Tartu Ringkonnakohus Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
24. märts 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-15943
Tsiviilasi
Osaühingu Ventorg kaebus Narva kohtutäituri Tatjana Afanasieva 7. oktoobri 2019 otsuse peale täiteasjas nr XXXXXXXXXXX
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. novembri 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Ventorg määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlgnik): Osaühing Ventorg (registrikood esindajad 11944069), seaduslik esindaja juhatuse liige Marju Malm Puudutatud isik: Narva kohtutäitur Tatjana Afanasieva Puudutatud isik (sissenõudja): (isikukood XXXXXXXXXXX)
Viktor
Krankals
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 27. novembri 2019 määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).
1.Osaühing Ventorg (avaldaja; võlgnik) esitas 11. oktoobril 2019 Viru Maakohtule kaebuse Narva kohtutäituri Tatjana Afanasieva (täitur) 7. oktoobri 2019 otsuse peale täiteasjas nr XXXXXXXXXXX. Avaldaja palus tühistada täituri 7. oktoobri 2019 otsuse, millega jäeti avaldaja 18. septembril 2019 esitatud kaebus rahuldamata. Samuti palus avaldaja lõpetada täiteasja menetluse täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 7 alusel ning seoses sellega tühistada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Kaebuse kohaselt algatas täitur Viktor Krankalsi (sissenõudja) täitmisavalduse alusel täitemenetluse täiteasjas nr XXXXXXXXXXX. Täitedokumendiks on Viru Maakohtu 1. novembri 2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-07-39568, mille alusel kohustas täitur avaldajat esitama avalduse kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks korteriomandilt nr XXXXXXX asukohaga XXXXXXX (korteriomand) seoses sissenõudja poolt võlgnevuse 3836 euro 32 sendi (60 000 krooni) maksmisega (täitedokumendi p 1a täitmine). Avaldaja on seisukohal, et praeguses täiteasjas ei saa tema olla võlgnikuks, kuna ta ei olnud tsiviilasjas nr 2-07-39568 menetlusosaliseks. Nimetatud tsiviilasjas olid menetlusosalisteks sissenõudja, Nadežda Krankals ja OÜ ENKATEX SEWING (äriregistrist kustutatud 1. juunil 2011) (ES). Sissenõudja ei ole kohtutäiturile esitanud TMS § 18 lg-s 1 nimetatud tõendeid, mille kohaselt on avaldaja ES-i õigusjärglane. Asjaolu, et avaldaja on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi hüpoteegipidajana, ei tõenda automaatselt, et ta on kohustatud isikuks täitma täitedokumenti. Täitemenetluse algatamise tingimuste täitmata jätmise tõttu tuleb täitemenetlus lõpetada TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Avaldaja esitas 18. septembril 2019 kaebuse täituri tegevuse peale. Täitur jättis 7. oktoobri 2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kontrollis täitur täitmisavalduse menetlusse võtmisel kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX sisse kantud andmeid ning tuvastas, et ES-i õigusjärglaseks on avaldaja. Seega oli õigusjärglus tõendatud registri väljavõttega. Samuti lähtus täitur asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-st 1, mille alusel kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Eelduste ümberlükkamiseks tuleb täituri hinnangul avaldajal muuta või parandada kinnistusraamatu kannet. Lisaks märkis täitur, et iga täitemenetlus on eraldi menetlus, mistõttu praegune täiteasi ei sõltu täiteasjadest
nr XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX, mille raames on esitatud sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise hagi. Täitur juhib avaldaja tähelepanu asjaolule, et avaldajal on õigus esitada vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 alusel. Avaldaja märgib täiendavalt, et sissenõudja ja N. Krankals on esitanud Viru Maakohtule hagi sundtäitmise täiteasjades nr XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX lubamatuks tunnistamiseks tsiviilasjas nr 2-19-10958, milles vaidlustati nõudeõiguse üleminek avaldajale vaidlusaluse täitedokumendi osas.
