Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS SEB Pank (registrikood 10004252), tehinguline esindaja Janek Alvela Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus (registrikood 10131720), tehingulised esindajad vandeadvokaadid Kari-Paavo Koch ja Annely Sepp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 18.04.2019.a otsus osas, milles maakohus märkis, et rahuldada hagi täielikult, samuti osas, milles maakohus jättis kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda ja määras sellele vastavalt menetluskulud summaarselt kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles märgitakse, et rahuldada hagi osaliselt ja milles jäetakse kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1440 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
2.1.Rahuldada hagi osaliselt.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420
2.2.Välja mõista AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus AS SEB Pank kasuks 126 047,82 eurot s.h. põhivõlg 116 324,27 eurot ja viivis 9723,55 eurot.
2.3.Välja mõista AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus AS SEB Pank kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (hagi esitamise seisuga 139 370,82 eurot) alates 05.12.2018.a kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
2.4.Jätta AS SEB Pank menetluskulud 80% ulatuses aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kanda.
2.5.Jätta aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus menetluskulud tema enda kanda.
2.6.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS SEB Pank kasuks menetluskulud 1440 eurot.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Tagastada aktsiaseltsile Holostovi Kinnisvarahaldus apellatsioonkaebuselt enammakstud riigilõiv 300 eurot aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus arveldusarvele nr EE342200221014130884 (Swedbank AS). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 05.12.2018.a kostja vastu hagi Pärnu Maakohtusse, milles nõudis kostjalt garantiist tulenevat põhinõuet 139 370,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist nimetatud summalt kuni hagi esitamiseni perioodi 25.10.2018.a-04.12.2018.a eest 1230 eurot ja edasiulatuvat viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.06.2013.a garantiilepingu nr 2013016564 (edaspidi garantiileping). Garantiilepingu p 3.1 kohaselt tagas kostja tagasivõtmatult ning hageja esimesel nõudmisel garantiilepingu p-s 2 nimetatud arvelduslaenulepingust nr 2013014481 (edaspidi ka laenuleping) tulenevate kohustuste täitmist 195 000 euro ulatuses. Laenuleping oli sõlmitud hageja ja Aktsiaselts Sarbuss (edaspidi võlgnik) vahel. Garantiilepingu p 3.2 alusel oli garantiiga tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, sealhulgas intresside, viiviste ja leppetrahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise, võlaõigusliku lepingu ülesütlemise või sellest taganemisega seotud kulude ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustused. Garantiilepingu p 3.3 kohaselt kehtib garantii ka siis, kui laenuleping vaidlustatakse või see tunnistatakse tühiseks või kehtetuks või laenulepingut muudetakse. Garantiilepingu p 3.4 kohaselt kohustus kostja kandma lepingu alusel makstavad summad panga esimesel nõudmisel panga kirjalikus nõudes näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. Garantiilepingu p 13.3 kohaselt kehtis garantiileping kuni laenulepingust tulenevate hageja kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420 16.10.2018.a esitas hageja kostjale nõude garantiikohustuse täitmiseks 139 370,82 euro ulatuses hiljemalt 24.10.2018.a. Kostja vastas hagejale 23.10.2018.a kirjaga, milles kinnitas, et on hageja nõude kätte saanud ning ei soovi nõudeid vaidlustada, kuid palus võimalust tasuda nõuded osamaksetena kuue kuu jooksul. Hageja saatis kostjale ka tähitud nõudekirja, mille kostja sai 24.10.2018.a kätte. Kostja ei tasunud nõudekirjas märgitud garantiisummat. Hageja leidis, et kostjal tuleb tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 155 nõutud garantiisumma hagejale tasuda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul oli garantiileping tühine, kuna see ei olnud kooskõlas heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 tähenduses. Garantiileping oli sisuliselt tähtajatu. Garantiilepingu sõlmimisel teadis ja arvestas kostja, et garantiileping tagab laenulepingust tulenevaid kohustusi, mille täitmise tähtpäev on 10.06.2014.a. Garantiilepingust tulenevad eeldused, selleks et hageja saaks garantiisummat nõuda, ei olnud täidetud. Hageja ei tõendanud, et