankrotivõlgniku võlausaldaja (tsiviilasi nr 2-18-8608). Hageja nõudele esitasid vastuväited mõlemad kostjad ja Vjatšeslav Leedo. Hageja nõue jäi tunnustamata. Hageja nõue võlgniku vastu põhineb 2008. aastal osaühingule Toletum antud laenudel, kusjuures laenusaaja kohustused on üle läinud võlgnikule (OÜ-le Dagenhart), OÜ-le Paxton Assets ja OÜ-le Reyna Trade. Hageja ja osaühing Toletum ning Olav Miil ja osaühing Toletum sõlmisid 2008. a järgmised laenulepingud: - 5. juuni 2008 laenuleping hageja ja osaühingu Toletum vahel; - 18. augusti 2008 laenuleping hageja ja osaühingu Toletum vahel; - 9. mai 2008 laenuleping O. Miili ja osaühingu Toletum vahel; - 25. septembri 2008 laenuleping hageja ja osaühingu Toletum vahel; - 30. septembri 2008 laenuleping hageja ja osaühingu Toletum vahel.
30.septembril 2008 sõlmisid hageja, O. Miil, osaühing Toletum, võlgnik, OÜ Paxton Assets ja osaühing Reyna Trade hageja nõude aluseks oleva võla ülekandmise lepingu, kokkuleppe laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppe. Nimetatud lepingu p 2.1 kohaselt kandis osaühing Toletum võla omandajatele üle laenulepingutest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused lepingus toodud tingimustel. Lepingu p 2.6.3 järgi läks üle 56 884 050 krooni ehk 3 632 996 euro 95 sendi suurune laenukohustus hageja vastu. Võlgnik, OÜ Paxton Assets ja OÜ Reyna Trade võtsid kõigist laenulepingutest tulenevad kohustused üle ühiselt ja pidid hageja ees vastutama solidaarselt. Hiljem täiendasid lepingupooled omavahelisi kokkuleppeid järgmiselt: - 1. oktoobril 2008 sõlmisid hageja, OÜ Reyna Trade, OÜ Paxton Assets ja võlgnik laenulepingute tähtaja ja intressi kohta kokkuleppe, mille kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma alates 1. oktoobrist 2008 intressi 20% laenusummast aastas ja tagastama laenu
31.detsembril 2009; - 31. detsembril 2009 sõlmisid eelnimetatud isikud kokkuleppe laenulepingute tähtaja pikendamise kohta kuni 31. detsembrini 2011; - 15. juunil 2010 sõlmisid hageja, OÜ Paxton Assets ja võlgnik võla ülekande lepingu, milles fikseeriti, et võlgnik võlgneb hagejale põhisumma 56 884 050 krooni ja 15. juuni 2010 seisuga intressi 19 404 846 krooni. OÜ-le Paxton Assets kanti kohustusest üle 2 594 957 eurot; - 10. mail 2011 sõlmisid hageja, OÜ Reyna Trade ja võlgnik võla ülekande lepingu, milles fikseeriti, et võlgnik võlgneb hagejale põhisumma 2 278 236 eurot ja intressi 410 707 eurot. OÜ-le Reyna Trade kanti üle 1 804 354 eurot. Hageja hinnangul ei tulnud kokkuleppeid laenutähtaegade muutmise kohta sõlmida kindlas vormis ja seda võis teha ka suuliselt. 30. septembri 2008 võla ülekandmise lepingus, millega võlgnik kohustuse hageja vastu üle võttis, ei käsitleta vorminõudeid. Üle ei antud varem sõlmitud laenulepinguid tervikuna, vaid anti üle konkreetsest võlasuhtest tulenev kohustus.
