Hageja AS SEB Pank Kostja aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus, esindajad vandeadvokaadid Kari-Paavo Koch ja Annely Sepp
Asja läbivaatamise kuupäev
3. veebruar 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420 osas, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2019. a otsus samas tsiviilasjas aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks 126 047 euro 82 sendi hulgas põhivõla 116 324 euro 27 sendi ja viivise 9723 euro 55 sendi väljamõistmise ning alates hagi esitamisest makstava viivise protsendina põhinõudelt 139 370 eurot 82 senti väljamõistmise osas.
2.Muuta maakohtu otsust, lugedes aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks välja mõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti ning alates hagi esitamisest makstav viivis protsendina 126 047 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt.
3.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420 muutmata.
4.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks 126 047 eurot 82 senti.
2-18-18420
4.3.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest 126 047 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt alates 5. detsembrist 2018 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
4.5.Jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus menetluskulud tema enda kanda.
4.6.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks menetluskulud 1440 eurot.
5.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
6.Jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. AS-il SEB Pank ei ole kassatsiooniastmes menetluskulusid.
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 5. detsembril 2018 Pärnu Maakohtule aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 140 600 eurot 82 senti ning viivise seaduses sätestatud määras 139 370 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. juunil 2013 garantiilepingu, mille p 3.1 kohaselt tagas kostja tagasivõtmatult ning hageja esimesel nõudmisel garantiilepingu p-s 2 nimetatud arvelduslaenulepingust (laenuleping) tulenevate kohustuste täitmist 195 000 euro ulatuses (garantiileping). Laenulepingu olid sõlminud hageja ja Aktsiaselts Sarbuss (võlgnik). Garantiilepingu p 3.2 alusel oli garantiiga tagatud nii põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmine, sh intressid, viivised ja leppetrahvid, samuti kahju hüvitamise, võlaõigusliku lepingu ülesütlemise või sellest lepingust taganemise kulud ja võla sissenõudmise kulud. Garantiilepingu p 3.3 kohaselt kehtib garantii ka siis, kui laenuleping vaidlustatakse või tunnistatakse tühiseks või kehtetuks või laenulepingut muudetakse. Garantiilepingu p 3.4 järgi kohustus kostja kandma lepingu alusel makstavad summad hageja esimesel nõudmisel hageja kirjalikus nõudes näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. Garantiilepingu p 13.3 järgi kehtis garantiileping laenulepingust tulenevate hageja kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni. Hageja esitas 16. oktoobril 2018 kostjale nõude garantiikohustuse täitmiseks 139 370 euro 82 sendi ulatuses hiljemalt 24. oktoobriks 2018. Kostja kinnitas hagejale 23. oktoobril 2018 saadetud kirjas, et on nõude kätte saanud ega soovi seda vaidlustada, kuid palus võimalust tasuda nõuded osamaksetena kuue kuu jooksul. Ta sai sama nõudekirja 24. oktoobril 2018 kätte ka tähitud kirjaga. Kuna kostja ei tasunud hagejale nõudekirjas märgitud garantiisummat, peab ta alates garantiinõude esitamisest kuni hagi esitamiseni maksma hagejale ka viivist 1230 eurot. Pärast 16. oktoobrit 2018 tagastati hagejale laenu 13 323 eurot, mistõttu on 28. veebruari 2019 seisuga laenulepingust tulenev põhivõlg 116 324 eurot 27 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Garantiileping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Garantiileping on tähtajatu ning selle sõlmimisel teadis ja arvestas kostja, et garantiileping tagab võlgnikuga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi, mille täitmise tähtpäev on 10. juuni 2014. Garantiilepingust tulenevad garantiisumma nõudmise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei tõendanud, et esitas kostjale garantiist tuleneva nõude garantiilepingu p 3.4 kohaselt. Garantiileping on tüüptingimustega leping, sh on 2(7)
