Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP Puudutatud isik I Z.H, riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma ja eestkostja Narva linn Puudutatud isik II W.F Puudutatud isik III (eestkostja) Narva linn (linnavalitsuse kaudu), esindaja Jelena Valliste
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Parandada Pärnu Maakohtu 09.05.2025 määruse sissejuhatavas osas menetlusosaliste andmed, jättes välja teised puudutatud isikud peale Z.H, W.F ja Narva linna. Täiendada sama määrust menetluskulude jaotusega.
2.Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu 09.05.2025 määrus muutmata.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
5.Toimetada puudutatud isikule Z.H-le kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon eesti ja vene keeles. Edasikaebamise ja jõustumise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas 07.05.2025 Pärnu Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks (taotlus), millega taotles Z.H (puudutatud isik I või patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Ühtlasi palus avaldaja edastada puudutatud isikule I vaid määruse resolutsioonosa, sest täieliku haigusteadvuse puudumisega seoses ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist).
1.1.Avalduse kohaselt saabus patsient haiglasse käed raudus kiirabi ja politsei saatel. Politsei sõnul võib patsient muutuda agressiivseks. Kiirabi sõnul patsient elab XXX Kodus, kuid oli täna läinud Oja tn hoolekandeteenuste ukse taha segasel põhjusel. Käitus seal ebaadekvaatselt, nõudis agiteeritult suitsu ja segas elanikke, ei allunud korrale kutsumisele. Patsient oli kergesti ärrituv, agiteeritud, rahutu. Patsient oli paljajalu ja ilma püksteta. Kiirabi küsimustele vastas arusaamatult ja kummaliselt, enda väitel teostas sotsiaalset eksperimenti. Anamneesis skisofreenia ja käitumishäirete diagnoose. On ka esinenud alkoholi ja ainete kuritarvitamist. Psühhootilise ebaadekvaatse käitumise foonil oht endale ja teistele, mistõttu hospitaliseeritud erakorraliselt tahtest olenematus korras.
1.2.Osakonda saabudes oli käitumine psühhootiline ja ebaadekvaatne. Patsient kõndis ringi ja kordas teatavaid lauseid, enda väitel kakles. Jutust on raske aru saada, tema mõttekäik on kiirenenud, segane, hüplik ja laialivalguv. Kõneleb segaselt vene keeles, on psühhomotoorselt rahutu, palatis ei püsi, pikali minna ei taha, võtab riideid ära. Pidurdamatult küsib suitsu ega saa selgitustest aru. Psühhiaatriakliinikus viibimise ajal olukord sisuliselt ei muutunud, st käitumine on jätkuvalt ebaadekvaatne ja rahulolematu ning jutt on segane. Patsient on enda seisundi osas kriitikata, ravivajadust ei näe ja ravikoostöö on puudulik. Patsiendi psühhootilise seisundi ravita jätmisel haigus süveneb. Ta on endale ja ümbritsevatele isikutele ohtlik.
2.Maakohus rakendas 07.05.2025 määrusega patsiendi suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 11.05.2025 kell 3:00. Ühtlasi andis kohus loa kasutada patsiendi suhtes spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite, antipsühhootikumidega ja elekterkonvulsioonravi.
3.Maakohus kuulas patsiendi isiklikult ära 08.05.2025 psühhiaatriakliinikus. Patsient oli rahutu, soovis haiglast välja saada. Avaldas, et ei saa läbi enda eestkostjaga (Narva linn) ja soovib kohaselt eestkostja vahetamist. Ta soovib elada Pärnus iseseisvalt, käia tööl, aga eestkostja takistab seda. Teab oma diagnoosi ja lubab võtta vabatahtlikult ravimeid, kui saab haiglast välja. Ütleb, et haiglasse sattus, sest eksis ära ja siis politsei tõi. Vägivaldsust eitas, samuti eitas alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Kohtu küsimustele vastas, aga mõttekäik oli laialivalguv ja jutt läks pidevalt eestkoste teemale. Leidis, et haiglas viibimist ei vaja.