2(12)
2-18-8699 Hageja oli võlgniku osanik (30%). Hageja andis laenu, mille võlgnik osaühingult Toletum laenusaajana üle võttis, parvlaevade ostu finantseerimiseks. Parvlaevade omandiõiguse üleminekul sõlmis võlgnik parvlaeva rendilepingu parvlaeva omanikuga. Võlgnik sõlmis omakorda parvlaeva rendilepingu kostjaga II. Kostja II pidi tasuma iga kuu rendimakseid. Rendimaksetest pidi võlgnik tasuma laenukohustused, sh laenukohustuse hageja vastu. Võlgniku 2014. a majandusaasta aruandest nähtuvalt sõlmis võlgnik pikaajalised kasutusrendi- ja finantseerimislepingud. Kostja II oli võlgniku osanik (15%). Aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus, kelle ainuaktsionär on V. Leedo, oli võlgniku osanik (25%). Kostja II kontrollis otse ja seotud isikute kaudu võlgniku suurimat osalust. Hageja ja kostja II olid mõlemad võlgnikuga seotud isikud. Hageja oli võlgniku võlausaldaja ja kostja II võlgnik. Hageja andis võlgnikule nn omaniku laenu ning laenuna antud rahasummad kanti üle osaühingule Toletum. Osaühingule Toletum kantud laenud võttis üle võlgnik. Poolte seotuse tõttu ei sõlmitud kõiki kokkuleppeid, sh tähtaegade pikendamise kokkuleppeid, eraldi kirjalikus dokumendis. Kokkulepped laenude tähtaegade pikendamiseks sõlmiti eesmärgiga tagada võlgniku tegevuse jätkumine ning vältida pankrotti. Kohustuse tasumise edasilükkamine oli poolte huvides. Kuna võlgnikul ei olnud raha, ei saanud hageja võlgnevust temalt sisse nõuda. Võlgniku kõik juhatuse liikmed tunnistasid hagejale võlgnevust. Kostjad ei olnud hageja nõude aluseks oleva õigussuhte osalised. Hageja nõue tulenes hageja ja võlgniku vahelisest õigussuhtest. Seega esitasid õigussuhte kohta vastuväited kolmandad isikud. Kostja II oli võlgniku võlgnik. Kostja II võlgnetav põhisumma ületas 4 miljonit eurot. Kostja II võlgnevuse tõttu jäi võlgnikul hageja nõue täitmata. Kostja II eesmärk oli hagejast kui võlgniku võlausaldajast vabaneda, et keegi ei rahastaks kostjalt II võlgnevuse sissenõudmist. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Võlgnik tunnistas võla olemasolu regulaarselt ja kajastas seda majandusaasta aruannetes. Võlgniku 2014. a majandusaasta aruandes tunnistasid kõik kolm juhatuse liiget hageja nõuet ja kohustuse tasumist pikendati kuni 1. juunini 2015. Richard Tomingas allkirjastas 9. juunil 2015 ja lisas resolutsiooni märke laenunõuete pikendamise kohta. Võlgnevust hagejale kinnitati lisaks mitmes saldoteatises. Saldokinnitus oli käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. O. Miil vastas ka võlausaldaja nõudeavaldusele ja kinnitas nõude olemasolu. Lisaks tegi võlgnik 26. aprillil 2015 hagejale osalise laenu tagasimakse 400 eurot. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja I taotles enda osas hagi läbi vaatamata jätmist. Mõlemad kostjad tuginesid hageja nõude aegumisele. Kostja I vastuväidete kohaselt pidi võlgnik kohustuse täitma 31. detsembril 2011. See tähtaeg kajastati ka võlgniku 2014. a majandusaasta aruandes. Majandusaasta aruandes võlgnevuse kajastamine ei olnud võla tunnustamine. Raamatupidajate saldokinnitused ei mõjutanud aegumist, kuna raamatupidajate kirjavahetus ja nende toimingud ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhet. Laenu tähtaega ei pikendatud 1. juulini 2015. Majandusaasta aruande kinnitamisel võis täiendava resolutsiooni osa lisada iga allakirjutaja. Võlgniku juhatuse liige V. Leedo kinnitas, et tema sellist resolutsiooni ei allkirjastanud ja see tekkis aruande allkirjalehele peale tema allkirja andmist. Lisaks tuli arvestada, et võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. Lepingute poolte tavapäraseks praktikaks oli sõlmida kokkuleppeid kirjalikult. On tõendamata, et alates 2011. a pikendati laenude tähtaegu suuliselt. Nõude tunnustamise menetluses osaledes olid võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul. Kostja II vastuväidete kohaselt oli nõude tasumise tähtpäev 31. detsember 2011. Tõendatud ei ole tähtaja pikendamine 1. juulini 2015. Pooled leppisid kokku, et nendevahelisi lepinguid võis muuta kirjalikus vormis. 30. septembri 2008 kokkuleppega võeti üle varasemad laenulepingud, sh kõik õigused ja kohustused. Muus vormis kokkulepped ei olnud pooltele täitmiseks siduvad. Hageja ei 3(12)