2-18-18420 tüüptingimus garantiilepingu p 13.3, mille kohaselt kehtib garantiileping laenulepingust tulenevate hageja kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni. See tingimus ei saanud garantiilepingu osaks, kuna oli üllatuslik. Samuti oli see ebamõistlikult kahjustav ja tühine ning tüüptingimuse tühisust tuli eeldada. Hageja kuritarvitab enda õigusi, nõudes garantiisumma maksmist nõude tegelikust suurusest suuremas ulatuses. Ta on varem avaldanud, et laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu on hoopis 350 eurot 83 senti. Hageja tegelik nõue on väiksem ka seetõttu, et laenulepingu p-s 10.6 sätestatud viivisemäär on tüüptingimusena tühine. Nõue võlgniku vastu ei saanud 16. oktoobri 2018. a seisuga ületada 130 127 eurot 46 senti, sh põhivõlg 129 657 eurot 27 senti ja viivis 470 eurot 19 senti. Hagi esitamise ajal ei saanud hageja nõue ületada 118 131 eurot 12 senti, sh põhivõlg on 116 324 eurot 27 senti ja viivis 1806 eurot 85 senti.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 18. aprilli 2019. a otsusega hagi osaliselt, märkides otsuse resolutsiooni, et hagi rahuldatakse täielikult, ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja 126 047 eurot 82 senti, sh põhivõla 116 324 eurot 27 senti ja viivise 9723 eurot 55 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise seaduses sätestatud määras 139 370 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhinõue. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja hagilt tasutud riigilõiv. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole garantiileping heade kommetega vastuolus, lepingutingimused ei ole tasakaalust väljas ega kahjusta kostja huvisid. Garantiisumma väljamaksmise eeldused on täidetud. Hageja on tõendanud, et ta esitas kostjale kirjaliku nõude allkirja vastu või tähitud kirjaga. Hageja ei kuritarvitanud enda õigusi. 29. veebruari 2019 seisuga oli hageja nõudeks tagastamata laen 116 324 eurot 27 senti, millele lisandus viivis 16. oktoobri 2018. a seisuga 9723 eurot 55 senti. Hageja nõue ei saanud olla kostjale üllatuslik. Kuna võlgnik ei olnud laenu saajana tarbija, ei kohaldu tarbijalaenu sätted. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud ulatuses, mis on õiglane ja põhjendatud.
4.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Jäädes oma varasemate vastuväide juurde, leidis kostja, et kohtuotsus on põhjendamata ning menetluskulud valesti jaotatud. Maakohus ei põhjendanud mh seisukohta, miks tuleb edasiulatuv viivis mõista välja 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt, kuigi hagi esitamise ajal ei saanud hageja põhinõue olla suurem kui 116 324 eurot 27 senti.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Jäädes oma varasemate seisukohtade juurde, märkis hageja mh, et garantiiga tagatava kohustuse koosseisus toimuvad muutused ei muuda asjaolu, et garantiiga tagatav võlg oli 16. oktoobri 2018. a seisuga 139 370 eurot 82 senti ning 28. veebruariks 2019 oli võlg lisandunud viivise tõttu kokku juba 206 258 eurot 14 senti. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. augusti 2019. a otsusega maakohtu otsuse hagi täieliku rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, märkides resolutsiooni, et hagi rahuldatakse osaliselt ning kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ja hageja menetluskuludest 80% kostja kanda, mõistes temalt hageja kasuks välja 1440 eurot. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt eksis maakohus otsuse resolutsioonis, kuna märkis, et hagi rahuldatakse. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb selles osas otsust muuta ja märkida, et hagi rahuldatakse osaliselt.