esitas kostjale garantiist tuleneva nõude garantiilepingu p 3.4 kohaselt. Kostja väitis veel, et garantiileping on tüüptingimustega leping, sh on tüüptingimus garantiilepingu p 13.3 (VÕS § 35 lg 1). Viidatud lepingupunkti kohaselt kehtib garantiileping laenulepingust tulenevate hageja kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni. Kostja hinnangul ei saanud garantiilepingu p 13.3 lepingu osaks, kuna oli üllatuslik (VÕS § 37 lg 3). Samuti oli see ebamõistlikult kahjustav ja tühine (VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19). Tüüptingimuse tühisust tuli kostja hinnangul VÕS §-st 44 tulenevalt eeldada. Samuti väitis kostja, et hageja kuritarvitab enda õigusi, nõudes garantiisumma maksmist suuremas ulatuses, kui on ta tegelik nõue võlgniku vastu. Hageja varasemast kirjast nähtub, et hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu on hoopis 350,83 eurot. Ühtlasi leidis kostja, et hageja tegelik nõue on ka seetõttu väiksem, et laenulepingu p 10.6, mis reguleerib viivisemäära, on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt (otsuse resolutsioonis märgitud, et hagi rahuldada täielikult). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 126 047,82 eurot ning viivise summalt 139 370,82 eurot alates 05.12.2018.a kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Otsuse kohaselt ei olnud garantiileping heade kommetega vastuolus. Lepingutingimused ei olnud tasakaalust väljas ega kahjustanud kostja huvisid. Maakohtu hinnangul olid garantiisumma väljamaksmise eeldused täidetud. Garantii väljamaksmise eeldus oli hageja poolt kirjaliku nõude esitamine kostjale allkirja vastu või tähitud kirjaga. Maakohtu hinnangul näitas hageja kohtule, et täitis nimetatud eelduse. Maakohus leidis, et hageja ei kuritarvitanud enda õigusi. Hageja nõue koosnes seisuga 29.02.2019.a tagastamata krediidist 116 324,27 eurot, millele lisandus viivis seisuga 16.10.2018.a 9723,55 eurot. Kohtu hinnangul ei olnud laenulepingus sätestatud viivisemäär vastuolus seadusega. Viited tarbijalaenulepingust tulenenud kohtupraktikale ei olnud kohtu arvates asjakohased. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja hinnangul on maakohtu otsus põhjendamata. Kostja kordas enda maakohtus esitatud seisukohti. Lisaks märkis kostja, et maakohus eksis menetluskulude jaotusega. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, oleks maakohus pidanud menetluskulud välja mõistma proportsionaalselt hagi
3(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420 rahuldamise ulatusele. Ka eksis maakohus edasiulatuva viivise väljamõistmisel, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise alates hagi esitamisest põhinõudelt 139 370,82 eurot. Hageja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 126 047,82 eurot ja viivise alates hagi esitamisest summalt 139 370,82 eurot, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.
7.Ringkonnakohus selgitab apellatsioonkaebuse ulatust. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles soovib tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jäetaks hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtusse hagi, milles soovis põhinõude 139 370,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1230 eurot ja alates hagi esitamisest edasiulatuva viivise põhinõudelt, väljamõistmist. Maakohus tegi otsuse, millega mõistis välja põhinõude 126 047,82 eurot ning edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest summalt 139 370,82 eurot. Sisuliselt jättis maakohus seega hagi osaliselt rahuldamata, s.o osaliselt põhinõude 13 323 eurot (139 370,82 eurot - 126 047,82 eurot = 13 323 eurot) ning põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise osas 1230 eurot. Samal ajal märkis maakohus vääralt otsuse resolutsioonis, et rahuldab hagi täielikult. Osas, milles maakohus hagi rahuldamata jättis, otsus jõustus, kuna hageja ei esitanud selles osas maakohtu otsuse peale kaebust. Seega ei saa käesolev apellatsioonkaebus selles osas otsust mõjutada.
8.Kuna maakohus eksis enda otsuse resolutsiooni p-s 1, milles märkis, et hagi rahuldada, tuleb selles osas otsust muuta ja märkida, et hagi rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et maakohus mõistis õigesti välja garantiist tuleneva põhinõude, kuid tegi seda põhjendamatult ainult osaliselt. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus jättis enda otsuse põhjendamata. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei põhjendanud enda otsust piisavalt ning esitas kohati ekslikke põhjendusi. Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi.