2-18-8699 tõendanud suuliste kokkulepete sõlmimist. Hageja ja võlgniku raamatupidajate vahelised saldokinnitused ei olnud käsitatavad nõude tunnustamisena ega saanud endaga kaasa tuua aegumise katkemist. Raamatupidajal puudus õigus äriühingut esindada ja äriühingu nimel tehinguid teha. Võlgniku kõik juhatuse liikmed ei andnud kunagi raamatupidajale õigust teha võlgniku nimel tehinguid. Kohustust oli võimalik tunnustada üksnes selleks pädevatel isikutel ühise tahteavalduse kaudu. Võlgniku 2014. a majandusaasta aruanne oli võltsimise tunnustega. Võlgniku juhatuse liikmed ei andnud ühist nõusolekut nõude tunnustamiseks. 2014. a majandusaasta aruandele lisati nõuete väidetava pikendamise kohta „resolutsioon“, mille allkirjastas R. Tomingas. Teised juhatuse liikmed seda ei allkirjastanud. Võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. O. Miili kirjavahetus enda advokaadiga ei olnud asjakohane tõend nõude tunnustamise tõendamiseks. Puudus alus arvestada
26.oktoobril 2015 tasutud 400 eurot põhivõlgnevuse katteks. Makse tegija ei saanud ise valida, millist kohustust ta täidab. Kui arvestada makse viivise katteks, siis see võis mõjutada vaid viivisenõude aegumise katkemist. Viivisenõude tasumisega ei saanud kaasneda põhivõla tunnistamist. 26. aprillil 2015 tehtud makse ei saanud katkestada aegumist, kuna nõue oli juba aegunud.
2.Harju Maakohus jättis 29. aprilli 2019. a määrusega läbi vaatamata hageja esitatud tuvastusnõuded. Määrus jõustus 24. juulil 2019.
3.Harju Maakohus lahendas oma 31. oktoobri 2019. a otsusega hageja alternatiivse nõude tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Kohus jättis hagi kostja I suhtes läbi vaatamata ja kostja II suhtes rahuldamata, seega jäi hageja nõue OÜ Dagenhart pankrotimenetluses tunnustamata. Maakohus leidis, et hageja väidetav põhinõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012 ning hageja esitas nõudeavalduse 12. jaanuaril 2018. Seega oli hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja väited selle kohta, et võlgnik korduvalt nõuet tunnistas ja laenu tagastamise tähtaega pikendati
1.juulini 2015, jäid kohtu hinnangul tõendamata. Poolte kokkuleppe kohaselt sai nõude aluseks olevat lepingut muuta üksnes kirjalikus vormis. Kohtule ei esitatud tõendeid, et nõude aluseks oleva lepingu pooled oleksid peale 31. detsembrit 2011, mil saabus laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumise tähtaeg, sõlminud kirjalikke kokkuleppeid laenulepingust tuleneva kohustuse tasumise tähtaja pikendamise kohta. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et majandusaasta aruannet kinnitades pikendasid juhatuse liikmed laenu tagastamise tähtaega vastavalt 1. juulini 2014 ja 1. juulini 2015. Digitaalallkirjade kinnituslehtedelt nähtus, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo allkirjastasid majandusaasta aruande mõned tunnid enne R. Tomingast ning nende allkirjastatud versioonil puudus igasugune märge laenu tagastamise tähtaegade pikendamise kohta. R. Tomingas lisas pikendamise resolutsiooni üksnes enda allkirjale, mitte majandusaasta aruandele. Juhatuse liikmete O. Miili ja V. Leedo allkirjadel ning majandusaasta aruandel tervikuna vastav märge puudus. Tunnistajad O. Miil ja V. Leedo kinnitasid kohtule, et R. Tomingase lisatud resolutsiooni nemad ei allkirjastanud. Seega ei saanud kohtu hinnangul asuda seisukohale, et juhatuse liikmed O. Miil ja V. Leedo tegid tähtaja pikendamise tahteavalduse. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud ainuüksi R. Tomingase kinnitused pikendada laenu tagastamise tähtaega. Laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et väidetav laen kajastati võlgniku 2013. ja 2014. a majandusaasta aruannetes. Õigussuhet ei saa kvalifitseerida tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi. Nõuete kajastamine majandusaasta aruandes ei tähenda automaatselt tähtaja pikenemist ega välista nõude aegumist. Ka majandusaasta aruannetest nähtus selgelt, et laenulepingu tähtaeg oli 31. detsember 2011.