4.Puudutatud isikule I määratud esindaja (esindaja) refereeris oma seisukohas patsiendi avaldusi. Nende kohaselt on patsient normaalne inimene, tal ei ole midagi viga ja käed ei värise. Räägib, et eksis Pärnus ära. Ta soovis minna haiglasse, sest selg ja jalg valutasid. Ütleb, et enam ei valuta ja kõik on korras. Leiab, et ravi ei ole vaja. Samuti ei pea vajalikuks haiglaravile jääda. Esindaja esitas ka kokkuvõtte raviarstilt saadud teabest, et patsiendil diagnoositi skisofreenia ja tal on raskekujuline psühhoos. Patsient viibis eelnevalt Ahtme Haigla psühhiaatriaosakonnas, kust kirjutati välja 06.05.2025. Arst avaldas, et patsient on haiguskriitikata ja ravivajadust ei mõista. Ravi osutatakse süstidena, aga psühhoosi leevenemist ei ole seni toimunud. Esindaja tõdes, et patsiendiga sisulist vestlust ei saa pidada, sest ta räägib ebaadekvaatselt oma tervisest, tegevusest ja käitumistest ning tal puudub 2 (5)
reaalsustaju. Ravita jäämisel on patsient ohtlik nii endale kui teistele ja ravi pikendamine on vajalik.
5.Eestkostja toetas avaldaja taotlust.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus tegi 09.05.2025 määruse (vaidlustatud määrus), millega jättis rahuldamata avaldaja taotluse pikendada tahtest olenematut ravi 40 päevani, aga asendas patsiendi suhtes Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (varasem kriminaalasi) kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Maakohus määras, et patsiendi ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures. Ühtlasi määras maakohus TsMS § 541 lg 4 alusel, et patsiendile toimetatakse kätte üksnes määruse resolutsioon. Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud.
6.1.Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1 ja § 13 lg 1, TsMS § 111 lg-d 1, 3 ja 4, samuti § 534 lg-d 1 ja 2 ning leidis nende põhjal, et avaldus on lubatav ja maakohus pädev seda lahendama. Patsiendil on raske psüühikahäire. Lisaks tuvastas kohus, et patsiendi suhtes on varasemas kriminaalasjas kohaldatud ambulatoorset sundravi. Juhindudes Riigikohtu praktikast (RKKKm 14.10.2021, 1-20-6639, p-d 9–18) KrMS § 4021 lg 4 kohta leidis maakohus, et käesoleval juhul tuleb ambulatoorne sundravi asendada statsionaarsega, sest patsiendi suhtes on tuvastatud tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1).
6.2.Raviarsti ja teise arsti kirjaliku arvamuse järgi on patsiendil raske psüühikahäire muu kuluga diferentseerimata skisofreenia (F20.38), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kaasuvana esineb tal aktiivsus-tähelepanuhäire (F90.0). Patsiendil puudub haiguskriitika ning ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäirest tuleneva rahutu ja agressiivse käitumise tõttu iseennast ja teisi. Ta ei ole põhihaiguse ägenemisest tulenevalt võimeline oma seisundit adekvaatselt hindama ega andma teadlikku nõusolekut raviks, mistõttu vajab statsionaarselt tahtest olenematut ravi. Muu psühhiaatrilise abi osutamine pole võimalik või ei ole küllaldane. Ravita jäämisel on terviseseisundi halvenemise oht, mis võib tuua kaasa ravile allumatu meeleoluhäire. Samas vajab patsient raske psüühikahäire tõttu spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas.
6.3.Ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise tõttu ei ole alust pikendada taotletud esialgset õiguskaitset kuni 40 päevaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Puudutatud isik I esitas esindaja vahendusel 26.05.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada statsionaarse sundravi kohaldamise osas. Patsient leiab, et tema suhtes ei ole ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamine vältimatu. Maakohus tuvastas ekslikult PsAS § 11 lg 1. Tegelikult patsient lihtsalt eksis talle võõras Pärnus ära ja sattus segadusse, hiljem aga rahunes. Ta mõistab ambulatoorse ravi ja ravimite vajadust. Statsionaarset sundravi tajub ta pigem karistusena.