9.Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et garantiilepingu p-d 3.3 ja 13.3 on tühised. Kuigi kostja leiab, et garantiilepingu p 3.3 on heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86 lg 1) ning garantiilepingu p 13.3 ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1), on kostja põhjendused mõlemal juhul sarnased. Sarnastele põhjendustele tuginedes leiab kostja, et garantiilepingu p 13.3 ei ole saanud lepingu osaks, kuna on üllatuslik (VÕS § 37 lg 3). Sisuliselt on kostja hinnangul ebaõiglane olukord, kus garantiiga tagatava võlasuhte muutmisega võib garantiilepingust tulenevat nõude esitamise tähtaega pikendada teoreetiliselt lõpmatult. Kostja väidab, et garantiilepingust tulenevalt on õigused ja kohustused tasakaalust väljas, hageja võib ebamõistlikult pika tähtaja jooksul esitada garantiinõude, kostjal ei ole võimalik kontrollida tagatavast võlasuhtest tuleneva lepingu muutmist, hageja on ennast üle taganud ning selline garantiileping riivab kostja õigusrahu.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420
10.Ringkonnakohus ei leia, et vaidlusalune garantiileping oleks heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 alusel või ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt. Ringkonnakohus selgitab, et iseenesest ei ole välistatud, et garantiileping on vastuolus heade kommetega või ebamõistlikult kahjustav. Samal ajal ei ole käesoleval juhul kohtu ette toodud asjaolude pinnalt võimalik seda leida. Ringkonnakohus selgitab, et garantii olemusest tulenevalt võtabki ainult garantiiandja kohustuse (nt maksta rahasumma võlausaldaja esimesel nõudmisel). Seega garantiiandja ning võlausaldaja õigused ja kohustused ongi garantii olemusest tulenevalt oluliselt erinevad, mistõttu pole asjakohane tugineda väitele, et poolte õigused ja kohustused on tasakaalust väljas. Heade kommetega vastuolus ega ebamõistlikult kahjustav ei ole ka garantiileping seetõttu, et tagatava võlasuhte muutmisega saab pikendada garantiist tulenevat nõude esitamise tähtaega. Seadus ei piira pooltel sellises garantiilepingus kokku leppida. VÕS § 155 ei näe ette, et garantii kehtivuse eeldus on kokkulepe garantiinõude esitamise konkreetses tähtajas, nt 3 aastat. Samuti ei näe seadus ette, et võlausaldajal peab püsima kontroll tagatava võlasuhte muutmise üle ega seda, et garantii ei võiks olla võlausaldaja üks mitmest tagatisest. Olukorras, kus seadus selgelt kirjeldatud kokkulepet ei piira, tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Ka ei ole õigusrahu põhimõttele tuginemine piisav olukorras, kus pooled ise ei soovinud konkreetses nõude esitamise tähtajas kokku leppida, vaid allutasid nõude esitamise tähtaja tagatava võlasuhte muudatustele.
11.Kostja tugines enda põhjendustes veel tarbijatega seonduvale kohtupraktikale (vt apellatsioonkaebuse p-d 2.4.10.7-2.4.10.10). Ringkonnakohus selgitab, et selline kohtupraktika ei ole käesoleval juhul rakendatav. Nii hageja kui ka kostja on majandustegevuses tegutsevad isikud, kellelt on oodata kõrgemat hoolsust ja õigusteadlikkust. Sellistele isikutele ei laiene seadusest samasugune kaitse nagu tarbijatele. Samuti ei käsitleta viidatud kohtupraktikas garantiid. Ringkonnakohus märgib veel, et kostja poolt esile toodud analoogia aegumistähtajaga ei ole kohane, kuna seadus ei näe garantiist tulenevate nõuete esitamise tähtajale ette sarnast piirangut, nagu on seatud aegumistähtaja pikendamisele (TsÜS § 145 lg 2). Samuti ei ole asjakohane viide VÕS § 42 lg 3 p-le 19, kuna sätte eeldused ei ole kooskõlas käesoleva vaidluse asjaoludega. Ühtlasi ei nõustu ringkonnakohus, et garantiilepingu p 13.3 ei ole saanud lepingu osaks VÕS § 37 lg-st 3 tulenevalt. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades, et kostja on majandustegevuses tegutsev isik ning garantiilepingust endast (sh p 13.3 sõnastusest) nähtub selgelt, et pooled ei leppinud kokku konkreetses nõude esitamise tähtajas, ei ole mõeldav, et nimetatud lepingupunkt oleks saanud olla kostjaga sarnase mõistliku isiku jaoks üllatuslik.
12.Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et garantiileping on p-de 3.3 ja 13.3 osas tühine, s.o vastuolus heade kommetega või ebamõistlikult kahjustav. Samuti ei saa asuda seisukohale, et garantiilepingu p 13.3 ei ole saanud lepingu osaks. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus kostja väiteid seoses sellega, milline peaks olema garantiilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg ning kas hageja esitas garantiinõude hilinenult (vt apellatsioonkaebuse p 2.4.12).