4(12)
2-18-8699 Võlgniku ja võlausaldaja raamatupidajate vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saanud pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid. Nõude tunnustamiseks ja tähtaegade pikendamiseks oli vaja kõigi kolme juhatuse liikme allkirjaga saldokinnitust, mida aga ei ole kohtule esitatud. Nõude tunnustamine ja aegumise katkestamise soov ei olnud igapäevane majandustegevus ning selleks oli vajalik juhatuse liikmete nõusolek. Raamatupidajale ei olnud praegusel juhul antud õigust tunnustada nõudeid, pikendada laenulepingute tähtaegasid ega katkestada nõuete aegumist. Raamatupidajate saadetud saldokinnitustel oli üksnes raamatupidamislik tähendus. Hageja 16. mail 2017 võlgnikule adresseeritud nõudekiri ja O. Miili vastus ei tõendanud maakohtu hinnangul, et võlgnik oleks nõuet tunnustanud. Kuna nõudekirja koostanud advokaat oli O. Miili esindaja, siis oli tegu O. Miili kirjavahetusega iseendaga, mis ei ole asjakohane tõend. O. Miil vastas nõudekirjale teiste juhatuse liikmetega konsulteerimata. R. Tomingase väidet, et tema vastas samuti nõudekirjale, ei kinnita ükski tõend. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, ei saanud O. Miili ainuisikuline vastus iseenda nõudekirjale tähendada nõude tunnustamist. Nõuet ei tunnustatud ka võlgniku 26. aprillil 2015 hagejale tehtud 400 euro suuruse maksega. Kuivõrd nõude aluseks olevast lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012, siis oli sellest ajast alanud kolmeaastane aegumistähtaeg makse tegemise ajaks juba möödunud. Aegumine sai katkeda üksnes juhul, kui nõude aegumistähtaeg polnud veel möödunud. Aegunud nõude aegumistähtaeg ei saanud katkeda. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei saanud üksnes ühe juhatuse liikme (R. Tomingase) tehtud makse tähendada nõude tunnustamist, kuna selleks puudus teiste juhatuste liikmete nõusolek. Nõude tunnustamist ei tähendanud ka võlgniku vanne OÜ Reyna Trade pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-17-8371). Selle koostas O. Miil, kes oli ka hageja juhatuse liige kuni 19. septembrini 2018 ja ainuosanik, s.o huvitatud isik. R. Tomingas ja V. Leedo ei kinnitanud selgelt võlgnevuse olemasolu hagejale. OÜ Reyna Trade kui kolmanda isiku pankrotimenetluses esitatud vanne ei tõenda praeguses asjas hageja nõuet võlgniku vastu. Kostja I esitas 6. juunil 2018 maakohtule hagi enda 30 euro 28 sendi suuruse nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-18-8608). Kohus jättis selle 18. märtsi 2019. a määrusega läbi vaatamata. Määrus jõustus 9. septembril 2019. Kuna kostja I ei olnud enam võlgniku võlausaldaja, ei saanud ta ka olla praeguse menetluse kostjaks, mistõttu jättis maakohus hagiavalduse kostja I suhtes TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet OÜ Dagenhart pankrotimenetluses.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, muutes maakohtu 31. oktoobri 2019. a otsust menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata.