Viru Maakohus algatas 15. oktoobri 2019 määrusega avaldaja 11. oktoobri 2019 kaebuse alusel hagita menetluse ja küsis selle kohta täiturilt ja sissenõudjalt seisukohta.
Täitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Täitur jäi enda 7. oktoobri 2019 otsuses toodud seisukohtade juurde.
Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Viru Maakohus jättis 27. novembri 2019 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on menetlusosaliste vahel vaidlus peamiselt selle üle, kas täitur kontrollis õigusjärglust piisavalt ja kas avaldaja on praeguses asjas õige võlgnik. Avaldaja on seisukohal, et tema ei ole nõuet omandanud ning täitur ei ole nõude üleandmist kontrollinud. Maakohus leidis, et täitur peab täitemenetluse algatamisel õigusjärglust kontrollides lähtuma täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 1) ja registri (sh kinnistusraamatu) andmetest. Kuna avaldaja on praegusel juhul kantud kinnistusraamatusse korteriomandi hüpoteegipidajana, oli täituril õigus eeldada, et avaldaja on ka uus hüpoteegipidaja. AÕS § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Järelikult ei pidanud täitur nõudma täiendavaid dokumente, et võlgnik on ES-i õigusjärglane. AÕS § 364 ja § 338 alusel on võimalik kohtulikku hüpoteeki käsutada, kuid see võib toimuda ainult koos tagatava nõudega. Nõude käsutamisel peab seda tagav kohtulik hüpoteek võlaõigusseaduse (VÕS) § 167 lg 1 järgi automaatselt nõude omandajale üle minema. Seega ei olnud täitur maakohtu hinnangul pädev kontrollima, kas kinnistusraamatu kanne oli õige ning kas kohtulahendist tulenev nõue on reaalne ja kehtivalt üle läinud. Lisaks on kohtulik hüpoteek tavalisest hüpoteegist aktsessoorsem ega saa kuuluda hüpoteegipidajale pärast nõude täitmist. Praegusel juhul puudub ka vaidlus selle üle, et sissenõudja on omapoolse nõude täitnud. Järelikult ei saanud täituril tekkida küsimusi hüpoteegi kustutamise vajadusega. Maakohus märkis, et isegi olukorras, kus sissenõudja ja N. Krankals on tsiviilasjas nr 21910958 vaidlustanud asjaolu, kas võlaõiguslik nõue on avaldajale üle läinud, ei muuda see asjaolu, et avaldaja on praeguses asjas kantud registrisse hüpoteegipidajana. Maakohtu hinnangul ei kaasne ka tsiviilasjas nr 2-19-10958 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi
rahuldamisega hüpoteegipidaja kande kustutamine, kuna võlaõigusliku tehingu tühisus või tühistamine ei too kaasa asjaõigusliku lepingu kehtetust. Maakohus selgitas, et kui avaldaja on seisukohal, et ES-i kohustus hüpoteegi kustutamiseks ei ole avaldajale üle läinud, on tal õigus esitada sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise hagi kohtusse TMS § 221 alusel. Kaebus kohtutäituri otsuse peale ei ole sellisel juhul asjakohane õiguskaitsevahend. Samuti on avaldajal võimalik esitada hagi kande ebaõigsuse tuvastamiseks. Eelpool toodud põhjustel maakohus leidis, et täitur oli õigesti algatanud täitemenetluse ning täitemenetluse lõpetamiseks ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tühistamiseks puudub alus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Avaldaja esitas 22. detsembril 2019 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Alternatiivselt palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ning kohustada täiturit võlgniku 18. septembri 2019 kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Avaldaja hinnangul ei ole käesoleval juhul vaidlust selle üle, et sissenõudja omandis olevale korteriomandile on avaldaja kasuks seatud kohtulik hüpoteek. Samuti puudub vaidlus selle üle, et täitedokumendist ei nähtu, et avaldaja oleks menetlusosaliseks selles kohtuasjas. Vaidlus on