13.Järgnevalt väidab kostja apellatsioonkaebuses, et hagejal ei ole õigust nõuda garantiisummat, kuna garantiilepingust tulenevad eeldused (garantiilepingu p 3.4) ei ole täidetud. Garantiilepingu p 3.4 kohaselt peab kostja kandma garantiilepingu alusel makstavad summad hageja esimesel nõudmisel hageja kirjalikus nõudes näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. Hageja kirjalik nõue loetakse kostja poolt kättesaaduks, kui see on kostja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjaga kostja garantiilepingus nimetatud
5(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420 asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Garantiilepingu p 3.4 tõlgendamisest nähtub, et garantiijuhtumi eeldus on kirjaliku nõude esitamine, andes garantiinõude üle kostjale kas allkirja vastu või edastades selle tähitult garantiilepingus märgitud aadressile. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas esitatud tõendite alusel usutav hageja väide, et hageja esitas kirjaliku garantiinõude tähitult garantiilepingus märgitud aadressile. Hageja esitatud väljastusteatest tuleneb, et tähitud kirjana edastatud dokument oli adresseeritud kostjale ja garantiilepingus nimetatud aadressile (t kd lk 70). Kostja sai saadetud dokumendi väljastusteate kohaselt 24.10.2018.a kätte. Nimetatud kuupäevale eelnevalt, s.o 16.10.2018.a, saatis hageja kostjale e-kirja, milles nõudis garantiisumma maksmist (t kd lk 6). Eelviidatud ekirjale vastas kostja 23.10.2018.a, milles kinnitas hageja nõude olemasolu (t kd lk 32). Arvestades, et nimetatud kuupäevade vahemikus suhtlesid pooled omavahel seoses garantiinõudega, on tõendeid kogumis hinnates usutav hageja väide, et hageja saatis garantiinõude kostjale ka tähitud kirjaga. Kostja samal ajal ei ole välja toonud, millise muu dokumendi ta 24.10.2018.a tähitult hagejalt kätte sai ning et see ei oleks olnud hageja garantiinõue. Arvestades eeltoodut, on garantiilepingu p 3.4 eeldused täidetud, mistõttu ei tule hinnata alternatiivset eeldust, s.o kas hageja andis kirjaliku garantiinõude kostjale üle allkirja vastu. Samal ajal märgib ringkonnakohus, et kirjaliku vormiga loetakse võrdseks ka elektroonilist vormi (TsÜS § 80). Olukorras, kus kostja on selgesõnaliselt digitaalselt allkirjastatud kirjaga kinnitanud hageja garantiinõude elektroonilist kättesaamist ning nõude olemasolu (t kd lk 32), võib garantiinõude hilisemast täitmisest keeldumine, tuginedes väärale nõude edastamismeetodile, olla pahauskne käitumine.
14.Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et hageja kuritarvitab enda õigusi (VÕS §-st 6), kuna tagatavast võlasuhtest tulenev nõue ei ole nii suur, nagu hageja garantiist tulenevalt nõuab. Kostja toob esile, et hageja on varasemalt kinnitanud, et tagatavast võlasuhtest tuleneva võlasumma suurus on 350,83 eurot. Ringkonnakohus ei leia, et hageja kuritarvitab enda õigusi. Riigikohus on selgitanud, et õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu (vt RKTKo nr 3-2-1-49-12, p 11). Vältimaks garantii kui mitteaktsessoorse tagatise õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlakstehtav ning tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad (ibid.). Hageja ei ole varasemalt selgitanud enda esitatud dokumentides, millest tulenevalt ta 24.09.2018.a kirjas (t kd lk 53) väitis, et laenulepingust tulenev nõue on 350,83 eurot. Samal ajal esitas hageja perioodi 01.10.2018.a-27.02.2019.a laenu tagasimaksete tasumise aruande (t kd lk 59-69) ning 16.10.2018.a nõudekirja (t kd lk 6), milles olevat nõuet kostja ise 23.10.2018.a kirjas (t kd lk 32) kinnitas ja vaidlustada ei soovinud. Eelnimetatud tõenditest tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et hageja kuritarvitab enda õigusi, esitades garantiinõude olukorras, kus tagatavat nõuet selgelt olemas ei ole.