3(7)
2-18-18420 Garantiileping ei ole heade kommetega vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel või ebamõistlikult kahjustav võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi. Iseenesest ei ole välistatud, et garantiileping on vastuolus heade kommetega või ebamõistlikult kahjustav, kuid praeguste asjaolude korral ei ole seda võimalik järeldada. Garantii olemusest tulenevalt võtabki ainult garantiiandja kohustuse (nt maksta rahasumma võlausaldaja esimesel nõudmisel). Seega garantiiandja ning võlausaldaja õigused ja kohustused on garantii olemuse tõttu oluliselt erinevad. Seetõttu ei ole asjakohane väita, et poolte õigused ja kohustused on tasakaalust väljas. Heade kommetega vastuolus ega ebamõistlikult kahjustav ei ole ka garantiileping seetõttu, et tagatava võlasuhte muutmisega saab pikendada garantiist tulenevat nõude esitamise tähtaega. Seadus ei keela pooltel sellist garantiilepingut sõlmida. VÕS § 155 ei sätesta garantii kehtivuse eeldusena garantiinõude esitamise tähtaja kokkulepet. Samuti ei näe seadus ette, et võlausaldajal peab püsima kontroll tagatava võlasuhte muutmise üle ning garantii ei või olla võlausaldaja üks mitmest tagatisest. Olukorras, kus seadus ei piira kirjeldatud kokkulepet, tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Ka ei ole õigusrahu põhimõttele tuginemine piisav olukorras, kus pooled ise ei soovinud konkreetses nõude esitamise tähtajas kokku leppida, vaid allutasid nõude esitamise tähtaja tagatava võlasuhte muudatustele. Pooled on majandustegevuses tegutsevad isikud, kellelt tuleb oodata kõrgemat hoolsust ja õigusteadlikkust. Sellistele isikutele ei laiene seaduses sätestatud tarbijate kaitsenormid. Seadus ei näe garantiist tulenevate nõuete esitamise tähtajale ette aegumistähtaja pikendamisele sarnast piirangut (TsÜS § 145 lg 2). Garantiilepingu p-d 3.3 ja 13.3 ei ole tühised, s.o vastuolus heade kommetega või ebamõistlikult kahjustavad. Garantiilepingu p 13.3 oli saanud lepingu osaks. Garantiilepingu p 3.4 eeldused on täidetud. Olukorras, kus kostja on digitaalselt allkirjastatud kirjaga kinnitanud hageja garantiinõude elektroonilist kättesaamist ning nõude olemasolu, võib garantiinõude hilisemast täitmisest keeldumine, tuginedes valele nõude edastamise viisile, olla pahauskne. Hageja ei kuritarvita enda õigusi. Hageja ei ole selgitanud, miks ta leidis 24. septembri 2018. a kirjas, et laenulepingust tulenev nõue on 350 eurot 83 senti. Hageja 16. oktoobri 2018. a nõudekirjale vastates kinnitas kostja hageja suuremat nõuet ega soovinud seda vaidlustada. VÕS § 155 lg 2 järgi ei saa kostja garantiinõudele esitada tagatavast võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid, sh tühisuse vastuväidet. Selle sätte järgi ei sõltu garantiiandja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Kostja väide, et hageja kuritarvitab garantiilepingu õigusi, ei ole asjakohane. Maakohus mõistis põhjendamatult garantiisumma kostjalt välja ainult osaliselt. Arvestades, et garantii oli kehtiv ning garantiijuhtum oli esinenud, on 139 370 euro 82 sendi suuruse garantiisumma eeldused täidetud. Seega mõistis maakohus õigesti välja viivise 139 370 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt. Kuigi maakohtu menetluses on väidetud, et osaliselt koosneb võlgniku suhtes esitatud laenulepingust tulenev nõue viivisenõudest, ei takista VÕS § 113 lg 6 edasiulatuva viivise nõudmist kogu garantiinõudelt, s.o 139 370 eurolt 82 sendilt, sest hageja esitas võlausaldajana kostja vastu garantiist tuleneva nõude.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista kostja menetluskulud hagejalt välja. Kohtud jätsid alusetult kohaldamata TsÜS § 86 lg 1, sest garantiileping on vastuolus heade kommetega. Ringkonnakohus jättis kohaldamata VÕS § 37 lg 3 või § 42 lg 1 ja § 41, sest garantii on 4(7)
2-18-18420 sõlmitud tüüptingimustel, ebamõistlikult pika garantiitähtaja sätestamine tüüptingimusena on üllatuslik ja kostjat ebamõistlikult kahjustav ning garantii tähtaeg tuleb tüüptingimuse tühisuse tõttu määrata VÕS § 41 alusel. Hagejal ei ole laenulepingust tulenevat nõuet garantiis nõutud suuruses, mistõttu kuritarvitab hageja garantiist tulenevaid õigusi ning ringkonnakohus on eksinud VÕS § 155 lg 2 kohaldamisel ja jätnud kohaldamata VÕS § 6, § 42 lg 1, lg 3 p 5 ja § 44. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata ka TsÜS § 138 ning VÕS § 6 ja § 113 lg 6 ning eksinud seetõttu edasiulatuva viivise väljamõistmisel. Kohtud on alusetult välja mõistnud edasiulatuva viivise esialgselt haginõudelt (139 370 eurot 82 senti), mitte kohtuotsusega rahuldatud põhinõudelt (116 324 eurot 27 senti).