selle üle, kas täitedokumendi ja kohtutäituri enda poolt välja selgitatud kinnistusraamatust nähtuv hüpoteegikanne on piisav, et järeldada, et täitedokument on avaldaja suhtes kohustuslik. Avaldaja jäi kokkuvõttes maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on valesti kohaldanud TsMS § 460 lg-tes 1 ja 3 ning AÕS § 56 lg-s 1, § 338 lg-s 2 sätestatut, jõudes seejuures ebaõigele järeldusele, et TMS § 18 lg 1 nõuded on täidetud. Avaldaja hinnangul ei ole käesoleval juhul AÕS § 56 lg 1, § 338 lg 2 kohaldamine asjakohane, kuna vaidlust ei ole selle üle, et hüpoteegipidajaks on avaldaja. TsMS § 460 lg-st 3 tuleneva mõiste „hüpoteegist tulenev nõue“ tuleb seostada AÕS § 325 lgst 1 tuleneva hüpoteegi mõistega. TsMS § 460 lg-st 3 tuleneva mõiste „hüpoteegist tulenev nõue“ ei saa seostada kohtulahendist tuleneva tahtevalduse esitamise kohustusega hüpoteegi kustutamiseks. Asjaolu, et avaldaja on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi hüpoteegipidajana, ei tõenda automaatselt seda, et ta on kohustatud täitma täitedokumendist tulenevat nõuet. Ka kohtulik hüpoteek on eraldi üle antav nõudest, mille täitmist see tagab. Maakohus ei järginud ka lahendi tegemisel TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu avaldaja faktiväitega, et asjas kogutud tõendid (kinnistusraamatu väljavõte ja kohtumäärus) ei tõenda avaldaja kohustuse olemasolu. Maakohus jättis tuvastamata, kas täitedokumendist nähtuval hüpoteegikandel on mingigi seoses kinnistusraamatust nähtuva hüpoteegikandega. Samuti on maakohus üllatuslikult kohaldanud TsMS § 460 lg-tes 1 ja 3 sätestatut koostoimes AÕS § 56 lg-ga 1 ja § 338 lg-ga
2.Seetõttu puudus avaldajal võimalus esitada oma seisukohti maakohtu menetluses.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta täiturilt ja sissenõudjalt seisukohta.
8.Täitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas täitedokument kehtib avaldaja suhtes ning kas täituril oli õigus võtta täitedokument õigusjärglase suhtes täitmisele. Avaldaja ei vaidlusta asjaolu, et ta on korteriomandi hüpoteegipidaja, kuid on seisukohal, et see ei tähenda automaatselt, et ta on kohustatud täitma täitedokumenti. Avaldaja on seisukohal, et kuna ta ei olnud täitedokumendis nimetatud isikuks ning õigusjärglus ei ole kohtutäiturile tõendatud, olid täitemenetluse alustamise tingimused täitmata.
Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et kaebus täituri otsuse ja tegevuse peale ei ole asjakohane õiguskaitsevahend, kui avaldaja on seisukohal, et ES-i kohustus hüpoteegi kustutamiseks ei ole avaldajale üle läinud. Sellisel juhul on avaldajal õigus esitada sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise hagi kohtusse TMS § 221 alusel. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu viide TMS §-le 221 ebaõige.
12.1.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus märkinud õigesti, et praegusel juhul ei ole TMS §-s 217 sätestatud kaebus täituri otsuse ja tegevuse peale asjakohane õiguskaitsevahend, kui avaldaja on seisukohal, et ES-i kohustus hüpoteegi kustutamiseks avaldaja kui õigusjärglase suhtes ei kehti. Ringkonnakohtu arvates saab kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse lahendamisel kohus kontrollida eelkõige kohtutäituri toimingute või ka toimingute tegemata jätmise (st tegevusetuse) õiguspärasust täitemenetluse korraldamisel ja läbiviimisel, kuid ei saa lahendada materiaalõiguslikke vaidlusi võlgniku ja sissenõudja vahel. Seega saab kohus kaebuse lahendamisel näiteks kontrollida, kas täitedokumendi täitmisele võtmisel on täiturile õigusjärglus tõendatud (kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga).