5(12)
2-18-8699 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid viitega TsMS § 654 lg-le 6. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas õigesti hageja nõude aegumist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus ning juhatuse liige V. Leedo laenu tagastamise pikendamiseks nõusolekut ei andnud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku majandusaasta aruannetes ja raamatupidamisdokumentides nõude kajastamine ei tõenda nõude tasumise tähtaega. Samuti ei tõenda viited majandusaasta aruannete auditeerimisele hageja laenu tasumise tähtaja pikendamist. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku 2014. a majandusaasta aruande digitaalsel allkirjastamisel on R. Tomingas allkirjastanud tagantjärele resolutsiooni „Taali Grupp OÜ ja Toletum OÜ nõuded on pikendatud kuni 01.07.2015.a.“. See on üksnes R. Tomingase tahteavaldus ega tõenda kõigi juhatuse liikmete nõusolekut laenu tähtaega pikendada. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid nõude täitmise tähtaja väidetava pikendamise kohta kõigi juhatuse liikmete osalusel ei kirjalikus ega suulises vormis. Kuivõrd hageja nõue aegus 1. jaanuaril 2015, ei saanud 26. aprillil 2015 võlgniku arvelduskontolt hageja arvelduskontole tehtud 400-eurone makse juba aegunud nõude aegumist katkestada ega peatada. Menetluskulude jaotuse kohta leidis ringkonnakohus, et õiglane on jätta kostja I menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda, kuna hagi ei jäänud läbi vaatamata mitte hagejast, vaid kostjast I tuleneval põhjusel. Selles osas muutis ringkonnakohus maakohtu otsust. Muutmata jäi maakohtu otsus osas, milles kostja II menetluskulud jäeti hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse hagi kostja II suhtes rahuldamata jätmist puudutavas osas, mille tulemusena jäi hageja nõue OÜ Dagenhart pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja leiab, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid otsuse tegemisel valesti materiaalõigust (TsÜS § 34 lg 2 ja TsÜS § 158). Samuti rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus jättis need rikkumised kõrvaldamata ja tegi põhjendamata otsuse, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja hinnangul on maa- ja ringkonnakohus TsÜS § 158 kohaldamisala ebaõigesti kitsendanud. Sellest lähtuvalt ei pidanud maa- ja ringkonnakohus TsÜS § 158 tähenduses nõude tunnustamiseks kuue aasta jooksul OÜ Dagenhart raamatupidaja väljastatud saldokinnitusi, milles OÜ Dagenhart kinnitas võlgnevust hagejale; OÜ Dagenhart juhatuse ühe liikme R. Tomingase OÜ Dagenhart majandusaasta aruandeid allkirjastades lisatud resolutsioone, milles R. Tomingas kinnitas võlgnevust hagejale; ega OÜ Dagenhart võlgnevuse osalist tagasimakset 2015. a kevadel. Need toimingud tulnuks lugeda nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 tähenduses. Kui kasvõi üks nimetatud toimingutest oli TsÜS § 158 tähenduses nõude tunnustamine, mis tõi kaasa hageja nõude aegumise katkemise, ei ole hageja nõue OÜ Dagenhart vastu aegunud. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu menetlusõiguse rikkumisi ning tegi otsuse, mis ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas puudutab hageja nõude võimalikku tunnustamist TsÜS § 158 tähenduses üksnes üks lause. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete sisulise hindamise korral oleks ringkonnakohus pidanud 6(12)
2-18-8699 jõudma järeldusele, et maakohus eksis, leides, et OÜ Dagenhart ei tunnustanud TsÜS § 158 tähenduses hageja nõuet. Hageja vaidlustas juba apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohad, mille kohaselt laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult ning isegi kui laenu tähtaega oleks võinud suuliselt pikendada, ei ole laenu tähtaja suuline pikendamine tõendatud. Mõlemad viidatud seisukohad tuginevad materiaalõiguse väärale kohaldamisele ning tõendite ebaõigele hindamisele. Hageja tugines mh asjaolule, et maakohus ei ole selles küsimuses mitmeid seisukohti otsuses (piisavalt) põhjendanud. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited hindamata ning maakohtu rikkumised kõrvaldamata. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, kas hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikult. Samuti on ringkonnakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata küsimuses, mis oli hageja laenu tähtaeg. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete nõuetekohase hindamise korral oleks ringkonnakohus pidanud järeldama, et hageja laenu tähtaega pikendati suuliselt vähemalt kuni 1. juulini 2015. Maakohus jättis hindamata hageja esitatud seisukoha, et isegi kui hageja nõue oleks aegunud, tuleks hagi rahuldada, kuna kostja II esitatud aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuigi hageja tugines apellatsioonkaebuses maakohtu ilmselgele olulisele menetlusõiguse rikkumisele, ei ole ringkonnakohus hageja etteheidet otsuses käsitlenud ega maakohtu rikkumist kõrvaldanud, sest ka ringkonnakohus ei hinnanud, kas aegumise vastuväite esitamine on kooskõlas hea usu põhimõttega.