8.Hageja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Garantiileping ei ole tühine, garantiilepingu tingimused ei ole üllatuslikud ega kostjat ebamõistlikult kahjustavad, garantiisumma väljamaksmise eeldused on täidetud. Hageja ei ole käitunud pahas usus. Kuna tema nõue oli 16. oktoobril 2018 garantiinõude esitamise ajal 139 370 eurot 82 senti, on edasiulatuv viivis mõistetud kostjalt õigesti välja sellelt nõudelt. Hageja viivisenõue on põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 järgi tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega loeti 126 047 euro 82 sendi suurune nõue koosnevaks põhivõlast 116 324 eurot 27 senti ja viivisest 9723 eurot 55 senti ning mõisteti alates hagi esitamisest välja viivis arvutatuna 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Kolleegium muudab maakohtu otsust selliselt, et loeb kostjalt hageja kasuks välja mõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti ning alates hagi esitamisest viivise protsendina sellest nõudest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kas garantiileping on tühine heade kommete vastasuse tõttu ja kas hageja kuritarvitab garantiist tulenevaid õigusi. Seejärel käsitleb kolleegium rahuldatud nõude koosseisu ja edasiulatuva viivise väljamõistmise tingimusi ning teeb menetluslikud otsustused.
11.Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et garantiileping on kehtiv, kuna see ei ole heade kommete vastane ja seega tühine. Kolleegium nõustub kohtute selle seisukohaga. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et hageja kuritarvitab garantiist tulenevaid õigusi, märgib kolleegium järgmist. Hageja nõue kostja vastu põhineb pangagarantiil, mis on oma olemuselt mitteaktsessoorne. VÕS § 155 lg-te 2 ja 3 järgi ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees garantiiga tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest ning garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Seega ei ole poolte sõlmitud garantiileping ja sellest tulenev nõue seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et üksnes garantiilepingule ei ole lubatud tugineda, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ja rikuks hea usu põhimõtet. Seejuures tuleb õiguste kuritarvitamise üle otsustamiseks hinnata, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult, saamaks endale varalist eelist, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav ning tõendid, mis jätavad kahtluse või 5(7)
2-18-18420 nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Kolleegiumi seisukoha järgi ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas garantiiga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garantiisumma maksmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust ei ole tegelikult olemas (nr 3-2-1-49-12, p 11). Kolleegium jääb eeltoodu juurde. Ringkonnakohus on kooskõlas VÕS § 155 lg-tega 2 ja 3 ning Riigikohtu viidatud seisukohtadega hinnanud kostja väidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta ning leidnud, et hageja ei ole oma õigusi kuritarvitanud. Kolleegiumil ei ole alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale.
12.Hageja palus 5. detsembril 2018 esitatud hagis mõista kostjalt välja 140 600 eurot 82 senti, sh põhivõlg 139 370 eurot 82 senti ja viivis garantiinõude esitamisest kuni hagi esitamiseni 1230 eurot, ning alates hagi esitamisest viivise 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 126 047 eurot 82 senti, sh põhivõlg 116 324 eurot 27 senti ja viivis 9723 eurot 55 senti. Alates hagi esitamisest mõistis maakohus viivise välja hagis esialgu esitatud, s.o 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt põhjendusega, et tegemist on garantiinõudega, mis on sõltumatu sellega tagatavast nõudest. Ringkonnakohus luges vaikides maakohtu väljamõistetud 126 047 eurot 82 senti põhinõudeks (ringkonnakohtu otsuse p 17), kuid ei muutnud maakohtu seisukohta, millega loeti rahuldatud nõue koosnevaks põhivõlast ja viivisest ning mõisteti alates hagi esitamisest viivis välja arvutatuna 139 370 euro 82 sendi suuruselt nõudelt. Kolleegium ei nõustu eeltoodud osas kohtutega.