15.Samuti väidab kostja, et hageja garantiinõue ei ole niivõrd suur, nagu hageja garantiist tulenevalt nõuab, kuna tagatavast võlasuhtest tulenev laenulepingu punkt 10.6, mis käsitleb viivisemäära, on tühine (VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5, § 44 lg 3). Kostja ekslikult nimetab seda garantiilepingu õiguste kuritarvitamiseks. Sisuliselt esitab kostja siiski vastuväite tagatava võlasuhte kehtivusele. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei saa kostja garantiinõudele esitada tagatavast võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid, sh tühisuse vastuväiteid. VÕS § 155 lg 2 kohaselt garantiiandja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Arvestades ka eelviidatud Riigikohtu praktikat, ei ole kostja selline väide õiguste
6(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420 kuritarvitamise vastuväitena sobiv ning ringkonnakohus jätab selle käsitlemata VÕS § 155 lg 2 alusel (vt apellatsioonkaebuse p 2.5.5).
16.Apellatsioonkaebuses märgib kostja ekslikult, et maakohus mõistis ebaõigesti välja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest põhinõudelt 139 370,82 eurot. Maakohus mõistis põhjendamatult välja hageja kasuks garantiinõude ainult osaliselt. Arvestades eeltoodut, s.o garantii oli kehtiv ning garantiijuhtum oli esinenud, olid seadusest tulenevad eeldused (VÕS § 155) täidetud, et välja mõista nõutud garantiisumma 139 370,82. Seega põhinõudelt 139 370,82 eurot viivise väljamõistmise osas tegi maakohus õige otsustuse. Ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi maakohtu menetluses on välja toodud, et osaliselt koosneb võlgniku suhtes esitatud laenulepingust tulenev nõue viivisenõudest, ei takista VÕS § 113 lg 6 edasiulatuva viivise nõudmist tervelt garantiinõudelt, s.t käesoleval juhul summalt 139 370,82 eurot, sest võlausaldaja esitas kostja suhtes garantiist tuleneva nõude.
17.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata apellatsioonkaebuse osas, milles kostja soovib tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks garantiist tuleneva põhinõude 126 047,82 eurot ning edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest põhinõudelt 139 370,82 eurot.
18.Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse tagastada enammakstud riigilõiv 300 eurot. Apellatsioonkaebuse hind on 137 196,82 eurot. Kostja tasus riigilõivu 1800 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt tuleb hagi hinnalt kuni 150 000 eurot tasuda riigilõivu 1500 eurot, s.o 300 eurot vähem kui kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasus. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks ja tagastab enammakstud riigilõivu kostja taotluses märgitud kontole RLS § 15 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulude jaotus
19.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kuna hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulude jaotuse määramisel lähtuda TsMS § 163 lg-st 1. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõudis kostjalt põhinõuet 139 370,82 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivist 1230 eurot, kokku 140 600,82 eurot (139 370,82 eurot + 1230 eurot = 140 600,82 eurot). Hagi rahuldati summas 126 047,82 eurot, s.o 90% hageja kogunõudest (126 047,82 eurot ÷ 140 600,82 eurot × 100% = 90%). Hagi jäi seega rahuldamata 10% ulatuses. Järelikult tuleb kostjal kanda 80% hageja menetluskuludest (90% - 10% = 80%) ning kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda.
20.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu menetluskulude jaotust, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude kindlaksmääramise tulemust (TsMS § 174 lg 5). Hageja ainus menetluskulu maa- ja ringkonnakohtus seisnes hagi esitamisel tasutud riigilõivus 1800 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1440 eurot (80% ÷ 100% × 1800 eurot = 1440 eurot). Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
7(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.04.2020 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420 osas, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2019. a otsus samas tsiviilasjas aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks 126 047 euro 82 sendi hulgas põhivõla 116 324 euro 27 sendi ja viivise 9723 euro 55 sendi väljamõistmise ning alates hagi esitamisest makstava viivise protsendina põhinõudelt 139 370 eurot 82 senti väljamõistmise osas.
2.Muuta maakohtu otsust, lugedes aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks välja mõistetuks põhinõudena 126 047 eurot 82 senti ning alates hagi esitamisest makstav viivis protsendina 126 047 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt.
3.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420 muutmata.
4.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks 126 047 eurot 82 senti.
4.3.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest 126 047 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt alates 5. detsembrist 2018 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
4.5.Jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus menetluskulud tema enda kanda.
4.6.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus AS-i SEB Pank kasuks menetluskulud 1440 eurot.
5.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
8(9)
Tsiviilasi nr 2-18-18420
6.Jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. AS-il SEB Pank ei ole kassatsiooniastmes menetluskulusid.