8.Kostja II vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning viimase menetluskulud hageja kanda. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kohtud jätsid õigesti hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
11.Maakohus leidis, et hageja laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012 ning võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise ajaks, s.o 12. jaanuariks 2018, oli tema nõue aegunud. Maakohtu järeldustega nõustus ka ringkonnakohus (vt ringkonnakohtu otsuse p 41). Hageja on seisukohal, et laenu tagastamise tähtaega pikendati korduvalt suuliste kokkulepetega. Lisaks leiab hageja, et nõude aegumine on katkenud võlgniku korduva nõude tunnustamise tõttu. Igal juhul leiab hageja, et kostja II aegumise vastuväide on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleks jätta aegumine kohaldamata.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), kui jättis suures osas vastamata hageja apellatsioonkaebuse väidetele. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
12.1.Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja 7(12)
2-18-8699 põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt nt Riigikohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1; 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4.
12.2.TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Käesolevas asjas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu põhjendustega, mistõttu ta TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes neid ei korranud (ringkonnakohtu otsuse p 40). Siiski peab ringkonnakohus juhul, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja selle tulemusel jääb hagi rahuldamata, tulenevalt TsMS § 654 lg 5 esimesest lausest oma lahendis vastama hageja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendama, miks need ei anna alust asja maakohtust erinevalt lahendada ja hagi rahuldada (vt Riigikohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.4).
12.3.Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette peamiselt tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse väära tõlgendamist. Lisaks sisaldab apellatsioonkaebus ka etteheiteid, mille kohaselt maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja jättis osa hageja väiteid sisuliselt käsitlemata. Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist (vt ka Riigikohtu 3. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06, p 12; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 34). Küll tuleb aga eraldi hinnata kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 34).
12.4.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustikus nõutava põhjalikkusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa sisaldab suures osas refereeringut maakohtu tuvastatud asjaoludest, millest aga ei nähtu ringkonnakohtu enda seisukohad asja lahendamisel. Lisaks on hageja heitnud maakohtule ette menetlusõiguse, eelkõige põhjendamiskohustuse ja tõendite igakülgse hindamise kohustuse rikkumist. Ringkonnakohus ei ole hageja sellekohaseid väiteid sisuliselt hinnanud, nentides vaid ühe lausega, et ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme (vt ringkonnakohtu otsuse p 40). Samuti on hageja tuginenud apellatsioonkaebuses mitmele varasemas menetluses esitatud väitele, mis on jäänud maakohtu otsuses tähelepanuta. Näiteks toob hageja esile, et maakohus jättis kohaldamata VÕS § 13 lg 3, millele hageja oli esimese astme kohtu menetluses tuginenud (IV kd, tl 11 pöördel). Samuti esitas hageja maakohtu menetluses väite, et kostja II tuginemine aegumise vastuväitele on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6) (II kd, tl 193 pöördel). Kuigi hageja juhtis apellatsioonkaebuses neile rikkumistele tähelepanu, jättis ka ringkonnakohus oma otsuses maakohtu rikkumised kõrvaldamata, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 654 lg-st 5 tulenevaid nõudeid.
12.5.Otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise TsMS § 692 lg 4 järgi. 8(12)
2-18-8699 Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vastata sisuliselt kõigile hageja apellatsioonkaebuse väidetele, pöörates seejuures tähelepanu apellandi etteheidetele maakohtu menetluslike rikkumiste ja käsitlemata jäetud väidete kohta.
13.Kolleegium märgib asja õige lahendamise ja kohtupraktika ühtlustamise huvides järgmist.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, põhjendades oma järeldust, mille kohaselt hageja laenu tähtaega sai pikendada üksnes kirjalikus vormis. Tõlgendades 30. septembri 2008 lepingut mh VÕS § 29 reeglitest lähtudes, leidis maakohus, et esialgsetes laenulepingutes sisaldunud kirjalik vorminõue läks
30.septembri 2008 võla ülekandmise kokkuleppega üle (maakohtu otsuse p-d 58–62). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega (ringkonnakohtu otsuse p 42). Kohtute tuvastatud asjaolude põhjal saab 30. septembril 2008 sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppe õiguslikult kvalifitseerida lepingu ülevõtmisena (VÕS § 179), mille alusel vahetus võlasuhte pool ning kõik laenulepingutest tulenevad õigused ja kohustused, sh kokkulepe kirjaliku vorminõude kohta, jäid lepingupoolte suhtes kehtima.