13.Maakohus ei ole põhjendanud, miks sisaldab otsusega rahuldatud 126 047 euro 82 sendi suurune nõue põhivõlga 116 324 eurot 27 senti ja viivist 9723 eurot 55 senti (TsMS § 442 lg-d 5 ja 8). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõue põhineb garantiil, mis tagas võlgniku põhi- ja kõrvalkohustuste täitmist, st muu hulgas ka viivisenõuet. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõudis kostjalt garantiisumma maksmist 16. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas ning kostja kinnitas hageja nõude olemasolu sellele e-kirjale 23. oktoobril 2018 vastates. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et kostja sai garantiinõude kätte ka tähitud kirjaga 24. oktoobril 2018. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kostja ei saanud olla enne garantiinõude kättesaamist garantiisumma väljamaksmisega viivituses. Kolleegiumi hinnangul jätsid kohtud kostjalt 126 047 euro 82 sendi suuruse rahasumma väljamõistmisel selle nõude koosseisu märkides ekslikult tähelepanuta, et hagi eset ja asjaolusid (garantiinõue) arvestades ongi see hageja põhinõue kostja vastu. Kuna kohtud on asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teinud, on kolleegiumil võimalik kohtute rahuldatud nõude koosseisu osas otsust muuta, lugedes kostjalt hageja kasuks väljamõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti.
14.Kolleegium leiab, et kohtud eksisid viivise väljamõistmisel TsMS §-s 367 sätestatu vastu. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viidatud sätte teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest. Säte lähtub põhimõttest, et otsuse tegemise ajani jooksev viivis on otsuse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks ja alates otsuse tegemisest jooksma hakkav, s.o edasiulatuv viivis ei ole veel sissenõutav. Viidatud sätte järgi mõistab kohus edasiulatuva viivise välja protsendina põhinõudest. Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus 6(7)
2-18-18420 põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. Siinjuures ei ole oluline, kas nõue tuleneb garantiisuhtest või mõnest muust õigussuhtest. Eeltoodud põhimõte kohaldub TsMS § 367 järgi ka olukorras, kus kohus, rahuldades alates hagi esitamisest arvutatud viivise nõude, ei ole otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivist mõistnud välja kindla summana. Seega tuleb ka alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni makstava viivise aluseks võtta otsusega rahuldatud põhinõue.
15.Ringkonnakohus leidis, et maakohus mõistis ekslikult kostjalt põhinõudena välja vähem, kui hageja oli hagiavalduses nõudnud. Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega rahuldati tema põhinõue hagiavalduses taotletuga võrreldes väiksemas ulatuses, võis ringkonnakohus küll juhtida tähelepanu maakohtu eksimusele õigusnormi kohaldamisel, kuid kuivõrd maakohtu otsus oli hageja põhinõude suuruse osas jõustunud, tuli ringkonnakohtul sellest lähtuda (TsMS § 456 lg 4 teine lause ja § 651 lg 1). Eeltooduga arvestades sai ringkonnakohus mõista ka viivise välja maakohtu otsusega rahuldatud põhinõudelt, s.o 126 047 eurolt 82 sendilt (p 14). Kolleegium märgib, et kohtute seisukoht alates hagi esitamisest makstava viivise väljamõistmise kohta protsendina hagiavalduses esitatud, mitte otsusega rahuldatud põhinõudest, võib tekitada ebaselgust otsuse täitmisel. Kuna kohtutäitur peab täitemenetluses lähtuma formaliseerituse põhimõttest, saab TsMS §-s 367 sätestatud viivise arvutamise aluseks olla ainult otsusega rahuldatud põhinõue. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et alates hagi esitamisest nõutud viivise aluseks tuleb võtta rahuldatud põhinõue, s.o 126 047 eurot 82 senti.
16.Kuna ringkonnakohus leidis õigesti, et hagi rahuldatakse osaliselt, on ringkonnakohus põhjendatult muutnud menetluskulude jaotust ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja osa hageja menetluskulust (riigilõivust) (TsMS § 163 lg 1, § 173 lg 3, § 174 lg 5). Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mistõttu jäävad tema kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel tema enda kanda. Hagejal ei tekkinud Riigikohtus menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja mida kostjalt välja mõista.
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare, Peeter Jerofejev, Kai Kullerkupp
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.