12.2.Täitedokumendi kehtivus täitedokumendis nimetamata isiku (õigusjärglase) suhtes on materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mida ei saa lahendada kaebuse esitamisega täituri otsuse või tegevuse peale. Praeguses asjas ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks ka TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise hagi, nagu leidis maakohus. TMS §-s 221 sätestatud õiguskaitsevahend reguleerib juhtumeid, mil täitedokumendist nähtuv nõue ei ole mingil põhjusel täidetav, näiteks nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et käesolevas asjas esineks sundtäitmise lubamatuks
tunnistamise aluseid TMS § 221 lg 1 mõttes. Avaldaja ei ole asjas väitnud, et sundtäitmiseks esitatud nõue oleks eelnevalt rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Avaldaja väidab, et täitedokument tema suhtes ei kehti, kuna ta ei ole täitedokumendis nimetatud isikuks.
12.3.Ringkonnakohus on kontrollinud, et avaldaja väide, mille kohaselt ei ole ta täitedokumendis nimetatud isikuks, on õige. Seetõttu võiks ringkonnakohtu arvates olla avaldaja jaoks kohaseks õiguskaitsevahendiks TMS §-s 220 sätestatud hagi täitedokumendi täitmisele võtmise vaidlustamiseks täitedokumendis nimetamata isiku poolt. TMS § 220 näeb ette kaitse isikule, kelle vastu on sundtäitmiseks esitatud nõue õigusjärgluse eelduse tõttu. TMS § 220 lg 1 järgi võib võlgnik sissenõudja vastu esitatud hagiga vaidlustada täitedokumendi täitmisele võtmise TMS §-s 18 sätestatud juhul, samuti juhul, kui täitemenetlust on alustatud täitedokumendis nimetamata isiku vastu. Võlgnikuks ei ole sellise hagi puhul mitte täitedokumendis nimetatud isik, vaid isik, kelle vastu on sissenõudja nõue suunatud. Seega annab nimetatud õiguskaitsevahend võlgnikule õiguse väidetava õigusjärgluse vaidlustamiseks.
12.4.Ringkonnakohus märgib, et TMS § 220 lg 2 kohaselt on hagi aegumistähtaeg kümme päeva täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisest arvates. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja täiteasjas nr XXXXXXXXXXX täitmisteate kätte saanud 16. septembril 2019 (tl 2).
Maakohus on vaidlustatud määruses viidanud TsMS § 460 lg-le 3, mille kohaselt koormatud kinnisasja võõrandamise puhul kehtib reaalkoormatisest või hüpoteegist tulenevat nõuet käsitlev otsus õigusjärglase suhtes ka siis, kui õigusjärglane ei olnud teadlik hagi esitamisest. Sundtäitmise käigus toimunud enampakkumise puhul kehtib otsus kinnisasja omandaja kohta üksnes juhul, kui hagi esitamisest teatati hiljemalt enne üleskutse tegemist pakkumiste esitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul maakohtu viide eelpool toodud sättele asjakohane. TsMS § 460 lg 3 esimene lause käsitleb juhtumeid, kus koormatud kinnisasi võõrandatakse ning uue omaniku suhtes soovitakse täita reaalkoormatisest või hüpoteegist tulenevat nõuet. TsMS § 460 lg 3 teist lauset kohaldatakse olukorras, kus kinnisasi müüakse täitemenetluses. Praegusel juhul ei ole tegemist eelviidatud olukordadega.