15.Asjas on mh vaidluse all, kas olukorras, kus osaühingust võlgnikul on mitu (kolm) juhatuse liiget, kellel on ühine esindusõigus (TsÜS § 34 lg-d 2 ja 3, ÄS § 181 lg 1), saab üksnes ühe juhatuse liikme tehtud toiming tuua kaasa osaühingu vastu suunatud nõude aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (vt ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (TsÜS § 67 jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kolleegiumi varasema praktika kohaselt kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.1).
16.Kolleegium leiab, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 jj), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada TsÜS § 158 lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (TsÜS § 13) või piiratud teovõime (TsÜS § 8 lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis. Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks
9(12)
2-18-8699 olnud kohustatud isiku esindamise õigust (TsÜS § 115 jj). TsÜS § 115 jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. Kolleegiumi hinnangul tuleneb eeltoodust, et kui võlgnikust (kohustatud isikust) osaühingu juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus TsÜS § 34 lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühise esindusõiguse puhul ei kehtinud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saanud ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul TsÜS § 128 lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta.
17.Asja materjalide kohaselt on hageja ja võlgniku raamatupidajad vahetanud saldokinnitusi, kus hageja raamatupidaja on palunud võlgniku raamatupidajal kinnitada võlgniku võlgnevust hagejale. Vaidluse all oli nende saldokinnituste õiguslik tähendus, s.o kas neid sai käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 tähenduses või laenu tagastamise tähtaja pikendamisena. Kohtud leidsid, et võlgniku ja võlausaldaja raamatupidajate vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid, sest selleks on vaja juhatuse liikme allkirjaga saldokinnitust (vt maakohtu otsuse p 69, millega nõustus ka ringkonnakohus). Kolleegium märgib, et nii laenutähtaja pikendamise kohta tahteavalduse tegemine (TsÜS § 67) kui ka nõude tunnustamine TsÜS § 158 järgi on võimalik nii seadusliku kui lepingulise esindaja vahendusel, kusjuures arvestada tuleb esindusõiguse ulatust (TsÜS § 120). Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub, lähtudes käesoleva otsuse punktis 17 märgitust, eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (võlgniku raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega hinnata, kas võlgniku raamatupidajal oli oma tööülesannete täitmise raames niisugune esindusõigus (TsÜS § 115 jj), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitusi pidada võlgniku nimel tehtud avalduseks ning mis sai võlgniku jaoks TsÜS § 158 alusel kaasa tuua aegumise katkemise.
18.Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana.
18.1.Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda, kui ta ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole. Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib 10(12)
2-18-8699 olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik. Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (TsÜS § 129 lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatud eeldused).
18.2.TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt punktis 19.1 käsitletud talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Eelkõige saab niisugusest õigusnäivust loovast käitumisest rääkida juhul, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka TsÜS § 121 lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta. Seega tuleb TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava puhul tuleb käibes vajaliku hoolsuse järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav TsÜS § 75 lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist.
18.3.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul (juhul, kui otsese või kaudse tahteavaldusega volituse andmine ega talumisvolituse olemasolu ei leia kinnitust) pooltega arutada ja võtta seisukoht, kas äriühingule raamatupidamisteenust osutava isiku puhul kehtib õiguskäibes üldine eeldus, et sellelaadsel ametikohal töötavale isikule on antud õigus kinnitada mh suhetes teiste ettevõtjate raamatupidajatega enda töö- või käsundiandjal rahaliste kohustuste olemasolu selliselt, et kinnitusega kaasneb aegumise katkemine.
19.Kolleegium nõustub kohtutega, et võlgniku juhatuse ühe liikme majandusaasta aruandele antud digitaalallkirja resolutsioon, millele see juhatuse liige lisas märke laenunõuete pikendamise kohta, ei ole käsitatav võlgniku nõude tunnustamise avaldusena. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohast tahet tuleb väljendada võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saanud võlgniku
11(12)
2-18-8699 majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist. Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada.
20.Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja nõue on aegunud, tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka hageja esitatud seisukohta, mille järgi on kostjate tuginemine aegumise vastuväitele vastuolus hea usu põhimõttega.
21.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
22.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
31.detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.