8.Avaldaja ja eeskostja vaidlesid kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Tehnilise parandusena tuleb eemaldada vaidlustatud määruse digitaalsest versioonist nähtuvad andmed menetlusväliste isikute kohta. Sisulise täiendusena saab ringkonnakohus jaotada ka maakohtus tekkinud menetluskulud.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele saab märkida järgmist. 3 (5)
10.1.Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus asjakohaselt raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Lisaks kuulas maakohus patsiendi ära ja lähtus oma vahetust kogemusest.
10.2.Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib patsient oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Ohtlikkus endale on käesoleval juhul piisavalt ilmne ravile toomise ja ka psühhiaatriakliinikus käitumise asjaoludest, mh tõsiasjadest, et patsient ei ole kohaselt riietatud ning otsib psühhotroopse mõjuga aineid. Ohtlikkus teistele järeldub piisava selgusega varasema kriminaalasja esinemisest ja kliinikus avaldunud agressiivsest käitumisest.
10.3.Nõustuda ei saa patsiendi seisukohaga, et praeguses olukorras on võimalik tagasi pöörduda ambulatoorse sundravi juurde. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määruses varasemas kriminaalasjas sedastati samuti, et ravivajadus ei ole ära langenud, kuid ravi muutmine ambulatoorseks on tingitud terviseseisundi paranemisest ja suunamisest erihooldusteenusele. Vähem kui poole aasta jooksul määruse tegemisest ja rakendamisest ilmnes praeguse kohtuasjani viinud olukord, kus patsient ei mõistnud enam ravi ega ka erihooldusteenuse vajadust ja tingimusi. Arstide ega ka esindaja ja maakohtu kogetuga ei ole kooskõlas patsiendi väide rahunemise kohta haiglasse saabumisel, vaid pigem nähtub asja materjalidest ärritusseisundi jätkumine. Seetõttu otsustas maakohus õigesti, et ambulatoorne ravi tuleb asendada statsionaarsega. See ei välista edaspidi tagasipöördumist ambulatoorse ravi juurde.
10.4.Tuvastatud asjaoludel ei ole muu psühhiaatriline ravi praegu küllaldane. Kuigi patsient võib statsionaarset sundravi tajuda karistusena, ei ole see objektiivselt nii – tahtest olenematut ravi kinnises asutuses kohaldatakse ka isikute suhtes, keda ei ole karistatud ja see ei ole karistuslik meede. Asja materjalides ei viita miski sellele nagu oleks käesoleval juhul sundravi statsionaarseks muutmine lähtunud sanktsioneerivast eesmärgist. Kokkuvõttes on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise tingimused. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud ja ta juhindus õigesti Riigikohtu praktikast KrMS § 4021 lg 4 kohta.
11.Vaidlustatud määruse sissejuhatavas osas esitatud tabeli seitsmendas reas on lisaks avaldaja andmetele märgitud nelja puudutatud isiku andmed. Need ei nähtu määruse väljatrükist, aga digitaalselt allkirjastatud kohtulahendi puhul ei ole määrav selle nähtav osa, vaid kogu sisu. Ringkonnakohus saab viidatud puuduse kõrvaldada ja määrab nimetatud liigsete andmete eemaldamise.
12.Maakohus ei otsustanud menetluskulude jaotust, millega rikkus TsMS § 173 lg-d 1 ja 2. Käesolevas asjas ei ole praegu mõistlikult ette näha uue lahendi tegemist, millega menetlus lõpetatakse. Seega on põhjendatud otsustada ka menetluskulude jaotus. TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi jäävad kulud riigi kanda. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 30.05.2025 määrusega.
13.Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt patsiendi tervise huvides talle vaidlustatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse kohta, mistõttu peab ka ringkonnakohus põhjendatuks 4 (5)
teha puudutatud isikule I teatavaks ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (TsMS § 541 lg 1 ls 2). Toimikust nähtuvalt saab patsient ara ainult vene keelest, st talle saadetav kohtulahendi versioon tõlgitakse enne saatmist sellesse keelde (TsMS § 33 lg 4, § 34 lg 4).
14.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.