Eelmärgitu ei muuda ringkonnakohtu arvates ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb avaldaja kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
Järgnevalt vastab ringkonnakohus lühidalt määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele.
15.1.Avaldaja hinnangul rikkus maakohus TMS § 18 lg-t 1 koostoimes TsMS § 460 lg-tes 1 ja 3 ning AÕS § 56 lg-s 1, § 338 lg-s 2 sätestatuga. See tähendab, et avaldaja kaebab täitemenetluse algatamise võimalike formaalsete puuduste üle, s.o TMS § 18 lg 1 eelduste puudumise üle ehk kas avaldaja saab olla täitemenetluses võlgnikuks.
Ringkonnakohus avaldaja etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kohtutäitur peab täitemenetluse algatamisel lähtuma täitedokumendist ja
registri andmetest. Kohtutäituril tuleb täitemenetlust algatades hinnata talle esitatud dokumente üksnes formaalselt. Seda kinnitab ka TMS § 18 lg 1, mille kohaselt võtab täitur täitedokumendi õigusjärgluse korral täitmisele, kui õigusjärglus on talle tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. TMS § 18 lg-st 1 ja täitemenetluses kehtivast formaliseeritusse põhimõttest tulenevalt ei ole täituril õigust kontrollida täitedokumendi sisu ega selle kehtivuse õiguspärasust õigusjärglase suhtes. Maakohus jõudis ringkonnakohtu arvates õigele järeldusele, et kuivõrd kinnistusraamatust kui avalikust registrist nähtus, et avaldaja on korteriomandi hüpoteegipidaja (mida ei ole avaldaja ka vaidlustanud), ei pidanud täitur nõudma sissenõudjalt täiendavaid dokumente õigusjärgluse tõendamiseks. AÕS § 55 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 74 mõtte kohaselt on kinnistusraamat avalik register ning kinnistusraamatu väljavõte on avaliku registri väljavõte. Kohtutäitur sai hüpoteegipidaja õigusjärglust praegusel juhul eeldada kinnistusraamatu väljavõtte alusel. Seega oli täidetud TMS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimus täitedokumendi täitmisele võtmisel õigusjärgluse korral ning kohtutäituril oli kohustus täitemenetlus algatada. Seetõttu puudub alus täiteasja nr XXXXXXXXXXX lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 7 alusel.
15.2.Avaldaja heidab määruskaebuses maakohtule ette ka seda, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme – TsMS § 463 lg-t 2, § 442 lg-t 8, § 436 lg-eid 1–4, § 438 lgt 1 ja § 477 lg-t 5, tehes üllatusliku lahendi. Avaldaja hinnangul ei olnud tal võimalik maakohtus oma seisukohti esitada ning maakohtu määrus tuleb tühistada. Vastasel juhul tuleb ringkonnakohtu menetluses menetlusosalistele võimaldada uute tõendite esitamist. Ringkonnakohus avaldaja etteheidetega ei nõustu. TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi on kaebus kohtutäituri otsuse peale hagita asi. Erinevalt hagimenetlusest kohaldub hagita menetluses uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3). Sellest tulenevalt selgitab kohus hagita menetluses ise nii asjaolusid kui ka kogub selleks vajalikud tõendid. Kohus ei ole hagita menetluses seotud ka menetlusosalise esitatud asjaolude ega hinnangutega asjaoludele (TsMS § 477 lg 5). Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks uurimispõhimõtet rikkunud ning jätnud mõne olulise asjaolu välja selgitamata. Ringkonnakohus lisab, et avaldaja ei ole esitanud määruskaebuses ka väiteid selle kohta, kas ja millised tõendid või seisukohad jäid tal maakohtus esitamata ning kuidas need oleksid võinud mõjutada maakohtu lõppjäreldusi.
Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud avaldaja kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata.
17.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad sissenõudjal
menetluskulud, mille rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata. Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 39). Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel kohtutäituri otsuse peale riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg-st 15 tulenevalt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas suuruses.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.